Lingvistiline Mets (netis)
Metsarahvaste traditsioonis ei pruugi inimtegevus loodusega vastuoksa kasvada, metsiku lingvistika vaatenurgast vaadates kerkib esile hoopis loovuse transtsendentne iseloom, piiridest üle ja välja pääsemise tung.Mis asi on metsik lingvistika? Lingvistiline antropoloogia? Kas loovusel on transendentne [spirituaalne või mittefüüsiline] iseloom? Kõhutunne ütleb, et see on vihje Valdur Mikita hilisele raamatule Lingvistiline Mets. Joonas loeb seda, Kunnus andis Goodreads'is maksimumpunktid ja kõik tunduvad olevat sillas sellest raamatust. Kohe nii väga, et "metsikust lingvistikast" on saanud käibeväljend? Mis mul üle jääb kui võtta sõbra soovitust arvesse ja lugeda ka. Lugemisest hoidumiseks on muidugi rohkem põhjuseid - mul on parasjagu hoopis kirjutada vaja, ma loen viimasel ajal hoopis vanu (eelmise sajandi keskpaiga) artikleid (eriti mimeograafitud artikleid mis on juba oma väljanägemise poolest nauditavad) ja nüüd võtsin ootamatult käsile Husserli (mistõttu olen "transendentaalsuse" suhtes negatiivselt meelestatud). Ja kas maailmas pole juba piisavalt logotsentrismi? On's vaja hakata lingvistika kaudu ka loodusega metafooriliselt mängima? Lugema lükkab aga kihk olla korrakski vaimselt "siin ja praegu", ronida lainele millel nii paljud tunduvad olevat. Kuna Lingvistiline Mets on kõikjal peale Viljandi Kultuuriakadeemia täielikult välja laenutatud, pean esialgu piirduma netis leiduvate tsitaatidega. Võib-olla saan piisavalt täieliku ülevaate, et raamatut ennast ei hakkagi lugema. It is also out of a deep distrust of popular- or pseudoscience that I must innoculate myself against this discourse.
[Source: Karina Talts, Peeter Laurits: loovus ja kultuuripoliitika]
Lingvistiline mets on sülem inspireerivaid ja ebaharilikke mõtteid eesti keelest, loodusest ja kultuurist. See on kosutav lugemine kõigile, kes otsivad vastust küsimusele, miks on Eesti maagiline paik. Raamatus on juttu seentest, putukatest, soome-ugrist, suitsusaunast, metsast, kultuuriteooriast, jalgrattasõidust ning päratust kosmiliste mõõtmetega kartulikonksust, mida veel ükski eestlane pole suutnud Munamäe küljest lahti kiskuda.Seega aimekirjandus või isegi kunstitekst. Eesti maagilisuse jälitamine kõlab nagu eestlastele seljale patsutamine, oleme küll erilised, oleme küll. Mind huvitab see kultuuriteooria osa, aga kõhutunne ütleb, et see on Cassirer-Lotmanlik kultuurifilosoofia mis ei tee keelel ja kultuuril erilist vahet. Eeldan ka, et mind huvitavast aspektist - eestlaste käitumisest - öeldakse parimal juhul midagi "moka otsast" (vähe).
[Source: Lingvistiline mets - Apollo]
Semiootik, esseist ja raamatu "Metsik lingvistika" autor Valdur Mikita kaitses 2000. aastal doktorikraadi semiootikas. Doktoritöö teemaks oli "Kreatiivsuskäsitluste võrdlus semiootikas ja psühholoogias" - ehk teisisõnu loovusega seotud küsimused. Doktoritööga kaasas oli väike luuleraamatuke "Äpardumise rõõm", täis pigem loovuse- kui äpardumisrõõmsat keelemängu. Hiljem on tema sulest ilmunud veel luulekogu "Rännak impampluule riiki" (määratlus: impampluule on semiootiline masin, mis valmistab keelt juhuslikust materjalist), Pärnu Turunduskonverentsi üllitatuna raamatuke "Kirsiõieturundus" ning keele ja kirja üle mõtisklev "Metsik lingvistika".Nüüd tulid otsad kokku kust Mikita nimi tuttav on. Olen korduvalt silmanud kuidas tema doktoritöö istub utlibi psühholoogiariiulil väga üksikuna. Ühtlasi selgitab see miks ta käis semiootika sügiskoolis esinemas; "Apardumise rõõm" võib-olla isegi seda miks üks teine esineja pidas ettekande nurjumise teemal. Keelele ja kirjale keskendumine näib kinnitavat, et eestlaste arusaam kultuurist on (tänu Lotmanile) põhiliselt tekstualistlik. Kultuur on nii lai mõiste, et selle domeeni kuulub "kogu eluviis" (a total way of life), aga eestlase jaoks samastub see just keele ja kirjaga. Tähendab, me ei ole tegelikult lahti öelnud kõrgkultuuri kontseptsioonist, ükstapuha kui paljud ka üldisema kontseptsiooni poole ei rabeleks (Talts ja Laurits teevad oma arvamusartiklis sama).
