Kultuuritüpoloogiast

Lotman, Juri 2010. Kultuuritüpoloogiast. Tartu Ülikooli Kirjastus

Neljas lugemine ja ikka veel pakub avastamisrõõmu.

Samas on oluline märkida, et varumine eelneb vahetamisele samal määral, nagu informatsioon kui selline - kommunikatsioonile. Teine neist kujutab endast esimese sotsiaalset realiseerimist. (Lotman 2010: 28)

Tähendab, suhelda saab täieõiguslikult alles siis, kui on olemas jagatud märkide (Morrise consign) reserv, mida suhtlemisel saab "sotsiaalselt", see tähendab teiste isikutega, realiseerida.

Informatsioon ei ole mitte fakultatiivne tunnus, vaid inimkonna eksistentsi üks põhilisi tingimusi. VÕitlus ellujäämise eest - nii bioloogiline kui sotsiaalne - on võitlus informatsiooni eest. (Lotman 2010: 29)

Seostub "tõlgendamisõigusega" - kellel on õigus märke luua ja vahendada suuremal või vähemal määral. Bioloogiliselt, Umwelt, keskkonnaga suhestumine; sotsiaalselt, Semiosfäär, teiste ja iseendaga suhestumine.

Jõuame järeldusele, et kõik üldine inimloomuses kuulub loodusesse ning seda iseloomustab stiihiline automatism, samas kui kõik see, mis on määratud sunduslike normidega, kuulub kultuuri, olles suhteline ning individuaalne." (Levi-Strauss 1949: 9)
Sellest järeldub, et "loomulik käitumine" on inimesele antud iga situatsiooni jaoks ainuvõimalikuna. See määratakse automaatselt ära kontekstiga ning sellel ei saa olla alternatiive. Seepärast katavad loomuliku käitumise normid jäägitult kogu vastavate "käitumistekstide" sfääri. "Loomulikul käitumisel" ei saa olla sellele vastanduvat "ebaõiget" loomulikku käitumist. Teisiti on üles ehitatud "kultuuriline käitumine". See eeldab vältimatult vähemalt kahte võimalust, millest ainult üks on "õige". (Lotman 2010: 31)

Siin on mul kahju, et Lotman ei toonud konkreetset näidet. Kui võtta oma suva järgi selliseks näiteks Eibl-Eibelsfeldt'i klipi poisist kes haarab tüdrukult pähklit käest võtma, aga siis tõmbab käe tagasi ja teeb enesekallistuse taolise liigutuse, siis on ühildumisvõimalus olemas, aga tekib vajadus see läbi mõelda. Pähkli vägivaldselt haaramine on Eibl-Eibesfeldt'i järgi "loomulik" (füsioloogilise vajaduse rahuldamise seisukohast "õige"), aga kultuuriliselt "vale", mistõttu ka viimasel hetkel tagasi-tõmbumine ning ennast-lohutav liigutus. Milles peitub siin kultuuriline "valik", kui kultuuriliselt tingitud reaktsioon on samavõrd automaatne? Ei tea.

Teist laadi on analoogilised kontseptsioonid "barbaarse" maailma kultuurilisest hõlvamisest temasse tsivilisatsiooni struktuuri viimise teel (oikumeeni hõlvamine on kreeklaste puhul kultuuriline, Roomal - sõjalis-riiklik, kristluse puhul - religioosne). Sel juhul ei ole meil tegemist mitte teksti tõlkimisega, vaid mitte-teksti muutmisega tekstiks. Metsa ümberkujundamist künnimaaks, soode kuivendamist või kõrbe niisutamist - see tähendab, igasugust mitte-kultuurilise maastiku muutmist kultuuriliseks - võib samuti vaadelda mitte-teksti teisendamist tekstiks. (Lotman 2010: 35)

Siin näib mulle, et mitteverbaalse suhtlemise analüüsid teevad täpselt seda - teisendavad mitte-teksti tekstiks. Siin pole küsimus mitte ainult tekstualiseerimises (mitteverbaalse käitumise verbaalne kirjeldamine), vaid kontinuaalsete käitumiste struktureerimine diskreetseteks ühikuteks, märkideks jaotamises. Poodi jalutamine ei ole tekst kuniks me ei vaatle seda tekstina.

