·

·

Interaktsiooni avafaas


Laver, John 1975. Communicative functions of phatic communion. In: Kendon, Adam; Harris, Richard M.; Key, Mary Ritchie (eds.), Organization of Behavior in Face-to-face Interaction. The Hague: Mouton, 215-238. DOI: 10.1515/9783110907643.215


The term "phatic communion" is widely accepted in Malinowski's original definition as "a type of speech in which ties of union are created by a mere exchange of words" (Ogden & Richards 1923: 315). When Malinowski invented the term, he crystallized a conceptual area that had been previously amorphous, and the analysis of the different functions of language took a step further forward. However, as often happens when a label and a definition are first supplied for a new conceptual area, the very act of identification has seemed to inhibit further enquiry. Malinowski's view on the function of phatic communion has been echoed by almost all writers who have touched on the subject since 1923. A typical formulation is that of Lyons, who says that phatic communion "serves to establish and maintain a feeling of social solidarity and well-being" (Lyons 1968: 417). (Laver 1975: 215)

""Faatilise osaduse" mõistet on Malinowski algses määratluses laialdaselt aktsepteeritud kui "kõneviis, milles luuakse ühiskondlikke sidemeid pelgalt sõnavahetuse kaudu" [PC 6.1] Kui Malinowski selle mõiste leiutas, kristalliseeris ta kontseptuaalse valdkonna, mis varasemalt oli vormitu [amorphous], ja keele erinevate funktsioonide analüüs astus sammukese edasi."

Laver teadvustab, et mõiste on Malinowski leiutatud ja toob välja kõige olulisema: faatilises osaduses vahetatakse niisama sõnu ja seeläbi luuakse ühiskondlikke sidemeid. Coupland, Coupland & Robinson (1992) valmistas mulle lõputult tüli sellega, et nad ei erista "ühiskondlikke sidemeid" ehk ühendussidemeid (ties of union) üleüldistest "suhetest" (relationships).

See, et Malinowski terminoloogiline leiutis kristalliseeris varasemalt vormitu kontseptuaalse valdkonna, on ja ei ole tõsi. Vähemalt tervitusi uuriti juba varem ja Malinowski võis ise võtta selles osas šnitti George Barton'i sissekandest tervituste teemal Hastingsi entsüklopeedias, kuhu ka Malinowski panustas (samasse köitesse) sissekande "hingelastest" (spirit children). Mulle tundub küll tõenäoline, et talle tuttavat etnograafilist materjali käsitleva Bartoni artikkel võis autorikoopiat omavale Malinowskile mingit mõju avaldada.

Kui tervituste teemal oli kindlasti varasemaid käsitlusi, siis niisama-juttu-ajamisest on raskem ülevaadet anda. Silmatorkav erand on Helen Bosanquet hurjutus, millele olen korduvalt vihjanud, aga mille ülesleidmine võtab päris mitu minutit, mispuhul jätan olulise katkendi tema artiklist "The Psychology of Social Progress" (Bosanquet 1897) siia:

  • "Kuid kunagine kuulus assotsiatsiooniprintsiip on nüüd tõrjutud oma õigele kohale pelga masinavärgina, mille abil arenevad kõrgemad organisatsioonipõhimõtted. On teada, et proportsionaalselt, kui mõistus jõuab kõrgematele arenguastmetele, lakkab see koosnemast pelgalt tajumite, mõtete ja ideede rongidest, mis on omavahel seotud aja, ruumi ja sarnasuse assotsiatsioonidega, ning omab kindlalt korrastatud ja keerulist sisu, mida valitseb kindlate huvide ja põhimõtete töötamine. Stout irjeldab seda kõrgemate intelligentsuse tasemete korrastus noeetilise sünteesi mõistega:
    Igas konkreetses mõtlemise etapis on järgmine samm osaliselt määratud kontrolliva mõju poolt, mida evib käsitletava teema keskne idee, millega kogu seeria on seotud, ja osalised viimati esile kerkinud spetsiifilise idee poolt. Kuivõrd seda määrab viimasena esile kerkinud spetsiifiline idee, toimib assotsiatsiooniprintsiip. Kuivõrd seda määrab kogu teema keskne idee, toimib noeetiline süntees.
  • Seega juhib igasugust eesmärgipärast, ratsionaalset mõtlemist ja tegutsemist noeetiline süntees; igasugust juhuslikku, sihitut kõne või tegevust, igasugust lobisemist [chatter] või sõnadega mängimist [punning] või pelka tühiasja [mere trifling], paljut narratiivi ja, jällegi, igasugust automaatset tegevust juhib ainult assotsiatsioon.
  • Need, kes on palju kuulanud harimatute naiste juttu, teavad, milline sihitu omavahel seotud tühiasjade nirin [an aimless trickle of associated trifes] see kaldub olema. Kuulaja ei leia ühtegi mõistlikku juhtlõnga mõtteni, mis selle esile kutsus; see on jutustus täiesti tähtsusetutest ütlustest ja tegudest, mille päästab vaid mingi ajalise järjestuse järgimine laskumast idioodi tähendusetusesse puterdamisse. Ei ole millegi põhjal võimalik näidata, et ka paljude meeste mõistused ei triivi täpselt samamoodi, kuigi nad leiavad oma kõnes vähem käepäraseid ütlusi. Nende elud kahtlemata näitavad selle sama "noeetilise sünteesi" puudumist; päev triivib päeva järel samasugusel sihitul viisil, kõike korraldab harjumus, juhus, assotsiatsioon; eesmärk ei korralda mitte midagi. Neil on selline iseloom, mida on kujundanud suur assotsiatsiooniprintsiip, sest iga liigutuse juures väldivad nad järeleandmatult vahetult ebameeldivat ja otsivad vahetult meeldivat. Lubagem tsiteerida Stout'i Psühholoogia-st:
  • Noeetilise sünteesi erinevad astmed [...] vastavad laialdaselt indiviidi intelligentsuse astmele kas üldiselt või erisuundades. Mida arenenum see on, seda vähem silmatorkav on võrdluses assotsiatsiooni poolt mängitav osa. Distsiplineeritud intelligentsusega isik koondab mingit sündmust ümber jutustades tõeliselt olulised punktid kokku osadeks süstemaatilisest tervikust, jättes kõrvale kõik, mis on üleliigne. Maa-mats aga näib olevat võimetu jutustama muidu kui ajalise ja ruumilise läheduse juhuslike assotsiatsioonide kaudu. Olulised asjad on tema jaoks niivõrd põimitud ebaoluliste detailide tulva [a flood of irrelevant details], et tema kaootilisest jutustusest on raske lahti harutada põhilisi asjaolusid. Teisisõnu, ühel juhul esineb vaimne süntees, mis teisel puudub.
  • See vaimne süntees vastab nüüd vaimsete sisude kõrgemale ja keerukamale rühmitamisele. Seda tüüpi mõistus sorteerib oma kogemust seda parasjagu valitsevatele põhimõtetele ja eesmärkidele allutades, arendades pelgast teadvuse voolust [a mere stream of consciousness] välja vaimse sünteesi." (Bosanquet 1897: 275-276)

Bosanquet on, just nagu Malinowski, oma suhtumiselt klassistlik: need on "harimatud naised" (uneducated women) ja "harimata klassid" (uneducated classes, PC 4.3), kes ei oska sihikindlalt, läbimõeldult rääkida, vaid vadistavad kõigest ebaolulisest, mida keel suhu toob. Ainus sisuline erinevus nende vahel on see, et Malinowski muudab selle situatsiooniliseks: faatiline osadus on see keelekasutuse olukord, milles igaüks võib niimoodi vabalt, sihitult ajaviiteks juttu vesta; Bosanquet' järgi osa inimesi lihtsalt ongi võimetud oma mõtteid korrastama ja teemakohaselt kõnelema.

Sai küll natuke pikaldane ja kõrvaline sisestus, aga see on huvitav näide sellest, kuidas tervelt 25 aastat enne Malinowskit käsitleti keelekasutust enam-vähem samamoodi.

"Kuid nagu sageli juhtub kui uus kontseptuaalne valdkond varustatakse sildi ja määratlusega, näib, et selle tuvastamise akt iseenesest takistavad edasist uurimist. Malinwski arusaama faatilise osaduse funktsioonist on kajastanud peaaegu kõik autorid, kes on 1923. aastast saadik seda teemat puudutanud. Tüüpiline sõnastus on Lyonsi oma, kes ütleb, et faatiline osadus "teenib, et luua ja hoida ühiskondliku ühtsuse ja heaolu tunnet" (Lyons 1968: 417)." - Lyons, John 1968. Introduction to theoretical linguistics. London: Cambridge University Press. [lg]

Selle takistamise koha pealt kaldun mitte nõustuma. Asju, mida faatiline osadus hõlmab, uuriti terve sajand ka Malinowski määratlusest sõltumatult. Need on põhiliselt lingvistid ja antropoloogid, kes kasutavad faatilisuse mõistet. Mujal uuriti samu asju teiste mõistetega. Hea näide on kognitiivse psühholoogia eestvedaja Leon Festingeri uurimus nö "informaalsest sotsiaalsest kommunikatsioonist".

Lyonsi kajastus sealjuures ei ole kõige tüüpilisem: establish'imine ja maintain'imine, jah (need on Jakobsoni troobid), aga "sotsiaalne solidaarsus" ja well-being küll mitte. Kuna Lyonsi teoses ongi ainult üks lõik pühendatud faatilisele osadusele, võib selle siin samas üle vaadata:

  • "Sellega seoses tuleks samuti mainida seda keelekäitumise [language-behaviour] aspekti, millele Malinowski rakendas mõiste "faatiline osadus". Ta juhtis tähelepanu tõsiasjale, et paljude meie lausungite kohta ei saa õigustatult öelda, et nende ainsaks või peamiseks funktsiooniks on teabevahetus [communication] või teabe otsimine [seeking of information], käskude andmine, lootuste, soovide ja ihade väljendamine, või isegi "emotsioonide esilekutsumine" (selles lõdvas tähenduses, milles semantikud seda viimast fraasi sageli kasutavad), vaid nad teenivad, et luua või hoida ühiskondliku ühtsuse ja heaolu tunnet. Paljud "valmistehtud" lausungid ['ready made' utterances] nagu Kuidas läheb?, mis on teatud kontekstides ühiskondlikult ettenähtud [socially prescribed], võivad täita seda "faatilise osaduse" funktsiooni. Kuid on palju teisi [lausungeid], mis on rohkem või vähem vabalt moodustatud emakeelsete kõnelejate poolt, ja mis samaaegselt edastavad informatsiooni ja teenivad "faatilist osadust". Näide võib olla Täna on ilus päev, mis öeldakse (me võime eeldada) avalausungina [opening utterance} vestluses kliendi ja poemüüja vahel. On üsna selge, et see lausung ei ole peamiselt mõeldud "edastada" poemüüjale mingit teavet ilma kohta; see on näide "faatilisest osadusest". Samal ajal on sellel [lausungil] ka tähendus, mis erineb lugematutest teistest lausungitest, mis oleksid võinud esineda samas kontekstis ja oleksid samavõrd hästi teeninud "faatilise osaduse" eesmärke; ja vestluse järgmine "liigutus" on üldiselt seotud selle konkreetse lausungiga selle tähenduse alusel. Sellepärast peame eristama lausungite "kasutamise" aspekti, millega võib viidata nende funktsioonile "faatilises osaduses" ja seda seda osa nende "kasutusest", mida võib eristada nende tähendusena (kui neil on meie määratluse järgi tähendus). Seda öeldes mõistame, et isegi kui need mõlemad aspektid on kohal, võib üks või teine olla olla lausungi "kasutuse" valitsev [dominant] osa. Malinowski liialdas kui ta ütles, et teabe edastamine on üks keele "kõige tuletatum ja spetsialiseeritum funktsioon"." (Lyons 1968: 417)

Lyonsi ülevaade pole üldse paha. Konkreetselt kõnetab ta seda kohta: "Kas faatilises osaduses kasutatakse sõnu peaasjalikult selleks, et edastada tähendust mis sümboolselt kuulub neile sõnadele? Kindlasti mitte!" (PC 6.2). Mulle meeldib ka Lyonsi nimekiri muudest kommunikatiivsetest funktsioonidest, mis oleksid triaadiliselt: (1) lootuste, soovide ja ihade väljendamine ning "emotsioonide esilekutsumine"; (2) käskude andmine; ja (3) teabevahetus/informatsiooniedastus või teabe otsimine / infopäring.

