A Gamut of Expressions

La Barre, Weston 1954. The Human Animal. Chicago; London: The University of Chicago Press. [Internet Archive]

---

10. Man Starts Talking

This we say advisedly; for it is probably only the state of his mind about which even the most articulate gibbon is able to inform his public. Careful studies of the white-cheeked gibbon (Hylobates leucogenys) have disclosed a gamut of expressions which might roughly be translated into human speech. Five of them would correspond to "mmmmm" (meaning, roughly, "ti kai" or generally OK), four to "ow" (definitely "boohow," "kaccha," or "not up to snuff"), four to "hmmm" (non-committal attention), and one to "yippee" ("wow!"). But none of these, however, when closely examined, can be said to have the semantic status of true words. They are at best vague "phatic" communications, which convey no detailed information about the structure of the universe; they are actually no more than unclassified intelligence concerning the individual ape's physiological or emotional state. All that is conveyed, quite literally, is a "tone of voice." Even the "conversations" of the ape Senate or Union League club probably do no more than set and maintain the relaxed emotional tone of the group, well-fed, free from danger, and uninterested either in sexuality or in fighting on a mild morning. (The conversation of human adolescents commenting on the infinitely varied passing world also consists, almost exclusively, in such group-conformity-making pejoratives, encomiastics, and intensificatives - though some hard-pressed parents have been known to state that the total number of expressions does not reach the white-cheeked gibbon's fourteen.) (La Barre 1954: 165)

(Jätkub siit). Gibon saab teisi ainult oma "meeleseisundist" teavitada. Gibonite uurimisel on tuvastatud "hulk häälitsusi", mida on enam-vähem võimalik inimkeelde tõlkida:

• Viis erinevat häälitsust, inimkeeles "mmm", mis väljendavad rahulolu või, et asjad on korras.
• Neli erinevat häälitsust, inimkeeles "ai!", mis väljendavad rahulolematust või, et asjad ei ole korras.
• Neli erinevat häälitsust, inimkeeles "hmm", mis väljendavat "pühendamatut tähelepanu" (faatiline ma kuulen/näen sind, ehk teadlikkusest teadvustamine).
• Üks häälitsus, inimkeeles "juhhei!", mis väljendab üllatust.

"Need on parimal juhul ebamäärased "faatilised" teavitused, mis ei edasta üksikasjalikku teavet universumi struktuuri kohta; need on tegelikult ainult klassifitseerimata teadvustused, mis puudutavad individuaalse ahvi füsioloogilist või emotsionaalset seisundit." - La Barre mängib Malinowski märkusega, et faatilises osaduses ei vahetata sõnu ""mitte selleks, et teavitada" ("not in order to inform", PC 2.2) ja lisab sellele kvalifikatsiooni, et "teavitamine" peab puudutama välist maailma. Ahvide häälitsused on faatilised selle tõttu, et nad ei ütle midagi selle välise maailma kohta, vaid väljendavad midagi ahvi sisemaailmas (meeleseisundit, üldist olekut).

"Kõik, mida edasi antakse, on üsna otseselt "hääletoon". Isegi ahvide senati või liiduliiga klubi "vestlused" ei tee ilmselt enamat, kui loovad ja säilitavad grupi pingevaba emotsionaalse tooni [kui nad on] hästi toitedtud, ohtudest vabad ja ei ole huvitatud ei seksuaalsusest ega võitlusest leebel hommikul." - Siin vastab pingevaba emotsionaalne toon Malinowski "viisaka ühiskondliku lävimise meeldiv[a] õhkkon[naga]" (PC 9.4). Ahvide selline häälitsemine on pingevaba/viisakas, sest nad ei tegele parasjagu ühegi eluliselt olulise toiminguga (toiduotsimine ja need kaks olulist leitmotiivi kõigi olendite elus, armastus/seks ja surm/võitlus). Niisama lõõgastudes võib nende ahvide kohta öelda samad sõnad, mida Malinowski ütleb seltskondliku vestluse kohta: "Tõepoolest seal pole vaja, võib-olla isegi ei tohiks olla, midagi teatada" (PC 9.3).

Huvitaval kombel esinevad siin juba protseduuriliselt olulised märksõnad, mis hiljem kujunevad Jakobsoni faatilise funktsiooni eripäraks: millegi (Jakobsoni puhul kommunikatsioonikanali või kontakti, siin pingevaba emotsionaalse tooni) ülesseadmine (set [up]) ja selle säilitamine või ülevalhoidmine (maintain). Eks edaspidi saab jälgida, kas Hockett vahendab seda aspekti Jakobsonile või mitte. On tähelepanuväärne, et pingevaba emotsionaalset tooni, erinevalt kommunikatiivsest kontaktist, ei tule "lõpetada" (discontinue) - eeldatavasti see lõppeb iseenesest. Ka Malinowskil puudub see "lõpetamise" küsimus. Seltskondlik vestlus peaks ideaalis olema iseenesest sundimatu - meeldivas koosviibimises võib ka niisama vaikides pilvede möödumist vms vaadata - erinevalt Jakobsoni telefonikõnest, mis on tasuline ja nõuab täit tähelepanu ning üksteise kuulamisest märku andmist.

Malinowski faatilises osaduses toimib sama mehhanism, mida La Barre siin välja toob - tähtis ei ole mitte see, mida öeldakse või millest räägitakse, vaid kuidas seda öeldakse (hääletoon). Ka inimeste seltskondlikus vestluses toimub emotsionaalne nakkus või üksteisele häälestumine - "tuju" (mood) või "meeleolu" (atmosphere) reguleerimine. Selles osas on kummaline, et Malinowski annab aru, et "Kõikides inimestes on teada-tuntud kalduvus ühte koguneda, koos olla, ja üksteise seltskonda nautida" (PC 3.2), aga ei näi aru saavat, miks - ta ei ole justkui võimeline seda emotsionaalse kommunikatsiooni küsimust käsitlema mitte-isekas võtmes. Kui ta räägib vestlusest saadavast naudingust (PC 5.5-6), siis see on üksikisiku tähelepanuvajaduse (enese)rahuldamine - emotsionaalne masturbatsioon sotsiaalses situatsioonis.

"Inimnoorukite vestlus, kui nad kommenteerivad lõputult mitmekesise maailma möödumist, koosneb samuti peaaegu eranditult sellist grupi-kooskõla-loovatest halvustustest, tunnustustest ja võimendustest - kuigi mõned äravaevatud lapsevanemad väidavad, et selliste väljendite koguarv ei ulati gibonite neljateistkümneni." - Jällegi mitu kokkupuutepunkti klassikalise faatikaga. See, et noorukid kommenteerivad mööduvate asjade üle - ja, et maailm on täis lõputut kõneainet, nagu mööduvad inimesed ja sõidukid, muutlik ilm, sündmused maailmas laiemalt - on vasteks Malinowski iseloomustusele "eelistuste ja võõrastuste sihitu väljendamine, jutustused tähtsusetutest juhtumitest, kommentaarid asjade kohta, mis on täiesti ilmsed" (PC 5.1).

