1. Uspenski eristab Peirce'i ja Morrise töödel põhinevat "loogilist" märgisemiootikat ja Saussure'il põhinevat "lingvistilist" keelesemiootikat. Märgisemiootika käsitleb märki kas sõltumatult kommunikatsiooniprotsessist või osana kommunikatsioonisüsteemist ning tegeleb ennekõike märgi tähendusega, st kuidas üksikmärk suhestub mõtte või denotaadiga (semantika), kuidas märgid omavahel suhestuvad (süntaktika) ja kuidas märgid suhestuvad nende kasutajate e saatja ja vastuvõtjaga (pragmaatika). Keelesemiootika käsitleb märki osana süsteemist, keelest, mis vahendab kommunikatsiooni ja tegeleb kommunikatsiooniaktis realiseeruva teatega, mis edastab informatsiooni saatja ja vastuvõtja vahel. Märgisemiootika uurib põhiliselt mitte-märgi muutumist märgiks ehk semioosi, keelesemiootika aga märgilisuse kujunemist kommunikatsiooniprotsessi tulemusel. Analoogselt eristab ta kahte ajaloo käsitlemise viisi: res gestae (juriidiline termin - "things done" ehk 'tehtud asjad' või 'mis tõepoolest juhtus'), mis kujutab endast pelgalt toimunud sündmuste kogu; ja historia rerum gestarum (Enea Silvio Piccolomini ajalooteose pealkirjast, Historia rerum ubique gestarum - "History of Achievements Everywhere", u 'ajalugu [kõikjal] toimunud saavutustest'), mis kujutab endast jutustust toimunust, omamoodi narratiivset teksti - historiograafiat, sündmuste esitamist loona (millegi saavutamisest). Just nagu märgisemiootika tegeleb üksikmärkidega, on res gestae iva sündmuste omavaheline seosetus - juhtus see ja juhtus teine asi; ja just nagu keelesemiootika tegeleb märkide kasutamisega kommunikatsiooniprotsessis, et konstrueerida teade, on historia rerum gestarum sündmuste eesmärgipäraselt (aja-loo ülesehitamiseks) kokku seadmine. Uspenski toob joonealuses märkuses üles võrdluse Tomaševski mõistetega: "Faabula [res gestae/märgisemiootika] jaoks on tähtsust ainult seotud motiividel. Süžees [historia rerum gestarum'is/keelesemiootikas] mängivad domineerivat, teose konstruktsiooni määravat rolli mõnikord just vabad motiivid ("kõrvalekalded")." (Tomaševski 2014a[1925]: 149) - Faabula kujutab endast ajas järgnevate sündmuste rida, aga süžee on sündmuste kunstiliselt ümbermõtestatud järjestus. Näiteks filmis Memento jutustatakse sündmusi vastupidises järjekorras nende tegelikule ajalisele järgnevusele, st filmi vaadates võetakse vastu justkui keelesemiootiline teade, jutustus, süžee, mille lõppu jõudes saab vaataja märgisemiootiliselt konstrueerida üksiksündmuste omavahelised seosed toimunu tegelikus faabula-järjekorras. Samas joonealuses märkuses laenab Uspenski päris kenad mõisted Bahtinilt: res gestae tähendab "sündmuste konkreetset eksistentsiaalset kulgu", objektiivset-autoritatiivset ajalugu (the history), aga historia rerum gestarum on mingis mõttes 'skematisatsioon', ajaloo-jutustaja subjektiivne-valikuline ajaloojutustus (a history). Nendevahelist erinevust võib meelevaldselt näitlikustada Vikipeedia põhjal: iga aasta sissekandes on tolle aasta kõige tähtsamad sündmused üle kogu maailma, mida ühendavad ainult ajaline kokkulangevus (5. jaanuaril 1948 jälitab Kentucky's piloot UFO-t liiga kõrgele, kaotab teadvuse, ja kukub surnuks; 12. jaanuaril alustab Mahatma Gandhi näljaprotesti, mis lõpeb paar nädalat hiljem tema surmaga; 17. jaanuaril sõlmivad Indoneesia rahvuslased ja Hollandi väed Jaava saarel vaherahu, jne.), versus sissekanded riikidest või juhtumitest, milles on jutustatud omavahel seotud sündmuste kulg.
