Niemelä-Nyrhinen, Jenni; Seppänen, Janne 2020. Visual communion: The photographic image as phatic communication. New Media & Society 22(6): 1043-1057.
Its omnipresence, present tense and fugitiveness render the photographic medium as a kind of gesture suitable for opening and maintaining social exchange and bonds. The photographic image is a material trace of the light emitted or reflected from the photographed objects. This indexicality, which is discussed later in detail, equips the medium with a strong sense of presence of the photographed objects and the photographer as well. This presence is an elementary component of photographic communication in social media. Snapchat, which is popular especially among the under 25-year-olds (Perrin & Anderson 2019), provides a pronounced example of this. The present and impermanent qualities of Snaphat messages (i.e. snaps) seem to reduce the self-presentational concerns of the users, resulting in frequent and perhaps more authentic communication (Bayer et al. 2016: 972). Thus, particularly on Snapchat, the content of a photograph may feel trivial compared to the photograph itself being a sign of connectivity and the presence of the sender. This photographic medium says, 'Hi! I'm here, right now!' This constant connecting is also encouraged by Snapchat with a feature called Snapstreak, which rewards users for chains of consecutive multi-day communication. The ostensible triviality of content brings current photo sharing close to the notion of [|] phatic communication (originally phatic communion), where the propositional informative content of an utterance is seen to give way to the pure social bonding function of the utterance itself (Laver 1975; Lobinger 2016; Malinowski 1989; Senft 2009). (Niemelä-Nyrhinen & Seppänen 2020: 1044-1045)
Fotode vahetamine on "omalaadne žest, mis sobib ühiskondliku läbikäimise avamiseks ja sidemete säilitamiseks". Lause ise on paras pudru-ja-kapsas faatilistest troopidest - Jakobsoni opening and maintaining visatud kokku Malinowskiliku social exchange and bonds'iga. Kuidas peaks keegi nt ühiskondlikke sidemeid avama või ühiskonlikku (mille?) vahetust üleval hoidma, ei oska ette kujutada.
Fotode sisu võib olla tähtsusetu foto jagamise tõsiasja kõrval. Klassikaline the fact of communication, aga nüüd mingisuguses sotsiosemiootilises tähenduses: "foto on ühenduvuse ja saatja kohalolu märk". St snäppimine on viis kuidas sõpradele meelde tuletada, et sa oled olemas. Snapstreak kõlab nagu klassikaline geimifikatsioon. Isegi Duolingo teeb seda - loeb mitu päeva järjest sa oled oma harjutusi teinud.
Lõpus on jälle näha erinevate terminoloogiliste registrite kokkukeevitamist - "propositsionaalne informatiivne sisu" võiks samahästi olla semantiline sisu. Selle "is seen to give way to" all mõeldakse, et semantiline sisu on vähemtähtsam kui ütluse "puhtalt ühiskondlik sidumis-funktsioon". Siin on jälle näha seda segadust, mis tekib keelefunktsiooni segamisel kõnefunktsiooniga: ütlusel on funktsioon, mis peaks tegelikult olema suhtlusolukorral.
Overall, a new digital media culture is referred to as phatic, a culture dominated not by informational intent, but by social intent (Miller 2008). Similarly, a mode of photo sharing where photographs are shared mainly to nurture and to confirm social relationships is becoming more common (Sandbye 2012; Villi 2012), and the concept of phatic is increasingly used when reporting research related to visual communication, current photo sharing practices and social media (Bayer et al. 2016; Jerslev & Mortensen 2016; Kofoed & Larsen 2016). In phatic photo sharing, neither the content of the photographs, their visual qualities nor the verbal stories about those photographs are seen as the key features of sharing; rather, the communicative significance, the pleasure of communication and the visual connectivity are focal (Lobinger 2016: 481). This suggests that the dialogic dimension of communication has diminished and been replaced by the social bonding function of phatic online exchanges (Miller 2008). In previous research (Kofoed & Larsen 2016), the contents of such communication have been described by research participants as unimportant or trivial. Shared photographs are seen to confirm and strengthen relationships through 'visual chitchat' or 'visual small-talk' (Villi 2012: 42). Previous literature (Manovich 2009; Miller 2008) has implied that, in most cases, these meaningful acts of communication 'do not convey meaningful content' (Lobinger 2016: 481). (Niemelä-Nyrhinen & Seppänen 2020: 1045)
Nüüd on lingvistilisest funktsioonist saanud kavatsus, taotlus (intent). Milleri "digitaalsel meediakultuuril" on sotsiaalne taotlus - 2008. aastal ei olnud veel selline mõiste nagu "sotsiaalmeedia" väga levinud.
Snapchatis fotode vahetamine "kinnitab" (confirm) ja 'hellitab, toidab, kasvatab üles' (nurture) ühiskondlikke suhteid. Siin jääb mulje, et ühiskondlikud suhted on nagu toataimed, keda tuleb aeg-ajalt kasta.
Misasi on "kommunikatiivne tähendus/tähtsus", jälle ei kujuta hästi ette - ilmselt mõeldakse jällegi suhtlemise tõsiasja. Suhtlemise nautimine on iseenesestmõistetav ja on kätketud ka Malinowski algupärasesse määratlusse faatilisest osadusest - suhtlemise nauditavus/meeldivus on üks kogu teema põhieeldusi. "Visuaalne konnektiivsus" ei anna mingeid otsingutulemusi - mõeldakse umbkaudselt seda, et kui üksteisega fotosid jagatakse, siis tuntakse üksteist olevat omavahel ühenduses. Üsna ebamäärane kraam.
Märksõnad 'tähtsusetu, ebaoluline' (unimportant) ja 'tühine, ülilihtne, labane' (trivial) on väga kohased. Kui on midagi tähtsat öelda, on tegu referentsiaalse kommunikatsiooniga - räägitakse millestki. Faatilisuse iva seisnebki selles, et ei ole midagi, millest on vaja rääkida, vaid räägitakse rääkimise enda nimel, mitte millestki.
Lõpus veel üks viis kuidas öelda, et kuigi ei vahetata tähenduslikku (tähtsat, olulist, vajalikku) sisu, on vahetus ise - tõsiasi, et sõnu/pilte vahetatakse - tähenduslik.