Teiseks ongi La Barre on siin sisuliselt laiendanud eelistuste (tunnustuste) ja võõrastuste (halvustuste) väljendamist ja lisanud veel ühe. Kuna need on tal üsna tehnilised terminid, tuleks need inglise keeles üle vaadata:

• pejoratives - expressing contempt or disapproval; a word expressing contempt or disapproval; a word or phrase that has negative connotations or that is intended to disparage or belittle.; - halvustav, heidutav, pejoratiiv. Lühidalt, millegi laitmine.
• encomiastics - bestowing praise; eulogistic; laudatory; describing a person's most wonderful traits; - tunnustust avaldav. Teiste sõnadega, millegi kiitmine või eriti ülistamine.
• intensificatives - the action of making or becoming more intense; millegi tugevdamine, võimendamine, liialdamine. Head vastet ei ole, sest La Barre kasutab seda sõna tehnilise terminina keelendite jaoks, aga minu teada ei ole intensifikatiivid taolistes klassifikatsioonides väga sage, kui üldse esinev.

Vaatasin viimasesse mõistesse natuke rohkem sisse. Analoogne exaggerative'iga. Corbett (2019) jätab mulje, et see tähendab seda, kui afektiivselt (emotsionaalselt võimendamiseks) liialdatakse inimeste arvuga, kellele viidatakse - nt näed ühte inimest midagi tegemas ja sajatad "No vahi mida nad kuradid seal teevad!" vms. Rohkem midagi erilist selle mõiste kohta ei leiagi, aga vaevalt La Barre seda nii kitsas tähenduses mõtleb. Pigem peab ta üleüldist liialdamist silmas - kedagi halvustavad või ülistavad noorukid kalduvad ka liialdama, just nagu Malinowski informandid kaldusid liialdama selleks, et ennast kõrgendada (bragging and boasting). Suvaline kodumaine näide: "Näe Valdis, selle künka taga nägi Vallo ufot kui ta peale pulmi ennast mällarisse jõi. Ütles, et tuled olid olnud võimsamad kui Pässa-Rixi tuunitud bemul."

Kolmandaks huvitavaks asjaoluks siin on see noorte kõnepruugi ahtrus, mille osas La Barre ise lapsevanemate tüüpilise ütlusega üritab liialdada. See on oluline, sest Malinowski tekstis ei ole mingit haisugi sellest, et faatilises osaduses kasutavate sõnade hulk peaks olema piiratud. See täpsustus siseneb kõige varasemalt tõenäoliselt Alan Gardineri käsitlusega, kus faatilised väljendid on üks näide keele ossifitseerumisest (kivinemisest) ja temagi süüdistab noorukeid selles, et nad kasutavad selliseid kivistunud keelevorme liiga palju (vt Gardiner 1932: 45-46). Tema lisab sellesse ka klassikalise teooria, et taolised sättefraasid on automatiseerimise (harjumuste kujunemise) tulemus. See selleks, pinnapealsel vaatlemisel on just see faatiliste väljendite piiratus see, mille Hockett võtab La Barrelt otseselt üle ja võib-olla ulatab Jakobsonile edasi.

Naljaviluks võib üle vaadata ka La Barre näited inimvastetest gibonite häälitsustele, sest need on ka võrdlemisi haruldased ja tundmatud:

• ti kai - happy and easygoing; friendly; - Hiina keelest, kǎi tì. VÕI SIIS kreekakeelsest ütlusest ό,τι και να, "No matter what", "Whatever happens" - maakeeli "ükstapuha mis" või "misiganes". Kumba ta mõtleb, ei saagi aru, sest mõlemad justkui sobiksid. "OK" ei nõua vast seletamist.
• boohow - selline on La Barre antud kirjapilt, aga mida ta mõtleb on ilmselt boohoo - used to represent the sound of someone crying noisily; - Nagu nt "ära ulu".
• kaccha - Pole aimugi. See on sikhismis konkreetne mõiste, aga ei saa olla seotud. Võimalik, et jälle mingi imelik kirjapilt antud millelegi muule.
• not up to snuff - Not acceptable or satisfactory; not attaining a particular standard; not as good as it should be; slightly ill; poor, average, limited, inferior, disappointing, inadequate, undistinguished, substandard, unsatisfactory, ordinary; - Ei vasta ootustele. Kõlab nagu mingi Briti fraas.
• yippee - expressing wild excitement or delight; used to express exuberant delight or triumph; - Lihtne: isegi sõnastikus "hurraa".

Jällegi võib üldiselt nentida, et sellised häälitsused - mida inimesed kahtlemata toodavad samamoodi nagu gibonid - oleksid Jakobsoni keelefunktsioonide skeemi järgi emotiivsed, sest neid kasutatakse selleks, et jätta mulje mingist emotsioonist või suhtumisest. Mulje-jätmine on muidugi Jakobsoni skeemi eripära, La Barre räägib siiski mingis mõttes tõetruudest emotsionaalsetest väljendustest (emotional expressions). Kus asi läheb häguseks on halvustusi, ülistusi ja liialdusi kasutavate noorukite juhtum, kes võivad sellist pruuki kasutada ainult selleks, et sisse sobituda (group conformity).

In spite of their lavish use of vocalization, sight is nevertheless more important for communication among tree-living primates. As the Yerkes say, "Mutual understanding and transfer of experience among apes are dependent rather on vision than on hearing, for the animal reads the mind of its fellow, interprets attitude, and foresees action rather as does the human deaf-mute than as the normal person who listens and responds to linguistic vocalization." Apes don't tell each other much. Our great and largely unaware dependence upon speech-cues highlights [|] this marked difference. A blind monkey would be much more out of things mentally (to say nothing of physically) than would a blind man - and all because of the existence of human speech. Likewise, a merely deaf monkey would be much less incapacitated socially than a deaf man is. Light thus remains the most important sense, even socially, in the infra-human primates. (La Barre 1954: 165-166)

Ameerika psühholoog ja primatoloog Robert Yerkes olevat siis kirjutanud, et "Ahvide vastastikune mõistmine ja kogemuste edasiandmine sõltuvad pigem nägemisest kui kuulmisest, sest loom loeb kaaslase mõtteid, tõlgendab suhtumist ja näeb tegevust ette pigem nagu kurttumm inimene kui tavaline inimene, kes kuulab ja reageelib keelelistele häälitsustele." - Mulle meeldib, et siin täiesti suvalises tsitaadis on samuti klassikaline triaad kohal:

1. [Teiste isendite] suhtumiste [tunnete, emotsioonide] tõlgendamine;
2. [nendega ühiste] tegevuste ettenägemine [planeerimine]; ja
3. kaaslaste mõtete lugemine.

