Filmisemiootika

Lotman, Juri 2004 [1973]. Filmisemiootika. Tallinn : Varrak

Keel - see on korrapärane kommunikatiivne (info edastamise eesmärk teeniv) märgisüsteem. Keele defineerimisest kommunikatiivseks süsteemiks tuleneb tema sotsiaalse funktsiooni iseloom: keel tagab infovahetuse, säilitamise ja kogumise kollektiivis, kes seda kasutab. Keele märgilisele iseloomule viitamine sedastab teda semiootilise süsteemina. Oma kommunikatiivse funktsiooni täitmiseks peab keele käsutuses olema märkide süsteem. Märk - see on kollektiivi nähtuste ja mõistete asendus. Järelikult on märgi peamiseks tunnuseks tema asendusfunktsiooni realiseerimise võime. Sõna asendab asja, objekti, mõistet; raha asendab maksumust, ühiskondlikult hädavajalikku tööd; kaart asendab piirkonda; militaarsed eraldusmärgid asendavad neile vastavaid auastmeid. Kõik need on märgid. Inimene elab ümbritsetuna kahte laadi asjadest. Ühed on need, mida kasutatakse vahetult, ning kuna nad ei asenda midagi, ei saa neid ka asendada. Asendamisele ei kuulu õhk, mida inimene hingab, leib, mida ta sööb, elu, armastus, tervis. Kuid nende kõrval ümbritsevad inimest asjad, mille väärtusel on sotsiaalne tähendus ning mis ei vasta vahetult materiaalsetele omadustele. (Lotman 2004: 8-9)

Siit saab arutlust edasi arendada kahes suunas: esiteks Cassireri järgi märgi "vahendatuse" problemaatika: märk asendab midagi. Mida ta asendab mitteverbaalse suhtlemise puhul? Kas (psühho)füsioloogilisi protsesse või suhtlusprotsessi enda omadusi? Ja teiseks saab siit välja lugeda loomuomase kodeerituse probleemi: kuidas tegeleda käitumistega, mis ei asenda midagi, vaid toimivad vahetult, ilma sotsiaalse tähenduseta (mida muidugi saab neile omistada, kuid mis ei ole nende toimimiseks vajalikud).

..."tekst mis võib olla väär - tekst, mis ei või olla väär". See võis ilmneda opositsioonina "müüt - ajalugu" (ajalooliste tekstide tekke eelsel perioodil kuulus müüt tingimatult tõeste tekstide kategooriasse), "poeesia - dokument" jne. (Lotman 2004: 22)

Müüt kui "tekst mis võib olla väär" selgitab "kehakeelt" kui müüti. Teaduslikust vaatepunktist on populaarteaduslikud käsitlused väärad, argiteadvuse seisukohast võivad nad olla tõesed.

Filmikunstis tekib semiootilises mõttes omapärane situatsioon: selleks, et süsteemi saaks nimetada keeleks klassikalises mõttes, peab ta omama piiritletud arvu korduvaid märke, mida igal tasandil võib käsitleda kui veel piiramatu arvu eristamistunnuste kimpe, kuid see, et filmikeele märgid ja nende tähendusi eraldavad tunnused võivad tekkida ad hoc, räägib selle reegli vastu. (Lotman 2004: 56-57)

Samal põhjusel ei saa ka mitteverbaalse käitumist nimetada "kehakeeleks" ja olla tões.

Kuid keskse koha filmi "sõnade" maailmas hõivavad inimkujud. Inimkuju tungib filmikunsti kui terve keeruliste kultuurimärkide maailm. Ühel poolusel asub siin erinevatele kultuuridele omane inimkeha sümboolika (silmade, näo, suu, käte jne sümboolika), teisel - näitleja mängu probleem kui vaatlejaga suhtlemise ja teatud märgilise kommunikatsiooni vahend.
Kuid žesti ja miimika semiootika kujutab endast omaette probleemi, mis puudutab meie teemat, kuid mida tuleb vaadelda eraldi. (Lotman 2004: 75)

Üks eksplitsiitsemaid mitteverbaalse suhtlemisega tegelevaid katkendeid mida ma Lotmani kirjutistes kohanud olen. Kahjuks pole ma veel leidnud seda kirjatükki, milles Lotman selle "omaette probleemiga" eraldi tegeleb.