Juba meie argikujutluses võib märgata seost tähenduse ja väärtuse mõiste vahel. Öeldes "See on oluline sündmus" või "Ärge pöörake tähelepanu, see ei tähenda midagi", kinnitame sellega, et "tähenduse omamine" on meie teadvuses sünonüümne "väärtuslik olemisega" või koguni "olemas olemisega". Sel moel võib seda või teist sündmust erinevalt hinnata, sõltuvalt sellest, kas tegu on pelgalt materiaalse elu faktiga (mitte-märgiga) või omab ta veel mingit täiendavat sotsiaalset (märgilist) mõtet. Selle argifakti taga peitub vägagi tõsine asjaolu. (Lotman 2010: 38)

Olen seda sama katkendit varem juba vaadelnud lähemalt, aga nüüd tabasin siin Rueschiaanlikku füüsilise ja sotsiaalse reaalsuse eristamist. Käe tõstmine ja liigutamine on samaaegselt materiaalse elu fakt, aga ka märgiline toiming. Lotman jätkab, et selle märgilisuse hädavajalikuks tingimuseks on olemine osaks süsteemist, kuid samas on ta endale vastu rääkinud sellega, et mitte-keelelised märgid tekivad ad hoc viisil (Lotman 2004: 56-57).

Sõnade mittemõistmisest saab tõelist mõistmist tähistav kultuurimärk (vrd Tolstoi tegelast Akimi teoses "Pimeduse võim"). Sõna - see on vale relv, sotsiaalsuse kalgend. Nii kerkib küsimus sõnatust kommunikatsioonist, ületamaks sõnu, mis inimesi eraldavad. Selles plaanis on huvitav Rousseau huvitatus paralingvistikast, intonatsioonist (vahel seostatakse intonatsioonilisus emotsionaalse ja rahvuslikuga, sõnalisus aga ratsionaalse ja aristokraatlikuga). (Lotman 2010: 53-54)

Tolstoi teos millele siin viitakse on see. Eesti keeles on see isegi olemas ("Pimeduse võimuses"), aga niivõrd vana, et kuulub digitaliseerimisele ja ei ole laenutamisel. Wikis esitatud tsitaadis kirjeldatakse näidendit nii, et lava võtsid üle asjad, objektid ja banaalsed välised sündmused. Midagi nonverbalismi kilda? Lotmani arutelu siin on omamoodi põnev, sest täiendab arusaama kehakeelest kui kultuurinähtusest: mitteverbaalne on "tõesem", mitte-valelik, ületab sõnade sotsiaalset konstrueeritust, peegeldab tõelist, jne. Tegelikkus on muidugi teistsugune, sest nagu eelnevast mõistame, kaasneb kultuurilise käitumisega alati valik (ja mitteverbaalne suhtlemine on samuti mõistetud kultuurilise käitumisena), veel enam kui tegu on kaugendatud käitumisega, fotode ja videosalvestustega.

2) autokommunikatsioon, mida ligikaudu määratlevad mõisted, nagu "avastus" ja "inspiratsioon": minu poolt minusse sisestatud informatsioon korreleerub eelnenud informatsiooniga, mis on fikseerunud mu mälus, korrastab selle ja tulemusena saadakse väljundina märkimisväärne informatsioonihulga kasv. (Lotman 2010: 74)

