Kultuuritüpoloogiast

Juri Lotman - Kultuuritüpoloogiast. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2010. 184 lk

Esimene lugemine oli tutvumine. Teine, käesolev, lugemine oli lähem tutvumine. Õigemini kordasin nüüd sama, sest valmistun niimoodi eesolevaks kontrolltööks. Antud konspektist on palju vähem aru saada, kui sellest artiklikogumist, kus nii mõnigi vastus pesitseb ridade vahel. Ja tegelikult oli teistkordne lugemine ka huvitavam - teadsin mida oodata, süvenesin momendil paeluvatesse katkenditesse rohkem ja mõistsin paremini. Tegin ka mõned märkmed:
Mõisted: kultuuritekst, funktsioon. Tekst pole mitte igasugune lingvistiline väljendus, vaid antud kultuuri jaoks tähenduslik väljendus (ei pruugi olla verbaalne). Igale kultuurile on "tekst" erinev, sõltuvalt kultuuri isiklikust ettekujutusest, kas kirjalik või suuline vms. See, et tekst pole amorfne märkide kogum tähendab, et tekst eeldab teatud korrastatust (struktuuri). Teksti kaks tunnust: (1) tekst on väljendatud (fikseeritud) teatud märgisüsteemis ja (2) tekstil on võime esineda teatud suhtes (kollektiivi või sootsiumiga). Kultuuri ja teksti lahutamatust kirjeldab väga rangelt kõlav lause: "Tekstieelne staadium on kultuurieelne staadium." Samas artiklis määratleb (Tekst ja funktsioon) kirjeldab ta kahte kultuuritüüpi: (1) spetsialiseerub tekstile sel määral, et igale kultuurilisele funktsioonile vastab talle omane tekstiliik ja (2) püüab tekstivahelisi erinevusi ületada, et ühetüübilised tekstid teenindaksid kogu kultuuriliste funktsioonide kogumit. Saab ka lihtsamalt selgitada: esimeses on kultuur kogumik tekste, mille suhtes funktsioon on metatekst; ja teises on kultuur kogumik funktsioone, mille tulemiteks on tekstid. Mulle avaldas muljet loogiline arutlus, et kultuur on "sünteetiline mõiste" (abstraktsioon), mille määratlemine on raske; tekste on seevastu kerge määratleda, kuna objektid (tekstid) on nähtavad-kuuldavad-katsutavad. Üllatas see, et teate "üldkeeleline" (otsene/vahetu verbaalne) tähendus on Lotmani sõnavaras "subtekstiline". Teade, mis ei nõua spetsiaalset tõlgendamist, pole Lotmani jaoks tekst. Teatest saab tekst alles siis, kui see nõuab tõlgendamist (nt sakraalne tekst preestri tõlgendavat tegevust).
Teisel lugemisel oli raamat tähendusrikkam. Erinevad kultuuridefinitsioonid (mittepärilik informatsioon, mäluga supertekst, mitmekeelne tekstisüsteem, jne), millega ta igat artiklit alustab, hakkavad juba meelde jääma. Loen kindlasti veel.

