Ogdeni ja Richardsi Tähenduse Tähendus (1945[1923]) ei ole sugugi kerge lugemine. Siinkirjutaja on varasemalt kaks korda terviku läbi lugenud ja vaevalt pinda kraapinud (barely scratched the surface), nagu öeldakse. Tegu on semiootika ajaloos ehk ühe tihkeima tekstiga, mida võibki kaevandama jääda. Minu südamesoov on ühel ilusal päeval saada eestikeelne tõlge sellest teosest trükki, aga väga tõenäoliselt võtab see ettevõtmine kaua aega. Sellegipoolest tuleb kuskilt alustada, ja käesoleva postituse tarbeks asun valikuliselt tõlkima, tõlgendama ja parafraseerima katkendeid, mis puudutavad referentsiaalset funktsiooni.
Huvitava kokkusattumusena algab sisuline osa referentsiaalsusest (Ogden & Richards 1945[1923]: 9), vahetult pärast viidet John Mahaffy vestlusõpikule, millest mul oli mõned aastad tagasi väga palju kasu. Järgneb ümberjutustus. Sümbolism uurib Ogdeni ja Richardsi järgi keele ja igasuguste sümbolite rolli inimasjades, eriti sümbolite mõju mõtlemisele. Konkreetselt keskendub sümbolism sellele, kuidas sümbolid aitavad või takistavad asjade üle reflekteelimist (mõtisklemist, kaalutlemist, "refleksiooniga" on alati tõlkeraskusi). Sümbolid aitavad meil: (1) suunata (direct); (2) korrastada (organize); (4) salvestada (record) ja (4) suhelda (communicate).
Kui aga küsida, mida sümbolid suunavad, korrastavad, salvestavad ja edastavad? tuleb pingsalt vahet teha mõtetel ja asjadel. Kohe komistame selle otsa, miks Jakobson samastab referentsiaalse ja kognitiivse funktsiooni: Ogdeni ja Richardsi järgi mõte on viide. Mõtlemine on nende järgi põhiliselt viitamistoiming (an act of reference), st asjade ja sümbolite vahele seose (märgisuhte) loomine. Sümbolid loomulikult suunavad, korrastavad, salvestavad ja edastavad mõtet. Asju maailmas ei ole sümbolid iseenesest võimelised suunama, korrastama, salvestama ja edastama. Selle eristuse tarbeks esitavad nad võrdpildi: me ütleme, et "aednik niidab muru", kuigi me teame, et see on tegelikult muruniiduk, mitte aednik ise, mis muru niidab. Nii eksitakse tavaliselt ka sümbolite, mõtete ja asjade kohta rääkides kui me ütleme, et sümbolid salvestavad või edastavad tõsiasju maailma kohta - sümbolid salvestavad ja edastavad kõigest mõtteid maailmas leiduvate tõsiasjade kohta.
See on kajastus John Locke'i ja tema kaasaegsete semiootikast, milles idee (mõte), sümbol (sõna) ja asi (objekt) on omavahel seotud. Jakobsoni terminoloogias oleksid need vastavalt referent, sõnum, ja kood. Vähemalt nii pakuksin ma praeguses varajases etapis. Asi/objekt/referent on see, millest räägitakse; sümbol/sõna/sõnum on see, mida räägitakse; ja mõte/idee/kood on vahelüli, mis võimaldab ühendada seda, mida räägitakse, sellega, millest räägitakse. Jakobsoniga võrreldes tekib muidugi omi raskusi, sest "referendi" asemel peaks ehk olema hoopis "kontekst", aga huvitaval kombel on tegu just selle ülemise kolmnurga/-jalaga, mida moodustavad kood, kontekst ja sõnum. Need on need tegurid kommunikatsiooniaktist, mille vahel toimub "interaktsioon".