Veel rõhutaks "valmistehtud" lausungeid, mida hiljem ongi hakatud kutsuma "faatilisteks lausungiteks" (phatic utterances), aga mille jaoks oli sobiv mõiste olemas juba kaua enne Malinowskit: need on "sättefraasid" (set phrases). Samas tähenduses räägiti vanasti ka ettekirjutatud kõnest (set speech), ehk ettekirjutatud jutlusest. "Ühiskondlik ettekirjutus" (vt socially prescribed) on omaette produktiivne suund - teatud olukordades on oodatud, et keegi ütleb midagi - ükskõik mida.

Lyonsi tõlgendus mingis mõttes ühildab Jakobsoni kõnefunktsioonide skeemi Malinowski faatilise osadusega. Konkreetselt viitab sellele dominandi mõiste. See on üsna mõistlik lahendus: Malinowski omalt poolt eitab teisi funktsioone, sest ta soovib selgelt eristada kõnefunktsiooni, milles teised funktsioonid (mida ta väga selgelt ei täpsusta, rohkem nagu ümber-nurga) on tasalülitatud. Tegelikus keelekäitumises aga ei ole teised funktsioonid nii selgelt tasalülitatud: ka emotsionaalne eneseväljendus, teiste inimeste juhtimine ja juhendamine, ning informatsiooni edastamine võivad võtta aset faatilises osaduses. Lühidalt, Lyonsi üks lõik on päris hea.

This inhibition of the investigation into the functions and phenomena of phatic communion may also have been reinforced by the historical accident of the development of linguistics as a subject: in its struggle for existence as a legitimately autonomous discipline, linguistics perhaps overemphasized the study of the form of language, during the period between the 1930's and the 1960's, at the expense of the study of the functions of language (Lyons 1970: 8). Now that linguistics feels more at ease as an independent discipline, scholars from a linguistic background seem to find journeys into neighboring territory more congenial, as [|] witnessed by the vigorous growth in the last fifteen years or so of bridge-disciplines such as sociolinguistics and psycholinguistics. With the consequent renewal of interest in the functions of language, the investigation of such topics as phatic communion is of increasing relevance. (Laver 1975: 215-216)

"Seda faatilise osaduse nähtuse ja funktsioonide uurimise pärssimist võis tugevdada ka ajalooline kokkusattumus keeleteaduse kui valdkonna arenguga: oma olelusvõitluses legitiimselt iseseisva distsipliinina rõhutas lingvistika 1930ndatest 1960ndateni võib-olla liialt keele vormi uurimist tema funktsioonide uurimise kahjuks (Lyons 1970: 8)." - Võib-olla tõesti. Nimetatud ajavahemikus on sadu "faatilise osaduse" mainimisi, aga väga vähe selliseid käsitlusi, mis oleksid keelefunktsioonidega erilistesse sügavustesse sukeldunud. - Lyons, John 1970. New horizons in linguistics. Harmondsworth: Penguin. [lg] - Seal sissejuhatuses arutleb Lyons sealjuures seda "autonoomsuse" küsimust, ehk kuidas Saussure kutsus uurijaid uurima keelt "for its own sake" või "as an end in itself", mida võiks vabalt kasutada hüppelauana, et arutleda kuidas Malinowski ja Mukařovský sisuliselt andsidki neljanda funktsiooni (vastavalt faatiline ja esteetiline), milles keel(ekasutus) on eesmärk iseenesest.

"Nüüd, mil keeleteadus tunneb end iseseisva valdkonnana turvaliselt, näivad keeleteadusliku taustaga uurijad pidavat reise naabrusaladele meeldivamana, nagu annab tunnistust selliste silla-valdkondade [bridge-disciplines] nagu sotsiolingvistika ja psühholingvistika jõuline kasv umbes viimasel viieteistkümnel aastal. Selle [kasvuga] seoses on uuesti tärganud huvi keelefunktsioonide vastu ja sellist teeemade uurimine nagu faatiline osadus on saanud üha olulisemaks."

The point of departure for this article is the notion that phatic communion is not a simple phenomenon, and that its function of creating ties of union, if that is indeed its principal function, is achieved by subtle and intricate means whose complexity does not deserve to be minimized by the use of such phrases as "a mere exchange of words." (Laver 1975: 216)

"Käesoleva artikli lähtekohaks on arusaam, et faatiline osadus ei ole lihtne nähtus ja, et selle funktsioon "ühiskondlik[e] sideme[te]" [PC 6.1] loomisel, kui see on tõepoolest selle põhifunktsioon, saavutatakse peente ja keeruliste [subtle and intricate] vahenditega, millede keerukust ei tasu pisendada selliste fraasidega kasutamisega nagu "pel[k] sõnavahetus"."

Faatiline osadus on pinnapealiselt väga lihtne - small talk, chit-chat, mis seal enamat? Asi läheb keeruliseks ja peeneks kui liiga lähedalt vaadata. Kui ma õigesti mäletan, ei läinud Laver ise ka liiga sügavale Malinowski enda teksti sisse ja selle tagamaid otsima. Mingil hetkel tuleb peentele keerukustele siiski käsi ette panna ning mingi mõistliku, töötava tõlgenduse juurde jääda.

The specific questions addressed by the research reported here are: What are the actual phenomena of phatic communion? When do these phenomena occur within the span of a given interaction, and in what type of interaction? With what other types of behavioral phenomena is phatic communion associated? What are the social functions of phatic communion, and finally, what is the functional significance of a speaker's choice of indulging in one type of phatic communion rather than another? (Laver 1975: 216)

"Käesolevas uurimuses tõstatatud konkreetsed küsimused on: Millised on faatilise osaduse tegelikud nähtused [actual phenomena]? Millal need nähtused esinevad antud interaktsiooni vältel, ja millist tüüpi interaktsioonis? Milliste teiste käitumisnähtuste tüüpidega on faatiline osadus seotud? Mis on faatilise osaduse ühiskondlikud funktsioonid ja lõpuks, mis kõneleja valiku - lubada endale ühte tüüpi faatilist osadust teise asemel - funktsionaalne tähtsus?" - On juba aimata, et need ühiskondlikud funktsioonid on need, mida CC&R'i (1992: 211-212) kajastuses nimetasin alamfunktsioonideks. Küsimused ise ei ole sugugi pahad ja ühel hetkel võiksin proovida neile adekvaatselt vastata Malinowski enda põhjal.

The data used in the research come solely from English-speaking cultures. It has to be conceded from the outset that the methodology used was not stringent, consisting of informal observation of everyday social encounters, and relying for functional conclusions, at least in part, on the intuitions of the observers as native participants in such encounters. My personal observation of behavior in the opening and closing stages of encounters was supported by over a hundred student projects, in Britain and America, mostly observing the closing stage of the encounters in a wide variety of different types of interactions. The reasonably wide measure of agreement about the behavioral phenomena involved, particularly in the closing stage, encourages me to believe in the typicality in the closing stage, encourages me to believe in the typicality of the observations, but it nevertheless has to be emphasized that work in this area is still exploratory, and more controlled experimental approaches are needed to confirm or refute the representativeness of the observed data and the validity of the conclusions. At present, conclusions about social function are inevitably mostly speculative, particularly when appeal is made to the conscious intuitive interpretations of participant observers. This article is thus intended to encourage exploratory inquiry, rather than to offer definitive conclusions. (Laver 1975: 216)

"Uurimuses kasutatud andmed pärinevad ainult inglise keelt kõnelevatest kultuuridest. Tuleb kohe alguses möönda, et kasutatud metoodika ei olnud range, hõlmates igapäevaste ühiskondlike kohtumiste [everyday social encounters] mitteametlikku jälgimist ja tuginedes funktsionaalsete järelduste osas vähemalt osaliselt vaatlejate kui sellistes kohtumistes põliste osalejate intuitsioonidele. Minu isiklikku käitumisvaatlust kohtumiste algus- ja lõpufaasides toetas üle saja üliõpilasprojekti Suurbritannias ja Ameerikas, jälgides enamasti kohtumiste lõpuetappi väga erinevat tüüpi interaktsioonides." - Siin on märkimisväärne ainult uurija intuitsiooni roll: keelefunktsioonide tõlgendamisel toetutakse (vähemalt osaliselt) oma isiklikule harjumuspärasele suhtluskogemusel.

"Üsna laiaulatuslik üksmeel asjassepuutuvate käitumisnähtuste osas, eriti lõpufaasis, julgustab mind uskuma vaatluste tüüpilisusesse, kuid siiski tuleb rõhutada, et töö selles valdkonnas on endiselt uurimuslik [exploratory] ja rohkem kontrollitud eksperimentaalsed lähenemisviisid on vajalikud, et vaadeldavate andmete esinduslikkus ja järelduste paikapidavuse kinnitada või ümber lükata." - Tundub, et "uurimuslik" ongi parim vaste; vajadusel võib tsirkumlokueerida "tundmaõppimisega".

"Praegu on järeldused ühiskondliku funktsiooni kohta paratamatult enamasti spekulatiivsed, eriti kui pöördutakse osalusvaatlejate teadlike intuitiivsete tõlgenduste [conscious intuitive interpretations] poole. Käesoleva artikli eesmärk on seega pigem julgustada uurimisküsimusi püstitama kuiet lõplikke järeldusi pakkuda." - Teadlikud intuitiivsed tõlgendused on võrdlemisi kahtlased, sest intuitsioon ei tööta väga teadlikul tasandil. St "tõlgenduste" asemel on risk libastuda stereotüüpidesse; esmasuse tootmise asemel taastoota teisejärgulisi kontseptsioone.

Phatic communion of course has the literal meaning of "communion achieved through speech." A pervasive attitude in recent research into face-to-face interaction has been that speech is only one among the many strands of communication, and that the communicative function of any one strand is better understood in the context of the operation of the other strands than in isolation. All the different communicative strands, [|] speech, gesture, posture, body movements, orientation, proximity, eye contact and facial expressions, should be thought of as woven together to form the fabric of conversation, and we can understand the particular texture of an interaction only by seeing the relationship of the different strands (Laver & Hutcheson 1972: 11). (Laver 1975: 216-217)

"Faatilisel osadusel on muidugi sõna otsene tähendus, "kõne kaudu saavutatud osadus". Hiljutistes näost-näkku interaktsiooni uurimustes on valdav suhtumine, et kõne on vaid üks paljudest suhtlemise kiududest [strands of communication] ja, et kindla kiu kommunikatiivset funktsiooni saab paremini mõista teiste kiudude toimimise kontekstis kuiet eraldivõetuna."

"Strand" on natuke kummaline - suhtlemiskiud? suhtlemisniidid? suhtlemistrossid? suhtlemissalgad? Nähtavasti ta mõtleb siiski modaalsuseid/kanaleid - a la verbaalsest suhtlemisest saab paremini aru kui seda vaadelda koos mitteverbaalse suhtlemisega, mitte eraldi - aga "kiu" kujund on siia pandud metafoori nimel:

"Kõigist erinevatest suhtlemise kiududest - kõne, žest, kehahoiak, kehaliigutused, orientatsioon, lähedus, silmside ja näoilmed - tuleks mõelda kokku kootuna, moodustades vestluse kanga. Me võime interaktsiooni konkreetset tekstuuri mõista alles nende erinevate kiudude suhet nähes (Laver & Hutcheson 1972: 11)."