2. Erinevalt riigipoliitilisest või sotsiaalmajanduslikust ajalooprotsessi mudelist toetub kultuurisemiootiline tõlgendus ajalooprotsessis osalejate endi seesmisele vaatekohale ja tunnistab tähenduslikuks seda, mis on nende osalejate endi vaatepunktist tähenduslik. Ajaloolase ülesandeks on nende subjektiivsete motiivide rekonstrueerimine, mis olid konkreetsete tegude algseteks ajenditeks, st miks keegi midagi just nii tegi, nagu juhtus. Tähendab, üldisemate objektiivsete seaduspärasuste asemel, mis võisid olla tegude nö vahendatud impulsid, keskendub kultuurisemiootiline käsitlus vahetutele subjektiivsetele motiividele, mis võivad kuuluda ka sootsiumile kui kollektiivsele isiksusel - miks sootsium tajus mingit sündmust just sellisena ja reageeris just sellise käitumisega. Kultuurisemiootik rekonstrueerib sootsiumi ettekujutuste süsteemid (sama tuttav a system of ideas) ja vaatleb ajalooprotsessi kommunikatsioonina, milles sootsium reageerib mingitele sündmustele analoogselt sellega, kuidas üksikisik loeb teksti ja reageerib sellest saadavale uuele informatsioonile. Ühtlasi eristab Uspenski siin sama sootsiumi liikme tegevusele ja teise sootsiumi tegevusele reageerimist, st põhimõtteliselt autokommunikatsiooni ja interkommunikatsiooni. Igal juhul on uurimise all see, kuidas sootsium sündmusi tõlgendab ja milliseid tähendusi neile sündmustele ühiskondliku teadvuse süsteemis omistatakse. Siinkohal võib küsida: Kas ühiskondliku teadvuse süsteem ja ühiskondlike ettekujutuste süsteem on sünonüümsed või suhestuvad omavahel nagu keeled ja kultuur? Eeldusel, et ühiskonna teadvuse süsteem vastab kultuuritervikule, võiks ühiskondlike ettekujutuste süsteeme vaadelda eritüübiliste märgisüsteemidena - näiteks, väga robustselt, võib-olla tõlgendavad inimesed, kes loevad mingi sündmuse kohta ajalehest, asju erinevalt inimestest, kes näevad sama sündmuse kohta kajastust televiisorist. (Analoogne kuulus näide Nixoni ja Kennedy debatist - raadiokuulajad arvasid, et Nixon võitis, televaatajad, et Kennedy.) Natuke segadusttekitavalt ütleb Uspenski erinevates kohtades, et sootsium on ühiskondlik adressaat (kelle jaoks sündmuste "lausungitest" kangastub mingis "keeles" ajaloo "tekst", mida see sootsium loeb ja millele ta reageerib) ja, et sootsiumi ettekujutuste süsteem täidab ühiskondliku adressaadi rolli, st "keel" ise on adressaat või sõnumi vastuvõtja, kes võib teksti ümber mõtestada, sünnitada sellest uue teksti (ja seejärel adressaadi - sootsiumi? - vastureaktsiooni). Siin võib küsida selgitust: Kas ühiskondlik addressaat on keel või sootsium? Uspenski kirjutab, et "keel" ühendab sootsiumit ja võimaldab seda käsitleda kollektiivse isiksusena, sest sama semiootilist ettekujutuste-"keelt" kasutavad inimesed reageerivad toimuvatele sündmustele enam-vähem sarnaselt, ja teisest käest toimib see keel ise filtri või sõelana, mis piirab tähenduslike faktide valikut ja võib nendevahelisi põhjuslikke seoseid ise ümber korraldada. (Hea näide pandeemia ajast: vaktsiin ei ole reaktsioon viirusele, vaid vaktsineeritud inimesed heidavad (shed) viiruseosakesi, st vaktsiin põhjustab viirust.) Siin tuleks justkui esile "keele" homogeniseeriv mõju sootsiumi suhtes ja samas tema võime tuletada samadest "lausungitest" heterogeenseid tekste. Lõppkokkuvõttes seletab see nö ajalooprotsessi kommunikatsiooniline mudel ühiskonna kollektiivsete tõlgenduste ajalugu - kuidas sootsium maailmas toimunut mõtestab ja kuidas need tõlgendused omakorda toimuvat mõjutavad.
