Friedenthal, Meelis 2008. Tallinna Linnaarhiivi Tractatus moralis de oculo. Dissertationes Theologiae Universitatis Tartuensis. Tartu: Tartu ülikooli Kirjastus. [Open access]
kustos (ingl. catchword, saks. Reklamante) - Sõna, mis on kirjutatud poogna viimase lehe marginaaliasse (tavaliselt alumisele servale). Viitab järgmise poogna esimesele sõnale, olles niiviisi abiks korrektse kollatsiooni moodustamisel. (Friedenthal 2008: 11)
Vanas entsüklopeedias on iga lehekülje lõpus kustos ("valvur", siirdeviit).
Käesolev väitekiri esitab võimalikult mitmekülgselt ühe Tallinna Linnaarhiivis leiduva keskaegse teksti iseloomu ja ajalugu. See allegooriliselt silmast ja nägemisest kõnelev käsikiri asub Linnaarhiivi fondis number 230, nimistus 1, säilikus tähistusega Cm 3 (Codex manuscriptus nr 3), ja on mugavuse mõttes antud töös edaspidi lühendatud Cm3g. Säilik on hoidlas pappkarbis, mida avades selgub, et seal sees on väike rohekat tooni nahka köidetud raamat. (Friedenthal 2008: 15)
Eesti filosoofia aines anti lugeda käsikirja transkriptsioon ja tõlge, aga konteksti jaoks tasub vast terve väitekiri läbi lugeda.
Selliselt avaneb käsikiri kui oma ajastu tehnoloogiat, mentaliteeti ja intellektuaalseid mõjusid koondav objekt. See ongi käesoleva väitekirja esimese osa kõige üldisem ülesanne - näidata käsikirja kaudu seda artefakti produtseerinud vaimsust. (Friedenthal 2008: 16)
Peatükk vaimsuse ajaloost.
Ometigi koosneb tervik erinevatest osadest - meil ongi kombeks teha käepäraseks, mugavaks mitte ainult ainest asju, vaid jaotada ka kirjatööd lihtsalt haaratavateks portsjonideks, peatükkideks ja võibolla isegi paragrahvideks, et teemasid ja probleeme saaks hõlpsamini käsitleda. Selline komme on olnud just teaduslikele tekstidele omane vähemalt 12. sajandist alates, mil Euroopas taasleiti Aristotelese teosed ning selle tagajärjel [|] sai loogika järjest olulisemaks distsipliiniks - hakati eristama aksidente ja substantse. (Friedenthal 2008: 16-17)
Olen ise mõelnud kunagi kirjutada selline teos, millel pole pealkirja, tiitellehte, ega ühtegi reavahetust - ainult üks lõputu, liigendamata tekstisein.
Seega on üsna arusaadavalt iga käsitletav raamat ja tekst käsitleja jaoks asi. Esiteks see, kuidas ta paistab, kuidas ta on tehtud. Mõõdud, materjal, kogu kodikoloogiline kirjeldus. Siinjuures on tähelepanuväärne, et see, mis on pilguga haaratav, võib olla vägagi erinev. Alguses ei pruugi silm märgata vana raamatu juures midagi märkimisväärset, see tundub ühena paljudest, selle haruldus ja väärtus selgub alles kas teiste inimeste kirjeldustest või pikaajalisest kogemustest raamatutega. (Friedenthal 2008: 17)
Möödunud kevadel lugesin naljaviluks sadu sajandivanuseid raamatuarvustusi ja üks tüüpiline asi, mida tänapäeval raamatuarvustustest kergesti ei leia, on köite materiaalsed omadused, värvidest ja tekstuuridest käeshoidmise-raskuse ja muude selliste asjaoludeni, mis on raamatutootmise stardardiseerimise ja automatiseerimise juures tahaplaanile jäänud.
Järelikult on ühest küljest raamatu asjalisus laiem ja suurem kui tema füüsikalises ruumis enda alla võetud koht, tema asjalisus ületab ka meile tavalised olevikulised piirid ning kandub laiali pikema ajaperioodi peale. Esiteks sel viisil, et teksti lugemine, selle tervikmõtte kättesaamine nõuab iseenesest aega, kui ka sel viisil, et tundes ära seal esitatavad sõnad ning nende tähenduse toetume me juba enda ajaloolisele kogemusele ning seome selle asja mõistmise oma isikliku minevikuga. (Friedenthal 2008: 17)
Minu kogemuses on iga uue valdkonnaga või mõjuka mõtlejaga tutvumine justkui uue keele õppimine - alguses õpid alles keelest aru saama ja pikapeale, heal juhul, hakkad aru saama. Ülikoolis tunnen, et ühest semestrist tegelikult ei piisa, et isegi ühe valdkonna, teema või mõtleja keelgi korralikult selgeks saada.
Siinse töö peamine eesmärk on niisiis esitada Cm3 käsikirjas leiduva Tractatus moralis de oculo teksti transkriptsioon, tõlge ja kommentaarid. Tuleb rõhutada, et see ei tähenda mingil juhul Limoges'i Petruse Tractatus moralis de oculo teksti editsiooni vaid justnimelt Tallinna Linnaarhiivis leiduva versiooni esitamist. Kuna Cm3g tekst erineb märgatavalt Richard Newhauseri poolt ettevalmistatavast editsioonist, siis järelikult on Tallinna käsikirjal olemas tuntavalt oma iseloom, ning eeldusel, et see konvoluut on Eesti alal viibinud keskajast saadik, on selle käsikirja just selline sisu siinsele intellektuaalsele maastikule oluline. Töö teisane eesmärk on pakkuda esitatud transkriptsioonile ja tõlkele vältimatut konteksti, milles võib proovida hakata seda teksti mõistma. (Friedenthal 2008: 23)
Paleograafilistel ja ortograafilistel kaalutlustel on Cm3a - Cm3f kirjutajaid paigutatud 13. sajandi Prantsusmaale ja kuigi ka Limoges'i Petrus pärines Prantsusmaalt ning algne tekst ise on kirjutatud Pariisis, siis viitab Cm3g osa käekirja paleograafiline analüüs sellele, et see tekst on ümber kirjutatud Briti saartel või vähemalt kirjutatud inimese poolt, kes on saanud oma hariduse sealse kirjutamise traditsioonis. Kui nüüd edasi oletada, et käsikiri on liikunud Eestisse pigem otse kui kaude (vastupidiseks arvamuseks puuduvad igasugused vihjed) siis jäävad teravama ruumiliste tähelepanu alla Prantsusmaa, Briti saared, Madalmaad, Taani, Rootsi ja lõpuks Saksa ordud valdused. (Friedenthal 2008: 26)
Seletab mitu korda viidatud artikli "The Work of an English Scribe in a Maniscript in Estonia" (Newhauser, Kala & Friedenthal 2008) pealkirja.