In this article, we provide a theoretical contemplation of the concept of phatic communication within visual communication and determine the communicative functions of photographic phatic communication, using the perspective of photography theory, to provide a better understanding of phatic communication. Although we discuss visual phatic communications specifically through photographic images and photography theory, we see that the discussion is most likely applicable to other types of camera images as well, such as videos, which have constantly gained popularity in social use. We suggest that the much-discussed indexicality gives a material base for photographic phatic communication. We will also argue that indexicality undermines the above-mentioned distinction between the 'old' and the 'new' photography. Digitalized and networked photographs still are indexical pictures, traces left by the light reflected or emitted from photographed objects. (Niemelä-Nyrhinen & Seppänen 2020: 1045)
Teoreetiline mõtisklus faatilise fotograafilise kommunikatsiooni kommunikatiivsetest funktsioonidest. Metsik. Just nagu Laver'i (1975) üritus joonistada välja faatilise osaduse kommunikatiivsed funktsioonid. Faatilisuse kogu mõte on selles, et see ei ole kommunikatiivne, aga siin on järjekordne möödavaatamine sellest küsimusest, et essentsialiseerida midagi faatilist (faatiline fotovahetus) ja vaadelda seda kui ikkagi kommunikatiivset nähtust.
2020. aastaks oli ilmselt juba aimata, et järgmine suur asi saab olema TikTok ja lühikeste videode jagamine, kus kerkivad samad küsimused, probleemid ja teoreetilised mõtisklused nagu fotode jagamisega.
Indeksikaalsusega võib minna asi lappama kui näiteks sellest samast AI-pildigenereerimisest peaks juhtumisi kujunema midagi nii lihtsat ja kasutajasõbralikku, et emootikonide ja ise tehtud fotode asemel tulevad kasutusele sõnumivahetusse integreeritud vahendid, millega oma mõtteid ja tundeid ühe lause põhjal (vb isegi liikuvaks) pildiks muuta.
Ei ole isegi raske ette kujutada, et oma pildile või videole filtri peale panemise asemel on tulevikus su kontol visualisatsioon sinust, ja võid väga kergesti saata sõpradele nt meeme, mille tegelased on asendatud sinu ja su sõprade kujutistega. (DALL·E parasjagu värvib mu mõtlemist sel teemal.)
Whereas previous research has underlined the irrelevance of content within phatic communication in current media culture in general (Miller 2008) and within phatic photo sharing in particular (Lobinger 2016), we propose that, based on the indexicality of photographic images, photographic phatic communication entails meaningful content. However, we also propose that said meaning is connected primarily to the materiality of photographic indexicality itself and only secondarily to the iconic content of the image. (Niemelä-Nyrhinen & Seppänen 2020: 1045)
See ei ole muidugi niivõrd originaalne kui autorid ise arvavad, sest sama liigutuse sooritab John Laver oma käsitluses faatilise osaduse kommunikatiivsetest funktsioonidest, millest üks ongi "indeksikaalne funktsioon" - hoolimata sellest, mida öeldakse, või isegi kuidas öeldakse, saab öeldust järeldada midagi selle kohta, kes on ütleja.
See paneb tegelikult mõtlema, kas neid samu küsimusi ei saaks organiseerida triaadiks: (1) ikooniline kes ütleb, (2) indeksikaalne kuidas öeldakse, ja (3) sümboolne mida öeldakse.
Kuidas iganes ka ikoonilisus ja indeksikaalsus sellisel juhul peaksid paiknema, näib igal juhul, et "sisu triviaalsuse" välistamisega eitatakse sümboolse (referentsiaalse, semantilise) sisu olulisust.
We will begin by addressing the origin and meaning of the concept of phatic communication in linguistics, after which we will be able to discuss it in relation to indexicality and the material sense of presence by way of photographic theory. With our theoretical discussion, we intend to draw implications for future critical discussions and provide insights into exploratory inquiry and empirical analysis, especially on photo sharing practices. (Niemelä-Nyrhinen & Seppänen 2020: 1045)
"Faatilise kommunikatsiooni" päritolu ja tähendus on tõepoolest õige ähmane, sest Malinowski "faatilise osaduse" ja Jakobsoni "faatilise funktsiooni" kõrval pakkus "faatilise kommunikatsiooni välja Weston La Barre, aga temast ei ole justkui keegi teadlik ja mida üheksal juhul kümnest, kui mitte enamal, juhul mõeldakse faatilise kommunikatsiooni all on mingisugune amalgatsioon (kui vähemväärtuslik metall kastetakse väärtuslikumasse metalli, nt kuldamine) faatilisest osadusest ja faatilisest funktsioonist - mispuhul amalgamation on väga täpne termin, sest tüüpiliselt kaetakse Jakobsoni kommunikatsiooniteoreetilise kihi või kestaga Malinowski antropoloogiline sisu või keham. Siin samas artiklis näiteks tahetakse hirmsasti "kontakti" asemel käsitleda "sidemeid" (bonds).
Mida mõeldakse "kohalolu materiaalse tähenduse" all, jääb esmapilgul kättesaamatuks. Võib-olla seda, et fotograafilise meediumi vahendusel antakse oma vastuvõtjale mingisugust aimu oma füüsilisest keskkonnast. Aga see on kõigest pakkumine.
In his contribution to Ogden and Richards' famous book The Meaning of Meaning (first edition published in 1923), Bronislaw Malinowski introduced the concept of phatic communion to linguistics (Senft 2009). In discussing free aimless social interaction, he pointed out a need for a new concept, a concept that would describe the use of certain types of expressions (e.g. 'Nice day today') that are needed to break the unpleasant tension between people caused by silence (Malinowski 1989: 314). (Niemelä-Nyrhinen & Seppänen 2020: 1046)
Siin võib viriseda põhiliselt selle üle, et ta ei "toonud sisse" faatilise osaduse mõistet lingvistikasse mõnest teisest valdkonnast, vaid vermis, leiutas selle mõiste. Pole isegi kohane öelda, et Jakobson oli see, kes "tutvustas" seda lingvistidele, sest lingvistid, eriti semantikud, olid sellega tuttavad juba aastakümneid varem - tema kohta võiks öelda, et ta "populariseeris" selle lingvistide seas oma kuulsa artikliga. Oma keelefunktsioonide skeemi integreerides tegi ta selle kergestimõistetavaks, mida Malinowski algupärane määratlus ilmtingimata ei olnud, nagu näeme kohe järgnevast katkendist.
Mõiste vajaduse kohta võiks kobiseda, et analoogseid alternatiive juba eksisteeris - "tervitused" (salutations) iseenesest (vt Barton 1920) või konkreetsemalt "sättefraasid" (vt Jespersen 1922: 138). Kahtlemata on nö "faatiliste väljenduste" jaoks ka muid Malinowskile eelnevaid terminoloogilisi tähistajaid, millest ma ei ole (veel) lihtsalt teadlik.
