Akadeemia 89/1

Lehitse numbrit Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis

---

1. Ain Kaalep ∗ Teed jätkates
2. Hillar Randalu ∗ Õigusriik ja suveräänsus
3. Peeter Tarvel ∗ Demokraatia tulevikust
4. Jüri Kivimäe ∗ Peeter Tarvel: Le doyen des historiens estoniens
5. Jüri Vilms ∗ Vabaduse tuleku eel
6. Odisseas Elitis ∗ Oma luulest
7. Odisseas Elitis ∗ Luulet
8. Sándor Csoóri ∗ Riigist ja kirjanikust
9. Sándor Csoóri ∗ Maailma aistiline metafoor
10. Hando Runnel ∗ Luuletaja mere ääres
11. Toomas Sutt ∗ Inimene ja loodus I: Imperativus biologicus
12. Uku Masing ∗ Kiriku osa kultuurimandumisel
13. Paul Tillich ∗ Kuidas on teadus viimase sajandi jooksul muutnud inimese enesemõistmist
14. Margus Laidre ∗ Sõjaväe õiguskorraldusest Eesti- ja Liivimaa KVII sajandil
15. Toomas Karjahärm ∗ Arvustus: Toivo U. Raun. Estonia and the Estonians
16. Ain Kaalep ∗ Editorial
17. Uku Masing ∗ Taevapõdra rahvaste meelest ehk juttu boreaalsest hoiakust

---

Kaalep, Ain 1989a. Teed jätkates. Akadeemia 1: 3-5.

Maailmas on vaid mõnikümmend sellist rahvast, kellel on olemas rahvuskeelne akadeemiline kultuur. Olemuslikult on nad kõik võrdsed, arvulisel suurusel pole muud tähtsust kui see, et väiksema rahva kultuurielu peab vastavalt olema intensiivsem: eesti rahvas ongi selles reas üks kõige väiksemaid. Eesti akadeemiline kultuur tähendab eestikeelset kõrgharidust, ühtlasi võimalust sõnastada eesti keeles, nii kõnes kui kirjas, kõiki tänapäeva maailma sotsiaalseid, esteetilisi, filosoofilisi probleeme. See tähendab ka kohustust kaasa aidata nende probleemide käsitlemisele ja lahendamisele neis suundades, mis ajaloo jooksul on eriti omaseks saanud eesti keele kõnelejaile ja eesti keeles mõtlejaile, niisiis kohustust tegevalt osaleda maailmakultuuris, seda oma ainulise lisandiga rikastades. (Kaalep 1989a: 3)

Sel põhjusel hakkasin nüüd ka Akadeemiat lugema. Olen viimased 10 aastat põhiliselt inglisekeelseid tekste lugenud ja tundnud, et oma eesti keele oskus, eriti akadeemilise eesti keele oskus, on jäänud kängu. Akadeemiast loodan üles korjata ka neid sõnu ja väljendeid, millega oleks kõige mugavam keerulisi filosoofilisi probleeme eesti keeles sõnastada. Sel puhul hakkan looma eraldi "sõnastikku", kuhu lähevad sellised mõisted, mis on minu jaoks uued või võiksid pika peale saada osaks aktiivsest sõnavarast. Näiteks juba sellest esimesest lõigust läheb sinna "kultuurielu" ja "ainuline lisandus". Kultuurielu iseenesest on tuttav, aga väärib edasist tähelepanu. "Ainuline lisandus" on, ma arvan, unique contribution.

Võimalus rõõmustab, kohustus aga teeb tõsiseks. Kas me ei võta endale ülesandeid üle jõu! Usume, et ei. (Kaalep 1989a: 3)

Hästi öeldud. Olen sama tundmust varem oluliselt kohmakalt väljendanud. Kui midagi peab tegema, kui seda oodatakse, eriti tähtajaliselt, siis kohe üldse ei taha, aga kui see on midagi, mida kohe üldse ei ole vaja teha, seda ei oodata, ja ajaraam on sinu enda otsustada, siis vihuks täiest jõust.

Edasiminek tähendab aga võitlust. See on osa sellestsamast võitlusest, mis viimasel aastal nii väga silmanähtavaks on saanud ja võidukujutlusi nii väga selgitanud. (Kaalep 1989a: 3)

Liitsõna, millega pole varasemalt kokku puutunud. Vististi the image of winning. Samalaadne sõna on lõigu lõpus "võiduviljad". Need on "sõjakad kujundid".

"Akadeemia" sihiks on arendada ja kirgastada kõigi erialade spetsialistide ning kõigi huviliste lugejate kultuurivisiooni. "Akadeemia" taotleb vahendada eri teadusharude tänapäevast taset ja uudissaavutusi võimalikult paljudele lugejatele, nõudmata neilt universaalset süvaharidust, kuid vältides sealjuures populaarteaduslikku lihtsustamist, lootuses sel viisil kujundada vajalikult interdistsiplinaarset, sünteesidele pürgivat mõtlemist. (Kaalep 1989a: 4)

Viimases lauses sõnastatud eesmärk kõlbaks ka semiootikat iseloomustama.

Kokkuvõttes: "Akadeemia" "[...] on avatud igale ainele, mis huvitab inimest üldiselt ja on vahetult seoses tema õnnelikkusega. Niisiis on tema kavadesse hõlmatud kõik, mis suudab peenendada kõlblat meelt, kõik, mis asub ilu valdkonnas, kõik, mis võib õilistada südant ja maitset, puhastada kirgi ja teoks teha uldist rahvaharidust". (Kaalep 1989a: 5)

Tsitaat Friedrich Schillerilt, kes oli "Rheinische Thalia" toimetaja. See "kõlblat meelt" kõlab väga imelikult. Mõeldakse ilmselt midagi stiilis "moraalitunnetus", aga kõlab nagu oleks midagi kõblastega pistmist.

Randalu, Hillar 1989. Õigusriik ja suveräänsus. Akadeemia 1: 6-19.

Õiguslik uutmine käib juba kolmandat aastat kiirrongi tempos. Kõik eestlased meisterdavad hoole ja innuga uute seaduste kallal: riigipeele tarbeks, valimiste jaoks, kodakondsuse kasuks. (Randalu 1989: 6)

"'uutma <34: 'uuta, uudan<> uuendama, ümber kujundama, reformima. Uutja. Uutmine".

Vaimustus on suur, kuid säilitagem ka realiteeditaju. (Randalu 1989: 6)

"realit'eet <22e: -teedi, -t'eeti<> reaalsus, tegelikkus, tõelisus. Realiteedi+tunne". Ise sellist sõna vist ei kasutaks. Kus on su reaalsus, Teet?

Eriti arvestades seda, mis viimase viiekümne aasta jooksul meil toimus. Siis, kui elasime riigis, -

• kus hoolimata kõigist ilusatest sõnadest, mis olid seadustes, tegelikult valitses omavoli, seadusetus ja terror;
• kus igal öösel võidi sind voodist välja ajada ja ära viia või ka lihtsalt kohapeal maha lasta;
• kus kõik inimesed elasid päevast päeva kaksikelu: ühte siis, kui võõraid oli juures ja teist, kui neid polnud;
• kus valitses üldriiklik usaldamatus, kõik oli salastatud või vähemalt "üksnes ametialaseks kasutamiseks", kus isegi tavalised maakaardid olid võltsitud, rongiavariisid ja kuritegevust aga lihtsalt ei eksisteerinud;
• kus põhiseaduse järgi olid kõik kodanikud võrdsed ja ühesuguste õigustega, kuid tegelikult jagunesid kahte klassi - väljavalituteks, kellel olid oma kauplused, sööklad ja haiglad, ning plebeideks, kellel neid polnud.

(Randalu 1989: 6)

Kõlab nagu Orwelli doublethink'il peaks olema ka kõikehõlmavam vaste, doublelife.

Meie riigis tehti viimase kuuekümne aasta jooksul palju suuri rumalusi, kuid esimene ja vist kõige suurem neist oli enda vabatahtlik isoleerimine ülemaailmsest teadusest ja kultuurist. Ainult eriti julge ja ennasttäis lollid võivad väita, et kõik teised teevad halvasti ja üksnes meil on õigus. (Randalu 1989: 7)

Selle eraldatuse tagajärjed on põhjapanevad. Vene teaduse kohta öeldakse, et see on umbes 50 aastat ajast maha jäänud, st pole isegi kolm aastakümmet pärast Nõukogude Liidu lagunemist Läänele täielikult järgi jõudnud. Eesti on ehk edumeelsem, aga eks meilgi on mingi tajumatu tahajäämus.

Selle tulemusena kubisevad seadused loogilistest vastuoludest ning sageli pole üldse võimalikki kindlaks teha, mida ühe või teise normi kehtestamisega tegelikult taotleti, mis on selle normi mõte. (Randalu 1989: 7)

Kena sõnastus. Lotmanit (eesti keelesti inglise keelde) tõlkides sain aru, et "mõte" on eesti keeles selliste kasutusviisidega, mida ei ole väga kerge vahendada; thought ei ole nii mitmekesine.

Õigus peab ühiskonda juhtima, korraldama tema elu. Seda ei saa aga teha pimesi, ilma ühiskonna tegelikkust tundmata. Õigust seob ühiskonna tegelikkusega kahekordne side: nii otse- kui ka [|] tagasiside. Vastavalt sellele peab seaduseandja alati teadma esiteks seda, mida ja kuidas normeerida (milline norm tuleb kehtestada), ja teiseks seda, kuidas tema poolt kehtestatud norm funktsioneerib (milline oli normeerimise tulemus). (Randalu 1989: 7-8)

See on vististi küberneetiline õiguskäsitlus. Otseside on feedforward - "the provision of context of what one wants to communicate prior to that communication". siin siis justkui eelteadmised "mida ja kuidas normeerida".

Keerukatel nähtustel on ka keerukad omavahelised seosed. Neist saab teadlane jagu üksnes arvuti ja ulatusliku andmetöötlussüsteemi abil. Neid meil aga ikka veel ei ole, sest computer science oli hiljaaegu meie arvates koguni ebateadus. (Randalu 1989: 8)

Jääb mulje, et Tiigrihüpe ja sellele järgnenud e-riigistumine oli justkui coming back with a vengeance. Eesti on nüüd selles vallas eesrindlik. Seda tekstigi loen automaatselt arvutusseadmelt.

Õigusriigis kehtib õigusnormide astmeline loomismoodus. Põhiseadusele kui kõige kõrgemale õigusaktile alluvad seadused kui kõrgemajõulised üldaktid, viimastega peavad olema kooskõlas määrused kui madalamajõulised üldaktid, nendega peavad olema omakorda kooskõlas korraldused ja otsused kui üksikaktid jne. (Randalu 1989: 9)

Artur-Tõeleid Kliimanni Õiguskord (1939) on paljudes raamatukogudes olemas, aga ainult LR vana- ja väliseesti kirjanduse osakonnast laenutatav (vt. ESTER). See "astmeline loomismoodus" kõlab nagu kandidaat Peirce'i semioosi kolmeastmelisuse kirjeldamiseks.

Erinevused on nii teoorias kui ka õigusnormide kohaldamise praktikas. (Randalu 1989: 10)

"kohaldama <27> kohakuti paigutama; õigusaktist konkreetsel juhul juhinduma. Haava servad kohaldati. Süüdlase suhtes v süüdlasele kohaldati rahatrahvi. Kolmandat paragrahvi ei saa selles asjas kohaldada. Vrd rakendama".

Kliimanni õigusnorm on pretensioosne imperatiiv, kus kohustusele korrespondeerib õigustus. Sanktsioon aga pole üldse õigusnormi osis, vaid teine, iseseisva sihiga norm. Meie õigusteoorias on õigusnorm hoopis logistliku kui..., siis... konstruktsiooniga hüpoteetiline otsustus, millel tegelikult imperatiivset toimet üldse ei ole ega saagi olla. (Randalu 1989: 10)

Nüüd tean kuidas eesti keeles "if... then..." konstruktsioone (nt programmeerimiskeeltes) nimetada.

Meil seda ei ole: määrustega tühistatakse [|] seadusi, korraldused on tugevama kehtivusega kui määrused, peale selle on kirju kari instruktsioone, otsuseid, käskkirju jne. mille kehtivusaste jääb teadmatuks. (Randalu 1989: 10-11)

Tuleb välja, et see väljend on osa mõistatusest: "Valge väli, kirju kari?" - Vastus: Raamat. (Vaata veel samalaadseid.) "Kehtivusaste" on ka huvitav mõiste.

Meie õigusteadus üksiknorme ei tunne, haldus ja õigusemõistmine, mis tegelevad üksikjuhtudega, oleksid nagu normivabad tegevused. (Randalu 1989: 11)

Siit saab ikka igasuguseid huvitavaid mõisteid üles korjata. See oleks mulle kulunud marjaks kui ma käsitlesin käitumisnormide teemat.

Erinevustel A.-T. Kliimanni "Õiguskorras" kirjeldatud ja meil praegu kehtiva õiguskorra vahel on äärmiselt olulised ning neist tulenevad pöördelise tähtsusega järeldused. (Randalu 1989: 11)

Hea sõnastus. Võib-olla alternatiiviks minu tüüpilisele "põhjapanevale tähtsusele" (justkui fundamental importance, aga ma ei tea kust selle üles korjasin).

Kuna meile on teadmata, et õiguskord kui loogiline tervik on ja peabki olema vastuoksusteta, antinoomiateta, mistõttu ei saa ka korraga kehtida kaks teineteisele vasturääkivat normi, siis tühistab iga uus õigusnorm automaatselt kõik samasisulised varemkehtinud normid. (Randalu 1989: 12)

Kuna Kant ja Peirce mõlemad kuulutavad oma filosoofilisi süsteeme selles tähenduses loogilisteks tervikuteks, meeldis mulle avastus, et kujund, mida nad kasutavad, pärineb John Locke'ilt: "at least, if mine prove a Castle in the Air, I will endeavour it shall be all of a piece, and hang together" (Locke 1741a: 66).