See Robert Yerkes tundub iseenesest huvitav tegelane, kelle bibliograafias on suisa mitu teost mida - kui elu ei oleks lühike - tahaks läbi lugeda:

• Yerkes, Robert Mearns 1911. Introduction to Psychology. New York: Henry Holt and Company. [Internet Archive]
• Yerkes, Robert Mearns; Larue, Daniel W. 1914. Outline of a Study of the Self. Cambridge: Harvard University Press. [Internet Archive]
• Yerkes, Robert Mearns 1916. The Mental Life of Monkeys and Apes: A Study of Ideational Behavior. Cambridge; Boston, Mass.; New York: Henry Holt & Company. [Internet Archive]
• Yerkes, Robert Mearns 1925. Almost Human. New York; London: The Century Co. [Internet Archive]
• Yerkes, Robert Mearns; Yerkes, Ada Watterson 1929. The Great Apes: A Study of Anthropoid Life. New Haven: Yale University Press. [Internet Archive]

La Barre antud tsitaat pärineb viimasest raamatust ("the Yerkes", ehk naisega kahasse kirjutatud) ja kontekst on ka La Barre käsitlusega haakuv:

It may not be asserted that any one of the anthropoid types speaks. The gibbon is said to possess only a pseudo-language. Following the same line of thought it may be maintained that the order of increasing approach to systematic use of the voice as means of expressing feelings, desires, and ideas, is: gibbon and siamang, gorilla, orang-outan, chimpanzee. Intercommunication, although in a measure dependent upon vocalization, is conditioned also by many other processes. Conspicuous among them are bodily attitude, facial expressions, gesture, and other meaningful acts. Mutual understanding and transfer of experience among apes are dependent rather on vision than on hearing, for the animal reads the mind of its fellow, interprets attitude, and foresees action rather as does the human deaf-mute than as the normal person who listens and responds to linguistic vocalization. Intercommunicational complexity and biological value increase, we hazard, in the order: gibbon and siamang, orang-outan, gorilla, chimpanzee. (Yerkes & Yerkes 1929: 546)

Selle "pseudo-keele" omistuse laenas La Barre ilmselt otse siit ja käsitleb just giboneid, sest Yerkes'id järjestavad gibonid kõige häälekamateks antropoidideks. Robert Yerkes'i teisi raamatuid sirvides torkas ka silma, et ta toetub läbivalt triaadilisusele (tolles isemuse uurimise raamatus ta venitab seda mõnikord neljaks, aga peamiselt on ikkagi triaadi variatsioonid mängus). Ka siin: (1) tunded, (2) ihad ja (3) ideed. Meeldib ka see, et ta võtab arvesse ka muid mitteverbaalseid kommunikatsioonisüsteeme ja eriti see ebamäärane "muud tähenduslikud tegevused" - hea kraam. See katkend on pärit alapeatükist, mis käsitleb ahvide affektiivseid omadusi. On tähelepanuväärne, et üleeelneval leheküljel, alapeatüki alguses, eristavad nad selgelt emotionality't ja expressivity't. Et siin on tegemist emotiivse funktsiooniga, ei nõua erilist toetust, aga samal leheküljel (546) on selgelt öeldud gibonite häälitsuste kohta: "It must suffice to characterize many of them as approaching the form of affective function of the human vocal symbol." - Kui aja leiaks, loeks kogu nende alapeatükki affektiivsetest tunnustest lähemalt.

"Ahvid ei räägi üksteisele palju." - Gibonite pseudo-keele ülekandmisega inimese faatilisele kommunikatsioonile loob La Barre ettekujutuse, et ka inimesed ei räägi üksteisele palju. Või, nagu edaspidi näeme, isegi kui nende suud kogu aeg jahvatavad, ei ütle nad palju, vaid häälestavad omavahelist emotsionaalset keskkonda.

It is the sociability of animals that is behind the possibility of even phatic communication among them; and speech could never originate in a solitary animal. In fact, vocalization among primates roughly increases with their gregariousness. It is also much on a par with the vocalization of other herding animals; but since the primates need these danger-warning cues even more than do land animals (who have various other defenses and also a better sense of smell), this is doubtless the reason the primates have developed vocalization to such a great extent. But, even so, the best vocalizations of the most gregarious gibbons are not speech. (La Barre 1954: 166)

Märkasin, et ka Yerkes kasutab sõna "sociability" üsna sagedasti. (Veel üks põhjus miks teda tasuks kunagi lugeda, kui La Barre faatilise kommunikatsiooniga sügavamale minna.) "Loomade seltskondlikkus on nendevahelise isegi faatilise kommunikatsiooni võimalikkuse taga; ja kõne ei oleks kunagi saanud areneda üksikus loomas." - Samasse kilda läheb inimese liikidevaheline kommunikatsioon teiste olenditega, nagu Jakobsoni rääkivate lindude näide illustreerib väga kenasti. Sellega, et inimkõne ei oleks saanud välja areneda ebaseltskondlikus inimahvis, võib kerge vaevaga vaielda ühiskondliku lepingu teooria vastu - inimene pidi olema seltskondlik selleks, et areneks keel ja kõne, millega kasvõi suulistesse kokkulepetesse astuda.

See, et primaatide häälitsemine käib enam-vahem käsikäes nende seltskondlikkusega võib põhineda sellel samal katkendil Yerkes'ite raamatust, mida tsiteerisin üleval: (1) gibonid ja siamangid, (2/3) gorilla ja orangutan, (4) šimpans. Gorillad häälitsevad rohkem kui orangutanid, aga orangutanide omavaheline suhtlemine on üleüldiselt keerulisem kui šimpansite oma. Seda, kuidas igasugused muud märguanded toimivad näiteks möiraahvide juures, võib siia jätta ühe mu lemmikkatkendi Sebeoki toimetatud kogumikust loomade suhtlemise kohta:

Kommunikatsiooniprotsessi ja varjamatut signaliseerimist võib vaadelda käitumise regulaatoritena. Helid võivad esmalt juhatada omavahel seotud loomade tähelepanu signaalidelt neid tekitavale loomale ja seejärel žesti- ja häälesignaalide referendile. Seetõttu mõjutavad signaalid uuriva käitumise suunda ja ulatust ja reageerivates loomades tajuväljade sensoorset skanneerimist. Signaalid võivad ärgitada ja stimuleerida loomi väga spetsiifilist tüüpi käitumisele, nagu näiteks kaitse, mäng või muud märgistatud tegevused, mida algatatakse või on mis juba käimas. Nagu me kirjeldasime möiraahvide häälekäitumise juures, võivad kindlate isendite signaalid alustada, algatada ja pärssida paljude teiste loomade tegevust. Seetõttu võib juba nimetatud tunnuste hulka lisada algatamise ja pärssimise. (Carpenter 1969: 61)

"Uuriv käitumine" (exploratory behavior) tähendab siinkohal ringiliikumist, kui need ahvid mööda puid ringi liiguvad toitu otsides. Möiraahvid, nagu nimi osutab, möirgavad ja neil pidavat (vist sama artikli järgi) olema konkreetsed häälitsused mis tähendavad "liigume edasi", "peatume siin", jne. Samas postituses (järgmine lk, 62) olen välja toonud veel näiteks selle, et ohust teavitamise häälitsuse puhul sõltub see konkreetse isase isendi staatusest grupis, kas seda võetakse tõsiselt või mitte.