Sageli on üldistavalt kodikoloogiliseks nimetatud igasugust keskaegsete koodeksi vormis köidetud käsikirjade kirjeldust, sest tõepoolest keskendub kodikoloogia kui distsipliin raamatuvalmistamise protsesside uurimisele, pöörates eelkõige tähelepanu selle materiaalsele osale - sisaldades endas ka scriptoriumi iseärasusi. Nii võib kodikoloogilise kirjelduse aluseks pidada tõdemust, et iga raamat on selle produtseerinud ühiskonna peegeldus ja sealt edasi on kodikoloogia eesmärgiks mõista, kuidas raamatu materiaalse tootmise pool mõjutab teksti iseloomu ja selle kohta ühiskonnas. Selline definitsioon kodikoloogiast käsitleb seda teatavas mõttes katusmõistena, mis hõlmab endas mitmeid käsikirja uurimisel kasutatud distsipliine ja meetodeid. Tähelepanu tuleks siiski pöörata asjaolule, et rõhutatud on just kodikoloogia materiaalset iseloomu - sellistel kaalutlustel ongi kodikoloogiat kohati nimetatud ka raamatuarheoloogiaks ja eristatud paleograafiast. Ka alljärgnevalt olen eristanud kodikoloogilise ja paleograafilise analüüsi, käsitledes kodikoloogia puhul eelkõige koodeksi köidet, kollatsiooni ja pärgamenti - lühidalt kõiki neid elemente käsikirja juures, mis esitavad meile raamatut kui füüsilist objekti ning ei puuduta rubriike, käsikirju ja teksti ennast. Päris teravat piiri paleograafia ja kodikoloogia vahel siiski tõmmata ei õnnestu, sest näiteks lehekülgede joonimine (mis traditsiooniliselt on kodikoloogia uurimisvaldkond) võib olla käsitletud ka paleograafia raames. (Friedenthal 2008: 27)
"Raamatukarheoloogia" kõlab nagu kujundlik jätk väljendile "arhiivis kaevama" (digging in the archive), justkui tuleks raamatuid arhiivist labida ja harjaga välja kaevata. Siin on päris palju uusi mõisteid minu jaoks.
Vähemal määral olen üldise tausta avamisel kasutanud siinses alapeatükis ka Eike Barbara Dürrfeldi peamiselt keskaegsete lukkumite historiograafiale pühendatud doktoritööd Die Erforschung der Buchschließen und Buchbeschläge, Edith Diehli käsiraamatut Bookbinding: Its background and Technique ja Bernard Bischoffi õpikut Latin Palaeography. (Friedenthal 2008: 31)
"Varajane gooti köide, maarjasparknahast kattega puukaantel, ühe esikaanele kinnituva haak-plaat tüüip lukkumiga. Codex catenatus, kett eemaldatud." (samas, 29)
Raamatu tagakaane ülaservas võib märgata kunagise ketiaasa jälge, mis annab tunnistust, et raamat on kuulunud nn kettraamatukokku. Samas pole köite viimastel lehekülgedel näha roostekahjustusi nagu näiteks Cm4, Cm7, Cm8 jt puhul, millest võib järeldada, et Cm3 viimasest poognast on lehed välja lõigatud pärast keti eemaldamist või eemaldati kett köitest juba üsna varakult ning see ei jõudnud hakata lehti kahjustama. (Friedenthal 2008: 37)
Raamatukogu-stseen Game of Thrones'ist tuleb silme ette.
Selle teksti algussõnadest (incipit) ilmneb ka, et tegemist on Limoges'i Petruse traktaadiga silma kohta. Selliste algussõnadega traktaadi sellenimelisele isikule omistamine - nii nagu Tallinna Linnaarhiivi käsikirja puhul (vt ptk 0.2), nii ka üldiselt - oli pikka aega ebakindel ning alles Jean-Barthélemy Hauréaust alates on see selgelt omistatud Limoges'i Petrusele, kuigi mõningates kataloogides võib siiani näha Tractatus de oculo morali käsikirju Robert Grosseteste'i (ca. 1175-1253) või Johannes Peckhami OFM (ca. 1240-1292) nime all. Johannes Peckhamile (Iohannes Pithsan) omistatult ilmus ka selle teksti esimene trükk (Augsburg, ca. 1475). Selline segadus ei ole ebatavaline, aga sellest hoolimata küllalt kõnekas, kuna toob välja situatsiooni, milles nägid seda teksti tema kirjutamise kaasaegsed. (Friedenthal 2008: 55)
Heal tekstil palju autoreid?
Sageli nimetatakse teda käsikirjades tema perekonna aia järgi ka de Seperia, de Ciperia, de Pericia, Layssipreia jms. Kui oletada, et kõigi nende nimevariantide näol on tegemist ühe ja sama isikuga, siis oli tegemist universalistiga, kes oli tegev Pariisis nii kunstide kui ka teoloogia [|] valdkonnas, nii meditsiinis kui ka astronoomias. (Friedenthal 2008: 56-57)
Polümaatia.
Ometigi on selliseid radikaalseid isiklikku ja kasutatavate asjade vaesust pooldavaid seisukohti keeruline kokku viia asjaoluga, et Petrus pärandas Pariisi ülikoolile 120 käsikirja (millest peaaegu pooled on säilinud ka tänapäevani). Tegemist on nimelt selle aja kohta väga kallihinnalise annetusega, sest umbkaudse arvutuse järgi võis üks - mahult, illuminatsiooni- ja kirjutamistehnikalt Cm3 sarnane - raamat tänapäevastes vääringutes maksta minimaalselt 6 000 kuni 50 000 või rohkemgi Eesti krooni. (Friedenthal 2008: 57)
Eesti misasju? Need käsikirjad vast omal ajal nii hinnalised ei olnud kui ~800 aastat hiljem.
Samamoodi näitab teadustöö suurt kulukust Limoges'i Petruse vanema kaasaegse Roger Baconi OFM (ca. 1214-1294) märkus, kus ta kirjutab, et on kulutanud kahekümne aasta jooksul tarkuse püüdlemisel õpingutele, saladuste raamatutele, erinevatele kogemustele (experientias), keeltele, instrumentidele, tabelitele ja teistele asjadele rohkem kui 2000 naela. See teeb ümberarvutatult umbes 700 kilo hõbedat. Sellise varanduse sai kulutada vaid inimene, kes oli ise väga rikkast perekonnast või kel olid väga mõjuvõimsad ja helded toetajad. (Friedenthal 2008: 58)
Paneb natuke teistmoodi hindama meie aega, mil praktiliselt ainsad tarvilikud asjad kogu maailma teadmisvaramule ligi pääsemiseks on mõnesajaeurone rüperaal ja internetiühendus, mida võib raamatukogudes ja muudes taolistes kohtades saada ka tasuta.