Konstitutsioon ja ka valimisseadus on keerukad õiguslikud aktid. Neid ei saa põlve otsas kiirustades kokku lappida nii, et nüüd teeme ühe kolmandiku, siis aasta pärast teise ja kolme aasta möödudes kolmanda. (Randalu 1989: 17)

Hästi öeldud.

Tarvel, Peeter 1989. Demokraatia tulevikust. Akadeemia 1: 20-44.

Nii kirjutab demokraatia võidukäiku Prantsuse raffineeritud aristokraat Alexis de Tocqueville oma 1835. a. ilmunud meisterteose "De la démocratie en Amérique" sissejuhatuses, - teose, mille ta ütleb koostanud olevat mingi usulise hirmu (terreur religieuse) mõjul, põhjustatud selle võitmatu revolutsiooni vaatlemisest, mis hoolimata kõigist takistusist edasi sammuvat tema poole tekitatud varemete ja rusude keskel. (Tarvel 1989: 20)

William Jamesi tabas vastuoksa ateistlik hirm pärast Darwini lugemist ja sattus sügavasse depressiooni.

Küll oli demokraatia suurim apostel Rousseau juba paljud aastakümned tagasi ilma lennutanud oma hüüdsõnad rahvaste õigustest, rahva üldtahtest kui iga poliitilise elu ainuõigest alusest ja rahva suvereniteedist, mis edaspidi pidi olema valitsejate ja valitsevate [|] vahekorra ainsaks määrajaks. (Tarvel 1989: 20-21)

Esiotsa pani imestama, et miks siin on selline sõna kui eelmise artikli pealkirjas on "suveräänsus", aga joonealune märkus loeb: "Avaldatud koguteoses "Dünamis I. Mõtteid võitlevast vabariigist" (1928) P. Treibergi nime all, lk 67-84." Peeter Tarvel (1894-1953) oli ajaloolane, kes suri Siberis.

Küll olid sugupõlved Suure Prantsuse revolutsiooni eel ja ajal innukalt unistanud nende nõuete otsesest teostumisest, lootes sellest kardinaalsest tähiste vahetusest riiklikus elus ühiskonna täielist ümberkujundamist, ühetaolisuse, vabaduse ja venduse ideede maksvuselepääsu ja üldise sotsiaalse harmoonia sugenemist. (Tarvel 1989: 21)

Ei tea mida ta "tähiste vahetuse" all silmas peab. Üldise sotsiaalse harmoonia sugenemisest unistavad ka kõik utopistid.

Kuid imelik asi: sedamööda, midamööda demokraatlikud loosungid hakkasid enda kanda kinnitama rahvaste poliitilises praktikas, areneb ka pettumus demokraatia ideestiku vastu. Senikaua, kui demokratismi unelmad olid heljunud ideaalidena lumiste kõrguste päikesesäras, tundusid nad puhastena ja veetlevaina; maise elu kärasse ja rüsinasse laskunud, kaotasid nad peagi suure osa esialgusest veetlevusest ega suutnud enam avaldada senist meeliköitvat jõudu. (Tarvel 1989: 22)

Sattusin ilusat luulet lugema.

Rahvaste loovutamatute ja pühade õiguste rõhutamine oli [|] masse õhutanud võitlusele absolutismi vastu, kasvatanud nende iseteadvust ja jõuteadvust, süvendanud nende võimutahet ja enda maksmapaneku tunge. (Tarvel 1989: 22-23)

Iseteadvuse kohta ei oska midagi arvata - self-consciousness? Jõuteadvus oleks vististi consciousness of power. Sõnad, mida saab tõesti vist ainult demokraatiat (ja võib-olla mõnda vähempopulaarsemat poliitilist ideoloogiat) arutledes kasutada.

Kuid uue elusisu loomisel kummutatud autokraatia varemeile ei täitnud demokratismi loosungid kaugeltki kõiki neid lootusi, mis kas põhjendatult või põhjendamata oli nendele pandud. (Tarvel 1989: 23)

Rahu, ainult rahu. Selliste sõnade leidmiseks ma Akadeemiat loengi. Mis sellest, et esiotsa ei oska "elusisust" midagi arvata. Oleks see content of life?

Rahvaesindustes, üldise valimisõiguse alusel valitud seadusandlikes kodades, ei pääsenud tõelised rahvahuvid kaugeltki täies ulatuses maksvusele; siin toimisid rahva nimel elukutselised poliitikud või politikaanid, taotelles sageli oma egoistlikke huve ja huvikesi, arendades tühiseid intriige ja "esindades ning jalga alla tallates" (ver- und zertreten, K. Marxi sõnad) niiviisi rahvast. (Tarvel 1989: 23)

"politik'aan <22e: -kaani, -k'aani> poliitiline intrigant, põhimõttelage poliitik. Politikaanlus".

Ja tagajärg: mitmel maal on endised autokraatlikud poliitilise elu vormid, kuigi uute nimede all, mitmeti uuendunud, ajale ja olule kohandatud kujul, suurt elujõulisust osutades demokraatia kõrvale tõrjunud. Fašism Itaalias, Hispaanias, Ungaris, kommunistlik diktatuur Venes - kas ei ole need nüüdisaja poliitilised kujundid ainult endiste absolutistlikkude riigivormide teisendid, parandatud ja täiendatud väljaanded? Mitte ainult parlamentarism ei põe viimseil aastakümneil teravat kriisi, vaid demokraatia mõte on üldse hädaohtu sattunud. (Tarvel 1989: 24)

Sellest juhtub ka fašistide ja konservatiivide kokkulangevus ja sujuv koostöö. Pole juhuslik, et meie praeguste konservatiivide ninamees on sahker-mahkerdav mõisnik.

Ikka enam ja enam hakkab praegustele, ilmasõja karmist elukoolist läbikäinud, küpsenud, vanemaks ja elutargemaks muutunud sugupõlvedele selguma endiste demokraatlikkude illusioonide pinnatus või pinnapealsus. (Tarvel 1989: 24)

Need on groundlessness ja superficiality.

Nüüdisajal ei usu enam keegi Rousseau kombel, et demokraatia peamist põhimõtet, rahva üldtahet, kerge oleks leiutada ja seadustes adäkvaatselt avaldada. (Tarvel 1989: 24)

Ei kõla isegi väga valesti. Kui kergesti oleks e asemele võinud jääda ä. Iseasi, kas ma peaksin selliseid variante ka koguma. Kohe järgmises lauses on ka nt "Demokraatlik kord moodustab ainult välise poliitilise raami, mille vahel võivad vooata väga mitmesuguse ilmega ühiskondlikud eluavaldused" (samas, 24) - mine võta siin kinni, kas see on kirjaviga ja l läks lihtsalt kaduma, või on tegu vohamise/vuhamise eellase või sugulasega.

Kuid Ibsen eksib, kui ta "Rahva vaenlases" dr. Stockmanni suu läbi väidab, kõige tugevam inimene ilmas olevat see, kes on kõige enam üksi. Vähemalt sotsiaalpoliitilise võitluse suhtes ei pea säärane väide paika. Üksikseisjad ei suuda selles võitluses kuigi tugevaid rusikamärke ellu lüüa, kui nad endile ei loo tarviliselt tugevat kõlapinda ja võimubaasi. (Tarvel 1989: 25)

Ei saa hästi sellest kujundist aru. Rusikamärk on mis? Mõlk või sinikas?

Ainult liitumine omataolistega võib teataval määral vähendada tema ebasoodsa sotsiaalse seisundi väärkohti, ainult organiseerudes teiste huviosalistega võib ta kasutada selle sotsiaalse klassi, millesse ta kuulub, peamist esidust - arvu. (Tarvel 1989: 26)

Eelis.

Poliitilised huvid kuuluvad sääraste kõrgemate funktsioonide hulka, mille viljelemine algab tavaliselt alles mitmesuguste primaarsemate funktsioonide rahuldamise järel. Alles siis, kui kindlustatud kõige algelisemad [|] eluhoid, kui rahuldatud tarve perekonna ja isikliku seltskondliku läbikäimise järgi, kui massides seni püsivad usulised tunded küllalises ulatuses viljeldud, lõbutsemistungid tsirkuse, kino, teaatri ja teiste niisuguste vahendite abil ja puhasisiklikud vaimsed huvid ajalehe, ajakirja või raamatu kaudu küllaliselt matti saanud, - alles kõigi nende esmajärguliste funktsioonide küllastumise järel hakatakse tavaliselt mõtlema kohustustele ühiskonna vastu. (Tarvel 1989: 26-27)

Selline arutelu ennetas Maslowi püramiidi ka Malinowski kirjutistes paarikümne aastaga. Võtmesõna on tavaliselt drive või trieb. Mulle täitsa meeldib, et vajadus "isikliku seltskondliku läbikäimise järgi" on siin ära märgitud.

Sellest johtub masside tavaline apolitism, nende sotsiaalpoliitilise ideoloogia väljakujunemattus või primitiivsus. Ainult osav mängimine massi mõningail õieti tabatud tundekeeltel poliitikajuhtide poolt virgutab massid (vähesed enamarenenud erandid siinjuures ikka välja arvatud) harilikust apoliitilisest apaatiast ja moondab nende puhkava potentsiaalenergia ajutiselt kineetiliseks, vägevaks ühiskondlikuks jõuks. (Tarvel 1989: 27)

Äge muusikaline metafoor.

Seepärast siis käib demokraatlik areng käsikäes aegaajalt korduva agitatsiooniga, kusjuures kõige pealt püütakse mõne osavalt valitud lendsõnaga tundekeeli kaasa mängima panna (agitatsioon sõnast agitare, mis tähendab tugevasti liikuma panema, ärritama, erutama). (Tarvel 1989: 27)

Tänapäeval ütleksime vist "lööksõna" või "loosung". A la "I like Ike".

Mida tüsilisemat iseloomu omab teatav organisatsioon, mida mitmekesisemad ta ülesanded, mida intensiivsemad ta eluavaldused, seda rohkem on tarvis juhtivat ja korraldavat keskust, millele loomulikult peab kuuluma teatav sunnivõim terviku eri osade kohta. (Tarvel 1989: 29)

"tüsil-ik <25: -liku, -l'ikku> keerukas, komplitseeritud. Lihtsad ja tüsilikud olukorrad".

Sellega käsikäes omandab parteimasin ikka suurema tähenduse; partei kujuneb ikka enam iseelu elavaks, iseseisvaks organisatsiooniks, mille tegevuses organisatsiooni sisehuvid ikka mõõduandvamale kohale tõusevad, kõrvale tõrjudes esialgsed põhimõtted ja üldised sihid. (Tarvel 1989: 35)

Talletan selle väljendi, sest "mõõt" (measure) on selline kujund, mis aeg-ajalt üllatab. Kogu eelnev arutelu kirjeldab justkui tänapäeva. Eriti ilmekas on see ühendriikide demokraatide parteiga, kelle valijaskonna valdav enamus (89%) tahavad single payer healthcare'i, aga kelle esindajad on tervisehoiu tööstuse taskus. Nüüd peavad nad valima Joe Bideni, kes neile mitte midagi ei paku peale selle, et ta ei ole Donald Trump.

Lähtudes ühiskonda kuuluvate isikute poliitilise tahte võrdsusest, ei või demokraatia ühtki veenet või vaadet tunnustada ainuõigeks ega selle tunnustamist kõigilt nõuda. Seega märgitseb demokraatlik mõttelaad aukartust igasuguste arvamuste vastu ja sallivust nende suhtes, s.t. kõigi isikute kodanikuõiguste tunnustamist. (Tarvel 1989: 39)

"märgitsema <27> märkima, tähistama. Võib-olla märgitseb see sündmus pööret naise elus". Märgistab!

Vaba võimalus mitmesuguste vaadete, veenete ja voolude kokkupõrkeks aitab kasvatada massides tugevamat kriitilist võimet, õpetab neid eri mõttesuundi võrdlema ja arvustavalt hindama. (Tarvel 1989: 39)

Luule.

Poliitiline ja kultuuriline võitlus sünnib demokraatias tavaliselt avalikult, lahtiste kaartidega, kõigi nähes ja kõigi silme all. Sellestki avaldub üht demokraatliku korra positiivsemaid jooni. (Tarvel 1989: 39)

Peaaegu, et tahaks selle blogi sidebar'i lisada.

Ja veel rohkem on vaja kõik jõud rakendada tööle selleks, et kavakindla kasvatuse teel arendada laiade masside sotsiaalset meelt, poliitilist otsustamisvõimet ja solidariteeditunnet; on vaja juurutada laiade hulkade teadvusse uued harjumused, mõtted ja tunded. (Tarvel 1989: 43)

Triaad, milles tegevuste asemel on harjumused: (1) tunded, (2) harjumused, ja (3) mõtted.

Kivimäe, Jüri 1989. Peeter Tarvel: Le doyen des historiens estoniens. Akadeemia 1: 44-46.

Pärast professor Arno Rafael Cederbergi lahkumist Tartust 1928. a oli Peeter Tarvel juhtivalt tegev praktiliselt kõigis tähtsamais ajalooteaduslikes üritustes - oli Akadeemilise Ajaloo Seltsi esimees ja "1905. a. Seltsi" abiesimees, "Eesti ajaloo kapitali" komitee liige, "Eesti Entsüklopeedia" üldise ajaloo osakonna toimetaja, "Elava Teaduse" toimetuse liige jne; lisaks ka üliõpilasseltsi "Veljesto" vilistlaskogu esimees. (Kivimäe 1989: 44)

Elav Teadus oli raamatusari, mis kutsub uudistama.

Suuremaid raamatuid Peeter Tarveli sulest ilmus õigupoolest kaks: keskkooliõpetajatele mõeldud ajaloo käsiraamat "Kõige uuem aeg" (I-II, Tallinn, 1921-1923), milles vaadeldakse Euroopa ajalugu aastail 1789-1848 ja "Suurmeeste elulugude" sarjas ilmunud "Ignatius Loyola: Jesuiitide ordu asutaja" (Tartu, 1933). (Kivimäe 1989: 45)

Samuti vana- ja väliseesti osakonnas olemas: esimene osa ja teine. Nii vanu raamatuid ei tasu vast laenutada, isegi kui saab, aga ehk saab sisse pildistada.

