- Kõnno 2001. Ideoloogilise kirjelduse semiootika
- Mikita 2001. Loovad kultuurid või loovad inimesed?
- Maimets 2001. Lühike sissejuhatus muusikasemiootikasse
Kõnno, Andres 2001. Ideoloogilise kirjelduse semiootika. Acta Semiotica Estica I: 52-81.
Täpsustuseks: tavapäraselt dateeritakse mõiste "ideoloogia" kasutuselevõttu Suure Prantsuse Revolutsiooni aastatega. Filosoof Destutt de Tracy kasutas seda sõna esimest korda 1796. aastal. Nii nimetas ta enda poolt loodud uut teadust. 'Ideoloogia' objektiks oli 'inimloomuse uurimine': st mõtte ja tundeaistingute hoolikas analüüs ning nende interpreteerimine sotsiaalsete sündmuste kontekstis.
Ehkki tähistades algselt vaid neutraalsel viisil ideesid uurivat teadust, muutus ideeteadust tähistav sõna ruttu poliitiliseks, seda ilmselt tänu oma loojate poliitilisele tegevusele ja mõiste enda programmilisusele.
Napoleon Bonaparte nägi ideeteaduse viljelejates ennekõike poliitilisi vastaseid. Ideologistide sidemed vabariiklastega sundisid Napoleoni naeruvääristama nende püüdlusi luua valgustusajastu traditsioonis paremat ühiskonda. Kuna avalik arvamus pöördus tasapisi revolutsiooni ja selle pooldajate vastu, kasutas Napoleon selle ära, asetades vabariiklased (sh ka ideologistid) sel viisil negatiivsesse konteksti. Tema enda autoriteet seevastu omandas suurema kaalu. (Kõnno 2001: 52)
Selline teadus oleks ehk ära kulunud. Kaasajal on millekski taoliseks kujunenid "mõttelugu" (history of ideas).
Defineerides seda, mida nimetatakse "ideoloogiaks", ei tohi välistada võimalust, et teatud asjaoludel võib kõigil õigus olla. Järgnevalt tahangi näidata, et tegemist on n-ö "ideoloogilisuse paradoksiga" - ühe ja sama nähtuse kohta võib korraga kehtida mitu üksteist välistavat definitsiooni, ilma et need seejuures tegelikult väärad oleksid.
Sellise situatsiooni kirjeldamine vastab ühtlasi ka küsimusele, miks räägitakse ideoloogiast. Räägitakse sellepärast, et ideoloogilise põhifunktsiooniks on alternatiivsete interpretatsioonide välistamine. Välistamine on kõikide inimeste jaoks tavapärane tegevus - loomuldasa käib sellega kaasas ka mõistete "ideoloogia" ja "ideoloogiline" väga mitmekesine kasutamine. (Kõnno 2001: 53)
Minu arvamus on tõde, sinu arvamus on ideoloogiline.
Semiootilisest aspektist lähtuvalt on ainuvõimaliku lähenemise sõnastanud Mihhail Bahtin: väikseimaks "ideoloogiliseks üksuseks" tuleb pidada märki (= selle tähendust) kui teatavat sotsiaalset "kokkulepet" (V.N. Vološinov, M.M. Bahtin 1993: 13-14). [|] Semiootilisest aspektist lähtudes saab rääkida ideoloogiast vaid tingivas kõneviisis, see tähendab: "ideoloogiast". "Ideoloogia" on selles, mida peetakse ideoloogiliseks. (Kõnno 2001: 53-54)
Bahtini ringist lähtub ka Semiootika õpikusse jõudnud ja sealt sageli tsiteeritav väide, et "Keel ja märgisüsteemid on laiemalt alati ideoloogilised" (nt Shahmardan 2023: 21).
