Kuidas sul läheb?

---

Coupland, Justine; Coupland, Nikolas; Robinson, Jeffrey D. 1992. "How are you?": negotiating phatic communion. Language in Society 21(2): 207-230. DOI: 10.1017/S0047404500015268

---

"Kuidas sul läheb?" [lk 207-217]

The term phatic communion originated in the writings of the British functionalist school of linguistics - an important precursor to modern sociolinguistics, closely affiliated to anthropology and cultural concerns. The first usage of the term is usually attributed to Malinowski (1923). Although phatic communion is a concept that has surfaced quite regularly in semantics, sociolinguistics, and communication research, there have been very few systematic attempts to draw on or elaborate on the concept in sociolinguistics or discourse studies, the main exception being Laver's series of papers in the 1970s and 1980s (see later discussion). Consequently, phatic communion remains an often appealed to but underanalyzed term in an implicit taxonomy of discourse "types." Our main objectives in this article are to enter into a [|] debate about what phatic communion appropriately and usefully designates in face-to-face interaction and particularly to explore how sequences of talk may come to be designated as phatic or otherwise in one specific discourse context: in interviews with elderly people about their health experiences. (Coupland, Coupland & Robinson 1992: 207-208)

Siin väidetakse, et "faatilise osaduse" mõiste pärineb Suurbritannia funktsionaalse lingvistika koolkonnast üldiselt, mitte ühe esindaja ühest konkreetsest kirjatükist. Jääb (väär?) mulje, et selle mõiste loomisele aitasid teised ka kaasa, mis ei näi minu arvates olevat tõene, aga samas pole ma kogu koolkonda läbi lugenud. Igatahes on kummaline, et "selle mõiste esimest kasutust omistatakse tavaliselt Malinowskile", nagu eksisteeriks mingi alternatiiv.

Faatiline osadus on semantika, sotsiolingvistika ja kommunikatsiooniteooria pärusmaa. Mõiste süstemaatiliste edasiarendajate hulgas peetakse põhiliseks erandiks John Laverit, kes kirjutas 1970ndate keskel ja 1980ndate lõpus. Kahe silma vahele jääb (kui mitte süstematiseerija, siis igal juhul edasiarendaja) Weston La Barre, kelle mõistekasutus on üks väheseid, mis on Malinowski enda omast põhjalikum või põhjapanevam. Kahjuks oli ta niivõrd kõrvaline antropoloog, kes tegeles peaasjalikult religiooni antropoloogilise ajalooga, et tema kirjutised 1950ndatest ei ole jõudnud kaasaegsesse faatikasse. 1960ndate alguses oleks see võinud juhtuda - teda kaasati näiteks ühte sotsioloogia lugemikku - aga siis tuli Roman Jakobson oma ühe lõiguga lagedale.

Nõustun, et faatiline osadus on "väheanalüüsitud mõiste" (underanalyzed term), ja tõepoolest leiab teda kõige sagedamini igasugustest diskursusetüüpide taksonoomiatest. Aga mitte ainult - ka igasuguste keeleliste markerite taksonoomiates esineb ta sageli. See näitlikustab juba eos seda kahetisust, et "faatiline" kirjeldab korraga vestlustüüpi (kogu situatsiooni) ja väljenditüüpi (nt häälitsust).

CC&R eesmärk on sekkuda "arutellu sellest, mida faatiline osadus tähistab kohaselt ja kasulikult näost-näkku suhtlemises", eriti kuidas vestluskatkendeid (sequences of talk) võib nimetada "faatiliseks" või mitte-faatiliseks ühes konkreetses vestlussituatsioonis (discourse context): vanainimeste vestlused arstidega.

The first part of the article is a review of where and how the notion of phatic communion surfaces in literatures on social ritual, sociolinguistics, stylistics, facework, conversation analysis, and communication generally. In the empirical section, we focus on the opening exchanges of interviews with elderly people about their experiences of health care, and specifically on their responses to a scripted initial question: how are you? Within these responses, we identify the range of strategies speakers use for achieving degrees of "phaticity" as they negotiate individual courses between medical and formulaic talk. Finally, we suggest how investigations of phatic communion might have a relevance to the medical and gerontological concerns that we are addressing in our current research. (Coupland, Coupland & Robinson 1992: 208)

Faatilise osaduse mõiste esineb sageli kirjanduses, mis käsitleb ühiskondlikke rituaale, sotsiolingvistikat, stilistikat, viisakuskäitumist (facework) ja suhtlemist üldiselt. Siin laiendavad nad faatilist osadust meditsiiniliste ja gerontoloogiliste probleemide valdkonnale. Implikatsioon on, et vanainimestel on mõistagi rohkem läbikäimisi arstide ja õdedega kui noortel.

Küsimuse all on arstivestluse algusfaas, eriti vanainimeste vastused "stsenaariumi"-taolistele (scripted) esialgsetele küsimustele nagu "kuidas sul läheb?" Nende vastuste hulgast tuvastavad nad selliseid strateegiaid, mida kasutatakse mingil määral "faatilisuse" aavutamiseks. Arstid ja patsiendid peavad seeläbi "läbirääkimisi" (negotiate), st orienteeruvad, meditsiinilise ja formulaarse arutelu vahel. Siin tuleb teravalt esile, et mõisted nagu scipted ja formulaic ei ole ühemõtteliste eestikeelsete vastetega, st kuidagi tuleb ümber nende laveerida. Igal juhul on nende autorite jaoks faatiline läbikäimine mingis mõttes "valemipõhine", st kivisse raiutud tüüplausete vahetamine.

In the widely cited 1923 supplement, Malinowski described phatic communion as "language used in free, aimless, social intercourse" (Malinowski 1972: 142; this is a reprint, to which page numbers in this section refer). In his famous dictum, phatic communion is "a type of speech in which ties of union are created by a mere exchange of words," when people "aimlessly gossip" (151), "the function of speech in mere sociabilities" (150). On the assumption that the need for the mere presence of others is "one of the bedrock aspects of man's [sic] nature in society," speech can be seen as "the intimate correlate of this tendency" (150). Therefore, communion among humans will often be marked in speech - "phatically." These are the terms in which initial formulas of greeting and parting (one of Malinowski's examples is nice day today) and the "flow of language" that follows such utterances are to be interpreted: "purposeless expressions of preference or aversion, accounts of irrelevant happenings, comments on what is perfectly obvious" (ibid.). (Coupland, Coupland & Robinson 1992: 208)

Siitpeale võtan kasutusel oranži tausta, et märgistada otsesed tsitaadid Malinowski tekstist. Need võimaldavad mul mingil hetkel koostada Malinowski tekstikatkendi "soojuskaardi" (heat map), milles a) kõige enamtsiteeritud kirjakohad on nähtaval ja teise, vastupidise, milles b) kõige vähemtsiteeritud kirjakohad on nähtaval.

Siin on esimese asjana tsiteeritud muidugi seda, et Malinowski kirjeldab faatilist osadust kui "Vabas, sihitus ühiskondlikus lävimises kasutatava keele juhtum[it]" (PC 1.1 - nummerdatud minu komposiit-tõlkes). Millega CC&R panevad puusse on see, et faatiline osadus ei ole ise see keel, mida kasutatakse "vabas, sihitus, ühiskondlikus läbikäimises", vaid just vaba, sihitu, ühiskondlik läbikäimine on faatiline osadus ja Malinowski läheneb sellele keelekasutuse seisukohalt (faatilisele osadusele võib ka muudest seisukohtadest läheneda - nt ühiskondlike tundmuste, emotsioonide jagamise, ühisosa saavutamise, jne). Sellest eksimusest johtub päris palju - faatiline osadus kujuneb nende uurijate kujutluses kindlat tüüpi keeleks, mida sageli nimetatakse faatiliseks keeleks. Minu argument on, et faatiline osadus on võimalik ka ilma igasuguse keelekasutuseta. Ümber lõkketule istuvad ja üksteise seltskonda nautivad inimesed ei pea ilmtingimata lakkamatult vatrama, vaid võivad ka niisama vaikimisi lõkkesse vaadata ja omi mõtteid mõelda - tegu oleks siiski, paradoksaalselt ("faatilise" etümoloogiat arvestades), faatilise osadusega.

Sama probleem on järgmise tsitaadiga: faatiline osadus on "kõneviis, milles luuakse ühiskondlikke sidemeid pelgalt sõnavahetuse kaudu" (PC 6.1). Oma rõhu asetan siin sellele, et faatiline osadus on "uut tüüpi keelekasutus[...]" ("a new type of linguistic use", samas, PC 6.1). St faatiline osadus on kõne/keelekasutus, mitte (vaba, sihitu, ühiskondlik) keel. Siin mängib natuke rolli Malinowski semu Alan Gardineri range eristus keele ja kõne vahel, mille ta võttis de Saussure'ilt üle ja ei väsinud kunagi toonitamast. Malinowski seevastu kirjutas ühes oma hilisemas arvustuses, et ta ise ei pea keele/kõne eristusest samamoodi kinni. Lühidalt võib mainida, et see on seotud Malinowski unikaalse varajase pragmaatilise keelekasutusega, mis esineb ka faatilise osaduse tekstis - faatiline osadus ei ole pelgalt keelekasutus vaid "tegutsemisviis" ("a mode of action", vt PC 7.1).

Tsitaadi iva väärib siin rõhutamist: faatiline osadus on tegutsemisviis, kõnetegevus, keelekasutus, misläbi inimesed loovad üksteisega - Granovetteri sõna laenates - nõrku ühiskondlikke sidemeid. Inimene, kellega sa oled korra või paar niisama paar sõna vahetanud, ei ole automaatselt sõber või isegi "tuttav", vaid mingi kraad võhivõõra ja tuttava vahel. Selleks, et niisama ilmast rääkida, ei pea inimeselt tema nimegi küsima. Näiteks peol mõne uue inimesega niisama natuke juttu ajades ei saa te automaatselt "tuttavateks" - hiljem tänaval möödaminnes kohtudes ei pruugi inimest äragi tunda. Võõrastega saab niisama sihitult kuulujutte vahetada ("aimlessly gossip", PC 7.4) ilma, et sa inimesega tutvuksid. Siin on tõlkimisel probleemiks see, et "gossip" ei anna head vastet: keelepeks, kuulujutt, klatšimoor. Malinowski kasutuses on sel spetsiifiline tähendus, mille jaoks parim vaste oleks ehk "külajutt", a la "the gossip and the developents of the small village occurrences" (Malinowski 1922: 7).

Lauset lõpetav viimane tsitaat, "lihtsate ühiskondlikkuste kõnefuktsioon[...]" (PC 2.3), valmistab mulle ikka veel tülinat. Sõnastik annab neile "ühiskondlikkustele" seletuseks: a) "the act or an instance of being sociable"; b) "the quality or state of being sociable". Malinowski kasutab seda siin tegusõna vormis: ühiskondlikkused (sociabilities) on ühiskondlikuks-olemised, st teiste inimestega läbikäimised. Tema "mere sociabilities" olekski ehk ideaalis tõlgitud kui "pelgalt lävimised", aga seda jälle ei anna hästi pöörata, et ta konteksti sobituks: me käsitleme kõnelemise funktsiooni pelgastes lävimistes? Ei kõla kõige paremini.

Järgmises lauses sõnastavad autorid Malinowskit ümber. Võrdluseks:

1. "Ma arvan, et lihtsate ühiskondlikkuste kõnefuktsiooni üle arutledes jõuame inimese ühiskondliku loomuse ühe põhilise aspektini. Kõikides inimestes on teada-tuntud kalduvus ühte koguneda, koos olla, ja üksteise seltskonda nautida. [...] Kõne on nüüd selle kalduvusega omavahel seotud, sest loomuseisundis inimesele on teise inimese vaikimine mitte julgustav tegur vaid, vastupidi, midagi häirivat ja ohtlikku." (PC 3.1-2; 4.1)
2. "Eeldusel, et teiste [inimeste] pelga kohalviibimise vajadus on "üks põhiline aspekt inimese" loomusest ühiskonnas, võib kõnelemist näha "selle kalduvusega lähedalt seotuna"." (Coupland, Coupland & Robinson 1992: 208)

CC&R jätavad siit välja põhjuse, miks teiste inimeste juures viibimine ja kõnelemine on omavahel seotud: vaikimine on halb märk. See on omaette teema, mida siin arusaadavalt ei käsitleta - Malinowski toetub antropoloogilisele materjalile Uus-Papua saarestikus, kus erinevatel saartel ja isegi sama saare peal üksteisest kiviviske kaugusel elavad täiesti erinevaid ja üksteisele arusaamatuid keeli kõnelevad hõimud. Vaikiv võõras on sellises olukorras ohu märk. Meie "tsiviliseeritud" mono- ja isegi multikultuurses ühiskonnas võib siiski eeldada, et vaikiv võõras ajab omi asju, ja mitte, et ta tuli meid laastama.

Samuti teevad nad sellest, et inimeste ühiskondlikus loomuses on "ühte koguneda, koos olla, ja üksteise seltskonda nautida", kõigest eelduse. Kas kalduvus kogunemistele, koosolemistele ja seltskonna nautimisele on päriselt inimese loomuses? CC&R nähtavasti ei oska sellele küsimusele vastata.

Järgneb natukene kummastav järeldus: "Seega märgistab osadust inimeste vahel "faatiliselt" kõnelemine". Sellega lahutavad nad faatilususe osadusest. Ühtse nähtuse, "faatilise osaduse", asemel on nüüd osadus, mis võib ja mitte olla faatiline. Siit võib esmapilgul jääda mulje, et nad nõustuvad minu ülalesitatud arvamusega, et ka vaikuses lõkke ümber istuvad inimesed on "osaduses". Tõenäolisem on aga, et nad peavad "osadust" lihtsalt kohalviibimiseks (presence), mispuhul tuleb välja tuua minu näidet toetav argument, et koos ümber lõkketule istuvad inimesed on "koos", aga näiteks bussipeatuses ühistranspordivahendi saabumist ootavad, aga sellegipoolest samas ruumis asuvad, inimesed ei ole samas tähenduses "koos". Nende endi eesmärke arvestades (meditsiinilise/niisama vestluse "läbirääkimine") võib eeldada, et nad peavad ka meditsiinilist intervjuud ("kus valutab?") "osaduseks", mis ei käi juba üldse, sest meditsiiniline intervjuu läheb juba "suhtlemise" valdkonda (communication ja communion on Malinowskil vastandid).

See tsitaadi-tihe lõik lõppeb näidetega mõistetest, mida Malinowski kasutab faatilise osaduse kirjeldamiseks. Seda sõnastavad nad ümber, nagu räägiks Malinowski ka - mitte hoopis nemad - "esialgsetest tervitusvalemitest ja lahkumis[valemitest]". Tuleb rõhutada, et Malinowski käsitleb küll tervitusi - konkreetselt räägib ta "tervitus- ja lähenemisvormelite[st]" (PC 2.4). Lahkumine ("parting") tema tekstis ei esine. Konkreetselt: "Esimesele vormelile järgneb keele voog, eelistuste ja võõrastuste sihitu väljendamine, jutustused tähtsusetutest juhtumitest, kommentaarid asjade kohta, mis on täiesti ilmsed" (PC 5.1).

CC&R sõnastus on aga ääretult kummaline: sihipäratus, tähtsusetus, ilmselgus on mõisted, milles nende sõnutsi kirjeldab Malinowski seda, kuidas vormeleid nagu "Kuidas läheb?" (PC 2.4) ja neile järgnevaid ütlusi tuleks tõlgendada. See ei ole minu arvates üldse see, mida Malinowski eelmises lõigus tsiteeritud lausega ütleb. Need eelistused ja võõrastused, tähtsusetud juhtumid, ja täiesti ilmsed asjad ONGI see "keele voog", mis esimesele vormelile järgneb, mitte. Seda "esimest vormelit" ei tuleks küll samamoodi tõlgendada: "Tere!" ei ole sihipäratu! CC&R jätavad selle osa, mis on nende kirjakohtade vahel, milles Malinowski küsitleb tervituste funktsooni kohta (PC 2.4), ja milles ta käsitleb tervitustele järgnevat jutuvada (PC 4.6), tähelepanuta. Selles vahemikus seltab Malinowski, et tervituse funktsioon on murda see ebamugav vaikus, mida inimesed tunnevad võõra isiku juuresolekul. Mis sa seisad seal? Tule ütle tere!

