Lepajõe, Marju 2022. Miks ei ole Platoni "Politeiat" seni eesti keelde tõlgitud. Toimetanud Kristi Metste; kujundanud Mari Ainso. Tartu: Ilmamaa. [ESTER]
Omalt poolt võtsin kutse vastu, kuigi mitte huvist totalitarismi ja selle juurte vastu, kuigi see on teema, millega tõesti peab tegelema ja tänases Eestis, nagu ka Poolas ja Ungaris. See on jälle aktuaalseks muutunud, kui uskumatu see ka ei ole. On inimesi, kes tahaksid ruttu-ruttu liikuda demokraatiast türanniasse, kui järgida Platoni skeemi. (Lepajõe 2022: 4)
Neid tõesti on, ka Eestis, kes hea meelega korraldaksid ühe partei ainuvalitsuse; veel hullem, paneks ühe perekonna sinna pukki. Platoni skeemil on arvatavasti ühes äärmuses demokraatia ja teises äärmuses türannia ning nende vahel tema Kalliopolise "timokraatia" (veel ei tea kindlalt, vt de Vogel 1966: 228-229).
Minu jaoks oli põhjus pigem see, et huvitaval, kuigi isegi mõnevõrra häirival moel on küsimus "Miks ei ole Platoni "Politeiat" seni eesti keelde tõlgitud?" üks kõige sagedasemaid küsimusi, mida mulle viimastel aastatel on esitanud väga erinevate elualade esindajad. Aga seda küsitakse ikka kuidagi ebasoodsas situatsioonis, tänaval pakases, mingi koosoleku ajal, keset teisi teemasid, poes kulinaaria leti juures jne, nii et ma ei ole saanud vist kordagi vastata. (Lepajõe 2022: 4)
Juuksur jääb ühtäkki seisma, käärid õhus rippu, vaatab Marjule peeglist otsa ja küsib, "Aga miks ei ole Platoni Riiki siis ikka veel eesti keelde tõlgitud?" - Marju tõstab kitli alt põleva sigareti, viib selle suu juurde, tõmbab sügava mahvi, vaatab juuksuri hingesoppide sügavusse sisse ja vastab, "See on väga hea küsimus, aga meil ei pruugi siin olla piisavalt aega, et seda sügavuti lahata..."
Iseenesest see küsimus rõõmustab, sest näib, et ühiskond on elujõuline. Kui ei küsita ainult "Kas koalitsioon tuleb?" või "Kellest saab järgmine eurovolinik?", vaid küsitakse just nimelt vaimsete horisontide järele, mis panevad mõtlema, mida on üldse inimesel vaja, mis on "vajadus", mis asi on "vaimne vajadus", kust leida mõtetele toitu ja milline on varasem inimlik kogemus. Kui küsitakse selliste horisontide järele, siis on see ühiskond minu jaoks [|] elujõuline. Ühiskond, kes mõtleb ainult päevapoliitilikast, ei ole elujõuline. Kui valitseb ainult mingi üks aspekt, siis see ei ole elujõuline. Ülikoolide asi on need probleemid lahti tõmmata, mitte mässata konkreetse sõlmega, vaid tõmmata laiali, avades horisonte, sealhulgas ilukirjanduses, sealhulgas klassikalises kirjasõnas, mis on tohutu inimkogemuse reservuaar. (Lepajõe 2022: 4-5)
Ma pole kindel, kas vajaduste küsimus on päris täpselt Politeia pärusmaa, aga üldjoontes mõtleb ta siin tõenäoliselt seda, tuleb aeg-ajalt vaadata ka kaugele selja taha, mitte ainult mõne sammu kaugusele oma jalge ette.