Autorid jätkavad (samas, 10) et "keeleolukorrast" (the language situation), mille all nad tõenäoliselt peavad silmas verbaalset kommunikatsiooniakti, st keelekasutuse olukorda, hädavajalikke elemente välja jättes võib kohata raskusi, mis jääksid olemata, kui kogu tehingut või ülekannet ("transaktsiooni") üksikasjalikumalt vaadelda. Nad kirjutavad, et sõnad ei tähenda iseenesest mitte midagi - väide, mida Malinowski kasutab ära faatilisest osadusest kirjutades. Ogden ja Richards tahavad siin rõhutada, et sõnade ja asjade vahel ei ole mingit loomulikku ühendussidet, et sõnad ei "tähenda" asju otseselt, vaid mõtlemise vahendusel. Nad rõhutavad, et me kõik teame seda tänapäeval, aga varem on inimesed kõikjal uskunud, et sõnade ja asjade vaheline suhe on otsene, nt jumalast seatud.
Sõnad omavad tähendust ainult siis, kui neid kasutab mõtlev olend. Siin on autorid kirjutanud "mõtleja", mis lubab sõnadele tähendust ainult inimeste kasutuses. Implitsiitselt on siia kätketud küsimus sellest, kas mõistuseta olendid räägivad kui nad toodavad inimsõnadele sarnanevaid häälitsusi (John Locke arutles seda küsimust anekdoodiga papagoist, kes ajas arukat juttu). St sõnade tähendus sõltub ka sellest, kes neid kasutab. Teine kvalifikatsioon sõnade tähendusele seisneb selles, et sõnad seisavad (stand for) millegi asemel, st nad viitavad. Ainult osutades, viidates, asendades on sõnadel tähendus. Siit võib järeldada range eeskirja, et kui sõnad millelegi ei viita, siis on nad tähendusetud (jällegi punkt, mis tuleb Malinowski essees mängu).
Sõnad on seega tööriistad või vahendid (instruments), mida inimesed kasutavad, et suunata, korrastada, salvestada ja edastada mõtteid. Selline on keele referentsiaalne funktsioon - orienteeritud mõtlemisele. Mõte on viide, sest see juhatab inimese mõistust sümbolitelt/sõnadelt asjadele. Reflektiivne ja intellektuaalne keelekasutus on seega referentsiaalne. Nüüd aga ilmneb, et sõnadel on ka muid funktsioone, mida võib kokku võtta mõistega "emotiivne". Emotiivseid funktsioone saab nende järgi aga alles siis lähemalt uurida kui referentsiaalne funktsioon (täpsete väidete tegemine, intellektuaalne kommunikatsioon) on paigale naelutatud. Referentsiaalsest funktsioonist alustamine ei vähenda teiste funktsioonide tähtsust. Nende teiste hulgas nimetab ta ka "populaarset" ja "primitiivset" kõne, millega nad tõenäoliselt viitavad Malinowski faatilisele osadusele, mis hõlmab mõlemat, Lääne lihtrahva ja "metslaste" omavahelist vestlust.
Lihtrahva populaarsele kõnele ja metslaste primitiivsele kõnele vastandub teadlaste arutelu, millest samuti ei puudu emotiivsed või "mittesümboolsed" mõjud. Siin võib märgata "viite" täpsust ja konkreetsust ning "mõju" ebamäärasust ja üldisust. Mittesümboolsed mõjud on nähtavasti negatiivsed või vähemalt uurija ülesannet raskendavad, sest autorid soovitavad alustada referentsiaalsest funktsioonist ka selle tõttu, et "tähenduse" tähendust analüüsides on referentsiaalses/reflektiivses kõnes esinevad suhted mõtete, sõnade ja asjade vahel lihtsad. Mittesümboolsed mõjud, mis võivad olla emotsionaalsed, diplomaatilised või "muusugused häired" (other disturbances), seevastu teevad "tähenduse" tähenduse analüüsi keerulisemaks.