In this initial delimitation, we find the origins of the interpretation of phatic communion as a form of "small talk," discourse operating in a limited domain and dislocated from practical action and what Malinowski thought of as "purposive activities" (which include hunting, tilling soil, and war in "primitive" societies). Malinowski nevertheless recognized phatic talk to be a form of action, serving "to establish bonds of personal union between people brought together by the mere need of companionship" (151). Even though it may "not serve any purpose of communicating ideas," phatic communion is functional in defusing the threat of taciturnity (150). (Coupland, Coupland & Robinson 1992: 208)

"Small talk" (vt ngram) on märksa vanem mõiste kui faatiline osadus. Mõlemad tähendavad seltskondlikku vestlust või lobisemist. Sellest ka sage sõnaseletus: "faatiline osadus" on pmst "small talk". Siin ütlevad CC&R, et faatiline osadus on seltskondliku vestluse tüüp või alamliik ("a form of"). See tõstatab küsimuse: milliseid seltskondliku vestluse vorme veel eksisteerib, mis ei ole faatiline osadus või ei hõlma faatilist osadust? Mina ei oska praegu sellele vastata.

Natuke sisukam on järgnev klausel, et faatiline osadus on "arutlus [discourse], mis võtab aset piiratud teemaderingis [domain] ja on nihestatud [dislocated] praktilisest tegevusest ja sellest, mida Malinowski pidas eesmärgipäraseks tegevuseks, näiteks jahipidamine, kündmine ja sõjategevus". Need viimased on autorite endi poolt lisatud kui "primitiivses" ühiskonnas saadavalolevad tööjaotuse rollid.

Väga kavalalt leiutatakse siin "phatic talk", et eemalduda faatilisest osadusest. Kahjuks lööb see ketist väga olulise lüli välja. Faatiline osadus on tegutsemisviis ("a mode of action", vt PC 7.9, mitte siinantud "a form of action"), "mille ülesandeks on kehtestada isiklikud ühendussidemed inimeste vahel, kelle on kokku toonud paljas vajadus seltskonna järele, ja mis ei täida mingit eesmärki edastada ideid" (PC 9.1). Lüli, mis siit jääb välja, on osaduse "atmosfäär": "faatiline osadus [toob inimesed] viisaka ühiskondliku lävimise meeldivasse õhkkonda" (PC 9.4), milles luuakse isiklikke ühendussidemeid. Paljast rääkimisest (talk) ei piisa - "osadus" vihjab, et osaletakse milleski.

Lõigu lõpp on väga kummastav: "faatiline osadus on funktsionaalne, sest aitab kahjutuks teha sõnaahtruse/vaikimise ohtu". Niimoodi, mokaotsast, kõnetatakse seda "kummalis[t] ja ebamugava[t] pinge[t], mida inimesed vastamisi vaikides tunnevad" (PC 4.6). Seda tunnet nimetamata ometi vihjatakse sellele: vaikimine on ohtlik. Miks? Kuidas? Siit lõigust ei selgu, aga Malinowski muudes kirjutistes on omajagu materjali, miks vaikiv võõras ei ole meeldiv ("primitiivsele" mõistusele annab see aimdust kurjast maagiast, nt).

There are no illustrative examples of any detail in the original treatment, though Malinowski noted there is a preference for affirmation and consent in phatic talk, perhaps mixed with an incidental disagreement that creates the "bonds of antipathy" (150). Another possibility is when speakers offer personal accounts of their views and life histories, to which (said Malinowski), hearers listen under some restraint and with slighly veiled impatience, waiting for their own turn to speak. "But though the hearing given to such utterances is as a rule not as intense as the speaker's own share, it is quite essential for his [sic] pleasure" (150-151). For Malinowski, phatic communion is therefore "talking small" in the further sense that it is communicatively suspect or at least dissimulative. Malinowski certainly felt there was a fundamental indirectness in phatic exchanges: (Coupland, Coupland & Robinson 1992: 209)

See, et Malinowski ei pakkunud illustratiivseid näiteid oma originaalkäsitluses, ei ole küll päris tõene. CC&R ei pruukinud seda märgata, sest neid ei huvita siin Malinowski enda käsitluse sügavuti lahkamine, aga sama lisandi teises alapeatükis toob ta ühe konkreetse näite "Trobriandi pärismaalaste tegelikust vestluses[t]", mille analüüsis ta kirjutab: "Viimati mainitud asjaolu seletab ka lausungi emotsionaalset joont: see pole pelgalt fakti konstanteering, vaid suurustlemine, eneseülistamine, mis on Trobriandi kultuurile tervikuna ja tseremoniaalsele kaubavahetusele konkreetsemalt väga iseloomulik" (Malinowski 2020[1923]: 292-293). Siin on erinevate teemade põimumispunktiks gossip/boasting, sest Malinowski arvates on nende pärismaalaste keelepeks põhiliselt "suurustlemine, eneseülistamine".

Selliseid seoseid märkamata rebivad nad "jaatamise ja soostumise" kontekstist välja. See sama ülal juba puudutatud lause, et "Esimesele vormelile järgneb keele voog, eelistuste ja võõrastuste sihitu väljendamine, jutustused tähtsusetutest juhtumitest, kommentaarid asjade kohta, mis on täiesti ilmsed" (PC 5.1) vihjab, et see ongi see "suurustlemine, eneseülistamine" - inimene pajatab muudkui sellest, mis talle endale meeldib või ei meeldi - sihitult, sest see ei vii mitte kuskile: vestluskaaslasel jääb üle ainult samamoodi heietada, mis talle endale meeldib või ei meeldi; või pajatab tähtsusetutest juhtumustest, mis on võib-olla ainult kõneleja enda jaoks tähtsad või, kui mitte isegi tähtsad, siis vähemalt midagi, millest kõneleda siis kui millestki muust ei ole kõneleda, jne. Jaatamise ja soostumise täielik kontekst ilmneb sellele kohe järgnevates lausetes: "Sellist loba, nagu võib leida algelistes ühiskondades, erineb vaid pisut meie endi omast. Ikka ja alati sama rõhk jaatamisel ja soostumisel, mille sekka on vahest segatud mõni juhuslik lahkarvamus, mis loob vaenusidemed" (PC 5.2-3). See "rõhk jaatamisel ja soostumisel" vihjab, et kuulajal ei ole sellisele mõttetule lobale omalt poolt midagi asjalikku lisada, lihtsalt noogutab kaasa või ütleb "ja-jah", et kõneleja saaks oma asjatut monoloogi edasi pidada. Kõige olulisem on aga koheselt järgnev: "Või ülevaated kõneleja isiklikest vaadetest ja eluloost, mida kuulaja kannatab vaevaliselt ennast tagasi hoides, oodates kuniks tuleb tema kord rääkida" (PC 5.4). Mina arvan, et just siin peitub see "suurustlemine, enseülistamine" mida Malinowski peab Trobriandi kultuurile iseloomulikuks - kõneleja räägib iseendast, kui kõva mees tema on ja mida kõike tema ise korda saatnud.

Selline tõlgendus meikiks eriti head senssi vaenusidemete osas, mida CC&R tsiteerivad sõnajärjekorda ära vahetades (mixed perhaps → perhaps mixed, mistõttu ma ei saa seda otsetsitaadiks märgistada). Samuti võib märgata, et Malinowski sõnastuses jaatamine ja soostumine põline (Always the same), aga CC&R tõlgenduses on nende jaoks "eelistus" (preference for). See on oluline vaid niipalju, et Malinowski sõnastuses on alati jaatamine-soostumine, millesse võib-olla sekkub eriarvamus, millest tekivad vaenusidemed; CC&R sõnastuss on faatilises osaduses jaatamine-soostumine eelistatud, ja võib-olla on sellesse segatud mõni eriarvamus, millest vaenusidemed tekivad. Nende lõdvendav ümbersõnastus tekitab võimaluse, et keegi eelistab lahkarvamusi ja vaenusidemeid lihtsalt jaatamisele-soostumisele. St jälle tekib küsimus, et kui midagi, mis Malinowski järgi on tervik (alati see sama jaatamine-soostumine), tehakse osaks (mõni eelistab jaatamist-soostumist, mõni järelikult mitte), siis mis on alternatiiv jaatamisele-soostumisele? Saan siinkohal täielikult aru, et nende eesmärk ei olnud faatilise osaduse mõistet seeläbi laiendada - see nähtavasti ei ole mitte mingist otsast süstemaatiline - aga sellise ümbersõnastuse või katkendliku tsiteerimise tulemusel tekivad Malinowski teksti praod, mida on võimalik mõlemast servast kinni haarates ja tõmmates venitada kuristikeks.

Lõigu keskosa on jälle üks ribadeks hekseldatud tsitaat, mille tõlget tsiteerisin ülal (vt PC 5.4) ja jutumärkidega tsitaat (PC 5.6). Üldpildis võib siin nentida, et Malinowski tekst on tõepoolest hästi ja huvitavalt kirjutatud - ta tõesti nägi vaeva, et huvitavaid (unhackneyed) lauseosi kokku õmmelda. Selle tulemusel juhtub mõnikord, et faatilist osadust seletades tsiteeritakse teda enam-vähem sõna-sõnalt, aga muudetakse natuke sõnajärjekorda või midagi muud tühist, mistõttu asja ümber ei saa jutumärke panna. Siin on täpselt selline meistriteos. Milline kunst on asendada sõna "Or" sõnadega "Another possibility is when"! Why say few words when the possibility of adding a lot of words could perhaps potentially produce the same linguistic effect? [reverse-Kevin]

Märkimisväärne on hoopis see, mis on välja jäetud. Ärahekseldatud tsitaadi ja otsetsitaadi vahel on terve lause, mis töötab koos sellega, mida siin otse tsiteeritakse: "Kuulaja ja kõneleja vahel loodavad sidemed ei ole sellises kõnekasutuses päris sümmeetrilised, sest keeleliselt aktiivne inimene saab suurema jao ühiskondlikku naudingut ja eneseülendust. Aga kuigi sellistele lausungitele pühendatud kuulamine pole reeglina niivõrd tugev kui kõneleja enda osa, on see tema naudingu jaoks väga vajalik, ja vastastikkus kujuneb välja rolle vahetades." (PC 5.5-6). Täielikult jäetakse välja "ühiskondliku nauding" ja "eneseülendus", mis on mingis mõttes asja kogu iva! Ilma selle vahepealse lausungita jääb mulje, et see on "kuulamine", millest kuulaja ei saa samavõrd tugevat (intense) osa. Siin ei haiguta väljajäetu tõttu isegi mitte kuristik - siia on tekitatud absurdsuse must auk.

Kuidas CC&R jõudsid järeldusele, et eelneva tõttu on "Malinowski jaoks faatiline osadus seega "small talk-imine" selles edasises tähenduses, et see on kommunikatiivselt kahtlane või vähemalt teesklev". Eriti arusaamatu on seos small talk-iga: kas nad tahavad öelda, et faatiline osadus on "väike" rääkimine, sest kõnelejad räägivad üksteisest mööda? Siit ei näi selguvat, mida nad sellega tahavad öelda. Veel vähem meikib senssi teeskluse (dissimulative) aspekt. Kustotsast?

Malinowski pidavat "kindlasti tundma", et faatilistes mõttevahetuses (exchange on väga vale sõna selles kontekstis, sest selle otsevaste eesti keeles on "mõttevahetus", aga kogu asja iva on selles, et tegelikult ei vahetata mõtteid) on "põhimõtteline kaudsus" (a fundamental indirectness), mispuhul nad tsiteerivad Malinowskilt tervet lõiku:

Are words in phatic communion used primarily to convey meaning, the meaning of which is symbolically theirs? Certainly not! [...] A mere phrase of politeness [...] fulfils a function to which the meaning of its words is almost completely irrelevant. Inquiries about health [our emphasis, since the expression relates directly to the data we consider later], comments on the weather, affirmations of some supremely obvious state of things - all such are exchanged, not in order to inform, not in this case to connect people to action, certainly not in order to express any thought. (Malinowski 1972: 151; in Coupland, Coupland & Robinson 1992: 209)

"Kas faatilises osaduses kasutatakse sõnu peaasjalikult selleks, et edastada tähendust mis sümboolselt kuulub neile sõnadele? Kindlasti mitte! [...] Lihtne viisakusväljend [...] täidab funktsiooni, millega selle sõnade tähendusel pole peaaegu mitte midagi pistmist. Pärimine tervise järele [CC&R rõhk], kommentaarid ilma kohta, mõne ülimalt ilmselge asjade seisukorra kinnitamine — kõike sellist vahetatakse mitte selleks, et teavitada, käesoleval juhul mitte selleks, et inimesi tegevuses ühendada, kindlasti mitte selleks, et väljendada mingit mõtet." (PC 6.1; 2.1-2)

See on omamoodi muljetavaldav, et siia traageldati kokku lause teksti keskelt, kohitseti lause teksti algusest, ja jäeti terviklikult sisse üks populaarsemaid lauseid, mis sellele kohe järgnes. Esimesele järgneb originaalis kohe see, et faatilises osaduses kasutatakse sõnu ühiskondlikus funktsioonis, ja, et nad ei ole mõttetegevuse tulemused ega kutsu mõttetegevust esile nende kuulajais. See väljajäetu on vahest üks populaarsemaid, aga siinsete autorite jaoks ebaoluline. Ise olen selle krüptilise lausega maadelnud küll ja veel ning jõudnud järeldusele, et tähenduse sümboolne kuulumine sõnadele on viide Ogdeni ja Richardsi kehatekstile, milles käsitletakse sõnade sümboolset funktsiooni - kaugemale pole veel läinud, sest O&R semiootika on omajagu keeruline (ja vahest arhailisem veel kui Malinowski ongi).

Teisest lausest (viisakusväljenduste funktsiooni vahelt) lõigati välja katkend, milliseid on Malinowski tekstis mitu ja mida ma ise nimetan hellitavalt as-well-as klausliteks: viisakusväljendid "on metsikute hõimude hulgas sama palju kasutusel kui Euroopa külalistetoas" (PC 2.1). Eestikeeli võiks neid nimetada ühtemoodi-klausliteks (vt PC 9.4). Nende eesmark on lugejat manitseda, et see uus keelefunktsioon, mida ta tuvastab, ei ole iseäralik ainult primitiivsetele metslastele, keda tema parasjagu uurib, vaid on tüüpiline ka tsiviliseeritud Eurooplasele. Tegu on universaalse nähtusega, mis on tema arvates alles nüüd - pärismaalastega kohtudes - võimalik selgelt eritleda. (Jätame siin mainimata, et samasuguseid täheldusi võib leida kaasaegsetelt enne teda, nt Helen Bosanquet, või, et taolistel märkustel pärismaalaste suhtluskommete üle on sajanditepikkune ajalugu ning Encyclopædia Britannica sissekanded igasuguste kaugete rahvaste kohta kubisevad taolistest tähelepanekutest.) Igal juhul on arusaadav, miks 1990ndate alguses kirjutavad uurijad otsustasid selle osa välja jätta. Mis mind siiski rahule ei jäta on need "Euroopa külalistetoad", mida ma kohtan entsüklopeedias justkui üha enam igas järgnevas köites. (Ühel hetkel tuleb asi käsile võtta ja Euroopa külalistetubade faatilisest osadusest eraldi artikkel kirjutada.)

Mulle meeldib, et CC&R on osutanud erilist (nurksulgudes) rõhku sellele, et "Küsimised tervise järele" (PC 2.2) on see, mis neid ennast kõige enam kõnetab. Minu jaoks on teoreetilises plaanis kõige tulemuslikumaks osutanud just teised kaks: "ilmast rääkimine" on produktiivne small talk troop, ja "mõne ülimalt ilmselge asjade seisukorra kinnitamine" toob selgelt esile vastuolu faatilise ja referentsiaalse funktsiooni vahel: referentsiaalse funktsiooni tüüpiline kasutus eeldab, et asjade seisukord ei ole ilmselge, et asjadele on vaja osutada, et nad saaksid selgeks. Mingi "ülimalt ilmselge asjade seisukorra kinnitamine" annab mõista, et tegu on kommunikatiivse liiasusega (redundancy), et faatiline suhtlemine on sisutühi ka semiootilises süvamõistes - viidatakse millelegi, millele ei ole vaja viidata.

