Sele: Viisakad vihmapilved päikeseloojangus pärast pikka põuda
Pärast paaripäevast pausi naasen jälle üldiste märkuste juurde. Senistest postitustest on kolm neljandikku olnud sellised, st langenud funktsioonide nummerdamise süsteemis seitsmendasse kategooriasse, mis tähistab funktsiooniskeemi üldisemalt või, Rueschi küsimustiku ja Jakobsoni funktsioonide kokkulangevust jälgides, mõju tegurit [vt (3) {6} Seitsmes tegur], siinkohal selliselt metatasandilt, mis puudutab keelefunktsioonide skeemi enda mõju (teadus, filosoofia, religioon ja müüt on ka kommunikatsioonivormid). Minu üritus rivistada kõik teemad, mille lahkamine võiks võtta vähemalt ühe päeva, näitab kui tihedalt on keelefunktsioonid seotud minu mõtlemisega üldisemalt - kuidagi on juhtunud nii, et suur osa minu vaimsetest huvidest või, E. R. Clay mõistet laenates, teesilistest kiindumustest (thesic affections) pöörlevad ümber keelefunktsiooni skeemi. Suur plaan on endiselt proovida keelefunktsioonide skeemist saada märgifunktsioonide skeem.
Protseduuriliselt võib märkida, et alates päevateesist #4 [(1) {7}] osutab looksulgudes number funktsioonile (ja 7 kogu skeemile) ning harilikes sulgudes number sama päevateesi struktuurile (esmased, teisejärgulised ja kõrvalised ülesanded) nii, et nüüd lisandub neljas - ettenägematu ja ebavajalik, nagu käesolev postitus, mis funktsioonidega mihkeldamise kõrval räägib suvalistest asjadest nagu näiteks tulnukatest, või koondab pooljuhuslikke katkendeid väga erinevatelt autoritelt. Näiteks ei mahtunud - ei olnud mahti, et seda lisada - päevateesida kavasse plaan vaadata üle esimesed, väga varajased kokkupuuted funktsionaalse mõtlemisega, mis tagantjärgi loomulikult ilmnevad hoopis teisest valgusest. Eks see on ka üks blogimise põhilisi funktsioone - mnemooniline, võimalus taaskülastada tekste ja katkendeid ning saada oma kommentaarist aimu, milline oli su enda teadmiste ja isikliku arengu staadium tekstiga esmakordselt kohtumise ajal (ja järjepidev lugemiskogemuste kuhjumine, näiteks kui loed sama raamatut või teksti regulaarselt muudkui üle ja saad oma tõlgenduse arengu kaudu iseendast paremini aru).
Viimastel päevadel sain natuke mõelda sellisest kummalisest teemast nagu telepaatia. Õigupoolest olen sellest viimastel kuudel mõelnud rohkem kui ehk kunagi varem, aga nüüd sattus mõte selle külge, et "tele+paatia" teine pool on tegelikult vana tuttav. Kahjuks ei ole võimalik ühemõtteliselt väita, kummast see nüüd tuleb, kas phatos'est (kõnelemisest) või pathos'est (tundmisest). Näib, et ikka viimasest, sest Online Etymological Dictionary näitab, et 1882. aastal vermis Inglise psühholoog Frederick Myers sellise mõiste nagu telæsthesia, "feeling from afar", ning seitse aastat hiljem (1889) moodustati sellest tagantjärgi (back-formation) telepaatia mõiste. Iseenesest juba põnev rägastik, kuhu tasuks kunagi sisse vaadata.
Viimastel kuudel on see mul meelel mõlkunud UAP'dega (Unidentified Aerial Phenomena ~ UFO). Hakkasin USA valitsuse raporti ootuses (mis osutus muidugi üheksaleheküljeks mittemillekski) järgi vaatama, mis värk nende ayy lmao'dega on. Videosid kahtlastest lendavatest tuledest on lõputult, aga nende kohta ei ole võimalik eriti midagi arvata - midagi on, jah. Märksa huvitavamad on inimröövimiste lood (abduction stories), mis on küll vähem usaldusväärsed, aga see-eest märksa värvikamad. Esimesed sellised esinesid juba viiekümnendate alguses, aga need olid enamasti tõestatavad šarlatanid, kelle tulnukad tulid Marsilt, Veenuselt ja Saturnilt. Varajaseim, mida tänini natuke tõsisemalt võetakse, on Betty ja Barney Hill'i juhtum, mille võib oma sõnadega ka ümber jutustada.