Kõigepealt keskenduvad nad seetõttu sõnade (sümbolite) ja asjade (referentide) vahelise suhte kaudsusele (indirectness), mida on nende kolmnurksel skeemil kujutatud punktiirjoonena (erinevalt sümboli ja mõtte/viite vaheline suhe või mõtte/viite ja referendi vahelisest suhtest, mis on tähistatud pidevate joontega). Seda skeemi vaadates võib täheldada, et minu kuusnurksest skeemist moodustab see ülemise kolmnurga juhul kui teda vasakule pöörata. See kaudne suhe, seega, on sõnumi ja konteksti vahel. Koodi ja sõnumi ning koodi ja konteksti vaheline suhe on seega mingis mõttes otsesem. Siin võib tähele panna, et Jakobsoni referentsiaalne funktsioon, mis on keskendunud kontekstile, on sünonüümne kognitiivse funktsiooniga, aga Ogdeni ja Richardsi kolmnurka kuusnurkse skeemi peale asetades ilmneb, et mõtlemine on seotud hoopis koodi faktoriga. Samasse lahtrisse langeks vististi ka Peirce'i tõlgend. St see ei olekski justkui referentsiaalne funktsioon, mis ühendab sõnumi ja konteksti, vaid kood või isegi metalingvistiline funktsioon. Veel soovin välja tuua selle, et seda kaudsust nimetavad nad tunnuseks (feature), mida võib lugeda ka lihtsalt suhte omaduse võtmes, aga eks edasised kokkupuuted sama mõistega valgustavad, kas nende "tunnused" sarnanevad Jakobsoni omadega.
Mõtte ja sümboli, st koodi ja sõnumi, vahel on "põhjuslikud seosed" (causal relations). See põhjuslikkus aga jaguneb justkui kolmeks - justkui, sest siin on raske kindel olla, kui tugev on nende eristus ühel pool viitamise ja teisel pool sotsiaalsete ja psühholoogiliste faktorite vahel (samas, 11). Oma suva järgi suruks nad kolmeks: (1) viide - eesmärk, mille nimel me millelegi viitame; (2) sotsiaalne - meie sümbolite etteplaneeritud mõju teistele inimestele; ja (3) psühholoogiline - meie suhtumine. Siin võib ära tunda kolm põhifunktsiooni Jakobsoni mudelist: (1) referentsiaalne; (2) konatiivne; ja (3) emotiivne. Järjekord on vastupidine harjumuspärane (emotsioonid, tahtekavatsused, mõtted), aga see selleks. Huvitavaim on siin konatiivne - autorite antud sõnastus oleks justkui see seitsmes tegur, st Rueschi seitsmes küsimus kommunikatsiooni uurijale (vt Rebane 2021: qcqc), mis Jakobsoni mudelist on justkui puudu.
Võib-olla on väikesed erinevused Jakobsoni skeemiga tingitud sellest, et ta ei ole väga mentalistlik. Ogdeni ja Richardsi skeemis on vähemalt selle sõnastuse järgi peale Jakobsoni kommunikatiivse (faktor), lingvistilise (funktsioon) ja fonoloogilise (tunnus) kuusiku (sextate) ka lisa-kolmik (triad): viitamise eesmärk (purpose), planeeritud eesmärk (proposed effect), ja suhtumine (attitude). Jakobsonil on justkui ainult viimane: emotiivne funktsioon "püüab vahetult väljendada kõneleja hoiakut selle suhtes, millest ta kõneleb. See kaldub looma muljet mingist emotsioonist, olgu see ehtne või teeseldud" (Jakobson 2012[1960d]: 1736).[1] Siin on tähelepanuväärne, et Jakobsoni hoiak/suhtumine on ühepoolne: kaalul on kõneleja suhe sellesse, millest ta kõneleb (asi, objekt, referent, kontekst, teema, jne). Samuti ei saa märkimata jätta, et kõneleja võib oma suhtumist teeselda, sest Ogdenil ja Richardsil on samuti esialgu kaalul meie enda suhtumine (millesse? jääb esialgu ebamääraseks), aga kohe järgmises lauses lisavad nad, et see mängus on ka vestluskaaslase suhtumise peegeldamine.
Nimelt, vastuvõtja rollis põhjustavad sõnad/sümbolid/sõnumid meis korraga kahesugust kohastumust: sümbol kutsub esile viitetoimingu, mis peaks sarnanema kõneleja vastava viitetoiminguga, st sõna peaks ideaalis vastama samale viitele nii kõneleja kui kuulaja peanupus; samal ajal aga põhjustavad sümbolid seda, et võetakse omaks (assume) kõneleja suhtumisele (millesse? jällegi vist vara veel, sest selle küsimusega maadleb Richards ühes oma hilisemas teoses). Kui nüüd mõelda läbi see nö lisakolmik, kuhu suhtumine kuulub, tekib küsimus: kuhu jäi konatiivne funktsioon? Miks ei ole siin välja toodud korrelatsiooni näiteks selle vahel, millist mõju rääkija soovib kuulajale avaldada ning selle vahel, mis on tulemus? See on vahest isegi irooniline, et teisesus/konatiivsus, mis on just seotud põhjuslikkusega, on siit välja jäänud - paneb isegi kahtlustama, et see on niimoodi mingi teadmata põhjusega.