Veel väärib märkimist, et PC 2.2 sisaldab triaadilist negatsiooni - võiks isegi öelda, et see on apotriaadiline. Ma ei väsi seda kordamast, aga Malinowski oli ka omamoodi (võib-olla tuletuslikult, derivatiivselt, sest ta toetus nähtavastu O&R triaadilisele mudelile) triaadik. Nimelt, siin on vähemalt kaks triaadilist eitust: faatiline osadus ei ole konatiivne, sest selle eesmärk ei ole "inimesi tegevuses ühendada" ja ta ei ole referentsiaalne, sest eesmärk ei ole "väljendada mingit mõtet". Natuke valus on selle koha pealt, et see ei ole täiuslik triaad: (1) teavitamine; (2) inimeste ühendamine ühistegevuses; ja (3) mõtte väljendamine on Esmasuse koha pealt liiane (kattub Kolmasusega).

Seda mõtet edasi arendades (kas ma olen seda varem teinud?) võib nentida, et ka illustratsioonid võivad kolmnurgale kaardistuda: (1) tervise järele pärimine; (2) kommentaarid ilma kohta; (3) mõne ülimalt selge asjade seisukorra kinnitamine. Siin on aga (2) ja (3) liiased, sest kommentaarid ilma kohta ongi mõne ülimalt selge asjade seisukorra kinnitamine - kõik, kellel silmad peas, näevad ise, mis ilm on. Siiski, tervise järele pärimine on pea täiuslik Esmasus. "Pea", sest siin tuleb viidata antiiksetele triaadidele, kus tervis on Esmasuse positsioonis, viitega kehale ja tajumisele. Tunnetusteoreetiline triaad on klassikaliselt: (1) tajumine; (2) tegutsemine; (3) mõtlemine. Selles suhtes on "tervise järele pärimine" täiuslik - see on enesetunnetuse järele pärimine ning seeläbi aheldatav psühholoogilise triaadiga: (1) emotsioonid/intuitsioon; (2) tahtejõud/kujutlusvõime; (3) mõtlemisvõime/loogilisus. Asjaolu oleks täiesti sile ja sujuv kui see "teavitamine" (to inform) oleks umbes midagi sellist nagu enda tervislikust seisundist teavitamine. (Minu sisemine pragmaatik lööb tantsu selle üle, et ma Teisesuse osas tahtejõu ja kujutlusvõime lõpuks ometi trükivalges samale pulgale asetasin - volitio ja notio selline aheldamine avab teoreetilisi võimalusi, mida ma olen veel võimetu realiseerima.)

The legacy of Malinowski's treatment is therefore a somewhat ambivalent view of phatic communion - talking that is aimless, prefatory, obvious, uninteresting, sometimes suspect, and even irrelevant, but part of the process of fulfilling our intrinsically human needs for social cohesiveness and mutual recognition. (Coupland, Coupland & Robinson 1992: 209)

See on õige, et Malinowski pärand on omajagu ambivalentne (vastakas, mitmeti mõistetav). Selle kõrval, kui populaarseks on "faatilisuse" mõiste saanud, on Malinowski enda algupärase määratlus käsitlemine ja mõistmine üllatavalt harv ja väheldane. Olulist rolli selles mängib minu arvates see, et asja iva ("small talk") on igaühele koheset hoomatav, siililegi selge, aga Malinowski konkreetne sõnastus, eriti tehnilisemate terminite osas, oli juba O&R teose ilmumise ajaks kas juba aegunud või peatselt aeguv (Malinowski lülitus faatilise osaduse seletamisel kasutatud instinktipsühholoogialt peatselt üle psühhoanalüütikale ja seejärel biheiviorismile).

Faatilist "rääkimist" ilmestavate omadussõnade hulgast on pooled Malinowski omad (sihitu, ilmselge, ebaoluline), aga pooled CC&R poolt lisatud (prefatory - sissejuhatav, uninteresting - ebahuvitav, sometimes suspect - mõnikord kahtlane). "Sissejuhatav" on lisatud ilmselgel põhjusel, et nad uurivad meditsiinilist intervjuud, milles faatiline "ülessoojendamine" (warming up) võtab aset vestluse alguses; "ebahuvitav" on loomulikult tuletatav - mitte kaugel ebaolulisusest (irrelevant), aga tuletatav ka sellest olukorrast, kus kuulaja ootab kannatamatult oma korda rääkida (PC 5.4), st kõneleja jutt on arusaadavalt ebahuvitav selle kõrval, mida ise tahad rääkida; "kahtlane" (suspect) on selles kontekstis kahtlane - kuna see esineb kogu artiklis vaid ühe korra veel, on raske öelda mida nad sellega mõtlevad.

Natukenegi asjaette on viimane lauseosa, mille järgi faatiline osadus on "osa meie inimolemuslikust ühiskondliku sidususe ja vastastikkse äratundmise vajaduse täitmise protsessist". Nuriseda võib ainult selle üle, et see on jällegi üldistatud ja teisendatud versioon sellest, et "Kõikides inimestes on teada-tuntud kalduvus ühte koguneda, koos olla, ja üksteise seltskonda nautida" (PC 3.2). Kas ühiskondlik sidusus/ühtekuuluvus ja vastastikkune äratundmine/tunnustamine on päriselt vajadused, ei selgu. Nii üldist asja võib siiski julgelt oletada. "Vajaduste" mõistega laveeritakse ümber Malinowski pea-tõlkimatu väljendi, "convivial gregariousness" (PC 7.6).

In the many later uses of the term phatic communion, it is the negative valuation that predominates, particularly when talk is analyzed to be referentially deficient and communicatively insignificant. Abercrombie suggested that, "The actual sense of the words used in phatic communion matters little" (1956: 3). Wolfson (1981) discussed how foreign students in the United States complain about "phoney" invitations to to social events offered insincerely as part of phatic small talk. Cheepen (1988) revived Malinowski's distinction between language as a mode of action and phatic communion. She renamed phatic communion "chat" (14ff), though she took the category to include narrative as a key element (which Malinowski in fact considered a separate category). Hudson (1980) glossed phatic communion as "the kind of chit-chat that people engage in simply in order to show that they recognize each other's presence" (109). (Coupland, Coupland & Robinson 1992: 209)

Siin on hinnang väga õige, aga vajab täpsustamist - "faatilisus" ei ole tagantjärgi omandanud negatiivset hinnangut, see hinnang on kohal juba Malinowski algupärases määratluses. Näiteks: "Valisin ülalolevad metslaste kogukonnast, sest tahtsin rõhutada, et täpselt selline ja mitte teistsugune on algelise [primitiivse] kõne iseloom" (PC 8.3). Tähendab, Malinowski pidas faatilist keelekasutust kõige algelisemaks-primitiivsemaks, millesse tsiviliseeritud Eurooplased võivad vabalt libastuda: "[niisama] juttu ajades kasutame me keelt täpselt nagu metslased seda teevad ja meie jutust saab üleval analüüsitud "faatiline osadus"" (PC 9.1). Viimase saja aasta jooksul on faatilisust omistatud kõiksugustele inimgruppidele, olenditele, esemetele ja olemitele - peaaegu eranditult sisaldavad need edasiarendused negatiivset hinnangut: "faatiline" on midagi madalamat-järku, lihtsameelsemat, tühisemat, tähtsusetumat kui mingi mitte-faatiline analoog. Sellest, keda ja mida kõike on halvustavas tähenduses (in a pejorative sense) faatiliseks nimetatud, tuleb mul ühel ilusal päeval kirjutada artikkel, "Who you callin' a phatic?" [loe: "fat dick"]

Abercrombie 1956: 3 - "Faatilises osaduses kasutatavate sõnade tegelik tähendus ei oma suuremat tähendust; hoopis näoilme ja hääletoon on tõenäoliselt need, mis on tähtsad. Räägitakse, et Dorothy Parker oli kord üksinda peol ja igavles, kui rida kaugeid tuttavaid küsisid temalt järgemööda, "Kuidas sul läheb? Millega sa oled tegelenud?" Igaühele vastas ta, "Ma just lõin abikaasa kirvega maha ja tunnen ennast hästi." Tema hääletoon ja näoilme olid peo-vestlusele kohased, niiet iga järgmine tuttav naeratas, noogutas ja liikus edasi."

See, et välistudengid tunnevad ebamugavust USA-s tüüpilisele ebasiirast küllakutsest (a la Now, make sure you come visit us, you hear!) on saanud klassikaks, mida võib kuulda näiteks kultuuridevahelise suhtlemise ainekursuses. Internetis ei ole see paljuviidatud artikkel kahjuks praegu ligipääsetav: Wolfson, Nessa 1981. Invitations, compliments, and the competence of the native speaker. International Journal of Psycholinguistics 8: 7-22.

Võrreldav lugu on järgmise allikaga: Cheepen, Christine 1988. The predictability of informal conversation. London: Pinter. - See raamat on mul juba kaua radaril olnud, aga internetis ei ole ja TLÜAR-i hoidlast pole veel tundnud vajadust tellida. Google Books võimaldab katkendeid piiluda. Faatilisus annab järgnevad tulemused:

• "Sellisel keelel ei ole seega mingisugust eesmärki, mis oleks võrreldav Kõnele-tegevuses [Speech-in-action] (sellist eesmärki, mida ma olen nimetanud "tehinguliseks" [transactional]). Faatilise osaduse eesmärk on ühiskondlike sidemete loomine kõnelejate vahel: "Iga seisukohavõtt on tegu, mis täidab otsest eesmärki siduda kuulajat kõneleja külge mõne ühiskondliku tundmuse köidikuga"" [PC 7.8] (Cheepen 1988: 16)
• "Ta [kes?] märgib, et: "kõige olulisem ajend faatilise (vestlus)algatuse taga on see, et kõneleja soovib kuulutada, et tema kavatsused on rahumeelsed", ja võtab faatilised läbikäimised kokku (ja seeläbi täpsustab neid) kui "viisakusstrateegiad". See seisukoht on saanud peaaegu universaalseks kõigi autorite hulgas, kes on lähenenud faatilise osaduse uurimisele [...]" (Cheepen 1988: 18)
• "[...] tema [kelle?] märkused keskenduvad faatilise osaduse kasutamisele, et anda märku sõbralikkusest, viisakusest, jne. Ta märgib, et "Sõbralikule faatilisele kavatsusele [phatic intention] keeles eksisteerib negatiivne vaste irvitamise ja naeruvääristamise kujul, kus kavatsus on seekord vähem teavitada kuiet välistada. Laste hulgas võib see kavatsus esineda kindla hääletooni kujul. [...] Mõnikord kasutatakse solvavat kõnepruuki heade sõprade hulgas sõbralike kavatsustega. Hoopis keerulisem kavatsus, milles soov haavata ja paitada omavahel võistlevad, võib viia kiusamiseni."" (Cheepen 1988: 18)

Huvitavad tähelepanekud, aga piilu-vaatest ei ilmne, keda Cheepen tsiteerib. Igal juhul näitavad need katkendid, et Cheepeni teost tasuks ühel hetkel proovida kätte saada. Omaette küsimus on CC&R kajastuse sisu: kas faatilise osaduse ja keele kui tegutsemisviisi eristus oli kuskile kadunud või surnud, et seda tuli taaselustada (revive)? See on omaette küsimus, kas jutustamine (narrative) on faatilisest osadusest selgesti eristatav kategooria või osa faatilise osaduse tüüpilisest repertuaarist. Kui keegi väljendab oma vaateid või räägib oma elulugu, kas see ei ole mitte jutustamine? Küsimusele saab tõenäoliselt vastata ainult Malinowski kogu lisandit põhjalikult ja lähedalt uuesti üle lugedes, sest see tülin ripub tema kahtlase "situatsiooni konteksti" mõiste küljes (mida kritiseeris põhjalikult Wolf, George 1989. Malinowski's 'context of situation'. Language & Communication 9(4): 259-267. DOI: 10.1016/0271-5309(89)90023-2 - lugemismärkmed polegi vist siia veel jõudnud, ei tea kas kaotasin jäädavalt ära...).

Viimane viide selles lõigus: Hudson, Richard A. 1996[1980]. Sociolinguistics. Second edition. Cambridge: Cambridge University Press. [second edition on lg-s kättesaadav] - Kuna selles esineb "faatiline" vaid mõned korrad, võib needki siia üles rivistada:

• "Veel üks kõnekasutus on lihtsalt luua (establish) või kindlustada (reinforce) ühiskondlikke suhteid - mida Malinowski nimetas faatiliseks osaduseks, mis on selline pinnapealne lobisemine (chit-chat), millega inimesed tegelevad lihtsalt selleks, et näidata, et nad teadvustavad üksteise kohalolekut." (Hudson 1996: 109)
• "Just nad mõned inimesed on paremad autojuhid kui teised (selles ulatuses, et mõned läbivad sõidueksami ja teised kujuvad läbi), nii on ka mõned inimesed ühiskondlikus läbikäimises (social interaction) paremad kui teised. Sellele tuleb lisada kaks täpsustust. Esiteks erineb kõnelemise edukus arvestatavalt vastavalt vajaliku kõneakti tüübile. Mõned inimesed on head intellektuaalses väitluses ja kehvad faatilises osaduses, ja vastupidi; ja nagu me edaspidi näeme, võivad lapsed, kes on keelemängudes väga oskuslikud, klassiruumis või ametlikus intervjuus vaevaliselt edasi jõuda (flounder)." (Hudson 1996: 112)
• "On lihtne näha miks me vaevume ütlema asju, mis aitavad meil saada asju, mida me tahame. Aga miks me vaevume tegelema faatilise osadusega ja miks me muretseme, kuidas oma päringuid (requests) kõnes viisakalt riietada?" (Hudson 1996: 113)

Viimane katkend läheb edasi Goffman facework-i teemal (vt 1974[1955]). Huvitaval kombel oli ka Goffman tugevalt mõjutatud Malinowskist, aga veel pole tema doktoritööd läbi lugenud, et midagi enamat lisada.

Thomas, Bull, and Roger (1982) listed phatic as one of their 12 "activity categories" in communication. They defined the category as "speech that initiates conversation, but [that is] convention conventional and ritualised, such as 'hello', 'how are you?', etc." (148). Leech (1974) stressed the uncontroversial nature of phatic talk and considered it "dull and pedestrian" (62). Turner (1973) saw it as semantically "empty." In his view, we should "give the name 'phatic language' to all language which is designed more to accommodate and acknowledge a hearer than to carry a message" (212). (See also Cheepen 1988: 16ff., for a useful review of this literature and Scheider 1987.) There are, of course, extensive further literatures on small talk (Beinstein 1975; Schneider 1988), situational formulas (Matisoff 1979; Tannen & Öztek 1981), greetings (Firth 1972; Sacks 1975), politeness (Ferguson 1981; Brown & Levinson 1978, 1987), and related concepts that all owe a considerable debt to theorizing about phatic communion. (Coupland, Coupland & Robinson 1992: 209-210)

Thomas, Andrew P.; Bull, Peter; Roger, Derek 1982. Conversational exchange analysis. Journal of Language and Social Psychology 1(2): 141-156. DOI: 10.1177/0261927X8200100204 - nende 12 tegevuskategooriat on: (1) Offer - alustad vestlust informatsiooni või arvamuse pakkumisega; (2) Reply - informatiivne vastus Request-ile; (3) Consent - nõustumine jm positiivne hinnang, millega kinnitatakse teiste öeldut; (4) Dissent - mitte-nõustumine või negatiivne hinnang teiste öeldule; (5) Modification - eelnevalt väljendatud idee täpsustamine/muutmine; (6) Phatic - ""viitab toimingutele, mis on sarnased Pakkumistele selle osas, et viitab kõnele, mis algatab vestlust, kuid teeb seda konventsionaalset ja rituaalset informatsiooni tutvustades, nagu "tere", "kuidas sul läheb?" jne." (Thomas, Bull ja Roger 1982: 148); (7) Quotes - sarnased Pakkumistele, aga kordab juba öeldut; (8) Insults - verbaalne väärkohtlemine; (9) Reaction - häälitsused vastusena teiste öeldule; (10) Requests - informatsioonipäringud; (11) Mand - kõnetoimingud, mille eesmärgiks on saada kuulaja midagi tegema, a la käsud; (12) Threat - eelmise eritüüp, ähvardab midagi korda saata kui kuulaja ei allu käsule. Faatilisuse osa on võrdlemisi pädev, aga tundub Jakobsonil põhinev, st kitsas.

