- Aristoteles 1996. Nikomachose eetika [1. raamat]
- Aristoteles 1996. Nikomachose eetika [2. raamat]
- Aristoteles 2015. Poliitika [1. raamat]
Aristoteles 1996. Nikomachose eetika. Tõlkinud ja kommenteerinud Anne Lill. Tallinn: Ilmamaa. [ESTER]
Aristotle 2011. Nicomachean Ethics. Translated, with an interpretive essay, notes, and glossary by Robert C. Bartlett and Susan D. Collins. Chicago; London: The University of Chicago Press.
Aristotle 2004. Nicomachean Ethics. Translated and edited by Roger Crisp. Cambridge: Cambridge University Press.
Näib, et igal kunstil ja igal uurimistööl, aga ka igal praktilisel tegutsemisel ja valikul on suundumus mingi hüve poole, seetõttu on öeldud õigesti, et kõigel on suundumus hüve poole. Eesmärkidel paistab aga olevat teatud erinevus: ühtede puhul on selleks võimalus toimida, teiste puhul aga teatud toimingu tulemus, ja kui eesmärgiks on midagi muud peale tegutsemise enda, siis sel juhul osutuvad toimingu tulemused väärtuslikumaks kui toiming ise. Kuna tegevusalasid, kunste ja teadusi on palju, siis on ka eesmärke palju: arstimise puhul on selleks tervis, laevaehituses - meresõiduk, sõjakunstis - võit, majandamises - jõukus. Kui aga mõned tegevused kuuluvad mingi ühe võimekuse alla, nii nagu rakmete ja muu hobuvarustuse tegemine kuulub ratsutamise alla, igasugune sõjategevus - strateegia alla, samal viisil ka muud tegevused teiste alla, siis kõikide nende hulgas on eelistatavam juhtiva alaga seotud eesmärk, sest kui selle tõttu taotletakse ülejäänut. Pole mingit vahet, kas toimimine on ise tegutsemise eesmärgiks või on lisaks sellele ka midagi muud, nagu äsjamainitud teadusalade puhul. (Aristoteles 1996: 7)
Kohe esimese lõiguga taaskohtun selle probleemiga, mille tõttu ma ei ole vabatahtlikult Nikomachose eetikat lugenud. Aastaid tagasi tundsin tugevat huvi üheksanda peatüki ("raamatu") vastu, aga kõik inglisekeelsed tõlked, mille arhiivis läbi vaatasin, olid ebarahuldavad. Erinevaid tõlkeid võrreldes sain peatüki kuidagi läbitud, aga see oli niivõrd frustreeriv toiming, et midagi sellest reaalselt kaasa ei võtnud. Nüüd olen Euroopa mõtteloo aines sunnitud eestikeelset versiooni lugema ja kohe sama jama. Võtsin seekord kõrvale kaks inglisekeelset versiooni, Chicago ja Cambridge'i ülikoolide omad, mis omavahel ka erinevad oluliselt.
See "ühtede [eesmärkide] puhul on selleks võimalus toimida" = "some ends are activities". St tegutsemine ise on eesmärgiks. Kust tuleb "võimalus toimida", või mida see tähendab, ei tea, sest kõrvale kontrollimiseks võetud inglisekeelsetes tõlgetes sellist asja ei ole.
Uskumatu. Ma ei tea kaua ma juba vahin erinevaid versioone... Ikka ei saa esimesest lõigustki jagu. Proovime sammhaaval: (1) igal tegevus ja eesmärk on sihitud/suunatud mingi hüve suunas, seega kõik on hüvele orienteeritud; (2) eesmärkide hulgas on võimalik eristada neid, mis seisnevad tegevuses endas ja neid, mille eesmärk on toota mingi tulemus, mis on tegevusest endast parem/väärtuslikum; (3) kuna tegevusi, kunste ja teadusi on palju, on ka palju eesmärke; (4) mõned eesmärgid on allutatud mõnele teisele kunstile või teadusele (sõdur võib hobusele varustust valmistada, aga ta teeb seda selleks, et sõtta ratsutada ja sõda võita), mispuhul on selle valdkonna eesmärgid, millele teised on allutatud, ihaldatumad, sest ülejäänusid jälitatakse selle põhieesmärgini jõudmiseks. Sellise omatõlke sain Frank Petersi (1886) oma põhjal, milles tekst on oluliselt paremini liigendatud (ja nummerdatud) kui teistes versioonides.
Natukene teistsugune pilt avaneb H. Rackham'i (1934) tõlkes, kus kreekakeelne originaal on kõrval. Siin ilmneb, et eristus selliste kunstide ja teaduste vahel, milles tegevuse harjutamine on eesmärk iseenesest, ja nende vahel, milles eesmärk on mingi tulemus/toode, on originaalis sulgude vahel - samuti lõiku lõpetav märkus, et pole vahet, kas ettevõtmise sihiks on tegevus ise või midagi muud. See tõlkija toob ka konkreetse näite Magna Moralia'st (1211 b 27 ff.): flöödi-mängimine on selline kunst, mille viljelemine on eesmärk iseenesest, erinevalt ehituskunstist, mille lõppeesmärk on ehitada maja. Veel märgin, et David Ross'i (1925) tõlkes on alapeatükid kenasti ära pealkirjastatud. Selle esimese lõigu iva seisnebki vaid selles, et kõik inimtegevused on suunatud mingile hüvele ja mõned neist hüvedest on allutatud teistele. Märgin ka, et Chicago tõlke järgi on need kõrgemad/ülemad "arhitektoonilised".
Kui tegutsemisel on mingi eesmärk, mida me selle enda tõttu soovima, muu aga tuleb selle kaudu ja kui me ei eelista kõike mingi muu asja pärast (sel juhul läheks see lõpmatuseni, kuna meie püüdlus jääb asjatuks ja mõttetuks), siis ilmselt olekski see hüve ja ülim hüve. Kas [|] selle mõistmisel pole siis elus suurt kaalu, ja kas ei saavuta me siis vajalikku, tabades märki justnagu vibulaskjad? Kui nii, siis tuleb üldjoonteski püüda tabada, mis see on, millise teadmise või võime juurde kuulub. Tundub, et see peaks kuuluma mõjukaimate ja kindlasti juhtivamate alade hulka. Selline paistab olevat poliitika. See määrab ära, mis teadused peavad riigis olema, milliseid neist on vaja igaühel teada ja mil määral. Näeme, et ka kõige austusväärsemad võimed, nagu seda on majandamine, kõnekunst, kuuluvad poliitika alla. Kasutades ära teadmised kõikidelt ülejäänud aladelt, määrab ta veel ka seadustega, mida peab tegema ja millest hoiduma - seega peaks ta eesmärk hõlmama ka kõigi teiste alade oma, nii et just see võikski olla inimese hüveks. Isegi kui eesmärgid langevad üksiku inimese ja riigi puhul kokku, paistab riigiga seotu olevat olulisem ja kõrgem saavutada ning alal hoida: ühe ja üksiku puhul küll meeldiv, kuid ilusam veelgi ja lausa jumalik rahva ning riigi puhul. Seega on siin uurimuse sihiks midagi, mis kuulub poliitika juurde. (Aristoteles 1996: 7-8)
See ülim eesmärk, suurim hüve, on poliitilise teaduse oma. Poliitika on nähtavasti see, mida tehakse iseenda nimel - ja kõik teised asjad on poliitika teenistuses. Eestikeelse tõlke kommentaarides on ära märgitud "lõpmatuse" küsimus, mis viib liikumatu liikumapanijani. Minu jaoks on olulisem hoopis Chicago tõlke joonealune märkus "püüdluse" kohta: "This is the first instance of the term orexis, which we translate as "longing" and which refers in general to the appetence of the soul, of which epithumia, "desire," is a species. The term is related to the verb oregein, which we translate as "to long for." (2011: 2, fn. 6). Kreekakeelne sõna tekstis on ὂρεξιν - yearning, longing, desire.
Petersi tõlke järgi on asja iva siin selles, et kõik eesmärgid ei ole teistele eesmärkidele allutatud (ei teeni kõrgemaid, ülemaid eesmärke), sest see oleks absurdne - ühte asja teen teise asja nimel, teist kolmanda nimel, kolmandat neljanda nimel, jne kuskile välja jõudmata - "iha"/püüdlus oleks sel juhul tühi/tulemusetu ja asjatu/mõttetu, sest me ei teaks ise ka, mille nimel me midagi teeme. Siin võib jälle lõputult toppama jääda, sest lausestus on niivõrd imelik. Okei, lühidalt, peab olema mingi "kõrgem eesmärk", mille poole me püüdleme selle enda pärast. Praktilisest seisukohast oleks vaja teada, mis see on, sest siis on seda kergem saavutada (paralleel vibulaskja märklauaga). Milline teadus ja kunst see kõige kõrgeim võiks olla? "Poliitiline" teadus/kunst näib olevat see, sest selle järgi korraldatakse riigis ülejäänud teadused ja kunstid. Ka muud kõige kõrgemad teadused ja kunstid (majandusteadus, retoorika, ja sõjakunst) on poliitikale allutatud. Poliitiliste eesmärkide hulka peavad kuuluma ka kõik teised eesmärgid, võib seda pidada inimese kõrgeimaks hüveks kui selliseks. Inimese ja riigi hüved võivad kokku langeda, aga riigi hüvede omandamine ja kindlustamine on täiuslikum, sest kuivõrd hea meel meil on teenida ühte inimest, on üllam ja ülevam teenida terve rahva või paljude riikide hüvaks. Petersi tõlget omakorda eesti keelde tõlkides meikib senssi, aga millegi pärast Lille tõlke peale tagasi vaadates tundub too nagu luule, eriti "ilusam veelgi ja lausa jumalik".
Edaspidi loen siis inglisekeelseid versioone ja tsiteerin eestikeelset versiooni, sest nähtavasti ma lihtsalt ei saa eestikeelsest tõlkest aru.
Kuid üllad ja õiglased asjad, mida poliitikateadus jälgib, on paljuski vastuolulised ja hajuvad, nii et näivad sõltuvat üksnes kokkuleppest ja mitte loomuomadusest. Samasugune hajuvus iseloomustab ka hüve mõistet, sest paljudel juhtudel see võib osutuda kahjulikuks. Mitmeid on varemgi hukutanud rikkus, teisi jälle vaprus. (Aristoteles 1996: 8)
See, mis on üllas ja õiglane (st millega poliitika tegeleb) on niivõrd mitmekesine ja ebamäärane, et mõned arvavad, et üllaks ja õiglaseks peetaks asju kokkuleppeliselt, mitte, et need on loomulikud eristused. Sama kehtib hüve suhtes [tekib (pseudo?)triaad - üllas, õiglane ja hea] - head asjad tekitavad sageli kahju; näiteks kui rikkust peetakse heaks ja see viib laostumiseni, või kui vaprust peetakse heaks ja see viib (mõttetu) surmani. Selle ebamäärasuse tõttu ei saa siin rääkida muutumatutest seadustest (immutable laws) ning tegeleme tõenäosustega. Uurimiselt saab nõuda vaid nii palju täpsust kui lasub uurimisobjektis.
Igaüks otsustab õigesti asjade üle, mida ta tunneb ja teeb nende suhtes hea otsuse - just nendes asjades, milles ta on haridust saanud, üldises mõttes aga siis, kui on kõigis asjus haritud. Seetõttu pole noor mees poliitikateaduse jaoks sobiv kuulaja, kuna ta on elusündmustes kogenematu - just sellistest asjadest ja selle kohta aga arutelu käibki. Lisaks, kuna ta laseb end oma tunnetest juhtida, on talle asjatu ja kasutu kõnelda, sest eesmärgiks pole ju tunnetus, vaid tegutsemine. Polegi tähtis, kas ta on aastatelt noor või kommetelt lapsik - puudujääk ei seisne mitte ajas, vaid tunnete järgi elamises ja kõiges nendes järgimises; niisugusel puhul osutub tunnetus tarbetuks, justnagu ohjeldamatute isikute juures. (Aristoteles 1996: 9)
Olen nüüd protseduurilise poole pealt jõudnud mingile selgusele: Petersi tõlge on inglisekeelsetest kõige arusaadavam, eestikeelne - mis meile lugeda anti - on (minu jaoks) arusaamatu sõnasupp. Toimin siis nii, et märgistan ära kohad, mis mind kõnetavad või olulised tunduvad, ja vahendan Petersi kaudu selgema sõnastuse.