19. septembril 1961 naases paarike väljasõidult hilja õhtul. Nad nägid lendavat taldrikut, mis tuli nende auto kohale ja kiirgas valgust ning nad kuulsid mingit "digitaalset" krepitatsiooni (väga harva saan seda sõna kasutada - see tähistab peaasjalikult seda krabinat, mida tekitab vihmapiiskade langemine aknale) auto kerelt. Järgmise asjana leidsid nad ennast mitukümmend kilomeetrit kaugemal, transis, mitu tundi hiljem. Erinevalt nt kaasaegse jazzmuusiku Sun Ra väitest, et teda viidi lendava taldrikuga lõbusõidule ja öeldi, et tal on mingi kosmiline roll inimkonna ajaloos, tuli Betty'le alles mitu päeva hiljem unenägudes uuesti meelde, mida tema ja Barney läbi elasid. Nende kallal tehti üsna jubedaid ja valusaid meditsiinilisi uurimusi.
Sellest kõigest on Vikipeedias muidugi väga põhjalik ülevaade, sh kuidas hiljem pandi nende tunnistuste järgi kokku, et need tulnukad ei tulnud mitte meie mõnelt teiselt planeedilt meie päikesesüsteemis, vaid ühest lähimast tähesüsteemist, Zeta 2 reculi. See selleks (Zeta reculi on saanud ufoloogiliseks meemiks). Mind paelus selle loo puhul kaks aspekti. Esiteks üsna kõrvaline nähtus, et nende loos esineb üks objekt, millest võib kuulda/lugeda paljudest taolistest lugudest, mingi läbipaistev või helendav pulk. Näiteks loos kuidas tic-tac'i tüüpi UFO maandus 1960ndatel kellegi prantslase põllul ja kaks väikest hõbedastes kostüümidest tegelast asjatasid masina kallal, läks põllumees asja uurima, kuniks üks neist osutas talle sellise instrumendiga ja ta tardus paigale nagu oleks insuldi saanud. Mõnes loos kasutavad tulnukad sellist vahendit enesekaitseks - sugugi mitte üllatavalt sellisesse olukorda sattunud - inimeste vastu.
See motiiv on huvitav, sest mütoloogias on huvitavaid paralleele. Isegi Jeesus olevat mõne apokrüüfilise evangeeliumi järgi sooritanud oma imetegusid võlukepiga (ReligionForBreakfast yt kanalil on väga hariv video võlukeppide ajaloost, "What is the History of Magic Wands?"). Mulle endale meeldib Pythagorasega seoses nö "Apollo noole" lugu - Pythagorasega tuli kohtuma Apollo preester Abaris, kes kas kinkis või Pythagoras varastas tema käest kuldse noole, mis võimaldas Pythagorasel ilmuda kahes kauges linnas samal päeval. Ühe versiooni järgi olevat see olnud selline nool, mille võid vibust lendu lasta ja ise selle peale istuda. Mine võta kinni, kuidas see peaks välja nägema. Igal juhul on võlukepp üks huvitav mütoloogiline motiiv. Iidsete astronautide "teooria" järgi oleksid selle esinemised religioonis seletatav sellega, et tulnukad on meile andnud andestust õptavaid religioone, et me üksteist päris ära ei hävitaks. Vb meie ettekujutus võlukepist on samalaadne mingite Melaneeslaste "cargo cult" nähtusega - jäljendab tehnoloogiat, mida me ei mõista.