La Barre teksti võib tänaseks pausile panna - edasi läheb asi juba konkreetselt inimkeele ja inimperekonna teemadele. Kokkuvõtteks:

• Gibonitel on hulk häälitsusi, millega nad väljendavad oma hingeelu ja ühtlustavad grupisisest emotsionaalset tooni. La Barre võrdleb nende häälitsuste piiratust inimliigi noorukite keelekasutusega, mis on ka märkimismäärselt piiratud ja affektiivne (halvustav, ülistav, liialdav).
• Ahvid üleüldiselt on pigem visuaalsed olendid ja ei "ütle" üksteisele palju. Inimene sõltub ümbritsevate inimeste suhtumiste tõlgendamisel, nendega koostöö planeerimisel ja nende mõtetest arusaamiseks rohkem häälest.
• Inimkeele päritolu on seltskondlik, millest järgmises postituses lähemalt.

A Kind of Social Hormone

La Barre, Weston 1954. The Human Animal. Chicago; London: The University of Chicago Press. [Internet Archive]

---

3. The Anthropoids Climb Halfway Down

The gibbons are very interesting to students of man in another direction. Most of the mammals have highly developed listening, for protection from their enemies. Some of them, both preying and preyed upon, have occasional production of sound which serves one or another biological purpose of communication. But this inter-communication among individual animals is heightened to such an extent in gibbons that it can only be fairly characterized as vocalization. For the gregarious gibbons are, if anything, even noisier than bands of monkeys. The white-cheeked gibbon, for example, has a voice of great compass, and one type at least has a vocal sac which appears to have some functional connection with vocalization. (La Barre 1954: 57)

Kuna La Barre faatilise kommunikatsiooni mõiste kohta on oluliselt rohkem teksti mitmes tema raamatus ja artiklis, võtan isegi esimese ja põhilise allika käsile jaokaupa, sest vastasel juhul ma ei saagi sellest jagu - Inimlooma lõpp läheb mäletatavasti üsna esoteeriliseks. Esimese lugemise märkmed katavad enamuse käesoleva (postituste)seeria sisust. Teiskordse - terve raamatu - lugemismärkmed läksid vana sülearvutiga kaotsi ja ei jõudnudki siia blogisse. Inimloom on kahjuks niivõrd tihke teos, et seda võibki kaevandama jääda. Minu praegune ülesanne on aga keskenduda ainult tema faatilise kommunikatsiooni mõistele.

Gibonid on teiste primaatide hulgast põhilised, kes häälitsevad. Gibonid on häälekamad kui terved ahvikambad. See on La Barre alustuspunkt. Kui Malinowski alustuspunkt on see, et primitiivsete hõimurahvaste põhiline keelekasutusviis on faatiline, st ajaviiteks vestlemine, siis vastandab ta neid tsiviliseeritud inimestele ja samas möönab, et ka nemad vestlevad sageli niisama ajaviiteks. St selle asemel, et alustada "vähem" ja "rohkem" arenenud inimgruppide võrdlemisest, alustab La Barre primatoloogilisest võrdlusest, mis on oluliselt mõistlikum - mõnekümne aastaga, mis neid eraldab, on antropoloogia märgatavalt parema arusaamaga inimese olemusest.

It is not only in volume and in incessant use that gibbon vocalization is remarkable. [Louis] Boutan has observed five vocal expressions for states of satisfaction or well-being, four indicating states of illness or fear, four of an intermediate state, and one used when the animal is in a state of great excitement - a total of fourteen distinguishable vocalizations. These vocalizations, however, do not have the value of words. They are, rather, expressions of vague notions or awareness of agreeable, disagreeable, or dangerous situations and events. But it is at least a "pseudo-language," if we are careful to define what we mean by this. Perhaps it may best be characterized as "phatic" communication, that is, it succeeds in spreading information about an individual animal's state of mind, or it communicates a generalized emotional tone through the band so that all its members come to have the same attitude toward a situation. Sometimes it binds the group to biologically useful common action - as when one group of gibbons asserts a claim of territorialism and, by this kind of vocalized warning or bluff, substitutes for an otherwise necessary physical clash between groups in protecting its foodstuffs. (La Barre 1954: 57)

Louis Boutan'i häälitsuste-kataloogi kohta ei leidnud ma varem internetist midagi. Nüüd õnnestus üles leida põhiallika viide, kuigi mitte kirjatükk ise, ja natuke sekundaarkirjandust:

• Boutan, Louis 1913. Le pseudo-langage. Observations effectuées sur un anthropoïde: Le gibbon (Hylobates leucogenys Ogilby). Actes de la Société Linnéenne de Bourdeaux 67: 5-80.
• Thomas, Marion 2005. Are Animals Just Noisy Machines?: Louis Boutan and the Co-Invention of Animal and Child Psychology in the French Third Republic. Journal of the History of Biology 38(3): 425-460. [JSTOR]

Esimene asi, mis siin silma torkab on paralleel Malinowski faatilise osaduse sisu ja nende häälitsuste vahel: "Esimesele vormelile järgneb keele voog, eelistuste ja võõrastuste sihitu väljendamine, jutustused tähtsusetutest juhtumitest, kommentaarid asjade kohta, mis on täiesti ilmsed." (PC 5.1). Võrdluseks: "Neil häälitsustel pole aga sõnade väärtust. Need on pigem ebamääraste arusaamade või teadlikkuse väljendused meeldivatest, ebameeldivatest või ohtlikest olukordadest ja sündmustest." Eelistused = asjad, mis meeldivad; võõrastused = asjad, mis ei meeldi või mis on ohtlikud. Boutan'i jaotuse võiks ka tegelikult paika panna:

1. Rahulolu või heaolu väljendavad häälitsused;
2. haigus- või hirmuseisundit väljendavad häälitsused;
3. häälitsus, mis väljendab suurt erutusseisundit.

Et need moodustavad nö "pseudo-keele" tuleb nähtavasti otseselt Boutani artikli pealkirjast. Selliseid väljenduslikke (ekspressiivseid) häälitsusi peab La Barre kohaseks iseloomustada "faatilise" kommunikatsioonina, sest "see suudab levitada teavet konkreetse looma meeleseisundi kohta või edastab tervele grupile üldise emotsionaalse tooni, nii et kõik selle liikmed suhtuvad olukorda samamoodi."

Siin on üsna konkreetne, aga problemaatiline, vastuolu Malinowskiga, kes näib kommunikatsiooni-funktsionaalse triaadi kõigi tippude osas ütlevat midagi iseenesele vasturääkivat. Oma artiklis jõudsin järeldusele, et selle vasturääkivuse tasalülitab ainult eeldus, et Malinowski toetus selles konkreetses küsimuses John Dewey käsitlusele: "Dewey skeemis, millega Malinowski siin nõustub, on kõik kolm [organon-mudeli funktsiooni] osa [Dewey] esimesest funktsioonist: mõjutada teisi inimesi. Keele teine, ühiskondlik funktsioon, võib järeldada, ei ürita teisi inimesi mõjutada - seetõttu ei tekita faatiline osadus ka ühiseid tundmusi [...]" (Rebane 2019: 108). See on minu poolt üsna julge hüpe, mida saab ja tuleb nüüd La Barrega võrreldes proovile panna.

