·

·
Showing posts with label Tõlge. Show all posts
Showing posts with label Tõlge. Show all posts

Faatiline sõnavahetus

Malinowski lisand, "The Problem of Meaning in Primitive Languages", Ogdeni ja Richardsi teoses The Meaning of Meaning (1923) sisaldab kolme-nelja lehekülge (mis mahuvad ühele A4-le) "faatilise osaduse" teemal. Terve essee taasavaldati 1948. aastal kogumikus Magic, Science and Religion and Other Essays, ja need kolm-neli lehekülge 1972. aastal John Laveri ja Sandy Hutchesoni toimetatud kogumikus Communication in face to face interaction pealkirjaga "Phatic Communication".

2020. aastal ilmus Malinowski esseede kogumikust eestikeelne tõlge (Maagia, Teadus ja Religioon ning Teisi Esseid), millest võrdlesin faatilise osaduse katkendit originaalteksti ja oma isikliku tõlkega. Mulle ei sobinud "faatiline suhtlus", sest minu arvates on õige nimisõna "osadus", aga samas võib ta olla ka Ivan Ivanovitš, kuniks kõik saavad aru, millest jutt käib — mispuhul käesoleva postituse pealkirjas andsin vasteks midagi muud. Nii mõneski punktis jäi võrdluses võidutsema ametlik tõlge, millest kohandasin paremaid tulemusi nii palju kui võimalik. "Autoritatiivset" tõlget ei tasu vast lootma jääda, aga "adekvaatsuse" nimel on optimaalne koostada mitteametlik versioon, mida saab ja peab veel parendama.

Mitte-tõlkijana unistan ka võimalusest, et kui 20. sajandi alguse eestikeelse teaduskirjandusega lähemalt tutvuda siis võib proovida kunstitekstilist tõlget mis võiks jätta veenva mulje, et ta on avaldatud 1924. aastal vms. Võib-olla gooti kirjas ja kõikvõimalike ortograafiliste iseärasustega. Aga isegi selliste ürituste tarbeks on vaja korralikku eestikeelset tõlget:


Tähenduse küsimus algelistes keeltes

Keelt tuleb oma kõige algelisemas funktsioonis vaadelda tegutsemisviisi kuiet mõtte vastumärgina. Metslaste keerulise kõneolukorra analüüs. Kõne põhilised algelised kasutused: kõne-tegutsemises, sõnade rituaalne käsitlemine, jutustus, 'faatiline osadus' (kõne ühiskondlikus lävimises).

Vabas, sihitus ühiskondlikus lävimises kasutatava keele juhtum nõuab erilist tähelepanu. Kui hulk inimesi istub pärast kõigi päevatoimetuste lõppemist ümber külatule, või kui nad ajavad tööst puhates juttu või saadavad mõnda lihtsat käsitööd lobaga, mis on sõltumatu sellest, mida nad parasjagu teevad — siis on selge, et meil on tegu teistsuguse keele kasutamise viisiga, teistsugust tüüpi kõnefunktsiooniga. Keel ei sõltu siin sellest, mis tol momendil parasjagu toimub, ning sel näib isegi olevat puudu igasugususest situatsiooni kontekstist. Mitte ühegi lausungi tähendust ei saa ühendada kõneleja või kuulaja käitumisega, nende tegevuse eesmärgiga.

Lihtne viisakusväljend, mis on metsikute hõimude hulgas sama palju kasutusel kui Euroopa külalistetoas, täidab funktsiooni, millega selle sõnade tähendusel pole peaaegu mitte midagi pistmist. Pärimine tervise järele, kommentaarid ilma kohta, mõne ülimalt ilmselge asjade seisukorra kinnitamine — kõike sellist vahetatakse mitte selleks, et teavitada, käesoleval juhul mitte selleks, et inimesi tegevuses ühendada, kindlasti mitte selleks, et väljendada mingit mõtet. Minu arvates oleks isegi väär öelda, et selliste sõnade eesmärk on jagada ühiseid tundmusi, kuna selline eesmärk säärastelt käibefraasidel tavaliselt puudub, ja kui see teesklebki sellist eemärki, näiteks kaastundeväljendustes, on see ühel pool varjamatult võlts. Mis on siis selliste väljendite põhimõte nagu "Kuidas läheb?", "Aa, siin sa oledki", "Kust sa tuled?" ja "Ilus ilm täna" — mis kõik toimivad erinevates ühiskondades tervitus- ja lähenemisvormelitena?

Ma arvan, et lihtsate ühiskondlikkuste kõnefuktsiooni üle arutledes jõuame inimese ühiskondliku loomuse ühe põhilise aspektini. Kõikides inimestes on teada-tuntud kalduvus ühte koguneda, koos olla, ja üksteise seltskonda nautida. Paljud instinktid ja loomuomased suundumused, nagu näiteks hirm ja riiakus, igasugused ühiskondlikud tundmused nagu näiteks auahnus, edevus, võimu- ja rikkuseiha, sõltuvad ja on seotud selle põhilise kalduvusega mis muudab pelgalt teiste inimeste kohaloleku inimese jaoks hädavajalikuks. Ma väldin sihilikult "karjainstinkti" väljendi kasutamist, sest usun, et kõne all olevat kalduvust ei saa rangelt öeldes pidada instinktiks. Pealegi on "karjainstinkti" mõistet hiljutises sotsioloogilises uurimuses väärkasutatud, aga see on saanud piisavalt populaarseks, et jagada oma seisukohti sel teemal üldise lugejaskonnaga.

Kõne on nüüd selle kalduvusega omavahel seotud, sest loomuseisundis inimesele on teise inimese vaikimine mitte julgustav tegur vaid, vastupidi, midagi häirivat ja ohtlikku. Võõras, kes keelt ei oska rääkida, on kõigile metslashõimudele loomulik vaenlane. Algelisele mõttelaadile, metslaste hulgas või meie endi harimata klassides, tähendab vaikimine mitte ainult ebasõbralikkust vaid otseselt halba iseloomu. Kahtlemata see sõltub palju rahvuse iseloomust, aga kehtib üldreeglina. Vaikuse murdmine, sõnade osadus, on esimene samm seltsisidemete tekitamisel, mis päädib leivamurdmise ja toiduosadusega. Kaasaegne inglise väljend "Ilus päev täna" või melaneeslaste tervitus "Kust tuled?" on vajalikud, et saada üle sellest kummalisest ja ebamugavast pingest, mida inimesed vastamisi vaikides tunnevad.

Esimesele vormelile järgneb keele voog, eelistuste ja võõrastuste sihitu väljendamine, jutustused tähtsusetutest juhtumitest, kommentaarid asjade kohta, mis on täiesti ilmsed. Sellist loba, nagu võib leida algelistes ühiskondades, erineb vaid pisut meie endi omast. Ikka ja alati sama rõhk jaatamisel ja soostumisel, mille sekka on vahest segatud mõni juhuslik lahkarvamus, mis loob vaenusidemed. Või ülevaated kõneleja isiklikest vaadetest ja eluloost, mida kuulaja kannatab vaevaliselt ennast tagasi hoides, oodates kuniks tuleb tema kord rääkida. Kuulaja ja kõneleja vahel loodavad sidemed ei ole sellises kõnekasutuses päris sümmeetrilised, sest keeleliselt aktiivne inimene saab suurema jao ühiskondlikku naudingut ja eneseülendust. Aga kuigi sellistele lausungitele pühendatud kuulamine pole reeglina niivõrd tugev kui kõneleja enda osa, on see tema naudingu jaoks väga vajalik, ja vastastikkus kujuneb välja rolle vahetades.

Ei saa olla mingit kahtlust, et meil on siin tegu uut tüüpi keelekasutusega, mida terminoloogilise leiutamise deemon ahvatleb mind sellele nimeks andma faatiline osadus — kõneviis, milles luuakse ühiskondlikke sidemeid pelgalt sõnavahetuse kaudu. Heidame sellele pilgu sellest erilisest vaatenurgast, mis meid siin puudutab; lubage küsida, mis valgust see heidab keele funktsioonile või olemusele. Kas faatilises osaduses kasutatakse sõnu peaasjalikult selleks, et edastada tähendust mis sümboolselt kuulub neile sõnadele? Kindlasti mitte! Nad täidavad ühiskondlikku funktsiooni ja see on nende peamine eesmärk, aga nad ei intellektuaalse arutluse tulemus ega virguta ka kuulajas ilmtingimata arutlust. Veel kord võime öelda, et keel ei tööta siin mõtete ülekandevahendina.