(1) Noor mees ei sobi poliitikat õppima, sest tal puudub kogemus elutegevustega (affairs of life, the actions pertaining to life), mis moodustavad poliitika teema ja andmestiku (the data and the subject-matter of Politics). (2) tunnetus (speculative, knowledge) ja tegutsemine (practical, action). (2) tunded valitsevad (noore mehe) elu ja suunab kõiki tema püüdlusi. Siin on kõnekas iva: noor mees elab "kirglikku elu", laseb oma tunnetel end valitseda - selliste inimeste jaoks on teadmised (tunnetus/spekulatsioon) asjatu/tulemusetu, sest neid valitsevad tunded, mitte mõistus. St poliitiline teadus on kasulik neile, kes korrastavad oma püüdlusi mõistusega kooskõlas ja tegutsevad mõistlikult.
Mis puutub aga õnnesse, siis lähevad arvamused lahku, mis asi see on: enamik inimesi ei seleta seda samamoodi kui haritud inimesed. Esimeste puhul on see midagi silmanähtavat ja [|] ilmset, nagu nauding, rikkus, kuulsus - ühele üks, teisele teine, sageli on see ka ühe inimese puhul erinev: haigena on selleks terviks, kitsikuses jälle rikkus. Mõistes oma teadmiste puudulikkust, imetlevad nad neid, kes kõnelevad suurtest ja neile tabamatutest asjadest. (Aristoteles 1996: 9-10)
Siin ei saa tõlke üle väga virisedagi. Rahvamassid peavad õnnelikkuseks midagi silmnähtavat/käegakatsutavat (palpable/manifest) ja ilmset (plain/obvious). Huvitaval kombel on siin peaaegu pütaagorlik triaad. (1) kehaline nauding, tervis; päritud rikkus; (2) kuulsus; (3) tarkus. Näljane-räägib-leivast analoogial peab haige inimene õnnelikkuseks head tervist, vaene inimene rikkust, ja need, kes on teadlikud oma teadmatusest, imetlevad kõige enam neid, kes lausuvad suurejoonelisi asju, mis nende endi mõistmisest käib üle. Mulle kangastub silme ette klipp kuidas higine ja hingeldav Kalev Rajangu pärast järjekordset esinemist muheleb kohmakalt kui mingi purjus kõlupea kiidab teda taevani, "mitte keegi ei tee sellist asja nagu sina" vms. Täpselt selline olukord, kus täielik tohman kuulab epateerijat, kes teadlikult peksab segast, ja arvab, et kuuleb midagi geniaalset.
Alustada tuleb nüüd ju tunnetatavast, kuid see on kahesugune: kas tunnetatav meie jaoks või siis üldiselt. Ilmselt tulebki nüüd alustada meie jaoks tunnetatavast, kuna see, kes kavatseb kuulata midagi ülla ja õiglase kohta, aga ka poliitika kohta üldse, peab olema ka kommetelt üllas - mis ongi lähtealuseks. Kui aga see on piisavalt selge, pole selle põhjuse üle rohkem vaja arutada, sest sellisel mehel on lähtealused olemas või ta omandab need kergesti. Mehel, kelle kohta aga kumbki asi ei käi, olgu kuulamiseks Hesiodose sõnad:Väljapaistev on mees, iseendast kõike kes taipab,(Aristoteles 1996: 10)
tubli on siiski ka see, kes kuuletub nõule, mis väärt on,
kui iseendast ei taipa ja teistki kui kuulamast keeldub
hinges ja mõtteski - see tõesti on kõlbmatu mees.
Jätkuvalt muserdab mind sõna "tunnetus", kus võiks olla "teadmine". Chicago versioonis: "there are things known to us, on the one hand, and things known simply, on the other" (2011: 5). Ise tõlgendaks seda John Locke'i (1741b: 129) eristuse valguses: (1) asjad mida me kindlalt teame, oleme võimelised vajadusel lahti seletama; ja (2) asjad, mida me ähmesalt teame, võib-olla varem teadsime konkreetselt (tervikuna), aga nüüd mäletame abstraktselt (osadena). Umbes nagu kas me teame raamatu sisu (1), või ainult pealkirja (2). Analoogselt, (1) asjad, mida ise teame/taipame vs (2) asjad, mida keegi teine teab või mida üldiselt teatakse.
Inimeste elu järgi paistab, et suur hulk, ja just need, kes on [|] kõige labasemad, peavad hüveks ja õnneks naudingut, ja seda täiesti põhjendatult. Seetõttu neile meeldibki nauditav elu; elu ongi just kolme liiki: see, millest äsja rääkisime, edasi poliitikaga seotud elu ja kolmandaks vaimutööga seotud elu. Enamus inimesi paistab olevat täiesti rojalikult madalal tasemel, eelistades elada kariloomadena, ja nad leiavad ka põhjenduse selles, et nad, nii nagu paljud võimumehedki, jagavad Sardanapallose tundeid. Hästikasvatatud inimesed ja tegutsejad hindavad kuulsust, sest poliitikaelu jaoks see ongi arvatavasti eesmärgiks. Kuid see paistab olevat taotlemiseks liiga kergekaaluline, sest ta sõltub rohkem neist, kes kuulsust jagavad, kui neist, kellele seda jagatakse: me eeeldame ju, et hüve on midagi päris omast, mida on raske ära võtta. (Aristoteles 1996: 10-11)
Kolm elu: naudingu elu, riigimehe elu, ja mõtisklev elu. Enamus eelistab orjalikult loomalikku [Ch - nuumatud karilooma, fatted cattle; Ca - ainult kariloomale sobilikku, fit only for cattle], meelelist elu - st naudingu elu. Sardanapalus - Assüüria kuningas, kellele Kreeka kirjanduses omistati eneseimetlemist või enesekontrolli puudumist (self-indulgence), dekadentsi ja oriaid (ajalooliselt ei paista paika pidavat). Hästi üles kasvatatud ja praktiliselt meelestatud mehed eelistavad au (honor), mis on riigimehe elu eesmärk. Isegu au (või kuulsus) on aga pinnapealne (superficial), sest see sõltub teistest inimestest, kes austavad ja imetlevad (annavad au), st ei kuulu inimesele endale (au ja kuulsuse võib ära kaotada oma tahtest sõltumata). Kuna need kolm eluviisi on üks mu lemmikteemasid - olen isegi avaldatud tüki sellest, kuidas need võisid mõjutada ka "triaadilisi" märgikategooriaid - talletan siia ja tõlkija informatiivse järelmärkuse:
Kolme liiki elu käsitlus esineb Pythagorasel, kes jaotas inimesed piltlikult võttes spordimängudele saabujate järgi: osa tulid kauplema, osa võistlema ja osa vaatama, viimane, kr. theôrêtikos, tähendabki seda, mis vaatlejat iseloomustab (kr. theôreô 'vaatlen, jälgin'. Kolmest elamisviisist räägib ka Platon Riigist (580-583), jagades inimesed kolmeks põhitüübiks [|] vastavalt eesmärgile elus, mida püütakse saavutada ja millise hingeosa (mõistusliku, tunnetega seostuva või himura) soove rahuldada: selleks võivad olla teadmine, kuulsus või kasusaamine, inimene on siis vastavalt tarkuse- ja õppimislembeline (philosophos, philomathês, 581b6), au ja kuulsusehimustaja (philotimus, philonikos, 581c4-i4) või kasuhimuline (philokerdês, 581c5). (Lill 1996: 245-246)
Järjekorras: (1) kauplema, (2) võistlema, (3) vaatama; (1) tunnetega hingeosa, (2) himur hingeosa, (3) mõistuslik hingeosa; (1) kasusaamine, (2) kuulsus, (3) teadmine; (1) kasuhimuline - philokerdês, (2) kuulsusehimustaja - philotimos, (3) tarkuse- ja õppimislembeline - philosophos.
Edasi, paistab, et kuulsust püütakse saavutada selleks, et ennast oma tubliduses veenda, püüda endale kuulsust võita just arukate meeste silmis ja leida nende juures tunnustust oma loomutäiuse tõttu. On ilmne, et nende meelest on loomutäius tähtsam ja tõenäoliselt võib pidada just sed ka poliitikaelu eesmärgiks. (Aristoteles 1996: 11)
Siin on psühholoogiliselt huvitav, et Aristotelese arvates jälitavada mõned mehed au ja kuulsust, et iseennast veenda, iseendale kinnitada, et nad on head, tublid, suurepärased, teenekad (good, excellent, of merit). See käib kvalifikatsiooniga, et soovitakse austust "arukate meeste" silmis - men of judgment, men of practical wisdom, people with practical wisdom - millest kõige täpsem on Chicago tõlkes the prudent, joonealuse märkusega, et siin esineb oluline kreekakeeste mõiste, phronēsis. Samuti on tähtis see "loomutäius", mis Petersil on virtue or excellence - see on juba vana tuttav, aretē.
Pütagoorlased tunduvad hüvest rääkides veenvamad, kui nad paigutavad Ühe hüvede tulpa. Nende jälgedes näib minevat ka Speusippos. Aga see on teise arutluse teema. [↩] Öeldule võib esitada sellise vastuväite: arutlusaineks pole seal võetud kõiki hüvesid, vaid neid nimetatakse ühe vormi alusel, mille tõttu neid järgitakse ja armastatakse. Mis neid aga mingil moel loovad või säilitavad või vastanditest eemal hoiavad - neid nimetataksegi sellest tulenevalt erineval viisil. Seega on ilmne, et hüvedest kõneldakse kahtmoodi: need, mis on hüved iseeneses ja teised, mis on nende saavutamiseks. Eristades nüüd hüved iseeneses neist, mis on abivahendiks, jälgigem, kas nimetamisel on aluseks üks idee. Mille alla aga võiks paigutada hüved iseneses? Kas nad on sellised, mille poole ka eraldivõetuna püüeldakse, nagu mõistuslikkus ja selgus või teatud naudingud ja auavaldused? Sest isegi kui me püüame neid asju vahendina muu jaoks, võiks need siiski paigutada hüvede alla iseneeses. Või kas ideele lisaks polegi mingit muud hüvet? Nii polegi vormil tähendust. Kui aga need asjad on ikka hüved iseeneses, peaks kõikides neis ilmnema üks ja seesama hüvepõhimõte, täpselt nii, nagu valge põhimõte on olemas lume ja valge värvi puhul. Kuid nii kuulsuse, mõistlikkuse kui ka naudingu põhimõtted on teistsugused ja erinevad, kuivõrd nad on [|] hüved. Seega pole hüve mingi ühine mõiste, mille aluseks on üks idee. (Aristoteles 1996: 13)
Üsna raske jälgida, aga kohati juba tuttav - juba Archytas (1818: 155) eristas hüvesid, mis on iseenesest head, ja hüvesid, mis on millegi muu jaoks head. Täpselt sama asi, millest raamat alguse sai (ja just need osad, mis kreeka keeles olid sulgudesse paigutatud, nagu vahe- ja kõrvalmärkusteks). Petersil on sisestused, et pütaagorlased paigutasid "Ühe" heade asjade hulka oma vastanduste tabelis (in their table of opposites) selle asemel, et taandada kõik hüved ühtsusele (instead of reducing all goods to unity). Siinkohal võib märkida, et pütaagorlaste jaoks (vähemalt Iamblichuse järgi) ei olegi näiteks "nauding" mingi hüve - vastupidi, kannatus on hüve! ("Labors are good; but pleasures are in every respect bad." - vt 1818: 45.) Speusippose kohta on väga kasulik järelmärkus:
Speusippos - Platoni õepoeg ja õpilane, juhatas Akadeemiat pärast õpetaja surma (347-339 e.Kr). Aristoteles viitab erinevustele Platoni ja ta järglase vahel, kes ideede asemel pütagoorlaste arvude põhimõtte tõi. Erinevus Platonist on ka selles, et hüve ja Üks pole identsed: mitte hüve pole Üks, vaid hüve kuulub Ühe juurde. Seepärast pole väljend 'paigutavad Ühe hüvede tulpa' täpne, kuna hüve on loetletud ühena pütagoorlaste vastandnähtuste tulbas. Aristoteles räägib nende vaadetest Metafüüsikas (986a22, 1093b12): ühe käsitlusena oli antud pütagoorlastel tulpades kümme vastandpõhimõtete paari (piiritletud-piiritlemata, paaritu-paaris, ühtsus-paljusus, parem-vasak, mees-naine, liikumatu-liikuv, sirge-kõver, hele-tume, halb-hea, ruut-ristkülik). [|] Pütagoorlaste järgi pole hüve ja ilu mitte algselt olemas, vaid arengu käigus tekkinud. Kõigest sellest räägib Aristoteles pikemalt Metafüüsikas. (Lill 1996: 248-249, fn 24)
Tekitab suisa isu Aristotelese Metafüüsika kunagi käsile võtta.
