Plato 2004. Republic. Translated from the New Standard Greek Text, with Introduction, by C. D. C. Reeve. Indianapolis; Cambridge: Hackett Publishing Company, Inc. [Book 1]
[Cephalus:] I want you to know, you see, that in my case at least, as the other pleasures - the bodily ones - wither away, my appetites for discussions and their pleasures grow stronger. So please do as I ask: have your conversation with these young men, and stay here with us, as you would with your close friends and relatives. (Plato 2004: 2; 328d)
"ὡς εὖ ἴσθι ὅτι ἔμοιγε ὅσον αἱ ἄλλαι αἱ κατὰ τὸ σῶμα ἡδοναὶ ἀπομαραίνονται, τοσοῦτον αὔξονται αἱ περὶ τοὺς λόγους ἐπιθυμίαι τε καὶ ἡδοναί." (Perseus) - Joonealune märkus viitab siin katkendile 486d6-e1, kus kus Sokrates vaagib, et kui inimese ihad voolavad õppimise ja muu taolise poole, siis ta on huvitatud naudingutest, mida hing kogeb iseenesest ja on ükskõikne nende suhtes, mis tulevad läbi keha - vähemalt, kui ta ei ole petis vaid tõeline filosoof.
[Cephalus:] You see, a number of us who are more or less the same age often get together, so as to preserve the old saying. When they meet, the majority of our memberse lament, longing for the lost pleasures of their youth and reminiscing about sex, drinking parties, feasts, and the other things that go along with them. They get irritated, as if they had been deprived of important things, and had lived well then but are not living now. Some others, too, even moan about the abuse heaped on old people by their relatives, and for that reason recite a litany of all the evils old age has caused them. But I don't think they blame the real cause, Socrates. After all, if that were the cause, I too would have had the same experience, at least as far as old age is concerned, and so would everyone else of my age. But as it is, I have met others in the past who don't feel that way - in particular, the poet Sophocles. I was once present when he was asked by someone, "How are you as far as sex goes, Sophocles? Can you still make love to a woman?" "Quiet, man," he replied, "I am very glad to have escaped from all that, like a slave who has escaped from a deranged and savage master." I thought at the time what he said was sensible, and I still do. You see, old age brings peace and freedom from all such things. When the appetites cease to stress and importune us, everything Sophocles said comes to pass, and we escape from many insane masters. But in these matters, and in those concerning one's relatives, the real cause isn't old ag, Socrates, but the way people live. If they are orderly and contented, old age, too, is only moderately onerous; if they aren't, both old age, Socrates, and youth are hard to bear. (Plato 2004: 3; 329a-d5)
Enamus inimesi, kes virisevad vanaduses selle üle, et nad on kaotanud need naudingud, mis neil olid nooruses (seks, joomapeod, pidusöögid jne), vaevlevad ihaleva hingejao ülemvõimu all ja peavad kehalisi naudinguid elu mõtteks. Teised, nagu Sophokles, tunnevad end vanaduses nagu nad oleksid lõpuks pääsenud hullumeelse ja metsiku orjapidaja küüsist. Kui ihad lakkavad meid rõhumast ja ahistamast, põgeneme justkui hullude juhtide käest. Küsimus ei ole aga tegelikult vanuses, vaid eluviisis, sest korrapärase ja rahuloleva eluviisiga inimese jaoks on vanadus mõõdukalt koormav; aga nende jaoks, kelle eluviis ei ole korrapärane ja rahulolev, on nii noorust kui vanadust raske taluda. - Ilmselgelt hakkab siin juba pihta tiraad ihaleva hingejao vastu; a la kuidas kehaliste naudingute nimel elav inimene ei erine loomast, vb isegi taimest, kes lihtsalt toitub ja vegeteerib.
