Kultuuritüpoloogiast

Torop, Peeter 2010. Tüpoloogia ja artoonika. In: Salupere, Silvi (toim.), Kultuuritüpoloogiast. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 9-21.

Juri Lotmani "Artiklid kultuuritüpoloogiast" tähendab kaht õhukest rotaprindivihikut valitud artiklitega, mis ilmusid 1970. ja 1973. aastal. Eriti oluline on esimene, sest loob pinnase kultuurisemiootika distsipilinaarse identiteedi tekkimiseks. (Torop 2010: 9)

Minu jaoks on käesolev juba viies lugemine (1, 2, 3, 4). Esimesel kolmel korral kirjutasin selle kohta pigem midagi lühikese arvustuse taolist. Neljandal korral juba tsiteerisin, kuid ei viidanud korralikult. Viiendal korral on plaanis ka viidata, et ma saaksin selle vahva kogumiku sisu oma töös kasutada. See kogumik on eriline selle poolest, et sisaldab artikleid mis on eesti keelde tõlgitud, aga inglise keelde veel mitte. Näiteks artiklit mis räägib autokommunikatsioonist ei saa anglofoonsed kolleegid minu teada veel lugeda. Ühtlasi on see üks mu lemmikraamatuid, mida on ikka hea pärast mõnda aega taaskülastada ja uuel moel mõista. [Kurb on vaid see, et venekeelsed originaalviited ei ole täielikud - mul ei õnnestunud leida leheküljenumbreid.]

Siiski oli veel üks liikumissuund J. Lotmani ja tema kolleegide töödes, mida võimudel ei õnnestunud kohe pärssida. Juba 1969. aasta veebruaris kirjutas Lotman artikli "Inimesed ja märgid" (eesti k. ajakirjas Vikerkaar 2000, nr 1). See oli tellimusartikkel ajalehelt "Sovetskaja Estonija", kes vajas vastust toimetusele saabunud kirjale diiselveduri masinisti abilt I. Semennikovilt, keda huvitas semiootika mõiste ja kasutus. Lotman rõhutab seal muuhulgas semiootika kuulumist tavaliste teaduste hulka, kusjuures selle "tavalisuse" juurde kuulub ka püüd avastada selgetes ja lihtsates asjades arusaamatuid ja keerulisi aspekte. Semiootikat nimetab Lotman selles artiklis teaduseks, mis tegeleb kommunikatsioonisüsteemide ja märkidega, mida inimesed, aga ka loomad või masinad suhtlemisprotsessis kasutavad. Ja eriliselt toob autor esile kunsti uurimise aktuaalsuse: "Selle tundmaõppimine, kuidas kunst kogub endasse ühiskondlikult tähenduslikku informatsiooni, on ülimalt huvitav ülesanne. Rääkimatagi seejuures avanevatest teoreetilistest väljavaadetest, osutan vaid mõningatele - seni alles kaugetele - võimalustele, mida võivad anda praktilised uuringud kunstisemiootika vallas. Kunstiteose puhul köidab meid nende esteetiline mõjujõud. Kuid neile võib läheneda ka teiselt, tavatumalt vaatekohalt: kunstiteosed on äärmiselt ökonoomsed, võimsad, tõhusalt korraldatud moodused informatsiooni säilitamiseks ja edastamiseks. Mõnigi nende üpris hinnaline omadus on unikaalne ja muudes inimese poolt seni loodud informatsioonikondesnaatorites ja -edastajates teda ei esine. Ja samas: kui me tunneksime kunstiteksti ülesehitamise kõiki saladusi, siis saaksime neid kasutada selleks, et lahendada üht tänapäeva teaduse kõige teravamat probleemi - informatsiooni kokkusurumise küsimust. Ning muidugi ei takistaks see kunstnikke leidmast uusi teid ja võimalusi kunstis - nii nagu mehaanikaseaduste tundmine ei takista konstruktoreid uute ideede ja rakenduste otsingul. Juba praegu on olemas teadus nimega bioonika, mis uurib bioloogilise maailma ehitusvorme, et kasutada neid ära inimese poolt loodavais mehhanismides. Ehk tekib kunagi ka "artistika" - teadus, mis uuriks kunstiliste konstruktsioonide seadusi, et siis "pookida" mõnesid nende omadusi informatsiooni säilitamise ja edastamise süsteemidele?" (Lotman 2001: 85-91). Jätame sellest tsitaadist meelde mõiste "artistika, mis tähistab kunsti uurimist universaalsel tasandil. (Torop 2010: 10-12)

Siin on päris palju kasulikku/huvitavat, aga ära märgin vaid selle, et viimane rõhuga katkend, imperatiiv-didaktiline "Jätame ... meelde" tundub hetkel olevat parim näide konatiivsest sõnumist.

Kunstiteose struktuuri ja mälu kompaktsus on see, mis teeb kunsti uue tehnika loojatele oluliseks ning lubab rääkida uue teaduse tekkimisest. Seda teadust nimetab Lotman artoonikaks ehk kunstiteksti küberneetikaks. Ta näeb selles teaduses nii teaduslik-teoreetilisi kui tehnilis-praktilisi võimalusi ning avaldab lootust, et kunstinähtuste ja kultuurimehhanismide uurimine muutub teoreetikute-küberneetikute ning uute tehnikavormide loojate jaoks tavapäraseks asjaks. Artikli lõpus nimetab Lotman ka oma koostööd professor M. Ignatjevi küberneetikute ja B. Jegorovi kirjandusuurijate töörühmadega, kuigi artikli ilmumise hetkeks oli koostöö formaalselt juba lõppenud. (Torop 2010: 12-13)

Minu arvates on Toropi hinnang õige, et kuuekümnendate lõpp ja seitsmekümnendate algus oli tõepoolest "plahvatuslik" ja mitte ainult kultuurisemiootika jaoks, vaid paljude teiste inimteaduste jaoks. Ma olen oma lugemisblogis varem märkinud, et nii Lotmani artoonika kui ka Birdwhistell kineesika, nüüd ka Wescotti koeneesika, on sellised "olematud teadused" mille mitte-eksisteerimisest on inimkonna teadmised natuke vaesemad.

Tollesse aega jääb ka Jegorovi, Ignatjevi ja Lotmani ühisartikli kirjutamine, mis aga jäigi ilmumata ning nägi trükivalgust alles 1995. aastal Peterburis ilmuva ajakirja "Russian Studies" neljandas numbris [kahjuks vene keeles]. Jegorov võtab tehisintellekti kontseptsiooni kokku loomuliku arengu kontekstis: loomulikust individuaalsest intellektist toimub liikumine üleindividuaalsete intellektuaalsete süsteemide ehk inimkultuuri suunas, selle kultuuri keerukamaks muutumise käigus luuakse metasüsteemid, mida võibki nimetada tehisintellektiks. Ning tehisintellekt osaleb sellise mõistmise raames ka kultuuri tasakaalu tagamises: "Kultuuri kui terviku dünaamilisus ja vastupidavus eeldab paralleelselt metasüsteemi võimsuse suurenemisefa allsüsteemide mitmekesisuse suurenemist ning nende suhtelist iseseisvust. Allsüsteemide "võit" metasüsteemide üle on kultuuri kui ühtse isiksuse lagunemise põhjuseks (kultuuri "skisofreenia"). Metasüsteemi "võit" üksikute allsüsteemide mitmekesisuse suhteline mittekorrastatuse - individuaalsuse - üle tähendab süsteemi tardumist, surma" (Jegorov et al. 1995: 281). (Torop 2010: 14)

Kultuur kui üleindividuaalne intellektuaalne süsteem on selle kogumiku mõjul olnud üks neist teemadest mida ma olen märganud paljudes erinevates käsitustes. Kahjuks ei ole ma pädev, et sel teemal veel midagi põhjalikku öelda.