Reas 1930. aastail avaldatud artiklites hoiatas Peeter Tarvel Euroopa poliitilise kliima hädaohtude eest. Ta kutsus olema solidaarne kõigi Euroopa intellektuaalidega ning võitlema nüüdisaegsete fanaatiliste ideoloogiatega, mis sulguvad oma kitsaste raamide vahele ja hävitavad oma mõttetu üleoleku mentaliteediga iga sümpatiseeriva teadushimu ja vaimse koostöö. Mitmekülgse vaimuinimesena ja euroopaliku mõtlejana oli Peeter Tarvelil sõja eelõhtul keskne koht nii meie akadeemilises kui kogu kultuurielus. (Kivimäe 1989: 45)

"Mõttetu üleoleku mentaliteet" ei ole kahjuks kuhugi kadunud.

Vilms, Jüri 1989. Vabaduse tuleku eel. Akadeemia 1: 47-81.

Et E.R.E. [Eesti Rahvameelne Eduerakond] on koos alalhoidlikkuist elementest, siis see asjaolu annab ka ta rahvusküsimuse käsitusele oma jume. Sotsiaalvõitluses alalhoidlik, pole E. R. E. rahvusküsimustaktikat seadnud puhaskultuurilisele alusele, vaid on teinud selle sotsiaalse alalhoidlikkuse abinõuks. (Vilms 1989: 48)

Kuidas saaks rahvusküsimustaktika olla ainult kultuuriline? Pole kultuuri ilma ühiskonnata.

Selle voolu arvates on rahva omaduste ja võimiste kandjaks ta geenius, rahvavaim. On öeldud juba igatahes teaduslikult rahvusküsimuses nii palju, et seda vaadet ei saa pidada teaduslikuks. Rahvavaim ei seleta midagi, nõudes ise seletust; võib öelda, ta on seesama rahva omaduste kogu müstifitseeritult. (Vilms 1989: 48)

"Rahvavaim" on tõesti natuke esoteeriline. Võib-olla võrreldav tolle probleemse national characteristic'uga 19. saj lõpu ja 20. saj alguse aruteludes rahvusest.

Moodne teadus rahvusküsimuses[t] käsitab rahvust kui sotsiaalset organismi. Sellena ta edeneb üleüldises sotsiaalses edukäigus ja temaga ka rahvavaim. On tuldud sellele äratundele, et rahvuskultuur süveneb ja laieneb inimkonna edukäigus. Süvenemise all mõistan rahvuskultuuri astmelist [|] omapärasuse teravnemist. Laienemise all rahvuskultuuri kandjate arvulist suurenemist. Võttes millise tahes rahva rahvuskultuuri ajaloo, näeme selle astmelist edu: ta saab järjest omapärasemaks ja ta kandjaks järjest suurem arv rahva liikmeid. Tähelepannes seda, et üks rahvas lainab teiselt kultuurilisi võitusid, näeme siiski rahvuskultuuri teravnemist. (Vilms 1989: 48-49)

Leviathan ei ole midagi nii moodne, Herbert Spenceri "sotsiaalne organism" ei olnud ka enam niivõrd uus - aastakümme pärast selle teksti esmaavaldamist ei lugenud teda enam keegi. "Rahvuskultuuri omapärasuse" mõiste ongi see national characteristic. Siin on see muidugi sõnastatud natuke leebemalt kui mõni teine seda tegi. Mingis mõttes öeldi lõplik sõna selle kohta vaid aasta hiljem, raamatus mis esmaavaldati aastal 1916: "It may well, therefore, be removed to the lumber-room of speculation and stored among the other pseudo-scientific dogmas of political "biologists" - the facile doctrines of degeneracy, the pragmatic lecturings on national characteristics, on Teutons and Celts, and Latins and Slavs, on pure races and mixed races, and all the other ethnological conceits with which the ignorant have gulled the innocent so long." (Trotter 1921: 132).

Seepärast me ei saa rahvavaimuga seleta rahva omadusi ja võimeid, sest rahvavaim ei ole seletav, vaid ta on seletatav. (Vilms 1989: 49)

Päris hästi öeldud. Faatilise osadusega on sama jama - ta nii väga ei seleta kuiet nõuab ise seletamist.

Peaks selge olema, et iga päevaga ikka enam kõik teaduse alad meile käsitatavaiks saanud. Edu toob seda kaasa, ükski võim ei suuda seda takista. Meie seltskonna differentseerumise tagajärjel tekib paratamatult intelligents, mille üksikud liikmed, vähemalt, võimulised on teaduse alu käsitama. Kui omal ajal Tõnisson on pidanud, nagu ta ise tihti tunnistanud, oma lihtsaks ajalehe keeleks "vana Eesti keelt murdma, nii et ta kondid aina on ragisenud," siis peaks seda arusaadavam olema, et keele uuendamiseks tuleb tõsiselt tööta ja tõsiseid katseid sel alal ka tarvita. Ma pole keeleteadlane ja ei või seepärast Joh. Aavik'u keeluuenduse katseid keeleteaduse seisukohalt hinnata, kuid ma saan aru, et siin tõsiselt ja tarviliselt töötatakse, mis aitab kord me rahvuskultuuri ja ta omapärasust süvenda. (Vilms 1989: 50)

Vaata: Keeleuuenduse Äärmised Võimalused.

Ta [J. Jõgever] kirjutab: "Igale ühele on oma väikesed eralõbud lubatud, mispärast ka mitte keeleuuendajale? Sellepärast, et praegusel ajal, kus emakeel vallakoolidest ja väikelaste aidadestki kipub ära aurama; kus inimesed kõige lihtsamaid emakeele sõnu arusaadavalt kirjutada ei oska, meile keeleuuendajate poolt mõne paari saja linnalase jaoks uut "linnakeelt", nagu seda juba nimetama on hakatudki, tahetakse luua, mille esimene nõudmine see olgu, et ta rahva keelest teistsugusem, hr. Aaviku arvates ilusam oleks, muid paremusi aga ei paku, kuna meie harilikus Eesti keeles täitsa võimalik on kõiki sügavamaidki inimlisi mõtteid ja mõisteid avaldada, kui aga mõtteid ja nende avaldajaid leiduks. Mitte Eesti keel ei ole kehv, vaid meil puuduvad suureandelised kirjanikud. Uus "linnakeel" paneks raamatud rahva eest luku taha, haritlased aga oma väikse arvuga mingi[t] kirjandust üleval hoida ei suuda. Meil ei ole siin nõnda mitte enam keeleuuendajate väikeste eralõbudega tegemist, vaid terve rahva tulevikuga. Sellepärast ei või hõlpsasti sellega leppida, kui rahva ja haritlaste vahele keele-müüri ehitatakse ja Eesti keelt killustada tahetakse." ("Eesti Kirjandus", 1913, Ɲo 11, lehek. 427 ja 428). (Vilms 1989: 51)

Kummaline arutelu. Mõne kandi pealt on ka eesti keel kehv. Mitte iseenesest, ma arvan, vaid just selle tõttu, et mõned mõisted ei ole piisavas kasutuses. Näiteks "osadus" (communion) oli minu jaoks suur leid Prantsuse-Eesti sõnastikust, sest Inglise-Eesti sõnastikes teda lihtsalt ei ole, ja nii saigi Malinowski tõlkesse "faatiline suhtlus". St mina ei nõua "suureandelisi kirjanikke", ma nõuaks rohkem kirjanikke, olgu nad kasvõi väikeandelised, aga vahest veel enam lugejaid, sest sellest, et palju kirjutatakse, pole olulist tolku, kui keegi ei loe.

Veel üksainus näitus. Seekord kirjandusest. Kui omal ajal Ed. Wilde "Tabamata ime" lõi laineid, siis olid mitmed, kes tarvitasid ka selle kunstiteose arvustuse juures talupoja mõõdupuud. Olgu ka siin tähendatud, et ma ei hinda "Tabamata ime" kunstilist väärtust, vaid tähendan ainult mainitud arvutusmetoodi pääle. "Tabamata imet" taheti võtta kord "Estonia" avamispalaks. Ise vaieldes selle teose üle, kuulsin arvamist, et "Tabamata imes" ei olevat midagi eestilist. Kui küsisin, kuidas seda mõista, siis vastati: mis on sääl eestilist? Frakis käib igaüks, klaverit mängivad kõik, kunstnik võib olla igaüks, mis on siin omapärast eestlasele? - Mis te siin Eesti teoseks loete, kas ainult "Libahunt" ja "Tuulte pöörises"? - Jaa, need on Eesti palad, sääl kujutatakse Eestit! Ma lisasin omalt poolt: sest sääl käiakse pastlais ja räägitakse lehmapidamisest. Ka vana auväärt hra Jürgenstein küsis imestanult ümber vaadates: mu herrad, öelge ometi, mis on selles töös eestilist? Ja muidugi, ei näe ühelgi tegelasel jalas pastlaid. (Vilms 1989: 52)

Tabamata Ime ja Tuulte Pöörises mõlemad saadaval ja võrdlemisi lühikesed. August Kitzbergi Libahunti olen nõukogudeaegses väljaandes juba lugenud, kuigi märkmeid pole jõudnud siia ümber trükkida. Loo moraal on muidugi lihtne - kanna pastlaid, siis oled õige eestlane! Kahju vaid, et nad maksavad praegu 42 euroopa raha, mille eest saaks täiesti sündsad jalanõud, ja üleüldse ei näe nad väga mugavad välja.

Kui E.R.E. pasundab igat naljakust Eesti rahvuse auks, kui sisemise lõbu ja aukartuse värinaga avalikult teatatakse, et kellelgi Eesti laulikul õnn olnud Eesti nime kuulsustada ja Madagaskari endisele kuningannale laulda jne. jne. - siis leiame meie sotsiaaldemokraatlise voolu juures arusaamatu ja põlgavalt hoolimatu seisukoha tõsisemagi rahvuskultuuri vastu. (Vilms 1989: 53)

Olen käesolevast kirjatükist juba 25 sellist näidet üles korjanud, millele tean tänapäevase kirjakeele järgi "õige" vaste anda, aga naljakusele ei oska ise vastet anda. Seega tuleb ÕS appi võtta: "koomika <1> naljakus, koomilisus. Jäme+koomika, situatsiooni+koomika, sõna+koomika". See "naljakus" võiks olla nagu curiosity või humorous incident.

Sotsiaalist võitlust peavad aga kõigi rahvaste moodsad sotsiaalsed demokraatiad ühiselt. Kõrge kultuurilise tasapinna juures on vähe põhjust karta, et, näituseks, võiks ühe rahvuse töölisi tarvitada teise rahvuse tööliste palkade maharõhumiseks. Seda vähem põhjust on karta, et ühe rahvuse töölised teise rahvuse töölistele streigimurdjaiks saaks. (Vilms 1989: 55)

Ukrainlaste puhul praegusel hetkel on küsimus natuke keerulisem, sest Ukraina peab parasjagu sõjalist võitlust.

Ainult tagurlised Vene erakonnad ajavad aktiivset rahvuspoliitikat ja see on shovinistline. See poliitika sihib teiste rahvuste ümberrahvustamise ja rõhumise [|] poole. Et aga demokraatia on kõige rõhumise vastane, siis ka riigirahva demokraatia ajab rahvuspoliitikat selle shovinistlise poliitika vastu võitlemise mõttes. Ta poliitika on nii öelda eitav. (Vilms 1989: 55-56)

Teame mitmekordsest kogemusest.

Rahvaraamatukogude küsimust on juba õhutatud ja kiriklaste näägutused ei suuda seda algatust lämmatada, niisamuti ei suuda seda ka me "äärmised pahempoolsed". (Vilms 1989: 59)

Tänapäeval oleks küll raske uskud, et kristlased ja vasakradikaalid millelgi ühel nõul on, veel vähem raamatukogude vastu.

Kuidas hinnatakse kirjanduslikka töid talupoeglikkuse seisukohalt, selle pääle juhtisin juba esimeses artiklis tähelepanekut. Isegi lõbumängus on saanud pilkeabinõuks mõte: kus pole tahmast palki ja pastalt - sääl pole Eestit. Mitte kunstiline läbitöötus pole tähtis, küll aga see, kas ta kujutab meie "rahva" elu ja vastab "kõlbluse" nõudeile. (Vilms 1989: 66)

Tõesti, kas ilma tahmase laepalgita saab olla eestlane?

Viimane takistab massi iseteadvuse selginemist, sest tihti sarnastavad mõned klassid omad huvid kogu rahvuse omadega ja meie näeme ebaloomulikku pilti, kuidas poliitilised vastased heitlevad rahvuslikkus vihas ühes rinnas. (Vilms 1989: 68)

Tühja tähistaja loogika juba varakult selge.

Eduerakond on, mis ta on, aga ärgu keegi öelgu, mis ta on - siis on kära lahti. (Vilms 1989: 69)

It is what it is, but don't nobody say what it is, otherwise we'll have an uproar.

Meil on põhjus selgita omi rahvuslikka ideaale. Arvavad aga mõned "kindralid", et me peame jätma nende saavutuse "kindralite" salakaupluse hooleks ja laskma neid talita tagatreppe kaudu, nii et laiemad kihid sellest midagi ei kuuleks, siis on see neil asjata lootus. Meie ei tunnusta sarnast kogu rahva asja teostamise viisi. (Vilms 1989: 71)

Tänapäeval nimetatakse seda "tagauste" poliitikaks. Selles vanemas kujundis saab uksest välja ja trepist alla kah.

Opportunistid ütlevad: meie käime tasa ja targu, meie ei nõua, mis vastav meie põhjusmõtetele, kuid nõuame, mis samm edasi ja kättesaadav. Teised eitavad sarnast seisukohta ja nõuavad järjekindlat põhjusmõttelist poliitikat. Kummal õigus? Vastus oleneb inimese poliitiliste vaadete tagaseinast. Tagurlised kihid tunnistavad õigeks opportunismi, demokraatlikud põhjusmõttelise seisukoha. Me teame ka, et kui inimesel teatav ilmavaade kujunenud, siis ta ajaloost pea midagi ei õpi. Iseäralise värvi annab olupoliitika veel iseseisvuseta väikerahva juures, kus talle tuleb lisada pääle poliitilise ka rahvuslik opportunism. (Vilms 1989: 79)

"Tagasein" vististi "tagamaa". Ma ei ole kindel, kas ajaloost õppimise ja ideoloogia/ilmavaate vahekord on nii range. Minimaalselt võib ideoloog õppida ajaloost oma ilmavaatele näiteid ja õigustusi.

