1997. Filosoofilise hermeneutika klassikat. Ilmamaa
Mitte keerukas, aga - võttes Andrus Tooli tõlkeharjumustest matti - intrikaatne:
Selle köite sisu tsiteerida oleks kummaline, aga kunagi ei või teada, olen näinud sellele (vähemalt Tooli saatele) viidatavat. Selleks puhuks jätan siia ka sisse skanneeritud avalehed. Ja Tooli saatesõna pealkiri on "Hermeneutika ja filosoofia. Saateks. Lk 251-328".
Kunst kõnelda ja kunst mõista seisavad (vastavalt) teineteise vastas. (lk 10)
Nii nagu iga kõne omab kahekordset suhet keele tervikusse ja oma autori mõtlemise tervikusse, nii koosneb ka igasugune mõistmine kahest mõmendist: mõista kõnet keeles esile tooduna [grammaatiline] ja mõista teda faktina mõtlejas [psühholoogiline]. (lk 12)
Vaid tähtsusetu puhul rahuldume me ühekordse lugemisega. (lk 33)
Wilhelm Dilthey
Meie tegevus eeldab kõikjal teiste inimeste mõistmist; suur osa inimlikust õnnest tekib järeletundmisest (Nachfühlen) võõraile hingeseisundeile; kogu filosoofia- ja ajalooteadus põhineb eeldusel, et ainult sellist järelemõistmist (Nachverständnis) saab ülendada objektiivsuseni. (lk 41)
Võõras olemasolu on meile kõigepealt antud aga üksnes väljaspoolt meelefaktides, žestides, helides, tegudes. Alles selle, mis niiviisi üksikute märkidena meeltesse langeb, jäljendamise (Nachbildung) kaudu täiendame seda sisemist. Kõik - selle täienduse aine, tema struktuuri, tema individuaalseimad jooned - peame üle kandma omaenese elususest (Lebendigkeit). (lk 42)
Mõistmisel on erinevad astmed. Selle põhjuseks on eelkõige huvi. Kui huvi on piiratud, on seda ka mõistmine. Kui käsitult me kuulame mõnda seletust: me paneme selles tähele vaid mõnd meile praktiliselt tähtsat punkti ega tunne huvi kõneleja siseelu vastu. Seevastu teistel juhtudel me püüame pingsalt tungida kõneleja sisemusse iga ilme, iga sõna kaudu. (lk 43)
Martin Heidegger
Maailmas-olemise olemusliku visandi olemisviisiga olev omav oma olemist olemismõistmist konstitueerivana. (lk 134) [I don't speak heidegger.]
Selle eksistentsiaalselt esmase kuulatamisvõime (Hörenkönnens) alusel on võimalik midagi sellist kui kuuletumine, mis ise on fundamentaalselt veel algupärasem kui see, mida psühholoogias määratletakse "eelkõige" kuulamisena - kõlade tajumine ja helide kuulmine. Ka kuuletumine omab mõistva kuulamise olemisviisi. "Eelkõige" ei kuule me ilmaski mürasid ja helikogumeid, vaid kriuksuvat vankrit, mootorratast. Kuulatakse kolonne marsil, põhjatuult, toksivat rähni, praksuvat tuld.
Vajaks juba väga kunstlikku ja komplitseeritud hoiakut, et "kuulata" "puhast müra". Et me aga eelkõige kuuleme mootorratast ja vankrit, on fenomenaalne tunnistus selle kohta, et olemasolemine maailmas-olemisena viibib ikka juba maailmasiseselt käepärase juures ja eelkõige üldse mitte "aistingute" juures, mille tunglus peaks esmalt vormitama, et anda hüppelauda, millelt subjekt end lahti tõukab, et lõpuks "maailmani" jõuda. Olemasolemine on olemuslikult mõistvana eelkõige mõistetu juures. (lk 157)
Hans-Georg Gadamer
Iga ütlus omab eeldusi mida ta välja ei ütle. (lk 177)
Kui antiik poleks klassikaliseks saanud, see tähendab eeskujupäraseks iga lausumise, mõtlemise ja loomise jaoks, siis poleks ka klassikalist filoloogiat. Kuid see kehtib ka iga muu filoloogia jaoks, et temas toimib lummatus teisest, võõrast või kaugest, mis end meile avab. (lk 180)
Nagu kõik võrdpildid, nii lonkab ka see. Kuid ühe võrdpildi lonkamine pole puudus, vaid tema poolt teostatava abstraktse tulemuse pöördkülg. (lk 231)
Kõigi inimestevaheliste elusuhete sisemine ajaloolisus seisneb selles, et vastastikuse tunnustuse pärast tuleb pidevalt võidelda. (lk 223)
Armastuse tee, mida Diotima õpetab, viib kaunitelt kehadelt kaunite hingedeni ja sealt kaunite tavade, kommete ja seadusteni, lõpuks teadusteni (näit. kaunite arvuvahekordadeni, mida õpetab arvuõpetus), selle "kaunite kõnede laia mereni" - ja viib üle kõige selle väljapoole. (lk 234)
...metafoorika... (lk 242) [Okei.]
Andrus Tool
...blameerivat... (lk 269) [Ei.]
Eluobjektivatsioonid on sfäär, milles inimene leiab end olevat sünnist peale. "Veel enne, kui ta kõnelema õpib, on ta juba täiesti sisse kastetud ühisuste (Gemeinsamkeiten) meediumisse. Žeste ja ilmeid, liigutusi ja hüüatusi, sõnu ja lauseid õpib ta mõistma vaid seetõttu, et need tulevad talle ette üha nendesamadena ja sellessamas suhtes tollesse, mida nad tähendavad ja väljendavad. Nii orienteerub üksikisik objektiivse vaimu maailmas". Niisugust orienteerumist nimetab Dilthey "elementaarseks mõistmiseks". (lk 299)
0 comments:
Post a Comment