Teaduslike tekstide tõlkimine oli alguse saanud juba 11. sajandil ning saavutas kõige suurema intensiivsuse 12. sajandi jooksul. Esmapilgul jääb mulje, et see hoogustunud huvi ja suhtlus islamimaadega on otseselt ristisõdade või vähemalt ristisõdijate tegevuse tagajärg. Kuigi tõepoolest 12. sajandi tõlkijate tegevus kattub ka ristisõdade perioodiga, siis ometi ei saa näha siin ristisõdijate teeneid tekstide transportimisel või kultuurivahetusel, vaid ilmselt tuleks ka ristisõdasid endid vaadelda laiemate, nii kultuuriliste kui ka poliitiliste arengute tulemusena. See väga huvitav probleem jääb käesoleva töö vaateväljast kõrvale, kuid üsna ilmselt mängisid siin rolli mitmekesised tegurid alates soojenenud kliimast ja lõpetates laiema välimisjoni lakkamisega, peegeldades ühest küljest ühiskonnasiseseid muutusi ja teisalt neid ka ellu kutsudes. (Friedenthal 2008: 60)
See on nii mitmest hiljuti loetud asjast esile tulev tähelepanek, et 12. sajand oli igasuguse õitsengu aeg. Konkreetselt meenub entsüklopeediast üles korjatud teadmine, et enamik Inglismaa lossidest ehitati just 12. sajandil.
Antiikajal olid teaduste ja meditsiiniga tegelenud enamasti Kreeka autorid ning kreeka keele oskuse kadumisel ja autorite unustusse vajumisel jäid teadmiste allikateks peamiselt ladina autorite entsüklopeediatesse ja kogumikesse koondatud nopped ja lühikesed tõlked. Nagu allpool näha toetus ka Limoges'i Petruse Tractatus moralis de oculo veel 13. sajandi lõpus osaliselt Pliniuse (ca. 23-79) ja Solinuse (fl. 3. / 4. saj.) populaarsetele teostele, mis jutustasid lugusid peamiselt kuulaja lõbustamiseks või isegi šokeerimiseks. (Friedenthal 2008: 61)
Midagi tuttavat: entsüklopeedias mida mina loen on sage juhtum, et linnadele ja asulatele lisatakse nende ajaloolised nimetused erinevate ladina autorite järgi (Cicero ja Tacitus on kõige tüüpilisemad, aga nt Prantsusmaa asulatele antakse ka vaste kuidas Caesar neid eest leidis nimetatavat).
Toetudes presokraatikute arusaamadele räägib Platon Timaios 45b-d, et silmas on tuli, mis moodustab sealt väljudes väljas oleva valgusega "homogeense keha" ja see keha tajub objekte ja värve, kandes need edasi inimese hinge. Üldistavalt nimetatakse seda Chalcidiuse poolt uusplatooniliselt tõlgendatud Platoni teooriat ekstramissiooniteooriaks. Rõhk on siin emanatsioonil ja väljakiirgamisel, kuigi Platoni teooriat on võimalik teatud tõlgendamisel mõista ka teisiti (vt allpool). (Friedenthal 2008: 62)
"Thus, too, he alludes to the Timaeus passage cited (where the sun's fiery "midday light" is said to draw out, by force of the attraction of like to like, the fiery light from inside our eye toward the object of vision), even while exchanging that fiery light (both solar and intraocular) for luminous ether, the new fifth element." (Reiche 1993: 163)
Üldistavalt võibki öelda, et enne Alchaceni De aspectibuse ilmumisest valitses segadus nii intromissiooni kui ka ekstramissiooni teoristide hulgas ning tema poolt lahenduseks pakutud teooria jäi Läänes tooniandvaks nägemisse ja sellega seonduva kohta kasutavaks kuni 17. sajandi alguseni, mil ilmus Johannes Kepleri (1571-1630) uutele vaatlustele ja uuenenud teadmistele silma anatoomiast põhinev Ad Vitellionem paralipomena. (Friedenthal 2008: 65)
Vau. Temast teadsin ainult seda, et ta oli astronoom. Järjekordne polümaat, keda kunagi tuleb vististi endal ka lugeda, et "motiivsuse" mõistele jälile jõuda.
Erinevalt traditsioonilistest intromissiooni pooldajatest ei arvanud Alhacen, et silma saabub objekti kujutis tervikuna, vaid tema seisukohaks oli, et see pannakse silmas kokku kõigist objekti punktidest lähtuvatest kiirtest. Selle teooria võttis üle ka Roger Bacon, kes kasutas Alhaceni ja teiste arutlusi nägemise kohta, et luua uus ühendteooria, kus ta aga erinevalt Alhacenist jätab võimalikuks nii intro- kui ka ekstramissiooni. (Friedenthal 2008: 65)
Totality is the unity of plurality.
Uute teaduslike ideede saabumine Läände ei olnud ainuke suurem muutus, mis 12. sajandi jooksul Euroopas toimus. Sellesse perioodi jääb ristisõdade ja araabia-kreeka teadmiste sissevoolu kõrval ka hereetiliste liikumiste ja uute mungaordude teke. Olid ju enne 12. sajandit hereetilised liikumised Läänes praktiliselt tundmatud ning ka Cluny reformliikumine ei loonud iseenesest uut munklust, vaid oli pigem püüd traditsioonilist taastada. (Friedenthal 2008: 66)
See on küll natuke kahtlane. Entsüklopeedias on umbes iga 50 lehekülje järel mõni hereetikuteks kuulutatud ja tüüpiliselt ära hävitatud usulahk, kelledest meeldejäävaim oli see, kus seks oli keelatud ning mehed ja naised elasid kokku vaid selleks, et vaeslapsi lapsendada. Teadmata põhjustel suri see sekt iseenesest välja.
Selline areng tähendas muidugi, et hakkasid toimuma muutused selles, kuidas jutlused ette valmistati ja kes üldse jutlustasid. Nii kurdab anonüümne kommentaator 13. sajandil, et:Mõned valivad lobisejaid nagu talumehed kõrtsides teevad suure lobiseja kõige ülemaks, või juriste, kes on nagu Egiptuse kärnkonnad, olles üldse mitte haritud jumalikus teaduses. Niisiis prelaat, kes selliseid toetab, ütleb: piisab, kui oskab rääkida seadustest, õpib ka küllalt hästi jutlustama, kui ostab poogna jutlusega mõnelt Pariisi raamatukaupmehelt.Selles lõigus on mitu tähelepanuväärset märkust: esiteks on juttu sellest, et jutlustamisega tegelevad ka need, kellel pole selleks piisavalt ettevalmistust, teiseks, et see pole mõningate piiskoppide arvates suur puudus, sest on olemas valmisjutlused (või vähemalt väga põhjalikud abivahendid) ja kolmandaks, et on olemas raamatukaupmehed, kes müüvad neid poogna kaupa. (Friedenthal 2008: 67)
Natuke juba minu uurimisteemasse - vaba ühiskondlik läbikäimine ja tundmused nagu ambitsioon, edevus, võimu- ja rikkuseiha (e faatiline osadus).