Leech, Geoffrey 1985[1974]. Semantics. Second edition. Harmondsworth: Penguin. [lg] - Sisaldab tervet alapeatükki faatilisest funktsioonist, mis tuleks ehk samamoodi lähedalt luubiga üle vaadata nagu mul on plaanis paljude samalaadsete katkenditega teha (CC&R on pelgalt esimene vähemalt 100-allikalises reas). Siia jätan esimese mainimise, mis esineb enne pühendatud alapeatükki:

• Veel üks keelefunktsioon, mida võhik võtab harva piisavalt tõsiselt, on nn faatiline funktsioon (Malinowski mõiste "faatiline osadus" järgi), st funktsioon suhtluskanalite [line of communication] lahtisena hoidmiseks, ja ühiskondlike suhete heas seisukorras hoidmiseks (Suurbritannia kultuuris on ilmast rääkimine teadatuntud näide sellest). Faatiline funktsioon asub esteetilisest funktsioonist kõige kaugemal, kuna siin on keele poolt sooritatav suhtlustöö [communicative work] kõige kergem: oluline pole mitte niivõrd see, mida öeldakse, vaid see, et ta seda üldse ütleb." (Leech 1985: 41)

Leech on respektaabel. Ta teadvustab, et faatiline funktsioon on Malinowski mõiste järeltulija, aga mitte päris sama asi. Suhtlemisvahendite töökorras (kanalite avatud) hoidmine on Jakobsonist lähtuv faatiline troop, mis Malinowski mõtlemisele on võõras (ebamugavast vaikusest näost-näkku koos viibides saab Jakobsonil küsimus, kas telefoniliin on töökorras). Ühiskondlike suhete heas seisukorras hoidmine on Malinowskist inspireeritud, aga vestelda selleks, et "kehtestada isiklikud ühendussidemed inimeste vahel" (PC 9.1) ei tegele mokaotsastki nende suhete heakorraga. Ilmast rääkimine on tõepoolest üks äratuntavamaid faatilisi troope - võiks isegi öelda representatiivseid anekdoote - millest võiks ka kunagi eraldi kirjatükk saada, milles kaevuda ilmast rääkimisse vanemas inglisekeelses kirjanduses. Faatilise ja esteetilise funktsiooni vastandlikkus kõlab täpselt nagu Uriel Weinreich: ""Aga mulle tundub, et keeleteaduse jaoks on pakilisem ülesanne selgitada lifti, mitte lifti nuppu [doorbell]" (1963: 118). Sõnakunst (verbal art), ehk esteetiline funktsioon, võib meid tõsta keeruliste semantiliste assotsiatsioonide kõrgustesse, aga "Kuidas sul läheb?", ehk faatiline funktsioon, on niivõrd rutiinne ja konventsionaalne, et see asub isegi väljaspool semantilist lifti, peaaegu väljaspool keelt.

Turner, G. 1973. Stylistics. Harmondsworth: Penguin. - Samuti väärib ehk eraldi käsitlust, sest raamatu viimasel mõnekümnel leheküljel esineb "faatiline" sageli. Võin siin märkida, et Leech ja Turner on mõlemad sellistest viidetest ammusest ajast juba tuttavad, aga alles nüüd on võimalik internetist nende teosed tuimalt alla laadida ja üle vaadata, mida nad konkreetselt kirjutasid. Võtan järelemaitsmiseks esimese, natuke eraldiseisva, lõigu Turnerilt:

• Vähema piinlikkusega olen olukordi valesti mõistnud oma kodumaal. Mu sõbralik Austraalia perearst tervitab mind kui ma teda külastan tüüpilise Austraalia tervitusega, "Kuidas sul läheb?" Hetkeks, arstikabineti ebamäärases olukorras, mõtisklen kas öelda "Hästi, aitäh", enne kui ma hakkan talle seletama kuidas ma olen "hästi"-st piisavalt kaugel, et tema konsultatsiooni otsida. Sellises olukorras pöörame me selle naljaks, sest väikesed arusaamatused ei ole ilmtingimata märkida keele ebatõhusust. [Sellistel väikestel arusaamatustel] on sõbralikud või "faatilised" kasutused. Võib-olla peaksin siinkohal arvama, et ma võtsin [extracted] sõnadesse liiga palju tähendust välja, rohkem kui arst kavatses [intended]. Minu kiiruga "tähenduseni jõudmine" takistas mõistmis, mis antud juhul oli korraga rohkem ja vähem kui [õige] tähendus." (Turner 1973: 146)

Turner, oma teose pealkirjale vastavalt, kirjutab väga ladusalt. Minu tõlge ei ole adekvaatne. Selle lookese iva haakub CC&R artikli taotlustega: kui arst küsib sult konsultatsioonil, "Kuidas sul läheb?", siis on tahab ta vastuseks saada tervisekaebusi, mitte rutiinset, igapäevaelus ettemääratut tüüpvastust, "Hästi, tänan küsimast. Ja sul?" Nende tõlgenduste vahel pendeldamine ongi tõenäoliselt see, mida CC&R nimetavad "läbirääkimiseks".

Lõigu lõpus tulistavad CC&R puusalt hulga viiteid faatilisusega seotud teemadel. Poolest neist on juba ammusest ajast tuttavad, niiet jätan siia ainult viited:

• Schneider, Klaus R. 1987. Topic selection in phatic communion. Multilingua 6(3): 247-256. DOI: 10.1515/mult.1987.6.3.247
• Beinstein, Judith 1975. Small talk as social gesture. Journal of Communication 25: 147-154. DOI: 10.1111/j.1460-2466.1975.tb00649.x
• Schneider, Klaus R. 1988. Small talk: Analysing phatic discourse. Marburg: Hitzeroth. [ESTER]
• Matisoff, James A. 2000[1979]. Blessings, curses, hopes and fears: psycho-ostensive expressions in Yiddish. Philadelphia: Institute for the Study of Human Issues, Inc. [lg]
• Tannen, Deborah; Özek, Piyale Cömert 1977. Health to our mouths: Fourmulaic expressions in Turkish and Greek. Proceedings of the 3rd Annual Meeting of the Berkeley Linguistics Society, 516-534. [Online, Mirror]
• Firth, J. R. 1972. Verbal and bodily rituals of greeting and parting. In: La Fontaine, J. S. (ed.), The interpretation of ritual. London: Tavistock, 1-38. [lg]
• Sacks, Harvey 1975. Everyone has to lie. In: Sanches, M.; Blount, B. G. (eds.), Sociocultural dimensions of language use. New York: Academic, 57-80. [Online]
• Ferguson, Charles A. 1976. The stucture and use of politeness formulas. Language in Society 5(2): 137-151. DOI: 10.1017/S0047404500006989
• Brown, Penelope; Levinson, Stephen C. 1978. Universals in language usage: Politeness phenomena. In: Goody, E. N. (ed.), Questions and politeness: strategies in social interaction. Cambridge: Cambridge University Press, 56-289. [ESTER]
• Brown, Penelope; Levinson, Stephen C. 1987. Politeness: Some universals in language usage. Cambridge: Cambridge University Press. [lg]

Schneider (1987, 1988) ja Beinstein (1975) annavad ülevaate small talk-i käsitlevast kirjandusest, Matisoff (1979) ja Tannen & Öztek (1977) suhtlusolukorrale kohastest vormelitest, Firth (1972) ja Sacks (1975) tervitustest, Ferguson (1976) ja Brown & Levinson (1978, 1987) viisakusest.

One further area of research that connects well with the Malinowski perspective in contemporary sociolinguistic studies has been the analysis of gossip, usually in connection with gender issues. Mills (1989) showed how even by the mid-16th century, "a gossip" had come to refer to "a person, mostly a woman, of light and trifling character, especially one who delights in idle talk, a newsmonger, a tatler" (108). Gossiping is variously treated as a pernicious stereotyped attribution of women (Spender 1980), "an aspect of [actual] female language use" (Jones 1990: 242), an agency for moral reproduction (Gluckman 1963), or an indispensable feminist weapon (Osman 1984). We cannot enter this debate here and merely point out that the attributes often taken to define gossip ovelap very directly with those of phatic talk (and Malinowski himself used the term gossip in illustrating phatic communion - see earlier quotation), not least in terms of topic restriction and triviality, nonfactuality, and relational closeness. (Coupland, Coupland & Robinson 1992: 210)

"Veel üks uurimisvaldkond, mis haakub hästi Malinowski vaatenurgaga kaasaegsetes sotsiolingvistilistes uurimustes on kuulujuttude analüüs, mida tavaliselt seostatakse sooküsimustega". Lõik seletab edasi lähemalt, kuidas kuulujuttu/keelepeksu seostatakse naiste omavahelise suhtlemisega. See "gossip" on tõepoolest esiletorkav temaatika - sõna ise esineb tekstis tervelt 5 korda. See sai ka üsna varakult aktuaalseks teemaks seoses IIMS ja propagandaga. Näiteks:

• "Vaevuhoomatavam [sõnavahetuse] tüüp on kuulujuttude rääkimine, milles inimesed laimavad mittekohalviibivat sõpra, mitte niivõrd kättemaksuhimulisest suhtumisest eemalviibivasse [sõpra], kuivõrd lihtsa viisina, et hetkeks liitlasi leida." (Burke, Attitudes Toward History, 1959[1937]: 234)
• "On juhtumeid, mil me ei pea "mõtlema," kui tootliku töö saab kõrvale jätta, kui kohanemisprobleemid ei ole kaasatud. Sellised sündmused ei sõltu probleemide lahendamisest, aga neil on eesmärk. Nad pakuvad võimalusi lõõgastuda, viise vähendada pingeid. Sellised puhkuslikud toimingud võivad aset võtta isegi praktilise töö käigus. Töölaule, kuulujuttude rääkimist ümber töölaudade, teetööliste ja parvepoiste sõnamänge, grupitööga kaasnevaid lustakusi tuleb mõista kui kõnekasutust, mis ei pruugi mitte ainult kergendada töövaeva vaid ka inimestevahelisi suhteid luua. Meestevaheline vaba, kerge, sihitu andmine-ja-võtmine võimaldab koostööd nende ühistes ettevõtmistes." (Lee, Language Habits in Human Affairs, 1941: 217)
• "Kui vestluses võtab aset vaikushetk, võib keegi "viia teisi kurssi" uusima kuulujutuga, mis pähe tuleb, ilma, et ta oleks ajendatud sügavamatest pingetest, mis on enamuse kuulujutu-levitamise aluseks." (Allport & Postman, "The Basic Psychology of Rumor", 1958[1945]: 143)

Esimeses katkendis rõhutatakse seda, et kuulujuttude rääkimine võib tekitada ühistunnet, sest koondutakse ühise - eemalviibiva - inimese vastu. Räägitakse kellestki tema selja taga. Teises on rõhk sellel, et kuulujuttude rääkimine on omamoodi meeldiv ajaviitmisviis, mis aitab mõtteid eemale juhtida parasjagu käimasolevast tegevusest. Kolmandas jälle, et kuulujuttude rääkimine ei pruugi isegi olla halvustav või kellegi laimamine, vaid lihtsalt kerge asi, millega juttu jätkata kui millestki muust ei ole rääkida.

Mills, J. 1989. Woman words. London: Longman. - "Mills näitas, kuidas juba 16. sajandi keskpaigaks hakkas "keelepeksja" tähendaba "kerge ja tühise iseloomuga isikut, enamasti naist, eriti sellist, kes tunneb rõõmu tühjast jutust [idle talk], uudiste jagamisest, lobaajamisest"". See on ilmselt inglisekeelse kirjanduse põhjal loodud üldistus ja võib vabalt tähendada mitte midagi muud kui, et 16. sajandi keskpaigast saadik on meil inglisekeelset kirjandust. Tõenäoliselt võib naiste keelepeksu teemal leida kirjakohti juba Vana-Kreekast, nagu vihjab kasvõi selline kirjatükk nagu "Gossip was a powerful tool for the powerless in Ancient Greece" (Aeon Ideas, 2019).

Spender, Dale 1980. Man made language. London: Routledge and Kegan Paul. [lg] - "Lobisemist käsitletakse erinevatel viisidel kahjuliku naistele omistatud stereotüübina". Pole kindel, millele CC&R täpselt viitavad, sest leheküljenumbreid nad ei anna, aga selle raamatu eessõnaks on luuletus, mis algab sõnadega "what men dub tattle gossip women's talk / is really revolutionary activity / and would be taken seriously by men / if men were doing the talking". Tundub huvitav teos.

Jones, Deborah 1980. Gossip: Notes on women's oral culture. Women's Studies International Quarterly 3(2-3): 193-198. DOI: 10.1016/S0148-0685(80)92155-7 - Tsiteeritud abstraktist: "Naiste keelepeks on osa naiselikust keelekasutusest, mida eristatakse üldisematest mõistetest [nagu] naiste kõnestiil ja keelepeks [kui selline]. Keelepeksu kirjeldatakse siin sotsiolingvistiliste tunnuste mõistetes, rõhuga funktsioonidel, mille alusel saab keelepeksu jagada nelja kategooriasse: majapidamis-jutt [retseptid, riidepesu, abikaasa, lapsed], skandaalid [teiste käitumise hindamine, eriti teiste naiste], bitch-imine [viha väljendamine naiste piiratud ühiskondliku rolli ja alama staatuse üle] ja tšättimine." (Jones 1980: 193)

Gluckman, Max 1963. Gossip and scandal. Current Anthropology 493): 307-315. DOI: 10.1086/200378 - Kuulujuttude rääkimine "on moraali taastootmise vahend". CC&R võib-olla peavad silmas näiteks järgnevat tsitaati Gluckmani artiklis: "Kombiidil [Haiti maleva-taoline ühine töötamine] ei saa mees mitte ainult teadlikuks päevakajalistest kuulujuttudest, vaid naudib ka laulude õppimist ja laulmist, mis kommenteerivad salvavalt naabrite vajakajäämisi, hindavad nende külalislahkust, kes on kombiidile [töökäsi appi] kutsunud, või räägivad skandaalidest, mis on sõnastatud piisavalt kaudselt, et laulu viide jääb arusaadavaks, aga vaevu, niiet see ei anna inimestele alust kedagi otseselt süüdistada." " (Herskovits, Life in a Haitian Valley, 1937: 74f; vt Gluckman 1963: 307)

"Me ei saa siinkohal sellesse vaidlusesse laskuda [kas keelepeks on asendamatu feministlik relv], vaid juhime tähelepanu sellele, et keelepeksu määratlemiseks kasutatavad omadused kattuvad väga otseselt faatilise kõne [phatic talk] omadega (ja Malinowski ise kasutas keelepeksu mõistet selleks, et näitlikustada faatilist osadust), millede hulgas on teemade piirid [topic restriction], triviaalsus, mittefaktilisus ja inimsuhete lähedus [relational closeness]". Kõik on justkui õige, aga mittefaktuaalsus (nonfactuality) küll ei kuulu nende omaduste hulka, mida Malinowski ise nimetas; samuti tuleb inimsuhete läheduse osas Malinowski teksti vahest rohkem sisse lugeda, kui seal algupäraselt on.

Taken as a whole, these later treatments tend to underplay Malinowski's insistance on the human ebmeddedness of phatic communion - indeed his motivation for using the term communion rather than communication or speech. But beyond this, the assumptions underlying many of these contemporary approaches raise their own difficulties. Phatic communion is taken to designate some sort of minimalist communicative practice, though along several possible dimensions. The "mereness" of phatic communion (which is clear enough in Malinowski too) by virtue of its low interest value, low information value, low relevance, perhaps also its low trustworthiness, presupposes an alternative mode of "true" or "authentic" discourse from which phatic talk deviates. Functionally, it is conceived as talk that will be enacted "for its own sake" or "to avoid other problems" (cf. Robinson 1972). But this approach implicitly validates what has been called the machine metaphor for human communication (Scollon 1985): communication is a generative mechanism and the machine must be "humming" if we are not to believe it has broken down. But is it really appropriate to see phatic communion as less than perfect operation of the machine or as communicative tick-over? (Coupland, Coupland & Robinson 1992: 210)

"Kokkuvõttes kalduvad need hilisemad käsitlused pisendama Malinowski rõhku inimese sängistatusele [embeddedness] faatilises osaduses - tegelikku põhjust, miks ta kasutab mõistet osadus, mitte kommunikatsioon või kõne. Selle kõrval tõstatavad paljud nende kaasaegsete lähenemiste aluseks olevad eeldused omi raskusi." - CC&R on väga õigesti tabanud, et "osadus" on nimme vastandatud "suhtlemisele": faatiline osadus on situatsioon, tema enda sõnu kasutades "viisaka ühiskondliku lävimise meeldiv[...] õhkkond[...]" (PC 9.4) - "the pleasant atmosphere of polite, social intercourse". "Osadus" rõhutab, et see on meeldiv viisakas õhkkond - atmosfäär - millest niisama ajaviiteks juttu ajavad inimesed võtavad osa. Selles suhtes on natuke irooniline, et CC&R ise nii sageli asendavad osaduse millegi muuga: phatic processes, phatic talk, phatic exchanges, phatic small talk, phatic mode of talk, jne.