3. Eelnev kirjeldab res gestae tüüpi ajaloo semiootilisust: kommunikatsiooniprotsessina on ajaloo kulgemine analoogiline kõnetegevusega: uut informatsiooni (sündmuseid kui "fraase") loetakse nagu teksti. Seda enam, et teated sündmustest on juba loomulikus keeles moodustatud - nende tõlgendamine, st kuidas sootsium neid sündmuseid tajub ja mõtestab, on omakorda sekundaarse modelleeriva süsteemi tegevus, peaasjalikult tähenduslike faktide valimise osas. See res gestae on seega peaasjalikult keelesemiootiline - iga üksiku märgi (sündmuse) tähenduse määrab tema asend süsteemis, ehk kuidas ühiskonna ettekujutuste süsteem neid ritta seab. Ajalooprotsessi kommunikatsiooniline mudel on aga mingis mõttes sünkroonne analüüs: niimoodi mõtestatakse parasjagu-toimuvat (jutt käib justkui peaasjalikult "uudiste lugemisest" - oluline on üksnes see, millised sündmused praegu maailmas aset võtavad ja millised neist on olulised, mida lihtsalt peaks teadma). Ühtlasi liigutakse ajaliselt edasi, minevikust tulevikku. Ajalooteadvus aga eeldab, et mõte liigub olevikust minevikku, et mõtestada minevikus toimunud sündmusi. Seetõttu on historia rerum gestarum korraga keele- ja märgisemiootiline, sest ta on lisaks (keelesemiootilist) sündmuste ajalisse järjestusse seadmist ja tegelikkust semiotiseeriv - muudab mitte-märgi märgiks, mitte-ajaloo ajalooks. Igaks juhuks võib üle küsida, kas see samastamine on õige: Kas "ajafaktori sisestamine" e sündmuste ajaline järjestamine on nö keelesemiootiline toiming ja kausaalsusfaktori sisestamine e sündmustevaheliste põhjuse ja tagajärje seoste kindlaksmääramine on nö märgisemiootiline toiming? Iseenesest võiks olla küll, sest sündmuste järjestamine on analoogne lingvistilise süntaksi moodustamisega, aga põhjus-tagajärg seoste kindlaksmääramine on pigem loogiline toiming. Igal juhul on Uspenski järgi mõlemad toimingud või tegurid vajalikud, sest kui on põhjus-tagajärg seosed ilma ajalise järjestuseta, siis on tegemist mütoloogilise ajaga - asjad on alati nii olnud, sest muistne, eelajalooline jumal, kultuuritooja vms seadis asjad nii; kui aga on puhas sündmuste järgnevuslikkus, nagu Vikipeedias ümbes nädala jooksul UFO-jälitamine, Ghandi viimne enesenäljutamine ja rahu Jaava saarel, mis ei ole omavahel mitte kuidagi põhjus-tagajärgselt seotud - see ei ole ajaloo(kirjutis) vaid pigem kroonika, justkui toormaterjal, osa sellest veel vormitust ainest, mida ajaloolane peaks hakkama põhjus-tagajärg seoste abil ühendama, et mineviku kohta lugu rääkida. St need kronoloogilised sissekanded on veel mitte-märgid, mitte-ajalugu, millest tuleb alles teha märgid ja ajalugu. Huvitav on siin vahest see, et omaenese tarkusest seostasin neid toiminguid ülal vastupidiste semiootiliste tendentsidega: kronoloogilised üksikjuhtumid oleksid minu arvates pigem nagu üksikud märgid, mis semiotiseerivad tegelikkust, ja ajaloo-jutustus pigem keeleline toiming, üksikutest märkidest mingi teksti moodustamine. Võib-olla on asi selles, et ma olen ise pigem märgisemiootiline mõtleja ja suhtun nähtuste tähendusväärtusesse (valeur) erinevalt: UFO-t jälitava piloodi juhtum, Ghandi näljaprotest ja rahu Jaaval on minu jaoks kõik juba märgilised, lihtsalt mitte omavahel seotud. St mina näen juba pelgas kronoloogilises või genealoogilises järgnevuslikkuses märgilisust ja ei pea põhjus-tagajärg seoseid ainsaks märgilisuse vormiks - sellised juhuslikud sündmused võivad olla ka ikoonilised ja sümboolsed (aga arusaadavalt ajaloosemiootika seisukohalt on tähtis just kausaalsus mitte "huvitav sattumuslikkus").