[Cephalus:] But you are well aware, Socrates, that when someone thinks his end is near, he becomes frightened and concerned about things he did not fear before. It is then that the stories told about Hades, that a person who has been unjust here must pay the penalty there - stories he used to make fun of - twist his soul this way and that for fear they are true. And whether because of the weakness of old age, or because he is now closer to what happens in Hades and has a clearer view of it, or whatever it is, he is filled with foreboding and fear, and begins to calculate and consider whether he has been unjust to anyone. If he finds many injustices in his life, he often even awakes from sleep in terror, as children do, and lives in anticipation of evils to come. But someone who knows he has not been unjust has sweet good hope as his constant companion - a nurse to his old age, as Pindar says. (Plato 2004: 4; 330d5-331a)
Märgin siin üles, sest pärastelu kohta hirmuäratavate lugude rääkimine on üks neist asjadest, mida Kallipolises ei tohi teha: "only stories that will make the guardians "least likely to fear death"" (Reeve 2004: xvii). Kusjuures, tolle katkendi juures mõtlesin lugedes, et asjad, mida Sokrates ütleb, et ei tohiks ideaalses ühiskonnas teha, on just täpselt need asjad mida kristlased teevad: raevukas ainujumal, kes karistab mitte-uskujaid põrgutulega esitab jumalat halvas valguses ja paneb inimesi surma/pärastelu kartma. Eriti puudutab see käsku "no "lamentations of famous men" who have suffered defeat and died" - ja mida muud on Jeesuse lugu kui hädalaul kuulsast mehest, kes kannatas lüüasaamist ja suri.
[Socrates:] But speaking of that thing itself, justice, are we to say it is simply speaking the truth and paying whatever debts one has incurred? Or is it sometimes just to do these things, sometimes unjust? I mean this sort of thing, for example: everyone would surely agree that if a man borrows weapons from a sane friend, and if he goes mad and asks for them back, the friend should not return them, and would not be just if he did. Nor should anyone be willing to tell the whole truth to someone in such a state. (Plato 2004: 5; 331c5)
Meenub seik Eesti poliitikast päris palju aastaid tagasi (kahjuks ei mäleta millal, kes või mis oludes, sest olin üsna noor) kui keegi väitis, et ta ei saa ametist tagasi astuda või valimisi korraldada vms, sest Eesti ühiskond on hullumeelne ja hullumeelsele ei saa anda õigust otsustada iseenda üle. See oli nii rumal demagoogiavõte, et kogu meedia tegi selle peale külakuhja.
POLEMARCHUS: Someone who is both believed to be good and is good is a friend; someone who is believed to be good, but is not, is believed to be a friend but is not. And the same goes for enemies. (Plato 2004: 10)
Tundub samalaadne Sokratese käsitlusega valetamisest, mida Reeve tutvustas sissejuhatuses. Pmst nagu asi-iseeneses (mis on) ja asi-meie-jaoks (mis me arvame, et on).
[THRASYMACHUS:] What nonsense you two have been talking all this time, Socrates! Why do you act like naïve people, giving way to one another? If you really want to know what justice is, don't just sak questions and then indulge your love of honor by refuting the answers. You know very well it is easier to ask questions than to answer them. Give an answer yourself and tell us what you say the just is. And don't tell me it is the right, the beneficial, the profitable, the gainful, or the advantageous, but tell me clearly and exactly what you mean. For I won't accept such nonsense from you. (Plato 2004: 13; 336c)
Thrasymachus ütleb välja mida iga lugeja võiks mõelda eelnevast arutelust selle üle, kas õiglus on teha sõpradele head ja vaenlastele halba või kas kuivus suudab teha midagi märjaks, jne.
THRASYMACHUS: Listen, then. I say justice is nothing other than what is advantageous for the stronger. Well, why don't you praise me? No, you are unwilling. (Plato 2004: 15; 338c)
Õiglus ei ole midagi muud kui see, mis on tugevamale kasulik.
THRASYMACHUS: Don't you know, then, that some cities are ruled by a tyranny, some by a democracy, and some by an aristocracy?
SOCRATES: Of course I do.
THRASYMACHUS: And that what is stronger in each city is the ruling element?
SOCRATES: Certainly.