Jegorov toob oma Lotmani biograafias ära kahe esimese aasta lepinguaruannete sisukorrad. Pealkirjaks on "Robot ja semiootiline modelleerimine (käitumise semiootika ja kultuuri tüpoloogia". 1974. aasta aruande sissejuhatus koosneb neljast punktist: 1) masina individuaalse käitumise probleem; 2) masina mõistliku käitumise probleem; 3) kultuuri kui terviku uurimine ja tehisintellekt; 4) kultuuri uurimise kaks aspekti ja tehniline progress. Järgneb osa kaks. I osa pealkiri on "Kurtuur ja suure keerukusega süsteemide käitumise probleem. Keerulise käitumise dünaamiline modelleerimine". Alajaotusena on lisatud pealkiri "käitumine kui keel (käitumine kui semiootiline süsteem)". II osa kannab pealkirja "Kultuuri metamehhanismid kui isereguleeriv seade". Järgnevad alajaotused: semiootilise süsteemi dünaamiline mudel; kultuuri metamehhanismide struktuur ja funktsioon; mitmekesisuse kasvu tendents; ühetaolisuse kasvu tendents; kino ja kultuuri metakeeleliste mehhanismide probleemid; kino ja mütoloogiline keel. (Torop 2010: 15)

"Käitumine" on siin midagi muud kui inimese kehaline käitumine; pigem isegi "toimimine" või "tegutsemine", aga siiski niidiots mida ma ei saa eirata.

Lotman, Juri 2010a [1970]. Sissejuhatus. Tlk Tanel Pern. In: Salupere, Silvi (toim.), Kultuuritüpoloogiast. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 25-26. [Предисловие. Статьи по типологии культуры: Материалы к курсу теории литературы. Вып. 1]

Kultuuri vaatlemine teatud semiootilise mehhanismina, mille eesmärgiks on informatsiooni väljatöötamine ja talletamine, on alles algusjärgus. Sellesse valdkonda sisenedes on uurija kahjuks tihtipeale sunnitud opereerima ennem hüpoteeside ja eelduste kui kindlalt paika pandud tõdedega. Olles sellest teadlik, loodab antud trükise autor, et kasu võib siit lugejale tõusta kui mitte küsimustele vastamisest, siis vähemalt nende püstitamisest. Selles on ka raamatu metoodiline mõte: ta sisaldab viiteid probleemidele, mis alles vajavad lahendamist, mitte aga teaduse poolt kindlakstehtu kokkuvõtet. (Lotman 2010a [1970]: 25)

Midagi sarnast nentis oma töö kohta Michel Foucault: kuna ta esitab küsimusi millele võib-olla ei saagi vastata, siis on huvitavam süveneda küsimustesse endisse.

Lotman, Juri 2010b [1970]. Kultuur ja informatsioon. Tlk Tanel Pern. In: Salupere, Silvi (toim.), Kultuuritüpoloogiast. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 26-30. [Культура и информация. Статьи по типологии культуры: Материалы к курсу теории литературы. Вып. 1]

Inimkonna sajanditepikkuse ajaloo kestel ei ole võimalik osutada ühelegi inimkollektiivile (kui see kollektiiv oli minimaalselt püsiv ning ei olnud hääbumas - faktiliselt juba surnud!), milles puuduksid tekstid, spetsiaalne käitumisviis (teostatud spetsiaalsete inimeste või kogu kollektiivi poolt spetsiaalsel ajal) teenindamaks erilist, kultuurilist funktsiooni. (Lotman 2010b [1970]: 28)

See on Jakobsoni tüüpi funktsioonide leiutamine. Kui kultuuri vaadelda kommunikatsioonisüsteemi (mida Lotman siin ka teeb), siis see nö "kultuuriline funktsioon" ei ole midagi muud kui poeetiline funktsioon mis on rakendatud mitte pelgalt sõnumi vaid "kultuuritekstide" tootmiseks.

Kunagi määratles Taylor kultuuri kui instrumentaariumi, tehnilise varustuse, sotsiaalsete institutsioonide, usundi, kommete ja keele summat. Praegu on võimalik anda üldisem definitsioon: kogu mittepäriliku informatsiooni ja selle organiseerimis- ning säilitamisvahendite summa. Sellest tulenevad vägagi erinevad järeldused. Eelkõige saab põhjenduse kultuuri hädavajalikkus inimkonna jaoks. Informatsioon oi ole mitte fakultatiivne tunnus, vaid inimkona eksistentsi üks põhilisi tingimusi. Võitlus ellujäämise eest - nii bioloogiline kui sotsiaalne - on võitlus informatsiooni eest. Kultuuri olemuse mõistmine informatsioonina selgitab kirglikku huvi, mida tunnevad selle küsimuse vastu nii kultuurikandjad kui kultuuriga võitlejad, kellevahelised konfliktid täidavad kogu inimkonna ajalugu. (Lotman 2010b [1970]: 29)

Mittepäriliku informatsiooni summa definitsioon on teadatuntud (ma ütleks isegi, et sellest on saanud eestlaste default kultuurimääratlus). Instrumentaariumi definitsioon tundub märksa huvitavam. Siin ei ole kultuur mitte iseseisev tehisintellekt vaid vahendite kogum. Inimesed mitte ainult ei kanna kultuuri vaid kasutavad seda oma elutegevuses. Selles mõttes on isegi irooniline, et kõrgkultuuri samastatakse kasutu loominguga.

Lotman, Juri 2010c [1970]. Kultuur ja keel. Tlk Tanel Pern. In: Salupere, Silvi (toim.), Kultuuritüpoloogiast. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 30-36. [Культура и язык. Статьи по типологии культуры: Материалы к курсу теории литературы. Вып. 1]

Kultuuri määratlemine struktuursetele reeglitele allutatud märgisüsteemina lubab meil teda vaadelda keelena selle mõiste üldsemiootilises tähenduses.
Kuna elu alalhoiu - informatsiooni kogumise - vahendite kontsentreerimise ja säilitamise võimalus saab märkide ja märgisüsteemide (keelte) tekkimise momendist hoopis teistsuguse iseloomu ning kuna just nimelt pärast seda tekib inimspetsiifiline informatsiooni kogumise vorm, on inimkonna kultuur oma ülesehituselt märgiline ja keeleline. Ta võtab paratamatult sekundaarse süsteemi kuju, mis ehitub ühele või teisele antud kollektiivis kasutuses oleva loomulikule keelele ning reprodutseerib oma sisemiselt ülesehituselt keele struktuuriskeemi. Lisaks sellele peab kultuur, olles kommunikatsioonisüsteem ning täites kommunikatiivseid funktsioone, alluma samadele konstruktiivsetele reeglitele kui teised semiootilised süsteemid. Sellest tulenevalt on õigustatud kultuuri analüüsile selline kategooriline laienemine, mille viljakust on juba tõestatud üldsemiootikas (näiteks koodi ja teate, teksti ja struktuuri, kõne ja keele kategooriad, paradigmaatilise ja süntagmaatilise kirjeldusprintsiibi eristus jne). (Lotman 2010c [1970]: 31)

Kahjuks on keele "üldsemiootilist tähendust" tõlgendatud kui "laia semiootilist tähendust" (broad semiotic definition), mis on ju kaks täiesti erinevat asja. Üldsemiootiline määratlus on ikkagi määratlus - näiteks Charles Morrise lansign-system mõiste - "üldsemiootika" on siin general semiotics (puhas semiootika). Keele "üldine/lai semiootiline tähendus" on ükskõik mis - see on täpselt nii lai kui sa tahad, et see oleks - võib rääkida "elu keelest", "lillede keelest", "kõnniteede keelest", sest "keel" ei tähenda siin midagi spetsiifilist või konkreetset.
Järgmine probleem puudutab kultuuri märgilisust ja keelelisust. Morris ütleb, et me peaksime uurima kuidas täpselt ja millises ulatuses on kultur semiootiline. Aga miks on inimkonna kultuur siin oma ülesehituselt märgiline ja keeleline? Sest inimesed koguvad informatsiooni teistmoodi kui loomad. Kas see on piisav?
Väga oluline on see, et Lotman määratleb siin kultuuri kommunikatsioonisüsteemina. See on jällegi Jakobsonlik, aga väga erinev nt Rueschist, kes koos Gregory Batesoniga rääkis kommunikatsioonisüsteemi tasanditest - intrapersonaalne, interpersonaalne, gruppide ja siis ühiskondade (kultuuride) vahel. Lõhe tekib sellest, et Jakobsoni "kommunikatsioonimudel" on kõneakti mudel, aga Rueschi kommunikatsioonimudel on kommunikatsioonisüsteemi mudel. Lotman ja Ruesch ei klapi, sest Jakobson vahendab neid kehvasti. Viimaks taandubki kogu probleem sellele, et Lotmani jaoks on "üldsemiootikaks" Jakobsoni eklektilised kirjutised semiootikast, mis on küll väga üldised, aga ei ole general semiotics, vaid keelesemiootika.