Aga miks siis nii öeldakse? Paistab ju, et neil asjadel pole mitte juhuse tõttu üks nimi. Vahest seepärast, et nad on ühe päritolu? Või on neil kõigil ühine eesmärk? Või pigem kooskõlaühtsus? Nii nagu keha puhul nägemine, on hinge puhul mõistus ja samuti ka iga muu asja puhul. (Aristoteles 1996: 14)
Siin on huvitav asjaolu - ennist imetlesin, et teadmise, mõistuse, tunnetuse vms aspekti tähistati kreeka keeles "teooriaga" (vt ülal, tõlkija kommentaarides). Petersi jt teiste tõlgetes on eelnevas lõigus lisaks kuulsus, mõistlukkuse ja naudingu hüvedele ka vaatamine - "Surely those things that we pursue even apart from their consequences, such as wisdom and sight [|] and certain pleasures and certain honours; for although we sometimes pursue these things as means, no one could refuse to rank them among the things that are good in themselves" (1886: 10-11). Samuti Rackhami tõlkes, mis on tõenäoliselt originaalile kõige lähemal: "Are they [things good in themselves] not those things which are sought after even without any accessory advantage, such as wisdom, sight, and certain pleasures and honours?" (1934: 23). Huvitav asjaolu, et nägemine on hüve iseenesest ja triaadi teiste aspektidega võrdväärne või mõistlikkuse/tarkuse sünonüüm? Selles suhtes tundub väide, et nägemine on kehale mis mõistus on hingele üsna sügavatähenduslik. Väga meeldib ka Petersi versioon: "we call the reason the eye of the soul because it bears the same relation to it that the eye does to the body" (1886: 11). Ka: "For as there is sight in the body, so there is intellect in the soul" (2011: 10); "For as sight is good in the body, so intellect is in the soul" (2004: 9). See viimane (Cambridge'i oma) on eriti huvitav - nägemine on keha hüve, just nagu mõistus on hinge hüve.
See, mis on aga kõigist ülim, on lõplik. Nii et kui on ainult mingi üks lõppeesmärk, siis peaks see olema uurimisaineks, kui neid on aga rohkem, siis kõige lõplikum nendest. Kõige rohkem lõplikuks nimetame seda, mida järgime ta enda pärast, mitte vahendina muu jaoks, ja see, mida kunagi ei valita mingi muu pärast, on lõplikum sellest, mida valitakse nii ta enda pärast kui ka muu jaoks; täiesti lõplik on aga see, mida valitakse alati enda pärast ja mitte kunagi millegi muu jaoks. Tundub, et õnn ongi kõige rohkem selline. Selle valime ju alati tema enda ja mitte kunagi muu pärast, kuulsust, naudingut, mõistust ja kogu loomutäiust valime me ju ka selle enda pärast (isegi kui need midagi ei anna, valiksime ikka neist igaühe), valime aga ka õnne jaoks, arvates, et nende abil oleme õnnelikud. Keegi ei vali aga õnne nende asjade pärast ega üldse millegi muu pärast. (Aristoteles 1996: 15)
Jõudsime tõepoolest, nagu Aristoteles ise samal leheküljel nendib, "ringiga samasse kohta välja": kui kõike tehtaks millegi muu nimel, siis oleks see infinite regress, ja meie eesmärgid oleksid mõttetud, ainult edasistele eesmärkidele osutavad. Siin aga ilmneb samasugune toimeloogika nagu pütagoorlaste eetilistes katkendites: kõik teised hüved (rikkus, kuulsus, tarkus) teenivad ülem-eesmärki nimega õnn (Thomas Taylori tõlkes küll mitte happiness, nagu siin, vaid felicity). Selle võtab kenasti kokku Archytas'e ütlus "The less, also, are ministrant to the greater goods" (1818: 156-157).
Me ei räägi aga enesega piirdumisest kellegi üksiku suhtes, kes elab üksildast elu, vaid ikka koos vanemate, laste, naiste ja üldse koos sõprade ning kaaskodanikega, kuna inimene [|] kuulub oma loomult ühiskonda - kuid seda tuleb võtta teatud piiranguga, sest laienedes esivanematele, nende eellastele ja sõprade sõpradele, jõuavad sidemed lõpmatusse välja. Seda tuleb aga uurida hiljem; enesega piirdumist peame selleks, mis omaette võetuna teeb elu meeldivaks, siis kui midagi ei puudu - just sellisena kujutamegi õnne. (Aristoteles 1996: 15-16)
Kena. Õnn on see, kui millestki ei ole puudus.
Just nii nagu silmal, käel, jalal ja üldse igal jäsemel paistab olevat kindel toiming, miks ei võiks ka inimesel olla peale selle kõige samuti mingi toiming? Mis see võiks siis sel juhul olla? Mis elamisse puutub, siis paistab see ka taimedega ühine olevat, leidma peab aga iseäralikku - seega tuleb kõrvale jätta toituv ja kasvav elu. Järgmiseks võiks tulla midagi meeletajuga seotut, aga ka see paistab ühine hobuse, härja ja kõigi loomadega. Järele jääb selline tegevus, mille juurde kuulub loogiline arutelu, kus siis üks osa on selline, et allub loogilisele [|] arutelule, teisel aga on see olemas ja ta kasutab mõistust. Ka viimatinimetatut tuleb võtta kahesugusena, vastavalt toimimisvõimele, kuna tundub, et nii on temast õigem rääkida. (Aristoteles 1996: 16-17)
Siin on siis see kuulus kolmikeristus, millega nii sageli kohtume biosemiootikas: vegetatiivne, animaalne ja ratsionaalne. Õhku võib jääda küsimus, kas taimedel ikka puudub meeletaju, aga see selleks. Mulle tundub väga põnev just selle kolmasuse (siin "loogilise arutelu", ing k. reason) jagunemine kaheks. Chicago versioonis on pikk joonealune märkus sellest, kuidas too lause sisu on ebaselge - tõlkijad pakuvad, et Aristoteles eristas mingi seadumuse (hexis) omamist ja kasutamist, ning siin on sellega tegu. Peters jättis oma tõlkest terve selle sektsiooni välja - ainult teda lugedes ei teakski, et siin samas on need kolm elu vormi üles loetletud. Mulle endale tundus esmapilgul, et siin võib olla analoogia pütagoorlastega, kes eristasid inimest ja jumalat selle järgi, et inimesel tuleb mõistlikuks saada (õppida), jumal on mõistlik otsast lõpuni. Rackhamil oluliselt selgem sõnastus: "There remains therefore what may be called the practical life of the rational part of man. (This part has two divisions, [||] one rational as obedient to principle, the other as possessing principle and exercising intelligence)." (1934: 31-33) - seda võib ehk tõlgendada analoogselt praxis/poiêsis eristusega: mõistuse omamine ja selle kasutamine on natuke erinevad asjad.
Kui nii, siis saab inimese hüveks olla hinge võime tegutseda lähtuvalt loomutäiusest, kui aga on rohkem loomutäiusi, siis lähtuvalt kõige paremast ja täiuslikumast, ning lisaks ka kogu elu jooksul: üks pääsuke ega ka mitte üks päev ei too veel kevadet, samuti ei tähenda üks päev ega lühike aeg õndsust ega õnne. (Aristoteles 1996: 17)
Inimese üldine hüve on teha seda mida ta teeb võimalikult täiuslikult. Rõhutamist vajab siin "õndsus": "Kr. makarios tähendab täiuslikult õnnelik olemist, makar on omadus, mida arhailises eepikas Homerosel ja Hesiodosel jumalatega seostatakse, eesti vasteks võib olla õnnis, aga ka ülimalt õnnelik." (Lill, samas, 250). Eriti aga: "The word μακάριος, rendered 'blesed' or 'supremely happy,' is a derivative of μακάρ, the adjective applied in Homer and Hesiod to the gods and to those of mankind who have been admitted after death to the Islands of the Blest." (Rackham 1934: 32) - võib öelda, et need, kes päikesele ja kuule jõuavad, need on μακάρonid :)
Hüved on siis jagatud kolme rühma: ühtesid nimetatakse välisteks, teised on seotud hinge ja kehaga. Kõige täielikumateks ja suuremateks hüvedeks nimetame neid, mis on hingega seotud, hingele omast tegutsemist ja toimevõimet me hinge juures eeldamegi. Niiviisi on õige öelda, kuna selline on ju vana seisukoht ja langeb kokku filosoofide vaadetega. Ta kehtib ka seetõttu, et eesmärgiks peetakse teatud tegutsemisi ja toimevõimeid, nõnda muutub ta hingega seostuvate hüvede ja mitte väliste hüvede juurde kuuluvaks ning on kooskõlas loogilise arutlusega, et õnnelik elab hästi ja tegutseb hästi, sest hea elu ja hea tegutsemine peakski ju seda tähendama. Paistab, et see, mida õnne puhul taotletakse, kehtib kõik ka käsitletava mõiste juures. Ühtedele tundub selleks olevat loomutäius, teistele jälle mõistlikkus, mõnedele aga tarkus, kuid mõnede [|] jaoks need kõik või üks nendest ühes naudinguga ja mitte mingil juhul ilma naudinguta. Teised aga võtavad jälle lisaks juurde välise õitsengu. Osadest asjadest räägivad paljud juba vanast ajast peale, osadest aga vähesed kuulsad mehed - pole tõenäoline, et kumbki osapool oleks päriselt eksiteele sattunud, vaid neil on õigus kas ühes või ka rohkemas suhtes. (Aristoteles 1996: 18-19)
Fantastiline! Tõepoolest, see "vana seisukoht" on pütagoorlik: see, et "õnnelik elab hästi ja tegutseb hästi" vahendab nt Archytas'e loosungit "felicity is nothing else than the use of virtue in prosperity" (1818: 158). Nende "väliste" asjade (externals) hulgas on "friends, glory, honor, and wealth" (Archytas, samas, 155). Eriti silmatorkav on siin rikkus (wealth/prosperity), mis eestikeelsel lugejal võib jääda märkamatuks - see siin antud "väline õitseng" on Petersil external prosperity. Loosungi iva on oma sõnadega seletades, et õnnelik on see, kellel endal ei tule millestki puudust - kõik vajadused on rahuldatud, ja sealjuures jäädakse moraalselt heaks inimeseks, kes toimib teiste inimeste suhtes heatahtlikult, sest pütagoorlased nägid ette seda, mida tänapäeval kinnitab sotsiaalpsühholoogia: rikkurid kalduvad kergesti sotsiopaatiasse (ma sain oma jao kätte, ja tahan veel ja veel... mis mul teistest inimestest? jalaga ribidesse kerjusele!).
Ilmselt on aga suur erinevus selles, kas me mõistame ülimat hüvet omamise või kasutamisena ehk siis seadumuse või toimevõimena, kuna seadumus võib ju olemas olla ilma mingit hüvet saavutamata, nagu sellel, kes magab või on mingil muul moel tegevusest eemal. Toimevõimega aga nii pole, see eeldab paratamatult tegutsemist ja hästi tegutsemist. Nii nagu Olympiamängudelgi ei anta võidupärga kõige ilusamale või kõige võimsamale, vaid neile, kes võistlevad (nende hulgast selguvad võitjad), samuti ka elus saavad õigusega saavutuste omanikuks need, kes tegutsevad hästi ja üllalt. (Aristoteles 1996: 19)
See on see mõistuse omamise ja kasutamise erinevus, millele sai viidatud ülal. Siin torkab silma, et Aristoteles justkui toetub tollele samale Pythagoras'e kohta käivale anekdoodile. Samamoodi võib eristada kaupmeest, kes läheb mängudele oma kaupa müüma, ja sellist kaupmeest, kes päriselt varanduse kokku riisub mängudel oma kaupa müües. Samuti, mis on põnevam võimalus, vaatajate/mõtlejate eristus - vaatamisel ja nägemisel on vahe.
Kuid paljudel on aga nauditavate asjade vahel vastuolu, sest nad pole loomuomaselt sellised, üllusearmastajale seevastu meeldib see, mis on loomu poolest nauditav ja sellised on alati ka loomutäiusest lähtuvad teod, nii et nende puhul on asjad iseendast nauditavad. Seepärast ei vaja nende elu naudinguid nagu mingi kunstripatsit, vaid seal on nauding iseeneses olemas. (Aristoteles 1996: 19)
Petersil jälle kaasaegsetest tõlgetest ka paremini pandud: "Their life, then, does not need pleasure to be added to it as an appendage, but contains pleasure in itself." (1886: 20). Meenutab kangesti seda ütlust, et kui sul on igav, siis selle pärast, et sa oled igav. Või siis teiselt poolt, sa oled huvitav inimene kui sa oled kõiksugustest asjadest huvitatud.
