Towards semiotic theory of hegemony

Ventsel, Andreas 2009. Towards semiotic theory of hegemony. Tartu University Press

Esmakordsest lugemisest erines seekordne metsikult. Kui tõestust ei oleks, mõtleksin, et esimesel korral nagu ei lugenudki, nii palju läks minust mööda. Muidugi on tõenäoline, et aasta pärast üle lugedes loen siit veel hoopis midagi muud välja. Praegusel korral lugesin siit välja poliitsemiootika algmed. Enne väljavõtete juurde minemist tahan vaagida selle üle, et päris pikalt pidasin pealkirja esimest sõna kummaliseks, aga selgituse leidsin googeldades. Selle järgi on mõlemad õiged, aga towards rohkem Briti ja toward rohkem Ameerika Inglise sõnad. Eeldan, et Ventsel oli oma tööd pealkirjastades Essexi koolkonna mõjuväljas, niiet kõik on ikkagi coherent.

...in many cultural spaces the word "politics" has, for certain reasons, acquired a negative connotation and thus many discursive practices hide their true political character (identity). (Ventsel 2009: 9)

Hea point. Selgitab seda, miks ideoloogiline tähistuspraktika alatasa väldib eksplitsiitset poliitilisust, aga implitsiitselt on seda vägagi. Ühtlasi avab akna paljude ühiskondlike nähtuste tegeliku poliitilise motiveerituse uurimiseks. Võib oletada, et sellisel "peidetud poliitilisusel" on siiski mingid välised tunnused ja väljendused, mis võivad olla ka mitteverbaalsed.

For the most part, the mechanisms of the functioning of power are not based on justice, law, and the threat of punishment, but rather on techniques, ideals that express normality and various mechanisms of control (Foucault 1990: 89-90). (Ventsel 2009: 10)

See ühenduslüli võimu ja normaalsuse vahel pärineb Foucault' seksuaalsuse ajaloost (pole veel lugenud). Seostub mõttega, et võim toodab "õiget" käitumist, on ühiskonna toimimise seisukohalt üheaegselt piirav ja produktiivne.

Richard H. Brown has made use of the metaphor of experience and knowledge as language and text - the entire human experience, as well as social reality that he describes, is a rhetorical enterprise (Brown 1987). In his later works he uses the metaphor of textuality, which according to Brown has two sources: structural semiotics and the hermeneutics of meaning. The first would specialize on the syntax and grammar of knowledge and society, whereas the latter would concentrate on semantics and pragmatics, on meanings that are manifested through activities on a particular background. Politics, institutions and identities are constructed, negotiated or altered by acts of persuasion, which can be understood in rhetorical terms (Brown 1994: 44-45)

Esimene viide on esseekogumikule "Society as text" (Tartus kahjuks pole). Idee kõlab huvitavalt: kogemus ja teadmine kui keel ja tekst. Eeldan, et järjekord on ikka selline, et kogemus on tekst ja teadmine on keel, millega kogemust "loetakse". Võib-olla tuleks seda teost lugeda, kui Friebeli mitteverbaalse retoorikani jõuan.

This particular signifier - the 'empty signifier' in Laclau's signifiers, or discourse, subordinating to a greater or lesser extent all other members of the discourse by letting them appear as equivalent and by undermining their mutual differences. (Ventsel 2009: 31)

Lõpuks meikib sõna "samaväärsusahel" senssi. Kohe leidsin ka endale tuttava näite: kristlase jaoks on kõik "paganate" usundid samaväärsed. See on muidugi erijuht, aga leidub ka radikaalsem näide: Jehoova tunnistajate suhtumine "maailma" - kõik, mis paikneb väljaspool nende oma diskursust, on ühtemoodi Saatanast.

...discourse or text (semiosphere)... (Ventsel 2009: 33)

Milline meeldiv üllatus! Kui ma eelmisel kevadel semiosfääri uurisin ja lõpuks nimekirja tegin, mis ühe või teise autori jaoks on semiosfäär, jäi tekst välja. Oleksin pidanud aimama, et kui Mihhail Lotmani jaoks on semiosfääriks keel, siis kellegi jaks on semiosfäär ka tekst (või diskursus).

Ventsel, Andreas 2007. The construction of the 'we'-category: Political rhetoric in Soviet Estonia from June 1940 to July 1941. Sign System Studies 35. ½, 249-267

The focus of studying political power moves away from the sovereign forms of power like state or administrative apparatus and the hithero systematically concealed forms of power enter the center of attention in the social sciences. In this framework politics can be conceptualised as "a practice of creation, reproduction and transformation of social relations" (Laclau, Mouffe 1985: 153) that can always be seen as an expression of the powers of discourse. One of the possibilities for constructing a power relation is through the use of deictics. (Ventsel 2007: 252)

Ventsel, Andreas 2009. The role of political rhetoric in the development of Soviet totalitarian language. Russian Journal of Communication, Vol. II, No. 1/2 (Winter/Spring 2009), 9-26

Scientific discourse is characterised by attempts to minimise the ambiguity of the lexicon, which should ideally halt the drift of signifiers in relation to the signified. (Ventsel 2009: 10)

Täpselt see põhjus, miks erialakirjandust on kergem lugeda kui ilukirjandust; terminid korduvad ja kannavad ideaalis täpselt sama tähendust, sellal kui ilukõne üritab tähendust kohale toimetada entroopilisema keelekasutusega.

A semiotic view to ideology is to be found in Reis's semiotic theory of ideology (1993). (Ventsel 2009: 10)

Mainitud teose pealkiri on sarnane käesolevaga: Towards a semiotics of ideology. Peab olema hea, kui mõlemad koopiad on käesoleval hetkel välja laenutatud.

Ideologem - ideologically loaded word or expression (Kupina 1995, p. 13). (Ventsel 2009: 15)

Pärineb venekeelsest teosest. Meeldib, et ideologeem võib olla nii sõna kui ka väljendus, ehk ka mitteverbaalne märk. Saluudid, näiteks.

Kolm vahepealset artiklit ei toonud seekord ühtegi tsitaati, kuigi ka need siin on enamjaolt tsiteerimise tsiteerimised. Võib olla on asi selles, et Ventseli originaalsed mõtted, Laclau ja Lotmani ühildamine ja muu, on juba liiga selged, et neid märgata. Küll aga märkasin, et siin toimiti täpselt Rueschi sõnade vastu, kui viimane väitis, et mõisted nagu digitaalne ja analoogne, ehk Lotmani diskreetne ja kontinuaalne, sobivad ainult kirjeldamiseks, mitte seletamiseks. Seepärast tundus minu jaoks osa Laclau ja Lotmani ühildamisest meelevaldne, aga samas pole mul midagi täpsemat kosta, sest ma ei ole Laclaud ise lugenud peale ühe seminariteksti. Arvan, et tulevikus uuesti lugemine kulub ikkagi ära.