"Faatilise osadusega arvatakse tähistatavat mingisugust minimalistlikku kommunikatiivset tegevust, aga mitmes võimalikus mõõtmes. Faatilise osaduse "pelgasus" [mereness] (mis on ka Malinowski enda tekstis piisavalt selge), eeldab oma huviväärtuse [interest value], madala informatsiooniväärtuse [information value], madala olulisusega [relevance], võib-olla ka oma madala usaldusväärsusega [trustworthiness] alternatiivset, "tõest" või "autentset" arutlusviisi, millest faatiline vestlus hälbib."

See "pelgasus" on mind ennast lõputult närinud. Faatilise osaduse määratluses esineb see sõna 6 korda: "some mere manual work" (PC 1.2); "A mere phrase of politeness" (PC 2.1); "mere sociabilities" (PC 3.1); "the mere presence of others" (PC 3.3); "a mere exchange of words" (PC 6.1); "the mere need of companionship" (PC 9.1). Ka tema teistes kirjutistes on see äärmiselt sage. Näiteks doktoritöös: "the mere act of propagation" (Malinowski 1913: 34); "a mere act of brutal force" (1913: 53); "the mere moral sanction" (1913: 57); "the mere physiological fact" (1913: 177); jne. Malinowski kasutuses on see mereness pmst "tühipaljas".

"Usaldusväärsuse" osa pean siiski CC&R enda leiutiseks. See, et tervitamine või ilmast rääkimine on mingis mõttes "võlts" on hilisem lisandus. Malinowski tekstis on vaid nii palju, et kaastundeväljendused on võltsid (vt PC 2.3) - see ei rakendu minu arvates kogu faatilisele osadusele. Ülejäänud mõõtmed/dimensioonid on enam-vähem paikapidavad ja võib-olla isegi moodustavad triaadi: ebahuvitavale, ebaolulisele, mitteinformatiivsele faatilisele osadusele vastandub huvitav, oluline, informatiivne suhtlemine. Siin eeldan, et huvi on kõneleja psühholoogiline seisund, olulisus on teiste inimestega koordineeritava tegevusega seotud omadus, ja informatsioon puudutab maailma, mis kuulajat ja kõnelejat ümbritseb.

Robinson, W. Peter 1972. Language and social behaviour. Harmondsworth: Penguin. - See teos on ümber töötatud uue pealkirjaga, Language in Social Worlds (Robinson 2002, Wiley-Blackwell). "Funktsionaalselt peetakse seda rääkimiseks, mida teostatakse "[rääkimise] enda nimel" või "selleks, et vältida teisi probleeme"". Siin tähendab "funktsionaalselt", et toetutakse Jakobsonile: "Lisaks seitsmele funktsioonile, mida käsitletakse edaspidi, tasub võib-olla märkida, et 21. sajandi Suurbritannias on vähemal kolm väga üldist põhjust, mis näivad olevat verbaalses käitumises operatiivsed: faatiline osadus, eskapism ja vältimine, ja vastavus kultuurinormidele" (Robinson 2002: 64). Faatilisest osadusest:

• "Malinowski arvas, et ühiskondades, mida ta uuris, istusid inimesed ringis ja ajasid juttu viisil, mis tekitas temas ettekujutuse, et selle tulemus on umbes, "Siin me oleme koos, istume ringis, ajame juttu. Kas pole tore?" Sõprade ja/või sugulaste meeldiv õhkkond [ambiable ambiance], mida aeg-ajalt ilmestab [punctuated] mõni märkus. Inglismaal esindaks seda kõige stereotüüpilisemalt väike arv meessoost püsikliente, kes on õhtul kogunenud külapubisse. Vestlus oleks aeglane ja katkendlik [desultory], ja vestlusteema kalduks valitsuse üle nurisemisse, eriti seoses maaelu küsimustega. Vahetevahel kinnitatakse grupisisest [ingroup] solidaarsust. Samuti perekonna ja sõpradega, eriti pidulikel puhkudel. Kreekas ja Itaalias asendab kohvik Inglise pubi. Seda, kas sellised isiklikud tähelepanekud on enam kui stereotüüpilised, tuleb veel uurida. Neid tegevusi võib vaadelda teiste inimeste seisundite vastastikkuse reguleerimisena, aga sellistesse komponentidesse eraldamine kahandab tervikut." (Robinson 2002: 64)

Scollon, Ron 1985. The machine stops: Silence in the metaphor of malfunction. In: Tannen, D.; Saville-Troike, M. (eds.), Perspectives on silence. Norwood, NJ: Ablex, 21-30. [ei leia] - "Aga see lähenemine kinnitab kaudselt seda, mida inimsuhtluses nimetatakse masina-metafooriks (Scollon 1985): kommunikatsioon on generatiivne mehhanism ja masin peab "ümisema", et me ei arvaks, et see on katki läinud. On aga tegelikult kohane näha fatilist osadust masina vähem-kui-täiuslikku töötamist või kui kommunikatiivset ületiksumist?" - Nö masina-metafoori olen juba maininud ülal (lift vs lifti uksenupp). Küsimus on siin selles, et kui kommunikatsiooni vaadelda masina või mehhanismina, siis faatiline osadus kujutab endast mingit erijuhtu: mootor töötab, aga auto veereb vabakäiguga, või on pidurdatud.

What might "proper," "full," or "accelerated" communicative interaction involve? Taking the converses of the (consensual) defining attributes of phatic talk, we would have to identify talk that involved: (1) factual information exchange, (2) instrumental goals, (3) serious key, and (4) unwavering commitment to openness, truth, and disclosiveness. These characteristics are not dissimilar from those referred to in Grice's well known maxims of cooperative talk. But there are many reasons to doubt (and Grice himself was far from claiming) that we can identify such a mode of talk in action let alone treat it as a communication ideal (see Brown & Rogers 1991, for a parallel discussion). The most important reason is that it is demonstrably the case that even our most instrumental, transactional encounters are pervasively organized around multiple interactional goals that go well beyond the transmission and reception of factual information (see Tracy 1991; Tracy & Coupland 1991). Goals of talk that relate to building, modifying, or dissolving personal relationships, and, on the other hand, those that have to do with the definition and redefinition of own and others' identities as interacting beings, are no less intrinsic to the enterprise of talking. (Coupland, Coupland & Robinson 1992: 211)

"Mida võiksid "õige", "täielik" või "kiirendatud" kommunikatiivne interaktsioon hõlmata? Võttes arvesse faatilise vestluse (tüüpiliste) määravate omaduste [defining attributes] vastandid, peaksime tuvastama suhtlemist, mis hõlmab: (1) tõepärase [factual] informatsiooni vahetamist, (2) instrumentaalseid eesmärke, (3) tõsist tooni [serious key] ja (4) vankumatud pühendumist avatusele, tõele ja teatavakstegemisele [disclosiveness]". Kui faatiline on "tühi jutt", siis milline on "täis jutt?" Õige/väär on minu arvates jälle nende endi lisand - faatilisus ei opereeri tõeväärtuse pärusmaal, vaid kohasuse (appropriateness) vallas. "Kiirendatus" viitab eelmainitud masina-metafoorile. Seda kujundit oleks siin isegi võimalik laiendada: kui faatiline osadus on nagu lõbusõit, siis "suhtlemine" - selle vastandina - oleks umbes midagi sellist nagu hommikul tööle sõitmine. Lõbusõidul pole vahet, kas sa valid kõige lühema tee või kas sa üldse liigud "õigele" sihtmärgile lähemale, sest sõit ise ongi eesmärk.

"Need tunnused ei erine nendest, millele Grice viitab oma tuntud koostöösoovliku vestlemise maksiimides. Kuid on rohkelt põhjuseid kahelda (ja Grice ise oli kaugel väitmast), et me võime sellist suhtlemisviisi leida praktikas, veel vähem kohelda seda suhtlemise ideaalina". Minu lugemises (lingitud) on Grice'i maksiimid tõesti faatilise osadusega pöördvõrdelises seoses. Näiteks tema esimene maksiim on, et "Meie rääkimine ei koosne tavaliselt järjestikust üksteisega seostumatutest märkustest, ja ei oleks ratsionaalne, kui nad neist koosneksid" (Grice 1975: 45). Faatiline osadus aga on täpselt selline olukord, milles igaüks võib öelda ükskõik mida, mis pähe tuleb, sest eesmärk on igavust peletada ja öelda midagi kui "pole vaja, [kui] võib-olla isegi ei tohiks olla, midagi [öelda]" (PC 9.3).

"Kõige olulisem põhjus on see, et see on ilmselge, et isegi meie kõige instrumentaalsemad, tehingulised [transactional] kohtumised [encounters] on läbivalt korrastatud mitme interaktsionaalse eesmärgi ümber, mis ulatuvad palju kaugemale tõepärase informatsiooni vastuvõtmisest ja edastamisest." Tracy, Karen; Coupland, Nikolas (eds.) 1991. Multiple goals in discourse. Clevedon: Multilingual Matters. [lg] - See on iseenesest truism; umbes nagu autokommunikatsiooni ja interkommunikatsiooni samaaegsus. Funktsionaalselt, nagu osutas Katharina Reiss (1981), ei eksisteeri sellist kommunikatsioonivormi, millel puudub faatiline funktsioon - vastasel juhul ei oleks tegu kommunikatsiooniga. Küll aga põrkub selline mitmetisus spetsiifiliselt Malinowskiliku faatilise osadusega, mis on põhimõtteliselt eristatud informatiivsest kommunikatsioonist ja sõltub oma määratluses "situatsiooni kontekstist". Nagu ülal lingitud Wolf oma kriitikas välja tõi, on Malinowski võrdlemisi keerulise keeleteooria iseärasus, et ta keskendus olukorrale, milles keelt kasutati: "faatiline" keelekasutus on iseäralik ainult faatilisele osadusele; iga suhtlusolukord võib muutuda faatiliseks osaduseks, kui ta muutub sihituks ja omistab faatilisele osadusele omase registri (räägime ilmast, kuidas meil läheb, mida me sellest või tollest arvame, jne.).

"Rääkimise eesmärgid, mis on seotud isiklike suhete loomise, muutmise või lahustamisega, ja teisest käest need, mis on seotud enda ja teiste, kui interakteeruvate olendite, identiteetide määratlemise ja ümbermääratlemisega, ei ole sugugi vähemtähtsad sellele ettevõtmisele, mida me nimetame rääkimiseks." - Kui "suhete lähedus" oli ennist natuke kahtlane, siis siin on supipatta visatud juba õige suured ja kauged teemad. Kui Malinowski loob faatiline osadus "isiklikud ühendussidemed inimeste vahel, kelle on kokku toonud paljas vajadus seltskonna järele" (PC 9.1), siis neid isiklikke ühendussidemeid ("bonds of personal union") tuleks mõista nõrkade sidemetena: tegu ei ole sugulussidemetega ("bonds of family", 1913: 84), ega klanni- või grupisidemetega ("bonds of clan or group relationship", Malinowski 1993[1912a]: 206). Faatiline osadus ei loo "lähedasi suhteid", vaid "seltsisidemeid" ("links of fellowship", PC 4.5). Teid ei seo ega ühenda muu kui see, et te olete varem vestelnud, pakkunud üksteisele seltskonda.

Tülin tuleb siin sellest, et suhete loomine, muutmine ja lahustamine tuleb Jakobsoni faatilise funktsiooni lõigust, mis omakorda (nagu oma artiklis Jakobsoni lõigu tekkimisloost kirjutasin) tuleb Jurgen Rueschi kommunikatsioonipsühholoogilistest kirjutistest, mis omakorda pärineb sõja- ja diplomaatia-teemalisest teosest, kus peale nende kolme toimingu oli ka neljas - teise täielik hävitamine (annihilation). Kui seda alget kogu kupatuses üle kanda: (1) ma astun partneriga suhtesse; (2) me töötame selle kallal, et suhet elus hoida ja huvitavaks teha; (3) me otsustame lahku minna; (4) ma löön ta maha.

Asi on selles, et Malinowski faatiline osadus toimib hoopis teistel põhimõtetel ja ei ole niivõrd "masinlik" kui Jakobsoni näide telefonivestlusest ja sidekanali töökorras-oleku testimisest. Inimesed ei ole nagu arvutid, mis kas on internetiga ühendatud või mitte. Eriti kaasaegsed linnainimesed on vast harjunud sellega, et on palju inimesi, kellega sa pruugid ainult korra elus kokku puutuda. Inimsuhted on enamjaolt üürikesed.

See üldiste "inimsuhete" sisestamine faatikasse tuleneb minu arvates sellest, et Malinowski räägib üsna ebamäärastest "isiklikest ühendustest" ja "seltsisidemetest" ning Jakobson räägib liigagi konkreetsetest, tehnilistest, kommunikatsioonikanalitest. Mõlemat võib metafooriliselt üle kanda inimsuhetele ja "lähedusele", kuigi kumbki ei käsitle neid otseselt. Edaspidistes lähilugemistes tuleb erilist tähelepanu osutada sellele, mis see täpselt on, mida nimetatakse suhteks või ühenduseks.

This suggests that it is quite wrong to isolate a discourse mode that embodies relational closeness as some partial or minor act of communication. As Malinowski had it, phatic communion may on the contrary be what is communicatively a most human process. Phaticity may be best seen as a constellation of interactional goals that are potentially relevant to all contexts of human interchange. Yet in the majority tradition of analysis, there are interesting allegiances to capitalist and patriarchal ethics. "True" communication is assumed to be geared to productive and efficient achievement through the business of exchanging serious information. This is the critical standpoint from which some feminist writers embrace rather than resist the notion of female gossip. (Coupland, Coupland & Robinson 1992: 211)

"See viitab sellele, et üsna väär eraldada arutlusviisi, mis kehastab suhte-lähedust [relational closeness] mingi osalise või vähemtähtsa kommunikatsiooniaktina. Nagu Malinowski arvas, faatiline osadus võib vastupidi olla see, mis on kommunikatiivselt kõige inimlikum protsess." - Siin on esimene lause justkui arusaadav ja kena, aga sisuliselt täiesti kandmisvõimetule pinnale asetatud. On faatiline osadus selline suhtlemisviis, mis kehastab inimsuhete lähedust? Kui ma teen ühiselamu rõdul suitsu ja minuga liitub keegi võõras, ja ebamugavustunde peletamiseks teen temaga juttu nägemisulatuses asuvatest asjadest - näiteks ilmast - kas me siis kehastame inimlähedust?

Selline tõlgendus on võimalik ainult juhul kui sa toetud Jakobsoni keelefunktsioonide skeemile ja laiendad "kontakti" mõiste inimsuheteks. Faatiline funktsioon - see on ju suhtlemine suhtlemise enda kohta, st suhtlemine inimsuhete kohta. Sellise tõlgenduse järgi oleks kõige "faatiliem" võimalik vestlus üldse see, mida kaks inimest peavad pärast jumalteabmitmendat kohtingut või suguakti ja üritavad määratleda "mis me siis oleme?"

Teine lause on veel jaburam. Mulle jääb siin mulje, et Malinowskile topitakse sõnu suhu. Ja ometi, kui seda lõdvalt tõlgendada, ei ole see isegi väär: keele sotsiaalne funktsioon on Malinowski järgi kõige algelisem/primitiivsem versioon - ja seeläbi "üldinimlik", sest kõik inimesed võtavad sellest osa.

"Faatilisust võib kõige paremine vaadelda kui interaktsioonieesmärkide kogumit, mis on potentsiaalselt asjakohased kõigis inimestevahelise suhtluse kontekstides" - Siin on iroonia, et eesmärgipäratut suhtlemist vaadeldakse eesmärgina. Veel enam, eesmärkide kogumina - eesmärgitul suhtlemisel on nüüd palju eesmärke.

Kapitaistliku või patriarhaalse eetika kohta ei oska ma midagi kosta. "Eeldatakse, et "tõeline" suhtlemine on tõsise informatsioonivahetustegevuse kaudu saavutatud produktiivsetele või tõhusatele saavutustele suunatud" - Selle lausega pidin maadlema, aga iva on siin selles, et kommunikatsiooni kaudu arvatakse midagi korda saadetavat; vs faatiline osadus, mida tehakse ilma, et sellest oodataks mingit produktiivset väljundit.