See, mis saab hiljem kogu skolastikale omaseks - süstemaatiseerimis- ja jaotustahe -, saabki ilmsiks kõigepealt just kutlustamise jaoks mõeldud tekstides, sest eelkõige seal muutub oluliseks kiiresti materjali üles leidmine ning selle hõlpsasti kättesaadavaks tegemine. Selline muutus väljendub kõigepealt distinctiones kogumike tekkes, liigub edasi alfabeetiliste registrite ja indeksite, läbiva struktureerimise ja süstematiseerimise juures. (Friedenthal 2008: 68)
Varusin just hiljuti paar raamatut skolastilise filosoofia ajaloost. Lugeda jõuan neid tõenäoliselt alles pärast käesolevat semestrit. Süstematiseerimine on veel positiivne, tüüpiliselt kujutatakse skolastikuid muudkui jumala olemust nämmutamas, lõputute poolt- ja vastuargumentidega, mis väänavad loogikat arusaamatuseni. Eks saab näha.
Ülaltsiteeritud anonymuse lõigus oli aga veel kolmas oluline märkus, mis puudutas jutlustekstide levimist - nimelt on seal otsesõnu öeldud, et neid oli võimalik raamatukaupmeeste käest poognaga (in quaterno) osta. See on üsna ilmselt viide uuele nn pecia süsteemile, mis tähendas otsustavalt murrangut võrreldes eelnevate sajanditega, kus raamatute paljundamine toimus valdavalt kloostrites ning turg, raamatuhuviliste vähesuse tõttu, praktiliselt puudus. Eelnevalt vahetasid raamatud omanikke harva ning neid pigem kingiti kui osteti või müüdi. (Friedenthal 2008: 69)
Eks see oleks siis tagasipöördumine traditsiooni kui ma hakkan kirjutama selliseid raamatuid, mis raha ei ole väärt, aga mida võiks sõbrale kinkida.
Nii peegeldab seda ilmselt ka asjaolu, et kuigi Petrus on oma otsese allikana kasutanud Roger Baconi teoseid, nagu Richard Newhauser on näidanud, ei ole ta mitte kusagil maininud Baconi nime, ilmselt arvestades asjaolu, et just sel ajal oli Baconi reputatsioon kõige madalamal ning tal olid suured tülid oma peavoolust lahknevate seisukohtade pärast. (Friedenthal 2008: 70)
Analoogne juhtum minu uurimistööst: Malinowski kasutas E. A. Rossi raamatut, aga jättis sellele viitamata. Wilfred Trotterile viitas ta ainult vihjamisi, aga Ross jäi tõenäoliselt ilma igasuguse vihjetagi, sest tal oli halb maine ühe rumala avaliku, immigratsioonivastase ülesastumise tõttu. Loo moraal on vististi see, et kui akadeemikul on halb kuulsus siis teda ikka loetakse ja kasutatakse, aga jäetakse nimetamata.
Sellisel viisil jätkab Petrus suunda, mis püüab näidata, et teaduslik tõde ja ilmutatud tõde ei pruugi üksteisega vastuollu minna ja isegi seda, et teadus (optikaalased teadmised) aitab meil ilmutatud tõde paremini mõista. (Friedenthal 2008: 71)
Ilmutuse tõeväärtus on küll üks kahtlane asi.
Selleks eesmärgiks kasutab ta perspektivistide teooriaid ning lisab sinna juurde nende moraaliallegoorilise tõlgenduse. Ta kirjutab:Perspektiivi autorid eristavad kolmesugust silmanägemist: esimene on otsekiirtega, teine murdunud kiirtega ja kolmas peegeldunud kiirtega. Nende esimene on teistest täiuslikum, teine kindlam kui kolmas ja kolmas kõige vähem kindel. Samal viisil võime vaimliselt inimese kohta kolmesuguse nägemise näidata: ühe täiusliku, mis saab olema aupaistes pärast viimset ülestõusmist; teine on hinges, mis on eraldatud kehast ja taevas kuni ülestõusmiseni mõtiskleb jumaliku olemuse tules - ja see nägemine on viletsam kui esimene; kolmas on selles elus, ja see on kõigist kehvem ja toimub peegelduse kaudu nagu millegi nägemine peeglis, mis toimub poolikute peegeldunud kiirtega.[|] Sellisel viisil varustab ta kuulaja peale optikateadmiste ka suurepärase exempla-valikuga, mis üsna kindlasti on üks tema teose populaarsuse põhjuseid. (Friedenthal 2008: 71-72)
Vaat, et klassikaline triaad: (1) ilmalik-kehaline peegeldunud kiirtega nägemine, (2) usulis-hingeline murtud kiirtega nägemine; ja (3) eshatoloogilis-vaimne otsekiirtega nägemine. St hoolimata kristlikust keeruvindist ja rakendusest nägemisele on siin pütaagorlik keha, hing, ja vaim.
Autoriteetidele toetumise kommet võib muidugi pidada üldkehtivaks kogu skolastilisele ajajärgule, kuid Tractatus moralis de oculos leiduvate viidete täpsus annab tunnistust Petruse püüdest jätta lugejale muljet oma akadeemilisusest ja erudeeritusest. Selline erudeeritud ja viidetega varustatud kogumik on isegi mõnes mõttes historiograafilise ülevaate eest, kust lugeja võib saada väga mugavat teavet teda huvitavate teemade kohta. Siinkohal tuleb arvesse võtta ka 13. sajandi lõpul levinud ektserpeerimiskommet, mis pakkus üliõpilastele lihtsama vaevaga ülevaadet olulisemate teoste olulisematest kohtadest. (Friedenthal 2008: 72)
Ma üldiselt ei armasta raskekujulisi mugandusi, tavaliselt suisa prehorrestseerin neid ja pean nende kasutajaid blameeritavateks, aga "ektserpeerimine" võtab küll väga kenasti kokku kogu minu tegevuse.