Niisiis on kultuur ajalooliselt kujunenid semiootiliste süsteemide (keelte) kimp, mis võib moodustada ühtse hierarhia (ülemkeel), kuid võib endast kujutada ka iseseisvate süsteemide sümbioosi. Kuid kultuuri ei sisalda mitte ainult teatud semiootiliste süsteemide kombinatsiooni, vaid ka kõigi nendes keeltes ajalooliselt eksisteerinud teadete (tekstide) summat. Kultuuri vaatlemine tekstide summana võiks olla lihtsaimaks teeks kulturoloogiliste mudelite ehitamisel, kui selline lähenemine teatud põhjustel, millest edaspidi juttu tuleb, ei osutu liialt kitsaks. (Lotman 2010c [1970]: 32)

Hierarhia on jällegi Jakobsonlik. Huvipakkuv on siin hoopis sõna "kimp" mis kordub hiljem kui Lotman määratleb isiksust. Kultuur on siin keelte kimp. Kas ka isiksus on keelte kimp?

Elu muutumine tekstiks ei ole mitte selle selgitamine, vaid sündmuste viimine kollektiivsesse (antud juhul rahvuslikku) mällu. Ühtse rahvusliku mälu olemasolu oli märgiks rahvuskollektiivi eksistestsist ühtse organismina. Ühine mälu oli fakt teadvustatud ühisest eksistentsist. Selles mõttes võisid kollektiivi jaoks selle eksisteerimise märgi funktsiooni täita just nimelt kroonikad ja funktsioonilt neile lähedased mälumärgid (hauad ja kirjad mälestusmärkidel, mälestusmärgid ise, kirjad hoonete seintel, toponüümia), mitte pragmaatiliselt esitatud ajaloolised tekstid, kujutades endast mitte sündmuste seletust, vaid mälestust neist. (Lotman 2010c [1970]: 34)

Organitsism. Rahvus on ühtne organism. Mujal on kultuur samamoodi "orgaaniline kooslus". Lõik ise peaks huvi pakkuma rahvusluse ja ajaloo uurijatele.

Kultuuristamine seisneb maailmale kultuuri struktuuri andmises. Selline on kantiaanlik vaade mõtte ja tegelikkuse vahekorrale. Teist laadi on analoogilised kontseptsioonid "barbaarse" maailma kultuurilisest hõlvamisest temasse tsivilisatsiooni struktuuri viimise teel (oikumeeni hõlvamine on kreeklaste puhul kultuuriline, Roomal - sõjalis-riiklik, kristluse puhul - religioosne). Sel juhul ei ole meil tegemist mitte teksti tõlkimisega, vaid mitte-teksti muutmisega tekstiks. (Lotman 2010c [1970]: 35)

21. sajandis toimub samasugune "kultuuristamine" interneti vahendusel. Täieõiguslikud on vaid need kultuurid mis võtavad osa World Wide Web-i keskkonnast, teevad ennast ligipääsetavaks ja pääsevad ise ligi globaalsele kultuuriruumile.

Lotman, Juri 2010d [1970]. Märgi ja märgisüsteemide probleem ja vene kultuuri tüpoloogia XI-XIX sajandil. Tlk Kaidi Tamm. In: Salupere, Silvi (toim.), Kultuuritüpoloogiast. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 36-60. [Проблема знака и знаковой системы и типология русской культуры XI - XIX веков. Статьи по типологии культуры: Материалы к курсу теории литературы. Вып. 1]

Eelnevalt määratleti kultuuri kui mittepäriliku informatsiooni kogumit, kui inimkonna või teatava kitsama kollektiivi - rahvuse, klassi vms - jagatud mälu. Sellest järeldub, et meil on õigus käsitleda kultuuri moodustavate tekstide summat kahel tasandil: kui teatud sõnumeid ja kui koodide, mille abil see sõnum tekstis dešifreeritakse, realisatsiooni. (Lotman 2010d [1970]: 36)

Lotman võttis Jakobsoni kood/sõnum eristust päris tõsiselt ja eeldas, et kultuur ongi koodide ja sõnumitega ära seletatav. Uurija pilgu eest põgenevad kultuurilised nähtused mis ei ole tahtlikud "sõnumid" või mis ei ole "kodeeritud" kindlal viisil. Eriti iseäralik on siin Lotmani lisandus, et tekst koosneb sõnumitest ("sõnum tekstis"), sest muud tõlgendused samastavad teksti ja sõnumit "üldsemiootilises" tähenduses.

Nagu teada, eeldab igasugune sotsiaalse mudeli ehitamine inimest ümbritseva tegelikkuse jaotamist faktide maailmaks ja märkide maailmaks, millele järgneb nendevaheliste suhete (semiootiliste, väärtuseliste, eksistentsiaalsete jne) määratlemine. Saamaks tähenduse kandjaks (märgiks), peab nähtus tingimata olema osa süsteemist. Selleks peab ta astuma suhtesse mingisuguse mitte-märgiga või teise märgiga. Esmane suhe - asendamine - loob semantilise tähenduse, teine - ühinemine - süntaktilise. Kuivõrd sotsiaalsete, kultuuriliste mudelite maailmas tähendab märgiks olemine olemasolu, võib esimest juhtu määratleda järgmiselt: "On olemas, sest asendab midagi tahtsamat, kui ta ise on". Teisel puhul: "On olemas, sest on osa millestki tähtsamast, kui ta ise on". (Lotman 2010d [1970]: 38)

Kas tasub üldse mainidagi, et see on Jakobsonlik? Asendamine / semantika on Jakobsonil ekvivalentsuse / selektsiooni / metafoori telg ja ühinemine / süntaktika on kontiguaalsuse (järjestikkuse) / kombinatsiooni / metonüümi telg. Seda on oluline meeles pidada, sest Lotman hakkab järgmisel leheküljel nö "kultuurisüsteeme" tüpologiseerima nende "dominantide" "markeerituse" (olemasolu või puudumise) kaudu.

	II. Süntaktiline tähendus
I. Semantiline tähendus	1 I (+) II (-)	2 I (-) II (+)
	3 I (-) II (-)	4 I (+) II (+)

1. Kultuurikood kujutab endast pelgalt semantilist korrastatust.
2. Kultuurikood kujutab endast pelgalt süntaktilist korrastatust.
3. Kultuurikood sisaldab mõlema korrastatuse eitust, see tähendab märgilisuse eitust.
4. Kultuurikood on mõlema korrastatuse süntees.

Kultuuri ideaalplaan on alati organiseeritud analoogselt mõnede antud kollektiivis tuntud kommunikatsioonitüüpidega. Kultuurikoodi ülalpool iseloomustatud tüübid põhinevad sõna ja teksti antinoomial. Esimene ja kolmas juhtum on korrastatud kui "mitte-tekst" (tõsi küll, kolmas kujutab endast samas ka "mitte-sõna"). Teine ja neljas on tekstile orienteeritud, kusjuures teine muusikalisele, neljas aga verbaalsele tekstile. (Lotman 2010d [1970]: 39)

Varasematel lugemistel, enne Jakobsoni mõttega tutvumist, tundus see klassifikatsioon natuke müstiline. Nüüd on täiesti arusaadav, et just nagu Levi-Strauss ja Lacan, vaimustus Lotman Jakobsoni enesekindlusest millega ta lähenes lingvistikale. Lotmani siinne tüpoloogia on rohkem teoreetilise mõtlemise tulemus kui midagi muud, kuid järgnevatel leheküljedel neid "kultuurikoode" kindlate ajastutega seostades näeb ta suurt vaeva, et rakendada metafoori, metonüümia ja hierarhia mõisteid sotsiosemiootiliselt. Siinkohal võib neid kultuurikoode demüstifitseerida koodi ja sõnumi mõistetega mängides:

1. Koodilisus - oluline on tähendus, mitte selle väljendus sõnumina.
2. Sõnumilisus - oluline on väljendus, mitte sellesse kodeeritud tähendus.
3. Kooditus ja sõnumitus - kumbki pole oluline, hinnatud on mittesemiootiline maailm.
4. Kood-sõnumlikkus - ehk "tekstilisus", kus nii kood kui sõnum on täielikult realiseeritud omavahelises põimumises.

