·

·

Kehakeel

Proovisin vahelduseks kirjutada eestikeelsesse Vikipeediasse artiklit kehakeelest. Teades, et Vikipeedias pole midagi püsiv, postitan ka siia selle tulemuse:

Kehakeel

Kehakeel (body language) on pseudoteaduslik tõlgendusraamistik mis käsitleb mitteverbaalset suhtlemist. "Kehakeelde" kuuluvad anekdootlikud seigad kehalise käitumise tõlgendamisest ja väärtõlgendused mitteverbaalse suhtlemise uurimise varajastest saavutustest.
Kehakeele mõiste
Ungari-Ameerika semiootik Thomas A. Sebeok (1975: 12) leidis, et see "võrreldamatult vulgaarne" mõiste pärineb eksimatult semiootilisest kontekstist, Israel A. Latif'i 1934. aasta uurimusest, milles räägitakse imiku roomamisest lutipudeli poole kui "kogu-keha keelest" (whole-body language) (Latif 1934: 76). 1930ndatel, enne kommunikatsiooniteooria tekkimist, ei eristatud veel keele ja kommunikatsiooni mõisteid, mistõttu Ameerika kirjanik Julius Fast võttis selle termini kasutusele lühendatud kujul ja avaldas samanimelise raamatu, Body Language (1970), millest saab alguse pseudeteaduslik või anekdootlik kehakeele-diskursus.
Keelelisus
Kehakeele mõiste iseenesest on ekslik, sest mitteverbaalne suhtlemine ei vasta Charles W. Morrise viiele keele tingimusele (Morris 1949: 36); nimelt ei kanna kehakeele-märgid alati ühist tähendust paljude tõlgendajate jaoks ja ei ole ühtedel viisidel kombineeritavad ja teistel viisidel mitte (vt Rebane 2012: 8). Mitteverbaalse suhtlemise uurimise pioneer Ray L. Birdwhistell nentis, et arvamine nagu oleks igal žestil "päris" tähendus nagu "sõnadel" peaks olema, lähtub keeleteaduslikust naiivsusest ja kui uurija üritaks luua mingisugust "sõnastikku" kõikidest kehaliigutustest ja nende tähendustest siis ta avastaks, et enamus inimesi on kineesiliselt kirjaoskamatud ja liiguvad vigaselt (Birdwhistell 1971: 186). Thomas A. Sebeok soovitab selliseid metafoorilisi väljendeid nagu "kehakeel", "lillede keel", "mesilaste keel", "ahvide keel" jne vältida (Sebeok 2001[1994]: 12). "Kehakeele lugemine" on ka keeleliselt ebakorrektne, sest nt loomulikus keeles sõnumi tõlgendamise puhul ei öelda "ma lugesin ta keelest, et...".
Kehakeeleõpikute väärtõlgendused
Aimekirjanduslike kehakeeleõpikute lugemise tuleb meeles pidada, et need on kirjutatud kindlal ajal ja kindlas kohas. Näiteks ühe mõjukaima autori, Allan Pease'i, õpik on kirjutatud 1980ndate alguses, Austraalias ja müügimeeste huvisid silmas pidades. Sellise kultuurikonteksti tõttu sisaldab tema õpik ka tähelepanekuid mis vastavad rohkem tolle aja (Austraalia) müügikonsultantide käitumisele ametlikel koosolekutel kuiet nt tänapäeva eestlase käitumisele tema igapäevaelus. Allpool on mõned valitud näited väärtõlgendustest mida enamus aimekirjanduslikke kehakeeleõpikuid sisaldavad.
Käte ja jalgade ristamine
Allan Pease väidab, et käte ja jalgade ristamine pärineb lapsepõlves asjade taha peitumisest ja kujutab endast katset "peita" end ebameeldiva olukorra eest. Pease on kindel, et käte rinnale ristamine väljendab närvilisust ja negatiivset või kaitsvat suhtumist või, alternatiivselt, kaitseb keha külma ilma eest (Pease 1981). Samal aastal avaldas USA kunstiajaloolane Henry Maguire uurimuse Bütsantsi kunstist (Maguire 1981), milles ta leidis, et ikoonimaalil neljakümnest Sebaste märtrist tähendasid rinnale ristatud käed kas seda, et figuurid vaikisid või olid surnuks külmunud (Brubaker 2009: 55). Sõltumatult sellest, kas Pease mugandas selle tõlgenduse Maguire'i tööst või mõtles ise välja, on tema õpik mõjutanud lugematute pahaaimamatute lugejate käitumist ja soovitanud käsi mitte rinnale ristata. Tänapäeva psühholoogid soovitavad käte rinnale ristamist mitte üle tõlgendada, eriti kui toolil puuduvad käetoed, sest selles olukorras tõuseb käte ristamise sagedus käte puhkamise viisina (Matsumoto & Hwang 2013b: 92; note 1).