Kõigi "faatilisuste" rakenduste ja edasiarenduste juures on täheldatav mingi eri-rõhk, mingi konkreetne osa kogu tervikust, millega saab midagi ette võtta. Nende autorite jaoks ilmselgelt mängib tähtsust "vaikuse murdmise" (The breaking of silence) osa, aga natuke nihestatult algupärasest eesmärgist, mis oli orienteeritud näost-näkku suhtlemisele, kus vaikus, konkreetselt selline vaikus, kus keegi ei ütle midagi (aga oodatakse, et keegi midagi ütleks), võib tõepoolest tekitada ebamugavat pinget.
Nende autorite objekti-valdkonna eripära on see, et kui sul on Snapchat paigaldatud ja kellegagi juba kontakt loodud, siis see ootuste küsimus on natuke keerulisem, võib-olla... pikaajalisem? Samasse kilda läheb nende autorite rõhk "kinnitamisel" (to confirm) - kui sa kellelegi snäpi saadad, siis ütleb seeläbi, et sa soovid nendega suhelda. Aga kuidas täpselt see ebameeldiv pinge võib selles kontekstis tekkida, ma ei tea, sest pole ise selle äppi kasutaja.
Protseduuriliselt tasub siinkohal mainida, et oranži taustaga olen siin ja järgnevates postitustes märgistanud konkreetselt Malinowski tekstist laenatud katkendid, ja üritanud olla niivõrd pedantne kui üldse võimalik - nt siin on "free aimless social interaction", aga Malinowskil on "free, aimless, social intercourse" (vt PC 1.1). See on väga sage juhtum, et Malinowski tekstist võetakse tema mahlasemad sõnastused (tema "unhackneyed phrase"-id) ja muditakse neid natuke kaasaegsemaks.
Siin on ka huvitav näide sellisest asendusest, sest intercourse on nüüdseks seksuaalse konnotatsiooniga sõnana kõrvale visatud ja asendatud meie jaoks neutraalsema ja (kuna suhtlemine hõlmab mitte ainult verbaalset, vaid ka mitteverbaalset, aspekti) kohasema mõistega interaction. Just samal aastal (1923) kui Malinowski oma essee avaldas oli nende mõistete täpse eritluse viimane hingetõmme (vt Carr 1923): intercourse on inimese suhtlemine inimesega, interaction on inimese keha ja vaimu vaheline koostoime või inimese ja jumala vaheline lävimine. Irooniliselt, just pärast Carr'i hoiatuse avaldamist läksid need mõisted lappama.
There can be no doubt that we have a new type of linguistic use - phatic communion I am tempted to call it, actuated by the demon of terminological invention - a type of speech in which ties of union are created by a mere exchange of words. [...] Are words in phatic Communion used primarily to convey meaning, the meaning which is symbolically theirs? Certainly not! They fulfil a social function and that is their principal aim, but they are neither the result of intellectual reflection, nor do they necessarily arouse reflection in the listener. (Malinowski 1989: 315)(Niemelä-Nyrhinen & Seppänen 2020: 1046)
Need on minu numeratsioonis PC 6.1 ja PC 6.3. Autorid on välja jätnud justkui tähtsusetu protseduurilise lause, "Heidame sellele pilgu sellest erilisest vaatenurgast, mis meid siin puudutab; lubage küsida, mis valgust see heidab keele funktsioonile või olemusele." (PC 6.2) - see "eriline vaatenurk" on tema context of situation teema ja "keele funktsiooni või olemuse" all peab ta silmas seda kolmetist/triaadilist jaotust, mida justkui keegi peale minu ei näi Malinowski tekstis märkavat - et ta eitab kõiki kolme, emotiivset, konatiivset ja referentsiaalset funktsiooni, aga oma sõnastuses: ühiskondlike tundmustega samastamust, praktilise töö koordineerimist, ja ideede vahendamist.
Selles "uut tüüpi keelekasutuses" ei edasta sõnad neile sümboolselt kuuluvat tähendust, st sõnade semantiline/referentsiaalne funktsioon ei mängi mingit rolli. Faatilises osaduses vahetatud sõnade funktsioon on puhtalt ühiskondlik. Kõneleja ei mõtle selle peale, mida "Tere!" tähendab, kui ta seda ütleb, ja kuulaja omalt poolt ei mõtle selle peale, mida "Tere!" tähendab, kui ta seda kuuleb. "Tere" on lühendatud versioon tervitusest, mis on paljudele keeltele ühine, "Soovin sulle head tervist!" - aga mitte keegi ei seosta seda sõna ja selle algupära, sest selle sõna lausumine on elementaarne viisakus ja sisseharjutatud komme, millel ei ole tähendusega (semantilises mõttes) mingit pistmist. Samahästi võid noogutada, lehvitada või kaabuserva tõsta - see on märk, mille ainus tähendus on pragmaatiline - et teadvustada teise inimese ligidusse sattumist, anda märku, et sa oled ohutu.
Thus, Malinowski (1989) defined phatic communion as the use of speech that serves to establish bonds of personal union between people, but does not serve the purpose of communicating 'ideas' (1989: 315-316). Widely used prototypical examples of phatic communion are formulaic greetings, comments on the weather, passing enquiries of someone's health and other small talk topics (Malinowski 1989: 313; Senft 2009: 228). Malinowski (1989: 314) described the flow of language that follows the first greeting formula as purposeless expressions of preference and disinclination, accounts of irrelevant happenings and comments on things perfectly obvious. However, for Malinowski (1989), phatic communion was by no means meaningless or trivial but 'an intimate correlate' of 'the fundamental tendency' of all human beings to 'congregate, to be together, to enjoy each other's company' (1989: 314). In fact, he argued, in line with more recent views (e.g. Brandt 2013), that the primary function of language is not the 'transmission of thought' but the establishment and maintenance of social relations (Malinowski 1989: 316). Therefore, Malinowski's view on phatic communion is twofold - it is talk that is aimless and obvious, but at the same time crucial in fulfilling our intrinsically human social needs (Coupland et al. 1992: 209). (Niemelä-Nyrhinen & Seppänen 2020: 1046)
Faatiline osadus on kõnekasutus, mille eesmärk on asutada isiklikud ühendussidemed inimeste vahel, aga ei teeni "ideede" edastamise eesmärki. Siin on kõnekas see, mida jäetakse PC 9.1-st välja: faatiline kõnekasutus asutab isiklikud ühendussidemed inimestel vahele, "kelle on toonud kokku pelgas vajadus seltskonna järele". See väljajätmine tuleneb minu arvates sellest, et see viis kuidas Malinowski käsitles 'kogu olukorda' (context of situation) ei ole teoreetilises plaanis enamusele mõistetavgi (vt Wolf 1989). "Faatiline osadus" on konkreetset tüüpi sotsiaalne situatsioon - kui inimesed viibivad koos, sest nad tahavad teiste inimestega niisama vesteldes aega veeta.