[Source: Lingvistiline mets by Valdur Mikita — Reviews, Discussion, Bookclubs, Lists]
Lugemisnaudingule vaatamata on mul Mikitat lugedes aeg-ajalt siiski vastupandamatu tahtmine jälgida kõrvalt autori nägu ja kehakeelt ajal, mil ta ise loeks valjult (mitte vaid pelgalt sisekõneliselt) ette Niklas Luhmanni lausutud järgmisi sõnu: «Ühelt poolt on mul vajadus igasse raamatusse sisse sokutada vähemalt üks mõttetus. /.../ Minu stiil on irooniline, kui seda täpselt markeerida. Tahan sellega öelda, et ärgem võtkem mind liiga tõsiselt ja ärgem mõistkem mind liiga kiiresti.»Tehniliselt on kõik korrektne: nägu ei kuulu kehakeelde rohkem kui käežestid. Originaaltähenduses on see siiski kogu-keha-keel (full-body language; Latif 1934). Mõttetuste kirjutamist ei oska kommenteeridagi. Sellest saan aru, et lugeja seisukohalt võib igas teoses olla suurem osa tekstist üdini mõttetu; tahtlik mõttetus on sellest seisukohast tähendusetu, sest lugeja ei pruugi seda märgata või võib mõttetusest luua midagi vägagi mõttekat.
[Source: Kakskaru jahimeestega lingvistilises metsas - AK - Arvamus]
«Lingvistiline mets» annab õppejõule suurepärase võimaluse ärgitada diskussiooni näiteks selle üle, mis võiks olla meie rahvusliku identiteedi eripära, kuivõrd muutuv tohiks see ajas olla ja mida ilmtingimata oleks muul maailmal põhjust meilt õppida.Justkui kultuuri saaks keelata, juhtida, suunata. Mulle tundub pigem, et kultuur on "autopoieetiline" või iseennast-reguleeriv süsteem mis ei allu selle kandjate suvale väga kergesti. Aga eks siin ole tegu administratiivinimese seisukohaga ja toimib samasugune naaivne usk juhitavusse nagu on iseäralik haridusinimestele kes räägivad suure suuga õpilaste käitumise muutmisest. Teine tülinoritav aspekt on jällegi eestlusele seljale patsutamine: teistel on meilt midagi õppida. Aga kas me ise õpime oma naabritelt? Õpime me midagi Uruguailt?
Milliseid lauseid siis konkreetsemalt võib kõnealusest raamatust leida? No näiteks selliseid. «Usutavasti teevad meie lapselapsed kõrvitsaga rääkimises juba märkimisväärseid edusamme.» (33) «Teatud mõttes on mets ainus tõeline Eesti Rahva Muuseum – püha kiri, milles on kõik sees.» (35) «Iga korraliku eestlase sauna taga seisab väike ajamasin, millega ta nädalalõpul paleoliitikumis väikese tiiru sooritab.» (48) «Jalgratas pole mitte niivõrd liikumisvahend, kuivõrd tunnetuslik riistapuu. Minu arvates on paljud eestlased sündinud n-ö Ereljukase-ajuga.» (50)Mul oli ka väiksena Ereljukase jalgratas, aga "tunnetuslik riistapuu" on juba liiga palju. Need laused näivad nonsenssina. Tahtmine raamatut lugeda on juba pühitud, aga otsus pole veel kindel.
Mikita näib arvavat, et edasi tuleks liikuda siiski seni veel olemas olevate kultuuri- või keelesaarte ning metsiku looduse roheliste täppide (taas)avastamise poole. Nüüd tuleb vältimatult tsiteerida. «Eestisse on koondunud hämmastav kogus kõikvõimalikku perifeeriat. Eesti on omamoodi väikeste nähtamatute asjade kultuur. Just väikesed asjad loovad peamise osa maailma tõelisest variatiivsusest. Enamik väikevorme on maailmast viimase sajandiga kadunud. Kaovad varjud, hingused, sosinad, kaovad pooltoonid. Kultuurist ja mõtlemisest kipuvad kaduma aimdused ja salapära.» (8) Kenasti öeldud ju.Ei nõustu üldse. Nende "väikevormide" hulk ei ole vähenenud, vaid minu arvates vastupidi mitmekordistunud. Mikita on vananedes võib-olla kaotanud võime neid näha, aga nad on olemas - kolinud internetti, instant chat vestlustesse, lõpututesse tulevatesse ja minevatesse veebikeskkondadesse (last.fm-ist ask.fm-ini). Väikevormid ei ole ära kadunud vaid muutunud ja kel pole silmi millega seda näha, jääbki sellest ilma. See on võib-olla kole mõte, et väikeseid iseärasusi ei näe enam nii palju palja silmaga kuiet ekraani pealt, aga eriti parata sellesse ei ole.