Alustame sellest, et Dewey "skeem" on minu tõlgenduses pealeehitus klassikalisele triaadile (emotsioonid, volitsioonid, kognitsioonid). Kui ta kirjutab, et "Keele põhiline motiiv on mõjutada (iha, emotsiooni ja mõtte väljendamisega) teiste tegevust" (Dewey 1910: 178-179), ja eraldab seda esmast, põhilist teiste inimeste tegevuse mõjutamist keele teisejärgulisest kasutusviisist - teiste inimestega lähematesse ühiskondlikesse suhetesse astumist - ja viimaks veel hilisemast ja tuletatud funktsioonist, mõtte ja teadmiste edastamine, saame justkui järgneva struktuuriga "skeemi" keele funktsioonidest:

1. Teiste inimeste tegevuse mõjutamine, mis hõlmab:
   1. emotsioonide väljendamist;
   2. ihade väljendamist;
   3. mõtete väljendamist;
2. teiste inimestega lähematesse ühiskondlikesse suhetesse astumine;
3. teistele inimestele oma mõtete ja teadmiste edastamine;

Niimoodi esitatuna võib kohe küsida: kuidas erineb 1.3 ehk teiste inimeste tegevuse mõjutamine oma mõtete väljendamise kaudu ja 3 ehk oma mõtete ja teadmine edastamine kui selline. Ainus loogiline järeldus oleks, et 3 kujutab endast oma mõtete ja teadmiste edastamist mingisugusel puhtal kujul mis ei hõlma teiste inimeste tegevuse mõjutamise kavatsust. Puhta Mõtte Kriitik väljendab puhast mõtet... ebakriitiliselt.

See on mu põhiargument Malinowski mõiste kontekstile pühendatud artiklis, aga kuna see sai väga põgusalt - ainult kahe leheküljega - üle käidud ilma tema nö "vasturääkivustesse" liialt süvenedes - sest need on üsna keerulised ja nõuavad Dewey ja Malinowski triaadiliste eelduste lähemat kõrvutamist - võtan selle nüüd siin käsile, sest just selle problemaatikaga haakub kõige enam La Barre tõlgenduse põhiuuendus, faatilisest kommunikatsioonist emotsionaalse kommunikatsiooni tegemine.

Dewey "skeemi" sellisena kujutades võib järgmiseks küsida: miks võib keele esmase, teiste inimeste tegevuse mõjutamise, funktsiooni triaadiliselt kolmeks jaotada, aga teisi mitte? Siin ongi asjaloo kõige tabavam püänt: Malinowski just seda teebki keele sotsiaalse funktsiooniga. Ma näin olevat ainus inimene maailmas, kes on Malinowski teksti piisavalt lähedalt vaadanud, et seda üldse märgata ja sellest mingit numbrit teha, aga see on vahest kõige huvitavam asi kogu faatilise osaduse leiutamise loo juures. Selleks, et leiutada nö neljas funktsioon, eitab Malinowski esimest kolme.

Kui need nö "vasturääkivused" Dewey "skeemile" paigutada, saame sellise täienduse:

1. Teiste inimeste tegevuse mõjutamine, mis hõlmab:
   1. emotsioonide väljendamist; - "selliste sõnade eesmärk on jagada ühiseid tundmusi" (PC 2.3);
   2. ihade väljendamist; - öeldu on seotud "kõneleja või kuulaja käitumisega, nende tegevuse eesmärgiga" (PC 1.4);
   3. mõtete väljendamist; - "väljendada mingisugust mõtet" (PC 2.2);
2. teiste inimestega lähematesse ühiskondlikesse suhetesse astumine;
   1. "Paljud instinktid ja loomuomased suundumused, nagu näiteks hirm ja riiakus, igasugused ühiskondlikud tundmused nagu näiteks auahnus, edevus, võimu- ja rikkuseiha, sõltuvad ja on seotud selle[ga]" (PC 3.3) ja seltskondlik vestlus "täidab otsest eesmärki siduda kuulajat kõneleja külge mõne ühiskondliku tundmuse köidikuga" (PC 7.8);
   2. "Kogu olukord seisneb selles, mis toimub keeleliselt. Iga lausung on tegu [...]" (PC 7.7-8);
   3. "Esimesele vormelile järgneb keele voog, eelistuste ja võõrastuste sihitu väljendamine, jutustused tähtsusetutest juhtumitest, kommentaarid asjade kohta, mis on täiesti ilmsed" (PC 5.1) "Või ülevaated kõneleja isiklikest vaadetest ja eluloost" (PC 5.4);
3. teistele inimestele oma mõtete ja teadmiste edastamine;

1.1 - Juba Dewey enda sõnastuse põhjal võiks küsida: Kuidas mõjutab emotsioonide väljendamine teiste inimeste tegevust? Ainult tema enda põhjal ei oskaks mina sellele vastata - kindlasti kuskil tema paljudest teostest on sellele küsimusele konkreetne vastus. Malinowski sõnastuse - ja Durkheimi poleemika - puhul on aga üsnagi arusaadav seletus. Tundmused nimelt ei ole üks-ühele emotsioonid - see ei ole pelgalt vanem mõiste emotsioonide jaoks. Tundmus (sentiment) on emotsioon, millel on ideeline iva või emotsioon mingi idee kohta. Tundmus on maakeeli (emotsionaalne) suhtumine millessegi, kuidas me millegi suhtes tunneme.

Durkheimi Usuelu Algvormid sisaldab sagedast arutelu tundmustest. Näiteks: "Selleks, et ennast säilitada, peab ühiskond sageli vajalikuks seda, et me näeksime asju kindla nurga alt ja tunnetaksime neid kindlal viisil; selle tagajärjena kohandab ühiskond meie harjumuspäraseid ideid ja tundmusi, mille poole me kalduksime, kui me kuulaksime ainult oma loomust; ühiskond muudab neid, isegi nii palju, et asendab neid vastupidiste tundmustega." (Durkheim 1915: 66, oma vaba tõlge).

Oma artiklis tsiteerisin põgusalt lehekülgi 209-210, kus põimuvad "tundmused" ja "osadus": kui inimesed kohtuvad ja on "ühise kire" (a common passion) poolt animeeritud, "saame me vastuvõtlikuks tegudele ja tundmustele, milleks me oleme ainult omal jõul võimetud" (we become susceptible of acts and sentiments of which we are incapable when reduced to our own forces). Seal samas kirjutab ta, et nende tundmuste tugevdamiseks, mis iseenesest peagi nõrgeneksid, piisab vaid sellest kui tuua inimesi, kes neid tundmusi hoiavad, kokku ja asetada nad üksteisega lähematesse ja aktiivsematesse suhetesse. Nii tekib inimesel "moraalne harmoonia" oma kaasvõitlejatega (samas, 2011). Teiste sõnadega, inimeste tunded ja tundmused harmoneeruvad nendega, kellega nad kõige enam läbi käivad - geniaalne.

