The Society of the Spectacle

Debord, Guy [1967] 1994. The Society of the Spectacle. New York : Zone Books

Käesolev teos on sisuliselt üks suur agitatsioon:

Selles sisaldub ideid, mis ühest käest on tuttavad ja teisest käest formuleeritud moel mida on raske vastu võtta. Näiteks on siin Marxi klassiteadvuse teooria luhtumisest ja Lääne ühiskonna majanduslikust edust kirjutatud nii, nagu olen kuulnud kultuuriteooriate loengutes. Siis on siin ideoloogiast kui väärteadvusest kirjutatud nii nagu ma olen kuulnud diskursuseteooriates. Ja viimaks tsüklilisest ja lineaarsest ajast nagu ma olen lugenud Juri Lotmani sulest. Ometi on Debordi kirjaviisis midagi eemaletõukavalt filosoofilist, taolist keelestamist mis pöörab asju ümber selleks, et pöörata asju ümber. Arvan, et "vaatemängu ühiskond" on eellane Baudrillardi simulatsioonidele, aga ei raatsi täpsustada kuidas. Kaasa võtsin ainult ühe tsitaadi

131
The emergence of political power, seemingly associated with the last great technical revolutions, such as iron smelting, which occurred at the treshold of a period that was to experience no further major upheavals until the rise of modern industry, also coincided with the first signs of the dissolution of the bonds of kinship. From this moment on, the succession of the generations left the natural realm of the purely cyclical and became a purposeful succession of events, a mechanism for the transmission of power. Irreversible time was the prerogative of whoever rules, and the time yardwstick of rulership lay in dynastic succession. The ruler's chief weapon was the written word, which now attained its full autonomous reality as mediation between consciousnesses. This independence, however, was indistinguishable from the general independence of a separate power as the mediation whereby society was constituted. With writing came a consciousness no longer conveyed and transmitted solely within the immediate relationships of the living - an impersonal memory that was the memory of the administration of society. "Writings are the thoughts of the State," said Novalis, "and archives are its memory." (Debord 1994: 95-96)

Siin on lineaarne aeg, sündmuste järgnevus, võimu ülekandmise mehhanism (dünastiate järgnevus, võimu pärimine). Sellele, et pealiku põhiline relv oli kirjasõna, mis nüüd saavutas autonoomse tegelikkuse teadvuste vahelise vahendajana, võin nüüd nimeks panna, Judith Butleri järgi, lingvistifikatsioon. Nonverbalistifikatsioon seisneks võimuoperatsioonide mitteverbaalsete aspektide uurimises - mis tegi valitsejast valitseja? Millised on võimu välised, kehalised, ilmingud? Nendele küsimustele ei ole ma näinud erilist tähelepanu pööratavat.