On tõesti silmatorkav, et meil on olemas näiteks väga võimas "Avatud Eesti Raamatu" filosoofiasari, milles on ilmunud juba üle 200 köite veerand sajandi jooksul. Täiesti erakordne saavutus. Umbes kaheksa köidet aastas. Ei saa väsida kiitmast sarja koostajaid ja toetajaid alates Eesti Kultuurkapitalist ja Avatud Eesti Fondist ning George Sorosist, kellest see algas, ning jätkates Postimehega, kes viimastel aastatel on väga jõulise õla [|] alla pannud. Samas on näha, et neid kõige põhilisemaid tekste, mis on Lääne vaimukultuuri kõige sügavamalt mõjutanud antiikajal, keskajal ja varasel uusajal ning mille tõlkimine nõuab vanakreeka ja ladina keele oskust - mis on meie kultuuripiirkonna emakeeled -, on ilmunud ikkagi väga napilt, üksnes mõned köited. (Lepajõe 2022: 5-6)
Ma oleksingi pimesi pakkunud, et Politeia-t ei ole eesti keelde tõlgitud vähemalt "Avatud Eesti Raamatu" filosoofiasarjas, sest George Soros on isehakanud Karl Popperi austaja ning võib-olla subscribe'ib tema kuulsat väärtõlgendust just sellest konkreetsest teosest. Sarja üle vaadates on tõesti antiiki vähe; saksa, prantsuse ja inglise keelest on ikka oluliselt lihtsam tõlkida.
Paremini on praegu esindatud Aristoteles kolme köitega ja René Descartes samuti kolme köitega. See tähendab seda, et iseenda vaimse minevikuga ei ole võimalik loovasse, reflekteerivasse suhtesse astuda. Eestis räägitakse palju euroopalikest väärtustest, aga tekstidega, milles need väärtused on sündinud, suhet ei ole. Ent sama olukord on Saksa klassikalise filosoofiaga, mis on samuti euroopluse põhi: Immanuel Kantilt on ilmunud ainult üks raamatu mahus tõlge, seda veel nõukogude ajal, lühemaid tõlkeid ajakirjades, Georg Wilhelm Friedrich Hegelilt samuti katkendeid, Gottfried Wilhelm Leibnizilt paar lühemat tõlget ajakirjades. Ometi on teada, et Eesti mõtteloos võib Kanti pidada absoluutselt kõige mõjukamaks mõtlejaks, talle järgneb Leibniz. Kui neid autoreid ei saa lugeda eesti keeles, ei saa kodanik omaenda minevikuga tegeleda, sest ei saa tahta, et iga inimene valdaks kõiki keeli. (Lepajõe 2022: 6)
Leibnizi kogumik ilmus samas sarjas järgneval aastal (2020) Margus Oti tõlkes (ESTER). Kanti Puhta mõistuse kriitikat ootame peatselt Eduard Parhomenkolt.
Antiikautorite, Leibnizi, Kanti, Hegeli ja teiste süstemaatiline uurimine, tõlkimine ja kommenteerimine peaks olema sama endastmõistetav asi nagu füüsilise geneetikaga tegelemine või rahvaluule [|] ja rahvakultuuri uurimine, mille tase on Eestis väga võimas. Ei saa tahta, et iga Eesti kodanik istuks Tartus rahvaluulearhiivis ja töötaks Hurda kogusid läbi: selle jaoks on teadlased, õpetlased, kes peavad ette valmistama trükiväljaandeid. Samamoodi peaks olema Eestis korralik Euroopa mõtteloo instituut, see on küsimus vaimsest geneetikast. Muidu on ühiskond nagu põrutada saanud inimene, kes ei mäleta, mis enne põrutust oli, isegi kui tal muus osas on hea tervis ja personaalmeditsiin. Seda enam, et mõtteviis, mille järgi ühiskonnas on inimesed, kelle põhitöö ongi mõtlemine ja uurimistöö, tugineb kreeka filosoofiale. (Lepajõe 2022: 6-7)
Võiks olla neh, aga mingi mikrokraadiga ikka maailmatasemel mõttelootööd ei tee.
Alguses tahtsin tõlkida ainult kaht Platoni mahukat dialoogi "Phaidonit [Phaedo] ja "Phaidrost" [Phaedrus], kantuna sügavast isiklikust huvist ja ka kohusetundest, sest klassikalisi filolooge võis tollal kokku lugeda sõna otseses mõttes ühe käe [|] sõrmedel. Ettevõetud dialoogid on ühed kõige mõjukamad dialoogid. "Phaidonist" võib leida Sokratese viimaste päevade kirjelduse ja arutlused, mis nähtus on inimese hing, kas ta on surematu või ei ole. "Phaidroses" arutletakse armastuse vastuolulisuse üle ja selle üle, mis asi on kõnelemine, kõnekunst, mil määral on võimalik sõnadega tõde tabada ja mida saab kirja panna. Ühtlasi antakse siin teadusliku uurimistöö esimesed printsiibid. (Lepajõe 2022: 7-8)
Asjatundmatuna oleksin arvanud, et neist küsimusist kõnelevad ennekõike Timaios ja Kratylos.