Ei saa oma põhjusmõtet maksma panna, siis pistetakse ta tasku - ootama jääma aegu, mil võimuringkonnad neile peri. (Vilms 1989: 79)

ÕS siin väga ei aita: "peri+ ümber-, lähi-: peri+artriit liigeseümbruspõletik" ja "Peri <17: kuhu -le>". Nii palju tean, et "perituul" peaks olema "õiges suunas puhuv" tuul vms, aga ei tea miks ÕS sellega välja ei aita.

Elitis, Odisseas 1989a. Oma luulest. Intervjueerinud Ivar Ivask. Tõlkinud Toivo Pilli. Akadeemia 1: 82-95.

Mina ja mu generatsioon, kuhu arvan ka Seferise, oleme püüdnud leida Kreeka tõelist palet. See osutus vajalikuks, sest senini esitati Kreeka tõelist palet eurooplase pilgu läbi nähtuna. Oma eesmärgi saavutamiseks pidime purustama läänemaailmal rängalt lasuva ratsionalismi pärandi. Siit meie suur huvi sürrealismi vastu selle kirjandusareenile ilmumise hetkel. Ma ei saa nõustuda kõigi sürrealismi ilmingutega (nagu selle paradoksaalne pool, seismine automaatse kirjutamise eest), kuid kõigest hoolimata oli see ainus, ja ma usun, et Euroopa viimane suund, mis luules taotles vaimset terviklikkust ja astus vastu suuremat osa Lääne mõtlemist vallanud ratsionalismi vooludele. (Elitis 1989a: 82)

Kas ratsionalismi pärand on tõesti niivõrd ränk? Kuidas on sürrealismi ja automaatkirjutamise seos paradoksaalne?

Samal ajal sisaldus sürrealismis üleloomuliku faktor, mis tegi meil võimalikuks enda väljendamiseks kujundada iselaadse, ainult kreeka elementidest koosneva märgisüsteemi. (Elitis 1989a: 83)

Eeldatavasti käib jutt sürrealistliku "luulekeele" märgisüsteemist.

Sürrealism stimuleeris meid ka meelte tähtsuse rõhutamisega. Kõike tunnetatakse meelte kaudu. Minagi olen luulesse toonud maailma meelelise tajumise meetodi. Muidugi tunti seda juba vanas Kreekas, ainult et seal puudus alles kristluse sündimisega esile kerkinud pühaduse mõiste. (Elitis 1989a: 83)

"Campanella places the source of all knowledge on our ability to feel. his favorite axiom is: Scrire est sentire (to know is to feel). This enables us to know only corporal objects by means of our external senses." (Alexandrin 2002: 278-279) - Need, kes ei erista tunnetamist ja mõtlemist.

Ma usun, et teatud täiuslikkuse saavutanud luule pole ei optimistlik ega pessimistlik. Pigem väljendub temas mingi vaimu kolmas seisund, kus lakkab vastandite eksisteerimine. Teatud tasandil pole vastandeid enam olemas. Selline luule on nagu loodus ise, ei hea ega halb, [|] ilus ega inetu - ta lihtsalt on. Selline luule ei allu enam argistele eristamiskatsetele. (Elitis 1989a: 84-85)

Klassikaline Kolmasus.

Lühidalt öeldes, olen veendunud, et iga keel kutsub esile kindla, talle vastava sisu. Mulle näib, et just praegusel ajal oleme jõudnud perioodi, mida iseloomustab teistsugune suhtumine keelde, suhtumine, mida pean ohtlikuks. Üha enam käsitatakse keelt üksnes teatud veendumuste ja hingeseisundite edastamisvahendina. Tõeline luule on aga alati sündinud keelest ja mitte väljastpoolt seda. Mõtted sünnivad samaaegselt nende sõnalise väljendusega. Järelikult mängib siin keeleline faktor tähtsat rolli. Kordan veel: ma usun, et iga keel sunnib luuletajat väljendama kindlaid asju. See võib näida vastuolulisena, ent ometi ei ole ekspressionism, see tähendab liialdatud eksaltatsioon kreeka keelele vastuvõetav. Kreeka keel on kuiv keel ja kutsub esile ka vastava sisu. (Elitis 1989a: 85)

Sapir-Whorfi hüpoteesi variatsioon. Keel on mõtte vangla. "Üha enam käsitatakse" ei vasta päris tõele, pigem on alati käsitletud ja traditsiooni kestvus ei ole kasvav, pigem vastupidi kahanev, sest keele toimimises eristatakse üha enam kõrvalisi nähtusi, mis ei ole ideede edastamisega seotud. Kas mõte on puhtkeeleline? Kas kujunditega ei saa mõelda? Arvutamine ei ole mõtlemine?

Lääne tehnoloogiaajastul on loodusest saanud midagi tähtsuselt teisejärgulist. Tänapäeval ei ütle loodus noorele põlvkonnale midagi, nad peavad teda elutuks ja igavaks. (Elitis 1989a: 86)

Loodus on elu.

Ma ei mõtle enne millestki, et seda siis keelde tõlkida. Kirjutamine on alati eksperiment, ja sageli suunab mind keel ise ütlema asju, mis mulle muidu poleks ehk pähegi tulnud. Mulle on ette heidetud haruldaste sõnade kasutamist. Kuid ma tahan, et tekst oleks täiesti rikkumatu ja sõnakasutus erinev tavalisest. Võib koguni öelda, et tahan teksti vastandada argisele keelepruugile. Mu luulel on alati ülev kõrvaltoon. Ühendan sõnu viisil, mis toob välja nende erakordsuse. (Elitis 1989a: 86)

Keele agentsus. Sedasama nähtust võib näha automaatse lauselõpetuse puhul. Statilstiline tõenäosus, et üks sõna järgneb teisele. Luuleteksti vastandumine argisele keelepruugile klassikaline - vt nt vormikoolkonna vastandust luulekeel vs praktiline keel.

Luuletuse keeleline õnnestumine on otseses sõltuvuses sõnade ühendamisest. Argikeeles ei murra me selle üle pead. Me ütleme "Anna mulle suitsu" või "Kuidas käsi käib" - ja ei ütle midagi uut ega hämmastavat. Kuid luuletuses peab sisalduma väljenduslik üllatusmoment: "Näe! Keegi pole veel sellele tulnud, et neid kaht sõna kõrvuti asetada!"; tunneme korraga, kuidas justnagu elektrivoog meid läbistab. Igapäevases keeles see voog puudub. (Elitis 1989a: 87)

Faatiline osadus! Igapäevane keel - nagu "anna mulle suitsu" ja "kuidas käsi käib" - on ilma üllatusmomendita, sest need on sättefraasid, muutunud automaatseteks.

Ei, ma usun, et isegi kõige irratsionaalsemas võib olla lüüme. Lüümus ongi vahest element, mis mu luules praegu domineerib. Kriitik Varonitis on seda tabanud. Ta ütleb, et raamatus "Valgusepuu" esineb hämmastav läbipaistvus. Lüümus tähendab seda, et olen püüdnud saavutada selgust, mis võimaldab labi antud asjade näha veel midagi muud, läbi nende veel midagi jne jne. Näen sellises lüümuses midagi olemuslikult kreekapärast. Looduses esinev läbipaistvus on üle kantud luulesse. Kuid nagu juba ütlesin - lüüme võib samal ajal olla täiesti irratsionaalne. (Elitis 1989a: 94)

"l'üüme <1> HARV läbipaistev. Mäed on lüümes vines"; "lüümik <2: -u> vargustahvli tarkvara, nt kirja kandev kilekiht. Lüümiku-marker"; "l'üümima <28: l'üümida, lüümin> HARV läbi paistma v kumama. Pilvist lüümib kahvatu kuu".

Elitis, Odisseas 1989b. Luulet. Tõlkinud Kalle Kasemaa. Akadeemia 1: 96-100.

Aeg on väledam lindude varjust
Mu silmad pärani kesk tema pilte
(Elitis 1989b: 96)

Kutsus esile assotsiatsioone hinge, aja ja lindude vahel. Mõne rahva jaoks on hing linnuline ja nende hulka peaksid kuuluma ka eestlased ja soomlased ("linnutee"). Peirce omakorda kirjutas sellest, kuidas hing (mõistus) on ajas.

Viljad värvivad huuli
Tasa-tasa avanevad maa poorid
Ja vee ääres, mis silphaaval tilgub
Vaatab üksisilmi päiksesse tohutu taim!
(Elitis 1989b: 97)

Viljad tõesti vahetavad värvi (rohelistest õunadest saavad kollased-punased), neist "huultena" mõeldes võib-olla läheb asi õite ja naissuguelundite seose suunas. Silphaaval tilkuv vesi meenutab alateadvuse ja veekogu analoogiat.

Basiiliku hõng häbemekiharail
Täis tähekesi ja piinia okkaid
Keha, põhjani päeva täis!
(Elitis 1989b: 97)

"Häbemekiharad" tõesti luulelisem kui "tupekarvad". Kuidas sinna saab basiiliku hõng - mis põhjusil?

Nii palju tuliseid pinde ta sigitil, mis näitavad, et ta tõesti läks mitmeid tunde ette, igakord, kui kohtas naist.
(Elitis 1989b: 99)

Sigiti, suguti, sögöti.

Hetkel, mil vargsi õuel suudeldakse aedniku tütart ning suurest rõõmust vaas kukub ja puruneb.
(Elitis 1989b: 100)

Kui palju neid on, kes aedniku tütart seal suudlevad? Ja kui "vargsi" nad ikka on, kui nende sammumadinast majas sees asjad maha kukuvad? Vaene aednik.

Csoóri, Sándor 1989a. Riigist ja kirjanikust. Tõlkinud Edvin Hiedel. Akadeemia 1: 101-106.

Kolme aasta eest surnud Gyula Illyés arutleb oma kunagistes kirjaniku päevikumärkmetes, et mida rohkem ja mida äärmuslikumates kirgedes mäslevaid draamasid mõne maa teatrites mängitakse, seda vähem draamasid mängitakse maha revolutsioonilisel tänaval. Või - seda mõtet edasi harutades -: mida rohkem tõdesid võetakse ihualasti teatrilaval, seda vähem on paljakskistud märtrilaipu tänaval. (Csoóri 1989a: 101)

Oleksid venelased eelmise sajandi alguses vaid teps rohkem rahvateatrit harrastanud!

Sõjajärgse rahulepinguga sattus Ungari - koos teiste Kesk- ja Kagu-Euroopa maadega - Saksamaa huvisfäärist Nõukogude Liidu huvisfääri. Poolfeodaalsest korrast tärkavasse demokraatiasse. Oma kaotustest toibudes oleks ta ehk omal kombel toimegi tulnud, aga külm sõda jäigastas ta lõplikult uude olukorda. Poolsõltumatule riigile langesid kaela tihke diktatuuri tonnised kaaluvihid. Riigikodanik kas kohanes ja muserdas sel kombel või niimoodi, et hakkas ilma kujutluseta elama. Ja käis kikivarvul, nagu maetaks nüüd uuesti sõjas langenuid. (Csoóri 1989a: 102)

Eks kikivarvul käimiseks oli ka põhjust ühiskonnasüsteemis kus igal öösel võidi sind voodist välja ajada ja ära viia või ka lihtsalt kohapeal maha lasta.

Siit vaadelduna saab ehk selgemaks tsensuuri erandlik osa meie maades. Seda kannataks riigivõim veel rõõmuga välja, et tema kodanikud on haritud ja laia silmaringiga, aga et ka nende moraal ja südametunnistus areneb nagu nende mõistus, seda enam mitte. Täiuslik [|] inimene on autonoomne inimene. Ja ühtlasi ajalooline olend: ta elab korraga oma ajas ja ajaloos. Ja on juba paljalt oma olemasoluga kõige selle kitsuse ning ajutisuse eitus. Niisugust inimest tuleb muidugi talitseda, sest äkki ta kasvab kari alt väla ja muutub ise mõõdupuuks. (Csoóri 1989a: 103-104)

Üsna hästi öeldud. Täiuslikumaks saab seda kujundit muuta vaid arvestamine ka tulevikuga: täiuslik inimene elab korraga omas ajas, ajaloos ja tulevikus. Seda ei pea võtma ettenägelikkuse võtmes, vaid ka tagantjärgi - täiuslik inimene "elab" edasi ka pärast surma, läbi oma elutöö.

Riik on meil ju alati ainult ajutine raam, majanduslik ja välispoliitiline üksus, seevastu rahvus on ajalooline ja kultuuriline üksus. (Csoóri 1989a: 104)

Ungaril on muidugi natuke teistsugune suhe riiklusesse kui meil siin.

Rahvuse idee kõrval oli kirjanduse teine ideaal Euroopa. Vaevavate koduste vormituste vastukaaluna vaheldusrikas ja klassikaline Euroopa. Lääne kirjanikud pole iial tundnud riigi, indiviidi ja rahvuse keerulisi konflikte vallapäästvat kolmsust. Spirituaalse ja ilmaliku sfääri eeskujul on nad tundnud ainult kaksikjaotusi: riik ja indiviid, riik ja kirjandus - ja nii edasi. (Csoóri 1989a: 104)

Njaa, Lääne-Euroopat pole pikalt okupeeritud. Mis neile oli korraks vahelduv ilm oli meile pool sajandit püsiv ilmastik.

Me tunneme juba nelikümmend aastat pidevalt oma nahal elu kahekordset nõudmist: ellu ei tule jääda mitte ainult ihus, vaid ka hinges. Ja selleks ei ole ilma inimese traditsioonilise metafüüsikata, see tähendab kultuurita mingit võimalust. (Csoóri 1989a: 105)

Üldsegi mitte halb kultuurimääratlus. Natuke ebapraktiline või mentalistlik, aga mitte halb.