Teine motiiv, millest ma varem ei olnud tulnukatega seoses väga teadlik, on tulnukate telepaatia. Betty ja Barney Hill väitsid, et mõlemat liiki tulnukad, kellega nad lendaval taldrikul läbi käisid - pikemad inimeselaadsemad juhid ja lühemad, emotsioonitud robotilaadsed tegelinskid imelike suurte mustade silmadega - suhtlesid nendega läbi silmade. Vikipeedia järgi tuvastati tagantjärgi, et võib-olla nad olid sama aasta kevadel juhtunud televisioonist nägema filmi tulnukate sissetungist, milles üks suurte silmadega vennike ütleb umbes midagi sellist, kõikjal mujal, kus on intelligentsed olendid, suheldakse läbi silmade. Umbes, et inimesed on selle poolest vähem arenenud, et nad ei ole veel õppinud mittevokaalset kommunikatsiooni valdama. See aga on juba semiootiline küsimus, sest nii mitteverbaalne kui ka "telepaatiline" kommunikatsioon langevad semiootika pädevusse. Viimasel on semiootika ajaloos üsna huvitav roll olnud. Ray Birdwhistell uuris seda viiekümnendatel, Thomas Sebeok uuris seda seoses "Rääkiva Hansuga", jne. Kõige enam imponeerib mulle Richard Fiordo käsitlus hüper- ja hüposemiootilisest kommunikatsioonist. Sellega on seotud päevateesid (3) {6} Hüpofaatiline.
Lühidalt kord pooleli valmiskirjutatud teksti ümber jutustades oli asja iva kolmiku moodustamises ühe pika Poola nimega semantiku eristus hüpo- ja hüpersemantilisest keelekasutusest, Richard Fiordo hüpo- ja hüpersemiootilisest suhtlemisest, ja hüpo- ning hüperfaatilisusest. Esimene puudutab referentsiaalset tähendust või informatiivset teaduslikkust (suhtlemine kui täpsete tehniliste instruktsioonide edastamine, nagu masinate, arvutite "suhtlemine"), teine puudutab kanalite ja samaaegsete märkide küsimust ("telepaatia" on empiirilisest seisukohast vaevutähelepandavate märkidega suhtlemine), ja kolmas on sisuliselt eristus suhtlemise "tehniseerimise" või Jakobsoni järgi "kommunikatsionaliseerimise" ja "emotsionaliseerimise" või Malinowski järgi "osadustamise" vahel. St hüpofaatilisus on mikrokommunikatiivne (tervitused, tagasiside, täitesõnad, "kas sa kuuled mind?") ja hüperfaatilisus on makrokommunikatiivne selles tähenduses, et arvestatakse kogu situatsiooni konteksti (faatiline osadus, kohvilauavestlus, small talk, "ajame niisama juttu").
Hüperfaatilisusega kavatsesin rünnata emotiivset faatilisust. Jakobsoni hüpofaatilisus ei olegi nii väga huvitav kui selle vastand. Järjekord on umbes selline, et Malinowski faatiline osadus on vaikimisi keskne "faatilisus", st faatilisus kui selline, sest tema leiutas mõiste ja andis sellele sellise ebamääraske kahetisuse, milles see puudutab korraga tervitusi ja sättefraase ning situatsiooni konteksti tervikuna. Jakobsoni faatiline funktsioon on hüpofaatiline, sest see jätab Malinowski ebamäärasemad kohad arutelust välja ja keskendub kontakti loomisele (ja hoidmisele, mis on Malinowski faatilisusele võõras). Selle vastandiks on aga Weston La Barre faatiline kommunikatsioon [(4) {6}], mis on hüperfaatiline, sest ta üritab Malinowski ebamäärasusi lahendada teises suunas, rõhutades emotsioonide suhtlemist. Erinevalt Jakobsoni emotiivsest funktsioonist, mis peab looma vaid mulje mingist emotsioonist, puudutab La Barre nö faatilisi kontekste, ehk vaevuhoomatavaid emotsionaalseid märgivahetusi, näiteks kui sa oma toa- või elukaaslase ohkest vms häälitsusest loed välja rohkem kui tervest raamatuleheküljest.