Samas aga paistab, et ta vajab juurde ka väliseid hüvesid, nii nagu me ütlesime. Lausa võimatu, või vähemalt mitte kerge on teha häid tegusid, kui puudub vajalik varustus. Paljud teod leiavad aset just tänu abivahenditele - sõprade, raha, riigivõimu toetusel. Täieliku õnneseisundi rikub ära see, kui mõned asjad puuduvad, näiteks hea päritolu, lasteõnn, ilus välimus. Päriselt õnnelik ei olda ka väga inetu välimuse puhul, viletsa päritolu, üksilduse ja lastetuse puhul. Veel hullem aga on ilmselt, kui lapsed või sõbrad on väga halvad, või kui surevad need, kes on head. Just nagu me alles ütlesime, näib olevat lisaks vaja ka sellist soodsat olukorda. Siit tulebki, et mõned samastavad õnneliku juhuse õnnega (mõned aga loomutäiusega). (Aristoteles 1996: 20)
Pütagoorlaste eetikas oli muidugi küsimus "harmoonias". Kui ennist sai väliste hüvede osas välja toodud, et liigne rikkus rikub, siis siin kinnitab Aristoteles teist äärmust: ka vaesus laostab hinge. Need välised hüved on metafooriliselt "instrumendid" (siin "vajalik varustus"); Petersil "friends and wealth and political influence". St riigivõim toetus ja poliitiline mõjukus on minu arvates teps erinevad (Petersil political influence, kõigis ülejäänud inglisekeelsetes versioonides political power).
Siit tekib ka küsimus, kas õnn tuleb õppimisega, harjutamisega või mingit muud moodi pingutades, või tuleb see mingist jumalikust ettemääratusest ehk jälle juhuse [|] läbi. (Aristoteles 1996: 20-21)
Petersil "harjutamise" asemel harjumuste kujunemine (the formation of habits) ja jumaliku "ettemääratuse" asemel jumalik and (divine dispensation). Igal juhul on siin kaks poolust - nature vs nurture - kas jumala suva või ise õpitav/treenitav harjumuste väljakujundamine.
Sellest loogilisest arutelust lähtuvalt saab ka uurimisainesse selgust: öeldakse ju, et see on mingisugune hinge toimimisvõime, mis lähtub loomutäiusest. Mis muutub ülejäänud hüvedesse, siis on nende olemasolek vajalik - nad on loomupäraselt soodustavad ja kasulikud abivahendid. See langeb kokku ka alguses öelduga, kui pidasime ülimaks poliitika eesmärki, mis seab peamiseks sihiks kujundada kodanikke teatud viisil - tublideks ja üllateks tegutsejateks. Loomulikult ei räägi me siis õnnest härgade, hobuste või teiste loomade puhul, kuna neile pole omane selline toimimisvõime. Selsamal põhjusel puudub õnn ka lapse juures, kuna nad ei osale nooruse tõttu sellises tegutsemises. Kui lapsi nimetatakse õnnelikeks, siis tulevikulootuse tõttu, sest nagu ütlesime, on seal vajalik lõpuniviidud loomutäius ja lõpuniviidud elu. (Aristoteles 1996: 21)
Et poliitika eesmärk kujundada kodanikke "tublideks ja üllateks tegutsejateks" võtab kolme sõnaga küll ilusti kokku asja iva, aga Petersil on see kindel iseloom täpsustatud kui "hea ja kaldub tegema seda, mis on üllas". Enamat ei ole vist selle kohta öeldagi. Läksin otsisin üles kreekakeelse teksti (bekkeri numbri järgi), et oma tõlgenduses veenduda, aga Google Translate keeldub seal leitut tõlkimast ja mingi Systran tõlge andis tulemuseks täieliku nonsenssi. Lotmani puhul võib vene keelt transkribeerides vähemalt kindel olla, et sul on originaaltekst kindlalt olemas, Aristotelese puhul puudub sellinegi luksus.
Praegu käsitletud küsimus kinnitab aga ka varasemat arutelu. Inimese toimingutes ei esine ju mitte millegi juures nii suurt sihipärasust, kui seda on loomutäiusele vastava toimimisvõime juures - see tundub olevat püsivam isegi teadmistest. Nende tegevuste hulgas aga on püsivamad need, mis on kõige kõrgemalt hinnatud, olles kõige rohkem ja tihedamalt seotud nende eluga, kes õnnetäiust tunnevad - see näibki olevat põhjus, miks need unustusse ei lange. Nimetatud omadus esineb seega õnnelikul inimesel ja ta jääb selliseks kogu elu jooksul, sest ta tegutseb ja järgib alati või eelkõige seda, mis vastab loomutäiusele. Ta talub heitlikku saatust suurepäraselt ja igas suhtes meelekindlalt: ta on ju "tõeliselt tubli" ja "laitmatu ristkülik". (Aristoteles 1996: 23)
Petersil on valgustav joonealune märkus loomutäiusega kooskõlas tegutsemise ja loomutäiuse järgimise osas: see "loomutäiusele vastav[...] toimimisvõime" on tal "the excellent exercise of our faculties" (1886: 25) ja märkus, et see on "of course, philosophic contemplation" (samas). St õnnelik on see, kes saab terve elu, või vähemalt võimalikult lühikeste katkestustega, tegeleda mõtisklemisega. Rackhamil natuke täpsem: "it is the active exercise of our faculties in conformity with virtue that causes happiness, and the opposite activities its opposite" (1934: 51). St mitte pelgalt mõtisklemine (mõistuse aktiivne kasutamine), vaid vooruslikult, loomutäiuslikult, st kõige paremini mõtisklemine on see, mis teeb inimest õnnelikuks. Petersi lisandus on ülioluline, sest ilma selleta võib jäädagi ebamääraseks, missugust "toimimist" või "tegutsemist" Aristoteles siin silmas peab - ikka seda kolmandat, inimesele ainuomast toimimist, mõistuse kasutamist.
On selge, et loomutäiusega seotut tuleb vaadelda inimesega seoses, sest me uurime ju inimese hüve ja inimese õnne. Inimese loomutäiusest ei räägi me aga mitte seoses keha, vaid hingega ja nimetame ka õnne hinge toimimisvõimeks. (Aristoteles 1996: 27)
Õnn on hinge teha: "for happiness we take to be an activity of the soul" (1886: 30).
Sel teemal räägitakse aga küllaldaselt üldisemates arutlustes ja neid tuleb kasutada - nagu see, et üks osa hingest ei arutle loogiliselt, teine aga arutleb loogiliselt. Kas neid saab eristada, justnagu kehaosi ja kõike jaotatavat või on neid küll põhimõtte järgi kaks, vaid nad on loomu poolest jagamatud, justnagu ringjoone puhul kaar ja nõgu, sellel pole praegusel juhul tähtsust. (Aristoteles 1996: 27)
Tõlkija järelmärkuses täheldatud, et "üldisemad arutelud" on exôterikoi logoi ja "tähendab üldiseid populaarseid, üldharivaid käsitlusi"; ja "Kasutusviisist selgub, et eksoteeriliste käsitluste all peaks mõistma seda, mis hõlmab seisukohti Aristotelese koolkonnast väljaspool, omades seega üldisemat tähendust kui ainult Aristotelese vaateid kajastades" (Lill 1996: 256; märkus 49). Mina tõlgendaksin seda viitena pütagoorlaste hingekäsitlustele - "Sel teemal" = "on the subject of psychology" (1934: 63); Petersil konkreetselt "in the popular accounts of the soul". Kokkuvõttes jääb mulje (mis võib olla ekslik), et Aristoteles tunneb võõrastust selle kolmeosalise hingejaotuse suhtes, mida ta järgnevad leheküljed lähemalt arutleb, ja mida sageli talle endale omistatakse. Ringjoone kumera ja nõgusa poole ("concave and convex in the circumference of a circle") osa talletan selle tõttu, et see kujund käis E. R. Clay'st läbi ("Discernment and object, like concavity and convexity, are but opposite aspects of the same thing", 1882: 20). Tõlkija märgib ära ja selle, et osa mis "ei arutle loogiliselt" (alogon einai) ja see, mis "arutleb loogiliselt" (logon echôn) "tähendab kaht osa, millest ühel on logos ja teisel pole. Enamus tõlkeid teistesse keeltesse annab siin vasteks irratsionaalne ja ratsionaalne. Ei näe põhjust, miks peaks kreeka mõiste ladina omaga asendama" (Lill 1996: 256, märkus 50). Tõepoolest, Petersil on "an irrational and a rational part" (1886: 31), aga Rackhamil jälle vähe peenem: "the soul consists of two parts, one irrational and the other capable of reason" (1934: 63); siin võib jälle figureerida erinevus mõistuse omamise ja mõistuse kasutamise vahel (arutlusvõimeline vs päriselt arutlev).
Mitteloogilisest osast näib muist olevat ühine ka taimeriigiga, ma mõtlen toitumis- ja kasvamispõhjusi. Sedasama hingevõimet tuleks eeldada kõige juures, mis areneb, ka embrüote juures, seesama on ka täiskasvanud olendite juures - nii on kõigest muust tõenäolisem. Selles suhtes siis paistab loomutäius millegi ühisena ja mitte inimesele ainuomasena. (Aristoteles 1996: 27)
See on jumalteabmitmes kord kui sõna "loomutäius" jääb kuidagi kriipima. Siin on kõne all nö vegetatiivne hingeosa, mis on ühine kõigile elusatele asjadele, sest kõik elav sööb/toitub (nutrition) ja kasvab/areneb (growth). Siin paistab selle konkreetse hingeosa loomutäius on see, mis on ühine inimestele ja teistele elusolenditele, mitte loomutäius kui selline.
Kuid hingel näib olevat ka teine loomus - loogiliselt mittearutlev, kuid millel on siiski loogilise arutelu juures mingi osa. Me oleme nõus, et nii ohjeldatud inimestel kui ka ohjeldamatutel on loogiline arutelu olemas ja loogilisus kuulub hinge juurde - see õhutab neid õiges suunas paremusele, kuid neil paistab leiduvat peale loogilise otsustuse ka mingi teine osa loomuses, mis tõrgub ja võitleb loogilisele otsustusele vastu. Just täpselt nii nagu siis, kui talitlushäirega kehaliiget püütakse liigutada paremale, aga see kandub, vastupidi, nii on ka hinge puhul: ohjeldamatute inimeste suundumused pöörduvad vastupidiseks. Aga kui me kehade juures näeme kõrvalekaldumist, siis hinge puhul ei näe. Tuleb siis arvata, et ka hinges pole ilmselt sugugi vähem olemas midagi lisaks loogilisele arutelule, mis ei allu sellele ja tõrgub vastu. Mille suhtes nad erinevad, pole tähtis. Nagu ütlesime, paistab ka sellel olevat loogilise arutluse juures osa. Siiski allub see vähemalt ohjeldatud inimese puhul arutlusele, tasakaaluka ja vapra puhul kuuletub see ilmselt veelgi paremini, sest on kõige suhtes loogilise aruteluga kooskõlas. (Aristoteles 1996: 28)
Minu jaoks isiklikult on see kõige huvitavam osa, sest minu arvates käib siin jutt Teisesusest - vaba tahte ja spontaansuse küsimusest. Siin "teine loomus" on (vegetatiivse hingeosa suhtes) teine hingeosa ("another vital principle", 1886: 32; "another element in the soul", 1934: 65; "a certain other nature of the soul", 2011: 24). See teine, loomalik/animalistlik hingeosa, on ühaegselt irratsionaalne või ebaratsionaalne ("loogiliselt mittearutlev") ja kuidagimoodi osaleb mõistuses või võtab arutlusest/mõistusest osa ("in some way partakes of reason", 1886; "in a manner participates in rational principle", 1934; "it does share in reason in a way", 2011). "Ohjeldatud"/"ohjeldamatu" = continent/incontinent (1886), self-restrained/unrestrained (1934), the self-restrained person/the one lacking self-restraint (2011); st ennast-ohjeldav, ennast-valitsev (enesevalitsemise - self-control - või eneseülevalpidamise - haltung - küsimus on ka juba ammusest ajast üks mu lemmikteemasid). See, et mõlemal "on loogiline arutelu olemas" on pentsik: inglisekeelsetes versioonides ütleb Aristoteles siin, et mõlemat tüüpi inimeste juures me kiidame (praise) või kiidame heaks (approve) nende mõistuslikku või arutlevat hingeosa, sest see veenab (exhorts) neid õigesti ja kannustab (urges) neid tegema seda, mis on parim asi.
Selle mõistusliku hingeosa (kolmasuse, st loogiliselt arutleva mõistuse) kõrval on aga ka selline (teisesuse, st loogiliselt mittearutlev) hingeosa, mis võitleb mõistusega ja hakkab mõistusele vastu (tõrgub). Just nagu halvatud (paralysed) jäsemega, mida ühes suunas liigutada üritades liigub see hoopis teises suunas, nii lähevad ka ohjeldamatu või ennast-mitte-valitseva inimese impulsid või ajendid (impulses, siin "suundumused") mõistusele vastuoksa. Vahe on selles, et halvatud inimese korrapäratult liikuvat kehaosa on näha, aga ohjeldamatu inimese hinges me seda vastuokslikkust vahetult ei näe. Sellegipoolest, see mitte-mõistuslik hingeosa, mis mõistusele vastu hakkab, on kindlasti inimeses olemas. Ennastohjeldaval või enesevalitsemisega (tasakaalukal/vapral) inimesel allub/kuuletub see hingeosa mõistuse käskudele/põhimõtetele. Implikatsiooni järgi on tõene ka vastupidine - ohjeldamatu või enesevalitsemiseta inimene ei kuula oma mõistuse häält.