Aga kas me võime seda pidada teguviisiks? Ja millises suhtes seisab ta meie põhilise mõiste, olukorra kontekstiga? On ilmselge, et väline olukord ei satu otseselt kõnetehnikasse. Aga mida saab pidada olukorraks, kui hulk inimesi ajab niisama koos juttu? See seisneb täpselt selles seltskondlikkuse õhustikus ja nende inimeste isikliku osaduse tõsiasjas. Aga seda saavutatakse tegelikult läbi kõne, ja olukord on kõigil sellistel juhtudel loodud läbi sõnavahetuse, läbi kindlate tunnete mis annavad lõbusale seltskonnale kuju, läbi selle lausungite andmise ja võtmise mida kujutab tavaline jutuajamine. Kogu olukord seisneb selles, mis toimub keeleliselt. Iga seisukohavõtt on tegu, mis täidab otsest eesmärki siduda kuulajat kõneleja külge mõne ühiskondliku tundmuse köidikuga. Veel kord ilmneb keel meile selles funktsioonis mitte arutlusvahendi vaid teguviisina.

Tahaksin koheselt lisada, et kuigi arutletud näited olid võetud metslaste elust, võime iseendi hulgast leida täpseid vasteid igat tüüpi keelekasutusele, mida seni oleme arutlenud. Sõnadest sidekude, mis ühendab laeva meeskonda halva ilmaga, kaasneb sõdurite kompanii tegevusega, jookseb tehnilises keeles kaasa mõne tarviliku töö või sportliku tegevusega — kõik need meenutavad põhimõtteliselt tegutseva inimese algelist kõnekasutust ja meie arutelu oleks võinud sama hästi läbi viia kaasaegsemal näitel. Valisin ülalolevad metslaste kogukonnast, sest tahtsin rõhutada, et täpselt selline ja mitte teistsugune on algelise kõne iseloom.

Taas kord, [üksteist tervitades] ja juttu ajades kasutame me keelt täpselt nagu metslased seda teevad ja meie jutust saab üleval analüüsitud "faatiline osadus", mille ülesandeks on kehtestada isiklikud ühendussidemed inimeste vahel, kelle on kokku toonud paljas vajadus seltskonna järele, ja mis ei täida mingit eesmärki edastada ideid. "Kogu läänemaailmas nõustutakse, et inimesed peavad kohtuma sageli ja, et vestlemine pole mitte ainult oodatud vaid on elementaarse viisakuse küsimus öelda midagi isegi kui ei ole mitte midagi öelda." [John Mahaffy, The Principles of the Art of Conversation, 1887, lk 1.] - [nagu kirjutatakse]. Tõepoolest seal pole vaja, võib-olla isegi ei tohiks olla, midagi teatada. Nii kaua kui on sõnu mida vahetada toob faatiline osadus metslase ja tsiviliseeritud ühtemoodi viisaka ühiskondliku lävimise meeldivasse õhkkonda.