Omamoodi on see iseäralik, miks see on niivõrd raskestimõistetav. Ühest käest on see Malinowski enda väites universaalne, osa inimese ühiskondlikust loomusest, et inimene otsib meelelahutust teiste inimeste seltskonnast ja niisama juttu ajamine - nagu ütleb värvikas inglisekeelne väljend shooting the shit - on kõigile inimestele kahtlemata tuttav. Teisest käest on tõepoolest viimastel aastakümnetel (vähemalt Lääne) inimestel palju tõmbavamaid meelelahutusviise ja minu põlvkond oli võib-olla üks viimastest, kel ei olnud lapsepõlves erilisi alternatiive niisama hängimisele.
Näidete osas märkasin et inquiries-ist on saanud enquiries. Kõnealune lausung on: "Pärimine tervise järele, kommentaarid ilma kohta, mõne ülimalt ilmselge asjade seisukorra kinnitamine" (PC 2.2). Nende autorite kokkuvõttev "passing enquiries" ei ole üldse paha - "mööduvad" päringud viitavad jällegi sellele, et faatilises osaduses üksteisele esitatud küsimused nagu "Kuidas sul läheb?" või, pikemalt, "Millega sa siis tegelenud kah oled?" ei ole tõsised küsimused. Need on mõeldud jutualgatuseks.
Vahepealne trall - eelistused, võõrastused, aruanded tähtsusetutest sündmustest - on juba liiga mitu korda läbi nämmutatud. Huvitavaim asi siin minu jaoks on sõna aversions (vastumeelsused, tülgastused, asjad-millest-pöörad-eemale) asendamine sõnaga disinclination (soovimatused, vastumeelsused, eemalekalduvused). Ise ei tuleks naljalt selle peale (erinevalt intercourse-ist), et aversion on sõna, mida tuleks millegagi asendada - eriti, kuna asendus ei teps mitte parem arusaadavuse seisukohalt. Mõte on ju lõppkokkuvõttes lihtsalt see, et inimesed pajatavad niisama asjadest, mis neile meeldivad ja mis neile ei meeldi.
See on käesolevas seerias üks esimesi selliseid katkendeid, milles on oranžiks-värvimise tõttu selgelt näha, kuidas kaasaegsed autorid konkreetselt hakivad Malinowski teksti ja üritavad seda oma võimekuse piires kaasajastada tänapäeva lugeja jaoks. Mis kasutegur tuleb näiteks sellest, kui asendada "comments on what is perfectly obvious" (PC 5.1) fraasiga "comments on things perfectly obvious"? Esmapilgul näib, et siin ei ole mängus midagi muud kui autorite vajadus rõhutada fotograafia materiaalset aspekti, samas kui Malinowski algupärane "what is" ei eelda, et kõnealune referentsiaalne objekt on materiaalne - "what is" võib olla ka abstraktsioon (nt poliitiline reaalsus - it is what it is, vms).
Omamoodi huvipakkuv on siiski "the establishment and maintenance of social relations", millele on isegi lisatud Malinowski viide, justkui Malinowski oleks tõepoolest võinud seda öelda, ja mitte "to establish bonds of personal union" (PC 9.1) ja mitte mingit märkigi sellest, mida iganes maintenance selles kontekstis tähendab. Jakobsoni puhul tähendab see, et sa venitad vestlust, proovid kuulaja tähelepanu hoida nii kaua kui võimalik. Kuidagi on sellest üleüldiselt kujunenud "suhete ülevalhoidmine", millest Malinowski ei kirjuta piiksugi, sest praegune olukord ei tähenda tema jaoks midagi, mida tuleks pikendada - järgmisel nädalal on tema järgmisel saarel.
Üsna kummaline on ka Coupland et al. (1992) esinemine selles kontekstis, justkui Malinowski enda tekstist ei saaks välja lugeda, et "Kõikides inimestes on teada-tuntud kalduvus ühte koguneda, koos olla, ja üksteise seltskonda nautida." (PC 3.2) - Sealjuures seda, mis Malinowski tekstis järgneb, "instinktidest ja loomuomastest suundumustest", ei puuduta Couplandid kolmemeetrise oksaga ka mitte.
Later Laver (1975) has further emphasized the social importance of phatic communion and described it as 'a most important social and psychological instrument', as cumulative consensus about a relationship reached through repeated encounters constitutes the essence of a relationship: (Niemelä-Nyrhinen & Seppänen 2020: 1046)
Nomaeitea, esimesel lugemisel avaldas mulle Laveri "suhte"-määratlus suurt muljet. Tagantjärgi tajun tema laene Goffmanilt (kes järgis Malinowskit väga tinglikult) mingis mõttes disservice-ina, sest minu jaoks ei näi Goffmani 1950ndatel loodud kuvand väga hästi klappivat Malinowski 1920ndate omaga. See, et ta rõhutas faatilise osaduse "ühiskondlikku tähtsust" tundub suisa tautoloogia: ühiskondlik keelekasutus on ühiskondlikult tähtis? Ära sa ütle!
Skill in managing the behavioral resources of phatic communion thus becomes not the triviality dismissively referred to as small talk, but a very basic skill essential to a major part of the psychosocial transactions that make up daily life. (Laver 1975: 233, in Niemelä-Nyrhinen & Seppänen 2020: 1046)
Small talk-i triviaalsus on seinast seina. Sellega meenub alati nt Burnard (2003), kes üritas veenda lugejat, et vaimse tervise nõustamise juures on small talk väga tähtis. Kas on võimalik, et on keegi üldse, kes seda ei teadnud või aimanud? "Faatiline kommunikatsioon on tähtis" - no, aitäh!