Mulle tundub, et feministlikud mõtlejad, kes naiste kuulujutu-rääkimist mingi võimsa "relvana" näevad, langevad samasse kategooriasse - suhtlemist kujutatakse ette seoses välise eesmärgiga (patriarhia kukutamine vms), mitte iseenesest väärtuslikuna.

In what is the richest post-Malinowski treatment of phatic communion, Laver (1974, 1975, 1981) shifted analytic attention back onto the positive, relational value of phatic communion, particularly in the sequential organization of opening and closing phases of interactions. An important part of his contribution is to taxonomize what his data show to be the maximal structure of "stages" (nonverbal and verbal) in each opening and closing phase. But it is Laver's interpretation of the discourse functioning of phatic communion that is most compelling. Laver found opening phases in conversation to fulfill first a propitiatory function in defusing possible attributions of hostility through silence. There is also an exploratory function in the tentative nature of such exchanges. Laver suggested we tend to avoid phatic communion in transactional settings (though see later discussion), which led him to suppose that one function of phatic communion, when it does occur [|] here, is indexical and uncertainty-reducing. In Goffman's (1959) terms, it helps participants establish a "working consensus." Third (though this clearly relates to the second), Laver found that phatic talk serves the initiatory function of getting the interaction under way. (Coupland, Coupland & Robinson 1992: 211-212)

"[John] Laver nihutas Malinowski järel kõige rikkamas käsitluses faatilisest osadusest analüütilise tähelepanu [keskkoha] tagasi faatilise osaduse positiivsele, suhtepõhisele [relational] väärtusele, eriti läbikäimise avamis- ja sulgemisfaaside sekventsiaalsele organisatsioonile." - Kui palju oli Malinowski argupärases käsituses positiivset, "suhtelist" (relational) väärtust? Mina ütleksin, et Laver võttis üle Jakobsoni faatilise funktsiooni iva - kommunikatsioonikanal seatakse üles, seda hoitakse toimimas, ja see katkestatakse - ning kandis selle näost-näkku läbikäimisele üle, mispuhul faatiliseks osutuvad vestluse algus ja lõpp. St see iseenesest ei ole Laveri poolt kõige originaalsem transformatsioon.

"Oluline osa tema [Laveri] panusest on taksonomiseerida seda, mida tema andmed näitavad olevat algus- ja lõpufaaside "etappide" (mitteverbaalne ja verbaalne) maksimaalne struktuur" - ? Pole kindel, mida täpselt silmas peetakse. "Kuid see on Laveri tõlgendus arutluse toimimisest faatilises osaduses, mis on kõige mõjuvam" - Sama.

"Laver leidis, et vestlust avavad faasid täidavad esmalt "lepitusfunktsiooni", millega tehakse kahjutuks võimalus, et vaikusele omistatakse vaenulikkust". Frazeri järgi on religiooni funktsioon lepitada inimesi jumalatega (teha ohtu, mida nad endast kujutavad, kahjulikuks või pälvida nende soosingut). Tervitamine ja viisakas vestlus toimib siin justkui samamoodi - teised inimesed on tundmatud, ohtlikud, mõõtmatud suurused, keda tuleb väikeste "kingitustega" pehmendada, vähendada nende vaenulikkust. Sellest seisukohast ma ohverdan oma "Tere!" selleks, et võõras mind maha ei lööks.

Ühekorraga on tervituste etapp ka maakuulamine - avastuslik, uurimuslik (exploratory): kuidas võõras "Tere!"-le reageerib annab mingit aimu, millist ohtu ta endast kujutab. Ütleb rõõmsalt "Tere!" vastu - ei ole ohtlik; jääb vaiki ja jõllitab vaenulikult - natuke kehvem lugu.

"Laver soovitas meil vältida faatilist osadust tehingulistes olukordades, mistõttu ta oletas, et üks faatilise osaduse funktsioon, kui see toimub [tehingulises olukorras], on indeksikaalne või ebakindlust-vähendav" - Mis on väga õige; tehingulise olukorra "seltskondlikuks" muutmise musternäide on kassapidaja sebimine - inimene teeb tööd ja sinuga viisakalt suhtlemine on tema töökohustus, aga sina lähed ja kasutad seda ära, et temaga mingit isiklikku ühendust leida, nt telefoninumbrit kätte saada.

"Goffmani mõistetes aitab see osalistel saavutada "töötav konsensus."" - St käibiv vastastikkune arusaam inimestevahelistest suhetest. "Kolmandaks leidis Laver, et faatiline kõne teenib algatuslikku funktsiooni, et alustada läbikäimist". Siin ei seletata, kuidas need kõik omavahel seotud on (nt indeksikaalsus ja töötav konsensus), mispuhul lingin oma ammustele lugemismärkmetele Laveri tekstist.

In closing sequences, reinstituting phatic communion can mitigate possible sense of rejection and consolidate a relationship. These purposes can often surface as the explicit topics of conversation-closing utterances ("it's been nice talking to you"; "be seeing you soon"). Laver's perspective echoes Jakobson's (1960) taxonomy of six functional categories, in which the phatic function is taken to focus on the channel characteristics of interaction in establishing and maintaining social contact. (We refer later to Hymes' important critique of Jakobson's taxonomic approach, as it articulates the need for the negotiative perspective that we endorse, especially in the empirical section at the end of the article.) (Coupland, Coupland & Robinson 1992: 212)

"Vestluse lõpetamise etapis uuesti faatilise osaduse kehtestamine võib leevendada võimalikku tagasilükatuse tunnet ja kinnistada suhet". Jutt käib eeldatavasti tehingulise läbikäimise (nt meditsiinilise intervjuu) lõpetamisest. Siin nimetatakse sel juhul faatiliseks osaduseks lihtsalt "head aega"-ütlemist, sest arstil eeldatavasti ei ole aega, et pärast meditsiiniliste toimingute jääd patsiendiga niisama juttu ajama ajast ja ilmast.

Suhte konsolideerimine ei ole päris kinnistamine. Vasted on ka tugevdamine ja tihendamine. St kui sa ütled oma arstile viisakalt "head päeva" selle asemel, et lihtsalt noogutada ja uksest välja hiilida, siis teil on eeldatavasti natuke soojem suhe.

"Need eesmärgid võivad sageli esile kerkida eksplitsiitsete teemadena vestlust-lõpetavates ütlustes ("sinuga oli meeldiv rääkida"; "peatse jällenägemiseni")" - See on iseenest huvitav punkt, aga ainult niivõrd, et see vihjab jällegi faatilise funktsiooni metakommunikatiivsusele: suhtlemine suhte enda kohta.

"Laveri vaatenurk kajastab Jakobsoni kuue funktsionaalse kategooria taksonoomiat, milles faatiline funktsioon keskendub suhtluskanali omadustele ühiskondliku kontakti loomisel ja hoidmisel" - Sai natuke kummaline, sest siin on pudru-kapsana läbisegi kaks erinevat registrit. Mis on interatsiooni kanali-tunnused? Siin on tähelepanuväärne, et välja jäetakse suhtluskanali sulgemine, vestluse lõpetamine. See saab edaspidi olema üks faatiliste edasiarenduste põhiline tunnus ja võib-olla isegi omistatav sellele segadusele, mille Laver tekitas Goffmani "töötava konsensuse" mõiste sissetoomisega, sest suhtlemisega saab suhteid luua ja hoida, aga suhete lagunemiseks pole vaja teha midagi muud kui mitte suhelda.

The underlying goals of phatic talk are seen as establishing relationships and achieving transition. Because these together are defining characteristics of ritual activities, phatic communion for Laver falls within the scope of this general category. Laver willingly acknowledged the debt his theoretical position owes to Firth's (1972) work on greeting and parting as ritual and patterned routines. But again, ritual sequences, Laver suggested, are far from purposeless and desemanticized. There is the basic consideration that all utterances, phatic or otherwise, mean contrastively by being differentiated from other possible utterances, or from silence, in the context of their use. Hymes (personal communication) also notes that "even if the what of a ritual is predictable [...] there is information in the how. In a perfunctory manner, with feeling, haltingly, masterfully, respectfully, disrespectfully." Laver also argued that the linguistic form of a phatic initiative both constrains the thematic development of the interaction (i.e., it is sequentially meaningful) and confers crucial indexical meanings (i.e., it is socially diagnostic). (Coupland, Coupland & Robinson 1992: 212)

"Faatilise kõneluse aluseks olevad eesmärgid on suhete loomine ja ülemineku saavutamine." - Malinowski teksti põhjal annab ennatlikult toetada esimest eesmärki, sest faatilise osaduse "ülesandeks on kehtestada isiklikud ühendussidemed inimeste vahel" (PC 9.1), aga ülemineku saavutamine on vastuvõtmatu, sest faatilises osaduses loovad isiklikke ühendussidemeid inimesed, "kelle on kokku toonud paljas vajadus seltskonna järele" (samas, PC 9.1). St kui inimesi on kokku toonud midagi muud - näiteks vanainimene on läinud arsti konsultatsioonile - ei saa olla tegu faatilise osadusega.

"Kuna need [eesmärgid] koos on rituaalsete tegevuste tunnused, kuulub faatiline osadus Laveri jaoks selle üldkategooria alla" - jällegi puussepanek. "Sõnade rituaalne käsitlemine" on Malinowskil selgelt eristatud faatilisest osadusest; faatilist osadust käsitledes ei kasuta Malinowski sõna "rituaalne". Malinowski räägib küll "vormelitest" (PC 2.4), aga see on Jakobson, kes lisab sinna juurde "rituaalsed vormelid". Kui ülemineku saavutamist võibki käsitleda taoliste vormelite võtmes ("no räägime siis asjast ka või?" - "ära nüüd piidle. Milles asi?"), siis "suhete loomist" on küll natuke raske ette kujutada läib rituaalsete vormelite vahetamise toimumas.

"Laver tunnistas meesasti võlga, mille tema teoreetiline seisukoht võlgneb Firthi tööle, millles tervitamist ja lahkuminekut käsitleti rituaalsete ja mustriliste rutiinidena" - Siit johtub ka ehk minu arusaamatus. 2017/2018 aastavahetusel alustasin Firthi teksti lugemist, aga tekst oli nii tihke, et väga kaugele ei jõudnud enne allavandumist.

"Kuid jällegi, rituaalsed järjendid, arvas Laver, ei ole kaugeltki sihitud ja desemantiseeritud. Kehtib üldpõhimõtte, et kõik lausungid, olgu nad faatilised või mitte, tähendavad midagi vastanduses, sest nad erinevad oma kasutuskontekstis teistest võimalikest lausungitest, või vaikusest. Hymes märgib samuti, et "isegi kui rituaali mis oleks ennustatav, on informatsiooni selles, kuidas: kohusetäiteks, tundega, ebakindlalt, oskuslikult, lugupidavalt, lugupidamatult"."

Võib isegi arvata, et rituaalsed vormelid ei saa põhimõtteliselt olla sihitud (eesmärgipäratud), sest siis ei oleks by definition tegu rituaalse vormeliga. Rituaalseks vormeliks olemine annab lausungile sihi/eesmärgi - saada kindlas kontekstis lausutud, sest nii on harjutud lausuma ning selles olukorras oodatakse, et seda öeldakse. Desemantiseerituse kohta ei oska praegu midagi kindlat kosta - Abrakadabra on samavõrd desemantiseeritud kui Aamen.

"Laver väitis ka, et faatilise algatuse [initiative} keeleline vorm korraga piirab temaatilist arengut (st see on [ainult] järjestikuliselt tähenduslik) ja eritab üliolulisi indeksikaalseid tähendasi (st on ühiskondlikult diagnostiline)." Tähendab, "Kuidas sul läheb?" nõuab tüüp-vastust, rituaalset vormelit, mis ei ole iseenesest kõneaine, aga teisalt saab sellest, kuidas inimene selle masinliku toimingu sooritab, aimu tema seisukorrast (kui võõras, siis aktsendist aru kust inimene on pärit, ja - eriti, kui tuttav - hääletoonist aru, kuidas ta end parasjagu tunneb, on heas või halvas tujus, jne).

Laver then introduced a speculative predictive mechanism, specifying how speakers are able to stake claims about solidarity/intimacy and status relationships through particular encoding choices within phatic talk. This insight would seem to have found its full flourishing in Brown and Levinson's (1978, 1987) politeness model and in their suggestion that cultural grand rites find their origins in conventional, local demonstrations of person-respecting and relational management. (Coupland, Coupland & Robinson 1992: 212)

"Seejärel tutvustas Laver spekulatiivset ennustusmehhanismi, täpsustades, kuidas kõnelejad saavad faatilises kõnes konkreetsete kodeerimisvalikute [encoding choices] kaudu asetada kaalule väiteid [stake claims] solidaarsuse/intiimsuse ja staatusesuhete kohta." Lühidalt: see, kuidas sa teist inimest kõnetad (nt sinatad või Teie-tad) ütleb midagi selle kohta, kui lähedased te olete ja vb missugune suhe teie vahel on (ülemus-alluv, jne). Mitte ebahuvitav, aga üsna ligilähedane sellele.

"Sellest arusaamast väib võrsuvat Browni ja Levinsoni viisakusmudel ja nende ettepanek, et suured kultuurilised riitused saavad alguse tavapärastest, kohalikest isiku-austamise ja suhte-haldamise avaldustest." Viimane on isegi huvitav teema, aga mitte piisavalt, et Browni ja Levinsoni päriselt lugema hakata.

There is little to be achieved from setting the traditional, Malinowski-derived "small talk" perspective and Laver's functional, prosocial perspective in opposition to each other. In some respects, Malinowski and Laver addressed (or assumed) independent ranges of interactional situations. Malinowski [|] wrote, for example, about native village fireside chats among friends or coworkers; the central event modeled in Laver's analysis seems to be chance meetings of acquaintances, where the management of progressive physical approximation allows a real-time, staged analysis. Laver was reasonably specific about the contents and exchange sequences that comprise phatic talk in his sense: formulaic greetings, references to factors narrowly specific to the time and place of the utterance (e.g., the weather, the meeting/gathering itself), or factors personal to speaker or listener. Malinowski, too, mentioned greetings exchanges but was generally much less specific. (Coupland, Coupland & Robinson 1992: 212-213)

"Traditsioonilise, Malinowskist tuletatud "small-talk" perspektiivi ja Laveri funktsionaalse, prosotsiaalse perspektiivi üksteisele vastandamisest võib vähe saavutada. Mõnes mõttes kõnetasid (või eeldasid) Malinowski ja Laver erinevaid olukordi, milles inimesed läbi käivad." - Oluline on ehk raskestitõlgitav lõpp, mitte lihtsalt erinevad olukorrad, vaid sõltumatud ulatused (independent ranges). St suhtlusolukorrad, mida nad käsitlesid, ei pruugi mitte ainult erineda, vaid ei pruugi osaliseltki kattuda.

"Malinowski kirjutas näiteks põliselanike küla lõkkeäärsest jutuajamisest sõprade või töökaastlaste vahel; keskne sündmus, mille järele Laveri analüüs on modelleeritud näib olevat juhuslik kohtumine tuttavate vahel, milles kasvava füüsilise läheduse haldamine võimaldab reaalajas lavastatud analüüsi." Siin on tülinaks see, et Malinowski ei käsitlenud ainult saareelanike lõkkeümbrust: tema as-well-as klauslid (Euroopa külalistetuba, jne) asetavad juhuslikud kohtumised linnaelanike vahel samasse kategooriasse. Malinowski küsimused ei ole kes ja kus vaid mida ja kuidas.

"Laver oli tema mõistes faatilist kõne kujutava vestluse ülesehituse [exchange sequence] ja sisu osas piisavalt konkreetne: vormelilised tervitused, viited ütluse aegruumile kitsalt spetsiifilistele teguritele (nt ilm, kohtumine/kogunemine ise), või kõneleja ja kuulaja isiklikud omadused. Malinowski samuti mainis tervituste vahetamisi, aga oli oluliselt vähem-spetsiifiline."

See on küll kummaline: kõik, mida siin Laverile omistatakse, oli Malinowskil juba olemas: "tervitus- ja lähenemisvormeli[d]" (PC 2.4), "Pärimine tervise järele, kommentaarid ilma kohta, mõne ülimalt ilmselge asjade seisukorra kinnitamine" (PC 2.2), "ülevaated kõneleja isiklikest vaadetest ja eluloost" (PC 5.4).

