The Hermeneutics of the Subject

Foucault, Michel 2005. The hermeneutics of the subject : lectures at the Collège de France, 1981-1982 / Michel Foucault ; edited by Frédéric Gros ... [et al.] ; translated by Graham Burchell. New York : Picador

Käesolev on kolmas lugemine. Esimene lugemine. Teine lugemine.

Subjekti küsimus (lk 3): subjekti teadmiste küsimus, subjekti teadmine iseendast.

Sokrates käis Ateenas ringi ja manitses kodanikke hoolitsema enda eest (lk 7).

Epikuurlastele oli enesehool eeltingimus filosoofiliseks eluks, aga Kreeka ja Rooma mõtte arengu käigus sai selles üldine kultuurinähtus mis on ka tänapäeval tähtis osa subjektiks olemisest (lk 9).

Foucault' eesmärk oli selle loenguseeria käigus lahti mõtestada kuidas enesehoole tähendus muutus ja paljunes aja jooksul, kuidas Sokratese kombest peatada noori inimesi tänaval ja käskida neil enda eest hoolt kanda sai läbiv põhimõte nt kristlikus askeetluses (lk 10).

Enesehoole ideed on filosoofilistes tekstides mida Foucault uuris, väljendatud sõnadega "endast hoolimine", "enese eest hoolitsemine", "endasse tõmbumine", "iseendale sõbraks olemine", "endas puhkamine", "iseendas naudingu leidmine", "mitte mingi muu naudingu otsimine kui on iseendas", "iseendas kui kindluses olemine", "enda järele vaatamine" või "endale pühendmine"; "enese austamine", jne (lk 12).

Foucault' nimetab naljatlevalt "Descartese momendiks" seda hetke, mil taaskindlustati "eneseteadmine" ja samal ajal välistati "enesehool". Enese teadmist tunnustati teadvuse (consciousness) vormina mis on tõele ligi pääsemiseks fundamentaalne (lk 14). Selline mõtteviis välistas enesehoole modernsest filosoofiast, sest filosoofia küsimus on, kas tõde on olemas ja kas tõde on võimalik valest eristada. Enesehool langeb aga spirituaalsuse rubriiki, sest hõlmab otsinguid, praktikaid ja kogemusi läbi mille subjekt transformeerib iseennast selleks, et pääseda tõele ligi (lk 15).

Tõde antakse subjektile ainult sel määral kui ta toob oma subjektiivsuse enda mängu. Sest nagu ta on, ei ole subjekt tõeks võimeline. Selleks, et tõele ligi pääseda, peab subjekt enese kallal töötama, harrastama askeesi. Spirituaalsus ja ligipääs tõele on antiigis lahutamatult seotud (lk 17).

Spartalastele tähendas enesehool poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid privileege. Sparta artistokraadid usaldasid oma töö (maaharimise) orjadele, et tegeleda enesehoolega, kuid see ei olnud sugugi mitte intellektuaalne, filosoofiline enesehool ehk enese kultiveerimine (lk 31).

Ateenas on lood teistsugused. Sokrates juhendab Alkibiadest, kes tahab muuta oma kõrget staatust tõeliseks poliitiliseks tegevuseks, et oma madalat haridust peab ta korvama tehnikaga, mis lubaks tal astuda teistele vastu. See seisneb täpselt enese puuduste tundmises. Enesehool on siin vajalik poliitilisele areenile astumiseks (lk 37).

Enesehoole objektiks pole mitte keha, vaid hing. Enesehool on siin keele, tööriistade ja keha kasutamine selleks, et transformeerida hinge (lk 55). See ei tähenda, et kehal on instrumentaalne hinge mõjutamiseks, vaid et subjekt ise ainuline (singulaarne) ja ümbritsetud objektide ning teiste inimeste poolt kellega ta suhtes on ning viimaks ka suhtega iseendasse. Enesehool on enesehool vaid seniks kui subjekt "on allutatud" kindlatele nähtustele, milleks on instrumentaalne tegevus, suhe teiste inimestega, käitumine ja suhtumine üldiselt ja subjekti suhe iseendaga (lk 57).

Alkibiades vajab enesehoolt, sest Ateena haridus on ebapiisav poliitiliseks valitsemiseks. Hiljem aga muutub enesehool üldiseks põhimõtteks, mida peab tegema nagunii, sest haridus seda ei paku (lk 75).