Seda, et faatilises osaduse osalemine on väga "basic skill" läheb samasse kilda. Kas on üldse keegi, kes arvab vastupidist? Teiste inimestega niisama juttu rääkimine? Pfff, mõttetu. Irooniliselt on selline väljavaade just Malinowski üheks põhieelduseks, aga mitte põhjustel, mida igaüks võiks kahtlustada. Niisama juttu rääkimine (faatiline osadus - small talk) on tema kogu käsitluses teatud ebamäärase negatiivse alatooniga, sest teda häirib, et tema intervjueeritavad uurimisalused pärismaalased liialdavad: see, mida inimesed niisama naljaviluks jutustavad, ei ole tõsiseltvõetav etnograafiline materjal - need on usaldusväärtusetud kuulujutud, mis võivad saata pühendunud uurijat tühja tuult tallama.
Hiljutisel lugemisel avaldas mulle Laveri käsitluse juures muljet just see nö "psühhosotsiaalne" aspekt, aga seegi on tegelikult pinnapealine ja üsna mööda. Tema ettekujutuses on interaktsiooni psühhosotsiaalne struktuur see, et igal vestlusel on algus, keskosa, ja lõpp. Geniaalne! Kes oleks selle peale tulla - peale iga mõtleja antiikajast saadik.
Mida vestluse "psühhosotsiaalne" aspekt oleks võinud tähistada on see, millest Malinowski räägib vananenud ja käibeltläinud mõistetes - "ühiskondlikud tundmused" - ja millest arusaamine nõuab tolleaegse sotsiaalpsühholoogia (a la Ross 2020) läbijäramist. Võiks isegi üsna üldistatult öelda, et iga vestluse, ükskõik kelle vahel, kuna või kuidas, psühhosotsiaalne olustik sõltub osalejate enesekesksetest tundmustest nagu edevus, ambitsioon, võimu- ja rikkuseiha (vt PC 3.3) jne. St kui tõsised sotsiaalpsühholoogid tegeleksid faatilise osaduse mõistega, siis neid ei huvitaks karvavõrdki tõsiasi, et igal vestlusel on algus, keskosa, ja lõpp, ja keskenduksid ennemini neile samadele tundmustele, mida Ross ja Malinowski välja toovad ja mis tegelikult motiveerivad inimesi niisama vesteldes rääkima asjadest, mis neile meeldivad ja ei meeldi.
In 1960, Jakobson borrowed and modified Malinowski's concept. Jakobson's (1971) conception of communication was heavily influenced by the mathematical theory of communication as represented by Shannon and Weaver, and he believed that the cooperation between linguistics and communication theory would enhance the efforts of [|] both disciplines. Hence, Jakobson understood communication rather technically as a transmission of messages between sender and receiver where social bonding and cultural aspects of communication (see e.g. Carey 2009) were set aside. On the contrary, Malinowski's concept of communion carried much broader conception of communication where it was understood as a social and cultural process. When Jakobson took Malinowski's concept of phatic, he, in fact, filtered it through his own technically orientated concept of communication. His conception of phatic was channel-oriented and referred to non-informative messages whose primary function was to enable communication by keeping the communication channel open (Jakobson 1980: 81-84). (Niemelä-Nyrhinen & Seppänen 2020: 1046-1047)
Kronoloogia on asjatundmatu oma. Nii La Barre kui Jakobson kohtasid väga tõenäoliselt Malinowski esseed The Meaning of Meaning kaheksandas väljalaskes (1948), sest mõlemal oli kohe järgmisel aastal mingis artiklis valmis ja avaldatud oma arusaam sellest, kuidas seda mõistet võiks kasutada ja edasi arendada. Samuti võib väita, et Shannon & Weaver ei mõjutanud Jakobsoni otseselt - selleks ajaks kui Jakobsoni Ameerika kõrgkooli jõudis, oli tärkava kommunikatsiooniteooria põhimõistete sünteesimine juba alanud.
"Saatja" ja "vastuvõtja" olid Jakobsonil juba Bühlerilt saadud mudeliga taskus. Tema suur innovatsioon oli asendada de Saussure mõisted langue ja parole Ameeriklaste "koodi" ja "sõnumiga". Kui asi jõudis aga kanali küsimuseni, pani Jakobson Malinowski tanki, ja viimase "ühiskondlikud ühendussidemed" pidid nüüd ühtäkki tegema täpselt seda, mida nad olid mõeldud vältima - teenima ülekande-metafoori. Malinowski taagast, et polegi midagi, mida öelda sai ühtäkki telefonikõne "Kas sa kuuled mind?" - hoopis midagi muud. Lõkke ümber kuulujutte jahvatavad pärismaalased ei pidanud kunagi muret tundma selle üle, kas keegi teisel pool lõket teda kuuleb. Kui ei kuulegi, siis mis sellest?! Keegi nagunii "päriselt" ei kuula!
Kui autorid ütlevad, et Malinowski algupärane määratlus tähistas palju laiemat sotsiokultuurilist protsessi, siis ei ole neil tõenäoliselt aimugi, millise naelapea pihta nende haamer kogemata sattus. Malinowski faatilise osaduse mõiste on suuresti reaktsioon Emile Durkheimi sotsioloogilise teooriale massikogunemiste poliitilisest tähtsusest. See on niivõrd jabur ja aegunud väljavaade asjale, aga Durkheim spekuleeris, et kui inimesed regulaarselt kohtuvad - religioossetel rituaalidel või poliitilistel protestidel - siis ajapikku nende tundmused ja ettekujutused ühtlustuvad ja edaspidi saadakse kokku, et neid tundmusi ja ettekujutusi üleval hoida. Malinowski, oma arvustuses, kritiseerib sellist naaivsust - need inimesed tulevad kokku selleks, et üksteise seltskonda nautida!
Oma artiklis Malinowski faatilise osaduse mõiste algupärasest kontekstist üritasin seda punkti rõhutada kaasaegse kohaliku humoorika näitega, aga see ei kõneta underlying issue-t kõige paremini. Täpselt sama problemaatika kestab edasi ja tuleb esile pmst kõigis käsitlustes poliitilistest protestidest. Kahjuks on massirahutuste kirjandus niivõrd laiaulatuslik, et ainult Durkheimi, Malinowski, Freudiga piirdumisest ei päde: täpselt sama vastandus - lihtsustatult: "nad mässavad, sest nad lihtsalt tahavad mässata, nad ongi vägivaldsed" vs "neil on päriselt midagi öelda, mida üldsus peaks arvesse võtma, et lõpetada nende rõhumine" - on tänini oma erivormides päevakajalised. (Kahjuks see on niivõrd kaugelearenenud tõlgendus Malinowski faatilisest osadusest, et peaaegu mitte keegi ei tule selle peale - Malinowski-Durkheimi seose taasavastamine on üsna hiljutine.)