THRASYMACHUS: And each type of rule makes laws that are advantageous for itself: democracy makes democratic ones, tyranny tyrannical ones, and so on with the others. And by so legislating, each declares that what is just for its subjects is what is advantageous for itself - the ruler - and it punishes anyone who deviates from this as lawless and unjust. That, Socrates, is what I say justice is, the same in all cities: what is advantageous for the established rule. Since the established rule is surely stronger, anyone who does the rational calculation correctly will conclude that the just is the same everywhere - what is advantageous for the stronger. (Plato 2004: 15; 338d5-339a)
Mõnes linnas valitseb türannia, mõnes demokraatia ja mõnes aristokraatia. Tugevaim igas linnas on valitsev element, kes loob iseendale kasulikke seadusi. Kuna seadusandlus on ennast-teenindav, kuulutab iga valitseja, et mis on tema valitsetavate jaoks õiglane, on tema jaoks kasulik. Neid, kes sellest kõrvale kalduvad, karistatakse kui seadusetut ja ebaõiglast. Õiglus on seega igas linnas sama: see, mis on kehtivale korrale kasulik. - Viimased aastad on täis ilmekaid näiteid. Euroopa ja Ameerika "inimõigused" on Qatari ja ülejäänud islamimaailma jaoks mitte midagi. Või siis 6. jaanuari riigipõõrdekatse USA-s: valitseva demokraatliku korra seisukohalt oli see ebaseaduslik riigipöördekatse; Trumpi toetajad, kes tahtsid temast teha samasugust autokraatlikku, igavesti võimul olevat valitsejat nagu Putin, Łukašenka, Orbán ja Xi Jinping, on demokraatlikud valimised - kui nad juhtuvad kaotama - ebaõiglased.
[SOCRATES:] But let's examine it more closely. Haven't we agreed that the rulers are sometimes in error as to what is best for themselves when they give orders to their subjects, and yet that it is just for their subjects to do whatever their rulers order? Wasn't that agreed?
THRASYMACHUS: I suppose so.
SOCRATES: You will also have to suppose, then, that you have agreed that it is just to do what is disadvantageous for the rulers and those who are stronger, whenever they unintentionally order what is bad for themselves. But you say, too, that it is just for the others to obey the orders the rulers gave. You are very wise, Thrasymachus, but doesn't it necessarily follow that it is just to do the opposite of what you said, since the weaker are then ordered to do what is disadvantageous for the stronger? (Plato 2004: 16; 339d5-339e5)
Ka siin võib aimata, et loogika on sarnane filosoof-kuninga valetamise teemaga: see, mida valitseja arvab, et on talle endale kõige kasulikum, ja see, mis on päriselt talle endale kõige kasulikum, võivad olla erinevad asjad. (Võib aimata, et Sokrates kasutab sama, pmst ontoloogilise ja epistemoloogilise, eristust läbivalt.) Siin on tulemuseks see, et valitsetav rahvas võib olla seadusega kohustatud tegema midagi, mis tegelikult ei ole valitseja(te)le endile kasulik - kui valitsetavad seda teavad, siis see on pmst malicious compliance.
SOCRATES: So no kind of knowledge considers or enjoins what is advantageous for itself, but what is advantageous for the weaker, which is subject to it. [...] Surely then, no doctor to the extent that he is a doctor, considers or enjoins what is advantageous for himself, but what is advantageous for his patient? For we agree that a doctor, in the precise sense, is a ruler of bodies, not a moneymaker. Isn't that what we agreed? (Plato 2004: 20; 342d)
Sokrates üritab üsna raskestimõistetava loogikaga jõuda selleni, et valitseja on õiglane kui ta teeb seda, mis on kasulik tema valitsetavatele. Võib aimata, kuidas siit johtub kogu ülejäänud Vabariik, milles valitsejate/seaduseandjate klassi peaks kogu ühiskonna õnnelikkuse nimel tegutsema. Natuke kriibib võib-olla see, et mitte ükski arst ei tee seda, mis on talle endale kasulik, millele räägib tugevast vastu nt USA tervisesüsteem, kus ravimitööstus maksab arstidele, et need soovitaksid oma patsientidele konkreetseid ravimeid.
THRASYMACHUS: You think that shepherds and cowherds consider what is good for their sheep and cattle, and fatten them and take care of them with some aim in mind other than what is good for their master and themselves. Moreover, you believe that rulers in cities - true rulers, that is - think about their subjects in a different way than one does about sheep, and that what they consider night and day is something other than what is advantageous for themselves. You are so far from understanding justice and what is just, and injustice and what is unjust, that you do not realize that justice is really the good of another, what is advantageous for the stronger and the ruler, and harmful to the one who obeys and serves. Injustice is the opposite, it rules those simpleminded - for that is what they really are - just people, and the ones it rules do what is advantageous for the other who is stronger; and they make the one they serve happy, but they do not make themselves the least bit happy. (Plato 2004: 21; 343b-343c)
Thrasymachus süüdistab Sokratest naiivsuses kui ta tõesti nuu arvab, et "no one in any position of rule, to the extent that he is a ruler, considers on enjoins what is advantageous for himself, but what is advantageous for his subject" (lk 20; 342e5). Karjus ei ole niivõrd huvitatud karja enda heaolust, nende endi nimel, sest ta ei teeni karja, vaid karja omanikku. Mulle jääb mulje, et Thrasymachus tahab siin öelda, et see, mis on valitseja seisukohalt õiglane, on valitsetavate seisukohalt ebaõiglane. Olulisim punkt on siin muidugi see, et valitsetavad teenivad valitseja, mitte iseenda, hüveks. Jutt käib justkui võõrandumisest.