Edasi läheb arutelu otsesemalt semiootiliseks. Kõne all on mõtte ja asja vahelise suhte otsesus (directness) või kaudsus (indirectness). Sisuliselt on siin tegu märgi motiveerituse küsimusega: otsene seos juhul kui mõtleme mingist värvist või silmitseme parasjagu mingit värvilist pinda. Otsesus seega kujutab endast sarnasust, motiveeritust, "looduslikkust" (Augustinuse signa naturalia). Kaudne seos leidub aga juhul kui me mõtleme/viitame, näiteks Napoleonile. Siin tõstatub minu jaoks küsimus, kas otsesuse/kaudsuse ivaks on asja/referendi keerukus - värv on lihtne (simple), Napoleon keeruline (complex), st Locke'i järgi ei saa mõtet värvist enam väiksemateks tükkideks võtta, aga Napoleoni puhul peaksime kokku panema hulga ideid nagu mees + prantslane + vallutaja, jne.
Kaudsuse iseloom aga ei näi seisnevat otseselt kokkuleppelisuses ega referendi ideatsioonilises keerukuses, vaid rohkem nagu in presentia vs in absentia võtmes, mis kangesti meenutab Jakobsoni näidet kommunikatsiooniraadiusest: sõna "Napoleon" ja isiku vahel, kellele see viitab, on Ogdeni ja Richardsi järgi pikk "märgiolukordade ahel" (chain of sign-situations): (1) ajalooline isik elas ja tegi midagi; (2) kohalikud pealtnägijad tunnistasid, et oli siuke isik kes elas ja tegutses; (3) kaasaegsed panid kirja pealtnägijate tunnistused tema kohta; (4) ajaloolased lugesid neid allikaid ja kirjutasid temast ajalooõpikutesse, kust iga jüts õppis, kes oli Napoleon.
See ei ole lõpuni veenev käsitlus märgisuhtest, sest ta lähtub märgi enda ajaloost, mitte märgikasutaja omast. Kellegi (seni-)tundmatu ajaloolise isiku kohta entsüklopeediast lugedes ei saa lugejal olla halli aimugi, millise teekonna see informatsioon läbis enne kui see jõudis entsüklopeedia lehekülgedele. Napoleoni-laadsete näidetega tõstatub ka lugemata-raamatute probleem: inimene võib teada küllaga Napoleonist ilma, et ta oleks tema kohta kunagi midagi lugenud - kultuurisüsteem ei ole ükskeelne. Märgiolukordade ahel on kahtlemata geniaalne lahendus (vrd lõputu semioosiga), aga sümboli ja asja vahelise suhte puhul peaks küll minu arvates hoopis märgikasutaja fookuses olema, sest küsimuse all on märgi ja asja vaheline seos tema jaoks (sõnad iseenesest on ju tähendusetud).
Umbes seda tahavad nad ka öelda lausega, "Sümboli ja referendi vahel pole muud asjakohast seost kui kaudne, mis seisneb selles, et keegi kasutab seda referendi eest seismiseks" (Ogden & Richards 1945[1923]: 11).[2] Kuidas seda tõlgendada? Kas see tähendab, et sümboli ja referendi vahel ei saa olla otsest seost? Eelnevast lõigust võib tõesti välja lugeda, et mõtte ja referendi vahel võib otsene seos olla. Nähtavasti tallame juba käidud rada, sest jutt käib ikka veel sellest, et nende skeemil on sümboli ja referendi vahel punktiir (kaudne), mitte pidev joon (otsene).