Senft (2009: 227) suggests that, probably because of the rather influential paper by Jakobson (1960), nowadays most linguists and anthropologists refer to Malinowski's concept with the technical term of phatic communication. Although the treatment of phatic by Jakobson is limited when compared to Malinowski's, at present, both terms are commonly used interchangeably. Thus, based on Malinowski's original definition and influenced by Jakobson's modification, both phatic communion and communication are commonly used to refer to utterances thought to have social bonding functions, like establishing and maintaining a friendly atmosphere in interpersonal relations, and are characterized by not conveying meaning or information, that is, they are described as procedures without propositional content (Senft 2009: 228). In this article, we as well use both terms of phatic communion and communication, but our understanding of communication as a social and cultural process follows Malinowski's conception. (Niemelä-Nyrhinen & Seppänen 2020: 1047)
Senft on kullatükk, aga Malinowski algupärasest määratlusest - milles osadus on eksplitsiitselt vastandatud suhtlemisele - kõrvale kaldumine juhtus juba enne Jakobsoni. Omaette küsimus - ja võib-olla vähemalt ühe artikli jagu arutelu - nõuaksid tegelikud põhjused, miks osadus ei olnud ja ei ole adekvaatne teaduslik termin, miks Malinowski "situatsiooni kontekst" on niivõrd raskestimõistetav, jne. Aga lõppude lõpuks on tegelik vastus tõenäoliselt lihtsalt, et kommunikatsiooniteoreetikud, kes Jakobsoni keelefunktsiooniskeemi käsile võtsid, nägid seda konkreetses strukturaallingvistilises võtmes, milles faatiline "kommunikatsioon" ei ole iseenesele vasturääkiv, ja mida Jakobson tõepoolest pakkus. (Sellegipoolest võib nentida, et lingvistid ja antropoloogid olid Malinowski mõistega tuttavad pikalt enne Jakobsoni - vt nendevahelisi aastakümneid kajastavat märkmikku.)
Autorid vähemalt tunnistavad, et Jakobsoni faatilise funktsiooni määratlus on üsna piiratud (limited). Selle lause tagajärjed on kohutavad. Faatilisest osadusest, kui olukorrast, sai sõnade, lausete, lõikude, diskursuste, tervete žanride ja kommunikatsioonimeediumite eripärane funktsioon, nagu me näeme ka käesolevas artiklis. Ühest keelekasutusviisist, mida võib täheldada näost-näkki suhtlemise juures sai ühtäkki üldtähistaja terve tehnoloogilise ajastu ("sotsiaalmeedia") jaoks. Lõkke ümber istudes ükskõik-millest rääkimisest sai see, et kui ma postitan näoraamatusse pildi iseendast, siis üritan ma oma sõpruskonnale meelde tuletada, et ma olen olemas.
Autorite mööndus, et mõlemat mõistet kasutatakse üldjoontes selleks, et viidata "ühiskondlikule sidumus-funktsioonile" (ei oska seda isegi tõlkida) ei päde minu jaoks kohe üldse. "Bonding" on Malinowski kirjutustes sage ja isegi minul ei ole mahti, et minna selle mõiste tausta ja algupära uurima tema sõbra Havelock Ellis'e kirjutistes, kust ta väga tõenäoliselt selle üle võttis. Mängus on järjekordsed semantilised nüansid, mis teatud valdkondades jäid püsima (vt pair-bonding bioloogias), aga mille dešifreerimine varajase antropoloogi keelekasutuse nõuab rohkem aega ja energiat kui see võib-olla väärt on.
Senft (2009: 228) has argued that phatic communion is a relatively neglected area in linguistics and has attributed this neglect, at least to some extent, to the widely accepted conception of the concept. He concurs with criticism presented by Laver (1975: 236) and suggests that the concept, as originally defined by Malinowski, needs to be amplified, since there is more to phatic communion than the original definition entails. To be more precise, besides the social functions mentioned by Malinowski (1989: 315-316) (i.e. defusing the potential hostility of silence, getting the interaction comfortably on the way and establishing bonds of personal union), phatic communion provides the participants with a tool for staking indexical claims about their relationship and relative social status (Laver 1975: 236; Senft 2009: 231). Thus, he proposes that although in phatic communion words do not necessarily carry their denotative meaning, they may be signs, that is, indices, indicatives of participants' relative social status. In other words, 'language is used to convey more than the propositional content of what is said' (Levinson 1983: 42). Thus, the absence of propositional (or symbolically meaningful) content does not infer meaningless content. (Niemelä-Nyrhinen & Seppänen 2020: 1047)
Laialtlevinud arusaam sellest mõistest on ilmselt Jakobsoni faatiline funktsioon, millel ei ole tõepoolest iseenesest eriti midagi pistmist sotsiaalse staatusega. Suhtelise hooletussejätmisega võib nõustuda, sest isegi Jakobsoni faatilise funktsiooni puhul ei näi olevat konsensust, kuidas nö "faatilisi markereid" piiritleda.
Ise väidaksin hoopis vastupidi, et Malinowski faatilise osaduse algupärases määratluses on rohkem, kui järeltulevatel põlvkondadel on õnnestunud sealt välja meelitada. Siin mainitakse ainult kolme aspekti: vaikuse murdmine, vestluse algatamine, ja isiklike ühendussidemete loomine. Kuhu jäi meeldiv atmosfäär, ajaveetmine, tundmused, jne?
Et faatiline osadus on tööriist, millega omavahelisi suhteid määratleda ja suhtelist sotsiaalset staatust väljendada, tuleb Laveri väga kitsarinnalisest arusaamast, mis on faatiline osadus - interaktsiooni algus ja lõpp, tervitused ja lahkumisvalmistused. "Kui hulk inimesi istub pärast kõigi päevatoimetuste lõppemist ümber külatule" (PC 1.2) siis on Laveri järgi faatiline osadus see, kui keegi uus inimene tervitustega liitub, või kui keegi kohalviibijatest ütleb "Ma pean nüüd minema" vms.
See sotsiaalse staatuse indeksikaalse märgistamine ei imponeeri mulle vb selle tõttu, et minu unistuste egalitaarses ühiskonnas ei oleks see üldse mingi asi, mille üle oma pead vaevata. Laveri jaoks oli see põnev asi mida uurida kahel põhjusel: (a) 1970ndatel üleüldiselt olid sotsiaalsed rollid, reeglid ja staatus päevakajalised asjad, ja (b) Laver ise seletab, et ta keskendub neile, sest Briti ühiskonnas, mis on äärmiselt klassistlik, on see oluline.