Juri Lotman rakendab neid leiutisi kultuuril, aga samamoodi võib neid rakendada isiksuste tasandil ja eristada: (1) inimesi, kes arvavad end või keda peetakse targaks ilma, et nad pidevalt sõnu raiskaksid; (2) inimesed kes vadistavad kogu aeg juttu ajada ilma, et nad ütleksid midagi sisukat või tähtsat; (3) inimesed kes on intellektuaalselt välja lülitatud, ei raatsi mõelda ega rääkida; (4) täieõiguslikult intellektuaalsed inimesed, kes mõtlevad ja räägivad, mõtlevad mida nad räägivad ja räägivad mida nad mõtlevad. Ma kasutasin siin "kõnelemist" keskse printsiibina, sest Jakobson oli lingvist ja need mõisted on kõige omasemad just kõneaktide uurimisele. Aga vaatame, mida Lotman ütleb selle tüpoloogia kaudu kultuurisüsteemide ja kultuurikoodide kohta.

[1. Semantiline ("sümboliline") tüüp] Ühte gruppi kuulusid nähtused, mis omasid tähendust, teise aga need, mis kuulusid praktilise elu juurde. Teise gruppi kuuluv justkui ei eksisteerinud. See jaoktus ei tähendanud siiski veel hinnangut: märk võis olla nii hea kui kuri, tähistada kangelaslikkust või kuritegelikkust, kuid ta omas üht kohustuslikku tunnust - sotsiaalset eksistentsi. Mitte-märk selles mõttes lihtsalt ei eksisteerinudki. (Lotman 2010d [1970]: 40)

Seda esimest kultuuritüüpi samastab Lotman keskajaga ja siin meikib täielikult senssi see, et (nagu öeldakse järgmisel leheküljel), selline maailmamudel "[määras] korraga olematusesse hiiglaslikud eluvaldkonnad" (ibid, 41). Lotman peab siin "bioloogilise reaalsuse" all silmad kehalisust, mis oli keskajal kurikuulsalt mitteeksisteeriv. Keskaegne kristlik keha-eitamine on omaette teema. Lotman on siin lähenenud sellele eitamisele läbi "sotsiaalse [tegelikult "sotsiosemiootilise"] eksisteerimise". Nö "praktiline elu" ei olnud asi millest sai kergesti rääkida või mõelda. Alles 20. sajandil saab sellest praktilisest kehalisest elust midagi mis kuulub igapäevaelu juurde väga loomulikul moel. Minu tees on, et me olema tänapäeval "kehakeele" ajastul mil kehale, selle välimusele ja käitumisele asetatakse ülepea palju rõhku. Meil on keha-jaatamise kultuur.

Sellesama varafeodaalse korra eripäraga on seotud selline iseloomulik nähtus, nagu "kohasus" [местничество]: vaidlused 'kohast' sõjakäigul, nõukogus või peol, mis näivad uusaegsetele ratsionaalsetele mõttetuste ja võhiklikkuse sünnitisena, omasid keskaegse kultuuri seisukohalt sügavat mõtet: tegu oli vaidlusega koha pärast hierarhias, koha pärast ühiskondlikus süsteemis. Aga kuivõrd inimese isikliku reaalsuse määras tema asukoht selles struktuuris, mille märgiks ta oli, siis oli tegu vaidlusega isikliku reaalsuse nimel. Kaotada koht tähendas lakata eksisteerimast. (Lotman 2010d [1970]: 44 )

Siin tõlgib Lotman ruumikasutuse ja dominantsuse suhte oma sotsiosemiootilisse käsitusse tervik-osa suhtest (seostuvad mõisted nagu hierarhia ja metafoor). Kui siin toimib metafoori mehhanism, siis allpool toimib metonüümi mehhanism - mitte koht hierarhias, vaid gruppi kuulumine, selle osa olemine. "Kohasus" ei ole selle mõttes midagi uut, et McBride omistas juba 1964. aastal loomade ruumilise organisatsiooni või ruumikäitumise (nt territoriaalsus) sotsiaalsetele loomadele. Lotman justkui samastab keskaja kultuurikoodi karjaloomade mentaliteediga.

[III. Asemantiline ja asüntaktiline tüüp] Nägime, et süntaktiline kultuurikoodi tüüp ei täitnud oma ülesannet maailmapildi desemiotiseerimisel ja järelikult ei toonud isiksusele, kes eksles keerukamaks muutunud sotsiaalsete suhete võrgus, vabanemise tunnet. Veelgi enam - kuivõrd seda isiksust, füsioloogia tasandil eristuvat, ei tunnistatud kummaski süsteemis sotsiaalseks ühikuks, asus ta kogu aeg kahemõttelises olukorras: tema vahetuid, igapäevase praktika poolt dikteeritud vajadusi peeti kas madalateks, alandavateks või kuulutati ülepea olematuteks. (Lotman 2010d [1970]: 51)

See on siis see mida Mihhail Bahtin nimetab terminiga lower bodily stratum.

Valgustusaja ideed, asetanud kogu kultuurikorrastuse keskmesse opositsiooni "loomulik-mitteloomulik", suhtuvad märgilisuse printsiipi järsult eitavalt. Asjade maailm on reaalne, samas kui märkide maailm, sotsiaalsed suhted, on valeliku tsivilisatsiooni looming. Eksisteerib see, mis on identne iseendaga, kõik, mis "esindab" midagi muud, on fiktsioon. Seetõttu osutub väartuslikuks ja ehtsaks vahendamata tegelikkus: inimene tema antropoloogilises olemises, füüsiline õnn, töö, toit, elu, mida tajutakse teatud bioloogilise protsessina. Väärtusetuteks ja valelikeks osutuvad asjad, mis saavad mõtte vaid teatud kindlates märgilistes olukordades: raha, aukraadid, kasti- ja seisuse traditsioonid. Märkidest saavad vale sümbolid, kõrgeimaks väärtuste kriteeriumiks aga siirus, märkide puudumine. Sellega seoses saab peamisest märgitüübist, "sõnast", mida eelnenud perioodil tajuti jumaliku loomise esmaaktiga, vale [nimis] mudel. Antitees "loomulik-mitteloomulik" saab sünonüümseks opositsiooniga "asi, tegu, reaalsus-sõna". "Sõnadena" käsitletakse kõiki sotsiaalseid ja kultuurilisi märke. Nimetada midagi "sõnaks" tähendab paljastada selle valelikkus ja ebavajalikkus. Gogol on oma kaasaegset tsivilisatsiooni iseloomustanud järgmiselt: "Sõnade kohutav valitsemine tegude asemel". (Lotman 2010d [1970]: 52)

"Identne iseendaga" on sisemiselt kodeeritud märk (instrinsic coding), ehk mitte-märk, praktiline või instrumentaalne tegevus. Kolmas kultuuritüüp on siis peaasjalikult mitteverbaalne - mittesõnaline. Ma ütleksin, et see ei ole mittesemiootiline, sest "loomulike märkide" tõlgendamine jääb (sellest ei saa lahti öelda muud moodi kui läbi surma), aga öeldakse lahti sõnadest. Siin on sarnasus 20. sajandi alguse psühholoogiaga, eriti biheiviorismi ja füsikalismiga, mis samamoodi üritas lahti öelda ülearustest sõnadest ja rääkida ainult asjadest mis on reaalselt olemas. Asemantiline ja asüntaktiline kultuurikood on minu arvates pigem nagu üks meie kultuuri undercurrent-eid. See ei ole kuskile kadunud, vaid võtnud muid kujusid. Väga iseloomulik on selle koht anarhismis (ja mitte asjatult ei tsiteeri Lotman selles peatükis Bakuninit), mis üritab lahti öelda hierarhiast ja rõhuvatest institutsioonidest.

Rousseau seisukoht on väga iseloomulik. See võimaldab võtta kasutusele hea tehnilise kriteeriumi eristamaks semantilise dominantiga kultuurisüsteeme süntaktilise dominandiga süsteemidest... (Lotman 2010d [1970]: 55)

Siin seisneb kogu selle tüpoloogia iva: Jakobsoni telgedest on tehtud dominandid mille kaudu lahata kultuurikoodi printsiipi. Mitte-semiootikule võib kogu see tekst olla arusaamatu (e.g. "lugesin Lotmanit aga ei mõistnud mõhkugi"), sest Lotman rakendab väga spetsiifilise, Jakobsonliku, "üldsemiootika" (mis on tegelikult keelesemiootika) mõisteid ja lähenemisviisi. Minagi ei ole õige inimene seda segaputru lahti harutama ja ära seletama - sellega peaksid tegelema inimesed kes on ka Trubetzkoy't, Saussure'i, Courtenay'd jt lugenud.