Põrgu päralt, mul kulus pelgalt esimese raamatu lugemisele üle nädala. Kas keegi saab päriselt kõigi kolme lugeda antud tekstiga kenasti hakkama misiganes arvu tundidega, mis iseseisvaks tööks on ette nähtud?
Seega on kaht liiki loomutäiust: üks on mõistuslikkus ja teine kombelisus. Mõistusetäius tekib ja suureneb enamasti õpetamise tulemusena, seetõttu vajab ta kogemust ja aega. Kombetäius kujuneb aga välja kombeharjumuste alusel, mille järgi on ta ka nime saanud - veidi erineva sellest, mis on kombeharjumused. Siit ilmneb ka, et kombetäiuse puhul ei teki meil midagi looduse mõjul, pole ju looduses midagi, mis harjumuse kujundamisega teistsuguseks läheks: näiteks ei saa harjutada kivi ülespoole liikuma, mis loomuomaselt liigub allapoole, kui sa tal ka tuhandeid kordi üles visates harjumust kujundaksid, ega ka tuld allapoole ega ka midagi muud ei saa harjumuse kujundamisega teiseks, kui ta loomuomaselt on muudmoodi. Niisiis ei teki loomutäiused looduse mõjul ega ka vastupidi loodusele, vaid me saame neid vastavalt loomusele omandada ning kombeharjumuse abil lõpuni arendada. (Aristoteles 1996: 30)
Mõistusetäiuse ja kombetäiuse mõistete puhul samas see "loomutäius" ei kriibi, imelikul kombel. Mul tuleks vähem tõlkeid võrrelda, sest muidu ei saagi ma neist tekstidest jagu. Nagunii tahetakse vastuseid konkreetsetele küsimustele. See kivi-viskamise lugu meenutab kangesti möödunud õppeaastal kohatud näiteid, mille keskmes on see, et leek liigub üles (vt. Chalmers 1999: 58; Vihalemm 1981: 27).
Edasi, see, mille kaudu ja mille abil igasugune loomutäius tekib ja hävib, on üks ja seesama nagu ka kunsti puhul: kitaarat mängides võib sündida ju nii hea kui ka halb kitaaramängija, täpselt samamoodi ka ehitajate ja kõigi ülejäänute puhul, kui hästi maja ehitades saab heaks ehitajaks, siis halvasti ehitades - halvaks. Kui see nii poleks, ei vajataks õpetajaid üldse, vaid kõik sünniksid kohe headeks või halbadeks. Samamoodi on ka loomutäiuse puhul, vastastikuses suhtluses inimeste seas tegutsedes muutuvad ühed meist õiglasteks, teised aga ebaõiglaseks; ühed vapraks, teised aga argpüksiks hädaohtudes tegutsedes ja kujundades harjumuse kas hirmu tunda või julge olla. Samuti on ka himude ja ägestumise puhul: samasuguses olukorras käituvad ühed ühtemoodi, teised teistmoodi, ühed muutuvad tasakaalukaks ja leebeks, teised taltsutamatuks ja liigägedaks. Siis ühesõnaga, seadumused tekivad sarnaselt toimevõimetele. Seetõttu peab toimevõime olema kindlasuunaline, sest vastavalt nende erinevusele kujunevad välja ka seadumused. Kohe noorest peast ühe- või teistsuguse harjumuse kujundamine loeb siis üsna palju, lausa olulisel määral, tegelikult just kõik. (Aristoteles 1996: 31)
Mitte ilma asjata ei meenuta see lugu habitus'e mõistet. Kuna Petersi vanem inglise keel meeldib mulle rohkem, talletan siia rõhutatud kohtade vasted: (1) "both virtues and vices result from and are formed by the same acts in which they manifest themselves, as is the case with the arts also" (1886: 35); (2) "It is by our conduct in our intercourse with other men that we become just or unjust" (1886: 35); "the several habits or characters are formed by the same kinds of acts as those which they produce" (1886: 36).
Edasi, nagu Herakleitos ütleb, et raskem võidelda naudingu kui vihaga, aga kunst ja loomutäius on alati just raskemaga seotud ja selle puhul tundub paremana ka see, mis hea on. (Aristoteles 1996: 34)
Eestikeelsest tõlkest on raske seda üldse väljagi lugeda, aga sisuliselt on siin see vana tuttav loosung, et mida raskem midagi on, seda tänuväärsem see on: "as Heraclitus says, it is harder to fight with pleasure than with wrath, and virtue, like art, is always more concerned with what is harder; for the harder the task the better is success" (1886: 4). Sellest samast Herakleitose ütlusest on mul isegi versioon, mis on äratundmatuseni teistsugune: "It is difficult to fight with anger: for whatever is necessary to be done redeems the soul." (Taylor 1818: 242) - läksin Iamblichust üle vaatama, sest tal oli kuskil umbes mingi selline pütagoorlik sümbol, et ära aita kellelgi rasket koormat maha panna, aita ainult rasket koormat üles korjata.
Edasi, kunstioskuste ja loomutäiuse puhul pole asjad samamoodi: kunstioskuste läbi sündinu on ju iseeneses hea, sellest siis piisabki, saamaks niisuguseks, nagu ta on. Kuid sellel, mis sünnib loomutäiusest lähtuvalt, ei tähenda veel omaduse olemasolek õiglast ja tasakaalukat tegutsemist, vaid tegutseja peab ka tegutsema sellele vastavalt, esiteks, nii nagu ta on teadlik, teiseks - vajaliku alusel ja valides tegude endi tõttu, kolmandaks aga peaks ta tegutsema kindlalt ja kõhklematult. Neid omadusi ei peeta ju muude oskustegevuste hulka kuuluvateks, välja arvatud ainult teadmine. Loomutäiuse puhul aga tähendab teadmine vähe või üldse mitte midagi, seevastu teiste mõju pole väike, vaid kõikehõlmav: need tulenevadki sagedastest õiglastest ja tasakaalukatest tegudest. (Aristoteles 1996: 35)
Kordki tunnen midagi ära eesti keeles, mis inglise keeles jäi kahe silma vahele! Siin on omamoodi kaetud kogu triaad, st kõik hingeosad osalevad loomutäiuslikus toimimises: (1) tunded - "kindlalt ja kõhklematult"; (2) tahted - "valiku alusel ja valides tegude endi tõttu"; (3) teadmised - "nii, et ta on teadlik". Petersil: "he must also be in a certain state of mind when he does it; i.e., first of all, he must know what he is doing; secondly, he must choose it, and choose it for itself; and thirdly, his act must be the expression of a formed and stable character" (1886: 41). Aristotelesel on siin lihtsalt järjekord vastupidine sellele, millega ma olen harjunud. Teine instants, sellest, kuidas teadmine iseenesest tähendab vähe, on vististi see kuulus tülin Platoniga, kelle arvates on teadmine, mis on õige, piisav, sest see kes teab, mis on õige, ei saa vastupidiselt toimida. Mis see oli - eetiline intellektualism?
Järgmisena tuleb vaadata, mis on loomutäius. Kuna hingenähtusi on kolme liiki: tunded, võimed, seadumused, siis peaks loomutäius kuuluma nende hulka. Tunneteks pean ma himu, viha, hirmu, julgust, kadedust, rõõmu, armastust, vihkamist, igatsust, kiivust, haletsust ja kõike, millega käib kaasas nauding või kannatus. Võimeteks nimetan aga neid, mille abil öeldakse meid neid tundeid tundvat: näiteks mille abil võime vihastuda, kurvastada või kaasa tunda. Seadumused on aga need, mida peame tunnetega seoses heaks või halvaks: näiteks kui vihastume ägedalt või talitsematult, peame seda halvaks, kui parajalt - heaks. Ja samuti ka teiste tunnetega seoses. (Aristoteles 1996: 36)
Väga äge - juba nagu Peirceaanlik! Eriti see, et harjumuste kujunemine on kolmasus. Petersi versioon ka: "Everything psychical is either (1) a passion or emotion, or (2) a power or faculty, or (3) a habit or trained faculty;" (1886: 42). Tõlkija kommentaar:
Kr. pathê, dynameis, hexeis, esimeste all mõistab Aristoteles siin irratsionaalseid tõukejõude ja emotsioone, teised on võimed või kalduvused esimestest aru saada, viimased on aga püsivamad põhihoiakud tunnete avaldumisel, seadumused - seal avaldub juba ka hinnang hea ja halva suhtes, seega väärtushinnang. See kolmikjaotus põhineb käitumisviisidel, seega pole nende puhul tegu hingeosade liigitamisega. (Lill 1996: 264, märkus 64)
See ei ole tõepoolest hingeosade liigitus, aga vajadusel võib hingeosade liigitusega seostada. Siin ei ole seda muidugi vaja teha. Näiteks märkus 60, mis seletab pathê erinevaid kasutusi ja keerukusi hingeosade jaotustes, tuleb põhjalikult üle käia kui ma kunagi ise jõuan Platoni lugemiseni.
Tuleb siis öelda, et loomutäius tervikuna muudab heaks olukorra sellel, kellel ta paneb toimingu hästi välja tulema, nagu näiteks silma puhul: täiuslikkus teeb silma ja tema toimingu tõeliselt heaks - tänu silma täiuslikkusele me näeme hästi. Samuti teeb hobuse eeskujulikuks hobuse täiuslikkus ja ta on tubli jooksus, ratsanik kandmises ja vaenlasele vastu seistes. Kui nende kõikide puhul on nii, siis on ka inimese loomutäius selline seadumus, millest inimene muutub tubliks ja tema toiming tuleb hästi välja. (Aristoteles 1996: 37)
Tüüpiline juhtum, et mulle meeldib Petersi versioon rohkem: asja loomutäiuse tõttu on asi ise heas seisukorras ja täidab oma funktsiooni hästi: "the virtue or excellence of a thing causes that thing both to be itself in good condition and to perform its function well" (1886: 44).
Seega teostab iga teadmisala oma toimingut hästi, pidades silmas vahepealset ja suunates toimingu sellele: seepärast on ka tavaks öelda heaks peetavate toimingute puhul, et ei saa midagi ära võtta ega juurde panna, sest liialdus või puudulikkus rikuvad hästitehtu ära, vahepealsus hoiab aga alles. (Aristoteles 1996: 38)
Midagi ei ole puudu ja midagi pole vaja lisada. Necessary and sufficient - vajalik ja piisav. Peters: "people are wont to say of a good work that nothing could be taken away from it or added to it, implying that excellence is destroyed by excess or deficiency" (1886: 45).
Edasi, eksida võib ju mitmel viisil, sest pahe ongi piiritu, nagu eeldasid pütagoorlased, hüve aga kindlapiiriline - õigesuunaline on ju üks tegevusviis. Seetõttu ongi esimene kerge ja teine raske: kerge on märgist mööda lasta, aga raske tabada. Seepärast siis seostubki pahega liialdus või puudulikkus, loomutäiusega aga vahepealsus.Headuse tee on ju üks, rohkem on sellel, mis halb.Loomutäius on seega seadumused valida seda, mis on meie suhtes vahepealne, mille määrab loogiline arutelu, nii nagu määratleks mõistlik inimene. (Aristoteles 1996: 39)
Väga äge. Ütlus on tuttav hilisemast renditsioonist, mida nimetatakse Anna Karenina põhimõtteks: "All happy families are alike; each unhappy family is unhappy in its own way." Inglisekeelsed nopped Petersilt: "for evil is infinite in nature, to use a Pythagorean figure, while good is finite", "easy to miss the mark and hard to hit", ja "Goodness is simple, ill takes any shape." (1886: 46). Olen rõhutanud ka siinset loomutäiuse määratlust. Kuna eestikeelses versioonis võib triaadiline iva kaduma minna, jälle Peters: "Virtue, then, is a habit or trained faculty of choice, [|] the characteristic of which is observing the mean relatively to the person concerned, and which is guided by reason, i.e. by the judgment of the prudent man" (1886: 46-47). Nimelt katab see määratlus ilusti kogu triaadi. Esiteks määratleb ta kombetäiuse (sest siin käib eeldatavasti jutt just kombetäiusest, mitte loomuitäiusest kui sellisest) teisesusena - see on nagu väljatreenitud otsustusvõime ("trained faculty of choice", mida eestikeelsest tõlkest kohe üldse ei loe välja), mis on suhteline, sest sõltub inimesest ("the person concerned", eeldatavasti põhiliselt teda liikumapanevatest tunnetest), ja mida juhib mõistus ("guided by reason"). Mu iva on siin lühidalt selles, et viide inimesele endale (tema olemusele, iseloomule, tunnetele, vajadustele, jne) on esmasuslik ('Firstness-like') ja mõistuse poolt juhitavus kolmasuslik ('Thirdness-like'). Seda võib aduda näiteks selliselt, et esmasuslik inimesest-sõltuvus on ainuisikuline või individuaalne - sõltub loomutäiustele suunatud inimesest endast; samas kui kolmasuslik mõistuse-poolt-juhitavus on kollektiivne või idealiseeritud - käituda mõistliku inimese kui sellise moodi.