[THRASYMACHUS:] Finally, when each of them holds political office, a just person - even if he is not penalized in other ways - finds that his private affairs deteriorate more because he has to neglect them, that he gains no advantage from the public purse because of his justice, and that he is hated by his relatives an acquaintances because he is unwilling to do them an unjust favor. The opposite is true of an unjust man in every respect. (Plato 2004: 21; 343e)
See on huvitav seik, sest just sel põhjusel olevat ühe jutustuse järgi tabanud pütaagorlaste kogukonda allakäik: pütaagorlased andsid oma eraomandi ära ja ei toonud oma sugulastele enam mingeid eeliseid või tulu: "The leaders of the opposition were those most closely linked to the Pythagoreans by family and friendship, for they, like most people, disliked much of what the Pythagoreans did, as being peculiar and different from what others did; but also felt most strongly that the loss of privilege was an affront to them alone. [...] Then their kinsfolk were even more angry and offended, because the Pythagoreans gave the right hand only to Pythagoreans, not to any [|] other relation except to their parents, and because they treated their property as common to Pythagoreans and alienated from their kin." (Iamblichus 1989: 107-107). - Mis kasu on sul nõost või isegi vennast kui ta töötab linnavalitsuses, aga on osa mingist kultusest, mis keelab tal sulle eeliseid sahkendamast?
SOCRATES: Then you do not understand the sort of wages for which the best people rule, when they are willing to rule. Don't you know that those who love honor and those who love money are despised, and rightly so? (Plato 2004: 25; 347b)
Neid, kes ihaldavad rikkust (ja luksust) ja neid, kes ihaldavad au (ja kuulsust) jälestatakse?
[SOCRATES:] Now, the greatest punishment for being unwilling to rule is being ruled by someone worse than oneself. And I think it is fear of that that makes good people rule when they do rule. They approach ruling, not as though they were going to do something good or as though they were going to enjoy themselves in it, but as something necessary, since it cannot be entrusted to anyone better than - or even as good as - themselves. In a city of good men, if it came into being, the citizens would fight in order not to rule, just as they now do in order to rule. (Plato 2004: 26; 447c-d)
Hmm. Selleks, et saada inimesi, kes ei otsi rikkust ja kuulsust, valitseja-ametisse, tuleb neid selleks sundida. Meenub see mõte, et presidente ei peaks valima rahvas (sest see on põhimõtteliselt kuulsuse-mängu, millele rikkus aitab kaasa) vaid valima rahva hulgast loteriiga. Valitsejaamet peaks olema nagu kodanikukohustus.
SOCRATES: You are doing well at it, too. So please me some more by answering this question: do you think that a city, an army, a band of robbers or thieves, or any other group with a common unjust purpose would be able to achieve it if its members were unjust to each other? (Plato 2004: 31; 351c)
Veel üks ähmaselt tuttav poliitfilosofeem: vargabande liikmed üksteise tagant ei varasta. Ebaõiguse eesmärgil liitunud grupi sees valitseb siiski õiglus. Siin on huvitav õigluse ja sõpruse seos: "justice brings friendship and a sense of common purpose" (samas, 351d5).
Larsoni (Harlan Davidson, 1986) sünoptilisest sisukorrast:
- Sissejuhatav stseen (327a-328b). Sokrates ja Glaucon tuuakse Cephaluse majja, kus toimub põhiline arutelu.
- Sissejuhatav dialoog (Sokrates ja Cephalus, 328c-33d). Probleemi esitamine: Mis on õiglus?
- Esimene määratlus (Cephalus, 331a-d): Õiglus on tõe rääkimine selle tagasi andmine, mis sulle on usaldatud. See on osutunud ebapiisavaks; hullule ei tohi relva tagastada ega kogu tõde rääkida.