See määratlus nõuab täpsustamist. Suurim eksitus, mis tavaliselt ideoloogiast rääkides tehakse, seisneb eeldamises, et sellest on võimalik rääkida nii, nagu on võimalik rääkida mõnest konkreetsest objektist. See ei ole nii. Ideoloogia on tegelikult nägemus - teatav põhimõttelist laadi kirjeldus sellest, millised on (peaksid olema) ideaalsed asjade (ideede) vahelised seosed. Mõnel juhul on isegi võimalik viidata mingitele alustekstidele (näiteks: "Kapital", "Mein Kampf", jne.). Kuid ka sellistel juhtudel on tegemist kirjeldustega, mis moodustavad vaid lülikese seda tüüpi kirjelduste lõputus jadas. (Kõnno 2001: 54)
Etümoloogiliselt korrektne tõlgendus. Idee/eidos = kujutis (idein = 'to see'; idea = 'form, pattern').
Semiootilisest aspektist vaadelduna on igasugune märgiline tegevus kirjeldav - s.t ei ole põhjust, miks mistahes märgilist tegevust ei võiks iseloomustada ka kui ideoloogilist. Tähendus on määratletav vaid millegi suhtes - ei ole võimalik rääkida tähendusest a priori. (Kõnno 2001: 55)
Ma vaidleks vastu, et igasugune vahendamine ei ole automaatselt kirjeldamine. Mitte-ikoonilised märgid ei "kirjelda". Abstraktsed referendid võivad olla põhimõtteliselt kirjeldamatud.
Semiootika määratlemine uurimissuunana, mis seab endale ülesandeks uurida märkide-märgisüsteemide loomist ja kasutamist, tähendab tegelikult seda, et semiootika tegeleb kirjeldamisviiside uurimisega. Seejuures on semiootilise uuringu põhiprobleemiks taustsüsteemi määratlemine. (Kõnno 2001: 57)
See kirjelduse-kesksus tundub olevat üsna pinnapealne arusaam semiootikast. ("Kirjeldus" puudutab välimust või kuidas midagi välja näeb - näib eeldavat visuaalsust või visualisatsiooni osalust sellisel tasemel, mida kõik märgisüsteemid kohe kindlasti ei evi.)
Milline on kirjeldus semiootilisest aspektist lähtudes? A. Pjatigorski oma artiklis "Mõningatest semiootika teoreetilistest eeldustest" (Pjatigorski 1996: 30) nendib, et märgilisusest (s.t ka semiootikast) saab rääkida vaid siis, kui üheks osapooleks on keegi - s.t vaatleja. Märgilise situatsiooni sellest eeltingimusest tuleneb omakorda ka eelnevalt nimetatud semiootilise uurimistöö põhiprobleem: määratleda taustsüsteem ehk kontekst, milles vaadeldavad sündmused juhtuvad. Vaatleja seisukohast lähtudes eristab Pjatigorski nelja võimalikku vaatleja vaimsest seisundist sõltuvat kirjeldustüüpi (Pjatigorski 1996: 37).
- Esimese võimalusena on vaatleja jaoks märgi ja sümboli mõisted ähmased, kuivõrd vaatleja teadvus ei kujuta endast eneseteadvust. Vaatleja ei adu oma kohta süsteemis, sest ta ei ole tuttav süsteemi kõikide elementidega: selles situatsioonis ei ole võimalik rääkida interpretatsioonist. Vaatleja sellist seisundit võiks nimetada ka "eelteadvuslikuks". Mõistet "kirjeldus" saab siinkohal kasutada vaid tinglikult.
- Teise võimalusena tuleb eristada situatsiooni, milles märgid/sümbolid ei ole vaatleja jaoks mitte interpretatsiooniobjektid, vaid loomulik osa keskkonnast. Sellist vaatleja seisundit võiks nimetada ka "eeltsiviliseerituks". Semiootilisest situatsioonist saab siin rääkida ainult "vaatleja vaatleja" kontekstis, kuivõrd viimane on suuteline määratlema esimest oma interpretatsiooniobjektina. Ka selles situatsioonis saab sõna "kirjeldus" kasutada vaid tinglikult.
- Kolmandal juhul määratleb vaatleja märki kui spetsiifilist inimtegevuse sfääri kuuluvat ühikut, mida on võimalik vabalt tõlkida ka mistahes teise inimtegevuse sfääri. Märk kujutab endast kommunikatsioonivahendit ja on sellisena muutmatult fikseeritud. See tähendab ka seda, et vaatleja jaoks on märk selles kontekstis "eksterritoriaalne" - pühalik. Vaatleja tohib märke/sümboleid kasutada vaid niivõrd, kui see on sotsiaalselt reglementeeritud. See on kontekst, milles me räägime ideoloogilistest kirjeldustest või siis diskursustest.