Au ja autuse puhul on vahepeal suur eneseväärikus, liialdamist nimetatakse teatud enesekergitamiseks, puudulikkust aga enesealanduseks. (Aristoteles 1996: 41)
"With respect to honour and disgrace, there is a moderation which is high-mindedness, an excess which may be called vanity, and a deficiency which is little-mindedness." (1886: 49) - Au ja häbi; kesktee minu arvates enesestlugupidamine; enesekergitamise asemel edevus; enesealanduse asemele ehk väiklus, pole kindel. Võib ka märkida, et Rackham annab keskteeks "hinge suurejoonelisuse" (Greatness of Soul) ja madaläärmuseks "hinge väiksuse" (Smallness of Soul) (1934: 101).
Au võib taotleda nii, nagu peab, aga ka rohkem või vähem, kui peab. Seda, kes taotlusega liialdab, nimetatakse auahneks, kellel see on puudu, on ilma auahnuseta, vahepealne on nimetuseta. (Aristoteles 1996: 41)
Huvitav jah, et selles ei ole keskteel nime. Natuke ajas segadusse see, et Petersil on nendeks äärmusteks ambitious ja unambitious, mis seab kahtluse alla entsüklopeediast leitud ambitus'e etümoloogia. Igal juhul on huvitav, et Malinowskil pole nähtavasti ilma asjata "ambition, vanity" niimoodi vahetult kõrvuti.
On olemas ka kolm muud vahepealsust, millel on omavahel mõningane sarnasus, kuid nad on siiski üksteisest erinevad. Nad kõik seostuvad suhtlemisega sõnades ja tegudes, erinevad aga selles, et üks seostub nende hulgast tõega, kuid teised nauditavusega, üks esineb meelelahutuse juures, teine aga kõikidel puhkudel elu jooksul. Ka neist tuleb nüüd juttu teha, et mõistaksime, kuidas kõige puhul on kiiduväärt vähepealne, äärmused aga pole õiged ega kiiduväärt, vaid laiduväärt. (Aristoteles 1996: 42)
See on minu moos! Just hiljuti kohtasin entsüklopeedias katkendit, kus oli just nagu Mahaffy'l kaks sajandit hiljem informeerimise vs heameele valmistamine. Nüüd näen, et see vastandus oli juba kaks aastatuhandet varem olemas. "Vahepealsuse" asemel ma oleksin andnud mõõdukus (Petersil kinds of moderation, Rackhamil aga modes of observing a mean). Igal juhul, suhtlemine sõnades ja tegudes - uhh, mulle meeldiks küll hoopis läbikäimine kõnes ja teos ("intercourse in speech and action", 1886: 50; Rachamil veel pealekauba läbikäimine vestluses... - "intercourse in conversation [...]", mis on tegelikult isegi veel parem). Tõel ja nauditavusel ei ole iseenesest midagi viga, aga sellegipoolest meeldib mulle rohkem Petersi läbikäimise tõepärasus ja meeldivus ("the truthfulness of this intercourse [...] with its pleasantness"). Meelelahutusel pole midagi viga, "kõikide elu puhkude" asemel aga meeldivad mulle elusuhted ("the relations of life") rohkem.
Muuseas, selliste keeleliste eelistuste väljendamisel ei soovi ma tõlkija kallal norida - tõlkes ei midagi sisulist valesti. Isegi vanaldasest/iganenud inglise keelest eesti keelde on loomulikult lihtsam panna kui vanaaegsest originaalist. Rääkimata siis sellest, et eestikeelne tõlge esmailmus '96 ja 25 aastaga on eesti keel ka märgatavalt muutunud. Või siis sellest, et ma ise olen vaid käputäie aastate võrra vanem kui tõlketekst ja ise eesti keelega kogenematu ning kohmakas. Need on puhtalt isiklikud eelistused. Minu iseäralik inglisekeelne lugemus on ka mu inglise keele vaistu tõuganud 19. saj. lõpu ja 20. saj. alguse poole, millest johtub see pentsik olukord, et 1886. aasta tõlge on mulle kergemini-mõistetavam kui inglisekeelsed tõlked käesolevast sajandist.
Tõe puhul on siis vahepeal olev isik tõejärgija, vahepealsust aga võib nimetada tõejärgimiseks, selle ülespuhumine suuremaks on ärplemine ja kes seda teeb - ärpleja, selle vähendamine aga teadmatuse teesklemine ja isik - teadmatuse teeskleja. Nauditavuse suhtes meelelahutuses on vahepeal seltskondlik inimene ja vastav hoiak on seltskondlikkus, liialdus on veiderdamine ja kes seda teeb - veiderdaja, kellel see puudub, on mühakas ja seadumus - mühaklikkus. Ülejäänud elunähtuste puhul on see, kes on nauditav nii, nagu peab - sõbralik inimene ja vahepealne on sõbralikkus. Kes ilma erilise põhjuseta liialdab, on meelitaja, kui aga omakasu silmas peab - lipitseja. Kellel see puudub, kes on igas suhtes ebameeldiv, on norija-tüüp ja pahur inimene. (Aristoteles 1996: 42)
Tõe-järgija on "a true [or truthful] person", ärplemine "boasting", teadmatuse teeskleja "ironical" (etümoloogiliselt korrektne). Meeldivuse/meelelahutuse spektril on "seltskondlik inimene" vaimukas "witty", meelelahutusega liialdav inimene, "veiderdaja", teeb klounaadi ("buffoonery"), ja meelelahutuse-vaene "mühakas" on matslik ("boorish").
Nördimus on kadeduse ja kahjurõõmu vahepeal: need on seotud kannatuse ja naudinguga sündmuste pärast, mis juhtuvad tuttavatega. Nördinud inimene kurvastab teenimatult hea käekäigu puhul, kade aga sellega liialdades kõige hea puhul, kahjurõõmsal inimesel puudub see aga niivõrd, et ta tunneb rõõmu kurvastuse nägemisest. (Aristoteles 1996: 42-43)
Ah! Niiet nördimus on see, mida inimene tunneb kui ta mõtleb sellele, kuidas Jeff Bezos "teenib" keskmise eestlase kolme kuu palga igas sekundis. "Righteous indignation, again, hits the mean between envy and malevolence" (1886: 52).
Niisamuti võib küll igaüks ka kergesti vihastada või raha välja anda ning kulutada, aga kellele, kuipalju, millal, mis põhjusel ja mil viisil - seda igaüks [|] ei oska ja see pole kerge. Mis on hästi, on seetõttu ka haruldane, kiiduväärt ja üllas. (Aristoteles 1996: 44-45)
"Thus any one can be angry - that is quite easy;" (1886: 55).
Kõige rohkem tuleb igas asjas valvel olla nauditava ja naudingu suhtes, sest me ei otsusta nende üle erapooletult. (Aristoteles 1996: 45)
"But in all cases we must be especially on our guard against pleasant things, and against pleasure;" (1886: 56). Kõlab nagu lisandus ülal esitatud väitele, et kunst ja loomutäius peavad olema rasked; nauding on lihtne.
Aristoteles 2015. Poliitika. Tõlkinud ja kommenteerinud Anne Lill. Tartu: Ilmamaa. [ESTER]
Aristotle 1905. Politics. Translated by Benjamin Jowett. Oxford: Clarendon Press. [Internet Archive]
Aristotle 1932. Politics. With an English translation by H. Rackham. London: William Heinemann Ltd.
Kui me vaatame iga riiki teatud ühendusena ja kogu ühendust kokkuseatuna mingi hüve saavutamiseks (kõik tegutsevad ju mingi tõenäolise hüve nimel), siis on selge, et kõik püüdlevad mingi hüve poole, enim aga neist kõigist ülima ja sellise poole, mis hõlmab kõiki teisi. Seda kutsutaksegi linnriigiks ja riiklikuks ühenduseks. (Aristoteles 2015: 7)
Selle "teatud ühenduse" kohta väga huvitav järelmärkus, allpool (järgmine tsitaat). Inglisekeelsetes tõlgetes annab Jowett "a community of some kind" (1905: 25) ja Rackham "a sort of partnership" (1932: 3). Huvitav, et isegi inglise keeles pole konsensust - "kokkuseatud" samuti vastavalt "established" ja "formed". Seda, et poliitiline hüve on kõige kõrgem ja hõlmab kõiki teisi kohtasime korraks ka Nikomachose Eetika alguses.
Kr. koinōnia 'ühendus, ühisus, ühistegevus, partnerlus, ühiskond (kui riiklik ühistegevus)' (tuletatud omadussõnast koinos 'ühine'), tähendab ühtset elukorraldust, ühist osavõttu millestki, mis eeldab ühiselu reeglite ja tavade arvestamist. Kõige üldisemas mõttes on see ka ühiskond või täpsemalt osalusühiskond, kui sellist sõnamoodustist tolle aja kohta võib tarvitada. Platon kasutab seda mõistet kehalise ja vaimse, hinge ja keha seose tähistamiseks (nt. "Riik" 5.476a4-7: ideede ja nende välise kajastuse ühenduse kohta). Koinōnia on Aristotelesel kasutusel nii eetikateostes kui ka poliitilises filosoofias eriti sotsiaalsete suhete ja vastastikuse mõju kontekstis. Selline ühendus ja vastastikulisus, vastastikune toime, saab tal [|] poliitiliste ideede ja riigi toimimise aluseks ning on keskne riigi (polise) määratlemisel (genus proximum). Loomuliku ühenduse kõrval (mees-naine, vanemad-lapsed) on ülimaks vormiks riiklik ühendus (politikē koinōnia). Koinōnia hõlmab seega erinevat liiki sidemeid: varalisi suhteid, kaubandus- ja vahetussuhteid, abielusuhteid. Mõiste sisu haarab kindlasti tegevuse aspekti, funktsioonide jaotust. Polis kui linnriik või riik üldiselt on kodanike ühisus. Tõlkevastena olen kaalunud ka 'kooslus', nt. 'riiklik kooslus', mis on täiesti arvestatav variant. Samas ei sobi see vaste tuletiste puhul, kui omandab teistsuguses isu: nt. to koinon 'ühisomand', samuti 'ühiskasutus'. Koinōnia kui vastastikust suhet väljendav mõiste, mille talitlusest sõltub riigi toimimine, läbib kogu Aristotelese poliitilist filosoofiat. (Lill 2015: 249-250, järelmärkus 2)
Äärmiselt huvitav. Koos hexis'ega selline mõiste, mille kohta tahaks hirmsasti iseseisvalt juurde lugeda. Võrdlusmoment osadusega (communion). Eriti põnev, et käib ka keha ja hinge ühenduse kohta. Meenub lause, mida olen juba palju kordi tsiteerinud: "The union of soul and body cannot be scientifically explained for man is, as it were, a third substance formed out of two heterogeneous substances." (Arnett 1904: 173) - sellel "justkui kolmandal substantsil", tuleb välja, on ka nimi.
Esiteks [|] tuleb vaadelda paarikaupa neid nähtusi, millel puudub teineteiseta toimejõud, nagu näiteks mees ja naine järelpõlve saamiseks (ja see ei lähtu valikust, vaid looduslikust vajadusest, nagu ka teistel elusolenditel ja taimedel, et jätta endast omasarnane järele); nii on ka turvalisuse huvides loomulik olla valitseja ja valitsetav: on ju loomult valitseja ja võimumees too, kes suudab läbi mõeldes asju ette näha, too aga, kes suudab kehaliselt vaeva näha, on valitsetav ja loomult ori - seetõttu tuleb isandale ja orjale kasuks seesama asi. (Aristoteles 2015: 7-8)
See asjad-mis-toimivad-vaid-koos teema on võib-olla jälle viide pütagoorlaste tabelitele. Turvalisuse osa meenutab McDougalli käsitlust hirmust ja turvalisusest, a la kuidas inimkonna esimene sotsiaalsus oli ühiste vaenlaste vastu ühendusse astumine. Orjade osa on see kuulus kirjakoht, mille alusel orjapidamist pikalt õigustati - sellega, et keegi võib olla "loomult ori" tänapäeval enam (loodetavasti) keegi ei nõustu. Jowett'il: "there must be a union of those who cannot exist without each other" (1905: 27). Tal on see nummerdatud esimeseks eelduseks ja teiseks, et "there must be a union of natural ruler and subject, that both may be preserved" (samas, 27).