Eestlased olla Mikita sõnutsi ühed vähestest rahvastest, kel on veel arvestataval kujul säilinud oma metsamälu. Meil olla märkimisväärne hulk inimesi, kes langevad metsas ekstaatiliste elamuste rüppe, ilma et nad sellest erilist numbrit teeksid. «See on omamoodi fenomen – meil on igas suguvõsas ikka mõni veidi metsa poole,» kirjutab Mikita. (18)No vot, ongi lõhe olemus avastatud. Kuulun nende noorte hulka kes on metsamälu ära kaotanud; võõrandunud maateadvusest või "maast välja kasvanud" nagu Aldo Leopold ütleks.
Õnneks ei piirdu metsiku teadvuse hõlvamise (ja teadvuse sellele valdkonnale tugineva toimimise) metodoloogiline arsenal Mikita jaoks siiski pelgalt vaid mitmiktajulise lähenemisega. Selle kõrval peab Mikita ülimalt oluliseks ja tähenduslikuks ka nn kolmanda kirjaoskuse ehk sisekõne (või autokommunikatsiooni) arendamist.Kolmas kirjaoskus? Wat. Ilmselt järjekordne tekstualistlik vimka, et autokommunikatsiooni seostatakse kirjutamisega, mitte nt mõtlemisega (Peirce), tegutsemisega (Mead), käitumisega (Morris), tajumisega (Ruesch), kõnelemisega (Jakobson) jne.
Ma armastan metsa ja ma usun, et saan temast siiani aru. Seega, ma tahan uskuda kõike, mis selles raamatus kirjas. Ja ma usun, et ma ka mõistan seda. Või vähemalt teoreetiliselt peaksin mõistma.Nii vähe kui ma olen tsitaate kohanud tundub mulle, et Mikita mõistmine on kui mitte võimatu siis vähemasti ääretult raske.
[Source: Indigoaalane: Valdur Mikita Lingvistiline mets]
Nagu autor ise ütleb- meie teadvus on märgistatud. Me oleme õpetatud õigesti või "õigesti" mõtlema.Mõttekuriteo troop! Kaldub juba ideoloogiateooriasse. Isiklikult usun, et ma olen õppinud mõtlema, mitte, et mind on õpetatud mõtlema. Aga nüüd olen ma juba justkui uhke, et ma õpetajate sõna ei kuula ja asju isemoodi teen.
Ning teine, väga oluline põhjus. Need raamatud kasvatavad uhkust Eesti üle. Annavad sulle teadmise, et Eesti maa ja rahvas ja keel ja kultuur ja ajalugu.. see on midagi ääretult ägedat, salapärast... Kui meie lastel oleks tugevam identiteet ja uhkus oma rahvuse ja rahva üle, ehk jääks nad siia?Sest kui eestlane olla on uhke ja hää siis elan õnnelikult ka peost suhu, vaesunud ja väljavaadeteta, täites kõhtu kultuurikuuluvusega?
Valdur Mikita “Lingvistiline mets” on erakordselt võluv — lausa sulavõi ja kärjemesi! — mütopoeetiline esseistika, mis, väikse kavala tulukesega silmanurgas, üritab tänapäeva eestlast ühendada meie ülikauge mineviku (Baltika ürgmanner kuussada miljonit aastat tagasi) ja sama kauge tulevikuga ning teadvuse ja olemise erinevate tasanditega.Tsitaatide järgi tundub see "mütopoeetiline esseistika" pigem nagu pilves semiootiku umbluu. Mind huvitab kehalisuse tähtsus, aga müstika? 21. sajandil? "Semiootiline lärm" kõlab huvitavalt, aga semantic noise on kurikuulsalt kehvasti mõistetud kontsept ja nagunii mõtleb Mikita selle all "informatsiooni üleküllust" vms. On ka neid kellele semiootiline lärm, semantiline müra, süntaktiline keerukus ja pragmaatiline tühjus meeldib. Pean ennast selliseks, aga "sisekõne maagiline jõud" kõlab minu jaoks nagu nonsenss. Sisekõnes ei ole midagi maagilist (üleloomulikku) ja selleks sobib igasugune keel. Ma kahtlustan, et loits, laul ja tants tuuakse siin mängu ainult selle pärast, et Lotman räägib rütmi süntaktilisest organisatsioonist seoses autokommunikatsiooniga. Mina kaldun sellesse laagrisse, kus Mina-Mina suhtlemine on veel harilikum kui Mina-Tema suhtlemine. Isegi käesoleva tekstiga suhtlen ma peamiselt iseendaga, mitte Mikita või nende arvustajatega.