Mehrabiani müüt
Mehrabiani müüt on umbes järgnev: "suhtlemise mõju on 7% verbaalne (sõnad), 38% vokaalne (hääle tugevus, toon, rütm jne.) ja 55% kehakeel (põhiliselt näoilme)". California Ülikooli psühholoogia emeriitprofessor Albert Mehrabian uuris 1960ndate lõpul nö kanali-usaldusväärsuse (channel reliance) põhimõttel meeldivust, mõõtes ühe ja sama reklaamteksti mõju ainult tekstina, ainult häälena ja ainult videopildina. Selliste uurimuste põhjal lõi ta üldistatud võrrandi: "Kogu meeldivus = 7% verbaalne meeldivus + 38% vokaalne meeldivus + 55% näoline meeldivus." Tema viga oli neid tulemusi pidevalt korrata, nii tavalugejale mõeldud kehakeeleõpikus (Mehrabian 1971) kui ka teadlastele mõeldud tehnilises raamatus (Mehrabian 1972), mistõttu sellest sai nö linnamüüt (urban myth). Käesoleva sajandi algul selgitas Mehrabian oma kodulehel, et tema võrrand tuletati psühholoogilistest katsetest mis tegelesid tunnete ja suhtumise (nt meeldivuse-ebameeldivuse) suhtlemisega (Mehrabian n.p.) ja on rakendatav ainult tunnetest ja suhtumisest kõnelemise kontekstis. Enamus eelmise sajandi lõpu aimekirjanduslikke kehakeeleõpikuid sisaldavad nö "Mehrabiani reeglit" ja esitavad seda tõsiasjana.
Silmad on hinge peegel
See käibeväljend on laialdaselt tuntud ja viitab ülanäo väljenduslikkusele (sj silmad ise ei mängi nii olulist rolli kui kulmud ja silmaümbrused). Väljend ise on tõenäoliselt pärinenud Cicero'lt, kes kirjutas raamatus Kohustustest (De Officiis), et nägu on hinge peegel, sest see on ainus osa kehast mis on võimeline kuvama nii palju väljendusi kui on emotsioone, ja silmad omakorda valitsevad nägu (Synnott 1989: 614) - teisele inimesele näkku vaadates orienteerutakse silmadele. Cicero käsitluses oli see osa antiiksest füsioloogiast, mille järgi silmad, kõrvad ja muud tajumodaalsused (kokku viis "sõnumikandjat") on "hinge aknad" (Cicero 1853: 305) ja nägu hinge peegel. Sageli seostatakse (eriti USA evangeelses kristluses) seda ütlust järgneva Uue Testamendi katkendiga: "Silm on ihu lamp [valgus]. Kui su silm on selge, siis on kogu su ihu valgust täis. Kui su silm on aga vigane, on kogu su ihu pimedust täis. Kui nüüd valgus sinu sees on pime, kui suur on siis pimedus?" (Matteus 6: 22-23).
Siiras naeratus
Sugugi mitte kõik "kehakeelde" kuuluvad tõlgendused pole anekdootlikud või ilma igasuguse teadusliku aluseta. Kindel osa on ekslik lihtsalt teaduse aeglase edasiarenemise tõttu. Näiteks eristus siira ja teeseldud naeratuse vahel pärineb Prantsuse neuroloogi Duchenne de Boulogne'i tööst, mistõttu siirast naeratust nimetatakse sageli "Duchenne'i naeratuseks". Duchenne tegi elektro-füsioloogiliste katsetuste tulemusel kindlaks, et tõelist õnnetunnet väljendav naeratus ei kasuta ainult suu-lihaseid vaid ka silma-lihaseid (Duchenne 1867) ja loob silmade ümber väikesed kortsud - "naerukurrud" või "varesejalad". Rootsi anatoomik Carl-Herman Hjortsjö (1970) omakorda õppis tahtlikult kontrollima oma näolihaseid ja leidis ainult ühe