Ehk: mitte-mnemootiline autokommunikatsioon on sisuliselt "ahhaa!". Lotmani jaoks on see muidugi seotud informatsiooni kasvuga, kuid võib vaadelda ka lihtsalt ümberkorrastamisena. Siin on nii positiivne kui ka negatiivne moment. Negatiivne tuleb Priit Põhjala sulest, tema "Muhvi sündroom" painab kirjutajaid, kes kirjutavad (justkui) iseendale, aga ikkagi avaldavad (teistele). Sellises mõttes on autokommunikatiivne kirjutamine edevuse tunnuseks. Positiivse leiab Foucault subjekti hermeneutikast, milles enese jaoks hupomnemata kirjutamine on produktiivne toiming, oluline osa antiiksest enesehoolest, nö subjekti konstitueerimisest. Mina eelistan viimast ja näen ka siinse blogi pidamist enesekorrastuse toiminguna, nö teooria ehitamisena. Kirjutan ju ikkagi enda heaks.

Revolutsiooniliste liidrite oluliseks omaduseks on nende veendumus aktiivsuse ja sekkumise vältimatus vajalikkuses ning püüdlus asendada ebaõiglane süsteem õiglasega. (Lotman 2010: 117)

Midagi kevadise kirjatöö tarbeks. Põhiküsimus võiks olla, kas süsteem on tõepoolest ebaõiglane või on see vaid revolutsioonilise liidri konstruktsioon. Veel enam, revolutsiooniline võitlus ei ole mitte ebaõigluse vastu, vaid ebaõiglase süsteemi vastu; seega võitlus toimub eeldusel, et süsteem tõepoolest on ebaõiglane. "Veendumus" on tõesti väga kohane sõna, sest viitab ideoloogilisele seisukohavõtule.

Rääkides vastandusest tekst-reeglid, on autorite jaoks tähtis silmas pidada, et teatud juhtudel võivad ühed ja samad kultuuri elemendid esineda mõlemas funktsioonis. Nt tabusid võib vaadelda kui kollektiivi moraalset kogemust peegeldava teksti elemente (märke) ja, teisalt, kui teatud käitumist ettekirjutavate maagiliste reeglite kogumit (Lotman, Uspenski 2004: 492-493). (Salupere 2010: 160)

Viimane tsitaat pärineb Silvi Salupere lõppsõnast või kokkuvõttest. Tabud on siin ühelt poolt tekstid mis kirjeldavad moraale ja teiselt poolt ettekirjutused moraalseks käitumiseks. Sama vastandus läbib mitteverbaalse suhtlemise vahendatuse probleeme, kus ühelt poolt filmides nähtus käitumisvormid peegeldavad kindlate kultuuride või situatsioonide kontekstis toimunud või ikka veel toimuvaid käitumisi ning samal ajal avavad võimaluse imitatsiooniks. Hea näide on tumblr-is levivad liikuvad pildid (gif-id) filmidest, milles kindlad käeliigutused või näoväljendused on laaditud filmi süžee või millegi muu poolt rohke tähendusega ja seetõttu väärtuslik materjal mida imiteerida. Birdwhistell näeks siin ilmselt kineemilist inferentsi (kui selline nähtus tõesti eksisteerib, tont teab kust sellist empiirilist materjali saada). Ahhaa, viimaks ka see:

Teisel juhul, andes teadet edasi iseendale, kujundab ta oma olemist sisemiselt ümber kuivõrd isiksuse olemust võib tõlgendada sotsiaalselt tähenduslike koodide individuaalse valikuna, see valik aga siinkohal kommunikatsiooniakti käigus muutub. (Lotman 2010: 130)

Mõtisklesin selle ühe lause üle jalutuskäigul ja see kõlab inglise keeles niivõrd hästi: as far as the essence personality may be interpreted as an individual selection of socially significant codes. See mõttekäik on jällegi ühildatav Rueschiga, kelle jaoks metakommunikatiivsed harjumused (need "sotsiaalselt tähenduslikud koodid") on samavõrd õpitavad kui keel. Tähendab, teistega suheldes muutub või täieneb meie koodivalik või kommunikatiivne repertuaar. Selleks korraks piisab, usutlen, et ka viiendal ja kuuendal lugemisel pakub see lühike, aga sisutihe, köide avastamisrõõmu.