Võrdlus

  1. Ipsissima verba.
  2. Esimene tõlge.
  3. Ametlik tõlge.
  4. Teine tõlge.
      • The case of language used in free, aimless, social intercourse requires special consideration.
      • Keelekasutus vabas, sihitus ühiskondlikus läbikäimises nõuab erilist tähelepanu.
      • Vabal, sihitul sotsiaalsel lävimisel kasutatava keele juhtum nõuab eraldi vaatlust.
      • Vabas, sihitus ühiskondlikus lävimises kasutatava keele juhtum nõuab erilist tähelepanu.
      • When a number of people sit together at a village fire, after all the daily tasks are over, or when they chat, resting from work, or when they accompany some mere manual work by gossip quite unconnected with what they are doing — it is clear that here we have to do with another mode of using language, with another type of speech function.
      • Kui hulk inimesi istuvad pärast kõigi päevatööde lõppemist tööst puhates ümber külatule, või kui töö kõrval ajatakse juttu, mis on sõltumatu sellest, mida nad parasjagu teevad — on selge, et meil on tegu teistsuguse keelekasutus, teistsugust tüüpi keelefunktsiooniga.
      • Kui hulk inimesi istub külas lõkke ümber, olles kõik päevased toimetamised lõpetanud, või kui nad lobisevad, puhates tööst, või kui nad räägivad lihtsa käsitsitöö kõrval suusoojaks jutte, mis pole nende tegevusega sugugi seotud — siis on selge, et meil on tegu teistsuguse keelekasutuse moodusega, teist tüüpi kõnefunktsiooniga.
      • Kui hulk inimesi istub pärast kõigi päevatoimetuste lõppemist ümber külatule, või kui nad ajavad tööst puhates juttu või saadavad mõnda lihtsat käsitööd lobaga, mis on sõltumatu sellest, mida nad parasjagu teevad — siis on selge, et meil on tegu teistsuguse keele kasutamise viisiga, teistsugust tüüpi kõnefunktsiooniga.
      • Language here is not dependent upon what happens at that moment, it seems to be even deprived of any context of situation.
      • Keel ei sõltu siin sellest, mis parasjagu toimub, see näib isegi olevat lahutatud igasugusest situatsiooni kontekstist.
      • Keel ei sõltu siin sellest, mis tol momendil juhtub, ning puudu näib olevat isegi situatsiooni kontekst.
      • Keel ei sõltu siin sellest, mis tol momendil parasjagu toimub, ning sel näib isegi olevat puudu igasugususest olukorra kontekstist.
      • The meaning of any utterance cannot be connected with the speaker's or hearer's behavior, with the purpose of what they are doing.
      • Ühegi lausungi tähendust ei saa ühendada kõneleja või kuulaja käitumisega, nende tegevuse eesmärgiga.
      • Igasuguse lausungi tähendust ei saa seostada kõneleja või kuulaja käitumisega, nende tegevuse eesmärgiga.
      • Mitte ühegi lausungi tähendust ei saa ühendada kõneleja või kuulaja käitumisega, nende tegevuse eesmärgiga.
      • A mere phrase of politeness, in use as much among savage tribes as in a European drawing room, fulfils a function to which the meaning of its words is almost completely irrelevant.
      • Paljas viisakusfraas, mis on metsikute hõimude seas kasutusel samavõrd kui Euroopa külalistubades, täidab funktsiooni, mille jaoks selle sõnade tähendus on pea täielikult ebaoluline.
      • Lihtne viisakusväljend, mida mestlaste hõimudes kasutatakse sama tihti kui Euroopa salongis, täidab funktsiooni, millega sõnade tähendusel pole peaaegu mitte mingisugust pistmist.
      • Lihtne viisakusväljend, mis on metsikute hõimude hulgas sama palju kasutusel kui Euroopa külalistetoas, täidab funktsiooni, millega selle sõnade tähendusel pole peaaegu mitte midagi pistmist.
      • Inquiries about health, comments on weather, affirmations of some supremely obvious state of things — all such are exchanged, not in order to inform, not in this case to connect people in action, certainly not in order to express any thought.
      • Tervise järele pärimine, kommentaarid ilma kohta, mõne ülimalt ilmselge asjaolu kinnitamine — kõike sellist vahetatakse mitte selleks, et informeerida, mitte isegi selleks, et inimesi tegevuses ühendada ja kindlasti mitte selleks, et väljendada mõnda mõtet.
      • Pärimine tervise järele, kommentaarid ilma kohta, mingi ülimalt ilmselge asjade seisu kinnitamine — kõike seda lausutakse ja mitte selleks, et informeerida, mitte et antud juhul inimesi tegevuses ühendada, kindlasti mitte et väljendada mingisugust mõtet.
      • Pärimine tervise järele, kommentaarid ilma kohta, mõne ülimalt ilmselge asjade seisukorra kinnitamine — kõike sellist vahetatakse mitte selleks, et teavitada, käesoleval juhul mitte selleks, et inimesi tegevuses ühendada, kindlasti mitte selleks, et väljendada mingit mõtet.
      • It would be even incorrect, I think, to say that such words serve the purpose of establishing a common sentiment, for this is usually absent from such current phrases of intercourse; and where it purports to exist, as in expressions of sympathy, it is avowedly spurious on one side.
      • Oleks isegi väär, ma arvan, öelda, et sellised sõnad teenivad ühiste tundmuste saavutamise eesmärki, sest see on tavaliselt selliste käibefraaside juurest puudu; ja kus see näibki eksisteerivat, näiteks kaastundeväljendustes, on see ühel pool varjamatult võlts.
      • Minu arvates oleks isegi ebatäpne öelda, et selliste sõnade eesmärk on luua ühist meeleolu, kuna tavaliselt see säärastest käibefraasidest puudub. Või kui seda saabki tuvastada, näiteks kaastundeavaldustes, siis on see ühelt osapoolelt varjamatult võlts.
      • Minu arvates oleks isegi väär öelda, et selliste sõnade eesmärk on jagada ühiseid tundmusi, kuna selline eesmärk säärastelt käibefraasidel tavaliselt puudub, ja kui see teesklebki sellist eemärki, näiteks kaastundeväljendustes, on see ühel pool varjamatult võlts.
      • What is the raison d'être, therefore, of such phrases as 'How do you do?' 'Ah, here you are,' 'Where do you come from?' 'Nice day to-day' — all of which serve in one society or another as formulæ of greeting or approach?.
      • Mis on seega selliste fraaside, mis on kõik ühes või teises ühiskonnas käibel tervitus- ja lähenemisvalemitena, nagu "Kuidas sul läheb?", "Siin sa siis oledki", "Kust sa pärit oled?", "Ilus päev täna" raison d'être?
      • Mis on siis seesuguste fraasidega nagu "Kuidas käsi käib?", "Aa, siin sa oledki", "Kust sa tuled?" ja "Ilus päev täna" olemasolu mõte — kui need kõik on ühes või teises ühiskonnas tervitamise või lähenemise vormelid?
      • Mis on siis selliste väljendite põhimõte nagu "Kuidas läheb?", "Aa, siin sa oledki", "Kust sa tuled?" ja "Ilus ilm täna" — mis kõik toimivad erinevates ühiskondades tervitus- ja lähenemisvormelitena?
      • I think that, in discussing the function of Speech in mere sociabilities, we come to one of the bedrock aspects of man's nature in society.
      • Ma arvan, et tühjade viisakuste kõnefunktsiooni üle arutledes jõuame me ühe põhilise aspektini inimese ühiskondlikus loomuses.
      • Ma arvan, et kui me räägime kõne funktsioonist puhtalt seltskondlikkuse kategoorias, siis oleme jõudnud inimese ühiskondliku loomuse ühe põhjapaneva aspektini.
      • Ma arvan, et lihtsate ühiskondlikkuste kõnefuktsiooni üle arutledes jõuame inimese ühiskondliku loomuse ühe põhilise aspektini.
      • There is in all human beings the well-known tendency to congregate, to be together, to enjoy each other's company.
      • Kõigis inimestes on teada-tuntud kalduvus koguneda, olla koos, nautida üksteise seltskonda.
      • Kõigil inimestel on teada-tuntud kalduvus ühte koonduda, koos olla, üksteise seltskonda nautida.
      • Kõikides inimestes on teada-tuntud kalduvus ühte koguneda, koos olla, ja üksteise seltskonda nautida.
      • Many instincts and innate trends, such as fear or pugnacity, all the types of social sentiments such as ambition, vanity, passion for power and wealth, are dependent upon and associated with the fundamental tendency which makes the mere presence of others a necessity for man.
      • Paljud instinktid ja kaasasündinud suundumused, nagu hirm ja riiakus, mitmesugused ühiskondlikud tundmused nagu ambitsioon, edevus, võimu ja rikkuse iha, on sõltuvad ja seotud selle põhilise kalduvusega mis teeb teiste inimeste juuresviibimise inimese jaoks hädavajalikuks.
      • Paljud instinktid ja sünnipärased suundumused, näiteks hirm ja riiakus, ning igat tüüpi sotsiaalsed tunded, nagu auahnus, edevus, võimuiha ja rikkusehimu, johtuvad ja sõltuvad fundamentaalsest kalduvusest, mis muudab ainuüksi juba teiste kohalolu inimesele hädavajalikuks.
      • Paljud instinktid ja loomuomased suundumused, nagu näiteks hirm ja riiakus, igasugused ühiskondlikud tundmused nagu näiteks auahnus, edevus, võimu- ja rikkuseiha, sõltuvad ja on seotud selle põhilise kalduvusega mis muudab pelgalt teiste inimeste kohaloleku inimese jaoks hädavajalikuks.
      • I avoid on purpose the use of the expression Herd-instinct, for I believe that the tendency in question cannot strictly be called an instinct. Moreover the term Herd-instinct has been misused in a recent sociological work which has, however, become sufficiently popular to establish its views on this subject with the general reader.
      • Ma väldin sihilikult väljendi "karjainstinkt" kasutamist, sest ma usun, et küsimuse all olevat kalduvust ei saa päris täpselt instinktiks nimetada. Veel enam, karjainstinkti mõistet on väärkasutatud hiljutises sotsioloogilises uurimuses, mis on sellegipoolest osutunud piisavalt populaarseks, et kinnistada oma vaateid lugejate seas.
      • Hoidun sihilikult väljendist "karjainstinkt", sest usun, et kõnealust kalduvust ei saa pidada rangelt võttes instinktiks. Pealegi on mõistet "karjainstinkt" viimasel ajal sotsioloogilistes uurimustes valesti kasutatud, kuigi need uurimused on kujunenud piisavalt populaarseks, et viia antud teemat käsitlevad seisukohad laiema lugejaskonnani.
      • Ma väldin sihilikult "karjainstinkti" väljendi kasutamist, sest usun, et kõne all olevat kalduvust ei saa rangelt öeldes pidada instinktiks. Pealegi on "karjainstinkti" mõistet hiljutises sotsioloogilises uurimuses väärkasutatud, aga see on saanud piisavalt populaarseks, et jagada oma seisukohti sel teemal üldise lugejaskonnaga.
      • Now speech is the intimate correlate of this tendency, for, to a natural man, another man's silence is not a reassuring factor, but, on the contrary, something alarming and dangerous.