Need kaks seosetüüpi on Ogdenil ja Richardsil nimetatud mõistetega, mis on Jakobsoni kirjutistest (artifice'i saagast) tuttav: sümboli ja referendi vahel ei ole otsest sidet, aga "grammaatilistel põhjustel" me kõneleme viisil, mis eeldab, et selline otsene seos (et sõnad tähendavad otse asju) eksisteerib. Nüüd huvitav osa: kui me niimoodi räägime, siis on tegu omistatud (imputed) seosega, mitte tegeliku (real) seosega. Jakobsoni käsitluses parallellismist on Peirce'i ikoonilisus ja indeksiaalsus faktuaalsed: ikoon päriselt sarnaneb oma objektiga; kus on suitsu seal on tuld. Peirce'i sümbol ja tema enda artifice, millele ma seni ei ole veel tõlkevastet leidnud või välja mõelnud, on omistatud: sümbol on kokkuleppeline ja luule/sõnakunst tekitab ise seoseid elementide vahel, mis muidu seotud ei ole.
Lõpuks arutlevad nad ka kokkuleppelisust. Sõna "koer" ja looma vahel, millele see viitab, on ainus seos see viitamine ise. Siin võib natuke vaielda, aga tulutult. Kui ühtäkki kaoksid ära kõik mõtlevad olendid, või lakkaks sõnaga "koer" kindlat liiki loomale viitamine, kas seos sümboli ja referendi vahel saaks olematuks? See on sama mis küsida, kas "surnud keelte" sõnade semantilised seosed haihtuvad õhku? Tegu on kas raamat, mida keegi kunagi ei loe, sisaldab informatsiooni? tüüpi küsimusega, mis ei ole väga paeluv (sel teemal on sooritatud kaelamurdvat ajuakrobaatikat). Mõnest leheküljest saab üle hüpata.
Referentsiaalse funktsiooni kohta saame veel teada, et viite täielikkus varieerub (Ogden & Richards 1945[1923]: 15). Viide "haarab" (grasps) oma referenti rohkemal või vähemal määral, aga Ogdeni ja Richardsi järgi ei sõltu viite täielikkuse variatsioon eriti sellest, millised sümbolisatsioonid seda saadavad (žestikulatsioon, pildid, sõnad, laused ja lausetükid).
Mitteverbaalse suhtlemise piirile jõudes näib nende mõttelõng katkevat, sest keset lõiku vahetatakse teemat ning käsitletakse hoopis emotiivset (ja võib-olla faatilist) funktsiooni: arutelus osalevate isikute väljaütlemiste põhjal ei saa usaldusväärselt hinnata nende tegelikku suhtumist. Siis jällegi näib käsitletav suhtlussituatsioon muutuvat, sest järgmisena kõnelevad nad vaidlusest ja vajadusest tüliosapooli omavahel kontaktis hoida, et arusaamatused selgeks klaarida. Selle jaoks on vaja mingit "võtet" (technique), mis põhineks määratlemisteoorial ja ei omistaks inimesele võimeid, mida tal ei ole - täpsustamata, kellest või millistest võimetest jutt käib (nende endi viide libastus).
Ehk peavad nad endiselt silmas omistatud seost sümboli ja referendi vahel, sest järgmiseks addresseerivad nad seda spontaansust, millega inimesed hüppavad järeldusele, et teine inimene viitab meile tuttava sõnaga samale referendile. Seda võib nimetada idiomorfitseerimiseks või endastamiseks, teistelt enda omaduste ja võimete eeldamist. Enam-jaolt on meie tõlgendus Ogdeni ja Richardsi järgi õige, aga peenemas arutelus (teaduses) see tavaliselt nii ei ole. Samuti soovitavad nad mitte alahinnata mitteverbaalseid suhtlemisviise, mis võivad oma piiratud valdkondades olla täpsemad kui keel. Võrdväärset täpsust leiab ehk matemaatilistest valemitest ja noodivihikust.
Referentsiaalse funktsiooniga on loomulikult seotud ka tõesuse probleem - kas referendid on päris (real) või mitte (unreal). Keelt kasutatakse mitte ainult siiraks (bona fide) suhtlemiseks, vaid ka eksitamisviisina (method of misdirection), mispuhul nad kurdavad kui levinud on valetamine nende ühiskonnas (Ogden & Richards 1945[1923]: 18-19).