I shall try to show that the social function of the linguistic code used in phatic communion is not different in principle from the function of the paralinguistic, kinesic, proxemic, and visual codes manipulated in the behavior that characteristically accompanies phatic communion. The position I would like to reach at the end of the article is that the fundamental social function of the multistranded communicative behavior that accompanies and includes phatic communion is the detailed management of interpersonal relationships during the psychologically crucial margins of interaction. (Laver 1975: 217)

"Püüan näidata, et faatilises osaduses kasutatava keelelise koodi ühiskondlik funktsioon ei erine põhimõtteliselt paralingvistilise, kineesilise, prokseemilise, ja visuaalse koodi funktsioonist, mida manipuleeritakse käitumisega, mis tüüpiliselt saadab faatilist osadust."

Huvitav küll. Laver näib faatilist osadust vaatlevat modaalsuste tasandil justkui see oleks veel üks kommunikatsioonikanal. See sunnib mind küsitlema, kui palju Laver võis üle võtta Weston La Barre käsitlusest, kes oli ka tema (Hutchesoniga kahasse) toimetatud kogumikus esindatud. La Barre põhjal võiks küll faatilist kommunikatsiooni kineesilise, prokseemilise jne "kiuga" võrdsustada, sest tema käsitluses võtab faatiline kommunikatsioon põhimõtteliselt vokaalika rolli üle.

"Seisukoht, milleni soovin artikli lõpuks jõuda, on see, et mitmekiulise [multistranded] kommunikatiivse käitumise, mis saadab ja hõlmab faatilist osadust, fundamentaalne ühiskondlik funktsioon on inimestevaheliste suhete üksikasjalik haldamine interaktsiooni psühholoogiliselt otsustavatel servadel." - Mis tähendab, et faatilise osaduse (jt modaalsuste) ühiskondlik funktsioon on hallata (manage) vestlejate omavahelisi suhteid vestluse algul ja lõpul (avamised ja sulgemised).

In examining the phenomena involved in phatic communion, and in trying to reach functional conclusions, I have had to have recourse to the descriptive language of a number of disciplines, not only that of linguistics and phonetics, but also of psychology, anthropology, and sociology. In one sense, however, all these disciplines fall under the aegis of a superordinate discipline, that of semiotics, the general theory of communicative signs (Morris 1938: 80; Sebeok et al. 1964: 5). In this article, three particular semiotic notions will be used, adopted from C. S. Peirce, the nineteenth-century pragmaticist philosopher: the symbol, the index, and the icon. (Laver 1975: 217)

"Uurides faatilise osadusega seotud nähtusi ja üritades jõuda funktsionaalsetele järeldustele, olen pidanud kasutama mitmete valdkondade kirjelduskeelt, mitte ainult keeleteaduse ja foneetika oma, vaid ka psühholoogia, antropoloogia ja sotsioloogia oma." - See oleks ka natuke kummaline kui keegi üritaks faatilist osadust lahata foneetika seisukohalt; Jakobsoni faatilise funktsiooniga on see võimalik, aga Malinowski mõistega on seda raske ette kujutada.

"Teatud mõttes kuuluvad aga kõik need valdkonnad ühe ülema valdkonna egiidi. Selleks on semiootika ehk kommunikatiivsete märkide üldteooria (Morris 1938: 80; Sebeok jt 1964: 5). Käesolevas artiklis kasutatakse kolme konkreetset semiootilist mõistet, mis on üle võetud 19. saj. pragmatistlikult filosoofilt C. S. Peirce'ilt: ikoon, indeks ja sümbol." - Sebeok, Thomas Albert; Hayes, Alfred S.; Bateson, Mary Catherine 1964. Preface. In: Sebeok, Thomas Albert; Hayes, Alfred S.; Bateson, Mary Catherine (eds.), Approaches to semiotics: Cultural anthropology, education, linguistics, psychiatry, psychology. Transactions of the Indiana University Conference on Paralinguistics and Kinesics. The Hague: Mouton, 5-7. DOI: 10.1515/9783111349022-001

The concept of the symbol will be used in the common linguistic usage of linguistic elements (of varying size) being used as symbols of their referents. The concept of the index will be used not in the sense adopted by many philosophers, where "index" is used to mean a deictic device (Lyons 1968: 275), but in the sense advocated by Abercrombie (1967: 6), where he defines an index, following one of the interpretations suggested by Peirce, as a sign which "reveals personal characteristics of the [...] speaker." The concept of the icon will be used in the sense directly proposed by Peirce, of one event acting as the sign of another through similarity of structure between the two events (Feibleman 1946: 91). From the point of view here, the most important of these concepts is that of the index because a major position to be stated is that the prime function of phatic communion is the communication of indexical facts about the speakers' identities, attributes, and attitudes, and that these indexical facts constrain the nature of the particular interaction. (Laver 1975: 217)

"Sümboli mõistet kasutatakse siin tüüpilises keeleteaduslikus tähenduses: (erineva suurusega) keelelised elemendid, mida kasutatakse nende referentide sümbolitena. Indeksi mõistet ei kasutata siin paljude filosoofide poolt omaks võetud tähenduses, kus "indeks" tähendab deiktilist seadet (Lyons 1968: 275), vaid tähenduses, mida edendab Abercrombie (1967: 6), [...]" - Abercrombie, D. 1967. Elements of general phonetics. Edinburgh: Edinburgh University Press. [lg]

Abercrombie'l on seal väga huvitav 5-leheküljeline alapeatükk, "Properties of the medium: indexical". Põhiline, mida tuleks sealt kaasa võtta on tema hääldus-indeksite viitedomeenid: "(a) need, mis viitavad gruppi kuulumisele; (b) need, mis iseloomustavad indiviidi; (c) need, mis näitavad kõneleja muutuvaid olekuid" (Abercrombie 1967: 7).

"[...] kus ta määratleb indeksit - järgides üht Peirce'i pakutud tõlgendust - märgina, mis "paljastab [kõneleja] isikuomadusi" [st eelnevas b, "those that characterize the individual". Ikooni mõistet kasutatakse Peirce'i poolt otseselt välja pakutud tähenduses, kus üks sündmus toimib teise [sündmuse] märgina läbi kahe sündmuse vahelise struktuuri sarnasuse (Feibleman 1946: 91)." - Feibleman, J. K. 1946. An introduction to Peirce's philosophy. New York: Harper and Brothers. [Isegi Sebeoki kogus pole seda.]

""Siinsest seisukohast on neist mõistetest kõige olulisem indeks, sest üks oluline seisukoht, mida tuleb väljendada, on see, et faatilise osaduse peamine funktsioon on indeksikaalsete faktide edastamine kõnelejate identiteetide, omaduste, ja suhtumiste kohta ning, et need indeksikaalsed faktid piiravad konkreetse interaktsiooni olemust."

Siit ilmneb Laveril tegemata töö: ta võttis kaudselt omaks Peirce'i triaadi, aga huvitub ainult indeksikaalsusest. St sümboli ja ikooni ilmselt jätabki kõrvale. See aga tähendab, et tema lähenemist saab laiendada teisi märgikategooriaid samas vaimus läbi mõeldes.

It is convenient to divide the temporal structure of interactions into three major phases, the opening phase, the medial phase, and the closing [|] phase. As a preliminary comment, we might say that the function of the behavioral activity that characterizes the opening phase is to lubricate the transition from noninteraction to interaction, and to ease the potentially awkward tension of the early moments of the encounter, "breaking the ice," so to speak, before the main business of the encounter is embarked upon in the medial phase. The closing phase is once again a transitional phase, easing the transition from full interaction to departure. (Laver 1975: 217-218)

"Interaktsioonide ajalist struktuur on mugav jagada kolmeks peamiseks faasiks: avamisfaas, keskfaas ja sulgemisfaas. Esialgse kommentaarina võiksime öelda, avamisfaasi iseloomustava käitumistegevuse funktsioon on libestada üleminekut mitte-interaktsioonilt interaktsioonile, ja leevendada tõenäoliselt ebamugavat pinget kohtumise esimestel hetkedel, niiöelda "murda jääd" enne kui alustatakse kohtumise põhitegevusega keskfaasis. Sulgemisfaas on taas üleminekufaas, mis hõlbustab üleminekut täiest interaktsioonist lahkumisele."

Siin esinevad need populaarsed troobid, jää murdmine ja määre/libesti, mida hilisemas kirjanduses on lõputute variatsioonidega. Selle kolmikjaotuse üle natuke mõeldes hakkasin ette kujutama, kas neid saaks Chase'i kombel rivistada kui (a) mitte-interaktsioon → interaktsioon; (b) interaktsioon → interaktsioon; ja (c) interaktsioon → mitte-interaktsioon.

Strictly, all three phases are normally characterized by phatic communion in the narrow sense of involving the participants interacting through speech. But phatic communion as normally understood, applying to choices from a limited set of stereotyped phrases of greeting, parting, commonplace remarks about the weather, and small talk, strongly characterizes the marginal phases of interaction only, and it is these marginal phases that will be the focus of attention here. (Laver 1975: 218)

"Rangelt võttes iseloomustab tavaliselt kõiki kolme faasi faatiline osadus selles kitsas tähenduses, et osalised kaasatakse interaktsiooni läbi kõne. Aga faatiline osadus, nagu seda tavaliselt mõistetakse - kehtib valikutele piiratud hulgast stereotüüpsetest tervitus- ja lahkumisfraasidest, tavapärastest märkustest ilma kohta ja small talk'ist - iseloomustab tugevalt ainult interaktsiooni äärmiseid faase, ja siin pöörame tähelepanu ainult neile äärefaasidele."

Siin on pikk põimlause natuke arusaamatu ja pidin näited eraldama mõttekriipsudega väitest. Väide on, et faatiline osadus, nagu seda tavaliselt mõistetakse, esineb pigem vestluse alguses ja lõpus ("äärefaasid"). Näited on "tervitus- ja lähenemisvormeli[d]" (PC 2.4) ja "kommentaarid ilma kohta" (PC 2.2). Mida small talk nende näidete hulgas teeb, ma ei oska öelda. Veel vähem on kindel, et small talk esineb interaktsiooni äärefaasides. Võib-olla on small-talk siin asenduseks näitele "mõne ülimalt ilmselge asjade seisukorra kinnitamine" (PC 2.2).

The structure of the article will be to look first at characteristics of the opening phase, then of the closing phase, and then to offer some general conclusions about similarities of function of phatic communion and associated behavior in the two margins of interaction. The concluding section will view the area from an anthropological standpoint, offering an analysis of behavior in the margins of interaction in terms of different types of rites of passage. (Laver 1975: 218)

"Artikli ülesehitus seisneb selles, et esmalt vaadelda avamisfaasi ja seejärel sulgemisfaasi tunnuseid, ja seejärel pakkuda üldisi järeldusi faatilise osaduse ja seotud käitumise funktsiooni sarnasustest interaktsiooni kahes äärmuses. Kokkuvõtvas osas vaadeldakse kaetud ala antropoloogilisest seisukohast, pakkudes analüüsi interaktsiooni äärealadel esinevast käitumisest erinevate üleminekuriituste [rites of passage] mõistetes."