      • Kõne on selle kalduvusega lähedalt seotud, sest metsiku inimese jaoks ei ole teise inimese vaikimine rahustav tegur vaid, vastupidi, midagi ärevust tekitavat ja ohtlikku.
      • Kõne on selle kalduvuse lähedane korrelaat, sest loomulikule inimesele pole teise inimese vaikimine julgustav faktor, vaid vastupidi, midagi ärevusse ajavat ja ohtlikku.
      • Kõne on nüüd selle kalduvusega omavahel seotud, sest loomuseisundis inimesele on teise inimese vaikimine mitte julgustav tegur vaid, vastupidi, midagi häirivat ja ohtlikku.
      • The stranger who cannot speak the language is to all savage tribesmen a natural enemy.
      • Võõras, kes ei oska kohalikku keelt rääkida, on kõigi metsikute hõimlaste jaoks loomulik vaenlane.
      • Võõras, kes ei oska keelt rääkida, on kõigi metslaste silmis loomulik vaenlane.
      • Võõras, kes keelt ei oska rääkida, on kõigile metslashõimudele loomulik vaenlane.
      • To the primitive mind, whether among savages or our own uneducated classes, taciturnity means not only unfriendliness but directly a bad character.
      • Primitiivsele mõistusele, olgu metslaste või meie endi harimata klasside hulgas, tähendab sõnaahtrus mitte ainult ebasõbralikkust vaid otseselt halba iseloomu
      • Primitiivsele mõtlemisele tähendab vaikus nii metslaste keskel kui meie endi harimata klassides ebasõbralikkust, liiati otseselt halba iseloomu.
      • Algelisele mõttelaadile, metslaste hulgas või meie endi harimata klassides, tähendab vaikimine mitte ainult ebasõbralikkust vaid otseselt halba iseloomu.
      • This no doubt varies greatly with the national character but remains true as a general rule.
      • See kahtlemata erineb oluliselt rahvuste lõikes, aga jääb tõeks üldise reeglina.
      • Kahtlemata varieerub see suuresti vastavalt rahva iseloomule, kuid [..
      • Kahtlemata see sõltub palju rahvuse iseloomust, aga kehtib üldreeglina.
      • The breaking of silence, the communion of words is the first act to establish links of fellowship, which is consummated only by the breaking of bread and the communion of food.
      • Vaikuse murdmine, sõnade osadus (communion), on esimene samm ühiste sidemete loomises, mis päädib leivamurdmise ja toidu osadusega.
      • ..] sõnaline suhtlus on esimene tegu, et luua vendlussidemed, mis tipnevad leiva jagamise ja ühise söömisega.
      • Vaikuse murdmine, sõnade osadus, on esimene samm seltsisidemete tekitamisel, mis päädib leivamurdmise ja toiduosadusega.
      • The modern English expression, 'Nice day to-day' or the Melanesian phrase, "Whence comest thou?' are needed to get over the strange and unpleasant tension which men feel when facing each other in silence.
      • Tänapäevane inglise väljend "Ilus päev täna" või Melaneesia fraas "Kust tuled?" on vajalikud, et saada üle sellest kummalisest ja ebameeldivast pingest, mida inimesed tunnevad vastastikku vaiki olles.
      • Nüüdisaegne ingliskeelne väljend "Ilus ilm täna" või melaneeslaste fraas "Kust sa tuled?" on vajalikud selleks, et saada üle kummalisest ja ebamugavast pingest, mida inimesed tunnevad, kui nad üksteisega vaikuses kokku satuvad.
      • Kaasaegne inglise väljend "Ilus päev täna" või melaneeslaste tervitus "Kust tuled?" on vajalikud, et saada üle sellest kummalisest ja ebamugavast pingest, mida inimesed vastamisi vaikides tunnevad.
      • After the first formula, there comes a flow of language, purposeless expressions of preference or aversion, accounts of irrelevant happenings, comments on what is perfectly obvious.
      • Pärast esimest vormelit järgneb keelevool, eelistuste ja võõrastuste eesmärgitu väljendamine, aruanded ebaolulistest juhtumustest, kommentaarid täiesti ilmselgete asjade kohta.
      • Pärast esimest vormelit järgneb keelevoog, otstarbetud eelistuste või vastumeelsuste väljendused, kirjeldused asjassepuutumatutest sündmustest, kommentaarid millegi täiesti ilmse kohta.
      • Esimesele vormelile järgneb keele voog, eelistuste ja võõrastuste sihitu väljendamine, jutustused tähtsusetutest juhtumitest, kommentaarid asjade kohta, mis on täiesti ilmsed.
      • Such gossip, as found in Primitive Societies, differs only a little from our own.
      • Selline primitiivsetes ühiskondades leitav keelepeks erineb väga vähe meie endi omast.
      • Sellised suusoojaks räägitud jutud, nagu neid esineb primitiivsetes ühiskondades, erinevad meie omadest vaid pisut.
      • Sellist loba, nagu võib leida algelistes ühiskondades, erineb vaid pisut meie endi omast.
      • Always the same emphasis on affirmation and consent, mixed perhaps with an incidental disagreement which creates the bonds of antipathy.
      • Alati sama rõhk jaatamisel ja soostumisel, võib-olla segatud juhusliku lahkarvamusega, mis tekitab vaenusidemeid.
      • Ikka on rõhk samamoodi jaatusel ja nõusolekul, sekka vahest mõni üksik vastuväide, mis loob antipaatia sidemed.
      • Ikka ja alati sama rõhk jaatamisel ja soostumisel, mille sekka on vahest segatud mõni juhuslik lahkarvamus, mis loob vaenusidemed.
      • Or personal accounts of the speaker's views and life history, to which the hearer listens under some restraint and with slightly veiled impatience, waiting till his own turn arrives to speak.
      • Või isiklikud ülevaated kõneleja vaadetest ja eluloost, mida kuulaja kuulab pealt mõningase vaoshoituse ja kergelt peidetud kannatamatusega, oodates kuniks saabub tema kord kõnelda.
      • Või isiklikel ülevaadetel kõneleja seisukohtadest ja eluloost, mida kuulaja üksjagu kammitsetult ja veidi varjatud kärsitusega vastu võtab, oodates, kuni saabub tema kord rääkida.
      • Või ülevaated kõneleja isiklikest vaadetest ja eluloost, mida kuulaja kannatab vaevaliselt ennast tagasi hoides, oodates kuniks tuleb tema kord rääkida.
      • For in this use of speech the bonds created between hearer and speaker are not quite symmetrical, the man linguistically active receiving the greater share of social pleasure and self-enhancement.
      • Sellises vestluses loodud sidemed kuulaja ning kõneleja vahel ei ole päris sümmeetrilised, sest keeleliselt aktiivsem osapool võtab suurema jao ühiskondlikust naudingust ja eneseülistamisest.
      • Sest kuulaja ja kõneleja vahel sellise kõnekasutusega loodavad sidemed ei ole päris sümmeetrilised, lingvistiliselt aktiivsele inimesele saab osaks suurem sotsiaalne nauding ja eneseülendus.
      • Kuulaja ja kõneleja vahel loodavad sidemed ei ole sellises kõnekasutuses päris sümmeetrilised, sest keeleliselt aktiivne inimene saab suurema jao ühiskondlikku naudingut ja eneseülendust.
      • But though the hearing given to such utterances is as a rule not as intense as the speaker's own share, it is quite essential for his pleasure, and the reciprocity is established by the change of roles.
      • Kuigi selliste lausungite puhul kuulaja roll ei ole niivõrd intensiivne kui kõneleja enda jagu, on see tema naudingu jaoks siiski üsna vajalik ja vastastikkus saavutatakse rollide vaheldamise kaudu.
      • Kuid olgugi et selliste lausungite kuulamine pole reegline nii intensiivne kui kõneleja osa, on see tema naudingu jaoks väga vajalik ning vastastikuse hüvanguni jõutakse rollide vahetusega.
      • Aga kuigi sellistele lausungitele pühendatud kuulamine pole reeglina niivõrd tugev kui kõneleja enda osa, on see tema naudingu jaoks väga vajalik, ja vastastikkus kujuneb välja rolle vahetades.
      • There can be no doubt that we have here a new type of linguistic use — phatic communion I am tempted to call it, actuated by the demon of terminological invention — a type of speech in which ties of union are created by a mere exchange of words.
      • Ei ole mingit kahtlust, et meil on siin tegu uut tüüpi keelekasutusega — terminoloogilise leiutamise deemonist mõjustatuna olen ahvatletud nimetama seda faatiliseks osaduseks — kõnetüübiks, milles ühendussidemeid luuakse pelgalt sõnade vahetamise kaudu.
      • Ei saa olla kahtlust, et meil on siin tegu uut tüüpi keelekasutusega — mul on kiusatus nimetada seda faatiliseks suhtluseks, mida käivitab terminoloogilise leidlikkuse deemon — sedalaadi kõnega, milles ühtsussidemed luuakse pelgalt sõnu vahetades.
      • Ei saa olla mingit kahtlust, et meil on siin tegu uut tüüpi keelekasutusega, mida terminoloogilise leiutamise deemon ahvatleb mind sellele nimeks andma faatiline osadus
      • — kõneviis, milles luuakse ühiskondlikke sidemeid pelgalt sõnavahetuse kaudu.
      • Let us look at it from the special point of view with which we are here concerned; let us ask what light it throws on the function or nature of language.
      • Vaatame seda nüüd meid huvitavast seisukohast ja küsime, millist valgust heidab see keele loomusele või toimimisele.
      • Vaatame seda erilisest aspektist, mida me siinkohal käsitleme. Küsime, millist valgust heidab see keele funktsioonile või olemusele.
      • Heidame sellele pilgu sellest erilisest vaatenurgast, mis meid siin puudutab; lubage küsida, mis valgust see heidab keele funktsioonile või olemusele.
      • Are words in phatic communion used primarily to convey meaning, the meaning which is symbolically theirs? Certainly not!
      • Kas sõnu kasutatakse faatilises osaduses põhiliselt selleks, et edastada neile kui sümbolitele kuuluvat tähendust? Kindlasti mitte!
      • Kas sõnu kasutatakse faatilises suhtluses eeskätt selleks, et edasi anda tähendust, mis on sõnadel sümboolselt olemas? Kindlasti mitte!
      • Kas faatilises osaduses kasutatakse sõnu peaasjalikult selleks, et edastada tähendust mis sümboolselt kuulub neile sõnadele? Kindlasti mitte!
      • They fulfil a social function and that is their principal aim, but they are neither the result of intellectual reflection, nor do they necessarily arouse reflection in the listener.
      • Nad täidavad ühiskondlikku funktsiooni ja see on nende põhiline eesmärk, sest nad ei ole intellektuaalse refleksiooni tulemus ja ei kutsu ilmtingimata refleksiooni esile ka kuulajas.
      • Sõnad täidavad sotsiaalset funktsiooni ja see on nende põhieesmärk, aga nad pole ei intellektuaalse mõtiskluse tulemus ega ärgita ka kuulajat tingimata järele mõtlema.
      • Nad täidavad ühiskondlikku funktsiooni ja see on nende peamine eesmärk, aga nad ei intellektuaalse arutluse tulemus ega virguta ka kuulajas ilmtingimata arutlust.