Csoóri, Sándor 1989b. Maailma aistiline metafoor. Tõlkinud Edvin Hiedel. Akadeemia 1: 107-115.

See kolm aastat oli esimene, peaaegu mulle endalegi pentsik ajalõik minu kirjanikuteel, kus mind ei meelitanud luule juurest ära miski: ei film, ei ilukirjandus ega esseede kirjutamine. Kolm aastat ühtejärge Muusa seelikusabas? Peaaegu uskumatu! Ma tunnen end veel praegugi liigendamata aja kodanikuga: mu paremal käel valab kohinal vihma, puud pesevad selles oma juukseid, mu vasakul käel aga põletab juba suvi mulda muredaks, tänavune käel aga põletab juba suvi mulda muredaks, tänavune suvi oma selili kukkunud põrnikatega, kes krimpsuvad selles kuumuses nagu terved veisekarjad Aafrika kuivuses. (Csoóri 1989b: 107)

Järjepidevuses seismine.

Sest kirjutamine ja eeskätt luuletuste kirjutamine ei põlista õieti midagi: pigem annab ta ikka uut ja uut innustust, sest luule on lakkamatu alustamine, igavesti kestev armatsemine. Kui ta tahab midagi näidata, siis mitte iial lõpust alates, vaid tekkimise joovastuses. (Csoóri 1989b: 108)

"põlistama <27> põliseks tegema, jäädvustama. "Kevadega" põlistas Oskar Luts oma nime kirjanduslukku". Kirjutamine ei ole jäädvustamine?

"Kaasaegne inimene" elab suurejooneliste asjade keskel väga väiklaselt. Väljaspool teda toimuvad jahmatamapanevad sündmused: õudused, sõjad, Kuu ümber lendavad imed; seespool teda keerlevad enamasti kokkukägardatud eksistenstialismi argipäevased küsimused. (Csoóri 1989b: 109)

Smartphones make us dumb laadis lause.

On ju klassikaline ja kristlik maailmavaade keele sajanditepikkusele ainuvalitsusele tuginedes kõige äratuntavamalt tähistanud ja korrastanud tegelikkust: kogemusi, mälestusi ja lootust. Seda, mida keel ei suutnud kirjeldada, peaaegu ei eksisteerinudki, või kui, siis ainult pooleksistentsis. (Csoóri 1989b: 110)

"Kuid sotsiaalse olendina pidi ta [varase keskaja inimene] põlgama asju ja püüdlema märkide poole. Sellest vaatepunktist ei olnud sedavõrd ihaldatud või kardetud praktilisi sündmusi lihtsalt olemas." (Lotman 2010d[1970]: 41)

Ja selle peaossa tõusnud keele olemus lahvatas kõige tihendatumalt esile luules. Jah, luule on tihendus. Maailma tupruv tuleruum. Aistiline metafoor. (Csoóri 1989b: 110)

"t'upruma <27> keerlevate pahmakatena tõusma. Korstnast tuprus paksu suitsu. Maanteel tupruv tolmupilv".

Või selle asemel ma võiksin öelda ka saatust, sest teatavasti on suurem osa Euroopa ja Ameerika tooniandvaid haritlasi vastupandamatu loogikaga iseendale tõestanud, et keelel on lõpp, et sõnad seletavad meile maailma palju vähem, kui meil teadmiseks ja mõistmiseks elu säilitamise huvides vaja oleks. Vähe sellest, kõige traagilisem ei ole mitte see, [|] et keel ei informeeri meid, vaid see, et ta desinformeerib, sest meie aja kaks vägevat jumalat - poliitika ja tsivilisatsioon - halvavad rahvamasse ja inimese isiksust kõige edukamalt sellega, et vahetavad sõnastikus eilsete sõnade tähenduse ära: sõda tähendab rahuvõitlust, vaimne ja aineline sõltumatus aga tuimastavat ahistatust. (Csoóri 1989b: 111-112)

"[...] we shall find the Reason of it to be the End of Language; which being to mark, or communicate Mens Thoughts to one another with all the Dispatch that may be" (Locke 1741a: 236).

See tõotus, see vaieldamatult romantiline lootus ise on juba luule, aga suur eksitus oleks uskuda, et see ime võib keelega sündida, kui me ei valmista seda imet ette. Äraneetud, tühjaks õõnestatud keelt ei saa parimagi tahtmise juures puhastada või uueks luua. Uut sorti keel võib tärgata ja võrsuda ainult seal, kus otsib endale väljendust uus usk, uus moraal. (Csoóri 1989b: 112)

Milline on "äraneetud, tühjaks õõnestatud keel"?

Ei ole žanri, ei ole vahendit - ei teaduses ega kunstis -, mis oleks nii jäägitult ja ühemõtteliselt minaga seotud kui luule. Värsid on alati minale orienteeritud - kuulutavad ka argiesteetikud. Ajalikule, surelikule minale. Sellele sisemisele tuumale, mis on objektiivseks nimetatava maailma subjektiivne kontrapunkt. Nagu ei ole üldist stiili, nii ei ole ka üldist tegelikkust. Tõeline, liikuv, viljakas tegelikkus on alat inimese oma tegelikkus. Minul tuleb pisar silma, minu kurku nöörib valgusepuudus ja nii edasi. (Csoóri 1989b: 113)

Midagi sellist ilmneb ka Jakobsoni keelefunktsioonidega skeemitades. Poeetiline funktsioon on emotiivse funktsiooni metafunktsioon, faatiline funktsioon on konatiivse funktsiooni metafunktsioon, ja metalingvistiline funktsioon on referentsiaalse funktsiooni metafunktsioon. St luule on justkui järelväljendus, tühi sõnakõlks või tervitus ("anna mulle suitsu" ja "kuidas käsi käib") on järelkäsk, ja sõnaseletus on järelviide.

Juma ammust ajast on meile kõigile selgeks saanud, et absurdsuseni viidud relvastumine ajastul rabeleb kahekümnenda sajandi inimkond ülemaailmsete kompromisside kammitsas. Nii elavad riigid, impeeriumid, mandrid üksteise suhtes, üksteise kõrval pidevas sobitustotsivas pinges. Varsti on tulevikul juba uus nimi: kompromiss, sest samal ajal kui sunniviisiline kokkulepe rikub meid, ahistab ja teeb umbusklikuks, on maailma homse päeva tagatiseks ainuüksi see "hambaid kiristav" kokkulepe. Mitte avatus, mitte sõbrustamine, vaid ennastpiirav vaoshoitus. Ja sellest me karistamatult ei pääse. (Csoóri 1989b: 114)

Sellist suhtumist viljeletakse mõnes teaduskantsis inimsuhete suunas üldiselt: "I am suggesting that an important function of phatic communion is to help the participants to reach what Goffman (1959) has called the "working consensus" of the interaction, about some aspects of their respective roles in those situations where the role structure is not previously obvious to the participants." (Laver 1975: 218-219)

Runnel, Hando 1989. Luuletaja mere ääres. Akadeemia 1: 116-135.

Alati, kui luuletaja jõuab mere äärde, tuleb tal meelde, mida ta tegelikult otsib, mis on tal kadunud ja mis ta tahab. Tal tuleb meelde, et ta tahab - koju. Ja sellega võiks peaaegu kogu selle loo lõpetadagi, sellega oleks mere-teema ammendatud. (Runnel 1989: 116)

Ma tundsin ka mere ääres, aga veel enam mere peal, praamiga sõites, et tahaks ainult koju.

Võib-olla tasuks meenutada seda, et meie kirjanduse käsitlus on ikka veel kõvasti nooreestiliku paugu järelmõjude all, nii nagu kogu eesti rahvas ise on Kaali kraatri paugu järelmõjude all. Kogu meie kirjutatud kirjanduslugu on mõjutanud ja mõjutab tänase päevani see hoiak, mille pakkusid välja "Noor-Eesti" liidrid. (Runnel 1989: 117)

Olen liiga vähe eesti ilukirjandust lugenud, et siinkohal nõustuda või eitada, aga sellised üldistused tuleks kõrva taha panna.

Nimelt hakkas mulle pärast pikaajalist eesti luule lugemist paistma ja kuhjuma üks lugejamulje, mida võib nimetada topograafiliseks või topoloogiliseks. Nagu ütlesin, mulle tundub, et eesti luules domineerib tume mässuline meri. Kui neid tumemeelseid sümboleid silmitsi näha püüdsin, hakkasin tähele panema, et neid selliseid mereluuletusi on valdavalt kirjutatud põhjarannikul seistes, seistes seljaga päikese poole, vaadates merele, mis peegeldab selle päikese langeva valguse. (Runnel 1989: 121)

"Lugejamulje" täpselt selline sõna, mida mul oli vaja oma blogimise kirjeldamiseks. "Tumemeelsus" seevastu kuulub tollesse vanemasse keelelisse kirjelduskihti, kus põhilisteks kujunditeks on valgus ja varjud. Näiteks "vaatas sinna ja tänna ning tekkis tume aimus" (Luts 1927: 11). Ma ei hakka siia kuhjuma sel teemal (veel) kirjutamata artikli materjali, aga "tumemeelsus" kulub üldnimetajana ära.

Minu selline tunne võib paista üsna juhuslik mõne meelest, sest tõestusmaterjali siin ette tuua ja lugema hakata ei ole nagu õieti võimalikki. Seda oleks väga palju ja see on võib-olla niisugustes üksikutes sõnades hajutatud olekus, et selle teaduslikult töödeldud serveerimine oleks minutaolisele väga raske. (Runnel 1989: 122)

Selline tunne on tuttav. Autorite puhul, keda ise paremini tunnen, on mõned huvitavamad asjad just sellisel moel hajutatud olekus (diffused). Jakobsoni puhul näiteks tuleb peaaegu, et ridade vahelt välja lugeda, et faatiline funktsioon puudutab kontuuritunnuseid; Malinowski puhul on "tuntus" (renown) kui kuulujuttude üks põhiaines väga hajali.

Palju hiljem võtab luuletaja [Bernard Kangro] kokku oma elutunde ning see ütleb: [|] inimene hajub kunagi tuuleks ja selle tuulena jõuab teiste inimeste juurde. (Runnel 1989: 124-125)

Tuul on ka üks vanemaid hinge-kujundeid: "Animus - mind, from anima - air, soul. (From the latter word we have animal.) Anima comes from root an - to blow. In Sanscrit, anila - wind; in Greek, anemus - wind." (Arnett 1904: 128).

Kolmekümnendatel aastatel enam seda heledust ja helgust ega seda usku ei ole. Tõusev traagiline toon on ta matnud. Euroopailm säeb ennast justkui uuele hukule vastu minema. Võib-olla ses mõttes oleks otstarbekas võrrelda Enno luulega. Uku Masingu luulet 30. aastatest. Võiks kõnelda vanast kuulsast Valge Laeva motiivist, mis on vähemalt Maltsveti-aegadest eesti luules ja kirjanduses olemas ja millest Uku Masingul on mitmeid heiastusi. (Runnel 1989: 126)

"heiastuma <27> tagasi peegelduma". "Juba käivad kõikjal ringi mesiste nägudega surnumatjad ja sabakuubedes raisakullid ja sosistavad õrritades: kui tuleks sõda, läheks elu jälle lahedaks. Ja see sõda tuleb, küllap näete" (Kärner 1931: 118-119).

Kui nüüd mõelda, et mis pärast koraalide kaiku veel moraaliks öelda, siis võiks lihtsalt lõpetada selle ammuse tõega, et inimesed ei näe asju endid, vaid nad näevad sümboleid ja on ainult üksikuid, kes suudavad näha asju endid nende ehtsuses. (Runnel 1989: 134)

Kui filosoofe (Locke, Kant) uskuda, siis ei näe isegi üksikud asju nende ehtsuses.

Sutt, Toomas 1989. Inimene ja loodus I: Imperativus biologicus. Akadeemia 1: 136-143.

Iseloomustades hetkeseisu niisuguse fundamentaalse filosoofilise kategooria nagu võõrandumise kaudu, peame tõdema, et inimese totaalse võõrandumise kriitiline piirjoon on ületamis ohus: loodusest veel "kaugemale" minek tähendaks ökoloogilist katastroofi (pikaldase kollektiivsurma); inimese loodud asjade (eeskätt tuumaraketid ja -pommid, aga ka aatomijõujaamad) valitsemine inimese ja inimsuse üle võib aga iga hetk vallandada tuumakatastroofi (halvimal juhul siis kollektiivse äkksurma). (Sutt 1989: 137)

See pikaldane kollektiivsurm veel tuleb. Kolme aastakümnega oleme jõudnud enam-vähem aktsepteerimisele, et see tuleb ja, et see saab kõigepealt olema sotsiaalselt valulik, sest esimese asjana hakkab see inimmasse laiali pillutama. Maailm meie ümber põleb ja meie istume köögis, joome kohvi.

Gnoseoloogilisest aspektist on antropotsentristliku maailmanägemise paratamatuse ammu ja selgesti põhjendanud Immanuel Kant, kes fikseeris tunnetustegevuse piirangud, mis on tingitud inimese evolutsioonibioloogilisest olemusest. (Sutt 1989: 137)

Kui ma õigesti aru saan, siis "tunnetustegevus" on kogu protsessi (intuitsioon → kontseptsioonid → ideed) üldnimetaja.

Niisiis, me vajame uut filosoofiat ja uut eetikat, täpsemalt öeldes, loodusteaduse ja filosoofia "suurt sünteesi" ja reformeeritud eetikat, mis võimaldaksid mõtestada olemasolevat kriisisituatsiooni ja avardada võimalusi sellest väljumiseks. Kõigepealt kerkib küsimuste küsimus: milline on, saab olla või peab olema selle "suure sünteesi" metodoloogiline alus? (Sutt 1989: 138)

Alles eile sain teada, et jätkusuutliku elu kolm R-i on Reduce, Reuse, & Recycle, sealjuures nad on tähtsuse järjekorras. Viimane, kõige vähemtähtsam, on saanud praktiliseks osaks igapäevaelust, aga esimesed kaks oleksid majandustegevust aeglustavad, niiet neist me väga midagi ei kuule. Keskkonnaeetika, samamoodi, on olemas, aga praktiliselt viljatu.