Interaktsiooni avafaas

Within English-speaking cultures (and perhaps all cultures) phatic communion seems to be an almost universal habit indulged in during the opening phase of interaction. Nevertheless there are some situations in our culture where we normally avoid phatic communion during the opening phase as being inappropriate to that particular type of situation. An obvious case is where the interactants have already met that day, or at least within the last six or seven hours, and have already indulged in extended phatic communion in their first meeting. Another case is where the roles of the interactants are already very clearly defined, as in situations such as a university lecture, buying a railway ticket, or talking to a telephone operator. In all these situations, the role structure of the encounter is known to the interactants in advance. (Laver 1975: 218)

"Inglisekeelsetes kultuurides (ja võib-olla kõigis kultuurides) näib faatiline osadus olevat peaaegu universaalne komme [habit], mida harjutatakse [indulged] interaktsiooni avafaasi käigus. Sellegipoolest on meie kultuuris mõned olukorrad, milles me tavaliselt väldime faatilist osadust avafaasis kuna see ei sobi seda tüüpi olukordadesse. Selge näide on kui interaktandid on sel päeval juba kohtunud, või vähemalt viimase 6-7 tunni jooksul, ja on juba pikalt osalenud faatilises osaduses oma esimesel kohtumisel. Teine näide on kui interaktantide rollid on juba väga selgelt määratletud, näiteks olukordades nagu ülikooli loeng, rongipileti ostmine, või telefoni sideoperaatoriga rääkimine. Kõigis neis olukordades on kohtumise rollistruktuur interaktantidele ette teada."

Indulge on tõsiselt problemaatiline - me hellitame faatilist osadust; me mõnuleme faatilises osaduses; me rahuldame faatilist osadust; me anname faatilisele osadusele järele; me liialdame faatilise osadusega; me lubame endale faatilist osadust; me anname endale vaba voli faatiliseks osaduseks; me soosime faatilist osadust, jne. Mitte miski ei sobi, sest sõna on juba eos imelik: indulge - "allow oneself to enjoy the pleasure of"; "allow (someone) to enjoy something desired". Sellises sõnastuses jääb mulje, et faatiline osadus on mingi keelatud vili, milles osalemine on taunitavalt rahuldav. Ära ennast ära hellita! - ...ilmast rääkimisega.

Võtsin interaktsiooni alguse (opening phase) jaoks kasutusele "avafaasi", sest "avamisfaas" (ja "avamise faas") on kohmakas, ning avafaas/avaetapp on täitsa käibivad sõnad. Mis aga ei ole käibel, on kohane vaste teises otsas - "sulgfaas" (closing phase). Siin peaks õigupoolest olema "sulgemise faas", aga mulle meeldib ava- ja sulgfaasi paar. Samuti paneb see mõtlema, kas median phase peaks olema keskfaas või vahefaas.

CC&R'iga üritasin vältida interaction'it ja tõlkisin selle kas vestluseks või läbikäimiseks (mis õigupoolest oleks intercourse). Laveri tekstis on interaktsioon vältimatu ja siin andsin kuradile kogu käe interaktantidega (irooniliselt communicants, "suhtlejad", mulle isegi natuke meeldib, aga interaktandid meenutavad Greimasi aktante).

The conclusion this leads to is that when the interactants do indulge in phatic communion, they do not already know the precise details of the roles they are about to play in the oncoming interaction, and that the process of phatic communion allows them the opportunity to explore, [|] in a tentative way, the social identity and momentary state of mind of the other participant, in order to be able to define and construct an appropriate role for themselves in the rest of the interaction. In other words, I am suggesting that an important function of phatic communion is to help the participants to reach what Goffman (1959) has called the "working consensus" of the interaction, about some aspects of their respective roles in those situations where the role structure is not previously obvious to the participants. (Laver 1975: 218-219)

"Järeldus, milleni see viib, on see, et kui interaktandid anduvad [indulge] faatilisele osadusele, ei tea nad veel täpseid detaile rollidest, mida nad hakkavad mängima eelseisvas interaktsioonis, ja faatilise osaduse protsess annab neile võimaluse avastada [explore], ettevaatlikult, teiste osalejate ühiskondlikke identiteete ja hetkelisi vaimuseisundeid, et olla võimeline määratlema ja konstrueerima iseenda jaoks sobilik rolli ülejäänud interaktsiooni tarbeks."

Dramaturgilise lähenemise kõrgajal muidugi pöörles kõik "rollide" ümber. See on nähtavasti see eksploratoorne (exploratory) ehk uuriv või avastav (uurimuslik või avastuslik?) ühiskondlik funktsioon. Abercrombie indeksid oleksid siin täitsa kohased. Interaktsiooni avafaasis avastad teiste interaktantide grupikuuluvust, nende isiksust, ja muutuvaid seisundeid.

"Teisisõnu väidan, et üks faatilise osaduse olulisi funktsioone on aidata osalistel jõuda selleni, mida Goffman (1959) on nimetanud interaktsiooni "töötavaks konsensuseks" mõndade nende vastavate rollide aspektide kohta neis olukordades, kus rollistruktuur ei olnud osalistele eelnevalt ilmselge."

  • Kui lubame, et üksikisik projitseerib teiste ette ilmudes olukorramääratluse [a definition of the situation], siis peame samuti nägema, et teised, ükskõik kui passiivsed nende rollid ka ei oleks, projitseerivad tagajärjena olukorramääratluse läbi selle, kuidas nad reageerivad tollele üksikisikule ja läbi mis tahes tegevussuuna, mille nad tema suhtes algatavad. Tavaliselt on olukorramääratlused, mida mitu erinevat osalejat projitseerivad, üksteisega piisavalt koossõlas, et avalikku vastuolu ei esine. Ma ei pea silmas seda, et tekib selline konsensus, mis tekib siis, kui iga kohalviibija väljendab avameelselt seda, mida ta tunneb, ja nõustub ausalt teiste kohalviibijate väljendatud tunnetega. Selline harmoonia on optimistlik ideaal ja igal juhul pole ühiskonna sujuva toimimise jaoks vajalik. Pigem eeldatakse, et iga oselaja surub maha oma vahetud sügavad tunded [immediate heartfelt feeings, edastades vaadet olukorrast, mis tema arvates on teistele vähemalt ajutiselt vastuvõetav. Selle pinnapealise nõusoleku, selle konsensuse kattekihi [veneer of consensus], säilitamist hõlbustab see, et iga osaleja varjab oma soove väidete taga, mis kinnitavad väärtusi, millega kõik kohalviibijad tunnevad vajadust moka otsast nõustuda. Lisaks on tavaliselt olukorra määratlemise osas teatud tööjaotus. Igal osalejal on lubatud kehtestada tinglik ametrik otsus asjades, mis on tema jaoks eluliselt olulised, aga mis teistele ei ole vahetult olulised, näiteks õigustused ja vabandused iseenda varasemale käitumisele. Vastutasuks selle viisakuse eest ta vaikib või ei pühendu asjadele, mis on olulised teiste jaoks, aga mitte vahetult tema enda jaoks. Siin on meil siis omamoodi interaktsiooniline eluviis [modus vivendi]. Osalejad panustavad üheskoos ühtsesse üleüldisesse olukorramääratlusse, mis ei hõlma mitte niivõrd tegelikku kokkulepet selle osas, mis eksisteerib, vaid pigem tegelik kokkulepe selle osas, kelle väiteid seoses mis küsimustega ajutiselt austatakse. Tõeline üksmeel valitseb ka selle osas, et soovitakse vältida avalikku tüli olukorramääratluste üle. Ma nimetan sellist [ühiskondliku] kokkuleppe taset "töötavaks konsensuseks". Tuleb mõista, et ühes interaktsiooni tegevuspaigas saavutatud töötav konsensus on sisult üsna erinev töötavast konsensusest, mis saavutatakse teist tüüpi tegevuspaigas. Näiteks kaks koos lõunastavat sõpra hoiavad üleval vastastikkust kiindumuse, austuse ja hoolimise ülesnäitamist üksteise suhtes. Teenindavatel ametikohtadel seevastu säilitab spetsialist kuvandit kliendi murede suhtes ükskõikset osalemist [disinterested involvement], samas kui klient reageerib austusavaldusega spetsialisti pädevuse ja aususe vastu. Vaatamata sellistele sisulistele erinevustele, on nende töötavate korralduse üldine vorm siiski sama. (Goffman 1959: 9-10)

Goffman on, nagu alati, pikaldane ja värvika lausestusega. Faatilise osaduse jaoks on siin võib-olla isegi liiga võimas masinavärk.

How this working consensus is arrived at may be illuminated by a brief analysis of the typical sequence of behavioral events on the various channels of communication during the opening phase, together with a more detailed examination of the linguistic and phonetic components of phatic communion. (Laver 1975: 219)

"Seda, kuidas sellise töötava konsensuseni jõutakse, võib valgustada lühianalüüs tüüpilisest käitumissündmuste jadast erinevates kommunikatsioonikanalites avafaasi vältel, koos üksikasjalikuma sissevaatega faatilise osaduse lingvistilistesse ja foneetilistesse komponentidesse."

In the following account of the sequence of events in a typical opening phase of an interaction, the notion of "sequence" is to some extent artificial and conveniently analytic: some of the different stages, in different channels, can obviously overlap in time, and some, on different occasions, may be omitted. (Laver 1975: 219)

"Järgnevas kirjelduses interaktsiooni avafaasile tüüplisest sündmuste järjestusest on "järjestuse" mõiste mingil määral tehislik ja mugavalt analüütiline: mõned erinevad etapid võivad erinevates kanalites ilmselgelt ajaliselt kattud ja mõned, teistel juhtudel, jääda [analüüsist] välja."

The first stage in any encounter, as many writers have pointed out, is for the participants to make mutual eye contact. We recognize the necessity of eye contact as the first stage, in ordinary language about encounters, when we speak of "trying to catch someone's eye" before being prepared to start talking - in a restaurant situation with a waiter, for example. To accept eye contact is the first signal of acknowledgment that one accepts the other participant's invitation to engage in an encounter. (Laver 1975: 219)

"Iga kohtumise etapp, nagu paljud autorid on märkinud, on selle jaoks, et osalejad looksid vastastikkuse silmsideme. Me tunnistame silmsideme vajalikkust esimese etapina igapäevakeeles kohtumiste kohta [ordinary language about encounters] kui me räägime "kellegi pilgu püüdmisest" enne valmisolekut rääkima hakkamiseks - restorani olukorras ettekandjaga, näiteks. Silmsideme vastu võtmine on esimene tunnustussignaal [signal of acknowledgment], et teise osaleja kutse kohtumisele on vastu võetud. "

The second stage in the opening phase is the exchange of "distant" gestures of greeting or acknowledgment. These, exchanged between acquaintances, are much more understated in our culture than our distant gestures of parting, involving only slight movements of the hand and arm, or head. (Laver 1975: 219)

"Avafaasi teine etapp on "kaugete" tervitus- või tunnustusžestirde vahetamine. Need, mida tuttavad omavahel vahetavad, on meie kultuuris palju enam alahinnatud kui meie kauged lahkuminekužestid, mis hõlmavad vaid kergeid käe- või pealiigutusi." - Lahku minnes lehvitatakse üksteisele, aga näiteks see, et tervitades kulme tõstetakse, avastati alles mõned aastad enne seda artiklit.

The third stage is for the participants to assume an appropriate, conventional facial expression of cordiality, or polite attention, or merely of attention, depending on the previously established or anticipated relationship between the two participants. (Laver 1975: 219)

"Kolmas etapp on see, et osalejad võtavad endale [assume] kohase, tavalise sõbraliku, viisaka tähelepanuga näoilme, või pelgalt tähelepaneliku [näoilme], sõltuvalt eelnevalt saavutatud või eeloodatavast suhtest kahe osaleja vahel." - Siin on, mille üle komistada. Cordial - südamlik, soe, elustav, sõbralik; meditsiinis hästimaitsev ravim. Assume'iga ei oska ka muud pihta hakata kui otsene "endale võtma"; ideaalis oleks siin näoilmete tehtus, a la osalejad teevad endale nii- ja naasuguse näo pähe vms.