Näiteks vaatasin just ära tänavuse filmi Downton Abbey: A New Era, kus üks plotline on see, et staar-näitlejanna karjääril on tummfilmide ajastu lõppemisega ots peal, sest ta kõneleb "ghastly" alamklassi dialekti ja ei suuda ära õppida posh kõnemaneeri.
According to Laver (1975: 217), the 'fundamental social function of the multistranded communicative behavior that accompanies and includes phatic communion' is the management of interpersonal relationships and, more precisely expressed, 'the communication of indexical facts about the speakers' identities, attributes, and attitudes', which constrains the nature of the particular interaction. In his paper, titled 'Communicative functions of phatic communion', Laver (1975: 221-223) meticulously describes the functions of phatic utterances, specifically in the marginal notes of interaction (i.e. the opening and closing phases). He elaborates on the 'striking general principle' (Laver 1975: 222) that emerges in linguistic tokens used for phatic communion [|] with the exception of formulaic greetings; these tokens contain deictic references (i.e. the tokens refer to the time and place of the utterance or, more widely, to factors in the context of situation). Laver (1975) then suggests that in the opening phase, the category choice of neutral (e.g. 'Beautiful morning.', 'Nice party.') or self-oriented (e.g. 'Hot work, this.') versus other-oriented (e.g. 'That looks like hard work.') is restricted according to the relative social status of the interacting individuals. For instance, when a non-solidary inferior speaks first to a superior, that person may choose the self-oriented category, but not the other-oriented category. Furthermore, the category choice is relevant since it has an exploratory function in providing the means for communicating the indexical aspects of a relationship by reflecting the participants' views on the social structuring of the interaction. (Niemelä-Nyrhinen & Seppänen 2020: 1047-1048)
Täpselt see ongi kõige tüütum Laveri käsitluse juures. "Inimestevaheliste suhete haldamine" kõlab hästi, sest see on üldine ja ei tähenda iseenesest midagi konkreetset. See konkreetne sisu, millest jutt käib, on lihtsalt see, et ülemal on lubatud addresseerida ennast ja teisi, aga alamal on lubatud addresseerida ainult ennast või jääda umbisikuliselt neutraalseks.
St see, mis interaktsiooni iseloomule piiranguid seab on see, kas kõnelejad on sotsiaalsed võrdsed või on üks teisest "kõrgem". See, et keegi on teisest "kõrgem", ei ole universaalne, mistõttu sellest teoreetilisest seisukohast lähtuvad uurimused otsivad hierarhilisi suhtlusolukordi, nagu Kulkarni (2014), kes uuris tervituste formaalsust õpilaste ja õpetajate vahel. Brittide koloniseeritud Indias meikib see jällegi senssi, sest neil on ka hierarhiline (kasti-)ühiskond.
Mis mind häirib selle staatuse-kesksuse juures on see, et see käib vastu faatilise osaduse ühele põhiivale: vestluses võivad ka "alamad ja ülemad" omavahelisi ühendussidemeid luua - Mahafffy kirjutab pikemalt sellest, kuidas vestlus on võrdsustav ja peaks lõhkuma ühiskondliku hierarhia sidemed (vt Mahaffy 1892: 104) - aga sotsiaalse staatuse indeksitele keskendumine ainult taastoodab inimestevahelisi erinevusi. Siin mängibki olulist rolli see, et Laverist lähtudes uuritakse vestluse algust ja lõppu, aga mitte vestlust ennast (Jakobsoni faatiline funktsioon on "kastetud" Malinowski isiklike ühendussidemete värvipotti).
In addition to the exploratory function, other important social functions of phatic communion in the opening phase are defusing the hostility of silence (propitiatory function) and demonstrating the acceptance of the possibility of an interaction (initiatory function). In the closing phase of interaction, Laver (1975) sees that two principal functions are served: first, phatic communion assuages any feelings of rejection (e.g. 'I'm afraid I must be off. I've a million things to do.'), and second, it consolidates the relationship by emphasizing the enjoyable quality of the current encounter (e.g. 'It was nice seeing you.') and promises continuation of the relationship (e.g. 'Let's meet again soon.'). In the conclusion of his paper, Laver (1975) states, (Niemelä-Nyrhinen & Seppänen 2020: 1048)
See "lepitav" (propitiatory) funktsioon häirib mind kõige enam. Laverit kevadel üle lugedes (vt Malinowski 1923: 314, in Laver 1975: 220) täheldasin, et Laver jätab mõned olulised laused oma tsitaadist välja - konkreetselt need, mis osutavad keeleoskuse tähtsusele (inimene ei usalda neid inimesi, kes temaga sama keelt ei räägi, ehk ksenofoobia) ja vaikimise seost primitiivse ebausuga - vaikiv võõras on võib-olla nõid!
Tähendab, kui Laver räägib vaikuse implitsiitsest vaenulikkusest ja vajadusest seda lõhustada, siis on tegelikult tegu Trobrianderi pärismaalaste iseärasuste ülekandmisega Lääne ühiskondadesse, kus vaikimine on isikuvabadus, kus suurlinnas on nagunii kõik kõigile võõrad ja kus võhivõõraga lambist jutualgatamine võib "vaenulikkuse kahjutuks tegemise" seisukohast omada hoopis pöördvõrdelist mõju (Miks sa mind tülitad?).
The information exchanged between the participants in this communicative process is not primarily referential information, but rather is indexical information about aspects of the participants' social identity relevant to structuring the interactional consensus of the present and future encounters. The function of phatic communion thus goes beyond the creation, in Malinowski's phrase, of 'ties of union': it certainly does serve to establish such broad ties in that the tokens of phatic communion are tokens exchanged in the ritual transactions of psychosocial acceptance, but it also provides the participants with a subtle tool for use in staking indexical claims which shape and constrain their detailed relationship [...] (Laver 1975: 236)(Niemelä-Nyrhinen & Seppänen 2020: 1048)
Siin ongi see kamm, et indeksikaalne informatsioon kõneleja sotsiaalsest staatusest on selline asi, mis struktureerib inimestevahelisi läbikäimisi ja suhteid klassiühiskonnas, nagu seda on Suurbritannia: "In reaching this conclusion [...], I have to concede that I rely on the social institutions of native participants in the sharply stratified society of British English culture" (Laver 1975: 222). Ühiskondades, mis ei tee klassikuuluvusest numbrit, kus "kõrgklass" on nominaalne epifenomen ja ei mõjuta inimestevahelist suhtlemist ja suhteid, on kogu see kammajaa kapitaalselt kasutu.