      • Once again we may say that language does not function here as a means of transmission of thought.
      • Jällegi võime öelda, et keel ei toimi siin mõtete edastamise vahendina.
      • Taas võime öelda, et keel ei funktsioneeri siin mõtete edastamise vahendina.
      • Veel kord võime öelda, et keel ei tööta siin mõtete ülekandevahendina.
      • But can we regard it as a mode of action?
      • Aga kas me saame seda pidada tegutsemisviisiks?
      • Kuid kas me võime seda pidada tegevuse mooduseks?
      • Aga kas me võime seda pidada teguviisiks?
      • And in what relation does it stand to our crucial conception of context of situation?
      • Ja millises suhtes on see meie põhimõiste, situatsiooni kontekstiga?
      • Ja millisesse suhtesse asetub see meie tähtsa situatsioonilise konteksti kontseptsiooniga?
      • Ja millises suhtes seisab ta meie põhilise mõiste, olukorra kontekstiga?
      • It is obvious that the outer situation does not enter directly into the technique of speaking.
      • On selge, et väline situatsioon ei sisene otseselt kõnetehnikasse.
      • On ilmne, et väline situatsioon ei sisene otseselt kõnelemise võtetesse.
      • On ilmselge, et väline olukord ei satu otseselt kõnetehnikasse.
      • But what can be considered as situation when a number of people aimlessly gossip together?
      • Aga mida saame me pidada situatsiooniks, kui hulk inimesi ajavad koos sihitult juttu?
      • Aga mida saab pidada situatsiooniks, kui hulk inimesi lihtsalt sihitult lobiseb?
      • Aga mida saab pidada olukorraks, kui hulk inimesi ajab niisama koos juttu?
      • It consists in just this atmosphere of sociability and in the fact of the personal communion of these people.
      • See seisneb just selles viisakuse õhkkonnas ja nende inimeste isikliku osaduse tõsiasjas.
      • See seisneb ainult seltskondlikkuse atmosfäärist [..
      • See seisneb täpselt selles seltskondlikkuse õhustikus ja nende inimeste isikliku osaduse tõsiasjas.
      • But this is in fact achieved by speech, and the situation in all such cases is created by the exchange of words, by the specific feelings which form convivial gregariousness, by the give and take of utterances which make up ordinary gossip.
      • Aga see tõsiasi saavutatakse läbi kõne, ja situatsioon on kõigil sellistel juhtudel loodud sõnavahetuse poolt, läbi kindlate tunnete, mis moodustavad lustaka seltskondlikkuse, läbi lausungite, millest jutuajamine koosneb, ütluse ja vastuvõtu.
      • ..] ja saavutatakse tegelikult kõnega ning situatsioon luuakse kõigil neil juhtudel sõnade vahetamisega, konkreetsete tunnetege, mis loovad lõbusa kambavaimu, tavalise jutuloba moodustavate lausungite andmise ja vastuvõtmisega.
      • Aga seda saavutatakse tegelikult läbi kõne, ja olukord on kõigil sellistel juhtudel loodud läbi sõnavahetuse, läbi kindlate tunnete mis annavad lõbusale seltskonnale kuju, läbi selle lausungite andmise ja võtmise mida kujutab tavaline jutuajamine.
      • The whole situation consists in what happens linguistically.
      • Kogu situatsioon seisneb selles, mis toimub lingvistiliselt.
      • Kogu situatsioon seisneb selles, mis toimub lingvistiliselt.
      • Kogu olukord seisneb selles, mis toimub keeleliselt.
      • Each utterance is an act serving the direct aim of binding hearer to speaker by a tie of some social sentiment or other.
      • Iga lausung on akt, mis teenib kuulaja ja kõneleja sidumise otsest eesmärki läbi ühe või teise ühiskondliku tundmuse.
      • Iga lausung on tegu, mis täidab otsest eesmärki siduda kuulaja kõnelejaga ühe või teise sotsiaalsete tundmuste kütke abil.
      • Iga seisukohavõtt on tegu, mis täidab otsest eesmärki siduda kuulajat kõneleja külge mõne ühiskondliku tundmuse köidikuga.
      • Once more language appears to us in this function not as an instrument of reflection but as a mode of action.
      • Veelkord, keel ilmneb selles funktsioonis mitte kui refleksiooni instrument, vaid kui tegutsemisviis.
      • Taas paistab keel meile selles funktsioonis tegevusmoodus, mitte mõtlemise instrument.
      • Veel kord ilmneb keel meile selles funktsioonis mitte arutlusvahendi vaid teguviisina.
      • I should like to add at once that though the examples discussed were taken from savage life, we could find among ourselves exact parallels to every type of linguistic use so far discussed.
      • Ma tahaks koheselt lisada, et kuigi arutluse all olnud näited on võetud metslaste elust, leiaksime me endi hulgast täpseid paralleele igale seni mainitud keelekasutusele.
      • Tahaks otsekohe lisada, et kuigi vaadeldud näited olid võetud metslaste elust, leiaksime ka meilt endilt täpseid paralleele igat tüüpi keelekasutusele, mida seni oleme käsitlenud.
      • Tahaksin koheselt lisada, et kuigi arutletud näited olid võetud metslaste elust, võime iseendi hulgast leida täpseid vasteid igat tüüpi keelekasutusele, mida seni oleme arutlenud.
      • The binding tissue of words which unites the crew of a ship in bad weather, the verbal concomitants of a company of soldiers in action, the technical language running parallel to some practical work or sporting pursuit — all these resemble essentially the primitive uses of speech by man in action and our discussion could have been equally well conducted on a modern example.
      • Sõnade siduv kude, mis ühendab laeva meeskonda halva ilmaga, sõdurite kompanii tegevust saatvad sõnad, tehniline keel, mis jookseb paralleelselt mõne praktilise töö või spordiharjutusega — kõik need sarnanevad oma põhiolemuselt tegutsevate inimeste primitiivse keelekasutusega ja meie arutlust oleks võinud samahästi läbi viia tänapäevase näite põhjal.
      • Sõnade sidekude, mis ühendab laevameeskonda halva ilmaga, lahingut pidava roodu verbaalsed kaasosad, mingi praktilise töö või sportliku tegevusega paralleelselt kulgev tehniline keel — kõik need sarnanevad olemuselt inimese primitiivse kõnekasutusega tegevuses ja meie arutelu oleks võinud sama edukalt lähtuda ka mõnest moodsast näitest.
      • Sõnadest sidekude, mis ühendab laeva meeskonda halva ilmaga, kaasneb sõdurite kompanii tegevusega, jookseb tehnilises keeles kaasa mõne tarviliku töö või sportliku tegevusega — kõik need meenutavad põhimõtteliselt tegutseva inimese algelist kõnekasutust ja meie arutelu oleks võinud sama hästi läbi viia kaasaegsemal näitel.
      • I have chosen the above from a Savage Community, because I wanted to emphasize that such and no other is the nature of primitive speech.
      • Ma valisin näited metsikust kogukonnast, sest ma tahtsin rõhutada, et selline ja mitte mingi muu on primitiivse kõne iseloom.
      • Valisin näite metslaste kogukonnast, kuna tahtsin rõhutada, et just selline on primitiivse kõne loomus ja mitte teistsugune.
      • Valisin ülalolevad metslaste kogukonnast, sest tahtsin rõhutada, et täpselt selline ja mitte teistsugune on algelise kõne iseloom.
      • Again in pure sociabilities and gossip we use language exactly as savages do and our talk becomes the 'phatic communion' analyzed above, which serves to establish bonds of personal union between people brought together by the mere need of companionship and does not serve any purpose of communicating ideas.
      • Jällegi, viisakusavaldustes ja keelepeksus kasutame me keelt täpselt nagu metslased seda teevad ja meie rääkimine saab ülal analüüsitud "faatiliseks osaduseks", mis teenib pelgalt seltskonnavajadusest kokku kogunenud inimeste isiklike ühendussidemete loomise eesmärki ja ei teeni mitte mingit ideede kommunikeerimise eesmärki.
      • Puhtaid seltskondlikkusi vahetades ja suusoojaks vesteldes kasutame keelt jällegi täpselt samamoodi nagu metslased ja meie kõne muutub "faatiliseks suhtluseks", mida on eelpool analüüsitud ja kasutatakse isiklike sidemete loomiseks pelgalt seltskonnavajadusest kokku tulnud inimeste vahel, ning see ei täida mingit ideede edasiandmise eesmärki.
      • Taas kord, [üksteist tervitades] ja juttu ajades kasutame me keelt täpselt nagu metslased seda teevad ja meie jutust saab üleval analüüsitud "faatiline osadus", mille ülesandeks on kehtestada isiklikud ühendussidemed inimeste vahel, kelle on kokku toonud paljas vajadus seltskonna järele, ja mis ei täida mingit eesmärki edastada ideid.
      • "Throughout the Western world it is agreed that people must meet frequently, and that it is not only agreeable to talk, but that it is a matter of common courtesy to say something even when there is hardly anything to say" [Chapter I. of the present work, p. 11] — as the Authors remark.
      • Nagu kaasautorid märgivad: "Terves Läänemaailmas nõustutakse, et inimesed peavad sageli kohtuma ja et ei ole mitte ainult meeldiv rääkida, vaid on harilik viisakus öelda midagi, isegi kui on vaevalt midagi öelda" (Ogden ja Richards, 1. peatükk).
      • "Läänemaailmas on kokku lepitud, et inimesed peavad sagedasti kohtuma, et rääkimine pole üksnes sobilik, vaid lausa üldine viisakus näeb ette, et öeldakse midagi, isegi kui midagi õieti öelda ei ole" [Käesolev töö I peatükk, lk 11.] — märgivad autorid.
      • "Kogu läänemaailmas nõustutakse, et inimesed peavad kohtuma sageli ja, et vestlemine pole mitte ainult oodatud vaid on elementaarse viisakuse küsimus öelda midagi isegi kui ei ole mitte midagi öelda." [John Mahaffy, The Principles of the Art of Conversation, 1887, lk 1.] - [nagu kirjutatakse].
      • Indeed there need not or perhaps even there must not be anything to communicate.
      • Tõepoolest ei ole vaja, või võib-olla isegi ei tohiks olla vajadust midagi kommunikeerida.
      • Tõepoolest alati ei pea olema või vahest ei tohigi olla midagi edasi anda.
      • Tõepoolest seal pole vaja, võib-olla isegi ei tohiks olla, midagi teatada.
      • As long as there are words to exchange, phatic communion brings savage and civilized alike into the pleasant atmosphere of polite, social intercoures.
      • Kuniks on sõnu, mida vahetada, toob faatiline osadus metslase ja tsiviliseeritud inimese ühtemoodi viisaka ühiskondliku läbikäimise meeldivasse õhkkonda.
      • Kui on olemas sõnad, mida vahetada, toob faatiline suhtlus metslasi ja tsiviliseeritud inimesi ühtemoodi viisaka sotsiaalse vahekorra atmosfääri.
      • Nii kaua kui on sõnu mida vahetada toob faatiline osadus metslase ja tsiviliseeritud ühtemoodi viisaka ühiskondliku lävimise meeldivasse õhkkonda.