- Teine määratlus (Polemarchus, 331d-336a): õiglus on igaühele selle andmine, mis on tema jagu, mida võrdsustatakse kui sõprade abistamist ja vaenlaste kahjustamist.
- Vastuväide (332c-335d). Tõmmates analoogia käsitööga [craft, kunst, tehnika - τέχνη], taandab Sokrates selle määratluse absurdsete järeldusteni:
- a) 332c-333e. Selle määratluse järgi pole õiglusel konkreetset tegevusala, nagu on teistel käsitööaladel (meditsiin hoolitseb keha eest jne), välja arvatud ehk asjade valvamine. See on passiivne ja seetõttu kasutu.
- b) 333e-334b. See, kes teab, kuidas midagi valvata, teab ühtlasi, kuidas seda varastada. Seega, õiglane inimene on varas.
- c) 334c-e. Sõbrad on need, keda me peame heaks, vaenlased need, keda me peame halvaks. On õiglane aidata häid inimesi ja kahjustada halbu inimesi. Aga ajame sageli häid inimesi halbade inimestega segamini. Sellisel juhul on õiglane kahjustada sõpru ja aidata vaenlasi.
- d) 335b-d. On õiglane kahjustada vaenlasi. Aga inimeste kahjustamine muudab neid vähem õiglaseks. Seega, Polymarchose määratluse järgi teeb õiglus inimesi ebaõiglasteks.
- Kolmas määratlus (Thrasymachus, 338c-343a): õiglus on tugevama eelis. See fraas viitab õiglusele riigis, mitte üksikisikus. Valitsejad ("tugevamad") loovad seadusi iseenda eeliseks või kasuks. Nende alamad ("nõrgemad") peavad neid seadusi järgima ja see kuulekus on õiglus. Õiglus seisneb seega selles, et nõrgem tegutseb tugevama kasuks.
- Vastuväide (339b-e): Thrasymachus tunnistab, et valitsejad võivad teha vigu ja kehtestada seadusi iseenda kahjuks. Aga nende alamatel on õiglane neid seadusi järgida. Õiglus oleks seega tugevamale samapalju kasuks kui kahjuks.
- Valitseja ümbermääratlemine (340d-341a): Thrasymachus väidab, et valitseja on nagu käsitööline ja kasutab teadmisi, et teha oma käsitööd. Vead tekivad teadmiste puudumise tõttu. Inimesel, kes valitsemises eksib, napib teadmisi ja eksimise hetkel ta ei ole valitseja. Tõeline valitseja ei eksi kunagi.
- Vastuväide (341c-343a): Sokrates näitab, et teised käsitööd taotlevad kasu oma subjektidele. Meditsiin ei otsi kasu meditsiinile, vaid inimkehale. Aga meditsiin "valitseb" keha ja on seega "tugevam". Seega tugevam valitseb nõrgema kasuks. Sokrates näitab, et Thrasymachuse määratlus läheb iseendaga vastuollu, sest õiglus on tegelikult nõrgema eelis.
- Uus argument (343a-348a). Thrasymachus väidab nüüd, et ebaõiglus (a) toob inimesele kasu ja (b) teeb inimese õnnelikuks.
- Vastuväited (a)-le:
- 345b-348a. Analoogia käsitööga: käsitöö toob kasu oma subjektile, mitte selle tegijale.
- 348b-350c. Tõestus, et õiglased inimesed on targad ja head, ebaõiglased aga rumalad ja halvad. Kui ebaõiglus teeb inimesi rumalaks ja halvaks, saab seeb vaevalt kasumlik olla.
- 350d-352c. Õiglus on tõhusam kui ebaõiglus. Ebaõiglus on lõhestav; isegi kurjategijad vajavad koostööks [omavahelist] õiglust.
- Vastuväide (b)-le, 352d-354a: Kõigel on oma konkreetne funktsioon, mida see oma iseloomuliku headusega [proper excellence - oma 'voorusega'] hästi teostab. Silma funktsioon on nägemine, mida see teostab hästi õigluse ekstsellentsusega. Hinge funktsioon on elamine, mida ta teostab hästi samamoodi oma iseloomuliku õiglusega. Õiglased inimesed elavad hästi ja on seetõttu õnnelikud.