Vabanemine sõnade võimust langeb Valgustusaja kultuuris kokku vabanemisega terviku valitsemisest osa üle. Üksikisik omab iseseisvat väärtust sõltumata sellest, keda ta esindab. (Lotman 2010d [1970]: 56)

Minu arvates on see idee põline ka anarhismile (esmajoones individualistlikule anarhismile, e.g. Max Stirner).

Lotman, Juri 2010e [1970]. "Kultuuri õpetamise" probleem kui tüpoloogiline karakteristik. Tlk Tanel Pern. In: Salupere, Silvi (toim.), Kultuuritüpoloogiast. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 60-72. [Проблема "обучения культуре" как типологическая характеристика. Статьи по типологии культуры: Материалы к курсу теории литературы. Вып. 1]

Kultuuri vaatlemine teatud keele ning kõigi selles keeles tekstide huglana püstitab küsimuse õpetamisest. Kui kultuuri on mittepäriliku informatsiooni summa, siis ei ole küsimus sellest, kuidas see informatsioon inimesse ning inimkollektiivi sisestatakse, sugugi tühine. Antud seoses huvitab meid vaid üks selle probleemi aspekt: kas eksisteerib mingi seos "õpetamise" mehhanismi ning kultuurikoodi struktuuri vahel? (Lotman 2010e [1970]: 60-61)

Suhteliselt vägivaldne kujund: kultuur sisestatakse inimestesse. Probleem samas on huvitav: erinevate õppimisviisidega kaasneb erinev kultuur. Nii võib tänapäeval (arvutite ajastul) rääkida hoopis uuest kultuurist, mille iseärasused alles hakkavad tasapisi esile tulema. Näiteks see, et tänapäeva inimene suhtleb üha enam interneti vahendusel ja üha enam üksinda.

Lotman, Juri 2010f [1970]. Kahest kultuuri orienteerituse tüübist. Tlk Kaidi Tamm. In: Salupere, Silvi (toim.), Kultuuritüpoloogiast. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 72-75. [О двух типах ориентированности культуры. Статьи по типологии культуры: Материалы к курсу теории литературы. Вып. 1].

Kultuuriajaloo andmed lubavad eristada kaht tüüpi tekstiloomet: üks on seotud ainult ühe reeglite süsteemiga ja esindab selle teostumist. Väärtuslik ja aktiivne on selle tekstiloome puhul just etteantud kaanoni järgimine. Siia kuuluvad folkloorsed ja keskaegsed tekstid, samuti klassitsismiaegsed teosed. Teist tüüpi tekstid projitseeruvad kahele või enamale normide süsteemile ja eristuvad seega igaühe suhtes rikkumisena. Teksti kõrvalekaldumine tema "keelest" moodustab tema tähendusliku osa. Just esimest tüüpi tekstiloome juhtis uurijate tähelepanu silmnähtavale parallelismile loomingu keelega. Ilmne on ka lingvo-semiootiliste meetodite rakendamise edukus selle uurimisel. Siiski oleks siin asjakohane pöörata tähelepanu ühele paradoksile: loomulik keel automatiseerib väljenduse sfääri, kuid teate sisu jääb äärmiselt laiaks - kõnelda võib kõigest. Esimest tüüpi kunstitekstid kehtestavad just selles vallas rangeid piiranguid. Tulemuseks on kanoniseeritud väljendusega ja samavõrd standardiseeritud sisuga süsteem, mis peaks olema täielikult liiane. Mille arvelt luuakse nende tekstide ettearvamatus, tingimusel, et tähenduslik on reeglite täitmine kõigil tasanditel, jääb ebaselgeks.
Võimalikuks lahenduseks on lubada hüpoteesi, et lisaks meile hästi tuntud "adressant/adressaat" kommunikatsiooniskeemile on ka autokommunikatsioon, milles need kaks osapoolt on ühendatud. Selline, üksikisiku jaoks suhteliselt teisejorgune kommunikatsioonisituatsioon domineerib siis, kui vaadelda sõnumi saatja/vastuvõtjana rahvuslikku organismi või inimkonda tervikuna. Võib tunduda, et autokommunikatsiooni mõiste ei too suhtlusskeemi midagi põhimõtteliselt uut. Näiteks, meeldejätmiseks märkmeid tehes asendan ma lihtsalt lõhe adressandi ja adressaadi vahel ruumis lõhega ajas. Siiski võib siinkohal välja pakkuda hüpoteesi, et erinevus omab siin põhimõttelist tähtsust ja et autokommunikatsiooni grammatika loomine seisab meil alles ees. (Lotman 2010f [1970]: 72-73)

Lotmani autokommunikatsiooni eripära ongi see, et see põhineb kultuuriajaloo ainestikul, on Jakobsonlikult lingvo-semiootiline ("keelesemiootiline") ja vaatleb Rueschi nelja tasandi asemel põhiliselt Rueschi esimest (intrapersonaalne) ja viimast (ühiskond/kultuur), reserveerides kolmanda "globaalsele" tasandile milles kultuur ise on ühtne sõnum mida inimkond saadab iseendale (või "sisestab iseendasse"). "Rahvusliku organismi" nüanss viitab jällegi organitsismile.

Siinkohal tuleb ilmselt eristada kahte sfääri:
1) mnemoonilist tüüpi autokommunikatsioon - endale selle teatamine, mis oli juba teada. See on meeldejätmiseks sõlme sidumine, sõlmkiri, raamatu lugemine kirjaoskamatu inimese poolt, kes seda peast teab (väga sage praktika kirikus kuni 18. sajandini). Meenutame, et akadeemik Kratškovski järgi eeldab koraani lugemine teksti peast teadmist. Ülestähendatud lühendid tähistavad liikumist tavaliselt kirjalt sõlmkirjale.
2) autokommunikatsioon, mida ligikaudu määratlevad mõisted, nagu "avastus" ja "inspiratsioon": minu poolt minusse sisestatud informatsioon korreleerub eelnenud informatsiooniga, mis on fikseerunud mu mälus, korrastab selle ja tulemuseks saadakse väljundina märkimisväärne informatsioonihulga kasv. Nõudmised tekstile, mis sisestatakse mu teadvusesse, on erinevad, sõltuvalt sellest, kas ta kannab kogu infot või on vaid "sütikuks", provotseerides mõtete edasi liikumist ja infohulga kasvu. Teisel juhul võib uut tüüpi segmenteerimine ja segmentide uus kombineerimine osutuda väärtuslikumaks kui semantiliselt uus teade. On teada muusikainstrumentide rütmiliste löökide või abstraktsete mustrite vaatlemise roll enesessesüüvivate mõtiskluste puhul. Vaadates pilti, mille on loonud Euroopa kunstnik 19. sajandil, püüan ma saada sellelt kogu informatsiooni - see on vestlus teisega. Vaadeldes abstraktset ornamenti, vestlen ma iseendaga, kujundades oma isiksust vastavalt selle seadustele (näiteks laenates diskreetsuse, korduvuse, samasuse ja ühendamise konstruktiivseid printsiipe). (Lotman 2010f [1970]: 73-74)

Justkui tundub õigustatud minu mõne aasta tagune samastamine esimest tüüpi tekstiga ja teist tüüpi koodiga. Tegelikkuses on need suhted aga keerulisemad. Näiteks on täheldatav, et kui Peirce'i versioon autokommunikatsioonist on suunatud tulevikku: praegused mõtted saavad oma tähenduse selle kaudu millega seostan neid tulevikus; siis Lotmani autokommunikatsioon seisneb selles, et praegu vastu võetud (endasse sisestatud) info korreleerub sellega mis seal juba varasemast ees on. Tegelikult tundub, et mõlemad vaatlevad täpselt sama nähtust, aga erinevast vaatenurgast. Väga oluline on ka "sütiku" mõiste, mis on autokommunikatsioonis oluline - igasugune märk või tekst võib toimida sellise sütikuna. Eriti kommunikatsioonil teisega on komme lahvatada kommunikatsiooniks iseendaga. Kahjuks ei ole Lotmani "talking to yourself" puhas endaga rääkimine nagu Meadil, vaid "metafooriline" - endaga räägitakse siin süntagmaatiliste koodide (mustrid, rütmid) vahendusel.