näolihase mida ei saa tahtlikult kontrollida - ülalautõstur (levator palpebrae superioris), mis on seotud siirast naeratust tekitava silmasõõrlihasega (musculus orbicularis oculi) (Ekman & Friesen 1976: 64). Alles 2013. aastal tõestasid uurijad, et olulisel vähemusel inimestest on võime kuvada Duchenne'i naeratust tahtlikult (Gunnery et al. 2013). Kuigi Allan Pease on "lõpliku" kehakeeleõpiku (The Definitive Book of Body Language) juba kirjutanud, on mitteverbaalse suhtlemise teaduslik uurimine kaugel lõpetatusest.
Eestikeelsed aimekirjanduslikud kehakeeleõpikud
Viited
  • Birdwhistell, Ray L. 1971. Kinesic and Context: Essays on Body-Motion Communication. Allen Lane: The Penguin Press.
  • Brubaker, Leslie 2009. Gesture in Byzantium. In: Braddick, Michael J. (ed.), The Politics of Gesture: Historical Perspectives. Oxford, New York: Oxford Journals, Oxford University Press, 36-56.
  • Cicero, Marcus Tullius 1853. The Academic questions, treatise De finibus, and Tusculan disputations of M.T. Cicero. Translated by C.D. Yonge. London: Henry G. Bohn.
  • Duchenne, Guillaume-Benjamin 1867. Physiologie des mouvements démontrée à l'aide de l'expérimentation électrique et de l'observation clinique, et applicable à l'étude des paralysies et des déformation. Paris: J.-B. Baillière et fils.
  • Ekman, Paul and Wallace V. Friesen 1976. Measuring facial movement. Journal of Nonverbal Behavior 1(1): 56-75.
  • Fast, Julius 1970. Body Language. New York: Simon & Schuster Adult Publishing Group.
  • Gunnery, Sarah D.; Judith A. Hall and Mollie A. Ruben 2013. The Deliberate Duchenne Smile: Individual Differences in Expressive Control. Journal of Nonverbal Behavior 37(1): 39-41.
  • Hjortsjö, Carl-Herman 1970. Man's face and mimic language. Lund: Student-litteratur.
  • Latif, Israil A. 1934. The Physiological Basis of Linguistic Development and of the Ontogeny of Meaning. Part I. Psychological Review 41(1): 55-85.
  • Maguire, Henry 1981. Art and Eloquence in Byzantium. Princeton: Princeton University Press.
  • Matsumoto, David and Hyi Sung Hwang 2013b. Body and Gesture. In: Matsumoto, David; Mark G. Frank and Hyi Sung Hwang (eds.), Nonverbal Communication: Science and Applications. Los Angeles (etc.): SAGE, 75-96.
  • Matteus = Piibel.NET :: Matteuse evangeelium 6. ptk. Vaadatud 11.07.2014.
  • Mehrabian, Albert 1971. Silent messages. Belmont: Wadsworth.
  • Mehrabian, Albert 1972. Nonverbal Communication. Los Angeles: University of California Press.
  • Mehrabian n.p. = "Silent Messages" -- Description and Ordering Information. Vaadatud 11.07.2014.
  • Morris, Charles 1949. Signs, Language and Behavior. New York: Prentice-Hall, Inc.
  • Pease, Allan 1981. Body Language: How to read others' thoughts by their gestures. Sydney: Camel/Pease Training International.
  • Rebane, Rasmus 2012. Nonverbal Communication and Power. Seminar paper. Tartu: University of Tartu, Institute of Philosophy and Semiotics.
  • Sebeok, Thomas A. 1975. The Semiotic Web: A Chronicle of Prejudices. Bulletin of Literary Semiotics 2: 1-63.
  • Sebeok, Thomas A. 2001. Signs: An Introduction to Semiotics. Toronto: University of Toronto Press.
  • Synnott, Anthony 1989. Truth and Goodness, Mirrors and Masks - Part I: A Sociology of Beauty and the Face. The British Journal of Sociology 40(4): 607-636.
| Labels: , ,

0 comments:

Post a Comment

Subscribe to: Post Comments (Atom)