1. Inimese olemuse biosotsiaalsus. See põhimõte võimaldab mõista, et just nimelt meie miljardite aastate hämarusse ulatuvad bioloogilised juured (selle sõna kõige sügavamas tähenduses) on ahendanud inimkonna eluruumi ehmatavalt piiratuks. Kui XX sajandi algul oleks keegi väitnud, et inimkonna progressi otsustavalt limiteerivaks teguriks kolmanda aastatuhande künnisel saavad puhas vesi ja puhas õhk... võib arvata, millise "tiitli" see prohvet oleks saanud. (Sutt 1989: 141)

Muretsemiseks pole põhjust, Eestis saab puhas vesi otsa alles kahekümne aasta jooksul.

Evolutsioneeruv kõiksus, meie looja ja kodu on jätnud meile valikuvabaduse (kohustuse igatahes) ja tõenäoliselt - lootma peab ja uskuda võib - ka veel võimaluse õigeks valikuks... (Sutt 1989: 142)

Võimalus, vabadus ja kohustus kõlavad nagu Kanti Possibility, Reality, & Necessity.

Masing, Uku 1989a. Kiriku osa kultuurimandumisel. Akadeemia 1: 144-150.

Inimkond praegu elab samuti kinnisilmi nagu mõned aastatuhanded tagasi. Neid, kes teavad midagi ajaloost, on ikka olnud pisut ja praegu pole neid rohkem kui vanasti. Algkoolilõpetanu on küll kuulnud mõningaid nimesid ajast enne Kristust, kuid need on talle muinasjuttude olendid, ta ajalugu tõeliselt algab oma isa või vanaisa sündimisega ja ainult parimal juhul kuskil 1200 ümbert. (Masing 1989a: 144)

"In non-literate society, of course, there are usually some individuals whose interests lead them to collect, analyse and interpret the cultural tradition in a personal way [...]" (Goody & Watt 1963: 335).

Inimesed, kes tänapäeval tõeliselt veel tegelevad ajaloo käiguga, kellel on pisutki silma mineviku jaoks, on igasugused ajaloolased ja teoloogid. Viimastele juba see, et Jeesus elas 1900 aastat tagasi, tingib ajaloolise meele vajaduse, samuti kiriku käekäigu jälgimine läbi vahepealse aja. Muidugi ei ole sellega öeldud, et igal teoloogil oleks ajaloolist meelt, kuid ega seda pole ka igal ajaloolasel. (Masing 1989a: 144)

Kas ajalootajul ja ajaloolisel meelel on vahe?

Võib öelda, et ajaloolise pidevuse tõelised säilitajad, sellega ka kultuuri hoidjad ja ta edasikasvatajad on ajaloofilosoofid ja mõningad teoloogid. Ühed on tegutsenud tavaliselt kõrgemais õppeasutisis ja teised enamasti kirikuis, siis alati just need kohad on kultuurisäilitajad ja kantsid, mis ehk suudavad elada üle igasugused rünnakud. (Masing 1989a: 145)

Kas ajaloofilosoofid ja teoloogid "kasvatavad" kultuuri?

Nüüd peab küsima, kes on siis praegu küllalt arukas ja laia silmaringiga kultuuri säilitamiseks tulevaile põlvedele. Tavaliselt vastatakse, et kiriku täht on ammu sadanud maha taevast ja nüüd on suutelised selleks ainult kirjanikud, kunstnikud ja teadlased. (Masing 1989a: 146)

Jah. Kirikul on Eestis tänapäeval sama palju pistmist kultuuriga kui katoliku preestritel täiskasvanud naistega.

Claudianus oli üks intelligentsemaid, tema vähemate vendade leegion on unustatud või huvitab ainult kirjandusloolasi ja keeleuurijaid, kes ei hooli nende äärmiselt madalast intelligentsitasemest. Nad [|] olid sama rumalad, sama puupäised ja jonnakad ning hellatundelised nagu meil keskpärased kirjanikud. Ainult mõne üksiku meie kirjaniku kohta võib öelda, et ta on intelligentne, kuid enamik on nõüs selle väitega, mis avaldati kunagi kuskil ankeedil, et ülikooli haridus takistab "loova töö" tegemist! Ollakse veendel, et oluline ei ole intelligents vaid veenmisejõud, dogmagoogsus. (Masing 1989a: 147-148)

Ei tea kas ta mõtles äkki retoorikat või demagoogiat? Dogmagoogsus ei anna ühtegi tulemust. Kirjanike pilamine klassikaline.

Ülikoolilõpetamine iseendast ju pole veel kedagi teinud intelligentseks, inimene võib ülikooliski leppida valmispuretud toiduga ja olla õnnelik, et alma mater muretseb nii emalikult talle suhu nämmi kogu eluajaks. Muidugi jäävad nämmisööjad surmani lasteks, nagu teadis juba Paulus. Toon ainult mõned näited sääraseist harimatuist olendeist. (Masing 1989a: 148)

Metsik Masing.

Arvan, et praeguse maailmasuhtumise peamiseks põhjuseks on tõik, et kultuur on tüdinenud oma olemasolust. Ta on elanud nagu inimene, kes kuuekümneaastaselt leiab üles küll kõik oma senises elus tehtud vead, kuid need on nii mitmelaadilised ja vastupidised, et ta ei jõua parandada enam tehtut. (Masing 1989a: 149)

Kelle maailmasuhtumine? Kelle kultuur? Sõtta mindi hurraaga, sest seda ette valmistanud pinged olid pikalt üles kruvitud.

Mõnel suuremal maal ongi juba nõnda, et kirik ja teoloogid tunduvad jäävat ainsaiks intelligentsikantsideks ega anna alla lõhkujaile, vähemalt mitte kõik. Meil võib mandumine minna pikaldasemalt ja selle tõttu variseda ka kirik. Sest lagunemine ise ja lagunemise teadvusetult soodustajad (ma ei suuda uskuda, et keegi teadlikult sooviks lagunemist) võivad lubada teoloogidelegi "paremaid väljavaateid" kaasategemise eest. (Masing 1989a: 149)

Kiriku lagunemist soovin teadlikult. Maailm oleks oluliselt paremal järjel kui organiseeritud religioon oleks midagi, millest saab ajalooraamatutest lugeda mineviku vormis.

Tillich, Paul 1989. Kuidas on teadus viimase sajandi jooksul muutnud inimese enesemõistmist. Tõlkinud Kalle Kasemaa. Akadeemia 1: 151-161.

Esmalt tahaksin ma piiritella, mida mõista meie teema kesksete mõistete all. Kõigepealt sõna "teadus": ma tarvitan seda tähenduses, mis hõlmab tegelikkuse metoodilis-tunnetuslikku tõdemise kõiki vorme. Siia pole arvatud mitte üksi kõik loodusteadused ja sotsioloogia, vaid ka ajalookirjutuse ja filosoofia elemendid. (Tillich 1989: 151)

Austatud komisjon, lubage ma tõden tegelikkust.

Kõikjal on tehnikamaailma tegelikkus vääranud või juba põhjalikult muutnud inimese enesemõistmist. (Tillich 1989: 152)

Kui see on nii, siis peab inimese enesemõistmine käima tehnilise arenguga justkui käsikäes, st SMS-sõnumi põlvkand peaks iseennast mõistma ühte moodi ja nutitelefoni põlvkond teistmoodi.

Ning edasi: mida tähendab mõiste "inimese enesemõistmine"? See on vastuseks küsimusele telosest, iga eluprotsessi sisemisest sihist. Kasutades kreeka sõna telos mõtlen ma sellega kogu inimolemise sisemist suunitlust. See pole juhus, et ma tarvitan siin seda klassikalises ja eelkõige hilisantiikses maailmas olulist sõna selgitamaks meie endi olukorda. Teen seda selleks, et vältida arusaamatusi, mis paratamatult on seotud sõnadega "siht" ja "eesmärk". Sõna "eesmärk" tähistab sihti, mis ulatub väljapoole eluprotsessi, mis ei kätke vahetult eluprotsessis endas. Telos aga on olemises endas kätkev sisemine siht, mis võib-olla kõige selgemalt väljendub Aristotelese tuletatud sõnas entelechia. Telos on see, mis annab igale asjale tema olemise ja eluprotsessi suunitluse, - see, kuhu iga asja loomus teda viib või vähemalt suunab. Näiteks iga puu, alates seemnestaadiumist, on kogu oma kasvuprotsessi vältel juhitud tollest sisemisest olemisväest, mida teostunud puu endas kannab, väest, mis meile jätab sügava mulje, kui me iganes puud puuna vaatleme. (Tillich 1989: 152)

H.T. vist viitas sellele väljendiga "see, miks rohi kasvab". Locke'i arutlus võimest (Power) paneb siin mõtlema, et seemnel on võime kasvada puuks (the seed has the Power to grow into a tree). Geneetika-eelses maailmas võib-olla isegi pädev pinnapealine lahendus küsimusele, miks asjad on nii nagu nad on? - Neil on mingi sisemine sund olla selline, nagu nad on.

Mõiste telos esimeseks definitsiooniks on klassikalise kreeka oma: inimese sisemine siht on tema võimete aktualiseerimine, temale olemuselt võimaliku teostamine. Selle saavutamiseks peab inimene ületama oma loomuse rikutuse, mis on eksituse ja kirgede tagajärg. See inimese telose definitsioon oli olemas Herakleitose ja Sokratese ajal ning see jäi püsima stoikute ja epikuurlasteni. Ta on elav ka tänapäeval, taas kasutusele võetud renessansi ja saksa klassikalise filosoofia ning kirjanduse poolt, ning ta toimib inimestes, keda selle sõna klassikalises mottes võib nimetada humanistideks. (Tillich 1989: 153)

Üldistades siis eneseteostus, kuigi siia on kahtlemata kätketud enamat. Rikutud loomuse osas on Pütagoras juba kohal arvamusega, et inimene on depraved. See, et kired viivad inimese hukka, on klassikaline dogma. Aga kes või mis on "eksituse" taga?

Inimese telose teine definitsioon on pärit hilisantiigist. Ta kujunes välja niihästi mittekristlikus hilisantiigis kui ka kristluses, vaatamata selle täiesti teistsugusele - nimelt vanatestamentlik-judaistlikule - tagapõhjale. Selle kohaselt on inimese telos tema ülendumine lõplikkusest ja süüst viimse tõeluse juurde, kõige oleva transendentse põhja ja aluseni. Seda telose definitsiooni iseloomustab kõige enam see, mida on nimetatud [|] aleksandria mõtteskeemiks, kuigi see ei piirdu üksnes aleksandrialaste teoloogiaga, vaid leidis oma filosoofilise arenduse neoplatoonikute poolt. Selle skeemi kohaselt on toimunud langus, taganemine ürgsest "üksainsusest" (von dem ursprünglich "Einen") - sealpoolsest, valgusest, elust oma täies puhtuses ja absoluutsuses. Languse äärmuseks on mateeria, millesse vaimud on vangistatud ja millest nad tuleb lunastada. Selle käsituse alusel hoiti teadust kitsais piirides. Füüsikat ei peetud ohtlikuks seepärast, et ta võiks kritiseerida imesid, vaid et tema mõju all olles inimene oma tunnetusihas pöördub materiaalse maailma poole, unustades olemusliku distantsi mateeria suhtes ning samastudes sellega tunnetusaktis. Inimene on sel kombel seotud sellega, millest ta just peab vabaks saama. Selle käsituse taga on sügav mõte, et tunnetusaktis transtsendeerub subjekti-objekti suhe - mõte, mis Augustinustki ajendas loodusteaduses nägema kuradite sepitsust. (Tillich 1989: 153-154)

See maailmapilt, mille kohaselt maailm on simulatsioon, et panna proovile kas sa jääd muistsete Lähis-Ida karjuste muinasjutte uskuma või mitte, ja tõeliselt tõeline on maailm, mida sa võid endale ette kujutada ja kuhu sa jõuda pärast surma.

Telose teise definitsiooni kohaselt pole usk, armastus ja lootus voorused, vaid vaimuannid. Nad ei kujuta endast mingeid "tublidusi" (Tüchtigkeiten), mingeid inimese potentse, nagu seda on platonistlikud voorused vaprus, tarkus, mõõdukus ja õiglus. (Tillich 1989: 154)

Platonistlikud voorused suuresti samad mis Pütagorase omad, muidugi.

Telose kolmanda definitsiooni kohaselt on inimese sisemiseks sihiks looduse ja ühiskonna aktiivne alistamine ja ümberkujundamine. Inimese säärase enesemõistmise juured peituvad ühelt poolt renessansi humanismis, teiselt pool juutlik-kristlikus ajalookäsituses. Renessansi humanism uuendas humanistliku ideaali, kuid kvaliteediga, mis vanas puudus. Uus humanism on algusest peale aktiivne humanism. Kõige selgemalt väljendub see suurtes renessansiutoopiates, näiteks Francis Baconi "Uues Atlantises", mis on omamoodi tehnikautoopia. Renessansiutoopiate religioosne tagapõhi tuleb nähtavale mõningais protestantlikes ja sektantlikes ideedes, muuhulgas kalvinistlikus idees maailma ja inimese allutamisest Jumala valitsusele. Koos moodsa maailma üldise sekulariseerumisega sekulariseerus järk-järgult ka see käsitus ning lõpuks kujunes välja meie aja arusaam telosest: inimese sihiks on analüüsida, muuta ja kontrollida maailma ning ühiskonda mõistuseprintsiipide alusel. Telose sellise definitsiooni puhul sai teadus paratamatult valitseva seisundi ning tema tähtsus kasvas seda enam, mida enam teoreetiline ja praktiline edu kinnitas tema taotlusi. Telose mõiste mõlemad vanemad definitsioonid - klassikaline-humanistlik ja kristlik-transendentaalne - tõrjuti kõrvale, kuigi mitte täiesti. Enamikel juhtudel ei toimunud see tahtlikult, vaid tehnikavahendite vägi kihutas vaimu peatumatult edasi. (Tillich 1989: 155)

Esimesel juhul on tegu selle inimkeskse maailmapildiga, millest kirjutas Toomas Sutt, ja mis on süüdi meie pikaldases kollektiivsurmas. Teisel juhul seni veel teostamata võimalus vältida kollektiivsurma. Inimene ei ole veel hakanud kontrollima maailma ning ühiskonda mõistusprintsiibi alusel.