Filmisemiootika

Juri Lotman - Filmisemiootika. Varrak, 2004. 173 lk

Lotmani filmisemiootika monograaf avaldati originaalis aastal 1973. Algus on huvitav, selgitab märgi tähendust ja filmikunsti ajalugu, kuid kisub peagi keeruliseks ja tõestab, et lingvistiliste terminitega filmi meediumi analüüsimine tekitab mitmeid conundrumeid (filmikeel, montaaž, etc). Empiiriliste vahenditena esitleb kaadreid mitmest filmist (sh ka maali Õuedaamid, mis on Universe of the Mindi kaanepildil). Raamatut lõpetavas peatükis analüüsib ta 1966. aasta Briti filmi Blow-Up, mis tema sõnutsi pöördub tagasi Eisensteini traditsiooni poole (mida ta korduvalt raamatu vältel ülistab taevani). Selle filmi vaatasin läbi ja raamatus sama peatükini jõudes veerisin Lotmani kirjeldusi samaaegselt filmisündmusi jälgides (vahel nende toimumist oodates, sest see on üpris aeglase sündmustikuga film). Inglise keeles avaldati see teos 1976. aastal, aga suurt mõjujõudu sellel filmikriitikas ei olnud. Pärna referaadist sain teada, et seda on mainitud ühes filmiteooria sissejuhatuses ja on öeldud vaid seda, et Lotman oli TMK aktiivseim liige ja filmisemiootika püüdis kinoanalüüsi integreerida laiemasse kultuuriteooriasse, olles vormikoolkonna (Russian Formalists) kaja. Pärn ütleb kokkuvõtvalt: "Vaatamata kesisele retseptsioonile (ka Eestis) sisaldab Lotmani filmikeeleteooria siiski mitmeid olulisi aspekte, milleta ei oleks võimalik ammendavat kinokeeleteooriat üles ehitada." Ilmselt võtan hoogu ja loen seda peagi uuesti, Lotmani sõnavara pärast. [Teistkordne lugemine].

Kultuuritüpoloogiast

Juri Lotman - Kultuuritüpoloogiast. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2010. 184 lk

Hea meel üle pika aja taas lugeda paberist, tindist ja armastusest raamatut, mitte PDF faile oma tolmuselt arvutiekraanilt. Käesolev on ka tohutu sümboolse väärtusega - keeletoimetajaks on raamatukogutädi Eva Lepik, eessõna on kirjutanud semiootika osakonna praegune juhataja Peeter Torop ja üks tõlkidest, toimetaja ning ühtlasi järelsõna autor on semiootika lektor Silvi Salupere. Arvatavasti just selle tõttu, et see on värskelt ilmunud, pärineb sellest ka mitu seminariteksti Juri Lotmani ja Tartu-Moskva koolkonna aines.
Valdav enamus teosest on kogutud artiklid, mis puudutavad kultuuritüpoloogiat. Salupere järelsõnas on need kokku võetud neli kultuurikoodi:

1. Semantiline (sümboliline) kultuurikood. Mitte-tekst, oluline on sõna ("Alguses oli sõna"). Liikumine tõe poole ei ole mitte liikumine ühelt märgilt teisele, vaid märgisse süvenemine. Ajamõõde ei ole siin oluline. Näitena toob Lotman varajase keskaja.
2. Süntaktiline kultuurikood. Tekst (muusikalis-arhitektuuriline). Valitseb progressi mõiste, oluline on vana ja uue vastandus. Peeter I aeg oma reformidega, barokk.
3. Asemantiline ja asüntaktiline. Kultuurikood eitab märgilisust. Mitte-tekst, mitte-sõna. Vastandatakse loomulik (looduslik) ja mitteloomulik. Reaalne on asjade maailm, seevastu märkide, sotsiaalsete suhete maailm on valeliku tsivilisatsiooni sünnitis. Näitena tuuakse Valgustusaeg, eriti rousseau'lik maailmavaade.
4. Semantilis-süntaktiline kultuurikood. Tekst (sõnaline). XIX saj algus.

Teine osa on "Kahest kommunikatsioonimudelist kultuuri süsteemis", milles ta võtab ette Jakobsoni mudeli ja teeb sellest kaks mudelit: MINA-TEMA ja MINA-MINA. Siin selgitab ta põhjalikumalt kuidas kultuuris toimib autokommunikatsioon. Pean praegu oluliseks tuua välja nüanss, et sama õpetust või salajasi koode jagav kogukond on kollektiivselt MINA. See tähelepanek võib aidata autokommunikatsiooni seostada nii sotsiosemiootika (Randviir) kui ka diskursuseteooritega (Foucault). Olen kindel, et loen seda veel kordi.