Siin koorub lahti probleemi kese: Malinowski mainib tervituste vahetamist, aga on vähem-spetsiifiline, sest tervituste vahetamine on ainult näide tähendusetust keelekasutusest, mis iseloomustab faatilist osadust, mitte faatiline osadus ise.

Neither approach, as it happens, offers much cross-cultural insight, though the functions of phatic communion are clearly highly variable across cultures. Bauman (1983), for example, commented on Quaker communicative ideologies according to which language may be viewed as carnal and inadequate for "true" communication, predisposing the avoidance of routine, face-respecting, honorific, and otherwise phatic resources (see also Davies 1988). Hymes (1972: 40) cited communities, such as the Paliyans of south India, where very verbal, communicative persons are regarded as abnormal or even offensive (see also Basso 1970). It is not difficult to envisage situations where the phaticity of utterances is a matter of cultural definition and where criteria for defining forms of talk as phatic or otherwise will differ across social groups. (This is an issue we return to in considering talk across the generations.) (Coupland, Coupland & Robinson 1992: 213)

"Kumbki lähenemine kahjuks ei paku erilist kultuuridevahelist ülevaadet, kuigi faatilise osaduse funktsioonid on erinevates kultuurides selgelt väga erinevad." Tõsi: Malinowski nendib vaid mõiste üldkehtivust metslaste ja tsiviliseeritud inimeste suhtlemisviisidele. Laver omalt poolt üritas täpsustada, nagu siin on selgelt sõnastatud, mingeid alamfunktsioone (faatilises osaduses esineb keele ühiskondlik funktsioon, mille Laver harutas mitmeks toiminguks lahti), mitte kultuuridevaheline võrdlus. Mäletatavasti ei teinud Laver õigeid ega väärasid väiteid teiste kultuuride kohta, erinevalt nt Browne'ist ja Levinsonist, kellele seetõttu tagantjärgi on lõputult vastu vaieldud. (Teisi kultuure ei tasu pinnapealiselt käsitleda.)

Bauman, Richard 1983. Let your words be few: Symbolism of speaking and silence among seventeenth-century Quakers. Cambridge: Cambridge University Press. - "Näiteks Bauman kommenteeris kveekerite kommunkiatiivseid ideoloogiaid, mille järgi keelt võib pidada lihalikuks ja "tõelise" suhtlemise jaoks ebapiisavaks, kaldudes vältima rutiini, viisakus- ja austusavaldusi ja muid faatilisi resursse (vt ka Davies 1988)." - Seostub minu jaoks küsimusega, mille pagana päralt peab jumalale adresseeritud palveid sõnastama kui ta on võimeline vahetult meie sisemusse nägema. - Davies, A. 1988. Talking in silence: Ministry in Quaker meetings. In: Coupland, N. (ed.), Styles of discourse. London: Croom Helm (Routledge), 105-137.

Hymes, Dell 1972. Models of the interaction of language and social life. In: Gumperz, J. J.; Hymes, Dell (eds.), Directions in sociolinguistics: The ethnography of communication. Oxford: Basil Blackwell, 36-71. [lg] - "Hyme (1972: 40) viitas kogukondadele, nagu Lõuna-India palijalased, kus väga verbaalsed, suhtlusalteid isikuid peetakse ebanormaalseteks või isegi solvavatkes (vt ka Basso 1970)." - Basso, Keith H. 1970. To give up on words: Silence in the Western Aparche culture. Southwestern Journal of Anthropology 26(3): 213-230. [Online] - Selliste näidete seeria eelneb isegi Malinowskile: samal lõigus, mida ta Mahaffy'lt laenas (PC 9.2), kirjutas viimane, et "Ükskõik, millist põlgust Põhja-Ameerika indiaanlane või krimmitatarlane tunneb rääkimise kui pelga lobisemise vastu, oleme meie ühel meelel, et inimesed peavad sageli kohtuma [ja juttu ajama]" (Mahaffy 1888: 1). (Võib mainida, et O&R pani sinna asemele "Terves Läänemaailmas nõustutakse", et kaotada see viide indiaanlastele ja tatarlastele.)

"Ei ole raske ette kujutada olukordi, milles lausungite faatilisus on kultuurilise määratluse küsimus ja kus kriteeriumid, mille alusel saab kõnelemist faatiliseks või mitte[faatiliseks] nimetada erinevad ühiskonnagruppide vahel." - Pädev. Sulgudes lisavad, et sama kehtib põvkondadevahelise suhtlemise puhul: vanad ja noored võivad erinevaid asju pidada faatiliseks või mittefaatiliseks.

There is also a level of determinism that limits both approaches. For Malinowski and Laver alike, a division of discourse modes into phatic and nonphatic is unproblematical. Each assumes that the quality of phaticity "resides in" language-in-use and that it is detectable in its surface form. Yet the characteristics and functions taken to define phatic communion seem unworkably broad for detecting this particular "it." From the multiple goals perspective we referred to earlier, we might see the fringes of interaction as a natural locus for relational goals to be foregrounded - that is, as sequences where a phatic design or "frame" for talk (Goffman 1974) is particularly salient. On the other hand, by this account, phatic communion would cease to be associated uniquely with the fringes of encounters (Laver) or extended chatting (Malinowski, Cheepen) and we should expect to find instances where a relationally designed and perhaps phatic mode of talk surfaces whenever relational goals become salient - even within sequences of transactional, instrumental, or task-oriented talk. (Coupland, Coupland & Robinson 1992: 213)

"Samuti piirab mõlemat lähenemist teatud määral determinismi. Nii Malinowski kui Laveri jaoks on arutlusviiside jaotus faatiliseks ja mittefaatiliseks probleemivaba. Kumbki eeldab, et faatilisuse omadus "asub" keelekasutuses ja on selle pinnavormis tuvastatav." - Laverit kohta ei oska kosta, aga Malinowski puhul on see küll väär - ta ei ütle otsesõnu, et keeles on vormid, mida võib nimetada faatiliseks. Vastuoksa, ta ütleb, et "meil on [siin] tegu teistsuguse keele kasutamise viisiga, teistsugust tüüpi kõnefunktsiooniga" (PC 1.2). Malinowski enda põhjal on pädevam väita, et faatilisuse "omadus" seisneb keele kasutamise olukorra õhustikus (vt ülal märkuseid atmosfääri kohta). St siin on CC&R'il mingi nonsenss.

"Ometi tunduvad faatilise osaduse määratlemiseks kasutatavad omadused ja funktsioonid olevat selle konkreetse "selle" tuvastamiseks ebaotstarbekalt laiad. Mitme eesmärk perspektiivis, millele viitasime ülal, võiksime näha interaktsiooni äärealasid [the fringes of interaction] loomuliku asukohana suhtepõhiste [relational] eesmärkide esiplaanile seadmiseks - see tähendab, jadadena, kus faatiline ülesehitus või "raam" (Goffman 1974) on eriti silmapaistev." - Kas inimestel on raske aru saada, millal nad small-talk'ivad? Laveri (alam)funktsioonid on võib-olla tõesti ebaotstarbekad, aga keele ühiskondlik funktsioon on iseenesest ülimalt lihtne ja siin ei oleks mingeid raskusi kui Laver ei oleks hakanud midagi ise leiutama vaid oleks Malinowskit natuke lähemalt mõttega lugenud. Mitmeeesmärgilisuse osas ei näe ma erilisi vasturääkivusi Malinowski algupärase määratlusega, aga on ette näha nende rakendus kahandab faatilisuse olukorrast üheks läbikäimise "etapiks".

"Teistest käest ei oleks faatiline osadus selliselt käsitletuna enam seotud ainult läbikäimiste äärealadega [the fringes of encounters] (Laver) või pikemate jutuajamistega (Malinowski, Cheepen) ja me võiksime leida juhtumeid kus suhtepõhiselt kujundatud [relationally designed] ja võib-olla faatiline rääkimisviis kerkib esile miliganes suhtepõhised eesmärgid saavad oluliseks - isegi tehinguliste, instrumentaalsete, või tegevusega seotud rääkimise raames.." - On siin midagi uut? Inimesed "saadavad mõnda lihtsat käsitööd lobaga, mis on sõltumatu sellest, mida nad parasjagu teevad" (PC 1.2). Tõsine eksimus seisneb siin selles, et sihitu loba peaks olema midagi suurejoonelisemat kui lihtsalt meeldiv ajaviide - looma ja tugevdama suhteid! CC&R ei rahuldu "nõrkade" sidemetega.

As for the "smallness" or "mereness" semantic that, as we saw, many people have taken to be primary in defining phatic communion, it again seems appropriate to argue that all interaction shows degrees of reticence or withheld commitment to openness, seriousness, and truth. Prototypically phatic discourse will certainly involve a suspension of commitment to a speaker's own factuality. This is presumably why some of the clearest phatic tokens [|] are utterances such as greetings exchanges that carry no referential meaning (e.g., hello, good morning, goodbye). But at the same time, nonphatic usage does not achieve unsullied openness, truth, and relevance either. If in phatic communion there is a preference for positivity that, as Malinowski suggested, might lead to false expressions of interest in and engagement with a speaking partner, we must recognize that this can be true of talk in very many contexts of interaction (Coupland, Giles & Wiemann 1991). (Coupland, Coupland & Robinson 1992: 213-214)

"Mis puutub "väiksuse" või "lihtsuse" semantikasse, mida, nagu nägime, on paljud inimesed pidanud faatilise osaduse määratlemisel esmatähtsaks, näib jällegi asjakohane väita, et igasugune läbikäimine näitab üles teatud määral vaoshoitust või tagasihoitud pühendumist avatusele, tõsisusele ja tõele." - Kummaline. Mulle meeldib, kuidas nad kasutavad sõna semantic siin nimisõnana, aga sisuliselt on siin jälle eksimus: "väiksus" (a la "small talk") on sisse imporditud. Malinowski "mereness" läheb paari sõnaga "pureness" - tema kirjutistes on fraase, milles merely ja purely on äravahetatavad. St minu arvates CC&R on täiesti valesti tõlgendanud seda nö pelgasuse semantikat. Minu arvates on tema taotlus sellega umbes nagu meil on "tühipaljas" - st Malinowski tahab öelda umbes nagu "puhas loba". Oluline erinevus seisneb selles, et see on puhas/pelgas funktsionaalselt - see on kõige lihtsam, ilustamata, asi-nagu-ta-näibki (WYSIWYG). Mingi avatuse, tõsisuse või tõeväärtuse võtmes seda tõlgendada on lihtsalt väär, puhta mööda tulistamine.

"Prototüüpiiselt faatiline arutlus hõlmab kindlasti kõneleja enda poolt tõsiasjalikkusele pühendumise peatamist. See on eeldatavasti põhjus, miks ühed selgeimad faatilised tookenid on lausungid nagu tervituste vahetamine, mis ei kanna mitte mingit referentsiaalset tähendust (nt tere, tere hommikust, head aega). Kuid samal ajal ei saavuta ka mittefaatiline [keele]kasutus rikkumatut avatust, tõesust ja asjakohasust." - CC&R üritavad tutvustada tõeväärtuse küsimust suhtlusviisi, mis ei ole tõeväärtusest huvitatud. Avatus ja tõesus isegi ei esine Malinowski tekstis; ja asjakohasuse kohta küsivad nad kõneviisi kohta, mis on taotluslikult asjakohatu (ebaoluline). Kui ma räägin lõunalauas töökaastlastele kõige uuematest uudistest, siis ei puuut avatus ja tõesus üldse asjasse ja uudistest võib rääkida just selle pärast, et parasjagu pole tarvis millestki asjalikust rääkida (vt PC 9.3). - Nad küsivad justkui selle järele, millised rehvid sobivad kõige paremini kalapaadile.

"Kui faatilises osaduses eelistatakse positiivsust mis, nagu Malinowski märkis, võib viia vestluskaasesse ja temaga lävimisse valehuvi üles näitamiseni, peame mõistma, et sama võib juhtuda vestlusega paljudes [teistes] läbikäimiskontekstides". Vihje sellele: "Ikka ja alati sama rõhk jaatamisel ja soostumisel, mille sekka on vahest segatud mõni juhuslik lahkarvamus, mis loob vaenusidemed. Või ülevaated kõneleja isiklikest vaadetest ja eluloost, mida kuulaja kannatab vaevaliselt ennast tagasi hoides, oodates kuniks tuleb tema kord rääkida" (PC 5.3-5.4). Nagu ennegi, eiravad nad kohe sellele katkendile järgnevat lauset.

CC&R on Malinowski kirjeldatud olukorrale andnud siin hoopis teistsuguse ülesehituse ja toimeloogika. Minu arvates (nagu kirjutasin ühes artiklis) jälgis Malinowski siin ühte kaasaegset Ameerika sotsioloogi, kelle järgi ühiskonna kõige madalamad esindajad suhtlevad nii nagu Malinowski siin kirjeldab: ise jutustavad maast ja ilmast, aga kui saabub kellegi teise kord rääkida, siis nad ootavad kannatamatult, kuniks saabub jälle nende endi kord. "Kuulaja ja kõneleja vahel loodavad sidemed ei ole sellises kõnekasutuses päris sümmeetrilised, sest keeleliselt aktiivne inimene saab suurema jao ühiskondlikku naudingut ja eneseülendust." (PC 5.4)

Siin ei "eelistata positiivsust" (a preference for positivity). See "emphasis on affirmation and consent" ("rõhk jaatamisel ja soostumisel") ei tähista minu arvates kõneleja suhtumist vaid kuulaja oma - kuulaja on see, kes jaatab ja soostub, ütleb "jajah, nii on", jne. Mitte kõneleja positiivsus ei ole see, mille tõttu kuulaja võib sattuda rohkem huvi üles näitama, kui tal tegelikult on, vaid see jaatamine-soostumine ongi see valehuvi, mida üksteisele viisakusest näidatakse, et saaks omakorda vadistada ning egoboostida. Nagu kaevasin välja lingitud artiklis, niimoodi suhtlevad "vampiirid".

At this point, it is valuable to follow Hymes's critique of Jakobson's taxonomy of speech functions. Jakobson (1960) had acknowledged the multifunctionality of individual speech events, and even acts, but proposed that "the verbal structure of a message depends on the predominant function" (120). However, Hymes (1968) argued that, "the defining characteristic of some speech events may be a balance, harmonious or conflicting, between more than one function. If so, the interpretation of a speech event is far from a matter of assigning it to one of seven types of function" (120). Although phatic communion "can be taken as a kind of alternating or reciprocal expressive function of speech" (121), Hymes argued that there need be no simple link between the phatic function and the existence of contact or rapport. "Messages to establish, prolong or discontinue communication may neither intend nor evoke a sense of communion; there may be a clear channel and no rapport" (ibid.). (Coupland, Coupland & Robinson 1992: 214)

"Siinkohal tasub järgida Hymesi kriitikat Jakobsoni kõnefunktsioonide taksonoomiale. Jakobson teadvustas üksikute kõnesündmuste ja -aktide multifunktsionaalsust, aga arvas, et "sõnumi verbaalne struktuur sõltub valitsevast funktsioonist". Hymes (1968) väitis aga, et "mõndade kõnesündmuste määravaks omaduseks võib olla ühe või enama funktsiooni harmooniline või vastuoluline tasakaal. Selisel juhul pole kõnesündmuse tõlgendamine kaugeltki mitte selle [ainult] ühele seitsmest funuktsiooni tüübist omistamine"." - Loogish. - Hymes, Dell 1968. The ethnography of speaking. In: Fishman, J. A. (ed.), Readings in the sociology of language. Mouton: The Hague, 99-138. DOI: 10.1515/9783110805376.99

"Kuigi faatilist osadust "võib võtta kui kõne vahelduvat või vastastikust ekspressiivset funktsiooni", väitis Hymes, et ei pruugi ilmtingimata olla mingit lihtsat seost faatilist funktsiooni ja kontakti või vaimse sideme vahel. "Sõnumid suhtluse loomiseks, pikendamiseks või katkestamiseks ei pruugi olla kavatsetud ega päriselt ka tekitada osaduse tunnet; kanal võib olla täielikult avatud ja vaimne side ometi puududa"". - Väga kenasti toob esile selle kuristiku, mis haigutab sotsiaalpsühholoogilise osaduse ja kommunikatsiooniteoreetilise kontakti vahel.