La Barre faatiline kommunikatsioon on aga selline magustoit, mida hoiaks õigeks hetkeks. Plaan on seda lahata koos ühe eakaaslasest Ameeriklasega, kes on tegelenud Peirceaanliku semiootika ja primatoloogiaga. La Barre on ka paras ettevõtmine, sest faatilisuse mõistet kasutab ta esmakordselt Jakobsoniga samal aastal (1949), st kohe pärast üht järjekordset Tähenduse Tähenduse uustrükki, ja erinevalt sellest kesisusest, mida võib Malinowski ja Jakobsoni puhul kogeda, on La Barre märkused faatilise kommunikatsiooni kohta pikad ja põhjalikud ning hajutatud kahe mahuka teose peale, mis käsitlevad inimlooma ja religiooniajalugu. Hüperfaatilisuse määratlemine, teiste sõnadega, oleks katse koondada ühtsesse süsteemi kolm põhilist tüüpi faatilisust. Sellegipoolest on ka sild Jakobsoni ja La Barre vahel, ning selleks on see sama faatiline kontekst, millele päevateesikavas tegeleb peale samanimelise [(3) {6} Faatiline kontekst] ka nt E. A. Poe seoses mõistega (3) {6} Kommunikatsiooniraadius. Lõppude lõpuks on faatilise konteksti küsimus seotud jagatud koodi küsimusega, mida Jakobson käsitleb ja PDS'i võtmes (metalingvistiline funktsioon on keelelise kohastumise funktsioon).
Faatilise konteksti iva on lühidalt selles, et addresseerija ja addressaat on Charles Morrise mõistet kasutades "kommuniseerunud" (communization), st neil on semiootiline ühisosa, mis ei nõua eksplitsiitselt kommunikeerimist - mingid ühised kogemused ja jagatud märgid, mis on mõlemale osapoolele piisavalt tuttavad, et nad võivad selliseid märke kasutada mingis mõttes kõrgemat järku või ümberkodeeritud viisil (prantsus-maakeeli öeldes on neil "konnotatsioonid", Morrise järgi "signifikatsioon", teiste järgi sõnastikuline tähendus, aga mõne prantslase arvates teisene tähendus (a la "secondary connotations") või subteksti-laadne tähendus või implikatsioon (a la "sexual connotations). St "kõrgem-madalam" ei ole päris see, need on pigem kõrvutised - umbes nagu vanemas keelest-mõtlemises (Locke, Peirce, jt) on sõna tähendus (sense) ja jõud (force) [(4) {2}]. See "jõud" võtab kokku nii emotiivse kui konatiivse aspekti (emotsionaalselt mõjuv, jõuline, energiline, kaasahaarav, jne).
Vahepeal hakkasin siin mõtisklema, kas need hüpo- ja hüper- eristused ei võiks rakenduda ka teistele funktsioonidele. Näiteks, kas faatilist funktsiooni võiks vaadelda hüporeferentsiaalsena ja metalingvistilist hüperreferentsiaalsena? Huvitaval kombel isegi meikiks senssi, et vokatiivid on hüpokonatiivsed ja imperatiivid hüperkonatiivsed - käsud on pikemad, jõulisemad ja täpsemad (kena triaad) kui pelgalt nime väljahõikamine. Aga mis on hüpo- ja hüperemootiline? Eeldatavasti mitte emotsiooni tõeväärtus (kas tõeline või tehtud väljendus). Või hüpo- ja hüperpoeetiline? Siin võib-olla isegi meikiks natuke senssi - kas luulelisus (poeticity) on mõõdetav? Hüpo- ja hüpermetalingvistilisus läheks juba liiale. Tundub, et selle eristuse rakendus jääb turvaliselt pigem funktsiooniseeria alguse (aluse) ja lõpu (tipu) tunnusteks.
Lühike märkus mesmerismi kohta. Nägin mõni aeg tagasi telepaatia 18. sajandi eellasest "mesmerismist" videot, "The phony health craze that inspired hypnotism" (Vox - Youtube), sellest kuidas karismaatiline saksa arst Franz Anton Mesmer ilmus 1778. aastal Pariisi ning väitis endal olevat magneetilisi ravivõimeid ja, et ta võib terveks ravida peaaegu iga haiguse, kasutades selleks ainult oma käsi. Alguses lasi ta patsientidel neelata viilitud rauda ja vehkis ümber nende keha pulgaga, mille otsas oli magnet, aga ajapikku avastas, et ainult paljaste kätega vehkimine saavutab sama mõju. Hüpofaatiline lähenemine vaatleks siin kontakti loomist ja võib-olla tähelepanu aspekte. Faatiline sui generis seda õhkkonda, milles Mesmer hüpnotiseeris terveid gruppe ümber suure magnetiseeritud vanni. Hüperfaatiline aga situatsioonilist emotsionaalset tähendusloomet - iseenesest tähendusetu ühise toimingu lisaväärtuse, tehtuse tunnet, mida võib John Dewey esteetika põhjal formuleerida konsummatoorseks (consummatory) funktsiooniks. Kokkusattumusena kehastavad need kolm tüüpi ka ruesch-jakobsoonliku kolmikprotsessi (algatamine, ülevalhoidmine, eraldumine) etappe.