Vaadeldaval küsimusel on kaks aspekti. See, mis toimub inimese teadvuses infohulga suurenemisel, on psühholoogiline probleem ja seda tuleks uurida psühhologia vahendite abil. Kuid tekste, mis annavad suurima erinevuse siseneva ja väljuva info vahel, selliste stimulaatorite omalaadset struktuuri võiks uurida lingvo-semiootiliste meetodite abil.
On võimalik, et kui me saame seda tüüpi tekstide struktuuri ja funktsioneerimise kohta üksikasjalikumaid ja täpsemaid andmeid, saab ehk selgeks, et paradoks, millele peatüki alguses tähelepanu juhtisime, tekib seoses sellega, et autokommunikatiivsetele tekstidele rakendatakse kriteeriume, mis on välja töötatud "välise" kammunikatsiooni uurimiseks. (Lotman 2010f [1970]: 75)

Siinkodal on minu jaoks endiselt hägune mida täpselt kujutab endast "autokommunikatiivne tekst". Kas see on päevik, ostunimekiri või mantra? Kui päevik, siis on seda natuke kergem uurida, näiteks päeviku vormis kirjutatud kirjandusteoste ainetel.

Lotman, Juri ja Aleksandr Pjatigorski 2010 [1968]. Tekst ja Funktsioon. Tlk Silvi Salupere. In: Salupere, Silvi (toim.), Kultuuritüpoloogiast. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 86-98. [Текст и функция. 3-я летняя школа по вторичным моделирующим системам: Тезисы. Доклады.]

Kui võtta arvesse sellised kolm kategooriat nagu tekst, teksti funktsioon ja kultuur, siis on võimalikud vähemalt kaks üldist lähenemist. Esimesel juhul vaadeldakse kultuuri kui tekstide kogumit. Sel juhul on funktsioon tekstide suhtes kui omalaadne metatekst. Teisel puhul vaadeldakse kultuuri kui funktsioonidekogumit ja tekst on ajalooliselt funktsioonid(de) tuletis. Sel juhul võib nii teksti kui funktsiooni vaadelda objektina, mida uuritakse ühel tasandil, samal ajal kui esimene lähenemine eeldab kahtlemata kahte uurimistasandit. (Lotman & Pjatigorski 2010 [1968]: 86)

Huvitav kas see on võrreldav Lotmani hilisema ettekandega kahest lähenemisviisist käitumisele?

Kultuuriteksti mõiste jaoks on algseks just see hekt, kui lingvistilise väljendatuse akt ei ole enam piisav selleks, et ütlusest saaks tekst. Selle tagajärjel tajutakse kogu kollektiivis ringlevate keeleliste teadete massi kui mitte-tekste, mille taustal eristub tekstide grupp, milles on nähtavad teatud täiendava (antud kultuuri jaoks tähendusliku) väljenduse tunnused. Nii nt hakatakse kirjaliku kultuuri tekkemomendil teate väljendatust fonoloogilistes üksustes tajuma kui mitteväljuslikku. Sellele vastandub teatud grupi teadete graafiline fukseering, mis tunnistatakse selle kultuuri vaatepunktist ainukestena olemasolevateks. Mitte iga teade ei ole väärt üleskirjutamist: üheaegselt omandab kõik kirjapandu erilise kultuurilise tähenduslikkuse, muutub tekstiks (vrd graafilise fukseerituse samastamine terminites "kirjutamine" ja vene keskaegse kirjaviisi jaoks tavalisi vormeleid nagu "kirjutatud on", "rääkida kirjutatut"). Vastandusele "suuline-kirjalik" ühtedes kultuurides võib teises vastata "trükis ilmumata-trükitud" jmt. (Lotman & Pjatigorski 2010 [1968]: 87)

Tänapäeva tavakasutuses on minu arvates teksti mõõdupuuks saanud tekstifail. Iga keeleline teade ei ole väärt salvestamist eraldi faili. Teine populaarne lähenemine näib põhinevat "wall of text" põhimõttel. Tähendab, suvalisest verbaalsest sõnumist saab tekst siis kui see moodustab visuaalse "seina". Praktiliselt tähendab see, et grafeeme, sõnu või lauseid on kirjutatud piisavalt palju, et esineb vähemalt 5-10 "word-wrap" reavahetust. Internetiajastul on teksti mõiste paratamatult teistsugune kui varem.

Kirjaeelsete tekstide kohta tehtud tähelepanekud saavad uue mõtte teksti mõiste analüüsil tänapäeva kultuuris, kuiseoses raadio ja mehhaaniliste rääkivate vahendite leiutamisega kaob teksti graafilise väljendatuse vajadus jälle ära. (Lotman & Pjatigorski 2010 [1968]: 88)

Läinud on aga vastupidi, et rääkivate vahendite roll on taandunud tekstipõhiste vahendite ees. Internet on esmajoones visuaalne meedium.

Et olla vastu võetud tekstina, peab teade olema mitte- või halvastimõistetav ja vajama järgnevat tõlget või tõlgendamist. Püütia ettekuulutus, prohvetikuulutus, ennustaja sõna, seadused ja sotsiaalsed juhised neil juhtudel, kui nende väärtust määrab mitte reaalne keeleline teade, vaid tekstiline "pealisteade", peavad olema arusaamatud ja kuuluma tõlgendamisele. Sellega on seatud ka püüd mittetäieliku arusaadavuse, kahemõttelisuse ja mitmetähenduslikkuse poole. Kunst, olles olemuslikult mitmetähenduslik, loob põhimõtteliselt ainult tekste. (Lotman & Pjatigorski 2010 [1968]: 92)

Sarnane on juhtum teadustekstidega, mis on tänu internetile küll kättesaadavad, aga sellegipoolest raskestimõistetavad ja vajavad "teadusvahendajaid" kes tõlgendavad avastusi ja leiutisi lihtsamasse keelde.

Juhtumid 5 ja 7. Tekst ei sisalda üldkeelelist teadet. Ta võib olla sellel tasandil mõttetu või siis tekst teises (auditooriumi jaoks arusaamatus) keeles, või - punkt 7 - olla vaikimine (vrd romantilist ideed selle kohta, et vaid vaikimine väljendab adekvaatselt poeeti: "Ja vaid vaikimine räägib arusaadavalt" - Žukovski, "Silentium!" - Tjuttšev, "Ligi hiilida" - Tsvetajeva. Nil Sorski jälgijad arvasid, et parimaks vahendiks Jumalaga ühinemiseks on vaikiv ("tark") palve). (Lotman & Pjatigorski 2010 [1968]: 97)

Meenub Augustinus ja tema inspector omne käsitus Jumalast.

Nii võib mingi ühtne, oma olemiselt teaduslik tekst (nt uus tugevatoimeline ravim) olla kollektiivi ühe osa jaoks teaduslik, teise jaoks religioosne ja kolmanda jaoks maagiline - s.t. täita kolme erinevat kultuurilist funktsiooni. Teaduse ajalugu teab mitmeid juhtumeid, kui teadusideed just oma mõjukuse tõttu said teaduse arengu pidurdajateks, kuna hakkasid täitma mitteteaduslikku funktsiooni, muutudes kollektiivi ühe osa jaoks religiooniks. (Lotman & Pjatigorski 2010 [1968]: 89)

Nii on juhtunud Einsteini relatiivsusteooriaga (nt hippie dippie uskumus, et aega on illusoorne) kui ka "kehakeele" mõistega, mis põgenes teadusest kiiresti laiemasse teadvusesse ja kivistus millegina mida teaduses ei toetata.

Lotman, Juri 2010g [1970]. Tekstide tüpoloogia probleemist. Tlk Tanel Pern. In: Salupere, Silvi (toim.), Kultuuritüpoloogiast. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 99-105. [К проблеме типологии текстов Статья. Статьи по типологии культуры: Материалы к курсу теории литературы. Вып. 1]

Sellistel tingimustel ei rekonstrueeri vastuvõtja keelt mitte katse-eksitus meetodil, vaid teeb selle kindlaks teatava välise signaali alusel, mis üldjuhul keelesüsteemis struktuurset tähendust üldse ei oma (näiteks võib teksti kuulumine detektiiviromaanide hulka olla tuvastatav kaanekujunduse põhjal; teksti kuulumine luule alla - juba enne deklamatsiooni algust - deklameerija soengu ja žestide järgi või teate põhjal "Sõna saab Kirjanike Liidu liige poeet N"). (Lotman 2010g [1970]: 102)

Siin vihjab Lotman Rueshiliku metakommuniktasiooni poole: sõnumis endas, seda saatvates žestides või adressaadi isikus on midagi mis tutvustab tema rolli vms. Detektiiviromaani puhul samamoodi annab kaanekujundus juhise kuidas seda romaani peaks vastu võtma.