Mäletatavasti avati taasiseseisvumise järel nii usuteaduskond kui ka klassikalise filoloogia õppetool, mis mõlemad pidid tagama Tartu ülikooli kui õhtumaise universitas'e tervikliku teaduste süsteemi. Kui mina püüdsin tekitada süsteemi usuteaduskonnas ladina ja kreeka kele õpetamises, siis klassikalises filoloogias oli kandvamaid õppejõude Jaan Unt. Selles olukorras hakkas tema tervis streikima. (Lepajõe 2022: 9)
Sellest, et Nõukogude Liidus usuteaduskonnad kiratsesid, saan aru - ateism. Aga et nad klassikalisel filoloofial ka lasid alla käia on küll üks tõsine häbimärk.
Teise köite väljaandmine lähiaastatel on muutunud reaalseks. Kokku (koos esimesega) on esialgu planeeritud viis köidet kõige mõjukamaid tekste, arvestusega, et kui kõik praegused tegijad ära surevad, siis saavad järgmised sundimatult jätkata, tõlkides oma valikuid.(Lepajõe 2022: 10-11)
- II köide
- Protagoras - Tlk Jaan Unt ja Marju Lepajõe
- Menon - Ivo Volt
- Euthydemos - Laura Viidebaum
- Kratylos - Janika Päll
- Ion - Jaan Unt
- Theaitetos - Janika Päll
- III köide
- Gorgias - Janika Päll
- Parmenides - Tõnu Luik † 22. II 2019
- Timaios - Marju Lepajõe
- Kritias - Kai Tafenau
- Sofist - Kaspar Kolk [|]
- Philebos - Liis Raamat
- Kirjad - Jaan Unt ja Ivo Volt
- IV köide
- Politeia - rühmatööna Vaba Akadeemia juures
- V köide
- Seadused - Janika Päll?
Praegu on seega täpselt paras aeg, et esimene köide läbi lugeda. Eeldusel, et õige pea tuleb teine peale. Kunagi loodetavasti ka ülejäänud.
Platoni kirjad 1-2 on Jaan Undi ja Ivo Voldi tõlkes nüüdseks ilmunud. Vt Vikerkaar, 2022, nr 10-11, lk 22-32. (Metste 2022: 11, jm 1)
No mis siis ikka, tuleb jälle raamatukokku minna.
Selle ilusa nimestikuga on see probleem, et kõik tegijad on ülimalt hõivatud, sest nad on väga hinnatud spetsialistid. Eestis ei ole seni paindlikku stipendiumide süsteemi, mis võimaldaks inimesel end töölt lahti võtta nt aastaks või kaheks. On võimalik küll saada väikesi loometöötoetusi 500 eurot kuus, ka mitmeks aastaks, aga see ei võimalda täielikult pühenduda ega ühtlasi hankida erialast kirjandust, mis on küllaltki kallis. See ongi põhiprobleem. Humanitaarteadustes puuduvad sisuliselt uurimisinstitutsioonid. Need olid, aga likvideeriti. Eeldatakse, et humanitaarteadlane peab alati õpetama. (Lepajõe 2022: 12)
Vana hea küsimus, kas ülikool on õppeasutus või teadusasutus. Ei tea mis hea pärast me üldse inimesi nii kõrgelt harime kui meil ei jätku raha, et neile maksta selle väljaõppega teadust teha.
Miks ei võiks Platoni puhul leppida inglise või ka soome tõlkega, sest soome keelde on Platoni teosed tervikuna tõlgitud. Need anti ühekorraga välja 1999. aastal (kahjuks Eesti raamatukogudes kättesaadav ei ole), väga esinduslikul moel. (Lepajõe 2022: 14)
Kuradi põdrad. Ma ei ole kade.
Kui võtta ingliskeelne "Republic", siis läheb see väliskujult küll otse tagasi Ciceroni, kes tõlkis politeia res publica'ks. See oleks justkui antiigi traditsioonis, aga riigikorralduslikult võib ladina keeles res publica tähendada igasugust režiimi, mitte [|] konkreetselt seda, mida tähendab tänapäeval inglise republic või prantsuse république. Platoni idee ei ole ju demokraatia. Ta otsib teatavale kodanike kogukonnale ideaalset riigivormi, mis vastaks teatavale filosoofiale, ja jõuab välja aristokraatiani, aga ka see ei ole kõige tähtsam: politeia on linna kord, korravorm, kodanike olemisviis. εία-liide on nomen actionis: -mine. Sarnaselt: kasvatama-kasvatamine (paideia); kodanik olema / riigasjadest osa võtma. (Lepajõe 2022: 15-16)
Siit võib välja lugeda, et Politeia võiks otsetõlkes olla "Riikimine".