Seetõttu ütlevad poeedid: "Sobib ju, et helleenid valitsevad barbarite üle", kuna loomult on barbar ja ori seesama. Nende mõlema ühistegevusest tekkis esimene kodumajapidamine, ja Hesiodos ütles luuletades õigesti: "Kodu jaoks kõigepealt naine ning härg ja ader", sest härg on vaestele koduteenija eest. See on siis kodumajapidamine, mis on päevast päeva vastavalt loomusele kokkuseatud ühistegevus, mida Charondas nimetab "sahvrikaasluseks", kreetalane Epimenides aga "tallikaasluseks". (Aristoteles 2015: 8)
Selle "loomuse" jutu võib küll pikema jututa sinna pista, kus päike ei paista. "Sahvrikaaslane" kõlab nagu elukaaslane; "the members of [the family] are called by Charondas 'companions of the cupboard'" (1905: 27). See Charondas "oli seaduseandja Sitsiilias Catanas (arvatavasti 6. saj. e.Kr.). Teda peeti Pythagorase õpilaseks" (Lill 2015: 251; järelmärkus 11). Mul tuleks millalgi ikka uitmõte teoks teha ja Vikipeediast kõik Pythagorasega seotu läbi kammida, muidu neid pütagoorlasi jääbki suvaliselt pinnale ujuma.
Hesiodos "Tööd ja päevad" 405: "Esmalt seks maja soeta ja naine ja härjadki töö jaoks" (tlk. August Annist). Naise kõrvutamisel töölooma ja tööriistaga tuleb pidada silmas ka Hesiodose suhtumist naistesse üldiselt. Temal valitseva arvamuse järgi on naine meestele karistuseks saadetud ja hulga hädade põhjustajaks (müütiline põhjendus sellele on tal Pandora loos "Tööd ja päevad" 47-104). Naine on Hesiodose järgi "kaunis pahe" (kalon kakon, "Theogonia" 585) ja suur häda inimestele ("Theogonia" 591-592). (Lill 2015: 251; järelmärkus 10)
Ähmaselt tuttav teema: kristluses on ka ju "pärispatt" pandud naissoo süüks.
Paljude külade alusel tekib täiuslik ühistegevus, linnriik, mis - nagu sõnul sõnatakse - on saavutanud lõpuks täieliku eneseküllasuse; olles tekkinud elamise tagamiseks, seisab see nüüd hea elu teenistuses. (Aristoteles 2015: 9)
Linnriik taotleb head elu. "When several villages are united in a single community, perfect and large enough to be nearly or quite self-sufficing, the state comes into existence, originating in the bare needs of life, and continuing in existence for the sake of a good life" (1905: 28).
Selle põhjal on selge, et linnriik on loomulikult olemas ja et inimene on loomult ühiskondlik olevus; kes jääb aga loomu poolest ja mitte juhuse tõttu riigist väljapoole, on kas väga halb või ülimalt võimas inimene, nagu Homerose järgi taunivalt öeldi: "ilma perekonnata, ilma seaduse ja kodukoldeta", selline on loomult ka sõjaihkaja, kes on nagu eraldiseisev kivi lauamängus. Seetõttu on inimene ilmselgelt ühiskondlikum olevus kui mis tahes mesilane või mis tahes tro (Aristoteles 2015: 9)
Ongi Trotteri (1921) mesilane (Inglismaa) ja kariloomad (eeldatavasti ülejäänud Euroopa). Kes on puudu, on hunt (Saksamaa). Riigist väljapoole jäävad erakud on omaette huvitav teema, eriti see kahetisus, et ilma ühiskonnata peavad elama need, kes ühiskonnast välja heidetakse ja ära põlatakse, aga ka need, kes saavad iseseisvalt hakkama. Inglisekeelses versioonis on see eriti terav: "And he who by nature and not by mere accident is without a state, is either above humanity, or below it" (1905: 28).
Nagu me juba ütleme, ei tee loodus midagi ilmaasjata, üksnes inimesel on elusolendite seas arutlev kõne: tähistab ju häälitsemine valu või meeldivat tunnet ja kuulub seetõttu ka teistele elusolenditele (niivõrd, kui kaugele on nende loomus arenenud valu ja naudingu tunnetamises ning sellest teistele märguandmises). Kõnelemine on aga millegi kasuliku või kahjuliku, samuti millegi õiglase või ebaõiglase teatamiseks. See on ju kõikide teiste [|] elusolenditega võrreldes inimesele ainuomane - omada ainsana hea ja halva, õigluse ja ebaõigluse ning muu sellise tunnetust. (Aristoteles 2015: 9-10)
Muidu justkui standard taks, aga keeleteooria seisukohalt oluline ja huvitav moment, et kasuliku/kahjuliku kõrval figureerib sellinelt õiglase/ebaõiglase teatamine. "Aristoteles seostab logose (arutlev kõne, logon echon) eetilise sfääriga - sellega, mis võib tuua inimesele kahju või kasu (vt. NE 1.13.1102a26-1103a10)" (Lill 2015: 253; järelmärkus 18). "And whereas mere sound is but an indication [|] of pleasure or pain, and is therefore found in other animals [...], the power of speech is intended to set forth the expedient and inexpedient, and likewise the just and the unjust" (1905: 29).
Ühistegevus selle suhtes kujundabki kodu ja linnriigi. Loomulikult kuulub linnriigile esikoht kodu ja iga üksikisiku ees meie seast: on ju tervikul kindlasti esikoht osade ees. Tervikust eraldatuna pole enam jalga või kätt muidu kui ainult nime poolest, nagu võiks rääkida kivikuju puhul (need oleksid sel puhul köndistatud); kõike määratleb ju toimimine ja tegutsemisvõime - kui seda pole, ei saa rääkida, et asjad on samad muidu kui ainult nimetuse järgi. On ilmne, et linnriik seisab loomulikult üksikosast eespool. Üksikosa pole ju eraldatuna eneseküllane, seda nii teiste osade kui ka terviku suhtes, ta ei saa sellisena osaleda ühistegevuses, või polegi seda vaja teha eneseküllasuse tõttu, ega olla riigi osaks, nagu näiteks metslooma või jumala puhul. (Aristoteles 2015: 10)
Roomame aeglaselt lähemale vastusele küsimusele, "Kuidas seonduvad üksikisiku õnn ja linnriigi (polise) õnn?" Nähtavasti on linnriigi õnn üksikisiku omast tähtsam. Tervik on tähtsam kui osa. Siin, tsitaadi lõpus, leiab seletuse ka üleeelmises katkendis märgatud eristus nende vahel, kes ei kuulu inimühiskonda: "kas väga halb või ülimalt võimas", st see, kes on vähemat kui inimene, ehk metsloom, ja see, kes on rohkemat kui inimene, st jumal. "But he who is unable to live in society, or who has no need because he is sufficient for himself, must be either a beast or a god: he is no part of a state" (1905: 29).
Kui on selge, millistest osadest linnriik koos seisab, tuleb kõigepealt rääkida majandamisest; kogu linnriik koosneb ju kodumajapidamisest, täiuslik kodu aga orjadest ja vabadest meestest; kuna kõigepealt tuleb iga nähtust uurida pisimate osade kaupa, siis kodu esmased ja väiksemad osad moodustavad isand ja ori, mees ja naine, [|] isa ja lapsed; nende kolme paari puhul tuleb jälgida, mis neist igaüks on ja milline peab olema. (Aristoteles 2015: 10-11)
Margaret Thatcher: "[...] and who is society? There is no such thing! There's no such thing as society. There are individual men and women and there are families." Inglisekeelse versiooniga sellist paralleeli raskem tõmmata: "Now we should begin by examining everything in its least elements; and the first and least parts of a family are master and slave, husband and wife, father and children" (1905: 30).
[...] samuti on iga omand elatusvahendiks ja omamine tervikuna tähendab töövahendite kogumit; ori on samuti elus omand ja töövahendina justkui abijõuks kõigi teiste vahendite kõrval; kui iga töövahend saaks teha oma tööd kas käsu korras või oma äranägemist mööda - nii nagu öeldakse Daidalose kujude või Hephaistose tripoodide kohta, millest poeet räägib, et need sisenesid iseenesest [|] jumalate nõupidamisele -, just nagu ka süstik võiks ise kangast kududa ja plektron kitaarat mängida, siis ehitusmeistritel polekski vaja abitööjõudu ega isandatel orje. (Aristoteles 2015: 11-12)
Siin kohtan esimest korda metsikult (in the wild), st väljaspool toda 1797 entsüklopeediat, sellist sõna nagu "necessaries" (1905: 31), mis eestikeelses versioonis on antud kui "vastava[d] vahend[id]" (samas, 11). Vastavad järelmärkused Daidalose kujude ja Hephaistose tripoodide kohta: "Vrd. Platon "Menon" 97d, kus Sokrates räägib Daidalose kujudest, mis võisid nende sisse paigutatud mehhanismi abil ise liikuda" (Lill 2015: 255; järelmärkus 25); "Homeros "Ilias" 18.373-377: "Rattadki valmistas kuldsed kolmjalgade alla, et võiksid / taevaste koosolekuile need veereda kord iseendast / ning tuleks [|] taas koju siis - oli vaadata see ime tõesti!" (tlk. August Annist)" (Lill 2015: 255-256; järelmärkus 26). Sellest 97d-st: "So: Because you haven't paid attention to the statues of Daidalos. Perhaps there are none where youl ive. / M: What are you thinking about when you say this? / So: Because if it is not tied down, it sneaks off and runs away, but if it is tied down, it remains by you." Illiase katkend 18.360-385 siin. Väärib veel märkimist, et eesti keeles läheb "oma äranägemist mööda" märkamatult mööda, aga inglise keeles on jahmatav: "For if every instrument could accomplish its own work, obeying or anticipating the will of others, like the statues of Daedalus, or the tripods of Hephastus" (1905: 31). Veel kaugema kõrvalise märkusena võib möönda, et Aristoteles täheldab siin midagi "abitööjõu [vajamise]" teemal, mis peaks meid tööstuse ja transpordi automatiseerimise ajastul sügavalt kõnetama: "[...] if, in like manner, the shuttle would weave and the plectrum touch the lyre without a hand to guide them, chief workmen would not want servants, nor masters slaves" (1905: 31).
Äsjanimetatud töövahendid on loomisvahendid, nende omamine on praktiline. Süstik tekitab oma kasutamise käigus midagi muud, kuid riidel või voodil ongu ainult kasutamine; kui nüüd loomine ja praktiline kasutamine on vormilt erinevad ja mõlema jaoks on vaja vahendeid, siis ka viimaste vahel peab olema paratamatult samasugune erinevus. Elu on ju praktiline tegutsemine, mitte loomine, seega ka ori on praktilisel tegutsemisel abijõuks. (Aristoteles 2015: 12)
Meenutab ühte kõnelejat Semiosalongis, kes tegi pea aastakümme tagasi pädeva tähelepaneku, et tulevik on puutetundlike ekraanide päralt, sest klaviatuuriga oled sa pigem looja (sa ise tekitad "kasutamise käigus midagi muud"), aga puututundliku ekraaniga (nutitelefon, tablet) oled pigem tarbija, sest pöidlaga pikki tekste ei kirjuta. Sarnase paralleeli annab tõmmata qwerti ja dvoraki vahel - üks on saadanast (jumala suvast), teine teadusliku meetodi põhjal loodud inimese kannatusi vähendama kirjutamise juures.