Lotman, Juri 2010h [1970]. Kultuuri tüpoloogilisest uurimisest. Tlk Kaidi Tamm. In: Salupere, Silvi (toim.), Kultuuritüpoloogiast. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 106-121. [О типологическом изучении культуры. Статьи по типологии культуры: Материалы к курсу теории литературы. Вып. 1]

Kõik eelöeldu leiab selgituse ka puht-loogilisest vaatepunktist. Loogika põhialuseks on see, et objekti keel ja kirjelduskeel (metakeel) moodustavad kaks hierarhiliselt erinevat teadusliku kirjelduse etappi, mille segamine on lubamatu: objektkeel ei või toimida oma metakeelena. Järelikult võib meie kultuuri keelt kasutada teiste kultuuride kirjeldamiseks (mida me praktiliselt alati ka teeme), kuid seda ei või kasutada meie kultuuri enese kirjeldamiseks, vastasel juhul toimiks ta üheaegselt nii objektkeele kui kirjelduskeelena. (Lotman 2010h [1970]: 109-110)

See järeldus peab paika ainult juhul kui me eeldame, et kultuur on keel. Kui me ei eelda sellist asja ja näeme kultuuri hoopis käitumismustrite või millegi muuna, siis muutub küsimus märksa keerulisemaks ja kerkib samalaadne, aga lähenemiselt erinev, probleem sellest, et me ei saa oma kultuuri objektiivselt kirjeldada oma kultuuri seisukohalt. Kui Lotmani eeldust tõsiselt võtta välistaksime me näiteks võimaluse kirjeldada eestlaste käitumist eesti keeles. Mulle aga tundub, et eestlaste käitumist peakski kirjeldama eesti keeles, sest just eestlastel endil on oma käitumisest kõige parem arusaam. Proovides tõlkida ühe eestlase kirjeldust eestlaste käitumisest inglise keelde jõudsin ma järeldusele, et isegi sellised lihtsad eripärad nagu "igaks juhuks omaette hoidmine" ei ole kergesti tõlgitavad.

Lotman, Juri 2010 [1973]. Kahest kommunikatsioonimudelist kultuuri süsteemis. Tlk Tanel Pern. In: Salupere, Silvi (toim.), Kultuuritüpoloogiast. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 127-148. [О двух моделях коммуникации в системе культуры. Труды по знаковым системам 6: 227-243]

Ühtse kommunikatsioonisituatsioonide mudeli loomine oli oluliseks panuseks semiootilise tsükli teadustesse ning leidis vastukaja paljudes uurimistöödes. Samas toob juba olemasolevate mõistete automaatne ülekandmine kultuuri kaldkonnale kaasa rea probleeme. Peamine neist on järgmine: kultuurimehhanismis realiseerib kommunikatsioon minimaalselt kahe erineva ehitusega kanali kaudu. (Lotman 2010 [1973]: 127)

Siin on kanali mõiste huvitav, sest Lotmani jaoks on kanalid MINA/TEMA ja MINA/MINA kommunikatsioonitüübid, samas kui Rueschi originaalses mudelis oli sisse ehitatud (aga Jakobsoni logotsentrismi tõttu välja jäetud) paljude kanalite samaaegsus. St päris suhtlemine ("sotsiaalses situatsioonis") toimub samaaegselt verbaalselt, visuaalselt, prokseemiliselt jne.

Situatsioon, kus subjekt edastab teate iseendale, see tähendab, sellele, kellele see on niigi juba tuttav, näib paradoksaalsena. Siiski ei ole see tegelikkuses sugugi nii haruldane ning mängib üldises kultuurisüsteemis olulist rolli.
Kui me kõneleme teate edastamisest süsteemis MINA-MINA, peame eelkõige silmas neid juhtumeid, kui tekst täidab mnemoonilist funktsiooni. Vastuvõttev teine MINA on siin funktsionaalselt samastatud kolmanda isikuga. Erinevus seisneb vaid selles, et süsteemis MINA-TEMA paigutub informatsioon ümber ruumis, süsteemis MINA-MINA aga ajas. Eelkõige huvitab meid juhtum, kui informatsiooni edastamisega MINA-lt MINA-le ei kaasne ajalist katkestust ning see ei täida mitte mnemoonilist, vaid mingit muud kultuurilist funktsiooni. Iseendale juba tattava informatsiooni edastamine toimub kõigil juhtudel, kui seejuures tõuseb teate tähenduslikkuse aste. Nii jääb juhul, kui noor poeet loeb oma luuletust trükitud kujul, teade tekstuaalselt samaks, kui seda on talle tuttav käsikirjaline tekst. Olles aga tõlgitud uude graafiliste märkide süsteemi, millel on antud kultuuris teistsugune autoriteetsuse aste, saab see juurde teatava lisatähenduse. Analoogilised on juhtumid, kui teate tõesus, väärus või sotsiaalne väärtus saavad sõltuvaks sellest, kas ta on juba välja öeldud suuliselt või kirjalikult, kirjutatud või trükitud jne. (Lotman 2010 [1973]: 128)

Ajalise katkestuseta autokommunikatsioonile on kõige keerulisem läheneda, sest siin sarnaneb see tavalisele semioosile kõige lähemalt. Siin on ka see Morrisega sarnane juhtum kui poeet või kunstnik vaatab oma tööd osana oma publikust.

Kuid ka terve rea teiste juhtumite puhul on meil tegu sõnumi edastamisega MINA-lt MINA-le. Sellised on kõik juhtumid, kus inimene pöördub iseenda poole, muuhulgas sissekanded päevikuss, mida ei tehta mitte mingite teadmiste meeldejätmise eesmärgil, vaid mille eesmärgiks on näiteks kirjutaja sisemise seisundi selgitamine, mis ei saa toimuda ilma kirjutamata. Tekstide, kõnede, arutlustega iseenda poole pöördumine on mitte ainult psühholoogia, vaid ka kultuuriajaloo jaoks oluline fakt. (Lotman 2010 [1973]: 128-129)

Siin on autokommunikatsiooni üks silmapaistvamaid eripärasid: autokommunikatsioonis on adressaat (nö intended receiver) adresseerija ise. Autokommunikatiivsed tekstid on selles mõttes igasugused tekstid mis on mõeldud iseendale.

MINA-TEMA süsteemis osutuvad muutuvaks mudelit raamivad elemendid (adressaat vahetab välja adressandi), püsivaks aga kood ja tead. Teade ning selles sisalduv informatsioon on konstantsed, vahetub informatsiooni kandja. MINA-MINA süsteemis jääb informatsiooni kandja samaks, kuid teade formuleeritakse kommunikatsiooniprotsessis ümber ning see omandab uue tähenduse. See leiab aset tänu sellele, et lisandub uus - teine - kood ning lähtesõnum kodeeritakse ümber selle struktuuriühikutesse ning sellele antakse uue sõnumi jooned. Kommunikatsiooniskeem on sellisel juhul järgmise kujuga:

Kui kommunikatsioonisüsteem MINA-TEMA võimaldab informatsiooni edastada ainult teatavas konstantses mahus, siis kanalis MINA-MINA toimub selle kvalitatiivne transformatsioon, mis viib sellesama MINA ümberkujunemiseni.
Esimesel juhul annab adressant teate edasi teisele, adressaadile, ise aga jääb selle akti käigus muutumatuks. Teisel juhul, andes teadet edasi iseendale, kujundab ta oma olemust sisemiselt ümber, kuivõrd isiksuse olemust võib tõlgendada sotsiaalselt tähenduslike koodide individuaalse valikuna, see valik aga siinkohal kommunikatsiooniakti käigus muutub.
Teate edastamine MINA-MINA kanalit mööda ei ole immanantse karakteriga, kuna see on põhjustatud lisakoodi sissetungist väljastpoolt ning situatsiooni konteksti paigast nihutavate väliste impulsside olemasolust. (Lotman 2010 [1973]: 130)

See, et teade loob iseenda konteksti, tuli Suvekoolis esile. Tagantjärgi arvan, et see pärineb samuti Jakobsonilt, eriti tema kummalisest seisukohast, et kommunikatsiooniakti kontekst on "nonverbaliseeritud" või vähemalt "nonverbaliseeritav". Lotmani puhul on iseäralik, et kõik transformatsioonid näivad toimuvat läbi koodivahetuse (mingi välise koodi sisenemisest). Koodi mõiste ise on Lotmanil kurikuulsalt problemaatiline - käesolevas teoses näib see olevat seotud nö "valiku teljega" või semantikaga üldiselt, ma pole kindel.