Telepaatia ja mesmerism seostuvad alateadliku mõjutamisega, mistõttu meeldiks mulle neid käsitleda koos William McDougalli (1916) ja Sigmund Freudi (1922) arutlusega suggestioonist. See mõiste on mulle meeldinud teismelisena loetud eneseabiraamatutest saadik - autosuggestioon on iseenda mõjutamine mingite sisenditega, näiteks sõna või lause kordamine. Neil autoritel ja veel mitmetel kaasaegsetel (Malinowski sealhulgal) on suggestioon osa triaadist, milles emotsionaalset kommunikatsiooni käsitletakse sümpaatiana, praktilist-konatiivset kommunikatsiooni imitatsioonina, ja referentsiaalset funktsiooni või informatiivset kommunikatsiooni suggestioonina, milles informatsioon või viide "istutatakse" teise inimese pähe läbi peenemate viiside kui asjade otsene väljaütlemine.
Minu jaoks on see märk triaadilisuse universaalsusest, et ka 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse filosoofid, psühholoogid ja sotsioloogid vaagisid kolme põhifunktsiooni üle, nimetades neid üsna erinevateks asjadeks (nt instinktideks), aga muu hulgas ka funktsioonideks. Sellest oleks pidanud kirjutama juba Malinowski faatilise osaduse mõiste konteksti artiklis, aga lugu oli niigi keeruline ilma triaadilisuseta, mis on minu kasutuses piisavalt eripärane ja ebamäärane, et sellest ei saa väga kiiresti kinni hakata - sellessee on sulandunud mitu erinevat mõttetraditsioni ja lugematuid omavahelise seoseta autoreid. Jakobsoni skeemiga mihkeldamiseks on huvitavamad Bühler, Gardiner ja võib-olla Ruesch. Viimaselt meeldib mulle eriliselt tolle kolmikprotsessi (algatamine, ülevalhoidmine, eraldumine) etappide kokkulangemine inimese ja masina elementaarseima toimeloogikaga (sisend/tajumine, keskprotsessimine/hindamine, väljund/väljendamine). Nimetet "kolmikprotsess" vastab faatilisele funktsioonile, "toimeloogika" referentsiaalsele.
Näiteks ühe oma artikli lõpus kirjutasin:
Nii ka semiootikas laiemalt kohtume selle eristusega igal pool kuhu vaatame. Euroopa mandril on see kõige paremini tuntud Karl Bühleri (2011[1934]) väljenduse (Audsdruck), apellatsiooni (Appell) ja esindatuse (Darstellung) eristuse kaudu ja veelgi laiemalt Roman Jakobsoni eristuse kaudu keele emotiivsete, konatiivsete ja referentsete funktsioonide vahel. Ka (struktuuraalset) lingvistikat võib pidada põhjalikult triaadilise mõtlemisega nakatunuks [|...|]. Keeleteadlased ja psühholoogid ei pea konsulteerima antiik-Kreeka ega varauusaegsete Saksa filosoofiatega, kuid just seal leiame triaadi kõige selgemates mõistetes. Käesolev artikkel piirdub mõjujoonega Pythagorase, Peirce'i, ja Kanti vahel nii, et Chase asub [nende keskel] fookusesse, et selgitada Peirce'i ainulaadset [triaadilise mõtlemisviisi] kasutust. (Rebane 2020: 364-365)[1]
Selle katkendi sisestasin artikli lõppu viitena Bühleri/Ogdeni & Richardsi/Gardineri/Langeri/Wheelwrighti/Jakobsoni jne pundile, kelle harrastatav keeleteadus skeemitab kolmnurkadega. See ei hõlma muidugi kogu semiootikat ega ilmtingimata isegi üldsemiootikat, aga viimasesse peaks ta ehk õiglusega kuuluma, sest see kolmik ilmub mitte ainult semiootikas ega lingvistikas väga erinevais paigus ja aegadel, vaid seda võib leida kõikjalt Vana-Kreekast ja iidsetest müstilistest traditsioonidest kõige tuntumate Euroopa filosoofide ja uute teadusteni. Aga milline ilmatu ahel-võrgustik asub näiteks Iamblichuse ja Kierjegaardi vahel! See on nagu pime, ületamata kuristik (öine kivitee üle jõe).