Thus, phatic linguistic utterances are part of the discussant's social identity and cultural background, something that Laver (1975) calls 'indexical information' (1975: 236). Deictic utterances, as well as vocabulary register and dialects, are all tokens of social position. Indexicality of language helps people to recognize themselves, and others as well, as a part of a social group, a communion. Evidently, it also helps to make social distinctions and maintain social differences and stratification. (Niemelä-Nyrhinen & Seppänen 2020: 1048)
Siin ütlevad viimase lausega autorid ise, et see aitab ühiskondlikku hierarhiseeritust taastoota. Natuke kurb, tegelikult, et 2020. aastal võetakse poole sajandi vanust arusaama sotsiaalse staatuse tähtsusest puhta tõe pähe. Kui see oleks eksplitsiitsem, nagu Basil Bernsteini raamatus Class, Codes and Control (1971), heidaksime Laveri ilma igasuguse järelemõtlemiseta kõrvale. Just nagu Malinowski teksti puhul laveeritakse kõrvale fraasist "our own uneducated classes" (PC 4.3) ja selle implikatsioonidest.
Ühtlasi ei saa märkamata jätta, et autorid on nähtavasti ajanud segamini kogukonna (community) ja osaduse (communion). Keele indeksikaalsus peaks aitama meil ära tunda, et me oleme osa osadusest? Nonsenss. Osadus, erinevalt kogukonnast, on ajutine, hetkeline asi, võib-olla isegi tegu: "the sharing or exchanging of intimate thoughts and feelings, especially on a mental or spiritual level". Just selles tähenduses "osadusega" opereeris Malinowski reaktsioonina Durkheimi osaduse-käsitluse vastu.
Laver (1975: 217) has argued that the social function of the linguistic code used in phatic communion is no different from the function of paralinguistic, kinesic (body movements and gestures), proxemic (concerning the spatial relationships between individuals) and visual codes used. Thus, phatic communion could be comprehended as communicative actions, not only speech, that primarily serve to establish or maintain social relationships, rather than to impart information and communicate ideas. phatic communication is not only connected to linguistic utterances; it is also part of the discussant's body and agency. Nonverbal communication, such as unintentional and intentional gestures and facial expressions, are part of the socially determined indexical expressions of the body. [|] Furthermore, the concept of phatic communication has been adapted beyond face-to-face interactions to discussions on the current media culture (Licopee & Smoreda 2005; Miller 2008), social media platforms (such as Facebook) (Langlois & Elmer 2013; Saranoja et al. 2013), digital messaging (texts and instant messages) (Su 2015) and visual communications in particular (Jerslev & Mortensen 2016; Lobinger 2016; Villi 2012). The concept of phatic communication is often referred to in the context of current visual mobile communication, specifically when discussing the use of the social media platform Snapchat (Bayer et al. 2016; Kofoed & Larsen 2016; Lobinger 2016). (Niemelä-Nyrhinen & Seppänen 2020: 1048-1049)
Mitteverbaalse kommunikatsiooni kaasamise osas ei ole mul praegu midagi kobiseda. Seltskonnamängud on hea näide faatilisest osadusest, mis ei seisne põhiliselt kõnetegevusest, vaid tegevustest. Samuti igasugused kollektiivsed spordid: isegi Malinowski ise kirjutab, et tehniline keel, mis käib kaasas "mõne tarviliku töö või sportliku tegevusega" meenutab sisuliselt faatilist osadust.
Mida nad mõtlevad selle all, et käežestid ja näoilmed on ka "osa keha ühiskondlikult määratud indeksikaalsetest väljendustest", ei oska sõrme peale panna.
Recent research results (Kofoed & Larsen 2016) implicate that Snapchat users often feel that the contents of the snaps sent and received are trivial, unimportant, boring or unnecessary to them. The interesting inconsistency between the unimportance of the contents of snaps and the high importance of Snapchat use in young yeople's social lives has been explained with the concept of phatic communication (Kofoed & Larsen 2016). These snaps have been interpreted as phatic photo sharing where the communicative significance is more relevant than the contents of that communication (Lobinger 2016: 482). However, when applied to visual communications, a negative valuation, that is, the view that content in phatic communion is aimless, obvious or even irrelevant, is predominated (for similar view in sociolinguistics, see Coupland et al. 1992: 209-210) and its indexical properties are underplayed. Thus, in phatic photo sharing, the photograph is considered mainly relevant as a material object that is exchanged for the sake of visual connectivity, and the contents of shared photographs are seen, in most cases, as meaningless (Lobinger 2016: 482). (Niemelä-Nyrhinen & Seppänen 2020: 1049)
Enamus neist on juba tuttavad, faatilisusega seoses sageli esinevad, omadussõnad. Uudsed on "igav" ja "tarbetu". Tarbetus/kasutus on jällegi seotud sellega, et faatilises osaduses ei ole vaja midagi tähtsat edastada: "Indeed there need not or perhaps even there must not be anything to communicate" (PC 9.3). Igavus ei esine faatilisusega seoses väga sageli - mõned üksikud korrad olen seda kohanud. Võib-olla selle pärast, et faatilise osaduse eesmärk on just igavust peletada. Snäppide puhul on olukord muidugi teine, aga ma ei hakka spekuleerima ilma isikliku kogemuseta, milline täpselt.
To summarize, Laver (1975) and Senft (2009) have convincingly argued that phatic communication usually conveys more than the mere social function of creating a bond between the communicative parties. They have argued that phatic utterances are likely to entail indices of the participants' social identities. It seems reasonable to assume that the same applies to photographic content in phatic communication. In addition, and perhaps most importantly, the meaning in photographic phatic communication is connected to the material indexicality of the photographic medium itself. (Niemelä-Nyrhinen & Seppänen 2020: 1049)
Selles ei ole kahtlustki, et niisama juttu ajades siiski kommunikeeritakse midagi, kasvõi indeksikaalset informatsiooni omaenda isiku ja ühiskondliku kuuluvuse kohta, aga lõppkokkuvõttes on see, mida Laver selle tähelepanekuga ette võtab üsna kultuuri-spetsiifiline tema enda ühiskonnale ja muudes kontekstis viib uurimise umbteele.
0 comments:
Post a Comment