A Fair Unprejudiced Hearing


⚬
⚪⚫
⛬

Things in Print must stand and fall by their own Worth, or the Reader's Fancy (Locke 1741a: i) ··· "Trükis olevad asjad peavad seisma või kukkuma omaenda väärtuse või lugeja suva järgi". Raamatu kaanel ilutsev nimi ei anna trükisele väärtust, vaid trükise sisu, millele tuleb anda "õiglane eelarvamusteta kuulmine" (a fair unprejudiced Hearing).

the most abstract and general Knowledge of things (Locke 1741a: ii) ··· "kõige abstraktsem ja üldisem teadmine asjadest" on "mõnevõrra maanteest eemal" (somewhat out of the common Road).

The Imputation of Novelty is a terrible Charge (Locke 1741a: ii) ··· "Uudsuse omistus on kohutav süüdistus", sest "Uusi arvamusi alati kahtlustatakse ja tavaliselt neile vastandutakse ilma igasuguse muu põhjuseta kui, et nad pole juba levinud" (New Opinions are always suspected, and usually opposed, without any other Reason, but because they are not already common.

UNDERSTANDING [...] is the most elevated Faculty of the Soul (Locke 1741a: [1]) ··· "mõistmine [...] on hinge kõige kõrgeim võime". "[Mõistmise] otsingud tõe järele on omamoodi kaubitsemine ja jahipidamine, milles just jälitamine ise moodustab suure osa naudingust" (Its Searches after Truth, are a Sort of Hawking and Hunting, wherein the very Pursuit makes a great Part of the Pleasure).

the Understanding, like the Eye, judges of Objects only by its own Sight (Locke 1741a: [2]) ··· "mõistmine, nagu silm, hindab asju ainult oma nägemise järgi". Mõistmine "saab ainult rahul olla asjadega, mida see avastab, kahetsedes vähem asju, mis selle eest pääsevad, sest need on teadmata" (cannot but be pleased with what it discovers, having less Regret for what has escaped it, because it is unknown).

the Entertainment of those who let loose their own Thoughts (Locke 1741a: [2]) ··· See on "meelelahutus neile, kes lasevad omaenda mõtted valla" ja "järgnevad neile kirjutistes" (follow them in writing). "Ja see, mida ütleb või mõtleb see, kes ütleb ja mõtleb ainult nii, kuidas keegi teine teda juhendab, ei ole väärt, et selle üle muretseda" (And 'tis not worth while to be concerned, what he says or thinks, who says or thinks only as he is directed by another).

what in one Way of proposing was very obscure, another Way of expressing it has made very clear and intelligible (Locke 1741a: [4]) ··· "see, mis oli ühel viisil välja pakutuna väga ebaselge, sai teises väljendusviisis väga selgeks ja arusaadavaks".

Relishes
Notions
Principles

Inimeste maitsed, mõisted ja põhimõtted on niivõrd erinevad, et on raske leida raamatut mis kõiki inimesi rahuldab vöi rahulolematuks teeb (vt. Locke 1741a: [6]).