The fourth stage is for the participants to reach the appropriate proximity for the remainder of the opening phase of their interaction. This is one area in face-to-face interactions that has been more studied than most (Hall 1959, 1963, 1964, 1966; Sommer 1969). (Laver 1975: 219)

"Neljandas etapis jõuavad osalised üksteisele ülejäänud interaktsiooni avafaasi jaoks piisavalt lähedale. See on üks valdkond, kus näost-näkku interaktsioone on natuke rohkem uuritud (Hall 1959, 1963, 1964, 1966; Sommer 1969" - Hall, Edward T. 1963. A system for the notation of proxemic behavior. American Anthropologist 65: 1003-1026. DOI: 10.1525/aa.1963.65.5.02a00020; Sommer, Robert 1969. Personal space. New York: Prentice-Hall. [lg]

The fifth stage is the exchange of conventional contact gestures of greeting, as appropriate to the relationship between the participants. (Laver 1975: 219)

"Viies etapp on tavapäraste tervitus-kontakti žestide vahetamine vastavalt osalejate suhtele." - Mis need tavapärased tervituse kontakti-žestid vms on? Käepigistus? Põsesuudlus?

The sixth stage is for the participants to take up their mutual bodily orientation, in postures appropriate to their relationship (Scheflen 1964; Argyle & Kendon 1967). (Laver 1975: 220)

"Kuues etapp on selle jaoks, et osalised saaksid võtta vastastikkuse kehalise orientatsiooni asendites, mis vastavad nende suhtele (Scheflen 1964; Argyle & Kendon 1967)." - Absoluutselt iga liigutus sõltub osalistevahelisest suhtest.

The seventh stage is the exchange of stereotyped linguistic symbols used as tokens in the transactions of phatic communion. The analysis of this stage of the opening phase is the main object of this section, and I shall return to its discussion in a moment. (Laver 1975: 220)

"Seitsmes etapp ono stereotüüpiliste keeleliste sümbolite vahetamine, mida kasutatakse faatilise osaduse tehingutes tookenitena. Avafaasi selle etapi analüüs on käesoleva alapeatüki põhieesmärk, ja selle arutelu juurde tulen mõne hetke pärast tagasi."

Esimese asjana hakkab sõnapaar "linguistic symbols" vastu - mõtled sõnu? Aga siin on oluline täpsustus, "linguistic symbols used as tokens", mis vihjab sellele, et sõnu (keelelisi sümboleid) ei kasutata siin nende tavapärases referentsiaalses/sümboolses funktsioonis, a la "Kas faatilises osaduses kasutatakse sõnu peaasjalikult selleks, et edastada tähendust mis sümboolselt kuulub neile sõnadele? Kindlasti mitte!" (PC 6.3).

Teiseks pean kobisema, et faatilist osadust kujutatakse siin tehinguna (transaction - "an instance of buying or selling something"). Oo milline äri - üksteisele "Tere" öelda!

The eighth and last stage of the opening phase is the indication by the participants that they would like to initiate the main business of the interaction, by the use of various signals of transition. These include such actions as an abrupt head movement, moving the head slightly upwards so as to allow the establishment of eye contact on a level gaze; a slight shift in posture, commented on by Scheflen (1964) as a "marker of a position," where he uses "position" as a technical term for a unit of temporal structure of interaction of slightly smaller extent than my unit of a "phase;" sometimes an adjustment of proximity, often slightly increasing the distance between the participants, iconically adumbrating, as it were, the diminution in the need for overtly expressed cordiality now that the "ice-breaking" opening phase is coming to an end; and sometimes the use of a linguistic marker such as "Well...," or more overtly transitional comments such as "What I came to see you about was...," or "Well, what can I do for you?" (Laver 1975: 220)

"Avafaasi kaheksas ja viimane etapp on osalejate märguanne, et nad soovivad algatada interaktsiooni põhitegevust, kasutades erinevaid üleminekusignaale. Nende hulka kuuluvad sellised toimingud nagu järsk pealiigutus, pea liigutamine natuke ülespoole, et võimaldada silmsideme saavutamist samal kõrgusel; kerge asendi nihutamine, mida Scheflen (1964) nimetas "positsiooni markeriks", kus ta kasutas "positsiooni" tehnilise mõistena interaktsiooni ajalise struktuuri ühiku jaoks, mis on kestuselt natuke lühem kui minu "faasi" ühik; mõnikord [on selleks üleminekusignaaliks] lähemale liikumine, sageli osalistevahelise kauguse suurendamine, joonestades justkui ikooniliselt välja avalikult väljendatud sõbralikkuse vajaduse vähenemist nüüd kui avafaasi "jää-murdmine" on läbi saamas; ja mõnikord kasutatakse keelelisi markereid nagu "Noh...", või selgesõnalisemaid üleminekukommentaare nagu "See, mille pärast ma teid vaatama tulin, oli..." voi "Mida ma saan teie heaks teha?" "

See kaheksa-sammuline kava meenutab kangesti Desmond Morrise analoogset kava, kuidas 15 sammuga jõutakse silm-kohtub-silmaga etapist suguelund-kohtub-suguelundiga faasi. Schefleni positsioonimarkeri mainimine tuletas meelde, milline hirmus süsteem tal oli üles ehitatud sellele, kuidas inimesed oma kehaasendit muudavad. Mul on õnnestunud enamus sellest vaimselt ära blokeerida.

Before coming on to the detailed analysis of the linguistic tokens used in phatic communion, I would like to offer some brief preliminary comments on posited functions of the use of phatic communion in the opening phase. Firstly, it would seem to have an important propitiatory function in defusing the potential hostility of silence in situations where speech is conventionally anticipated. (Laver 1975: 220)

"Enne kui asun faatilises osaduseks kasutatavaid keelemärke [linguistic tokens] lähemalt analüüsima, tahaksin anda mõned lühikesed esialgsed kommentaarid faatilisele osadusele avafaasis omistatud funktsioonidest. Esiteks näib sellel olevat oluline lepitav [propitiatory] funktsioon vaikuse võimaliku vaenulikkuse neutraliseerimisel olukordades, kus tavaliselt oodatakse kõnelemist."

Kuna propitiatsioon on Laveri enda poolt faatilisse osadusse tutvustatud, aga üleüldiselt (regiliooni-)antropoloogias laialtlevinud mõiste, korjan siia kokku mõned kasutusnäited:

  • "Ja kuna religiooni eesmärk on reguleerida meie suhteid nende eriliste olenditega, ei saa olla religiooni ilma palvete, ohverduste, lepitusriitusteta [propitiatory rites], jne." (Durkheim 1915: 30)
  • ""Religiooni all, seega," ütleb Frazer, "mõistan ma inimestest kõrgemate jõudude, mida usutakse looduse ja inimelu kulgu juhtivat ja kontrollivat, lepitamist [propitiation] või rahustamist [conciliation]." Nii määratletuna koosneb religioon kahest elemendist, teoreetilisest ja praktilisest, nimelt, usust inimesest kõrgematesse jõududesse ja üritusest neid lepitada või rahuldada." (Malinowski 1993[1911-1913]: 160)
  • "Alates sellest, kui sõja algus äratas tõeliselt konstentreeritud tähelepanu Saksa rahva psühholoogia vastu, on olnud väga ilmne, et inglaste üks silmatorkavamaid tundeid on olnud hämmeldus. Nad on leidnud kirjeldamatut kummalisust peaaegu kõigi Saksa isikute ja ajakirjade väljaütlemistes, nende diplomaatias, nende sõbralikkuses nende vastu, keda nad soovivad lepitada [propitiate], nende vaenulikkuses nende vastu, keda nad soovisid ärritada ja hirmutada [intimidate]." (Trotter 1921: 173)

Need allikad kalduvad olema vanemad. Uuemas kirjanduses näib, et olengi ainult Laveri ja CC&R juures kohanud seda sõna.

Malinowski comments on this:
[...] speech is the intimate correlate of (man's gregarious nature), for, to a natural man, another man's silence is not a reassuring factor, but, on the contrary, something alarming and dangerous [...] The breaking of silence, the communion of words is the first act to establish links of fellowship [...] The modern English expression, 'Nice day to-day' or the Melanesian phrase, "Whence comest thou?' are needed to get over the strange and unpleasant tension which men feel when facing each other in silence. (Malinowski 1923: 314)
(Laver 1975: 220)

"Malinowski kommenteerib seda järgmiselt: "Kõne on lähedalt [...] omavahel seotud (inimese seltskondliku olemusega), sest loomuseisundis inimesele on teise inimese vaikimine mitte julgustav tegur vaid, vastupidi, midagi häirivat ja ohtlikku [PC 4.1] [...] Vaikuse murdmine, sõnade osadus, on esimene samm seltsisidemete tekitamisel [PC 4.5] [...] Kaasaegne inglise väljend "Ilus päev täna" või melaneeslaste tervitus "Kust tuled?" on vajalikud, et saada üle sellest kummalisest ja ebamugavast pingest, mida inimesed vastamisi vaikides tunnevad. [PC 4.6] (Malinowski 1923: 314)"

Huvitavaim asjalugu selle juures on see, et Laver jättis sellest lõigust (PC 4) kolm lauset välja: "Võõras, kes keelt ei oska rääkida, on kõigile metslashõimudele loomulik vaenlane." (PC 4.2), ilmselt selle pärast, et paljukeelses Läänes oleks see ksenofoobiline; "Algelisele mõttelaadile, metslaste hulgas või meie endi harimata klassides, tähendab vaikimine mitte ainult ebasõbralikkust vaid otseselt halba iseloomu." (PC 4.3), ilmselt selle pärast, et neoliberaalses kassivahesid salgavas Läänes oleks vaeste samastamine metslastega klassistlik; ja "Kahtlemata see sõltub palju rahvuse iseloomust, aga kehtib üldreeglina." (PC 4.4), ilmselt selle pärast, et see on tühine üldistus ja "rahvusliku iseloomu" mõiste on aegunud ärkamisajastu mõiste, mis praeguses globaliseeruvas/Läänestuvas maailmas tunduks natsionalistlik.

Hayakawa (1952: 70) says something similar "[...] it is possible to state, as a general principle, that the prevention of silence is itself an important function of speech, and that it is completely impossible for us in society to talk only when we 'have something to say'." (Laver 1975: 220)

"Hayakawa (1952: 70) ütleb midagi sarnas: "[...] on võimalik väita, üldise põhimõttena, et vaikuse vältimine on iseenesest oluline kõnefunktsioon ja et meil on täiesti võimatu ühiskonnas rääkida ainult siis kui meil "on midagi öölda"."" - Kahju, et Hayakawa käsitlusega sügavamale ei minna - tema eelsümboolne tõlgendus on ajakohane ja huvitav edasiarendus, aga minulgi pole tekkinud võimalust seda lähemalt vaadelda.