Vaste riik puhul läheb kaduma, et Platon rõhutab kodanike omavahelisi suhteid, struktuuri, mitte valitsemist ega kindlat territooriumi: kõik on ühteviisi kodanikud, läbi tööjaotuse. See on kodanikuks-olemise süsteem. (Lepajõe 2022: 16)
Ah, me siin riigime üheskoos.
Kui jääda vaste politeia juurde, nagu filosoofia-ajaloolased on propageerinud, siis juhtuks sama, mis näiteks mõiste idee puhul, millele enam vist keegi omakeelset vastete ei paku. See on eesti keeles kodunenud tõlkelaen ja sõna kuulub kõigi euroopa keelte põhisõnavarasse. (Lepajõe 2022: 16)
Mul ei ole mingit ettekujutust, millest siin jutt käib.
Platonil on sellel mõistel kaks kreeka kuju: εἶδος (eidos) ja ἰδέα (idea), mis on samatähenduslikud, aga Platoni "Teoste" I köites on eidos saanud vaste vorm, idea aga idee, et erisus ikkagi jääks. Mõlemad on loodud ühe ja sama sõnatüve kahest erinevast minevikuvormist, üks on vanem ja kõnekeelsem, teine uuem. Algne tegusõna ise tähendab *weid-, *wid- (nägema, teadma, algselt leidma). Kui kasutada ladina päritolu sõnu video või visioon või televisioon, siis on tegemist ikka sama sõnatüvega. Ainult veel kord tuleks rõhutada, et kreeka keeles on teadmine seotud nägemisega, teadmiseni jõutakse nägemise kaudu: teadmine on mingil viisil vaimusilmas nägemine, teatakse seda, mida on nähtud. Vrd inglise I see. Sõna eidos oli kreeka kõnekeeles olemas juba enne Platonit, tähistades väljanägemist, välimust, kuju; liiki. Platonil liiguvad sõnad eidos ja idea metafüüsikasse, sest nad on enne aega, ruumi ja põhjuslikkust, kuigi nad avalduvad ajas ja ruumis. Sellest seisukohast ei ole vorm hea vaste, kuigi inglise keeleruumis on vaste läbivalt form. Vorm aga on midagi, mis eeldab, et aine, aeg ja ruum on juba olemas. Platoni eidos kui nähtu on aga mingi arvsuhe või mõõdusuhe, mis põhjustab vormi, mis omakorda avaldub mateerias. Inimene on suuteline seda eidos't tunnetusega tabama, sest ta on seda mingil moel näinud oma preeksistentses elus. (Lepajõe 2022: 17)
Kasulik kontekst. Nägemise ja teadmise seosest: "He [Pythagoras] healed and purified their soul like a superhuman being and kindled the divine in it, saved it and led 'the divine eye' on to the vision of the intelligible World. For only by this eye the Truth about all things is seen." (De Vogel 1966: 300)
Kui on küsimus, mis keeles tõlge valida, siis filosoofiatekstide puhul tõuseb esile saksa keel, mis äärmiselt järjekindlalt hakkas juba kõrgkeskajal ning humanismiperioodil ladina ja kreeka mõtet saksastama: võeti kasutusele saksa tüvevara ega mindud lihtsamat teed, jäädes ladina tüvede kodustamise juurde, nagu tegid inglased. Näiteks Friedrich Daniel Ernst Schleiermacheri Platoni-tõlgetes (XIX sajandi esimesest poolest) ei ole ma leidnud vist veel ühtegi ladina tüve, üksnes mõned kreeka laensõnad, nagu näiteks idee. See on täielikult oma keele seisukohalt läbi tunnetatud tõlge ja seepärast on see jäänud ka mõõduandvaks. See on üks põhjusi, see oma keele väljaarendamine, miks Saksa filosoofiast kasvas nii võimas ja originaalne nähtus nagu Saksa klassikaline filosoofia. (Lepajõe 2022: 19)
Njaa. Tuleb ikka võtta Eduard Taska Eesti Entsüklopeedia, Vikerkaare esimesed aastakäigud ja varaseimad filosoofiateoste tõlked käsile ja hakata ehitama kasvõi idiosünkraatset eestikeelset sõnavara, millega saaks kasvõi Clay'd või Peirce'i tõlkida ilma ühtegi võõrast elementi sisse lipsata laskmata.