'tis Ambition enough to be employ'd as an Under-Labourer in clearing Ground a little, and removing some of the Rubbish that lies in the Way to Knowledge (Locke 1741a: [6]) ··· "see on piisav ambitsioon, olla hõivatud alltöövõtjana maapinna puhastamises, ja eemaldada osa prügist mis seisab teadmiste teel ees". Igaüks ei pea olema ega saagi olla "ehitusmeister" (Master-builder), "kelle vägevad kujundused jätavad teaduste edenemisel püsivaid mälestusmärke järeltulevatele põlvedele imetleda" (whose mighty Designs, in advancing the Sciences, will leave lasting Monuments to the Admiration of Posterity).

the Endeavours of ingenious and industrious Men (Locke 1741a: [6]) ··· Teadmiste tee oleks maailmas kindlasti palju kaugemale arenenud kui "leidlike ja töökate meeste püüdlused" ei oleks olnud "oluliselt vaevatud tahumatute, ebasiiraste ja arusaamatute mõistete õpitud kuid kergemeelsete kasutusega, mis juurutati teadustesse ja tehti seal kunstivormiks sellises ulatuses, et filosoofiat, mis ei ole midagi muud kui tõene teadmine asjadest, peeti sobimatuks ja võimatuks tutvustada haritud seltskonda ja viisakasse vestlusesse" (much cumbered with the learned but frivolous Use of uncouth, affected, or unintelligible Terms, introduced into the Sciences, and there made an Art of, to that Degree, that Philosophy, which is nothing but the true Knowledge of Things, was thought unfit, or uncapable to be brought into well-bred Company, and polite Conversation).

Vague and insignificant Forms of Speech, and Abuse of Language (Locke 1741a: [6-7]) ··· "Ebamäärased ja tähendusetud kõneviisid, ja keele kuritarvitamine" on nii kaua saanud kehtivateks teadusmüsteeriumiteks (have so long passed for Mysteries of Sciences), ja "rasked või valesti kasutatud sõnad, millel on vähe tähendust või millel pole üldse tähendust, on ettekirjutuse tõttu selline õigus eksida sügavate õpingute ja kõrge spekulatsiooni pähe" (hard or misapply'd Words, with little or no Meaning, have, by Prescription, such a Right to be mistaken for deep Learning, and Heighth of Speculation), et "ei saa olema kerge veenda neid kes neid kasutavad või neid kes neid kuulevad, et nad on teadmatuse katted ja takistused tõelistele teadmistele" (it will not be easy to persuade, either those who speak, or those who hear them, that they are but the Covers of Ignorance, and Hindrance of true Knowledge)

the Sanctuary of Vanity and Ignorance (Locke 1741a: [7]) ··· Murda sisse "edevuse ja teadmatuse pühamusse" on, Locke eeldab, "mingigi teenistus inimese mõistmisele" (some Service to Human Understanding). Kuigi nii "vähesed oskavad arvata, et nad petavad või saavad petta sõnade kasutamises" (few are apt to think they deceive or are deceived in the Use of Words), või, et "nende sektikeelel on mingeid vigu, mida tuleks uurida või parandada" (the Language of the Sect they are of, has any Faults in it, which ought to be examined or corrected)

those, who will not take care about the Meaning of their own Words (Locke 1741a: [7]) ··· Locke üritab teha selgeks, et "üleannetuse paadumus, ega moe levimus ei ole mingi vabandus nende jaoks" (the Inveterateness of the Mischief, nor the Prevalency of the Fashion, shall be any Excuse for those), "kes ei hoolitse oma sõnade tähenduse eest" ja "ei kannata seda, et nende väljenduste tähendusesse sisse vaadatakse" (will not suffer the Significancy of their Expressions to be enquired into). St sõnade tähendusetu kasutamine ei ole mitte kuidagi vabandatav - mitte sellega, et sõnade väärkasutamine on üldlevinud, ega sellega, et see sõnade väärkasutajaid solvab.

Clear and distinct Ideas are Terms [...] every one, who uses, does not perfectly understand (Locke 1741a: [10]) ··· Kuigi "selged ja eristatavad ideed" on mõisted, mis on tuttavad ja sageli inimeste suus, ei arva Locke, et on mingit põhjust arvata, et "kõik, kes neid [sõnu] kasutavad, neid täiuslikult mõistavad". See on väga haruldane inimene, kes "vaevub neid kaaluma nii kaugele, et oleks teada, mida ta ise ja teised nende all täpselt mõtlevad" (the Trouble to consider them so far as to know what he himself or others precisely mean by them). St inimesed, kes sageli räägivad "selgetest ja eristuvatest ideedest" ise ei pruugi teada, mida nad nende sõnadega mõtlevad - neil puudub tähendusteooria.

determinate or determined, instead of clear and distinct (Locke 1741a: [10]) ··· Locke on enamustes kohtades seetõttu kirjutanud "selge" ja "eristatava" asemel "määrav" ja "määratud". Siin on raske anda häid vasteid, sest determinate on "otsustav, determineeritud, määrav, koonduv" ja determined "otsusekindel, kindlaks tehtud, veendunud".

some Object in the Mind, and consequently determined (Locke 1741a: [10]) ··· Nende nimetuste (määrav ja määratud) all peab ta silmas "mingit meeles olevat ja seetõttu määratud objekti", see tähendab "sellisena nagu seda [meeles/vaimus/mõistuses] nähakse ja tajutakse" (such as it is there seen and perceived to be). St objekt on määratud (selge ja eristatav) kui ta on vaimusilmas näha.

a determinate or determined Idea (Locke 1741a: [10]) ··· Seda võib sobivalt nimetada "määravaks või määratud ideeks" "kui see on sellisena, nagu ta igal ajal objektiivselt vaimus on, ja seal nii kindlaks määratud" (when such as it is at any Time objectively in the Mind, and so determined there), "on see ilma variatsioonideta annekteeritud nimele või liigendatud helile, mis peab olema stabiilselt selle sama meeleobjekti märk või määrav idee" (it is annex'd, and without Variations determined to a Name or articulate Sound, which is to be steddily the Sign of that very same Object of the Mind, or determinate Idea).

a simple Idea [&] a complex Idea (Locke 1741a: [10]) ··· Lihtne idee on määrav/määratud kui "see lihtne ilming mis mõistusel on oma vaates või tajub iseendas, kui selle idee kohta öeldakse, et ta on mõistuses" (that simple Appearance which the Mind has in its View, or perceives in itself, when that Idea is said to be in it). Keeruline idee on "selline, mis koosneb kindlaksmääratud arvust teatud lihtsamatest või vahemkeerulistest ideedest, mis on ühendatud sellises osakaalus või olukorras nagu mõistus omab oma vaates, või näeb iseendas kui see idee on selles kohal või peaks kohal olema, kui inimene annab sellele nime" (such an one as consists of a determinate Number of certain simple or less complex Ideas, join'd in such a Proportion and Situation, as the Mind has before its View, and sees in it self when that Idea is present in it, or should be present in it, when a Man gives a Name to it). Lihtne idee on mõistuses ilminguna, keeruline idee siis kui seda nimetatakse. Locke lisas "peaks" kohal olema, sest kõik inimesed ei näe oma vaimusilmas täpselt kindlaksmääratud ideid kui nad kasutavad kindlaid sõnu.

The greatest Part of the Questions and Controversies that perplex Mankind, depending on the doubtful and uncertain Use of Words (Locke 1741a: [11]) ··· "Suurim osa inimkonda segadusse ajavatest küsimustest ja vaidlustest sõltuvad kaheldavast ja ebakindlast sõnadekasutusest" või, mis on sama asi, sellest, et sõnad seisavad (stand for) ebamääraste/määramatute ideede (indetermined Ideas) eest. Locke kirjutab, et ta valis need mõisted välja, et tähistada 1. "Mingit vahetut meeleobjekti, mida see [meel/mõistus] tajub ja mis ta ees seisab [vaimusilmas], eraldiseisvalt helist, mida see [mõistus] kasutab selle märgina" (Some immediate Object of the Mind, which it perceives and has before it, distinct from the Sound it uses as a Sign of it) ja 2. "Et see idee, niimoodi määratud, s.t. mis mõistusel on iseendas ja näeb seal, on määratud ilma igasuguse muutuseta tollele nimele, ja too nimi on määratud tollele täpsele ideele" (That this Idea, thus determined, i.e. which the Mind has in it self, and knows, and sees there, be determined without any Change to that Name, and that Name determined to that precise Idea). Esiteks, idee on seega mõistuse "vahetu meeleobjekt" (immediate Object of the Mind), see on selgelt eristatav "helist" (Sound), mis seda ideed märgistab, ja teiseks, idee on määratud nimele ja nimi ideele ilma variatsioonita.