Ennast on ikka väga kõhe tõlkida, aga kena oleks ühel ilusal päeval võib-olla kõik oma avaldatud kirjutised eesti keelde tõlkida või siledamaks siluda. Sellega võib samuti varakult algust teha, ehk on selle võrra hiljem lihtsam ja huvitavam arutleda. Mõnede oma katkendite tõlked ja tõlgendused tulevad ehk kasuks kuna see mihkeldis siin puudutab keelefunktsiooniskeeme ja pooled minu senised trükitud avaldised (publikatsioonid) käsitlevad faatilisust. Nagu võib aimata sellest kui entusiastlikult ma ikka veel sellest teemast mõtlen, ei jää need kindlasti ka viimasteks samateemalisteks. Ideaalis proovin ma ühendada ka teised seni-avaldatud teemad, ehk vaadelda faatilisust või funktsionaalsust Juri Lotmani kultuurisemiootikas, Charles Peirce'i semiootikas ja autokommunikatsiooniteoorias, mille annab neid kahte lõimides kokku panna.
Oleks tore kui referentsiaalse funktsiooni ja konteksti teguri täpsustamine oleks algatus, et kordamööda kõik keelefunktsioonid koralikult läbi katsuda erinevatest märgiteooria seisukohtadest. Jakobsoni funktsiooniskeem võib siin toimida mõõdupuuna, millega võrrelda erinevate modaalsustega sõnumitüüpe, autokommunikatiivseid toiminguid ja - miks pagana päralt mitte - kasvõi Vana-Kreeka eetiliste mõistete ja ütluste peal rakendada. Viimasest tean vähemalt ühte näidet, James Porteri (2017) huvitavat uurimust ametliku suhtlemise (professional communication) faatilistest aspektidest, milles ta kasutab tõlgendina Aristotelese eunoia mõistet. Midagi sellist soovin ka ise kunagi kirjutada, "osaduse" ja eranos'e seosest [(4) {6}], mis on võib-olla lihtne filoloogiline fiktsioon, aga võib-olla ka huvitav seik (Vana-Kreeka) orjanduse ajaloo uurimisest (vt C. O. Ward'i The Ancient Lowly).
Keskne läbiv teema triaadilise mõtlemisega tegelevates märgiteooriates on funktsionaalsus, toimivus, töötavus, eesmärgi täitmine, jne ja selle paljusus või mitmekesisus - multifunktsionaalsus. Jakobsoni puhul tuleb see kõige teravamalt esile tema funktsioonide hierarhiaga, millesse ta surub ka Peirce'i märgikategooriad.
Kahjus tuleb tänaseks otsad kokku tõmmata. Tahtsin multifunktsionaalsuse juurest jõuda faatilise funktsiooni, osaduse ja kommunikatsiooni tunnuste ebamäärasuse ja nö ühiku probleemini (kõnejupp, kõneolukord, suhtlusviis). Sealt oleks olnud hea pöörduda tagasi telepaatia ja faatilisuste emotiivsete ja konatiivsete (affektiivsete ja volitsionaalsete) aspektideni. Mõni teine päev.
[1] "So, too, in semiotics more broadly we meet this distinction everywhere we look. In the continental sphere, it is best known through Karl Bühler's distinction between expression (Audsdruck), appeal (Appell), and representation (Darstellung) (2011[1934]: 35), and even more widely through Roman Jakobson's (1981[1960]) distinction between the emotive, conative, and referential functions of language. (Structural) linguistics, too, can be considered to be thoroughly pervaded by [|] triadic thinking, the reason for which has been laid bare in this paper. Linguists and psychologists need not consult ancient Greek or early modern German philosophies, but that is where we find the triad in the clearest terms. This paper's focus is limited to the line of influence between Pythagoras and Peirce, with Kant and Chase put at the forefront to explain Peirce's unique use of it."
0 comments:
Post a Comment