Ometi on huvitav jälgida, et kui mõnest antiikautorist antakse välja terviktõlge, olgu inglise või muus keeles, siis tekib teaduses uurimuste [|] laine, eriti mõistagi siis, kui autorit ei olnud varem tõlgitud, ehkki oli originaalis püsivalt ligipääsetav. Tõlgete mõju on tegelikult määratu ja eelistatavam oleks seda rahulikult tunnistada - nii nagu seda varem on tunnistatud. (Lepajõe 2022: 21-22)
Nüüd kui Philolaus, Archytas ja Aristoxenus on inglise keeles, on õige aeg pütagorismi uurida.
Kui mingisse keelde tuuakse uus mõttesubstants, mida seni ei olnud, võib see tekitada alati pöörde. Kusjuures see võib sõltuda üksnes paari inimese entusiasmist, olgu seal taga kas või miljonilised rahvad. Näiteks IV sajandi suur pööre ladina teoloogias toimus püha Augustinuse peas, kui ta luges paari uusplatonistlikku traktaati, tõenäoliselt Plotinose omasid III sajandist, mis olid kreeka keelest ladina keelde tõlgitud. Need tekstid andsid Augustinusele justkui võtme, kuidas kirjeldada kristlikku Jumalat, millistes kategooriates, kuigi Plotinos ei kirjeldanud kristlikku Jumalat, vaid ikka Hüvet või ühte, millest kõneleb ka Platon "Politeias", et see on absoluutselt kõige määravam tunnetusobjekt, millest sõltub kõik muu. (Lepajõe 2022: 23)
Ah sellest siis (Guthrie?) pealkiri stiilis "Miks kristlased peaksid lugema Plotinost" vms.
X sajandi suur pööre toimus siis, kui Johannes Scotus Eriugena, Iirimaalt pärit õpetlane Prantsusmaal Karolingide õukonnas, tõlkis IX sajandil kreeka keelest ladina keelde Pseudo-Dionysios Areopagita teosed. Pseudo-Dionysios oli [|] kristlik-platonistlik filosoof, kellest ei ole teada, kes ta tegelikult oli, säilinud on aga hämmastav teostekorpus V-VI sajandist, nii ideeliselt kui vormilt hämmastav, mida võib nimetada uusplatonistlikuks, aga on eriti austatud ja loetud õigeusu kiriku teoloogias. (Lepajõe 2022: 23-24)
Miks mul on tunne, et Marju Lepajõe loetleb siin lihtsalt oma tõlketöid? (vt "Müstilisest teoloogiast Timotheosele")
Võib isegi väita, et kui teoloogia on parajasti lahja ja nõutu, nagu praegu, XXI sajandi algul, siis pole kaua aega midagi olulist tõlgitud. Mõtet inspireerib mõte. (Lepajõe 2022: 25)
Kas teoloogia pole mitte alati olnud sisuliselt lahja ja nõutu? Pigem on see hea kui teoloogia ei ole vormiliselt tugev ja meelekindel, sest siis näeme inimkehasid tuleriidal ja valame pisaraid väljamõeldiste üle.
Platon on väga huvitav nähtus, sest ta on sajandeid mõjutanud nii Lääne kui Ida mõtet enne, kui tema teoseid süstemaatiliselt tõlkima hakati - ja see toimus alles renessansiajal Itaalias, Firenzes, esmalt ladina keelde. Ja kui siis nn rahvakeeltesse tõlkima hakati, suutis ta ikka kaasakiskuvalt mõjutada. Isegi tänapäeval, kui tema tekstid on igasugusel kujul kättesaadavad, tekitab ta ometi nii palju küsimusi, et aastas ilmub tema kohta üle 350 kirjutise, artkili ja raamatu üle kogu maailma. See tähendab, et iga päev tahab keegi tema kohta midagi ütelda ja arvab, et seda peaks trükis levitama. (Lepajõe 2022: 26)
Platoni sekundaarkirjandust võib lugema hakata ja lugema jäädagi.