4. Uspenski toob analoogia ajalooprotsessi ja unenäolise semioosi vahel. Ma leian, et see on väga hästi põhjendatud, kuigi Florenski arusaam unenäo ajalisest äraspidisusest on tõepoolest natuke kahtlane ja meenutab kangesti Mamardašvili ja Pjatigorski tõlgendust teadvusest: "faktiliselt on teadvuse elu ja see kord ja korrastus, mida teadvus eeldab, suunatud aja voolule vastupidises suunas. Teadvuse elu seisab paigal. Ta pole kuidagi suunatud: kuna psühholoogiline, illusoorne, olematu aeg kulgeb, siis ta näib suunatuna vastassuunas, kuid ta seisab paigal" (????[1997]). Uspenski põhjendus on märgatavalt vähem esoteeriline ja ta annab üsna tõenäolise mehhanismi kirjelduse. Just nagu kronoloogiline pelgalt-sündmuste loend, on ka üksikud sündmused unenäos iseenesest tähendusetud - suvalised neuroniaktivatsioonid, ajurakud tulistavad üksteise suunas signaale mistahes füsioloogiliselt funktsionaalsel põhjusel (jääkainete väljutamine vms). Aga samas on kirjeldatud kogemus - milles mingi valju heli välismaailmast äratab magaja üles nii, et see on märgiliselt inkorporeeritud mälestusse unenäos nähtust. See on iseenesest ka üldtuntud seletus unenägudele, et need konkretiseeruvad (või siis mitte, juhul kui sa kohe üldse mitte midagi ei mäleta oma unenäost) mingiks pseudo-narratiiviks - mis tundub arusaamatu ja tüütab inimesi, kellele sa üritad oma unenägu edasi jutustada, sest iseenesest on need juhuslikud katkendid tõepoolest "semantiliselt polüvalentsed" - just ärkamise hetkel. Üles ärgates sa justkui vaatad tagasi ja üritad täiesti juhuslikest sündmustest ja seostest midagi sidusat kokku klopsida. Analoogia ajalookirjutamisega tundub põhjendatud, sest res gestae - nö ajalooline toormaterjal pelgalt-sündmustest - saab ajaloo kirjutamise hetkel fikseeritud põhjus-tagajärg seostesse. Eriti potentne analogeem on siin mitte-tähendusväärsete sündmuste väljafiltreerimine. Võttes siin näiteks kõige kurikuulsamad ajaloo-ümberkirjutajad: Venemaa (Nõukogude Liit) "vabastas" Eesti fašistidest, aga ei mäleta seda, et nad okupeerisid Eestit enne sakslasi, et nemad olid esimesed, kelle käest oleks olnud vaja meid vabastada. Ma löön sind esimesena, aga kui keegi teine tuleb ja lööb sind veel, ja ma ta minema peletan, et sind ise pikemalt edasi peksta, siis ma olen kangelane. Ühtlasi konkretiseerib see sektsioon (spetsiifiliselt Uspenski skeem: olevik → minevik → tulevik) nö sootsiumi reageerimise küsimuse, mis ülal jäi natuke avatuks: oleviku seisukohalt mõtestatakse minevikku, ja see mõtestatus omakorda määrab orienteerituse tulevikku, mis omakorda kujuneb aja kulgemises uueks olevikuks, mille seisukohalt taas-mõtestatakse minevikku uuesti, ja nii edasi. See on üldiselt üsna kena skeem, aga seda annab siiski kritiseerida, sest see näib oma põhiolemuselt eeldavat Venemaale omast duaalset totalitarismi: olevik kirjutab mineviku justkui täielikult üle ja minevik (ajalooteadvus) määrab justkui täielikult tulevikuprogrammi. Kõrvale jäävad alternatiivid: vanad ajalooõpikud on kuskil hoidlas veel alles, varasemad ja mitte ka kõik parasaegsed tulevikunägemused ei toetu käibivale ajalooteadmusele - pluralistlikus ühiskonnas ei ole see protsess niivõrd sirgjooneline. Tähendab, kui Uspenski kirjutab, et "Just sellepärast ei