Siin rõhutatakse müstika ja kehalisuse tähtsust. Inimene on eeskätt tegija, mitte mõtleja. Et suuta olla, vajame puhkust semiootilisest lärmist, vahendatud kultuurist — tähenduse vaigistamist. Et anda inimesele tagasi tema sisekõne maagiline jõud, on vaja selleks sobivat keelt. Arhailise inimese jaoks oli selleks loits, laul ja tants. Tänapäeva inimese jaoks on arendamata ressursiks sünesteesia ehk mitmiktaju.
[Source: “Lingvistiline mets” | tavainimene]
Eestlane võiks mõelda metsakeeles. Mets võimendab ajutegevust, kontaktis “suure tundmatuga” töötab teadvus kõige vägevamalt..."Aju aktiveerumise" BS. Ma arvan, et see on igaühe jaoks individuaalne mis tema ajutegevust võimendab, mõttelendu ergutab ja suurte ideedeni viib. Kellele mets, kellele linn, kellele tuba, kellele arvutiekraan.
Lõpetuseks sellest vaimustavast raamatust veel üks tsitaat, mis tasuks lausa korraliku käekirjaga salmikusse üles kirjutada ja maalitud sirelioksakesega kaunistada: “Kui rumalal on vaja õnne tohututes kogustes, et ennast õnnelikuna tunda, siis targa õnnelikkuse lävi on nii madal, et kõik asjad tekitavad temas õnnetunde.”Kõlab nagu vanasõna, pealekauba selline mis põhineb ümberpööramisel. Tähendab, tegelikkuses on lood vastupidised - kõige õnnelikumad on hariduseta India inimesed ja kõige õnnetumad on kõrgharidusega inimesed (vähemalt suurem alkoholi tarbimine ja tõenäolisem depressioon vihjavad selle poole).
Olin Eestist ära kaks aastat, kuskil kukla taga tiksus kogu aeg, et Eestis on midagi üpris erilist, mida mujal ei ole. Midagi, mis mind, siin sündinud ja kasvanut teisal ei kõneta, toeta ega viljasta. Igatsesin veel enamgi kui oma keele- ja mõtteruumi Eesti metsa. Ühegi teise koha loodus mind nii ligi ei lasknud või ei tahtnud ma endast midagi avada.Vt: Abram, David 2006. The Spell of the Sensuous: Perception and Language in a More-than-Human World; lätlane, kes noorena Ameerikasse kolides jäi igatsema liivimaa metsa.
[Source: Mikita trikitab ja kipitab | Kultuur | ERR]
Veel lööklauseid: mõtlemine on sündinud Eestis ning siin on ühtlasi parim paik mõtlemiseks; Eesti on paik, kus elu rändas maapeale jne. Mikita pakub välja ka ligi leheküljepikkuse „Eesti retsepti“, milles teiste seas ka kõrvuti piimapukk, digiallkiri, ussisõnad, Hunt Kriimsilm, eneseiroonia, heinalakk, Priit Pärn ja kartulisalat.Seljale patsutamine.
Väga kosutavalt mõjus Mikita mõte, et tegelikult pole meil vaja kõigega kogu aeg kursis olla, nii palju raamatuid lugeda, filme vaadata ja muusikat kuulata, seisukohti võtta, otsuseid langetada ning arvamusi avaldada. Üha hinnalisemaks muutub linnast põgenemine, üksiolek, vaikus. Sellest institutsionaliseeritud kultuurist väljalülitumine ning omakultuuri sisenemine seal metsas, oma teadvuse piirimail...Keegi ei sunnigi raamatuid lugema, filme vaatama ja muusikat kuulama. Need on meeldivad tegevused; ajaviide mitte kohustus. Tänuväärne on siin vaid "omakultuuri" mõiste, kuigi on vähetõenäoline, et seda on mõeldud sarnaselt Powyse self-culture'iga.
Otsus: nõup. Kunagi loen ma selle raamatu vb läbi, aga mitte praegu. Pole tuju umbluu jaoks.
0 comments:
Post a Comment