Seda aga, kas keegi on loomult selline või mitte, ja kas kellegi jaoks on hea ja õiglane orjaks olla või mitte, või on orjus tervikuna loomuvastane, tuleb järele uurida; pole ju raske seda arutluse teel jälgida või sündmuste kaudu teada saada; valitsemine ja valitsetavaks olemine kuulub mitte ainult vajalike, vaid ka kasulike nähtuste hulka, ning on juba sünnist peale ette määratud, et ühtesid valitsetakse, teised aga valitsevad; valitsemise ja allumise vorme on palju (alati on parem, kui valitsetakse paremate alluvate üle, nagu inimesed loomade üle; see, mida teostatakse paremate poolt, on toimimise poolest parem; kui keegi valitseb ja teine allub, siis tähendabki see nende toimimist). Kuna paljudes koondub kokku ja sünnib mingi üks tervik, ilmneb [|] ühinedes või eraldudes kõigi puhul valitsemine ja allumine, ja see toimub kogu looduses elusolendite puhul. Kuid ka neil, mis pole elus, on mingi valitsemine, näiteks helide harmoonia puhul, aga see kuulub siiski üldisema uurimuse juurde. Elusolend koosneb kõigepealt hingest ja kehast, millest esimene on loomult valitseja, teine valitsetav. Loomuse puhul tuleb vaadelda pigem neid, kes on loomusega vastavuses, ja mitte neid, kellel see on moondunud. Seetõttu peab jälgima ka inimest, kes on keha ja hinge poolest parimas seisundis, kelle puhul see on ilmne. Halbadel või halvas seisundis inimestel näib keha sageli valitsevat hinge nende pahelisuse ja loomuvastasuse tõttu. Niisiis, nagu väidame, saab elusolendite juures esmajoones jälgida isandale omast ja riiklikku valitsemist; hing valitseb keha üle piiramatu võimuga isandana, mõistus kirgede üle nagu riik või kuningavõim. Nende juures on selge, et nii keha allumine hingele kui ka tunnete osa allumine mõistusele ja loogiliselt arutlevale hingeosale on loomulik ja kasulik, võrdne vahekord või vastupidine seis on igas suhtes kahjulik; sama kehtib ka inimese ja teiste elusolendite puhul. Taltsad loomad on ju parema loomuga kui metsikud, neile kõigile on parem lasta end inimesel valitseda, sest nii tekib turvaline olukord. Edasi kehtib see ka mehe ja naise suhtes, esimene neist on ju loomult tugevam, teine nõrgem, ning esimene on valitseja ja teine valitsetav; samamoodi peab olema ka kõikide inimeste juures; need, kes eristuvad selliselt nagu hing keha suhtes või inimene looma suhtes (nende seisundi toimimisel määrab sedapuhku keha kasutamine, ja see on nende poolest parim), ongi loomult orjad, kellel on parem allutada end sellisele võimule, nagu ka ülalnimetatuil. (Aristoteles 2015: 12-13)
Oijeerum. (1) Kas orjus on loomuvastane? Jah. Jessas. (2) Eestikeelne versioon ei anna hästi edasi seda iseenesestmõistetavust, mida Aristoteles omistab valitsemisele: "For that some should rule and others should be ruled is a thing, not only necessary, but expedient" (1905: 32). Reason has shown slavery to be neither necessary nor expedient. Valitsemine on olemas. Kas see peaks olema olemas? Anarhist ütleb ei. Eestikeelses versioonis on palju pehmem ka allutatuse "sünnist peale ette määratud" iseloom lause lõpust: "from the hour of their birth, some are marked out for subjection, others for rule" (samas, 32). (3) Just "nagu inimesed loomade üle", nii ka jumalad inimeste üle? Ütleme, et UFO-sõgedate teooriad ongi tõesed ja Maa on kõrvaline, tähtsusetu planeet, mille ahvilaadseid asukaid saab panna väärismetalle kaevandama - on see õige? On meie saatus toimetada maavarasid Galaktilisele Impeeriumile, ise neist midagi teadmata? (4) See "ilmneb [|] ühinedes või eraldudes" ei meiki mingit erilist senssi, inglisekeelsest vaatab aga üsna tuttav eristus vastu: "In all things which form a composite whole and which are made up of parts, whether continuous or discrete" (1905: 33). (5) Nii kaua kui ma olen selle vastandusega tuttav, pole mulle kunagi koitnud see, mida Aristoteles siin nii otseselt lauale paneb: hing valitseb keha üle - "the living creature which, in the first place, consists of soul and body: and of thes two, the one is by nature the ruler, and the other the subject" (samas, 33); vb iseenesestmõistetav kuniks psühhosomaatikani. (6) Inimesed muutuvad kurjaks, sest nende keha hakkab hinge üle valitsema: "in bad or corrupted natures the body will often appear to rule over the sole, because they are in an evil and unnatural condition" (samas, 33). (7) Turvalise olukorra asemel on inglise keeles midagi muud: "for tame animals have a better nature than wild, and all tame animals are better off when they are ruled by man; for they are then preserved" (samas, 33). Selle koha peal meenus Paul Feyerabendi anarhistlik teadmisteooria, mille järgi vb inimkond oleks vabam ja parem kui me teaduse asemel kultiveeriksime maagiat. Võib-olla on oma väärtus ka metsikusel? (8) "the male is by nature superior, and the female inferior; and the one rules, and the other is ruled" (samas, 34) - kill that noise.
Kui nad aga nii ütlevad, siis eristavad nad orja ja vaba, kõrge ja madala päritoluga inimest millegi muu kui loomutäiuse ja pahe järgi; nad ju eeldavad, et nii nagu inimesele sünnib inimene, metsloomale metsloom, sünnib samamoodi tublile inimesele tubli. Kuigi loodus püüab seda sageli teha, ta siiski ei suuda. (Aristoteles 2015: 15)
Kui intelligentsus ei ole päritav, siis veel vähem on seda tublidus.
[...] on ju sama asi kasulik nii osale kui tervikule, nii kehale kui hingele, ori on aga nagu osa isandast, keha poolest küll mingi elus osa, kuid siiski eristunud. (Aristoteles 2015: 16)
Veel üks lisandus Lotmani arutlusele ("Semiosfäärist") isiksuse mõõdust. "The abuse of this authority is injurious to both; for the interests of part and whole, of body and soul, are the same, and the slave is a part of the master, a living but separate part of his bodily frame" (1905: 36).
Selle järgi on ka ilmne, et isandasuhe ja riigile seonduv pole sama asi, ega ole omavahel seda ka kõik valitsusvormid, nagu mõned ütlevad. Viimane käib loomult vabade inimeste ja orjade kohta, ning esimene on majanduskorralduslik ainuvalitsus (iga majapidamist valitsetakse ainuisikuliselt): riigiga seonduv on vabade ja võrdsete valitsemine; isandaks ei nimetata ju teadmise põhjal, vaid teatud suhte alusel, sama käib ka orja ja vaba inimese kohta. Võiks ju olla ka isandale ja orkale omane teadmine, [...] (Aristoteles 2015: 16)
Vastus küsimusele, "Mille poolest erinevad isandavõim ja valitsemisvõim polises?" - "The previous remarks are quite enough to shaw that the rule of a master is not a constitutional rule, and therefore that all the different kinds of rule are not, as some affirm, the same with each other. For there is on rule exercised over subjects who are by nature free, another over subjcets who are by nature slaves. The rule of a household is a monarchy, for every house is under one head: whereas constitutional rule is a government of freemen and equals. The master is not called a master because he has science, but because he is of a certain character, and the same remark applies to the slave and the freeman. Still there may be a science for the master and a science for the slave." (1905: 37)
Need ongi peaaegu kõik eluviisid (karjakasvatus, röövjaht, kalastamine, jahipidamine, põlluharimine), mis põhinevad vahetul töötegemisel ega hangi toitu vahetustegevuse või kaubitsemise kaudu. (Aristoteles 2015: 18)
Võõrandamata töö: "Such are the modes of subsistence which prevail among those whose industry is employed immediately upon the products of nature, and whose food is not acquired by exchange and retail trade - there si the shepherd, the husbandman, the pirate, the shepherd, the hunter" (1905: 39).
Niisamuti on selge, et suureks kasvanult tuleb taimi pidada loomade jaoks määratuks, ka teisi loomi inimeste jaoks, koduloomi aga nii rakendamiseks kui ka toiduks; metsloomad on - kui [|] mitte kõik, siis enamasti - toidu ja muude vajaduste jaoks, et neist saaks rõivaid ja muid vahendeid. Kuna loodus ei tee midagi ilma eesmärgita ja asjatult, siis kindlasti on loodus selle kõige teinud inimeste jaoks. (Aristoteles 2015: 18-19)
Oijah. Kristlikust kultuurist tuntud motiiv, et jumal lõi maailma just inimese jaoks. Naiivne aristootellik teleoloogia. "In like manner we may infer that, after the birth of animals, plants exist for their sake, and that the other animals exist for the sake of man, the tame for use and food, the wild, if not at all, at least the greater part of them, for food, and for the provision of clothing and various instruments" (1905: 40). Nagu nood suured ämblikud, kes sümbiootiliselt konnasid kodustavad, otsustaksid, et konnad pandi maa peale selleks, et nende parasiite süüa. Võib-olla kirjutavadki nad oma ämblikuvõrkudesse tekste sellest, kuidas konnade loomuses on ämblikele alluda.
Nagu ütleb Solon värsireas: "Rikkusel pole inimeste jaoks paika pandud mingit selget piiri", kuid piir on siiski olemas, rikkus on majanduslike ja riiklike vahendite küllus, kuid nii nagu teistegi kunstide puhul, pole ükski vahend piiramatu ei hulga ega suuruse poolest. (Aristoteles 2015: 19)
Nagu võiks mõni Jeff Bezos või Elon Musk ühel ilusal päeval otsustada, et nad on piisavalt rikkad ja pühendada oma rahavarad inimkonna kannatuste vähendamiseks, nagu on teinud mõni naine, kes neist on lahutanud. Siin on oluline rõhutada, et mõõdukust armastava Aristotelese arvates on selline piir olemas, Soloni arvates mitte: "They are the elements of true wealth; for the amount of property which is needed for a good life is not unlimited, although Solon in one of his poems says that, 'No bounds to riches has been fixed for man.'" (1905: 40).
Lähtugem siis alustuseks sellest: kõikvõimalikul omandil on kahesugune kasutusviis; mõlemad puudutavad sama asja, kuid ei puuduta seda samamoodi, sest üks on asjale omane ja teine pole omane - nii nagu jalanõu puhul, mida kantakse jalas või pakutakse [|] vahetuskaubaks. Mõlemad on ju jalanõu kasutusviisid - ka too, kes vahetab jalanõu selle vajajale raha või toidu vastu, kasutab jalanõud jalanõuna, kuid mitte sellele omase kasutuse järgi, sest see ei sündinud algselt ju vahetustehingu jaoks. Sama kehtib ka teiste omandite puhul. (Aristoteles 2015: 19-20)
Kasutusväärtus ja vahetusväärtus. "Of everything which we possess there are two uses: both belong to the thing as such, but not in the same manner, for one is proper, and the other the improper or secondary use of it" (1905: 41). Inglisekeelne tõlge rõhutab, et vahetusväärtus on kohatu. Ideaalis elab inimene asjadega, mida ta kasutab, ja ei omanda kunagi midagi, mida edasi müüa ja vaheltkasu "teenida".
Mõnikord jälle ilmneb, et raha polegi miskit ja on täiesti kokkuleppeline asi ning mitte loomusest lähtuv, sest nende jaoks, kes on ära andnud kasutatavad asjad, pole sel mingit väärtust ega tegelikku kasu ja seda pole millekski vajalikuks tarvis, ning see, kes on raha poolest rikas, on sageli ilma vajalikest elatusvahenditest. (Aristoteles 2015: 21)
Meenub greentext sellest, kuidas keegi lihttööline läks oma töökaaslasele külla ja avastas, et ta elab ühetoalises korteris, kus ei ole midagi peale madratsi ja tühjade nuudlitopside, ja siis töökaaslane seletab, et ta rügab ja investeerib, sest tal on 2 miljonit dollarit hinge taga, aga ameti paneb maha alles siis kui tal on 2,5 miljonit. Vajalikud elatusvahendid puuduvad, aga raha on. See "raha polegi miskit" suhtumine on saanud krüptorahaga (Bitcoin jne) aktuaalseks: "Others maintain that coined money is a mere sham, a thing not natural, but conventional only, which would have no value or use for any of the purposes of daily life if another commodity were substituted by the users" (1905: 43).
Niisiis pole ka varahankimisel eesmärgi suhtes piiri, eesmärgiks on aga just rikkus ja varanduse omamine. Majapidamiskunsti puhul on jälle varahankimise suhtes piir, sest see pole ju majapidamise kohustus. Seetõttu näib [|] kindlasti vajalikuna, et igasugusel rikkusel oleks piir, meie näeme aga, et tegelikult juhtub just vastupidi - kõik varahankimisega tegelejad püüavad rahahulka lõputult suurendada. (Aristoteles 2015: 21-22)
Ahnusel pole piiri.
Nüüd on selge, et sama toimub ka muude puhul, loomulikult enamasti ka valitseja ja alluva juures, teistmoodi valitseb aga vaba inimene orja, meesterahvas naist ja mees last, ja kõikide juurde kuulub mingi hingeosa, kuid kuulub erinevalt: orjal puudub kaalutlemine ju täielikult, naisterahval on see küll olemas, kuid mitte täies jõus, lapsel on see samuti, kuid välja arenemata. (Aristoteles 2015: 27)
Naisterahvaste otsustusvõimetus. "For the slave has no deliberative faculty at all; the woman has, but it is without authority, and the child has, but it is immature" (1905: 51). Laiemalt haakub teemaga, et mehed on "markeerimata" kategooria ja orjad, naised ja lapsed on mehe ebatäiuslikud variatsioonid.
0 comments:
Post a Comment