Kolmandast inimese enesemõistmise mudelist tulenevad paratamatult eriprobleemid. Nii näiteks allutati inimvaimu kõik funktsioonid tollele funktsioonile, mida saksa keeles tähistatakse sõnaga "Verstand" ja mis pole identne mõistega "Vernunft". Vastupidiselt inglise keelele eristab saksa keel kahte laadi mõistus (Vernunft). Üks on logos-mõistus - mõistus meele ja vaimu struktuurina, mis hõlmab ka moraalse ja esteetilise funktsiooni, ning teine on kalkuleeriv mõistus, mis etendab otsustavat osa maailma analüüsimisel ja alistamisel. Ainult seda teist mõistuse funktsiooni võib nimetada "aruks" (Verstand). (Tillich 1989: 156)

No mis asi see nüüd on? Kuidas inglise keel ei erista? Verstand on Understanding ja Vernunft on Reason. Ainult eesti keel jääb siin jänni - üks oleks nagu mõistmine ja teine mõistus, või siis arusaam ja arukus.

Tühjuse, mõttetuse ja eluhirmu kujutamises teadub veenva telose puudumine. (Tillich 1989: 157)

Teeb mida?

Ehmatus kadus, kui pääses võidule arusaam, et teooria inimese tekkimisest ei ütle veel midagi tema olemuse kohta. Ning asjade edasises käigus taipas teoloogia koguni, et evolutsiooniõpetus on enam kooskõlas teoloogilise loomissümboliga - nimelt klassikalise õpetusega maailma pidevast loomisest Jumala poolt - kui kujutlus mingist kõrgeimast olendist, kes paneb maailma-protsessi [|] käima, siis tõmbub tagasi ning hiljem aeg-ajalt sekkub maailma käiku. (Tillich 1989: 157-158)

Kuidas ei ütle? Siin on tegu kognitiivse dissonantsi teoorias tuntud nähtusega nagu "trivialiseerimine". Evolutsiooniteooria ütleb kõik vajaliku inimese loomuse kohta, peaasjalikult, et see ei ole "loodud". Kas Jumal endiselt loob maailma? Või on ta parasjagu häbelik, sest me kõik muudkui vehime kaameratega ringi?

Teiseks šokiks, mis tabas inimese enesemõistmist, oli mõõdunud sajandi teisel poolel muistse filosoofilise mõiste "alateadvus" teaduslik taasavastamine. (Tillich 1989: 158)

Kas Leibnitz oli muistne?

Kuid säärase hoiaku tõeline põhjus peitub sügavamal, see kätkeb deemonlikus elemendis, mis nagu kõigis asjades on olemas ka teaduses, nimelt - sisemises sunnis muuta kõike, mida teadus kohtab, objektiks, mis vaatluse hetkel pole midagi muud kui vaid objekt. (Tillich 1989: 159)

Biheiviorism oli deemonlik? Misasja ma loen.

Laidre, Margus 1989. Sõjaväe õiguskorraldusest Eesti- ja Liivimaa KVII sajandil. Akadeemia 1: 162-178.

Sõjavägi ja distsipliin on meie arusaamades niivõrd kokkukuuluvad nähtused, et on raske mõista, kuivõrd uus oli see ühendus Euroopa sõjanduses XVII sajandil) (Howard 1976: 56). Distsipliinikontseptsioon pärines tegelikult juba antiigist, kuid võrreldes keskajaga oli nüüd [|] tegemist täiesti uudse momendiga. Distsiplineerimine toimus mitmeti. Üheks astmeks oli sõdurite hoiakute kujundamine tsiviliseerituse suunas, s.t et nad järgiksid üldkehtivaid kõlblusnorme. Samuti püüti taltsutada sõdurite impulsiivsust ja kontrollimatut agressiivsust. (Laidre 1989: 162-163)

Iseenesest oleks küll hea, kui sõdurid ei läheks tsiiilisikuid ahistama või tapma. Düüni seerias lahendatakse probleem selliselt, et sõduriteks saavad naised. Oluliselt vähem tsiviilisikute vägistamisi. hoobilt.

Millega ja kuidas aga distsipliin tagati? Sõjalise distsipliini ja õigusemõistmise aluseks olid sõjaartiklid, mis kasvasid välja KVI sajandi artiklikirjadest. Neis ei tule näha mitte ainult õigusnormide kogumit, vaid ka tolleaegse ühiskonna elureeglite teatud peegeldust. (Laidre 1989: 163)

12 Elureeglit: Vastumürk Distsipliinipuudusele

Kokku oli Gustav II Adolfi sõjaartiklites 150 omavahel liigendamata paragrahvi. Neist 16 esimest käsitlesid usuküsimusi ehk hingehooldust. (Laidre 1989: 163)

Regular maintenance.

Siinkohal olgu nimetatud ohvritseride puhul palgast ilmajätmine teotud ajaks, teenistusest kõrvaldamine või mõneks kuuks sõduriks alandamine; lihtväelastel kaelaraudadesse panek, vee [|] ja leiva peale määramine, kadalipp (tavaliselt läbi 300 mehe), nn puuhobune (terava seljaga kolmnurkne kõrgem puupakk, millele karistusalune pandi kaksiratsa istuma, ilma et jalad oleksid maha ulatanud), laagri puhastamine, vara konfiskeerimine, musketite, karabiinide või raudrüü kandmine teenistusest vabal ajal jne (Krigsartiklar 1683 § 10). (Laidre 1989: 165-166)

Inimloom on ikka imelise kujutlusvõimega. Joonealune märkus täiendab: "Musketite, karabiinide ja raudrüü puhul peab arvestama nende raskust ja sellest tulenevaid ebamugavusi. Selline karistusviis on vaid Karl Xi sõjaartiklites." (samas, 166; joonealune märkus 2).

Seda, kes oma seadusliku naise, kui viimane veel elus oli, maha jättis ja end teisega laulatada lasi, karistati pea maharaiumisega (Krigsartkilar 1683 § 97). (Laidre 1989: 167)

Njaa, poolest varast ilma jäämine ei ole nii hull midagi.

Karjahärm, Toomas 1989. Arvustus: Toivo U. Raun. Estonia and the Estonians. Stanford, California, Stanford University, Hoover Institution Press, 1987. 313 pp. Akadeemia 1: 179-184.

Käsitlus on akadeemiline, välditud on sovetoloogias mõnikord esinevaid mustvalgeid hinnanguid ja globaalkonfrontatsioonile iseloomulikku sõnavara. (Karjahärm 1989: 179)

"Sovetoloogia" minu jaoks uus sõna. Olen sõnu nagu "teatud" (nt Lotmani tekstis) kirjeldanud "sovietismidena". Globaalkonfrontatsioon = külm sõda.

Toivo Ü. Rauna ajalookontseptsioon on lihtne ja inimlikult üldarusaadav. Selle aluseks on tõdemus, et eestlaste ajalugu viimase 800 aasta vältel on kõige rohkem mõjutanud kaks põhilist tegurit: geopoliitiline asend ja eestlaste väike arv. Strateegiliselt tähtis asukoht Ida ja Lääne vahel (sadamad, kaubateed) on 13. sajandist alates ärgitanud Euroopa suurvõime ihalema siinset territooriumi, toiminud on balance-of-power printsiip. (Karjahärm 1989: 180)

Maa ja rahvas - meie püsivad probleemiallikad.

Eesti Vabariigi poliitiline ajalugu liigendub Toivo Ü. Rauna raamatus liberaalse demokraatia (1920-1934) ja mõõduka autoritarismi (1934-1940 ajajärguks. Vabariigi esimene põhiseadus, mis kehastas Asutava Kogu "vasaktsentristliku enamuse demokraatlikku idealismi" toimis küllalt edukalt 1920. aastate algul, muutus aga kõlbmatuks majandusliku depressiooni tingimusis maal, kus puudus "kodanikukultuuri" (civic culture) traditsioon ja poliitilise demokraatia kogemus. Konstantin Pätsi aja hinnang, ütleb Toivo Ü. Raun, jääb kahemõtteliseks. Ühest küljest toodi majandus välja depressioonist, hoiti ära kodusõda ja sõjalise diktatuuri kehtestamine; teisest küljest läks Konstantin Pätsi autoritarism "kaugemale kui vaja ja kestis kauem kui vaja". Toivo Ü. Raun viitab vajadusele näha Eesti 1930. aastate situatsiooni rahvusvahelises kontekstis, mida iseloomustab totalitaarsete suurvõimude - stalinistliku Vene ja ekspansionistliku natsi-Saksa - esilekerkimine. (Karjahärm 1989: 182)

Neid perioode on iseenesest hea teada. 1934 oli päris mitmes mõttes pöördeline. Ülal osutasin sellele, et Masing ei näinud oma 1940. aasta väljaandes Eesti situatsiooni rahvusvahelises kontekstis kui ta kirjutas, et kultuur ise on vana ja väsinud.

Molotov-Ribbentropi pakt märkis Eesti iseseisvuse kaotuse algust, kirjutab Toivo Ü. Raun. Kõik Nõukogude poole katsed näidata Balti riikide allaneelamist vabatahtliku ja sisemiste jõudude poolt teostatud ettevõtmisena on jäänud ebaveenvaks. "Revolutsioonid" Balti riikides on üksteise koopiad, neid dirigeerisid Moskva kohapealsed emissarid. "Nõukogude kontrolli kehtestamise igal olulisel etapil oli otsustavaks faktoriks brutaalse sõjalise jõu ähvardus." (Karjahärm 1989: 182)

21. sajandi alguses arvab suur osa naaberrahva elanikkonnast endiselt, et Eesti liitus Nõukogude Liiduga vabatahtlikult.

Kaalep, Ain 1989. Editorial Note. Akadeemia 1: 185-186.

"Akadeemia" ("Academy"), a journal whose precursor of the same title was published in Tartu in the years 1937-1940 aspires to pass down the Estonian democratic culture tradition. Both scientific treatises and essays on various social, aesthetic and philosophical problems of the modern world will be offered to as great a number of readers as possible. Contributions from Estonian writers and literary men of other countries will be published, as well as reprints of earlier Estonian authors' writings, and, last but not least, translations from the bequest of the world culture. (Kaalep 1989b: 185)

Viimane on vahest kõige olulisem - saab eesti keeles lugeda autoreid, keda naljalt raamatukokku ise otsima ei läheks isegi kui eestikeelne tõlge on olemas, veel enam kui tõlketeoseid ei ole.

Masing, Uku 1989b. Taevapõdra rahvaste meelest ehk juttu boreaalsest hoiakust. Akadeemia 1: 193-223.

Õigupoolest meie kõik teame väga vähe maailmast ja iseendast, kuid oleme veendunud, et need terminid või fraasid, mis me oleme lugenud või kuulnud oma sektide ninameestelt (mistahes need sektid olgu) sisaldavad kogu tõe ning nendest piisab, et pidada end täisvereliseks või täisväärtuslikuks inimeseks. (Masing 1989b: 195)

"We are unknown, we knowers, ourselves to ourselves: this has its own good reason. We have never searched for ourselves - how should it then come to pass, that we should ever find ourselves?" (Nietzsche 1921: i)

Sest me oleme ju kõik kipakad uskuma, et igasugused sellised sõnad on õndsastavad, nagu "absurd", "avangard", "abalienatsioon", "dialektika", "eksistents", "karma", "märk", "müüt", "opositsioon", "struktuur", "tantra", "tekst", "Zen" jne ning lisaks need kõik veel suvakohaselt samastatavad. Ja õndsastus ehk õnn, mida need võimaldavad, ometi ei tähenda viimati rohkem kui - olla noor, rikas, tähtis ja vägev, kuidas tahes, aga igavesti. (Masing 1989b: 195)

Ainult üks kolmandik neist "õndsastavatest" sõnadest on semiootikale tüüpilised.

Sest elusolendi reaktsioonid on viimati taandatavad mõneks põhiliseks. Ja nende põhilistega võib nagu kvantiteetidega [|] jälle rehkendada nõnda nagu aatomite või instinktidega. Kas või kõige lihtsamal kujul, et neid põhilisi on kaks nagu Aristotelesel: tegema ja kannatama, nii et igas toimingus on teatav kvantum tegemist pluss teatav kvantum kannatust jne. (Masing 1989b: 198-199)

Kannatamine (1) ja tegemine (2). Aga kuhu jäi mõtlemine (3)?

E. Carpenter ütleb: "Mõnede antropoloogide meelest ei ole reaalne maailm see, mida elatakse, vaid on pigemini need basaalsed struktuurid (ehk seadused), mis määravad ilmuvusi. Seega nad taotlevad teha antropoloogiast säarast teadust, mis kuuluks samasse tüüpi, millesse füüsikalised teadused, sest nemadki lükkavad kõrvale ilmuvuse ja täävitavad, et tõelus pole ilmuvustes, vaid seadustes, mis valitsevad neid. Mis mind häirib selles lähenemisviisis, kui seda harrastatakse üksipäinis, on see, et ta suundub tajutava maailma hülgamisse, ja isegi primaarse kogemuse hülgamisse. Mulle tundub, et antropoloogilise kirjanduse enamik on säärane. Nende intellektuaalne irdumus lahutab neid olulisest tõelusest, inimtõelusest. Nende jäikus ja žargoon hõõruvad maha kõik eluraasukesed servadelt. Pean pingutama kõiki oma vastuvõtuvõimeid, et rajada nendega seda inimlikku kontakti, mida nad pole võimelised rajama minuga. Tunnen, et enamik neist on eristatud kaugele algsest inimkogemusest sellisesse valdkonda, mida poleks õige nimetada privaatsekski, sest nende autorid tahavad asustada seda valdkonda igasuguse ametlikkusega, ametlikult kehtivaga." (Masing 1989b: 199)

"Ilmuvus" = phenomenon või manifestation? Malinowski teeb suuresti sama, vaadates individuaali sotsiobioloogilisi vajadusi kultuuriliste institutsioonidena. St läheb ilmnevustest üle seadusele, sealjuures tantsides ümber selle küsimuse, kas tegelikult on tegu seadusega.