Rooma stoikude kirjutistes varasemad enesehoole tingimused (pead olema noor aristokraat kel on eeldused valitseda ja kes peab ennast tundma õppima) langevad ära (lk 82). Post-platonistlikes liikumistes hõlmab enesehool kogu elu (lk 86). Noored peavad seda harrastama, et valmistuda poliitiliseks eluks ja vanad selleks, et kasvada taas nooreks (lk 88). Enesehool on seega eluaegne amet.

Esimese ja teise sajandi vahetusel ei olnud enesehool enam kindla sihiga. Enesehoole eesmärk ei olnud enam valmistada isikut ette teiste üle valitsemiseks. Enesehoolest sai ettevalmistus, mida kõik inimesed võinuks harrastada (lk 112).

Kreekas ja Roomas oli enesehool seotud kindlate praktikate, institutsioonide ja gruppidega, mis välistasid üksteist. Enesehool ei olnud ainult aristokraatide asi, vaid ka madalad klassid võisid moodustada ühendusi, milles tegeleti eneseteraapiaga (lk 113-114).

Interindividuaalse praktikana oli enesehool seotud sõprusega. Siin on näiteks toodud Seneca ja Serenuse suhe, mis peale majandusliku toetuse sisaldas ka nö "hingeteenust" (lk 115).

Antiigis oli enesehool seotud üldise elamiskunstiga. Enesepraktika sulandub ühte elu endaga. Enesepraktika eesmärk seega on ettevalmistus vanaks eaks, mis näib priviligeeritud olemisvormina ja subjekti enesetäiuse ideaalse punktina. Sa pead olema vana, et olla subjekt (lk 126).

...question og ignorance and memory, memory being precisely what enables one to pass from ignorance to non-ignorance, from ignorance to knowledge (savoir), it being understood that ignorance cannot escape from itself on its own. (Foucault 2005: 129)

"The philosopher is the hegemon (guide) for everyone in what concerns the things apporpriate to their nature." (C. Musonius Rufus, Reliquiae (O. Hense editor) p. 71)

Rhetoric is the inventory and analysis of the means by which one can act on other by means of discourse. Philosophy is the set of principles and practices acailable to one, or which one makes available to others, for taking care of oneself. (Foucault 2005: 135-136)

...in Plato's text, in Socrates' contribution, care of the self is definitley distinguished from the care of the body, that is to say diatetics, the care for one's goods, that is to say economics, and the lover's care, that is to say erotics. Well, you see now, rather, that these three domains - diatetics, economics, erotics - are reintegrated, but as a reflecting surface, as the occasion, so to speak, for the self to test itself, train itself, and develop the practice of itself which is its rule of life and its objective. Diatetics, economics, and erotics appear as domains of application for the practice of the self. (Foucault 2005: 162)

...Epicurean conception of friendship maintains to the end the principle that in friendship one seeks only oneself or one's own happiness. Friendship is just one of the forms given to the care of the self. (Foucault 2005: 195)

To know oneself is to know the true. To know the true is to free oneself. And these different elements are joined together in the act of recollection as the fundamental form of knowledge. (Foucault 2005: 210)

Seneca says that philosophy spins the subject around on himself, that tis is to say it performs the action by which, traditionally and legally, a master freed his slave. There was a ritual gesture in which the master turned his slave around on the spot in order to show, to demonstrate and effectuate his freedom from subjection. (Foucault 2005: 213)

...if we take the question of power, of political power, situating it in the more general question of governmentality understood as a stretegic field of power relations in the broadest and not merely political sense of the term, if we understand by governmentality a stretegic field of power relations in this mobility, transformability, and reversibility, then I do not think that reflection on this notion of governmentality can avoid passing through, theoretically and practically, the element of a subject defined by the relationship of self to self. Although the theory of political power as an institution usually refers to a juridical conception of the subject of right, it seems to me that the analysis of governmentality - that is to say, of power as a set of reversible relationships - must refer to an ethics of the subject defined by the relationship of self to self. QUite simply, this means that in the type of analysis I have been trying to advance for some time you can see that power relations, governmentality, the government of the self and of others, and the relationship of self to self constitute a chain, a thread, and I think it is around these notions that we should be able to connect together the question of politics and the question of ethics. (Foucault 2005: 252)

Enesesse pöördumine toimub läbi enese praktika enesel. Selleks praktikaks on askeesis (lk 314).

[järelmärkustest] 28. In his edition of Seneca, Paul Venye notes: "scratching the head with one finger, an 'autistic' action, lacked virile dignity; it was a feminine gesture" (p. 720). [lk 353]