- Järeldus (354a-c). Ülestunnistus, et see ettevõtmine nurjus. Me pole midagi selgeks saanud, sest uurisime õigluse omadusi, mitte selle olemust, mis see iseenesest on.
Ferrari (Cambridge, 2000) sünoptilisest sisukorrast:
372: Sokrates ja Glaucon peetakse Pireuses kinni. Stseeni tegevus toimub Polemarchose majas (328b).
328c: Sokrates vestleb Cephalusega vanadusest (328e) ja jõukusest tulenevatest hüvedest (329e) ning võtab teemaks õigluse (331c): õiglus ei ole lihtsalt aus olemise ja võlgade tagasimaksmise küsimus.
331d: Sokratese ja Polemarchose vaheline arutelu. Pakutakse, et õiglus seisneb selle andmises, mis on kohane: sõpradele anda head, vaenlastele halba (332c). Aga mis kontekstis (332d)? Ja kas õiglane inimene ei pruugi ka kõige paremini osata teha ebaõiglust (333e)? Pealegi, kes on meie sõbrad ja vaenlased (334c)? Ja kas on õiglane kohelda isegi vaenlasi halvasti (335b)?
336b: Thrasymachus võtab sõna. Tema määratlus: õiglus on see, mis on tugevamale hea (338c). Aga kas see tähendab: mida iganes tugevam arvab, on hea (339b)? Polemarchos ja Cleitophon pakuvad selgitusi (340a). Thrasymachus rõhutab, et tugevam, kuniks ta on tugevam, ei tee vigu (340d). Sokrates vastab sellele analüüsiga kunstidest või oskustest: kunsti või oskuse sihiks on see, mis on kasulik tema objektile, mitte selle praktiseerijale (341c). Thrasymachus väidab vastu: karjased ei sihi selle poole, mis on nende lammastele hea (343b). Sokrates eristab karjase muret oma lammaste pärast tema murest elatise teenimise pärast (345c). Ta viitab sellele, et parimad valitsejad ei taha valitseda (347a). Ta pakub kolm argumenti, mis toetavad õiglase elu üle ebaõiglase elu:
- õiglane inimene on tark ja hea, ebaõiglane inimene on rumal ja halb (349b);
- ebaõiglus tekitab sisemist ebakõla ja takistab tõhusat tegutsemist (351b);
- õiglane inimene elab õnnelikumat elu kui ebaõiglane inimene (352d). Kuid see, mis on õiglus iseenesest, tuleb veel alles välja selgitada (354b).
Rowe'i (Penguin Books, 212) ülevaatest Politeia argumendist:
327a-331d: Stseeni-seadmine (taustaks on suur vaatemäng Pireuses, Ateena sadamas) ja vestlus vana ja jõuka ärimehe Cephalusega; mõtisklused vanadusest, elurõõmudest ja raha omamise eelistest; õigluse teema tutvustamine.
331d-336: Cephaluse poeg ja pärija Polemarchus võtab vestluse üle; arutelu ühest viisist kuidas õiglust määratleda ja selle ümberlükkamine; mõne sokraatilise võtmeidee kaudne tutvustamine (nt õiglane inimene ei saa kellelegi kahju teha; kellegi kahjustamine tähendab tema muutmist vähem heaks ja seega vähem õiglaseks).
336b-339b: Professionaalne retoorik Thrasymachus sekkub ja väljendab oma vastikust selle vastu, kuhu suunas vestlus liigub. Miks ei ütle Sokrates, mis tema arvates on õiglus (ja piisab sellest jamast selle kohta, kui kasulik õiglus on!)? Thrasymachus pakub välja ja seejärel seletab oma konkureerivat arvamust õiglusest, ehk "mis on tugevamate huvides", st nende, kellel on poliitiline võim.
339b–345a: Sokrates uurib ja lammutab Thrasymachose õigluse käsitlust, mis osutub sisaldavat väidet, et see, kellel on kõige rohkem võimu - diktaator või türann, kellel on ühtlasi kõige rohkem võimalik ebaõiglust korda saata - on ka kõige õnnelikum. Vähemalt sama suur osa Sokratese tähelepanust on koondunud sellele väitele kui Thrasymachose algsele õiglusemääratlusele; aga kogu tema vastuväite aluseelduseks on, et selleks, et saada, mida mida me tahame, peame me teadma mis see, mida me tahame, tegelikult on.
0 comments:
Post a Comment