Teiseks: seda tüüpi muinasjutud võivad rahuldada küll teismelisi, kel nagu Julial ja Romeol elumõtteks ja sihiks on lahtirõivastumine ja voodissesaamine ning tunahomme ei ole enam midagi. Kuid jutustajad ise on tavaliselt raugavõitu olendid, kellele sihukene ideaal on tublisti naljakas, sest nemad juba teavad, et see õnnelik abielu, mis selle lõpul peab igavesti kestma, ei ole kuigi õnnelik harilikult. (Masing 1989b: 202)

Uku Masing siunab kiimas teismelisi.

Kolmandaks: see žanr terveni pärineb Kreekast. Sääl ta oli tavaliselt kombineeritud pikareskse seiklusromaaniga. (Masing 1989b: 203)

Picturesque.

Kas kosmos on tõesti ainult selleks, et võimaldada kellegi indo-germaani sulaspoisile kosida peretütart või vastupidi? Seda siis kõikide kujuteldavate masinate, tähendab maagiliste abinõude ja vahendite taotlusel, sest ilma nendeta ei tuleks selle südantlõhestavalt elulise tähtsusega ja kosmiliselt keskse ülesandega toime. On ju vist kirjeldamatult raske ülesanne pääseda järgmisse kasti: on vaja rakendada kogu universum ta vägedega, enne kui täide läheb unistus ainsast võimalikust paremast tulevikust! Ja tuleb vaikida sellest, mis juhtub siis nende abielu seitsmendal aastal. (Masing 1989b: 204)

Jep. Universum tekkis selleks, et uulitsapoisid saaksid vargsi suudelda aedniku tütart.

[...] kuid püüavad neidki kujundada "reaalselt muinasjutulisiks") muinasjutt või romaan säärane, milles unistatakse seda loodusseadust kehtetustavast imest, mis õigupoolest on võimatu ja saadamatu. (Masing 1989b: 204)

Üks õige viiekroonine sõna! Pidin mitu korda lugema, et saada aru, mida see tähendab - "kehtetuks tegev".

Esimene on üks umbes 130 aasta eest üles kirjutatud neenetsi-juraki muinasjutt:

"Oli 700 koda. Seal elas 700 meest. Neil oli 7 peremeest, kes aina käisid omavahel külas. Vanimal peremehel oli poeg. See poeg aina magab. Isa sunnib poega, et ta ometi vahel liiguks. Poeg vastab: "Mispärast ma peaksin liikuma?! Ma näen ainult paha und. Kõik teie surete, kui ei ohverda 2 korda 7 põhjapõtra. Mina üksi jään elama." Isa ei hooli poja jutust põrmugi. Järgmisel hommikul on kogu asula surnud. Poeg veab kokku kõik kojad ja kõik laibad ning lahkub. Käib 7 päeva, siis vaatab tagasi. Näeb veel kogu asulat. Käib veel 7 päeva, siis näeb ainult kahte äärmist hütti. Siis käib kolmanda 7 päeva - ei näe enam midagi. Edasi kõnnib ta 7 kuud söömata ja väsib viimaks nii, et peab puhkama. Kui kaua ta pikali on, seda ta ei tea. Kui uuesti (tajub ümbrust), läheb edasi. Ja viimati juhtub ühele kunagisele asulakohale. Leiab sääl vanu konte, hakkab neid närima ja tuhlab ringi. Leiab 2 hõbekõrvarõngast. Pistab oma kindasse. Siis läheb edasi. Kohtab sõitva naisega. Naine küsib, kas ta on rõngad leidnud. Nooruk on valmis need talle andma, kui naine viiks ta inimeste juurde. Naine saab rõngad, ei võta noorukit kaasa, lööb odaga ja sõidab edasi. Nooruk on tükk aega oimetu ja siis läheb jälle. Jõuab teisele taolisele asulapaigale ja sääl pääle kontide närimist leiab raudlabida. Selle võtab kaasa ja läheb. Kohtub jälle naisega, kes küsib samuti. Kuid see naine võtab ta kaasa, laseb jutustada kõik, mis talle juhtunud. Ja siis naine küsib: "Kas sa tunned mu põtru?" Nooruk vastab: "Nagu oleks minu isa omade taolised." Naine seletab: "Sinu isa kosis mind sinule ja andis maksuks need põdrad ja selle labida." Siis nad hakkavad paariks ja sõidavad ühtede inimeste juurde. Need inimesed kolivad [|] varsti teisale. Karavanis on noorpaar viimane. Üks hõikab noorukile: "Kes sõidab su seljataga?!" Nooruk vastab, et tema on viimane ja üksi. Ometi vaatab tagasi. Sel silmapilgul küsija odab teda. Nooruk kukub saanist. Naine peab oma põtru ja nutab. Ta põdrad aga hakkavad perutama teistele järele ja naine sõidab minema. Nooruk jääb sinna maha. Tuleb järsku ükssilm-üksjalg-ükskäsi vanataat. Lööb noorukid raudkepiga ja ütleb: "Mine koju, kõik su rahvas on elus!" Nooruk peab juhtunut uneks ja sõidab lahkunute jälgedes edasi. Saab kokku oma naisega ja nad elavad nagu enne. Siis kolitakse jällegi mujale ja kordub seesama lugu. Nüüd aga sõidab naine kohemaid teistele järele, sest ta on juba veendunud, et mees on nagunii tapetamatu ja tuleb varsti järele... Siis juhtub kolmas kolimine. Ja jälle kordub seesama. Kui taat teda elustab kolmandat korda, ütleb, et ei elusta enam, käitugu nüüdsest peale mõistlikult. Ja nüüd kui nooruk jõuab teistele järele, siis ta jääb väljaspoole leeri. Öösel rikub kõikide meeste ammud, lammutab sellesama raudlabidaga kõik nende kojad ning tapab kõik inimesed pääle naise sugulaste. Oma arust ta on tapnud ka selle, kes teda 3 korda on tapnud, kuid otsides selle laipa ei leia ja näeb, et see just on põgenenud. Nooruk hakkab teda jälitama. Kui nad kokku saavad, siis nad kogu talv otsa kaklevad kuni mõlemad surevad. Terve suve otsa nende laibad pehkivad. Sügisel tuleb seesama üksjalg-ükskäsi-ükssilm-taat ja siunab ainult, et tema vägi on otsakorral ja ta ei saa elustada noorukit. Aga ta korjab selle jääned kotti ja läheb. Siis lükkab kuskil jalaga eemale ühe kivi. Avaneb käik alla pimedusse, kus karjutakse, vilistatakse, lauldakse ja kiputakse taadile kallale, katsutakse rebida talt ära kotti. Aga taat ei lase kotti lahti ja kohmerdab poolpimedas edasi. Kui hakkab kumama valgus, siis ta ümber on alasti inimesed, ilma nahata ja igasuguse katteta, paljad kondid ja irvihambad. Valguskuma pidi taat läheb ühe kojani. Selles kojas sissekäigu vastas istub üks eit. Teisel pool on kaks punnsilma-koletist, kivised. Taat viskab kotitäie eidele tulepuudeks. Eit põletab kondid, puistab tuha oma asemele ja heidab magama sinna. Kolme päeva magamise järel on tuhk tagasi muutunud inimeseks. See inimene aga ei taipa midagi. Ei taipa sedagi, kus ta on. Otsib teed välja ega leia, sest selle koja seinad on kõik raudsed. Siis ta kurdab lugu eidele. Eit tõukab talle jalaga valla tee, kuid nooruk pelgab kahte koletist ja tuleb tagasi ning pärib, kes need on sääl. Naine ütleb: "Need on mu vanemad, muutusid kivideks. Nad ei tee üldse midagi. Mis sa tahad sealt väljast?" - "Tahan minna oma naise juurde!" - "Pead võtma mu naiseks, muidu muudan sinugi kiviks. Varsti tulevad mu põdrad, siis sõidame ära." Elustatu nõustub. Kolme päeva pärast põdrad tulevadki ja siis nad sõidavad üles. Kõik endised olendid on tee pääl takistamas ja seekord odadega, kuid nad ei taba sellepärast, et sõidetakse. Jõuavad kivini. Nooruk ei jaksa seda paigast liigutada. [|] Naine tõukab kivi jalaga eemale. Ja siis nad sõudavad sinna, kus esimesel naisel ja ta sugulastel kojad. Nooruk võtab need kaasa ja nad siirduvad kõik ta kunagise asula poole. Kui see hakkab paistma, siis nooruk näeb, et kõik inimesed ja loomad on elus ning kojad nii nagu nad olid enne. Ja siis jookseb vastu seesama üksjalg-taat, kuid teda jälitab nooruki kolmekordne mõrtsukas. Lugu ärritab noorukit nõnda, et ta hakkab meeletult kolkima kõike ettejuhtuvat ning selles segaduses tapab taadigi. Siis ta sõidab oma kahe naisega asulasse, kuid sääl on kõik nagu ta on jätnud loo algul. Kõik on surnud ja laokil. Siis ta naisedki surevad ja nooruk on jälle täiesti üksi."

Iseärasusi, võrreldes kõikide indogermaani muinasjuttudega, mida tavaliselt muinasjuttudeks peetakse, on siin muidugi väga palju. Aga mainimisväärsed on ainult mõned üksikud. Esmalt see, et lool pole üldse lõppu. Päätegelasega pole juhtunud midagi säärast, et võiks öelda: nüüdsest pääle ta saatus on kuidagi humanistlikult normaalne. Ei jõua ta üldtunnustatud euroopa haljale oksale (sellele sihile, mis sobib romaani lõpuks) ega saa otsa (nagu sangarid üsna sageli hiina muinasjuttudes). See lugu võiks väga väikeste erinevustega korduda veel mitmes vaatuses ja oleks ikkagi jutt. (Masing 1989b: 205-207)

Käi perse, Uku Masing, see on parim lugu mida ma eales olen lugenud. Allikas: M. A. Castrén: Ethnologische Vorlesungen, SPB 1857, lk 157-164.

Või samuti hädas nagu nn "lihtne inimene" või "lihtne raadiokuulaja" või "meie lugu" nagu neid olendeid nimetatakse, kui see ei leia raamatust üht neljast hädavajalisest põhielemendist. Need neli põhielementi teatavasti on esmalt, et loos peab ilmtingimata olema eksimus kehtivate moraalinormide vastu (ükskõik, kas siis vanemate põlgamine või mõne muu käsu taoline ignoreerimine), teiseks on seksuaalsuhete enam-vähem selge kirjeldamine, kolmandaks vähemalt ühe figuuri sadistlik käitumine ja neljandaks vähemalt ühe figuuri tapmine või ta piisavalt inetustamine. Kui üks neist neljast elemendist raamatus puudub, siis on ta nn "lihtinimese" jaoks kesine, kui üht on teise arvel liialdatud, siis raamat ei saa iialgi bestselleriks. Need peavad kõik olema umbes nõnda sees nagu moodsas "Armastuse loos" (või teistes selle järgi tehtuis), kus autor täpselt on teadnud, mis asjad ta peab soetama teosesse, et see raamat läheks. Terve oskus seisab ainult selles, kuidas need kombineerida. (Masing 1989b: 210)

Kõlab nagu retsept kuidas kirjutada bestsellerit.

Needsamad asjad on praegugi olulised. Ajuti või tujuti püütakse üht neist põhjusist ülendada ainukeseks algpõhjuseks. (Masing 1989b: 212)

Fraas.

Siit muidugi on täiesti arusaadav, miks indogermaanid hädas on oma keeltega. [|] Sest niisuguse keelega ei ole varsti üldse midagi pääle hakata, milles aina reaalsusi sugeneb juurde ja "sõna/maailm" kasvab suuremaks või väga erinevaks tähistatavate reaalsuste maailmast ning iseseisvub. Siis peab kirjutama raamatuid sellegi üle, mis on "meaning of meaning", kusjuures "meaning'u" puhul on selge, et see ei ole ainult "tähendus", vaid ka "arvamus". Nii et võib vaielda, mis see väljend tähendab eesti keele tõlgituna. (Masing 1989b: 214-215)

Ogden ja Richards?

Parmenidese järgi kõige üldisem moiste maailmas on "olemine, olev" (kr. k. neutrumi partitsiip olemisest, kreeka k "on"). See on kõige üldisem mõiste ja tema kohta on võimalik öelda, mida keegi tahab. Kuid "on" ei ole kogetav reaalsus, sest kogetav on muutlev, seega "ei ole". (Masing 1989b: 217)

Kas muutumisel ja muutlemisel on vahe?

Säärane professorihärra unustas aga, et need "täpsed" väljendid tundevarjundite jaoks on vaid keele saadused, kuid ei ole mitte tunde saadused. Kui seda taipate, siis taipate, kui ei taipa, siis on seletada raske. Inimese tunded ei saa areneda ilma et ta neid nimetaks. Kui ta muudest tahab erineda, siis ta peab oma tunnetes aina rohkem pisiasju eristama ja paratamatult neid hakkama nimetama. Nimetused kohe määravad, mihukesed tunded tal on, mitte vastupidi. Alles siis on inimesel tõesti teatav tunne olemas, kui ta selle oma sõnaga määranud. Enne on ainult mingi ebamäärane, segane, ähmane elamus. (Masing 1989b: 221)

Pole üldse paha! Umbes sellisele järeldusele võib jõuda ka emotsioonipsühholoogiat lugedes, eriti mis langeb the social construction of emotion teemasse.

Kuid indogermaanid nõuavad, et nendele öeldakse otsekohe, mis on teatava rahva iseloom või selle rahva psüühika; nad tahavad koguni, et see oleks ühe lausega või terminiga öeldud. Kus on kompleksiga tegemist, ei ole säärane nõue rahuldav, liiatigi, need erinevused ei ole kinnistatud ühele rahvale. (Masing 1989b: 222)

Njaa, seda nägime ülalgi (vt. Vilms 1989: 48).