it is the Understanding that sets Man above the rest of sensible Beings (Locke 1741a: 1) ··· "Mõistmine on see, mis seab inimese ülejäänud tundlikest [mõistlikest] olenditest kõrgemale". "Mõistmine, nagu silm mis lubab meil näha ja tajuda kõiki teisi asju, ei märka iseennast" (The Understanding, like the Eye whilst it makes us see, and perceive all other Things, takes no notice of itself). Ja "see nõuab kunsti ja vaeva, et seda kaugusesse seada ja iseenda objektiks teha" (it requires Art and Pains to set it at a Distance, and make it its own Object).

the discerning Faculties of a Man, as they are employ'd about the Objects (Locke 1741a: 1-2) ··· Locke jätab kõrvale küsimused mõistuse füüsikalistest omadustest (mõistuse essents, hingeliigutused, kehalised muutused, jne) ja keskendub "inimese eritlevatesse võimetele ja kuidas neid rakendatakse objektidele" ja annab ülevaate "viisidest, kuidas meie mõistmised omandavad need mõisted asjadest, mis meil on" (the Ways whereby our Understandings come to attain those Notions of Things we have).

the Word Idea [...] serves best to stand for whatsoever is the Object of the Understanding, when a Man thinks (Locke 1741a: 5) ··· Locke palub lugejalt vabandust, et ta kasutab sageli sõna "idee", mis tema arvates "seisab kõige parimini selle eest, misiganes on mõistmise objekt kui inimene mõtleb". Ta kasutab seda selleks, et väljendatakse midaiganes mõeldakse muidu sõnadega "fantasm, mõiste, liigid" (Phantasm, Notion, Species) või "misiganes see on, mida mõistus kasutab mõtlemiseks" (whatever it is, which the Mind can be employed about [sic] in thinking).

every one is conscious of them in himself, and [...] that they are in others (Locke 1741a: 5) ··· Locke eeldab, et talle "lubatakse kergesti" (easily granted), et inimeste mõistustes on sellised ideed, et "igaüks on teadlik neist iseendas" ja, et "inimeste sõnad ja teod rahuldavad [igaüht]" (Men's Words and Actions will satisfy), et "nad on ka teiste[ inimeste mõistuste]s".

Names are but the arbitrary Marks of Conceptions (Locke 1741a: 7) ··· "Nimed on kõigest kontseptsioonide kokkuleppelised märgid". Neil ei ole omavahel enamat vahet kui, et nad "on kergem või raske hääldusega ning rohkem või vähem meeldivama heliga" (are of easy or difficult Pronunciation, and of a more or less pleasant Sound).

the Term Notion is more peculiarly appropriated to a certain Sort of those Objects, which I call mixed Modes (Locke 1741a: 7-8) ··· Oma vaidlustes Edward Stillingfleetiga, kel oli kana kitkuda sellega, et Locke sõna "idee" nii vabalt kasutas, õigustab ta oma valikut sellega, et ta ei saa raamatut ümber kirjutada ja idea asemele igale poole asetada notion, sest "["]mõiste["] mõiste on omapärasemalt kohaldatud teatud tüüpi neist objektidest, mida ma nimetan segamoodideks". Siit ilmneb ka põhjus, miks Kant annab "mõistele" (notion) erilise tähenduse: "Puhas kontseptsioon, kuniks see pärineb ainult mõistmisest ja ei ole kontseptsioon puhtast meelelisest kujutisest, nimetatakse notio-ks" ("A pure conception, in so far as it has its origin in the understanding alone, and is not the conception of a pure sensuous image, is called notio" - Kant 1855: 225). Iva on selles, et Locke'i segumood on samuti puhtalt kontseptuaalne, ei vasta ühelegi näpuga osutatavale asjale, nagu näeme Locke'i märkmetega jätkates.

the Understanding, [...] is nothing but the Faculty of Thinking (Locke 1741a: 9) ··· Samale lordile vastates kordab Locke oma "uue ideede tee" (My new Way of Ideas) põhiteese: "mõistmine [...] ei ole midagi muud kui mõtlemisvõime" ja seda mõistuse võimet, mis seisneb mõtlemises, ei saa käsitleda arvestamata "mõistuse vahetuid objekte mõtlemises, mida ma nimetan ideedeks" (the immediate Objects of the Mind in Thinking, which I call Ideas). Samas kohas puudutab ta esmakordselt üht põhilist aspekti oma märgiteoorias, mida võib nimetada kommunikatsiooniks ja autokommunikatsiooniks. Nimelt, suurem osa sellest raamatust tegeleb sellega, mis need mõistuseobjektid mõtlemises on, kust nad tulevad ja kuidas mõistus neid kasutab oma erinevates mõtlemisviisides, ja "mis on need välised märgid, millega [mõistus] tähistab neid teiste jaoks või talletab enda tarbeks" (what are the outward Marks, whereby it signifies them to others, or records them for its own Use).

many Things may seem New to one, that converses only with his own Thoughts (Locke 1741a: 9) ··· "paljud asjad võivad tunduda uuena sellele, kes vestleb ainult omaenda mõtetega", aga mis päriselt ei ole uued, "nagu ta võib leida, kui ta uurib teiste inimeste mõtteid, mis ilmuvad nende raamatutes" (as he may find, when he looks into the Thoughts of other Men, which appear in their Books). Locke kirjutab, et ta hindab nende leidlikkust, kes võivad terveid köiteid kedrata ainult oma mõtetest, aga nad teeksid maailmale suurema teene kui nad, pärast seda kui nad on ise nii palju mõelnud, uuriksid ka neid mõtteid mis on teistel olnud enne neid samadel teemadel, et "mitte pidada enda leiutisteks seda, mis endal on teistega ühine" (so those may not be thought their own Inventions, which are common to themselves and others). Järgmisel leheküljel annab ta sellele nähtusele nimetuseks "eneseuhkuse sügelus" (Itch of Vain-glory) (vt. Locke 1741a: 10).

my Book, is, [...] a Copy of my own Mind (Locke 1741a: 12) ··· "Seetõttu võin ma oma raamatu kohta öelda ainult seda, et see on koopia minu enda mõistusest selle mitmel toimimisviisil" (All, therefore, that I can say of [...] in its several Ways of Operation). Siia lisab ta veel, et "ma arvan, et intellektuaalsed võimed on loodud ja toimivad sarnaselt enamikes inimestes" (I think the Intellectual Faculties are made, and operate alike in most Men).

a Man [should] use no Words, but such as he makes the Signs of certain determined Objects of his Mind in Thinking, which he can make known to another (Locke 1741a: 12) ··· Siin seletab ta oma raamatu põhiideed tollele lordile. Lisasin siia "peaks" (should), et sõnastus oleks selge: 1. "inimene [ei peaks] kasutama märke [muul moel] kui selliselt, et ta teeb kindlaks määratud objektidest oma mõistuses märgid oma mõtlemises, mida ta saab teha teatavaks teistele". Siin on põhirõhk, nagu sekundaarallikatest selgub, sõnadel "teha teatavaks" (make known). 2. "Ta peaks mõtlemisel kasutama püsivalt ühte ja sama sõna märgina sama vahetu objekti jaoks oma mõistuses" (he [should] use the same Word steadily for the Sign of the same immediate Object of his Mind in Thinking). 3. "ta [peaks] liitma need sõnad väideteks vastavalt selle keele grammatilistele reeglitele, milles ta räägib (he [should] join these Words together in Propositions, according to the Grammatical Rules of that Language he speaks in). 4. "ta [peaks] ühendama need laused sidusaks aruteluks" (he [should] unite those Sentences in a Coherent Discourse). Siin on sisuliselt varajane versioon sellest, mida siinkandis nimetatakse loomuliku keele teksti idealiseeritud diagrammiks (vt. kultuurisemiootika teesid, 5.2.2.; Lotman et al. 2013[1973]: 67). Lühidalt: ideed → sõnad → väited → arutlus.