Keel ja müüt

Cassirer, Ernst 2007 [1925]. Keel ja müüt : Täienduseks jumalate nimede probleemile. Tallinn : Eesti Keele Sihtasutus

Pärast esmakordset lugemist jäi mind painama, mida ma sellest välja ei lugenud? Aasta aega tagasi oli see etümoloogiline karavan, millega Cassirer siit justkui niisama läbi jalutab, liiga võõras, et ennast avada. Seekordsel lugemisel avastasin aga, et siin ei olegi väga midagi, mis võiks end avada. See teos on väike vahepala Cassireri põhitööde kõrval, kommentaar probleemidele millega ta juba on tegelenud Sümboolsete vormide filosoofias.
Palju sarnasusi leidsin Juri Lotmani mõttetööga, nt keele, müüdi ja kultuuri käsitlemises. Nimetamise osa puudutas mind sügavalt, aga jätsin tsiteerimata. Siia kandsin ümber Cassireri märgidefinitsiooni ja hetkejumala kirjelduse:

Kõiki märke aga köidab vahendatuse needus: märk peab varjama, et midagi ilmutada. (Cassirer 2007: 14)

Meie jaoks vanima eristatava tasandina müüdilises mõtlemises tõuseb esile "hetkejumala" teke. Neis ei personifitseeru mingi üldine loodusjõud ega inimeste elu teatud kindel tahk, et mõni samasena korduv joon või seisund võiks fikseeruda ja muutuda püsivaks müütilis-religioosseks kujndiks, vaid see on täiesti momentne, silmapilkne erutus, põgusalt ilmuv ning sama kiiresti kaduv hingeline sisu, mis end objektiveerib ja väljapoole maha laeb, luues hetkejumala kujundi. Iga inimest puudutav mulje, erutav soov, peibutav lootus või ähvardav hädaoht võib temas sel moel religioosselt tegusaks muutuda. Kui silmapilkne aisting annab asjale meie ees, seisundile, millest end leiame, meid hämmastavale väe toimele, korraga jumaliku aktsendi ja väärtuse - siis kogetakse ja luuakse hetkejumal. Ta seisab meie ees vahendamatus ainukordsuses ja omaette, mitte kui mingi jõu osa, mis end siin ja seal, erinevates kohtades ruumis ja eri ajahetkedel ning eri subjektidele mitmekesisena ja siiski samasugusena võib ilmutada, vaid kui miski, mis ainult siin ja praegu ühes jagamatus elamuse momendis on ainsa subjekti jaoks kohalolev, teda oma kohaloluga vallutades ja lummates. (Cassirer 2007: 27)