Mina tõlgendan seda nii, et rahvakogunemised, kus peetakse sütitavaid kõnesid, tekitab inimestes ühiseid tundmusi (samasuguseid suhtumisi millegi osas) ja valmidust sooritada tegusid, mida nad iseenesest - ilma selle "moraalse harmooniata" oma kaasvõitlejatega - ei oleks valmis sooritama. Lihtsustatult võib öelda, et Dewey ja Durkheimi point on kõigest see, et emotsionaalsed väljendused võivad mõjutada meie suhtumisi ja panna meid tegema asju, mida me iseenesest ei teeks. Konkreetsed ajaloolised näited on igasugused revolutsioonid (erit Prantsuse omad).

Malinowskile see tõlgendus aga ei kõlba, nagu näitab tema arvustus, ja ta toob asenduseks väga piiratud näite: "Minu arvates oleks isegi väär öelda, et selliste sõnade eesmärk on jagada ühiseid tundmusi, kuna selline eesmärk säärastelt käibefraasidel tavaliselt puudub, ja kui see teesklebki sellist eemärki, näiteks kaastundeväljendustes, on see ühel pool varjamatult võlts." (PC 2.3) - Ümbersõnastatuna: Kui keegi ütleb puhtalt viisakusest mõnele leinavale inimesele "Ma tunnen sulle kaasa," ehk teeskleb, et ta jagab leinajaga ühiseid tundmusi, on see arusaadavalt võltsing emotsionaalsest väljendusest, sest see kaasa-tundja ei saa päriselt samamoodi kaasa tunda nagu leinaja tunneb surnud inimese kaotust. (See näide on piiratud, sest matustel leinamine ei ole emotsionaalse eneseväljenduse kõige tüüpilisem illustratsioon - vb kõige äärmuslikum, aga mitte tüüpiline.)

Tema sõnastusest võib veel välja lugeda, et sellistel kaastundeavaldustel on ühise tundmuse saavutamise eesmärk. Mida see Malinowski puhul täpselt tähendab, ei ole siit võimalik kahjuks välja lugeda. Igal juhul on üleüldine iva selles, et kui inimesed seltskondlikus vestluses väljendavad emotsioone - nagu selles kaastundeavalduses - ei tee nad seda siiralt. Kuna tema antud näited on mõeldud faatilist osadust eristama mingisugusest tõelisest kommunikatsioonist, võib eeldada, et erinevalt kaastundeavaldustest igapäevavestluses on olemas ka mingi päris suhtlusolukord, mille eesmärk on saavutada ühist tundmust ja teise inimese tegevust emotsionaalse väljendusega mõjutada. Mis või milline see võiks olla, ei ole mul tema varajastest teostes õnnestunud välja lugeda.

Asjaloo teeb märksa keerulisemaks ka emotsionaalse kommunikatsiooni vaste (Dewey) keele ühiskondliku funktsiooni kategoorias. Kui ma üritaksin ka teisesust (tegevust) ja kolmasust (mõtlemist) siin käsitleda, siis ma jääksingi siin ringiratast käima ja postitus tuleks mõttetult pikk, niiet jäämegi nende kolme esmasuse (emotsionaalsuse) juurde ja vaatame järgmist:

2.1 - Vastuolu on seega järgnev: faatilises osaduses ei ole sõnavahetusel ühise tundmuse saavutamise eesmärki, AGA OMETI seob iga repliik kõnelejat ja kuulajat ühe või teise ühiskondliku tundmuse sidemega. Millise ühiskondliku tundmusega? Kui see võib olla üks või teine, siis järelikult on neid mitu, millest võib teha valiku. Väga ebamäärane.

Vastukaaluks - ainsuse suunas - võib siin rõhku asetada samas lõigus (PC 7.4-8) sisalduvat sõnastust: see olukord, mille seltskondlikult vestlevad inimesed loovad ("faatiline osadus") seisneb seltskondlikkuse melus (atmosphere of sociability), mis saavutatakse läbi kindlate tunnete, millest moodustub lustaka seltskondlikkuse (convivial gregariousness) meeleolu.

Nüüd koorub lahti see "vastuolu", mida on muidu nii raske seletada: Kas lõbus melu ei ole ka mitte ühiskondlik tundmus? Kui ma lähen võõrale inimesele ligi ja algatan temaga lõbusat, muretut, heameeleolulist vestlust (millel on meeldiva, viisaka ühiskondliku läbikäimise "atmosfäär"), kas mu eesmärk ei ole mitte saavutada ühist tundmust?

Isegi kui "tundmuse" hägune mõiste kõrvale jätta, lähenen ma teisele inimesele seltskondlikku vestlust algatades kindla emotsionaalse väljendusega - minu "Tere"-l või muul vormelil, millega ma vestlust alustan, on lõbus toon. Nauding (joy) on absoluutselt igas iteratsioonis (Descartese, Darwini ja Ekmani süsteemides) üks universaalsetest emotsioonidest. Kuidas ma ei ürita üdist tundmust saavutada kui ma tülitan võõrast inimest oma seltskondliku vestlusega just selleks, et koos lõbusalt juttu ajada?

Kui see elementaarne vastuolu jättagi kõrvale kahtlusega, et Malinowski mõtleb ühiste tundmuste saavutamise eesmärgiga midagi suurejoonelisemat, nagu Durkheimi näites mingi ettevõtmise jaoks kohase suhtumise omandamine, läheb asi üsna pea lappama kui vaadata, mida muud ta ütleb samas katkendis tundmuste kohta.

Nimelt, Malinowski kirjutab, nagu ülal tsiteerisin, et seltskondliku vestlusega on seotud instinktid nagu hirm, kalduvused nagu riiakus, ja "ühiskondlikud tundmused" nagu "auahnus, edevus, võimu- ja rikkuseiha" (PC 3.3). Kas need ongi need "kindlad tunded", mis moodustavad seltskonliku melu? Ei kõla nii. Keegi ei lähe istu ümber lõkketule, et ajada teiste inimestega juttu ja tunda hirmu.

Olen sellest juba varem kirjutanud oma teises artiklis Malinowski faatilise osaduse tundmuste küsimusest. Konkreetselt: "Mine võta nüüd kinni, mis täpselt on instinktid, suundumused, tundmused ja kalduvused. Veel enam, Shandi teksti järgi Malinowski suisa eksib. Ambitsioon, edevus, võimu- ja rikkuseiha ei ole "ühiskondlikud tundmused" vaid vastuoksa "enesekesksed tundmused" (self-regarding sentiments) ehk "enesearmastuse" (self-love) ilmingud" (Rebane 2020: 117).