Secondly, as suggested earlier, phatic communion has an exploratory [|] function, in that it allows the participants to feel their way towards the working consensus of their interaction. Their perception of such factors as their relative social status can be controlled by aspects of their linguistic behavior during phatic communion, and this will be discussed in more detail below; but the phonetic behavior of the participants is important also. When a person speaks, he reveals often very detailed indexical information about his personal characteristics of regional origin, social status, personality, age, sex, state of health, mood, and a good deal more (Abercombie 1967: 7-9; Laver 1968; Laver & Hutcheson 1972: 11-14). (Laver 1975: 220-221)

"Teiseks, nagu varem ette pandi, faatilisel osadusel on uurimuslik [exploratory] funktsioon, kuna see võimaldab osalejatel tunnetada oma teed interaktsiooni töötava konsensuse poole. Seda, kuidas nad tajuvad selliseid tegureid nagu nende suhteline ühiskondlik seisus saab kontrollida nende keelelise käitumise aspektidest faatilise osaduse käigus, ja seda arutletakse üksikasjalikumalt allpool; aga ka osaliste foneetiline käitumine on tähtis. Kui inimene räägib, paljastab ta sageli väga üksikasjalikku indeksikaalset teaved oma isikuomaduste kohta - piirkondliku päritolu, ühiskondliku seisuse, isiksuse, vanuse, soo, terviseseisundi, tuju, ja palju muu kohta (Abercrombie 1967: 7-9; Laver 1968; Laver & Hutcheson 1972: 11-14)." - Laver, John 1968. Voice quality and indexical information. British Journal of Disorers of Communication 3: 43-54. DOI: 10.3109/13682826809011440

As listeners, we infer this information from phonetic features such as voice quality, voice-dynamic features such as control of pitch, loudness and tempo, and from accent, as well as to some extent from features of linguistic choices made by the speaker. So that, just the fact of speaking and of allowing the other participant to hear the sound of one's voice, regardless of the actual linguistic content of the utterance, provides the listener with some of the information he needs to reach some initial conclusions about the psychosocial structuring of the interaction. Between participants who are already acquainted, the exploratory function mentioned here serves to reconfirm previous information, and between strangers serves as an initial identification. (Laver 1975: 221)

"Kuulajatena järeldame seda teavet foneetilistest tunnustest nagu hääle kvaliteet, hääle dünaamilised tunnused nagu helikõrguse, tugevuse ja kiiruse kontrollimine, ja aktsendist, aga ka teatud määral kõneleka keeleliste valikute tunnustest. Niiet, ainuüksi tõsiasi, et räägitakse ja lubatakse teistel osalistel oma häält kuulda, sõltumatult lausungi tegelikult keelelisest sisust, annab kuulajale osa teabest, mida ta vajab, et jõuda mõndade esialgsete järeldusteni interaktsiooni psühhosotsiaalse struktuuri kohta. Juba tuttavate osaliste vahel toimib siinmainitud avastuslik [exploratory] funktsioon varasema teabe ülekinnitamiseks ja võõraste vahel toimib esmase tuvastamisena."

Thirdly, as will be evident from earlier comments, phatic communion has an initiatory function, in that it allows the participants to cooperate in getting the intercation comfortably under way, using emotionally uncontroversial communicative material, and demonstrating by signals of cordiality and tentative social solidarity their mutual acceptance of the possibility of an interaction taking place. (Laver 1975: 221)

"Kolmandaks, nagu ilmneb juba varasematest kommentaaridest, on faatilisel osadusel algatav [iniatory] funktsioon, kuna see võimaldab osalistel teha koostööd, et interaktsioon mugavalt käima lükata, kasutades selleks emotsionaalselt mittevastuolulist suhtlusmaterjali [emotionally uncontroversial communicative material] ja näidates viisakusmärkide kaudu üles tinglikku ühiskondlikku ühistunnet [social solidarity] ja nende vastastikkust nõustumist interaktsiooni asetvõtmise võimalusega."

Nii palju sellest on natuke pentsikult sõnastatud, natuke liiga hedge'itud: ma olen nõus sinuga suhtlema? Ei, ma aktsepteerin sinuga suhtlemise asetvõtmise võimalust. Sellegipoolest on Laveri pikaldasuses mingi tabavus: "emotsionaalselt mittevastuoluline suhtlusmaterjal" on üks viis kuidas öelda "mõne ülimalt ilmselge asjade seisukorra kinnitamine" (PC 2.2); justkui vihjates, et kui kinnitada mingit asjade seisukorda, mis ei ole ülimalt ilmselge, siis see võib tekitada negatiivseid emotsioone.

The linguistic tokens used in phatic communion are highly conventional, and as listeners we can therefore nearly always tell when a speaker is engaging in phatic communion. Many writers have maintained that not only are the linguistic tokens selected from a finite, small set of possible utterances, but also that the referential content of the particular utterance is irrelevant to the nature of the interaction. Abercrombie (1956: 3), for example, writes that: "The actual sense of the words used in phatic communion matters little," and goes on to recount the story of Dorothy Parker, [...] (Laver 1975: 221)

"Faatilises osaduses kasutatavad keelemärgid on väga tavapärased [highly conventional] ja seetõttu saame kuulajatena peaaegu alati aru, kui kõneleja tegeleb [is engaging in] faatilise osadusega. Paljud autorid on väitnud, et keelelisi märke ei valita mitte ainult väikese, piiratud hulga võimalike lausungite seast, vaid ka seda, et konkreetsete lausungite referentsiaalne sisu on interaktsiooni olemuse seisukohalt ebaoluline. Näiteks Abercrombie (1956: 3) kirjutab, et "faatilises osaduses kasutatud õnade tähendus ei oma suuremat tähtsust" ja jutustab ümber loo Dorothy Parkerist, [...]" - Tähendab, "edastada tähendust mis sümboolselt kuulub neile sõnadele" (PC 6.3) ehk referentsiaalset sisu.

alone and rather bored at a party [who was] asked "How are you? What have you been doing?" by a succession of distant acquaintances. To each she replied "I've just killed my husband with an axe, and I feel fine." Her intonation and expression were appropriate to party small-talk, and with a smile and a nod each acquaintance, unastonished, driftend on. (Abercrombie 1956: 3)
(Laver 1975: 221)

"[...] igavles üksinda peol kui kauged tuttavad järjestikku küsisid temalt "Kuidas sul läheb? Millega sa oled tegelenud". Ta vastas igaühele, "Ma lõin just abikaasa kirvega maha ja tunnen end hästi." Tema hääletoon ja ilme olid peovestlusele kohased ning väikese naeratuse ja noogutusega triivisid kõik tuttavad ilma hämmelduseta edasi. (Abercrombie 1956: 3)"

Malinowski made the same point: "Are words in phatic communion used primarily to convey meaning, the meaning which is symbolically theirs? Certainly not! They fulfill a social function, and that is their principal aim [...]" (Malinowski 1923: 315). Nonetheless, I would wish to take the position that the semantic meaning of the tokens selected in phatic communion is indeed relevant to the nature of the interaction, firstly by constraining the semantic theme within which the participants must make their choices of tokens in a particular occasion of phatic communion, and secondly, and more importantly, by providing the participants with a subtle means of communicating to each other their views about such indexical aspects of their momentary relationship as their relative social status. (Laver 1975: 222)

"Malinowski täheldas sama asja: "Kas faatilises osaduses kasutatakse sõnu peaasjalikult selleks, et edastada tähendust mis sümboolselt kuulub neile sõnadele? Kindlasti mitte! Nad täidavad ühiskondlikku funktsiooni ja see on nende peamine eesmärk [...]" [PC 6.3-4]. Sellegipoolest soovin asuda seisukohale, et faatilises osaduses [kasutamiseks] valitud tookenite [keelemärkide] semantiline tähendus on tõepoolest oluline interaktsiooni olemusele, esiteks piirates semantilist teema[deringi], millest osalejad peavad konkreetse faatilise osaduse jaoks valiku tegema, ja teiseks, mis veelgi olulisem, pakkudes osalejatele peeneid vahendeid [subtle means], et edastada üksteisele oma vaateid nende hetkelise suhte indeksikaalsetest aspektidest nagu nende suhteline ühiskondlik seisus."

Seega, Laveri järgi ei ole faatilises osaduses kasutatavad sõnad tähendusetud, sest kuigi need on üdinisti konventsionaalsed ja praktiliselt tähendusetud, peab kõneleja neist ikkagi kohase valiku tegema, ja selle valiku alusel võib teha järeldusi, kuidas ta oma kuulajasse suhtub, kelleks ta teda peab.

To deal with the first point: Lyons (1968: 417) writes about the use of a phrase such as "It's another beautiful day," as the opening utterance in a conversation between a customer and a shopkeeper. (Laver 1975: 222)

"Esimese punktiga seoses: Lyons (1968: 417) kirjutab kuidas klient alustab poemüüjaga vestlust sellise lause kasutamisega nagu "On veel üks ilus päev.""

He says:
Quite clearly, this utterance is not intended to "convey" to the shopkeeper some information about the weather, it is an instance of "phatic communion." At the same time, it does have a meaning, different from the meaning of innumerable other utterances that might have occurred in the same context [...] and the next "move" in the conversation will generally be related to the particular utterance on the basis of this meaning. (Lyons 1968: 417)
(Laver 1975: 222)

Sama katkendi andsin juba ülal ettevaatavalt. Mis on alternatiivid ilmast rääkimisele? See peaks olema midagi võrdväärselt kõnelejale ja kuulajale samaaegselt kohalviibiv asjaolu. Ilm on selles suhtes täiuslik asi, sest alati on ilm - kui ei ole liiga soe või liiga külm on täpselt paras; ilma kohta saab alati midagi öelda. St kui Lyons ütleb, et on lugematuid (innumerable) teisi lausungeid, millega klient oleks võinud poemüüjaga vestlust alustada, siis tuleks küsida, kas neid ikkagi on nii lõputult palju, et neid on võimatu kokku lugeda.

Thus part of any individual's expertise in the (often quite extended) intechanges of phatic communion is his ability to sustain a particular semantic theme, once one of the participants has embarked upon that theme. So the semantic sense of the linguistic tokens is not entirely irrelevant, in at least this limited aspect. (Laver 1975: 222)

"Seega on osa igaühe asjatundlikkusest (sageli üsna pikkades) sõnavahetustes faatilises osaduses tema oskus hoida konkreetset semantilist teemat üleval kui üks osalejatest on sellega kord alustanud. Seega keelemärkide semantiline tähendus ei ole täielikult ebaoluline, vähemalt selles piiratud mahus." - Kui keegi hakkab ilmast jahuma, siis tuleb sellega kaasa minna. See näitab sind halvas valguses kui sul ei ole omalt poolt ilma kohta midagi mõttetut lisada.

The second point is both more important and more speculative than the first. Its rationale is that the type of linguistic token chosen by a speaker may reflect his view of the social structuring of the interaction. In reaching this conclusion (and I shall discuss the data involved immediately below), I have to concede that I rely on the social institutions of native participants in the sharply stratified society of British English culture. (Laver 1975: 222)

"Teine punkt on korraga tähtsam ja spekulatiivsem kui esimene. Selle põhjendus on see, et kõneleja poolt valitud keelemärgi tüüp võib peegeldada tema vaadet interaktsiooni ühiskondlikust struktureeritusest. Sellele järeldusele jõudes (allpool arutlen sellega vahetult seotud andmeid) pean möönma, et ma toetun Suubritannia Inglise kultuuri teravalt kihistunud ühiskonna [sharply stratified society] põlisosaliste ühiskondlikele institutsioonidele."

If we take into account the literal reference of the linguistic tokens used in phatic communion, one striking general principle emerges: in a rather broad sense, all the tokens have deictic reference. Apart from formulaic greetings, the tokens refer either to factors narrowly specified to the time and place of the utterance or, more widely, to factors in the context of situation in which the utterance occurs which are personal to the speaker or the listener. (Laver 1975: 222)

"Kui võtame arvesse faatilises osaduses kasutatavate keelemärkide otsesed [literal] viited, ilmneb üks silmatorkav üldpõhimõte: kõigil tookenitel on võrdlemisi laias tähenduses deiktilised viited. Kui tervitusvormelid välja arvata, viitavad tookenid kas teguritele, mis puudutavalt kitsalt lausungi aega ja ruumi või laiemalt teguritele olukorra kontekstis [the context of situation], milles lausung aset võtab, mis on kuulajale või kõnelejale isiklikud." - ?