Proovime kirjeldada mõningaid autokommunikatiivse süsteemi jooni. Esimene seda MINA-TEMA süsteemist eristav tunnus on selle keele sõnade redutseerimine - neil on tendents muutuda sõnadest märkideks, märkidest indeksiteks. Küchelbeckeri vanglapäevikus on selle kohta suurepärane ülestähendus: "Märkasin midagi veidrat, psühholoogidele ja füsioloogide jaoks huvitavat: mingist ajast alates ei näe ma unes mitte asju ja sündmusi, vaid mingeid nõiduslikke lühendeid, mis on nendega seotud samamoodi nagu hieroglüüf kujutisega, raamatu sisuloend selle raamatuga. Kas ei ole see põhjustatud mitte mind ümbritsevate asjade ning minuga aset leidvate sündmuste väisest hulgast?"
MINA-MINA keele sõnade tendents redutseerumisele väljendub lühendites, mis on iseenda jaoks tehtud ülestähendustes indeksiteks, mida on võimalik mõista ainult kirjutatut teades. (Lotman 2010 [1973]: 134-135)

See on cue reduction ja meikib täielikult senssi, sest cue reduction toimub MINA-TEMA kommunikatsioonis aegamööda - kui midagi on piisavalt palju kordi läbi räägitud ja arutletud, siis ei pea enam pikalt seletama vaid võib lihtsalt viidata, et kutsuda üles teadmisi antud teemal. Iseendaga suhtlemine on selles mõttes ainulaadne, et cue reduction on selle jaoks üdini loomulik; kui paljude teiste inimestega suheldes juhtub seda harva, siis iseendaga suheldes on see möödapääsmatu. See mõiste, "cue reduction", ise on üks selline märk minu jaoks, sest sellega kutsun ma esile terve arutelu sellest kuidas kommunikatsioonis toimib, nagu Marcel Danesi seda nimetab, economization function (üks nendest funktsioonidest mida Danesi tahaks Jakobsoni mudelile lisada). Minu arvates on see autokommunikatsiooni ja isiklike märkide eripära.

Veelg ilmsem on need eripärad teise näite puhul, millel puudub nii mnemooniline kui konspiratiivne funktsioon ning mis kujutab veelgi ehedamat näidet autoteatest. Jutt käib alateadlikest märkmetest, mida tegi Puškin mõtlemisprotsessi käigus, neid võib-olla seejuures tähelegi panemata. (Lotman 2010 [1973]: 137)

Autokommunikatsioon, automudel ja autoteade näivad moodustavad ahela, aga viimasest ei räägi keegi teine mitte midagi.

Nii, vaadates tapeedimustrit või kuulates mitteprogrammilist muusikat, omistame nende tekstide elementidele teatud tähenduse. Mida rõhutatum on süntagmaatiline korrastatus, seda assotsiatiivsemaks ja vabamaks muutuvad semantilised seosed. Seepärast on tekstil kanalis MINA-MINA tendents kattuda individuaalsete tähendustega ning see saab indiviidi teadvusesse kogunevate korrastamata assotsioonide organiseerija funktsiooni. Ta kujundab ümber seda autokommunikatsiooniprotsessis olevat isiksust. (Lotman 2010 [1973]: 138)

Eeldus näib olevat Saussure'ilik arvamus, et mõte ilma keeleta on ma vague, uncharted nebula ja välised koodid annavad neile assotsiatsioonidele mingi organisatsiooni. Kui vaid leiaks ise mingeid näiteid sellest protsessist!

Niisiis võim teha järelduse, et inimkommunikatsiooni süsteem võib üles ehituda kahel viisil. Ühel juhul on meil tegemist teatava eelnevalt antud informatsiooniga, mis kandub ühelt inimeselt üle teisele ning terve kommunikatsiooniakti piires konstantse koodiga. Teisel juhul käib jutt informatsiooni kasvust, selle transformatsioonist, teistes kategooriates ümber formuleerimisest, kusjuures sisse ei tooda mitte uusi teateid, vaid uusi koode, saatja ning vastuvõtja sulavad kokku ühte isikusse. Sellise autokommunikatsiooni protsessis toimub isiksuse enese ümberkujundamine, millega on seotud väga lai ring kultuurilisi funktsioone - alates teatud kultuuritüüpides inimese jaoks hädavajalikust enese individuaalse olemise tunnetamisest ning lõpetades eneseteadvustamise ja autopsühhoteraapiaga. (Lotman 2010 [1973]: 139-140)

Siia võib lisada autoetnograafia, milles on samuti autokommunikatsioonil väga tähtis (aga vististi väheuuritud) roll.

Kunstilise teksti ehituse seaduspärad on suurel määral kultuuri kui terviku ehituse seaduspärad. See on seotud sellega, et kultuuri ennast võib vaadelda nii teadete summana, mida vähetavad erinevad adressandid (igaüks neist on adressaadi jaoks "teine", "tema"), kui ühe teatena, mida inimkonna kollektiivne "mina" iseendale edastab. Sellest vaatepunktist on inimkonna kultuur kolossaalne autokommunikatsiooni näide. (Lotman 2010 [1973]: 145)

See on tõesti kolossaalne, aga samas tuntud troop. Näiteks ühes ökokriisi dokumentaalis kasutati seda ära - kliimasoojenemise viimasel etapil ehitati andmebaas, mis sisaldas kogu inimkonna loomingut (digitaliseeritult) kõikidest raamatutest kõikide youtube videodeni.

Salupere, Silvi 2010. Juri Lotmani kultuuritüpoloogiad. In: Salupere, Silvi (toim.), Kultuuritüpoloogiast. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 151-169.

Sätestades kaks põhilist kommunikatsioonimudelit: Mina-Tema (oluline on teade) ja Mina-Mina (oluline on kood), väidab Lotman, et reaalsed kultuurid on üles ehitatud pendlitaolise võnkumise põhimõttel nende kahe süsteemi vahel. Seejuures need kultuurid, mis on orienteeritud teatele, informatsiooni saamisele väljastpoolt, on dünaamilisemad (ja neile on omane tendents lõpmatult suurendada tekstide hulka). Sellise kultuuri pahupooleks on ühiskonna järsk jagunemine saatjateks (autoriteedid) ja vastuvõtjateks (kes on sotsiaalselt passiivsed infotarbijad). Autokommunikatsioonile orienteeritud kultuurid on seevastu võimelised arendama suuremat vaimset aktiivsust, kuid osutuvad tihtipeale vähem dünaamilisteks, kui oleks vaj aühiskonna arenguks (Lotman 1992: 88-89). (Salupere 2010: 161)

Siin peitub Lotmani "kultuurikommunikatsioonilise" lähenemise võimalus läheneda võimule. Sarnane tähelepanek on sealjuures ka Morrisel, kes kõneleb samas võtmes märgitegevuse ühiskondliku kontrolli dimensioonist.

Umbes samal ajal "Kultuuri ja plahvatusega" kirjutatud, kuid alles sel aastal esmakordselt ilmunud raamatus "Kultuuri ennustamatud mehhanismid", rõhutatakse, et "sõna ja teo vaheline suhe on üks olulisemaid näitajaid kultuuri tüpoloogias" (Lotman 2010: 125x). (Salupere 2010: 164)

Olen ise üritanud sellele suhtele läheneda läbi kehalise käitumise ja teksti mõiste ristumise, aga see probleem näib praegugi veel ammendamatu. Verbaalsete ja mitteverbaalsete märkide vaheliste suhete paljastamine on semiootiku üks raskemaid ülesandeid.

[Viited ja Märkused; "Kultuur ja keel": märkus nr 10] Märgivälisele (näiteks parapsühholoogilisele) kommunikatsioonile rajatud ühiskond omaks täiesti teistsuguseid võimalusi kultuuriloomeks. (Lotman 2010: 171)

Internetiajastul on kommunikatsioon eelnevatest ajastustest radikaalselt erinev, mistõttu saab järeldada, et ka tänapäevane kultuuriloome on teistsugune. Omaette huvitav oleks seda seost rakendada ulmekirjanduses ja kujutada maailma kus on veel võõramad, uudsemad või edasiarenenumad suhtlemisviisid ja kultuuriloome.