Teine asjaolu, mis seostab Petruse traktaati eelkõige ülikooliringkondadega, on teksti enda suur tähelepanu skolaaride tegevusele. Nendega seoses jutustatakse anekdoote ning manitsetakse neid ka moraalselt käituma. Näitena võib siinkohal tuua ka tänapäevases kontekstis olulise manitsuse:Alandlikkus aga skolaaridele koosneb kolmest. Esiteks, et kellelt tahes meelsasti õpiks. Nii ütleb Augustinus: Ma olen vana ja palju aastaid piiskop, aga oma kolleegilt, kes vaevalt aastakese on ametis olnud, olen valmis õppinud. Näide Paulusest Ap 9: Tõuse üles ja mine linna ja seal öeldakse sulle, mida sa pead tegema. Gloss: antakse õppimise näide, kõrkust sõideldakse, et keegi ei peaks kedagi väarituks, et tollelt õppida, mida ei tea. Teiseks: et ei põlataks ära mingit teadmist. Anselmus raamatus tähendamissõnade kohta: Sarnased on rumalad vaesed ja tömbid skolaarid. Rumal vaene nimelt, saades endale kuldmündi või mõne väikese kingituse, ütleb: Mille jaoks ma nii väikest alles hoian? Ma ei saa sellega rikkaks. Kulutan selle õunte või mõne muu mulle meeldiva asja peale. Ei taha ma seda valvates endale muret teha. Nonda tömp, kes peab väikest tähtsusetuks, mitte kunagi ei saavuta suurt. Tark vaene aga selle vähese, mis ta saab, peab hoolsalt alles ja mida vähem ta arvab endal olevat, seda rohkem alles hoida soovib, kuna ta väikeste kogumisest püüab liikuda suure poole ja seda kunagi tabada. Nõnda peab tegema see, kes on enda arvates tarkusele vaene, kui soovib mõnesuguse tarkuse tulemuseni jõuda. Nii nagu palju teri teevad suure hulga ja piisad jõe, nii teeb palju münte [tõlge P8 järgi] rikkaks. Nii palju teadmise osakesi tekitavad targa. Kolmandaks on tarvilik, et osakssaanud solvamisi rahulikult talutaks.(Friedenthal 2008: 74)
Väga asjalik tõesti. Kangesti tuttav ka (you can learn something from any/everyone), aga praegu ei õnnestu siit blogist üles leida, kust täpselt. Tõenäoliselt keegi filosoof entsüklopeediast (pole välistatud, et Augustinus), aga ma pole veel esimese köite märkmeidki siia ümber trükeldanud.
Alljärgnevalt olen kasutanud Cm3g teksti analüüsimisel kvantitatiivset meetodit tegemaks kindlaks, millistel teemadel peatub ümberkirjutaja pikemalt ja millistest teemadest läheb mööda. (Friedenthal 2008: 76)
Sõnastus. Midagi sellist tahan teha faatilise osaduse tekstiga. Need neli lehekülge mahuvad ühele A4-le ilusti ära (isegi kaunistustega) ja plaan on teha nö "visibility map", mispuhul iga kord kui kindlaid sõnu ja fraase on tsiteeritud, muutuvad nad nähtavamaks; ja pöördvõrdeline, kus ainult täiesti tsiteerimata osad on täiuslikult näha ja populaarsemad kohad nähtamatud.
(Friedenthal 2008: 79)
nervus nuridus [?] (257v22) närv
Närvinüridus.
Kui püüda ette kujutada 14. sajandi alguse olusid, siis vajadus täpsete viidetega varustatud autoriteete täis pikitud teksti järele ei ole üldiselt ette kujutatav mujal, kui ülikooliringkondades. Võib arvata, et olulisem, kui sisuliselt toodud näidetest ja tsitaatidest arusaamine, oli ümberkirjutajale teatava erudeeritud tsitaadiraamatu koostamine. (Friedenthal 2008: 81)
Quotebook.
Tähelepanuväärne moment siinjuures on ka Sextuse sententside omistamine justnimelt Sextus Pictagoricusele - Chadwicki editsiooni järgi on enamik säilinud Sextuse sententside ladinakeelseid käsikirju omistanud selle paavst Sixtusele või jätnud hoopis anonüümseks. (Friedenthal 2008: 85)
Sextus, The Sentences of Sextus. A contribution to the history of early Christian ethics, ed. Henry Chadwick (Cambridge: Cambridge University Press, 1959). Mõndade tema sententsidega kohtusin siin.
Siinkohal on märgatav isegi teatud suundumus, kus üksteist püüti rohkemate ja obskuursemate autorite tsiteerimisega üle trumbata, - tendents, mis on insulaarsete autorite juures märgatav juba mitu sajandit tagasi. (Friedenthal 2008: 87)
Define:insular - "1. ignorant of or uninterested in cultures, ideas, or peoples outside one's own experience; 2. relating to or from an island." Mõeldakse lihtsalt Briti saareelanikke?
Selliselt Platoni koopaanaloogia ja Plotinose Enneaadide vaimse traditsiooniga seotud ettekujutus arenes 13. sajandi alguses Robert Grosseteste'i kirjutistes värskelt tõlgitud Aristotelese teoste mõjul universaalteaduse loomise poole, kus valguse metafüüsikal oli keskne positsioon. Just sellesse perioodi on paigutatud ka valguse ja nägemise muutumine Lääne mõtlemise keskseteks metafoorideks, mille üheks peamiseks allikaks on muidugi Gn 1,3 - fiat lux. (Friedenthal 2008: 89)
Eks nähtavuse ja tõe seos oli juba Parmenidese alêtheia-s.
Nii edastabki Petrus oma traktaadis [...] ekstramissiooni toetuseks, et:Basilisk, ehkki on väike, alati paljusid tapab oma pilguga ning isegi lendavaid linde. Nõnda naise vilksav pilguheit paljusid vaimselt tapab ja isegi taevalikke mehi himu sügavustesse tõmbab.(Friedenthal 2008: 92)
Haha, wat.
Viimatitoodud kirjeldustes tuleb esile ka populaarne ettekujutus "kurjast silmast" (fascinum), mille olemuse kirjeldamisel joonistub Petruse arusaam segateooriast kõige paremini välja. Usk kurja silma oli sel ajal rahva hulgas laialdaselt levinud, nii et sellise ebausu vastu olid isegi penitentsiaalides karistused kindlaks määratud. Nii esines seisukohti, et kuri silm võib relva ära nüristada ja kahjustada veel sündimata või vastsündinud last. (Friedenthal 2008: 92)
Huvitav teema, mis on hästi natuke seotud ka minu uurimistööga: võõrahirm on seotud hirmuga kurja/musta maagia ees (mine tea, äkki võõras on nõid). Selle fascinum'i vikipeedialeht on põhiliselt selleks kuidas kurja silma eest kaitseks kanti peenisekujusid ("They would respect the cock, whether or not they believed in it" - Atmosphere).