In the narrow sense of deictic reference, we could call the tokens involved neutral tokens: their reference in English is very frequently to descriptions or a prediction of the weather. Characteristic examples would be, (typically with an abbreviated syntactic structure):
  1. Past reference: "Terrible night last night," "Nasty smog yesterday"
  2. Present reference: (adjective+noun): "Nice day," "Beautiful morning"
  3. Future reference: "Going to clear up," "Snow's coming," "Frost tonight"
Other neutral tokens of narrowly local reference are ones which, like comments on the weather, have relevance to factors affecting both participants equally. Examples would be: "Nice party" (to a fellow guest); "Great view" (to a fellow tourist); or "About time the trains were cleaned" (to a fellow passenger). (Laver 1975: 223)

"Deiktilise viite kitsas tähenduses võiksime siinseid tookeneid nimetada neutraalseteks tookeniteks: inglise keeles on nende viide sageli ilmaennustustele või -kirjeldustele. Iseloomulikud näited oleksid (tavaliselt lühendatud süntaktilise struktuuriga): (1) Minevikuviide: "Eilne õhtu oli kohutav", "Eila oli vastik sudu"; (2) Olevikuviited: (omadussõna+nimisõna): "Kena päev", "Ilus hommik"; (3) Tulevikuviide: "Ilm veel selgineb", "Lund hakkab tulema", "Täna on öökülm". Muud neutraalsed tookenid kohaliku kitsa viitega on need mis, nagu kommentaarid ilma kohta, on olulised teguritele, mis mõjutavad mõlemat osalejat võrdselt. Näited oleksid: "Hea pidu" (kaaskülalisele); "Suurepärane vaade" (kaasturistile); või "Oli ka aeg ronge puhastada" (kaasreisijale)."

In the broader sense of deictic reference, it is useful to distinguish between tokens that comment on factors personal to the speaker and those personal to the listener. We might call these self-oriented and other-oriented tokens respectively. (Laver 1975: 223)

"Deiktilise viite laiemas tähenduses on kasulik eristada tookeneid, mis kommenteerivad teguritele, mis on kõnelejale isiklikud ja neid, mis on kuulajale isiklikud. Me võime neid nimetada vastavalt endale-suunatud ja teisele-suunatud tookeniteks."

Self-oriented tokens usually take the form of declarative statements, and examples would be: "Hot work, this," or "My legs weren't made for these hills" (to a fellow country-walker). (Laver 1975: 223)

"Endale-suunatud tookenid on tavaliselt deklaratiivsete väidete vormis ja näited oleksid: "Higine töö, see", või "Mu jalad pole nende küngaste jaoks loodud" (kaasmatkajale)."

Other-oriented tokens are very often in question form, as in: "How's life (business/things/the family/the wife/etc.)?" or "How do you like the sunshine, then?" or "Do you come here often?" Occasionally there are other forms of comment, such as "That looks like hard work." (Laver 1975: 223)

"Teistele-suunatud tookenid on väga sageli küsimuse vormis, näiteks: "Kuidas elu (äri/asjad/pere/abikaasa) läheb?" või "Kuidas päike meeldib?" või "Käid sa siin sageli?" Aeg-ajalt on ka teisi kommentaarivorme, näiteks "See näeb välja nagu raske töö.""

In offering this typology of the different categories of linguistic tokens, I am preparing the ground for the speculative proposition that the choice of token category made by a speaker on a particular occasion is indexically significant for staking claims about solidarity and relative social status. The proposition arises from the observation that there seem to be some interesting constraints, in British English at least, on the options of choice of category conventionally open to the speaker initiating phatic communion. If we take the three different types of status relationships in an interaction, with a superior talking to an inferior, an inferior talking to a superior, and an equal talking to an equal, then if the relationship between the two participants is solidarity, the opening speaker, regardless of his relative social status, has a free choice of category for his opening remark. But if the speakers do not share a solidarity relationship, the conventional options of category-choice are rather different. (Laver 1975: 223)

"Seda erinevate keelemärkikategooriate tüpoloogiat pakkudes valmistan ma ette pinnast spekulatiivsele väitele, et kõneleja poolt konkreetsel juhul tehtud märgikategooria valik on indeksikaalselt oluline, et esitada nõudeid [stake claims] solidaarsusele ja suhtelisele ühiskondlikule seisusele. See väide tuleneb tähelepanekust, et vähemalt Suurbritannia inglise keeles on mõned huvitavad piirangud valikuvõimalustele, millised kategooriad on tavapäraselt on kõnelejale avatud, et faatilist osadust algatada."

"Kui me võtame kolm erinevat tüüpi staatusesuhted interaktsioonis, kus ülemus räägib alamaga, alam räägib ülemusega, ja võrdne räägib võrdsega, siis kui kahe osaleja vaheline suhe on solidaarsus, on [vestlust] avaval kõnelejal, sõltumatult tema suhtelisest ühiskondlikust seisusest, vaba kategooriavalik oma avalause osas. Aga kui kõnelejad ei jaga solidaarsussuhet, siis on tavapärased võimalused kategooria-valikuks üsna erinevad."

The neutral category remains available to a speaker of any relative social status, but the conventional choice between the self-oriented and the other-oriented category is normally governed by the status differential between the two speakers. In an "upwards" interaction, where a nonsolidary inferior speaks first to an acknowledged superior, he may choose the self-oriented category, but not the other-oriented category. In a "downwards" interaction, where a nonsolidary superior speaks first to an acknowledged inferior, he may choose the other-oriented category, but not the self-oriented category. In "level" interactions between nonsolidary acknowledged equals, neither the self-oriented nor the other-oriented categories may be chosen. This is not to say that the "forbidden" categories are not frequently chosen, but it does imply that when the conventions about "permitted" categories are broken, such contraventions have special social significance for indexical attitudes about the status relationship between the two speakers, and sometimes about the solidarity factor of their relationship. (Laver 1975: 224)

"Neutraalne kategooria jääb kõnelejale võimalikuks mis tahes suhtelise ühiskondliku seisusega, aga tavapärast valikut enesele-suunatud ja teisele-suunatud kategooria vahel valitseb tavaliselt seisuseerinevus kahe kõneleja vahel. "Ülespoole suunatud" interaktsioonis, kus mittesolidaarne alam kõneleb esimesena teadvustatud ülemusega, võib ta valida enesele-suunatud kategooria, aga mitte teisele-suunatud kategooria. "Allapoole suunatud" interaktsioonis, kus mittesolidaarne ülemus kõneleb esimesena teadvustatud alamaga, võib ta valida teisele-suunatud kategooria, aga mitte enesele-suunatud kategooria." - Suubritannia terav seisuslik ühiskondlik kihistumus.

""Ühetasandilistes" interaktsioonides mittesolidaarsete teadvustatud võrdsete vahel ei või valida enesele-suunatud ega teisele-suunatud kategooriat. See ei tähenda, et "keelatud" kategooriat sageli ei valita, aga vihjab sellele, et kui "lubatud" katogeeria tavasid rikutakse, on sellistel vastuoludel [contraventions on eriline ühiskondlik tähendus indeksikaalsetele suhtumistele kahe kõneleja vaheliste seisusesuhete suhtes ja mõnikord kõnelejatevahelise solidaarsuse tegurile."

Let us consider first the "permitted" choices in nonsolidary interactions, and their indexical implications for the attitudes of the participants. Firstly, speakers of whatever relative social status are on safe, uncontroversial, unassertive ground when they select the neutral category of token. This may partly explain why the neutral category is by far the most frequently chosen. It has the indexical effect of offering momentary solidarity. Secondly, in nonsolidary interactions where there is a status differential, convention seems to support a position where the superior is prepared to "invade" the psychological world of the inferior, as it were, but does not expect the inferior to intrude upon his, while the inferior is not prepared to invade the psychological world of the superior, although conceding him the right to invade the inferior's world. In both cases, where the superior exploits his conventional right of invasion, by the use of an other-oriented comment such as "That looks like hard work," or where the inferior concedes the superior's conventional right of invasion, by the use of a self-oriented comment such as, "Hard work, this," the effect is to reassert and reinforce the status differential. (Laver 1975: 224)

"Vaatame kõigepealt "lubatud" valikuid mittesolidaarses interaktsioonis ja nende indeksikaalseid implikatsioone osalejate suhtumistele. Esiteks, ükskõik mis suhtelise ühiskondliku seisusega kõnelejad on turvalisel, mittevastuolulisel, mittekehtestaval pinnal kui nad valivad neutraalse tookenikategooria. See võib osaliselt seletada, miks neutraalset kategooriat valitakse kõige sagedamini. Sellel on indeksikaalne mõju pakkuda hetkelist solidaarsust."

"Teiseks, mittesolidaarsetes interaktsioonides, kus on seisuseerinevus, näib tava olevat toetavat seisukorda, kus ülemus on valmis justkui "sisse tungima" [invade] alama psühholoogilisse maailma, aga ei oota, et alam võiks tema omasse tungida [intrude] [...] Mõlemal juhul, kus ülemus kasutab ära oma tavapärast sissetungiõigust teisele-suunatud kommentaaridega nagu "See näeb raske töö moodi välja", või kus alam annab ülemusele tavapärase sissetungiõiguse, kasutades enesele-suunatud kommentaare nagu "Higine töö, see", on tulemuseks seisuseerinevuste kinnitamine ja tugevdamine." - Klassiühiskonna iseärasused.

The analysis of the indexical effect of making conventionally forbidden choices of category is more complex. Where a nonsolidary superior opens a conversation with an inferior with a self-oriented remark such as, "I do like a breath of fresh air" (as he might during an encounter on a walk in the country), the indexical effect is to invite the listener to a momentary solidarity in which the (perhaps visually establishable) status differential is tacitly acknowledged as irrelevant. Where a nonsolidary inferior opens a conversation with an obvious superior [|] with an other-oriented remark such as, "Out for a breath of fresh air, are you?" then the indexical effect is to invade the psychological world of the superior without prior invitation, and tacitly to assert that the status differential between the two participants is irrelevant to the momentary relationship. At the least, the nonsolidary inferior behaves in a way more conventionally appropriate to a solidary relationship. (Laver 1975: 224-225)

"Tavapäraselt keelatud kategooriavalikute tegemise indeksikaalse mõju analüüs on veel keerulisem. Kus mittesolidaarne ülemus avab vestluse alamaga endale-suunatud märkusega, näiteks "Mulle meeldib sõõm värsket õhku" (nagu võib juhtuda kohtudes jalutuskäigul maakohas), on indeksikaalne mõju kutsuda kuulaja hetkelisse solidaarsusesse, milles (võib-olla visuaalselt saavutatav) seisuseerinevust teadvustatakse vaikmisi ebaoluliseks." - Kas ma näen? Ei, ma saavutan visuaalselt.

"Kui mittesolidaarne alam avab vestluse ilmse ülemusega teisele-suunatud märkusega, nagu näiteks "Väljas värsjet õhku hindamas, jah?", siis indeksikaalne mõju on tungida ülemuse psühholoogilisse maailma ilma eelneva sissekutseta ja vaikimisi väita, et seisuseerinevus kahe osaleja vahel on hetkelise suhte jaoks ebaoluline. Vähemalt, mittesolidaarne alam käitub viisil, mil oleks tavapäraselt kohasem solidaarsele suhtele."

In the case of interactions between nonsolidary equals, the use of a self-oriented remark extends an implicit invitation to a momentary solidarity, while the use of an other-oriented remark seems to have a slightly more intrusive air, of tacitly demanding entry to momentary solidarity. In both such cases, the initiating participant runs the risk that his overture or demand will be declined by the other participant, but such rejection during phatic communion between equals seems rare. (Laver 1975: 225)

"Mittesolidaarsete võrdsete interaktsiooni puhul laieneb enesele-suunatud märkus implitsiitseks kutseks hetkelisse solidaarsusesse, samas kui teisele-suunatud märkus näib pealetükkiv, nõudes vaikimisi hetkelisse solidaarsusesse sisenemist. Mõlemal juhul riskib algatav osaleja sellega, et teine osaleja lükkab tema avamängu või nõudmise tagasi, aga selline äraütlemine näib võrdsete vahel asetvõtvas faatilises osaduses harv."