Alexander Shandi tundmusteoorias ei ole need isegi otseselt emotsioonid või tundmused, vaid enesearmastuse või enesekeskse tundmuse allsüsteemid (subsidiary systems). Need on "uhkus ja edevus, ahnus ja rikkusearmastus, sensuaalsus või tajunaudingute armastus" (Shand 1914: 57). Võib möönda, et need nö enesearmastuse allsüsteemid on "ühiskondlikud" selles minimaalses tähenduses, et nende jaoks on vaja teisi inimesi - iseenda ees ei ole mõtet uhkustada või edvistada. Mida nad aga ei ole on isetud või omakasupüüdmatud ühiskondlikud tundmused, nagu abieluline (conjugal) või vanemlik (paternal) armastus, kiindumus lastesse (filial affection), sõprus, tundmused mõne mängu või spordi vastu (samas, 57).

Sealjuures möönab Shand ise seal samas omakasupüüdlike ja omakasupüüdmatute tundmuste vahel, et need viimased ka "liituvad selle enesearmastusega peenetel ja intiimsetel [subtle and intimate] viisidel, mida me ei üritagi siin lahti harutada" (samas, 57). St kõik need armastus- ja kiindumusvormid ei ole otseselt omakasupüüdlikud, sest nad on suunatud teistest inimestest hoolimisele, aga kaudselt on nad siiski mingil määral isekad, sest nad on suunatud oma kaaslasele, vanematele, lastele ja sõpradele. Tundmused mõne mängu või spordi vastu samamoodi on seotud inimese enda huvide ja hobidega.

Omakasupüüdlike ja omakasupüüdmatute allsüsteemide kõrval sisaldab enesearmastus ka kolmandat kategooriat, mis on Shandi sõnutsi eelnevatest "kõrgem": ebaisikulised tundmused, nagu patriotism ja armastus mõne teaduse või kunsti vastu. Need on ebaisikulised, sest nad ei ole suunatud ühelegi konkreetsele isikule - oma perekonnale või sõpradele - vaid inimkonnale üldiselt, aga on siiski mingil määral isekad, sest patriotism on soe tundmus oma riigi vastu, ja teadustest ja kunstidest samuti ei hoolita võrdselt, vaid rohkem ikkagi neist, millega endal on kokkupuuteid, ja vähem nendest, millega kokkupuudet ei ole. (Semiootika läheb mulle rohkem korda kui etnoloogia, kuigi mõlemat osakonda ei eksisteeriks kui Eesti ei oleks sattunud NSVL orbiidile ja oleks Soome kombel jõudnud antropoloogiani.)

Pöördudes tagasi Malinowski juurde, võib nüüd täheldada, et tema enda sõnastuses on öeldud, et temanimetatud tundmused on ühiskondlikud selles minimaalses tähenduses, et nad nõuavad teiste inimeste juuresolekut. Asi saabki alguse sellest, et "Kõikides inimestes on teada-tuntud kalduvus ühte koguneda, koos olla, ja üksteise seltskonda nautida" (PC 3.2) ja temanimetatud tundmused "sõltuvad ja on seotud selle põhilise kalduvusega mis muudab pelgalt teiste inimeste kohaloleku inimese jaoks hädavajalikuks" (PC 3.3). St inimesed vajavad teisi inimesi. Me vajame teisi inimesi kindlasti juba elementaarseks ellujäämiseks, aga sotsiaalpsühholoogiliselt vajame me neid ka selleks, et neid negatiivseid enesearmastuse allsüsteeme jooksutada - mida sa uhkustad kui ei ole kedagi, kelle ees uhkustada.

Neid Malinowski nö "ühiskondlikke tundmusi" läbi katsudes aga komistame kohe esimese otsa: kuidas teeb hirm teiste inimeste juuresoleku vajalikuks? Oma tundmuste-artiklis leidsin vastuse Rossilt: "Hirm on olnud suur gruppide moodustaja" (Ross 1920: 87-88). Siin on aga arutluskäik ühiskonna retrospektiivselt-konstrueeritud algusest (inimesed kogunevad asulatesse, sest arvukuses on turvalisus, st hirm võõraste-vaenlaste eest toob inimesed kokku), aga mitte hirmu rollist seltskondliku vestluse juures. Hirm ei klapi lustaka seltskondlikkuse meeleoluga minu arvates kohe üldse (või siis viisidel, mida 20. sajandi alguses küll ei taibatud läbi mõelda). Sama võib öelda riiakuse kohta - tülinorijal ei ole seltskonda asja, ta lükatakse sealt eemale. Lihne!

Kõiki neid tundmusi ei ole mõtet uuesti läbi katsuda, sest oma tundmuste artiklis sai nende iseärasustega (Rossi põhjal) juba enam-vähem rahuldavalt tegeletud. Emotsionaalse kommunikatsiooni teema juurde tagasi seilates jääb aga jätkuvalt kripeldama tõsiasi, et need tundmused, mida Malinowski seostab inimese seltskonnavajadusega on eranditult negatiivsed emotsioonid ja nö enesearmastuse allsüsteemid. See tõstatab küsimuse: Mis põhjusel ei pidanud ta armastust, sõprust ja kiindumust väärilisteks ajenditeks seoses inimese seltskonnavajadusega? Kas ma mitte ei otsi oma sõbra seltskonda, sest mulle meeldib temaga rääkida? Peab sel olema mingi isekas-omakasupüüdlik tagamõte?

Minu mõttekäik jõuab välja samasse punkti, kus lõppes 1.1 - jääb mulje, et ta seostab seltskondlikkust võltside, isekate tundmustega vastukaaluks tõelistele emotsioonidele ja ühiste tundmuste saavutamisele, mis on kuskil mujal. Kus? Teiste inimeste tegevuse mõjutamise kategoorias? - Kas sõpradele ja lähedastele oma emotsioonide väljendamine kannab eesmärki nende tegevust mõjutada? - Põhimõtteliselt, ma ei tea. Kui E. O. Wilsoni kombel igasugust suhtlemist vaadelda mõjutamisena, siis võib-olla. Aga jällegi - inimene on keerulisem olend kui nii enamus liike siin planeedil. Kas ma ei või sõbraga seltskondlikult vestelda sest mulle meeldib see kui asi iseeneses? Kas mulle ei või erandina jääda isegi seegi tühine privileeg?

Et sellele pikaldasele ja järjekordselt tulemusetule arutelule punkt panna, tahan välja tuua, et samamoodi, nagu Malinowski laiendas - vastanduse kaudu - selle klassikalise triaadi keele ühiskondlikule funktsioonile, võib samahästi laiendada seda ka Dewey kolmandale funktsioonile. Miks mitte?

3.1 - Mis see võiks olla? Põhifunktsioon on teistele inimestele oma mõtete ja teadmiste edastamine ja allfunktsioon on emotsioonide väljendamine. Adekvaatseim vastus, mille peale mina tulen, on psühholoogilisele nõustajale oma emotsioonidest rääkimine. Sel juhul edastad mõtteid ja teadmisi oma emotsioonidest.