Ogden ja Richards esitavad (samas, 21) järgneva märgiolukorra: kujuta ette, et sa seisad risttee ligidal ja jälgid jalakäijat, kes uurib teemärki (naabrusasula nimega). Selles olukorras on kolm tegurit: (1) märk, mis (2) viitab mingile kohale ja (3) mida tõlgendab keegi inimene. Kõik märgiolukorrad on sellised. Selline märgiolukord hõlmab nende järgi ka igasugust tajumist (samas, 22), vähemalt juhul kui see tajumus on midagi enamat kui pelgas teadlikkus (mere awareness). Võib oletada, et mõtlemine ja teadvus on semiootiline, lihtne teadlikkus mitte. Näiteks "tooliks" nimetatavat objekti "tajudes" tõlgendame me hulka meeleandmeid märkidena referendist (pane tähele, märkide, mitte sümbolitena).
Vahel kiidavad autorid oma konteksti-põhist lähenemist viitele, mis on nende sõnutsi assotsianismi (tollase tajupsühholoogia) väljaarendus (samas, 24). Viite kontekstiteooria, vihjavad nad siin, rõhutab keele suhet mälu ja kujutlusvõimega. Mälu vallast toovad nad esile mälujälje (engram) teooria, mille järgi iga märk on alati sarnane stiimul mingile osale algsest stiimulist ja piisav, et selle stiimuli poolt moodustatud mälujälg üles kutsuda (samas, 53). Märgi motiveerituse küsimuse siin võib esialgu kõrvale jätta - psühholoogiateooriat tõlgendatakse läbi semiootika sõnavara. Tulemus on engrammi ja märgi toimeloogika samastamine - märgikasv või keele õppimine on nüüd kohanemine (adapting).[3]
Viitamine on loomulikult seotud ka osutamisega või suunamisega (samas, 60). Arutledes piltide või kujutiste rolli mõtlemises, hoiatavad nad kujundliku mõtlemisega seotud ohtude eest - kas kujutluspildid on universaalne nähtus? miks ei mängi kujundid introspektsioonis olulisemat rolli? kas kujutluspildid ei ole inimese vaimsed luksused? Arutelu pöörab üsna esoteeriliseks vaba tahte küsimuse sekkumisega: kas kujutluspildi ilmumise eel võib täheldada seda, mida sageli ekslikult nimetatakse tahtmiseks kujutleda. See aga ei ole lihtsalt tahtmine, vaid selline vaimuseisund, milles muidu vormitu teadvus on organiseeritud ja selgesõnaline.
Mida nad tahavad öelda on vististi see, et kujutlusvõimes osaleb kogu triaad: emotsioonid (affective), tahtejõud (volitional), ja mõtlemine (teadvusseisund), ja neil on asi selge: "Mis iganes see ka poleks, sellel on see omapärane iseloom, et see on suunatud pigem ühele asjale kui teisele, mida me siin nimetame viiteks" (samas, 60).[4] Seda ilmselt pidasid nad ülal silmas sellega, et sümbolid suunavad mõtlemist - ka kujundliku mõtlemise puhul on aduda suunamudimist. See viide võib olla ebakindel või ebaselge, aga näib autorite jaoks olevat samasugune nagu kõneosavamas ja selgepiirilisemas mõtlemises.
Kujundlikus mõtlemises esinevad kujutluspildid ei pruugi olla ka päris kujutised, st mitte kopeerida või representeerida asju, millele viide osutab (samas, 61). Sellises vaimuseisundis, milles me kutsume üles kujutluspilte oma vaimusilma on hägusem, lõdvem - nad on pelgalt märgid (mere signs) ja ei imiteeri või simuleeri midagi konkreetset. Küll on huvitav, et nad hõikavad välja mimeetilised märgid ja simulatiivsed märgid, aga ülejäänud teoses nende kohta midagi muud erilist ei kirjuta. Igal juhul kujundite ähmasuse kõrval teine oht, et kujutluvõime valitseb, aga ei täida mingit funktsiooni, näiteks unelemise (day-dreaming) puhul, milles esinevate viidete kohta ei saa öelda, et nad ei oleks esinenud ilma selle seisundita.[5]
Pärast kujundlikku mõtlemist järgneb arutelu põhjuslikkusest. Kui me lööme tikku põlema, siis me ootame (expect) leegi tekkimist. See ootus on meie nö psühholoogiline kontekst ja leegi tekkimine või mittetekkimine on nö väline kontekst (samas, 62). Sellisel juhul sõltub referendi tõesus sellest, kas väline kontekst täiendab või viib lõpuni (completes) psühholoogilise konteksti. Siin tekib kange tahtmine väänata see kontekstiteooria ka triaadiliseks: (1) viite eesmärk on väline kontekst; (2) kavandatud mõju teistele on sotsiaalne kontekst; ja (3) suhtumised ning ootus nende peegeldamisele on psühholoogiline kontekst? Viimane läks rappa, sest psühholoogiline kontekst on juba määratletud vaimse ettekujutusena füüsilise tegevuse tulemusest, mis peaks õigupoolest ehk teisesuse alla kuuluma.