Oma arusaama sellest kontseptsioonist illustreerib tractatus nii:Marutõbisel koeral on ajus mürk. Hammustus temalt mis tahes kehaosasse tekitab hiljem nakkuse ajus või sarnases kehaosas. Nii on tõenäoline, et kiimaline aur, mis tuleb välja naise südamest tema silmadesse, nakatab tema nägemiskiired - kui vaatleme nende [kiirte] ekstramissiooni, mis nakatavad mehe silmad ja hiljem südame, nii nagu see on lähtunud naise südamest.Selliselt toimuv ülekanne, mis juba näite poolest on sarnastatud nakatumisega, eeldab mõjutaja ülekandumist. (Friedenthal 2008: 93)
Ei, hea kraam.
Nagu juba ülaltoodud näidetes võis märgata, kasutab Petrus samasugust sõnavara ning ka edaspidi rõhutab ta, et silm tegeleb just asja vormiga (species). See sõna on keskajal läbivalt rakenduses Aristotelese poolt kasutatud sõna eidos tõlkevastena. Ka sisuliselt on eidos ja species seotud - nii on eidos kasutusel Homerosel ja ka presokraatikutel (Empedokles, Demokritos) tähenduses "mida on näha", "paistus" "kuju". Hilisem areng toimub suunas, kus seda sõna hakatakse mitte ainult asja välise kuju, vaid selle teatava olemuse või "idee" kohta tarvitama. Species tähistab algselt samamoodi väljanägemist, paistust, kuid liigub hiljem pealispinnalt [|] asja olemuse juurde ning hakkab tähistama midagi, mis annab individuumile teatud kuuluvuse liiki. Siinkohal tekib vajadus selle sõna tähendust eristada optilises (paistus) ja loogilises (liik) mõttes. (Friedenthal 2008: 93-94)
Seda ekvivalentsust on hea teada. Meenub kuidas ma sain idee seose nägemisega teada alles Mitchell'i Ikonoloogia'st.
Eeltoodud näidetest tuleb aga välja, et silmad annavad välja mitte ainult enda speciest - ehk siis silmi on võimalik näha nagu kõiki teisigi objekte -, vaid edastavad enda kaudu ka silmade omaniku tervikolemust või hingeseisundit. See väide kajastab levinud uskumust, et silmad on "hinge peegel" ning silmadest näeme me seda osa inimesest, mis pealiskindsel vaatamisel võiks varju jääda. (Friedenthal 2008: 94)
Kunagi üritasin sellesse kujundisse sisse vaadata. Sõelale jäi Piiblikatkend mis ütleb, et silmad on "hinge lambid" (kuskil ülal vihjati sellele) ja Cicero tajuteooria, mille järgi silmad koos teiste tajumeeltega on "hinge aknad". Iseenesest kenad näited vastavalt ekstra- ja intromissioonist.
Nii on võimalik väga vihase loomusega olenditel teisi isegi vaid pilguga tappa:Sküütias sünnivad teatud naised, keda nimetatakse "bicie", kellel öeldakse olevat silmades kaks pupilli ja kui nad on väga vihased, pilguga tapavad selle, keda vaatavad.Võib oletada, et sellise tegevuse juures on väga oluline kahe pupilli olemasolu, sest just pupillis on virtus visiva, mis olles kahekordne suudab edastada "bicia" viha speciest tugevamini kui vaid üks pupill seda suudaks. Selles kontseptsioonis sisaldub implitsiitselt väljutatud speciese enda omadus vahemaa ja takistuse tõttu nõrgemaks muutuda. (Friedenthal 2008: 94)
Tõenäoliselt eellane neile lugematutele koomiksi-superkangelasteni (Supermanist Küklopsini), kes tulistavad silmadest lasereid.
Küsimusele, miks peab väljakiiratud species justnimelt silma kaudu inimesesse sisenema ning ei suuda näiteks selja tagant või suletud silmadega inimesele häda teha, võib arvatavasti vastata põhjendusega, et kui ei ole tegemist just erakordselt tugeva nägemisvõimega (vrd. "bicie"), siis ei suuda väljakiiratud species läbi tahke mateeria (keha) tungida ja hingega ühendusse asuda. (Friedenthal 2008: 95)
Meenub üks varajastel seitsmekümnendatel sooritatud loomkatse okuleesika valdkonnas (vististi oli see Exline, Ellyson & Long 1975), kus šimpansi jõllitati läbi mingisuguse vaheseina ja kummalisel kombel see ajaski looma vihaseks. Samas, kui sa oled puuri lukustatud šimpans ja sinu ümber sagivad mingid võõrad inimesed siis ei ole mingit mitte-üleloomulikku põhjust või seletust väga sügavalt vaja otsida.
Toodud huumoreid kujutavad ringjooned ei ole kindlasti juhuslikult või mugavuse pärast valitud - silma sfäärilise ettekujutuse taga peitub arusaam, et kuna selline kuju on kõikidest lihtsam, on see ka kõige täiuslikum. (Friedenthal 2008: 96)
"Täiusliku olemisena omistab Parmenides olevale veel kerakujulisuse, kuna kreeklased pidasid kera kõige täiuslikumaks stereomeetriliseks figuuriks. Kerakujulisus on kõige "täiuslikum" vorm selle tõttu, et siin on vahemaa pealispinna igast punktist keskpunkti alati üks." (Andrus Tool / Filosoofia ajalugu I / FLFI.01.103 / 2. eleaatide koolkond)
Distinctio arenes välja pühakirja mõistmise viiside eristamisest, mida traditsiooni järgi jaotatakse neljaks (littera, allegoria, moralia, anagogia). Ometigi ei ole need eristused väga ranged ning kõige üldisemalt saab de Lubaci järgi rääkida kahekordsest tähendusest - tähttähelisest ja vaimlisest (sensus litteralis et spiritualis). (Friedenthal 2008: 97)
Schleiermacheri grammaatiline ja psühholoogiline tõlgendus.
Nii osutab Petrus, et seitse silma kaitsvat kihti on võrreldavad seitsme voorusega ja pupill ise on võrreldav inimese hingega. Siin esitab Petrus allegooriliselt levinud arusaama kolmest teoloogilisest voorusest, mis pärinevad Pauluselt (fides, spes, caritas) ja neljast peamisest voorusest (prudentia, fortitudo, temperantia, iustitia), mis pärinevad juba eelkristlikust traditsioonist. (Friedenthal 2008: 98)
Tundub nagu täpselt midagi mis mulle võiks huvi pakkuda (my cup of tea). David Carr, "The Cardinal Virtues and Plato's Moral Psychology", The Philosophical Quarterly, 38.151 (1988), 186-200. [JSTOR] Fides, spes et caritas - Saints Faith, Hope and Charity.