saagi ajalugu meile midagi õpetada [...] ta muutub aja käigus ja on tegelikult meie olevikust tuletatud" (Uspenski 2013: 40), siis mulle näib, et selline ajalookäsitlus läheb nagu rusikas silmaauku totalitaarses ühiskonnas, kus (ainu)partei tsenseerib ajalugu ning kirjutab peaasjalikult Keskkomitee n pleenumist (põhiline, mida ma mäletan nõukogudeaegsete ajalooõpikute sirvimisest on partei juhtiv roll absoluutselt kõiges, aga iseenesest ei erine see oluliselt sellest, kuidas Encyclopædia Britannica sissekanne Suurbritannia enda ajaloost devolveerub lõpu poole marrastavalt üksikasjalikeks ülevaadeteks parlamendiistungitest, kes ütles oma ettekandes mida, kuidas talle vahele segati, milliste võtetega kellegi ülesastumine jäeti tehnilistel põhjustel pidamata jne). Ülal mõtlesin res gestae keelesemiootilisuse ja oma teisitiarvamise põhjal, et huvitav küsimus oleks - eeldades, et Uspenski enda teooria lähtub, nagu enamjaolt tundubki, Saussure'ilikust väljavaatest - Milline oleks Peirceaanlik tõlgendus ajalooprotsessi semiotiseerimisest? - Ennist ei olnud mul omalt poolt mingit vastust pakkuda, aga praeguseks arvan, et kogu see teema kaardistub üsna mõistuspäraselt mingisse pseudo-triaadilisse mudelisse, milles Uspenski res gestae oleks esmasus (pelgalt-sündmuste teated või kajastused sarnanevad enam-vähem tegelikele sündmustele endile) ja historia rerum gestarum oleks teisesus (kausaalsete seoste kindlaksmääramine). Kuid nüüd, mis on puudu? Kollektiivne, pea-objektiivne paljude ajalugude (a history-de) võrdlemisest tulenev kolmas tõlgendus - community of inquirers'i oma, mis ei pea mineviku oleviku seisukohast ümber hindama, vaid võib paljude ajalugude põhjal konstrueerida to our best knowledge tüüpi ülevaate varasemalt kirjutatud ajalugudest. Kui muidu öeldakse, et igal teemal tasub lugeda vähemalt 7 raamatut, et teemast mingi korralik ülevaade saada, siis Uspenski mudel näib minu arvates eeldavat üht autoritaarset raamatut - seda raamatut, mida partei sanktsioneerib (kõik varasemad võib lõkkesse visata, sest nende kasutamine ei ole enam haram). St siin on potentsiaali hilise Lotmani triaadse/lääneliku ja duaalse/veneliku eristuse abil Uspenski ajaloosemioosi teemat edasi arendada.
P.S. Artikkel on tõepoolest ülemäära pikk (füüsilises raamatus ~50 lk) ja kõiki teemasid seekord ei jõudnud käsitleda, aga lõpetuseks nendin, et Zilberman kasutab Florenski peegelprojektiivsust väga huvitaval kombel - kultuuri ja isiksuse isomorfism seisneb tema järgi peegelprojektiivselt üksteisele vastanduvate funktsiooni-järjestustes: "the form and the content of a living tradition are inversed into the individuals who strictly follow the mental structures of the established cultural patterns as they perform their functions" (Zilberman 2021: 15). Une ja teispoolsuse suhte osas olin "Ei, vale puha: kui mina seal olin, siis nii see ei olnud" lugu lugenud mujalt, kui ma korraks ~2013 unenägude teemal artikleid lugesin, ja isegi E.-le ja H.-le hiljuti ümber jutustanud. Aja ja ruumi seosest on mõistagi Kantil väga palju öelda (avastasin täna sellise laheda brošüüri aastast 1824 kus on inglise ja prantsuse keeles antud tema põhimõisted ja -väited; sh loomulikult palju heietamist aja ja ruumi kohta).
0 comments:
Post a Comment