Inimene hakkab järele mõtlema, kusjuures vajadus järele mõelda, põhjendusi, seoseid ja süsteemi otsida, võib olla nii intensiivne, et inimene mõtleb ennast segaseks. Seda võib näha iga päev, kudias inimesed süstematiseerivad ennast segaseks. (Lepajõe 2022: 26)
Olen oma kahtlase väärtusega triadiseerimisega sinnapoole teel.
Seitsme targa ütluste korpusest võib leida näiteks "Tunne iseennst" (Γυῶθι σαυτόν). See on lause, millest kasvab välja kogu Lääne filosoofia ajalugu kahe ja poole tuhande aasta jooksul. See on kõige hinnalisemaid lauseid, mida kunagi on öeldud. See võimaldab lõputult mõtelda ise'st ja sellest, mil moel seda ise't saaks tunda. Sellest saab taandada ka kõik tänapäeva filosoofilised suunad, olgu analüütiline filosoofia või fenomenoloogia. Inspireerivus seisneb selles, et ise on olemas, kigi selles pidevald kaheldakse. (Lepajõe 2022: 27)
Pole veel isemust.
Platoni teosed on kirjanduslikus vormis. On taotletud inimliku vestluse loomulikku esitust loomulikus miljöös. Tavalises kõrtsivestluses on täiesti võimalik, et istud tunde ja tunde, keegi kõneleb, ja muudkui kordad kaasa: igatahes, eks muidugi, kuidas teisiti, ikka nii! "Politeia" arutlused kõneldakse ära ju ühe öö jooksul, piduööl. See on ühe öö raamat. Mis on laual menüüs, seda ei ole nimetatud, aga on täiesti võimalik, et Sokrates lihtsalt räägib mehed järgemööda magama, kes austusest vanema mehe vastu oma unisust ei tunnista. Nad jaoksavad ainult nõusolekut ilmutada. (Lepajõe 2022: 30)
Ja-jah, Sokrates. Muidugi, muidugi.
Ka "Politeia" puhul võib öelda, et süsteem on olemas. Ent siiamaani ei ole uurijates üksmeelt, millest "Politeia" ikkagi on, kas õiglusest või ideaalsest riigikorrast, olles seega poliitiline kirjutis, või siiski inimhingest, mille käsitlemiseks on loodud suurejooneline kujund, metafoor, mis läheb arutlustes absurdi ja see on Sokratesele omane. Dialoogis on korduvalt - kuigi justkui möödaminnes - rõhutatud, et inimese hing on nagu linn või politeia ja et seda uurida, tuleb hinge kõik sopid läbi käia nagu ühe linna kõik sopid. (Lepajõe 2022: 31)
See kujutab endast ohtu langeda hinge/linna isoloogiasse analoogselt kultuuri/isiksuse omaga.
Neschke-Hentschke artiklist selgub, et "Politeiat" Euroopas otseselt ei käsitletud ligi 1300 aastat V sajandi ja XVIII sajandi vahel. On märkimisväärne, et samal perioodil valitses Euroopas siiski hingekäsitus, mis oli just seesama, mida võib "Politeiast" lugeda riigi ehk hinge kolme osana, s.t Platoni käsitus. Samuti valitses Euroopas õpetus neljast voorusest, millele kristlus lisas kolm. Samuti oli püsivalt kohal idee, et valitsema tuleb panna see, kes valitseda päris kindlasti ei taha - Platoni nn koopamüüdist. Näiteks varakristluses oli isegi rituaal, et piiskopiks valitud inimene tuli panna ahelatesse, et väljendada tema vastumeelsust kõrge ametikoha vastu. (Lepajõe 2022: 32)
Just see, mille pärast mul nüüd Politeia vastu huvi on.
Uusplatonism on aga Platoni tõlgendus, mille võttis omaks ehk absorbeeris mõjuv osa kujunevsat kristlikust teoloogiast. Tulemust nimetatakse kristlikuks platonismiks ja se arenes omasoodu edasi nii kreeka kui ladina kirikus. Isegi tänapäeva teoloogid ei adu sageli, et Jumalat kirjeldades kasutavad nad omadussõnu, mida platoonilises traditsioonis on omistatud hüvele kui ülimale olemisele. (Lepajõe 2022: 33)
Kristlus on judaismi uusplatonistlik remix.
0 comments:
Post a Comment