Konteksti vaatlen lähemalt eraldi postitustes, samuti võib üle hüpata üldiste ja konkreetsete (general ja particular) viidete eristusest, samuti lihtsatest ja liitviidetest (simple ja compound). Referentsiaalseid mõisteid järjestikku tervest teosest järgi vaadates sai aur enne esimest kolmandikkugi lihtsalt otsa. Raamatul on palju rohkem öelda referentsiaalsuse kohta kui ühepäevase mahaistumisega saab läbi mõelda. Loomulikult.
Otsustasin vahepeal, et sellest postituste seeriast saab Päevateesid keelefunktsiooniskeemidega mihkeldamisest vms. "Päeva"-teesid selles mõttes, et iga postitus/peatükk on kirjutatud ühe päevaga. Nii palju kui torust tuleb, nii palju tuleb. Ka lühemad mõtisklused võivad jõuda lõpptulemusse. Päeva-"teesid" selles mõttes, et korrektsete viidete, joonealuste märkuste ja akadeemilise vormindusega kõlbab neid päevateese kuhjata "Thesis Chapters" sektsiooni järjepidevate leheküljenumbritega ja kui tuleb tuju teos valminuks kuulutada siis laksan tiitellehe, sisukorra ja kasutatud kirjanduse külge ja ongi tehtud lõputöö, mille komisjoniks olen mina ise. Saab selline paras sahtlikäkk, mida ehk endal on kunagi vanaduses lõbus sirvida.
Kui eelnevat postitust pidada sissejuhatuseks, siis seda võib pidada esimeseks peatükiks. Tõenäoliselt saavad peaaegu kõik need tekstid olema sellised, nagu see siin, referaadi-laadne, aga ilma vähimagi struktuurita. Selle seeria eesmärk on tarvilik kirjandus läbi hekseldada ja eelnimetatud tantsurutiini harjutada kuniks mõtted püsivad piisavalt hästi koos, et võib nad ka inglise keeles ritta panna ja ette kanda. Üks uitmõte oli visata ka sellist nalja, et tõlkida või tõlgendada oma varasemaid kirjutisi, ka avaldatud artikleid, et vaadata järgi, milliseid mõtteid ma soovin edasi arendada ja kas on midagi, mis mul on juba väljahõigatust tegelikult kahe silma vahele jäänud, nagu too kord kui ma pärast avaldamist taipasin, et Mahaffy vestluskunsti süsteem põhineb Kanti kategooriatel. Eriliselt vajaks ülevaatamist käsikiri "From six to nine", mille ma kirjutasin ühe õhtuga 2014. aastal, kus on esialgne visand minu kuuenurksest skeemist.
[5] Näiteks, kas see on oluline, et ma nägin kuusnurkset mudelit unes ja ei mõelnud teda välja täielikult ärkvel olles? Oleks see kujutluspilt jäänud olemata kui ma oleksin too üks öö näiteks teise külje peal maganud?
[4] "Whatever it is it has that peculiar character of being directed towards one thing rather than another, which we here call reference."
[3] Muljetavaldavalt arusaamatu lause: "The mental process due to the calling up of an engram is a similar adaptation: so far as it is cognitive, what it is adapted to is its referent, and is what the sign which excites it stands for or signifies." (Ogden & Richards 1945[1923]: 53)
[2] "Between the symbol and the referent there is no relevant relation other than the indirect one, which consists in its being used by someone to stand for a referent."
[1] "aims a direct expression of the speaker's attitude toward what he is speaking about. It tends to produce an impression of a certain emotion, whether true or feigned;" (Jakobson 1981[1960d]: 22)
0 comments:
Post a Comment