Sellised exempla kogumikud hakkasid populaarsust koguma just 13. sajandi jooksul ja arenesid lõpuks omaette žanriks, mida ei priigutid enam koos jutlustega ümber kirjutada. Need kujutasid endast teiste - antiikautorite, patristiliste isade jms - teostest ümber kirjutatud lugusid, mis vahel [|] olid varustatud viidetega, aga sageli olid ära toodud ka nimetult. Arusaadavalt olid sellised kollektsioonid kasulikud nii jutluse ettevalmistamisel - varustades kõnelejat sobivate näidete ja nende võimalike tõlgendustega - ja teiseltpoolt kujunesid need iseseisvaks kahtlemata seepärast, et rahuldasid inimeste tungi lõbustavate ja enneolematute lugude järele. (Friedenthal 2008: 99-100)
Jälle puudutab ääri-veeri faatikat. Malinowski kriitika Durkheimi käsitlusele rahvakogunemiste ja ühiste tundmuste teemal võimaldab ka kirikus käimist tõlgendada ennekõike meelelahutusvormina.
[Limoges'i Petrus] - [Tractatus moralis de oculo]. Cm3g transkriptsioon ja tõlke. Friedenthal, Meelis 2008. Tallinna Linnaarhiivi Tractatus moralis de oculo. Dissertationes Theologiae Universitatis Tartuensis. Tartu: Tartu ülikooli Kirjastus, 117-183.
Ja kuna erinevus vormides muudab erinevaks otsustuse - kui nägemine valmib silmades kaksikvormi haaramise järel, siis peetakse ühte asja kaheks olevaks -, seetõttu on järelikult tarvis, et tajujana eeldatakse peale silmade midagi, milles <nägemine> valmib - mille tööriistad on silmad, mis annavad sellele nähtava asja vormi. Ja see on ühendav närv, mis asub aju peal, kuhu jooksevad kokku kaks narvi kahest aju eesmisest osast, mis pärast kokkujooksmist jällegi kaheks jaotuvad. Ja kuna selles närvis on nägemisvõime allikas üks, mida jätkavad silmade võimed õõnsa närvi kaudu, seetõttu siis üks asi paistab ühena, kuigi nähakse kahe silmaga. Moraalselt: me peame hoiduma hooletutest otsustest, et ei teeks midagi selle põhjal, mis paistab esmapilgul, vaid jõuaksime sisemise otsustuseni pärast kaalumist. Js 11: Ta ei otsusta silmale nähtava järgi. ([Limoges'i Petrus]; in Friedenthal 2008: 121)
Imelik, et ta tõlgendab seda kahetisust ajaliselt (esmapilgul ja pärast kaalumist), ja mitte nt erinevast seisukohast, a la, et otsustuseni jõudmiseks tuleb asja kaaluda poolt ja vastu, erinevatest külgedest, vms.
Kui vaimline mees, kes on silge tõe järgi nagu kepp, oma alumise osaga vette puutub, see tõhendab mõistagi, [|] et kasutab siinse maailma mõnusid, mis on puhaste inimeste silmade lähedal mitte nende taotlemiseks, vaid südame hadavajalikuks taastumiseks, siis peetakse ilmalike meeste poolt teda murdunuks ja arvatakse, et tema kuju on kommete sirgusest kõrvale kaldunud. ([Limoges'i Petrus]; in Friedenthal 2008: 125-127)
Ei tea kas sellest valguskiire-metafoorikast tulebki see "straight", mida tänapäeval kasutatakse heteroseksuaalsuse tähistamiseks? Pigem vast sirgelt teelt kõrvale kaldumine.
Nimetatud teaduses on kindlaks tehtud, et silm näeb halvemini asja, mis paistab peeglist, kui seda, mida näeb otse. Seda seetõttu, et peegeldunud kujud on nõrgemad ja seega esitavad <asja> nõrgemalt. Nii ka inimene, kes näeb oma kuju sageli peeglist, vaevaga <seda> meenutab ja kujutab paremini ette teise inimese nägu, mida mõned korrad on näinud otse, kui enda oma - mida peeglis näeb sageli. Vaimliselt: nägu tuleb mõista jumaliku seadusena, kuna nagu nägu annab tunnistust inimesest. Selle kohta Srk 30: Meest tuntakse näost ja varjatud näost jõhkardit. ([Limoges'i Petrus]; in Friedenthal 2008: 127)
Rohkem kui valguskiirte tugevus on selles erinevuses määrav roll selles, et teistele inimestele vaadatakse pikalt otsa nendega suheldes, aga iseennast peeglist jõllitada väga pikalt ei ole huvitav. Selles "varjatud näost jõhkardit" nägemises tahaks hirmsasti ise asendada "varjutatud", st nägu millele on varjud heitud.
Eelnimetatud teaduses on tõestatud, et kui miski, mis on nõgusa sfäärilise peegli keskel, vaatab peeblit, näeb ta üksnes iseend. Mistõttu kui kogu taevas oleks peegel, siis see, mis on taevas keskel, näeks vaid ennast. Seda tõestatakse nii: kui asi on asetatud keskmest väljaspoole, siis tema kiired langevad peegli pinnale kaldu, kuna <aga> teised inglid on võrdsed peegeldumisel ja langemisel, järeldub, et kiired ei peegeldu mitte selle keskmesse vaid vastaspoolde. Alanus: Jumal on intelligiibel sfäär, mille keskpunkt on kõikjal [ühe ümber?] - peegel ilma plekita. ([Limoges'i Petrus]; in Friedenthal 2008: 129)
Jumal on semiosfäär.
Ja [nii nagu] peame imepäraseks, mis paistab tähes, nõnda ka harulduse tõttu imetleme, kui keegi on au sees ja alandlik. Au nimel sünnitab paistetuse prelaadi hinges. Bernardus: Ei ole suurus olla alandlik äratõugatuses, [kuid] tõesti suur ja harukordne [|] voorus on aga alandlikkus austuses. Cyrenius: Suur on mitte taotleda au; [veel] suurem pakutust keelduda, suurim aga seda omades mitte kõrgiks muutuda. ([Limoges'i Petrus]; in Friedenthal 2008: 135-137)
Pütaagorlaste "felicity is the use of virtue in prosperity" tüüpi valem: õnnelik/suur on see, kes rikkaks saades jääb ikkagi vooruslikuks.
