Suhtluse reguleerimine näo kaudu

Ainsalu, Annaliisa 2000. Suhtluse reguleerimine näo- ja pealiigutuste kaudu eestikeelses meediavestluses. Bakalaureusetöö. Juhendaja Silvi Tenjes. Tartu : Tartu Ülikool

"Vestlus vajab regulatsiooni, sest keeruline on suhelda, kui osutub võimatuks aimata, kes tahab sõna võtta ning kes oma kõnevooru loovutada või katkestada." (lk 4)

"Vestluses kasutab nii kuulaja kui ka kõneleja kõiki oma aistinguid, et luua suhtluspartneri lausete, žestide ja näoväljenduste ühistöö põhjal enda jaoks tähendus." (lk 9)

"Käitumusliku tegevuse alla liigitub verbaalne keel ehk sõnadega väljendatav; paralingvistika - hääletoon, artikulatsioon, häälekõrgus, rütm, valjusus jne ja kineesika ehk kehaga edastatavad liigutused, puudutused ja poosid; kuid mittekäitumusliku hulka võib arvata erinevad füsioloogilised nähtused nagu higistamine, kahvatamine, punastamine, keha temperatuuri tõus, pisarad jne. - nähtused, mis kaasnevad emotsioonidega ja mida on väga raske kontrollida ning ohjeldada." (lk 9) Kentsakal kombel on see Potayoselt pärinev liigitus kooskõlas Rueschi kategooriatega: esimene on action language ja teine on body language. See ei pruugi olla kokkusattumus, sest järgmine ülemkategooria Potayosel on "personaalselt tunnetatavad kehaga seotud aistingud" (lk 10), mis Rueschil on lihtsalt object language.

"Paljud teadlased on seisukohal, et verbaalsel teel edastatud sõnum täidab eelkõige tahtlikku suhtluslikku funktsiooni. Kuid mitteverbaalsel teel edastatud signaaliga rõhutatakse esmajärjekorras oma seisundeid ja kommunikatiivne roll osutub teisejärguliseks..." (lk 12) Vana hea intentsiooni küsimus. Sellele saab väga kergelt vastu vaielda, sest ka enamus käitumisi on vähemal või rohkemal määral tahtlik. Ja samas pole meil ju ka sõnade üle täielikku kontrolli - slip of the tongue, kalduvus öelda seda, mida tegelikult ei tahaks öelda jne. Oma seisundi väljendamine on samuti vaid üks killuke suurest pildist. Lisada võib ka suhtumise vestluspartnerisse, vestluse sisule ja keskkonnale jne.

Näoembleemid: "Enamasti on embleemid käežestid, kuid eksisteerivad ka näoembleemid. Neil embleemidel on sama funktsioon, mis käeembleemidel - nad asendavad sõnu või "teevad märkusi" järgneva lausungi kohta." (lk 15) Kohe järgneb arutlus "infotehnoloogia" teemal, kus Ainsalu mõtleb emootikone, kuid minu mõte triivis kohe näomeemide juurde. Pildid nagu ISHYGDDT, forever alone või trollface tõepoolest täiendavad Internetis verbaalset suhtlemist. Näoembleemide kategooria tuli mulle üllatusena, kuid teisalt saaks sarnaselt käsitleda muidki modaalsusi. Nt minu ühel jalal signatuurpoos oleks seisakuembleem ja jalanõude otsad kokku viimine oleks jalaembleem, aga taolised kategooriad ei näi momendil viivat kuhugi. Iga kehaliigutus võib kanda sümboolset (kokkuleppelist, arbitraarset) tähendust. Siin tuleks muidugi olla tähelepanelik, et Ainsalu räägib korraga näoilmetest (näo lihaste konfiguratsioonid nagu nt emootikonidel) ja näoväljendustest (nt tongue-in-cheek või peakallutus).

lk 16 - nimekiri emootikonidest mida ma ei kujuta ettegi, et keegi tänapäeval Internetis kasutaks ;-J

"Žestid ja näoliigutuse võivad olla kõnet reguleeriva funktsiooniga, sel juhul on kehaliigutused tihedalt seotud vestlusega. Reguleerimine sisaldab mitteverbaalseid märke, mis jälgivad või juhivad vestluspartneri kõnet." (lk 19) Eeldan, et see pidi olema "järgivad", aga ikkagi ei tea, mida ta sellega öelda tahtis. Võib-olla tähtis ta sellega öelda, et ühelt poolt jälgitakse neid märke, et ennast koordineerida ja teiselt poolt kasutatakse selleks, et teist juhtida.

"Ootamatu hingetõmme koos suu avamisega või liialdatud huulte liigutused annavad tunnistust sellest, et kuulajal on öeldule midagi lisada, tavaliselt kaasneb sellega ka käega tehtav žest - sõrme tõstmine andmaks märku, et inimene soovib sõna." (lk 19) Siin on huvitav paralleel - Foucault' analüüsis Vana-Kreeka filosoofide õpetamiskommetest ilmnes, et tõstetud sõrm tähendab arusaamatust. Esmakordsel lugemisel mõtlesin just, et kui tänapäeval loengus parema käe nimetissõrm tõsta, siis ei annaks ma sellega märku arusaamatusest, vaid soovist sõna võtta, nagu on siin kirjeldatud.

"Pilgu suunamise üks olulisematest funktsioonidest on vestluse reguleerimine." (samas) Aga kõige olulisem on ikkagi "vaatamine". Siinkohal märkus endale, et tuleval aastal peaks ikkagi Argyle'i ja Cook'i "Gaze And Mutual Gaze" RVL-i kaudu tellida, kaua ma ikka unistan sellest.

"Kui kuulajaga vastastikust pilkkontakti ei saavutata, siis kõneleja tavaliselt kordab lausungit kõrgendatud või mõnel muul hääletoonil." (lk 20) Tundub liiga absoluutne, aga isiklik kogemus kinnitab. Meenub loeng, kus ma olin "see", kelle poole õppejõud vaatas kõige tihemini ja juhtuski nii, et õppejõud jäi mõnikord samale mõttejupile toppama kuniks ma talle taas oma pilgu ulatasin. See on kummaline näide, sest tegu polnud vestluse, vaid üks-paljudega suhtlemisega, aga silmsideme tähtsus ilmneb siit siiski.

"Suhtluses on kuulajal täita passiivne roll." (lk 23) Verbaalselt, jah - see implikatsioon on juba sõna "kuulaja". Hea kuulaja on kuulates "aktiivses ja tähenduslikus vaikuses", nagu Foucault' seda nimetab.

"Erinevates kultuurides on väljendus- ehk esiletoomise reeglite (ingl display rules) väga erinev osakaal." (lk 30) Mina tõlkisin display rules-i eesti keelde kui kuvamisreeglid.