It follows that we should expect to trace strategic variation along a dimension of adjudged relational positivity or accommodation (Giles, Coupland & Coupland 1991), reflecting talk-participants' local priorities for their own talk and hearers' perceptions of others' priorities. So again, phatic communion cannot be defined as a type of talk, though the term can still locate an intriguing cluster of sociopsychological orientations to talk, along at least two key dimensions. Figure 1 is an attempt to illustrate social situations that may typically, however glossly, be associated with different priorities for talk in terms of expressed or perceived commitment to openness and truth (the vertical dimension) and the degree of foregrounding of relational goals (horizontal dimension). What is of crucial importance here is that no single speech event (let alone speech genre) can be adequately characterized in these terms and that the phaticity of any one utterance is a matter for on-the-ground negotiation by participants as talk proceeds. (Coupland, Coupland & Robinson 1992: 214)

"Sellest järeldub, et me peaksime olema võimelised strateegilist variatsiooni välja joonistama hinnangulise suhtepõhise positiivsuse või vastutulelikkuse dimensioonis, mis peegeldab vestluses osalejate endi prioriteete ise rääkimiseks ja teiste rääkijate prioriteetide hindamiseks." - Uhh.

"Niiet jällegi, faatilist osadust ei saa määratleda kõneviisina, kuigi see mõiste endiselt tähistab huvitavat kõne sotsio-psühholoogiliste orientatsioonide kobarat, ja seda vähemalt kahes võtmedimensioonis. Selel 1 on püütud illustreerida ühiskondlikke olukordi, mis võivad tüüpiliselt, kasvõi jämedalt, olla seostatud erinevade rääkimisprioriteetidega seoses väljendatud või tajutud pühendumisega avatusele ja tõesusele (vertikaalne dimensioon) ja suhtepõhiste eesmärkide esiletoomise astmega (horisontaalne dimensioon)."

Seda pühendumust vaatusele ja tõesusele võtab kokku disclosure - avalikustamine, paljastamine, nähtavaletoomine. Pmst kui palju avalikustatakse midagi väga isiklikku - näiteks nagu terviseprobleemid, mis on siin asetatud avalikustamise dimensioonis kõrgele, aga "positiivsete suhtepõhiste eesmärkide" dimensioonis on neutraalne, sest kontekst on arsti vastuvõtt (medical encounter).

Nende positiivsete suhtepõhiste eesmärkide juures võib jälle kobiseda. Zuckermanni kriitika CC&R jt suhtes on selles osas pädev. Malinowski tekstist need positiivsed suhtepõhised eesmärgid justkui puuduvad - "isiklikud ühendussidemed" ei ole ilmtingimata positiivsed, pigem neutraalsed.

Sele 1 iva peaks olema, et kui me räägime oma terviseprobleemidest arstile, siis on see positiivsete suhtepõhiste eesmärkide (PSE) suhtes neutraalne; kui me räägime oma muredest ja terviseprobleemidest sõpradele ja lähedastele, siis on PSE-d esiplaanil, aga kui me parasjagu ostame bussipiletit, siis on PSE-d tagaplaanil.

Siin ilmneb selle vertikaalse dimensiooni kummalisus: avalikustamine on pandud samale pulgale tõsisuse ja tõsiasjalikkusega. Sõpradee oma murede kurtmine, arstile oma sümptomitest rääkimine, ja bussipiletite ostmine on CC&R arvates kõik üheväärselt tõsised ja tõepärased kõnelused, milles me avalikustame end tagasi hoidmata. Sõpradele avalikustame ennast lihtsalt rohkem ja bussipiletit ostes vähem.

Kus asi läheb tõsiselt sassi on joonise alumine pool, kus faatiline osadus ja purjuspäi naljatlemine (nt sõprade tögamine) on võrdväärselt mitte-avalikustavad, mitte-tõsised, ja mitte-tõepärased. Faatilisest osadusest eristab siin purjuspäi naljatlemisest ainult see, et faatilises osaduses CC&R arvates toimivad PSE-d. Justkui: kui sa lähed sõpradega välja jooma ja teete koos igast' pulli, siis ei ole positiivseid suhtepõhiseid eesmärke mängus, aga kui sa võõraga bussipeatuses ilmast räägid, siis on?!

"Siin on otsustava tähtsusega see, et mitte ühtegi üksikut kõnesündmust (rääkimata kõnežanrist) ei saa adekvaatselt iseloomustada neis terminites ja, et iga viimasegi lausungi faatilisus on osalejate poolt vestluse edenedes kohapeal läbirääkimise küsimus." - Isegi mõistlik.

What we are discussing here as degrees of commitment is captured very clearly in Fawcett's (1984) systemic linguistic model of communicative purposes, where phatic talk is portrayed as an option in the "oblique" (as opposed to "straight") semantic system (see Figure 2). Fawcett aligned his category of oblique utterances or texts with what Grice (1975) termed "floutings" - of his maxims of quantity, quality, relation, and manner. Oblique usage subsumes "play" and "ritual." Whereas play gives access to a huge range of semantic subsystems (and Fawcett recognized that there are likely [|] to represent the norm rather than the exception for communicative interchange), the ritual subsystem gives entry only to phatic and ceremonial purposes. (Coupland, Coupland & Robinson 1992: 214-215)

"See, mida me siin pühendumise astmena arutame, on väga selgelt fikseeritud Fawcett'i (1984) süstemaatilises lingvistilises mudelis kommunikatiivsetest eesmärkidest, kus faatilist kõne kujutatakse võimalusena "viltuses" ("sirgele" vastanduvas) semantilises süsteemis (vt Sele 2)."

See Sele 2 on võetud ühe tuttava tegelase artiklist, mis kahjuks ei ole ligipääsetav: Fawcett, Robin P. 1984. Language as a resource. Australian Review of Applied Linguistics 7(1): 17-56. DOI: 10.1075/aral.7.1.02faw - Skeemil on "socio-psychological purpose → STRAIGHTNESS → ☐ straight ☑ oblique → OBLIQUENESS → ☐ play ☑ ritual → ceremonial / phatic. - St CC&R kummaline, justkui tühja koha pealt tulenev eeldus, et faatiline osadus peab olema mingi koha pealt ebasiiras (ebasirge), võib tulla sealt (kahjuks ei saa järele vaadata). Mis on aga eriti kummaline on faatilise osaduse rituaalseks-tegemine ja mängule-vastandamine: "Vabas, sihitus ühiskondlikus lävimises" (PC 1.1) täidame rituaali. Ajaviiteks vestlemine on rohkem nagu töö, mitte mäng?

"Fawcett ühildas oma viltuste lausungite või tekstide kategooria sellega, mida Grice (1975) nimetas oma maksiimide - kvantiteedi, kvaliteedi, suhte ja viisi - pilkamiseks. Viltused [keele]kasutused hõlmavad "mängu" ja "rituaali". Kui mäng annab juurdepääsu paljudele semantilistele alamsüsteemidele (ja Fawcett tunnistas, et nad esindavad kommunikatiivsetes läbikäimistes tõenäoliselt normi, mitte erandit), annab rituaalne alamsüsteem ligipääsu ainult faatilistele ja tseremoniaalsetele eesmärkidele." - Kogu maailm on kaldu.

What is important (for our purposes) in Fawcett's conceptualization of obliqueness is his argument that all oblique actions must be analyzed "at two levels," in that "there are often two ways of reacting to such messages" (1984: 41). They may be intended either "ostensibly" or at an "ulterior" level. Fawcett's further notion of "variability in the strength of purpose" (47) is helpful in allowing us to break out of the either/or (straight or oblique, nonphatic or phatic) designation that is firmly implied by the systemic modeling of choices in Figure 2. As Fawcett commented, "it is not that we are not sharing information when we say nice day but it looks as if it may rain soon, but that the informational purpose is rather weak" (47). (Coupland, Coupland & Robinson 1992: 215)

"Mis on (meie jaoks) tähtis Fawcetti ettekujutusest viltususest [obliqueness] on tema argument, et kõiki viltuseid tegevusi tuleb analüüsida "kahel tasandil" kuna "sageli on kaks viisi, kuidas sellistele sõnumitele reageerida" (1984: 41). Nad võivad olla mõeldud kas "nähtaval" [ostensiivsel] või "varjatud" [tagamõtte] asandil."

Siin näen ma probleemi - keelekasutusel faatilises osaduses ei pruugi olla mingit varjatud tagamõtet, midagi peidetut. Purjuspäi naljatlemise puhul võib veel ette kujutada, et öeldakse midagi kavalat või mitmetimõistetavat, aga faatilises osaduses räägitakse asjadest üldiselt nii, nagu nad ostensiivselt näivad olevat. Tont teab mis põhjusel Fawcett faatilist keelekasutust "viltusena" nägi.

"Fawcetti edasine mõiste "eesmärgi tugevuse varieeruvus" aitab meil sellest kas/või tähistusest (sirge või viltu, mittefaatiline või faatiline), mida Sele 2 süteemne valikute mudel eeldab, välja murda." - Minu arvates võiks kogu tolle skeemi veega alla lasta, sest küsimus ei ole isegi selles, kas mõni teine kategooria on rohkem või vähem faatiline, vaid - minu arusaama järgi - võib faatiline osadus hõlmata rohkemal või vähemal määral kõiki teisi kategooriaid ja vastupidi. Näiteks, tollel skeemil on tseremoonia ja faatiline osadus justkui vastandatud, aga kas on kunagi peetud pulmi, korraldatud matuseid, või isegi kõige ametlikumaid riiklikke paraade, kus inimesed ei aja ka niisama juttu?

"Nagu Fawcett märkis, "asi pole selles, et me ei jaga informatsiooni, kui ütleme kena päev, aga tundub, et varsti läheb vihmale, vaid, et informatsiooniline eesmärk on üsna nõrk"." - Üllatavalt pädev. "Veel kord võime öelda, et keel ei tööta siin mõtete ülekandevahendina" (PC 6.5). "Tõepoolest seal pole vaja, võib-olla isegi ei tohiks olla, midagi teatada" (PC 9.3).

From the negotiative perspective that we wish to argue for (first on theoretical grounds and then on the basis of the data analyses to follow), the function of particular sequences of talk as phatic or otherwise should not be preconceived. Relevant analytic questions are whether, how, and when talk is oriented to as phatic or not, contingent upon its local sequential placement in particular contextualized episodes and on the momentary salience of particular interactional goals. Important further possibilities are that participants in talk may orient differently at one moment, among themselves but also individually at different moments, to the phaticity of an utterance. That is, we want to suggest that phatic communion may be negotiated relationally, and [|.|] in real time. A sequence of what we might term phatic exchange may quite feasibly be constructed out of qualitatively different participant roles that may themselves shift in the course of a single utterance. (Coupland, Coupland & Robinson 1992: 215-217)

"Läbirääkimiste vaatenurgast, mida me siin soovime edendada (esmalt teoreetilistel alustel ja seejärel andmeanalüüside põhjal), ei tohiks konkreetse kõnejada funktsiooni, faatilist või muud, lihtsalt eeldada." - Lausungite faatilisust võiks hinnata lausungi enda põhjal. Geniaalne.

"Asjakohased analüütilised küsimused on, kas, kuidas, ja millal on jutt faatiliselt orienteeritud või mitte, sõltuvalt selle [asukohast kontekstis] ja konkreetsel hetkel olulistest interaktsioonilistest eesmärkidest." - Siin põrkume jälle sellega, et CC&R enda faatilisuse-määratlus on äärmiselt kahtlane: positiivsete suhtepõhiste eesmärkidega ja mitte-avalikustav, mitte-tõsine, mitte-tõene. Kui ma ütlen kellelegi "ilus ilm, aga vist läheb vihmale", siis CC&R järgi ma üritan kuulajaga suhet luua ja see, mida ma ütlen ilma kohta, ei ole tõsine ega tõene.

"Olulised edasised võimalused on, et vestluses osalejad võivad samal ajal omavahel, aga ka individuaalselt erinevatel aegadel, orienteeruda erinevalt lausungi faatilisusele." - Nende "eesmärkide" süsteemiga kaasneb mõistagi võimalus, et vestlejate eesmärgid üksteisest erinevad ja igaühe eesmärgid jooksvalt muutuvad.

"See tähendab, me tahame väita, et faatilist osadust võib reaalajas "läbi rääkida" [negotiate] suhteliselt [relationally]. Jada, mida me võiksime nimetada faatiliseks [sõna]vahetuseks võib üsna tõenäoliselt koosneda kvalitatiivselt erinevatest osalejarollidest, mis võivad ühe lausungi käigus ise muutuda." - Tõsine tõlkeprobleem sellega, et ei saa kasutada sõna "suhteline" (relatively), vaid peab leiutama midagi sellist nagu "suhtepõhine" (relationally). See ei ole raudselt parim võimalik vaste.

Beyond this and in line with Fawcett's arguments, a more strategic analysis is necessary, allowing for the possibility that phatic talk can be engaged in dissimulatively, with an inherent and often valuable ambiguity. We could ask how, if it is so conventional, desemanticized, and uncommitted, phatic communion could ever be relationally successful. The answer might be that the relational utility of phatic communion centers on the conventional and uncommitted being able to masquerade as the geniuine and committed. A key characteristic of talking phatically may therefore be not so much that it is inherently suspect but that it manages to disguise the extent to which commitment is being made or withheld. In contrast, the consensus approaches we have reviewed attribute little strategic sophistication to interactants and assume they entertain quite different evaluative standards for phatic versus other modes of talk. They also assume that interactants employ a simple switching mechanism in and out of modes that are built on radically different presuppositions about the semantic value of utterances and speakers' commitment to them. (Coupland, Coupland & Robinson 1992: 217)

"Peale selle ja kooskõlas Fawcetti argumentidega, on vaja strateegilisemat analüüsi, mis lubab võimalust, et faatiliselt võib rääkida dissimulatiivselt [oma mõtteid varjates], loomupärase ja sageli väärtusliku mitmetähenduslikkusega." - Jällegi, kellegi jutt on "eelistuste ja võõrastuste sihitu väljendamine, jutustused tähtsusetutest juhtumitest, kommentaarid asjade kohta, mis on täiesti ilmsed" (PC 5.1) ja strateegiline analüütik kuulab pealt, mudib alalõuga ja mõtleb, mida ta küll üritab minu eest varjata?

"Võiksime küsida, kuidas võiks faatiline osadus, kui see on niivõrd konventsionaalne, desemantiseeritud ja pühendumata [uncommitted], üldse olla sutepõhiselt edukas [relationally successful]. Vastus võib olla, et faatilise osaduse suhtepõhine kasutegur [relational utility] keskendub sellele, et konventsionaalsus ja pühendumatus võib olla võimeline maskeeruma tõeliseks ja pühendunuks." - Kogu selle lähenemise suurimaks veaks on suhtepõhisuse operatsionaliseerimine. Suhete loomine on pandud pukki ja nüüd näib autoritele endile ka, et see on natuke kahtlane. Aga selle asemel, et oma eeldused üle vaadata, mõtiskletakse, kas siin on mingi võimalus, et nende hüpoteetiline kõneleja on lihtsalt jube kaval.

"Faatiliselt kõnelemise põhiomadus ei pruugi seetõttu olla mitte niivõrd see, et see on loomuomaselt kahtlane [inherently suspect] vaid see, et see võib maskeerida ulatust, mil määral on pühendutud [avatusele, tõsisusele ja tõesusele] või mitte. Kontrastiks omistavad konsensusepõhised lähenemised, mida me oleme siin arvustanud, vähe vestluses osalejatele vähe strateegilist keerukust ja eeldavad, et neil on üsna erinevad hinnangulised standardid faatilisele versus teised kõneviisid." - Jap, ma ütleks, et see pühendumus avatusele jne on paras jura, millega on raske midagi ette võtta, sest see mitme-eesmärgi vaatenurk eeldab, et kõnelejad on parajad kavaldajad ja veiderdajad. Kogu lähenemine näib eeldavat, et inimesed on loomuomaselt petised.

"Nad eeldavad ka, et vestluses osalejad kasutavad lihtsat mehhanismi, millega lülituda erinevatesse [kõne]viisidesse, mis on ehitatud radikaalselt erinevatele eeldustele lausungite semantilisest väärtusest ja kõneleja pühendumusest nendele [väärtustele]." - Nõup. Inimesed tüüpiliselt ei mõtle eneseteadlikult (self-consciously), millisesse suhtlusviisi nad on parasjagu lülitunud. Kommunikatsiooniteoreetik võib lõputult pajatada erinevate suhtlusviiside eeldustest ja väärtustest, aga inimesed ise sellest ei mõtle.