Üsna sarnaselt kukuks välja 3.2 - teadmiste ja mõtete edastamine oma ihade ja tegevusplaanide kohta. Ka psühholoogilisele nõustajale räägid ilmselt oma tulevikuplaanidest, kavatsetavatest tegevustest, aga ka "ihade" abstraktsematest külgedest, nagu lootused, soovid ja unelmad.

Kentsakal kombel oleks siis 3.3 - mis? Metakognitsioon? Mõtlemine mõtlemisest. Teadmised mõtlemisest. Lõppkokkuvõttes:

3. teistele inimestele oma mõtete ja teadmiste edastamine;
   1. Ma räägin teistele inimestele oma arusaamast sellest, mida ma tunnen - oma emotsiooniteooriast, oma arusaamast, mida kujutab endast inimese tunnetus, mida "emotsioonid" üldse kujutavad endast - minu arvates;
   2. Ma räägin teistele inimestel sellest, mida ma mõtlen tegevuste planeerimisest, sh ihadest, soovidest, lootustest, soovidest, plaanidest, kujutelmadest, unelmatest jne. "Mida teha?" - "Noh, mina arvan, et..."
   3. Ma räägin teistele inimestele sellest, kuidas ma mõtlen oma mõtlemisest. Kui ma ei ole kohvi joonud - no ei lähe käima. Kuidas ma mõtlen - triaadiliselt - "minu jaoks on kõik üks tunnete, tahtmuste ja mõtluste virr-varr".

Lõppeks, eelnevat arutlust võib võtta kui sissevaadet probleemidesse, mis kaasnevad emotsioonide küsimusega Malinowski algupärases faatilise osaduse määratluses, sest La Barre enda emotsionaalse kommunikatsiooni eripäradeni ei ole me veel jõudnud. Samas, vaadates tagasi sellele kui segane oli tunnete ja tundmuste käsitlus 20. sajandi alguses, ei saa sajandi keskel asjaga tegelevale La Barrele sugugi pahaks panna, et ta kõik selle pahna kõrvale viskas ja hoopis oma kaasaegsete põhjal midagi uut välja mõtles.

Sellegipoolest tõstatub nüüd lõpuks küsimus: Kas La Barre formuleeringus oma meeleseisundi kohta teabe levitamine ja tervele grupile üldise emotsionaalse tooni edastamine selleks, et nad kõik suhtuksid olukorda samamoodi on Dewey skeemi järgi 1 või 2? Kas sellega üritatakse teiste inimeste tegevust mõjutada või nendega lähematesse suhetesse astuda?

Mulle tundub praegu, et õige vastus on hoopis 3. Tähendab, et faatiline kommunikatsioon La Barre tähenduses on oma mõtete ja teadmiste edastamine, aga läbi selle "pseudo-keele", mida kujutavad endast häälitsused (ja "parakeel" ehk hääle emotsionaalsed omadused).

La Barre lõigu lõpp möönab, et mõnikord on see 2 - faatiline kommunikatsioon mõnikord "ühendab gruppi bioloogiliselt kasulikuks tegevuseks - näiteks siis, kui üks gibonite grupp üritab kehestada oma territoriaalsust ja selliste häälitsetud hoiatuste või blufiga asendatakse muidu vajalikku füüsilist kokkupõrget gruppide vahel, kes kaitsevad oma toitumisallikaid." See on täpselt see, mida Malinowski eitab, sest faatiline osadus on ideaalselt just vastupidine juhendustele praktilise tegevuse jaoks. Faatilises osaduses on niisama jutuajamine iseenesest see tegevus, mille poole pürgitakse.

Sellega on kaetud 1 ja 3 ning edaspidi näeme, kas ja kuidas La Barre üldse käsitleb puhast seltskondlikkust. Kas sellel on alati mingi praktiline-bioloogiline väljund või hõikavad ka gibonid üksteisele tervitusi ka lihtsalt selleks, et üksteist teadvustada?

The usefulness of gibbon "phatic" communication should not be underestimated. Indeed, it is no easy cynicism but a sober statement of fact, that a quite surprising amount of human communication remains strictly phatic, for all its employment of articulate words. For example, the purpose of poetry, notoriously, is to communicate feeling - to make the hair stand up on the back of the neck or to stimulate fantasy so that we feel communication has taken place when it has not ("Life like a dome of many-colode glass stains the white radiance of eternity") - and not to make genuine or verifiable statements about the structure of the universe. But also much, if not most, of the language of lovers, advertising, political argument, philosophy, theology, and (as with the gibbons) the diplomatic démarche has no necessary relationship to objective realities outside the speakers but only to emotional states within them. Indeed, in each of these cases, objective statements of fact would not serve to secure the desired purpose! Thus even the most articulate of the primates, man, still often uses phatic communication. Gibbon talk is at least a kind of social hormone, to communicate emotion and to unify band action. Gibbons stamp with joy and displeasure; and so do we. For the rest, the gibbon seems to be a standard primate, since its adaptations of senses, physique, temperament, band organization, and vocalization alike are suited to quick flight rather than to aggression - or even to defense, though a band may attack in concert if one of its members is molested. (La Barre 1954: 58)

Siin ilmneb, et La Barre kommunikatsioonikäsitlus on põhimõtteliselt dualistlik (mitte parim mõiste selle jaoks, aga "kahekohaline" ei tundu ka pädev):

1. [referentsiaalne/informatiivne] - "teha ehtsaid ja kontrollitavaid väiteid universumi struktuuri kohta" millel on "möödapääsmatu suhe objektiivsete reaalsustega väljaspool kõnelejaid";
2. [faatiline/emotiivne] - "edastada tundeid" mis erutavad füsioloogiliselt või ergutavad kujutlusvõimet ja "panevad tundma, et kommunikatsioon on võtnud aset, kui tegelikult ei ole" ja millel on suhe ainult "emotsionaalsetele seisunditele kõnelejate sees";

Muud väited siin on selle kahe-funktsioonilise lähenemise juures on sisuliselt dekoratiivsed:

• Kuigi inimesed on uhked oma referentsiaalse kommunikatsioonivõime üle, on suur osa inimsuhtlemisest siiski peaasjalikult emotiivne.
• Luule on kurikuulsalt emotiivne kommunikatsioonivorm, mis võib meil ihukarvad püsti tõsta või fantaasiat stimuleerida, aga mis osuta millelegi tegelikule maailma ülesehituses.
• Palju, kui mitte enamik, armastajate keelest, reklaamist, poliitilistest vaidlustest, filosoofiast, teoloogiast ja diplomaatilistest väljaastumistest ei viita millelegi välisele, vaid kõnelejate endi hingeelule.
• Selline "faatiline" kommunikatsioon on vajalik, sest paljudel juhtudel ei saavutaks paljas faktide konstanteerimine soovitud eesmärki.

Käesoleva postitusega ei jõudnud ma väga kaugele, aga vähemalt sai läbi vaadatud, mida 3. peatükis öeldakse faatilise kommunikatsiooni kohta. Algatuseks asi seegi.