The indexical function of choosing a forbidden category of token in nonsolidary interactions thus seems generally to be an attempt to facilitate momentary solidarity, and to minimize the relevance of the status differential that in fact exists. It seems paradoxical that the conventionally permitted choices of token category in nonsolidary interactions should have the function of reinforcing status differentials, while the use of conventionally forbidden token categories, and of the neutral category, should minimize status differentials and maximize momentary solidarity. (Laver 1975: 225)

"Keelatud tookenikategooria valimise indeksikaalne funktsioon mittesolidaarses interaktsioonis näib üldiselt olevat üritus hõlmustada hetkelist solidaarsust ja vähendada päriselt eksisteeriva seisuseerinevuste tähtsust. Näib paradoksaalne, et mittesolidaarsetes interaktsioonides tavapäraselt lubatud tookenikategooriate valikul on seisuseerinevusi tugevdav funktsioon, samas kui tavapäraselt keelatud tookenikategooriate ja neutraalsete kategooriate kasutamine vähendab seisuseerinevusi ja võimendab hetkelist solidaarsust." - Lõpuks vist saime siit tookenikategooriate tihnikust välja.

A somewhat similar paradox can be seen in another indexical function of phatic communion, still to do with the different categories of token discussed above, in the management of "psychological distance." If we set up a scale of psychological distance, extending from "intimate" through "cordial, uncommitted, distant" to "hostile," the use of neutral tokens, such as comments about the weather, count as "uncommitted." Because they constitute emotionally unassertive ground, the use of these tokens seems to serve an allay both undue hostility and undue curiosity on the part of the other participants. They thus facilitate comfortable social relations with other speakers, and fulfill social obligations of pacific, cooperative behavior, but they also significantly protect the psychological privacy of the speaker from uncomfortable invasion. If such comment has any validity, it is interesting that this very common exploitation of the resources of phatic communion has a very delicately balanced double function, asserting "ties of union" of social solidarity, but simultaneously limiting their strength. (Laver 1975: 225)

"Mõnevõrra sarnast paradoksi võib näha ühes teises faatilise osaduse indeksikaalses funktsioonis, mis on endiselt seotud erinevate ülalarutletud tookenikategooriatega, "psühholoogilise kauguse" haldamises. Kui me seame üles psühholoogilise kauguse skaala, mis ulatub "intiimsest" läbi "viisaka, pühendumata, kauge" kuni "vaenulikuni", lähevad neutraalsed tookenid, näiteks kommentaarid ilma kohta, arvesse kui "pühendumata". Kuna need moodustavad emotsionaalselt mittekehtestava aluse, teenib nende tookenite kasutamine korraga teiste osalejate poolt teenimatu vaenulikkuse ja liigse uudishimu vaigistamist."

Siin on lõpuks midagi huvitavat ja kasulikku. See "pühendumatus" kõlab eesti keeles võib-olla esiti natuke kummaliselt, aga see on iseenesest tuttav teema: non-committ; natukene seotud ka sellise vanema mõistega nagu disinterestedness. Mis mulle meeldib, on selle seadmine baseline'iks, mille suhtes (välja)teenimatu vaenulikkus ja liigne uudishimu (st liigne sõbralikkus) on hälbimised.

"Seeda nad hõlbustavad mugavaid ühiskondlikke suhteid teiste kõnelejatega, ja täidavad rahumeelse, keestõõvalmi käitumise kohustust, aga nad kaitsevad ka oluliselt kõneleja psühholoogilist privaatsust ebamugavate sissetungide vastu. Kui selline kommentaar paika peab, on huvitav, et sel samal väga levinud faatilise osaduse ressursi ärakasutamisel on väga delikaatselt tasakaalustatud topeltfunktsioon, [ühest käest] kehtestada ühiskondliku ühtsuse "ühendussidemeid" [PC 6.1], aga [teisest käest] samaaegselt piirata nende tugevust."

The last aspect of phatic communion in the opening phase of interactions that I would like to discuss is once again directly concerned with the indexical management of interpersonal relations between the two [|] participants, and has an ethological bias, to do with considerations of territoriality. (Laver 1975: 225-226)

"Faatilise osaduse viimane aspekt interaktsioonide avafaasis, mida soovin arutleda, on jällegi otseselt seotud kahe osalise vahel [toimuva] inimestevaheliste suhete indeksikaalse haldamisega, ja sellel on etnoloogiline kalduvus, on seotud territoriaalsusega arvestamisega. "

When one participant is static in space, and the other is moving towards him, in whatever type of physical locale, then, unless there are overriding special reasons, there seem to be a strong tendency, both in Britain and America, for the "incomer" to initiate the exchange of phatic communion. A number of conclusions spring from this, all deriving from the general notion that by breaking the silence first, the speaker defines some aspects of the role he is prepared to play in the oncoming interaction. (Laver 1975: 226)

"Kui üks oselaja on ruumis paigal ja teine osaline liigub tema suunas, olenemata füüsilisest asukohast, siis, kui just ei ole ülekaalukaid erilisi põhjusi, näib olevat tugev kalduvus, nii Suurbritannias kui Ameerikas, "uustulnukal" algatada faatilise osaduse vahetus. Sellest tulenevad mitmed järeldused, mis kõik lähtuvad üldisest arusaamast, et esimesena vaikust murdes kõneleja määratleb mõned aspektid rollist, mida ta on valmis eelseisvas interaktsioonis mängima." - Naaseme Goffmani juurde?

Firstly, the speaker recognizes that in some sense the static listener is in a closer psychological relationship with the immediate territory than he is, and that in a way the listener can be regarded as the owner of the territory. (Laver 1975: 226)

"Esiteks tõdeb kõneleja, et paigalolev kuulaja on ümbritseva territooriumiga lähedasemas psühholoogilises suhtes kui tema, ja et kuulajat võib teatud mõttes pidada territooriumi omanikuks."

Prokseemika. Kuna see esineb juba päris mitmendat korda, kraamin siia kokku kõik sõna psühholoogia kasutused: "the psychologically crucial margins of interaction" (lk 217); ""invade[ing]" the psychological world of the inferior[/superior]" (224); "the management of "psychological distance"" (225); "the psychological privacy of the speaker" (225). Mida peab Laver silmas, kui ta nimetab üht või teist nähtust (kujundlikult?) psühholoogiliseks?

Secondly, he acknowledges his own awareness of the fact of his invasion of the listener's territory. (Laver 1975: 226)

"Teiseks teadvustab [uustulnukas] iseenda teadlikkust kuulaja territooriumile tungimise tõsiasjast." - Näib tähtsusetu, aga seda võib kohata ka eksplitsiitsel kujul, a la "Palun vabandust, et vahele segan, aga..."

Thirdly, he declares in effect that his intentions are pacific, and offers a propitiatory token. The phatic communion token is propitiatory not only in the sense mentioned earlier of defusing the potential hostility of silence, but also in that, by conceding the initiative to the listener to accept or reject the token (by replying or declining to reply), the speaker puts himself momentarily in the power of the listener. To pursue this ethological analogy for a moment, the behavior of a speaker initiating phatic communion is somewhat comparable to the submission-surrender behavior of a dog beaten in a fight, where the dog rolls on his back and proffers his unguarded throat, apparently inviting complete destruction by the victor, but in fact secure in the social knowledge that such invitations to destruction are effective in inhibiting the aggressive impulses of the dominant participant. An analogy closer to home is the propitiatory appeasement offered to irate traffic police by ethologically-sophisticated traffic offenders. (Laver 1975: 226)

"Kolmandaks teatab ta [sellega], et tema kavatsused on rahumeelsed, ja pakub lepitava tookeni. See faatilise osaduse tooken on lepitav mitte ainult ülalmainitud - vaikuse tõenäolise vaenulikkuse neutraliseerimise - tähenduses, vaid ka selles, et lubades kuulajale initsiatiivi see tooken vastu võtta (vastates) või tagasi lükata (vastamata jättes), asetab kõneleja ennast hetkeks kuulaja võimusse."

"Kui seda etnoloogilist analoogiat veel jätkata, siis faatilist osadust algatava kõneleja käitumine on mõneti võrreldav kakluses kaotanud koera alistumise-allaandmise käitumisega, kus koer heidab selili ja pakub oma kaitsetut kurku, näiliselt kutsudes võitjat teda täielikult hävitama, aga täies teadlikkuses, et selline kutse hävitusele on tõhus viis kuidas pärssida dominantsete osalejate agressiivseid impulsse. Kodule lähem analoogia on lepitav rahusobitus [appeasement], mida etnoloogiateadlik liiklusrikkuja pakub vihasele liiklispolitseinikule." - Viimane seik kõlab autobiograafiliselt.

Fourthly, merely by speaking, and implicitly inviting the listener to participate in a linguistic interaction with him, the speaker asserts a claim to sociolinguistic solidarity with the listener. If the listener accepts the invitation to a spoken interaction, then by implication he gives the speaker a safe-conduct to enter his territory without making him suffer a counterdisplay of hostility. A suggestive analogue here would be the military control of territory, where passwords and countersigns are overt signals of mutual solidarity. (Laver 1975: 226)

"Neljandaks, pelgalt rääkimise tõttu, ja implitsiitselt kutsudes kuulajat osalema temaga keelelises interaktsioonis, kehtestab kõneleja nõude [assert a claim] sotsiolingvistilisele solidaarsusele kuulajaga. Kui kuulaja võtab kutse kõneinteraktsioonile vastu, annab ta implkatsiooni kaudu kõnelejale läbipääsuloa [safe-conduct] siseneda tema territooriumile ilma, et ta peaks kannatama vaenulikke vastunäitusid. Suggestiivne analoogia siin oleks territooriumi sõjaväelise kontrolliga, kus salasõnad ja vastumärgid on vastastikuse solidaarsuse välised signaalid."

As a summary comment on the functions of phatic communion during the opening phase of interaction, it would seem from the discussion [|] above that the most important functions are the following: to provide the participants with acceptable means of stating the outlines of the roles they are prepared to play in the oncoming interaction, at least in terms of status, psychological distance and territoriality; to extend and accept invitations to sociolinguistic solidarity; and to facilitate the comfortable initiation, free from tension and hostility, of the interaction. (Laver 1975: 226)

"Kokkuvõtliku kommentaarina faatilise osaduse funktsioonidest interaktsiooni avafaasi jooksul näib ülalolevast arutelust, et kõige tähtsamad funktsioonid on järgnevad: pakkuda oselajatele vastuvõetavad vahendid, et kuulutada välja [stating] nende rollide üldjooned, mida nad on valmis eelseisvas interaktsioonis mängima, vähemalt seisuse, psühholoogilise ja kauguse ja territoriaalsuse osas; ulatada ja võtta vastu sotsiolingvistilise solidaarsuse pakkumisi; ja hõlbustada interaktsiooni mugavat algatamist ilma pingete ja vaenulikkuseta."

See oli pool artiklit. Teine pool peab ootama. Minu praeguste eesmärkide jaoks pole ülejäänu ka väga oluline, sest Laveri tõlgendus on üsna kaugel Malinowski mõistest. Mõned huvitavad mõtted siiski jäid kõlama (emotsionaalne pühendumatus, üksteise psühholoogilistesse maailmadesse tungimine, jne), aga neid tuleb hiljem lähemalt analüüsida.

0 comments:

Post a Comment