Vaimliselt: nagu silmad üksteist toetavad, nii nagu paljud inimesed koos koolis käies üksteist toetavad. Kg 4: Parem on olla kahekesi kui üksi jne. Õp 18: Vend, kes aitab venda, on kui kindel linn. Näide püha isa kohta Isade eludest, kellelt küsiti, mis oleks parem, kas elada eremiitlikku või koinobiitlikku elu, laskis kohale tuua hõõguvate sütega täidetud nõu. Isa võttis nõust ühe tugevalt hõõguva söe ja paigutas eraldi maha ja see, kuna oli üksik, koheselt kustus. Ja küsijale ütles ta: See oli kõigist kõige hõõguvam, aga täiesti kustus külma õhu ümbruse tõttu, kuna jäi teistest eraldatuks. Silm peab oma paarilisele olema väga sarnane. ([Limoges'i Petrus]; in Friedenthal 2008: 137)
Lad. "esset melius vel ducere vitam hermiticam vel cenobiticam". Ma ei ole varem mõelnudki, et eraklik (nt koopas) ja monastiline elu on sellised vastandused (individuaalne vs ühiskondlik).
Srk 7: Mõtle oma lõpule, siis sa ei tee iialgi pattu! Surma meeles pidada soovitavad muistsed filosoofid. Seneca kirjades: Surm ootab sind kõikjal ning kui sa oled tark, ootad sinagi teda kõigis kohtades. Sedasama <ütleb ta> raamatus kommete kohta: Paljudele, kes elu edasi lükkavad, sekkub surm vahele. [|] Seega tuleb iga päeva justkui viimaseks pidada. Hieronymus 1. raamatus Jovinianuse vastu: Pythagoras ütles filosoofiat defineerides: Filosoofia on surma üle igapäevane mõtisklemine, püüdes keha vanglast välja tõmmata hinge vabadust. Tõenduseks [on], nagu ütleb filosoof, Akadeemia mõis, kus sageli maavärinat esines, mida ta [Platon] kasutas ära õppeotstarbel. Ja seda seepärast, et tekitada <seisundit, et> õppijad hoiaksid meeles surma ja nii hoiaksid pahedest eemale. ([Limoges'i Petrus]; in Friedenthal 2008: 139-141)
Meh. Surm on vältimatu, niiet milleks raisata eluaega sellest mõtlemisele. Seda muidugi juhul kui sa usud, et surm on lõpp, mitte uus algus või autasustamine (samal leheküljel igavene tasu) mingite põhimõtete järgi elamise eest.
Silm on kaetud lauga, et nõnda silma väliste ärritajate eest kaitsta. Aristoteles 4. raamatus loomade kohta: Kõik loomad, kel pole silmalaugu, on nägemise poolest nõrgad, nagu nähtub kalade juures. Ja sellest on neil liigne vaimu kaotus - silmalaugudega katmise puudulikkuse tõttu. Vaimliselt: need, kes oma omandust ei varja, vaid tühises hiilguses inimeste soosingu pälvimiseks näitavad, kõik kaotavad. Gregorius: Hukkuda tahab see, kes varandust avalikult kaasas kannab. Isade eludes öeldakse: Nagu teistele väljapandud varandus [✝], nõnda hävib ka igasugune avalikult näidatav voorus. ([Limoges'i Petrus]; in Friedenthal 2008: 141)
Kristlik moraaliõpetus, mille saab kahe sõnaga kokku võtta: don't flex.
Augustinus pihtimuste 9. raamatus: Inimeste sugu on uudishimulik teiste elude teadasaamiseks, aga laisk enda elu jaoks. Quintilianus kõnekunsti õpetusest 2. raamatus: Igaüks eelistab teiste eksimusi [|] parema meelega laita kui enda omi. Nazianzose Gregorios: Miski ei paista inimestele sulnim kui teiste asjadest rääkimine või teiste asjade eest muretsemine, ent korrastatud meele otsusele näib see võõras. ([Limoges'i Petrus]; in Friedenthal 2008: 145-147)
Pindu näeb teise silmas, aga palki ei näe oma silmas.
Silm on kogu keha suunav. Nii nimetatakse neid laternaiks, sest välist valgust võtavad vastu, ja vastuvõetut annavad edasi ja kiirgavad tagasi. ([Limoges'i Petrus]; in Friedenthal 2008: 149)
Hingelambid.
Ja nõnda sellised teist mõõdutundetult karistavad. Teatab Valerianus Maximinus 4. raamatus mäletamisväärsetest ütlustest ja tegudest, et kui Archytas Tarentumist tuli tagasi õpingutelt Pythagorase juurest ja avastas, et ülevaataja puudumise ja lohakuse tõttu on ta põllul rikutud ja hukas, siis ta ütles: Praegu oleksin määranud sulle karistuse, kui vihane sinu peale ei oleks. Eelistan pigem karistuseta jätta kui viha pärast rohkem sind karistada kui õiglane. ([Limoges'i Petrus]; in Friedenthal 2008: 159)
Mõõdukus kõiges.
Kui keegi, nagu ütleb Aristoteles, tunneb mingit inimlikku häbi nende kahe naudingu pärast - paaritumise ja kugistamise pärast, mis ühendavad inimest eesliga, siis õnnitletagu seda. ([Limoges'i Petrus]; in Friedenthal 2008: 167)
Teisalt kui ei oleks ei paaritumist ega kugistamist siis ei oleks ka inimest.
Ka Eva ei oleks ju keelavat puud muidu puudutanud, kui poleks seda enne tähelepanelikult vaadanud. Nõnda tiiger, kui vaatab peeglisse, mis on jahimeeste poolt meelega tee peale pandud, rõõmustub enese ilust peeglis ja peatab sammu ning unustab oma silmad. Nõnda naise ehitud keha peeglis paneb teda nurjatult unustama oma mehe. ([Limoges'i Petrus]; in Friedenthal 2008: 169)
Naised jäävad Petrusele ikka koledal kombel ette.
Jutustab Vitruvius 6. raamatus arhitektuuri kohta pühast filosoofist Aristipposest, kes laevahuku tõttu kord kandus välja Rhodose randa, läks Rhodosesse ja väideldes sealsete [?] professoritega, iseendale ja kaaslastele muretses [✝] ja riided. Aga näe, kaaslastele, kes tahtsid tagasi koju minna, ütles: õppige, kui jõuate tagasi kodumaale, sellised varandusi ja reisimoona valmistage raamatutega endile, et oleks võimalik laevahukust pääseda, sest pääsejatel on taoline elukaitse, millele ei tee häda asjade muutumine, ei sõdade laastamine ega mõni muu õnne pöördumine. ([Limoges'i Petrus]; in Friedenthal 2008: 181)
"This also was the meaning of the philosopher Antisthenes, when he pleasantly said, that "men should furnish themselves with such things as would float, and might with the owner escape the storm; § and certainly a wise man never loses anything if he have himself." (Montaigne 1892: 246)
0 comments:
Post a Comment