- Neljandal juhul võib vaatleja positsiooni nimetada universaalseks. Vaatleja on võimeline uurima (s.t: argumenteeritult kirjeldama) ka teisi positsioone peale enda oma. Seda positsiooni võiks nimetada "teadlase" või siis semiootiku positsiooniks, kuivõrd see võimaldab distantseeruda sellest, mida me nimetame ideoloogiliseks kirjelduseks.
(Kõnno 2001: 58-59)
Väga äge ülevaade, mida võiks vabalt proovida ühildada Juri Lotmani kultuuritüpoloogiatega. Eriti kuna originaaltekst on venekeelne ja seetõttu minusugustele umbkeelsetele ligipääsetamatu. Tundub iseenesest nii äge värk, et seda võiks kindlasti üritada ise omal jõul edasi arendada.
- Pjatigorski, A. 1996. O nekotorõh teoretitšeskih predposõlkah semiotiki. Izbrannõje trudõ. Moskva: Škola "Jazõki Russkoi kulturõ". ["О некоторых теоретических предпосылках семиотики" | ESTER - käsikiri] [Избранные труды - ESTER]
Täpsustamist vajab ka mõistete "kirjeldus" ja "tekst" omavaheline suhestatus. Kui rääkida kultuurifenomenidest, on sõna "kirjeldus" kasutamine täpsem, kuivõrd kultuurifenomenide manifesteerumine ei pruugi alati kirjalik olla. Kirjalikud tekstid on seevastu alati klassifitseeritavad kirjeldustena, mis on meie kontekstis täpseim väljendus (kuivõrd meie jaoks ei ole oluline eristada kirjalikku suulisest). (Kõnno 2001: 59)
Tekst laiemas semiootilises tähenduses ei ole ilmtingimata verbaalne tekst.
Mistahes diskursust on võimalik kirjeldada kolmelt tasandilt. Need on süntaktiline, semantiline ja pragmaatiline tasad (Veron 1971). (Kõnno 2001: 60)
Natuke valmistab pettumust, et siin ei ole Charles Morrisele viidatud. Samas, meenutades oma nurjunud katsetust Morrist mõista, tuleb nentida, et just selle kolmikeristuse juures on Morris ise justkui kõige keerulisem. Vähemalt minu jaoks osutus üks esimesi selgitavaid (poleemilisi) artikleid, milles ta täpsustab just nende kategooriate tagamaid, niivõrd keeruliseks, et tekitas peapööritust ja sundis alla andma. Need on pealtnäha niivõrd lihtsad, aga kui Morrist ennast tõsiselt käsile võtta, siis lähevad asjad lappama.
- Veron, Eliseo 1971. Ideology and Social Sciences: A Communicational Approach. Semiotica 3(1): 59-76. DOI: 10.1515/semi.1971.3.1.59 [De Gruyter | JJA]
Uurida diskursuse pragmaatilist tasandit tähendab uurida seda, kuidas diskursuses esitatud väited on mõjustatud nendele eelnenud väidetest. Diskursuse pragmaatilisel teljel on oluline tähenduste kui sotsiaalse kommunikatsiooni empiiriliste faktide kujunemine nii kommunikatsiooni kui ka mitteverbaalse kommunikatsiooni tasandil. (Kõnno 2001: 60)
Kas eelnenud (ja järgnevad) väited ei ole mitte... süntaktilised?
"Mitteverbaalseks kommunikatsiooniks" nimetame siin kommunikatsiooni, mis toimub väljaspool verbaalse diskursuse semantikat; mitteverbaalne kommunikatsioon hõlmab näiteks hääletooni, visuaalselt edastatavaid koode, sensoorseid aistinguid, 'keha keelt' jne. (Kõnno 2001: 60, jm 3)
Jällegi, miks just väljaspool verbaalse diskursuse semantikat? Küsimus on ju väljendusvahendites, mitte väljendatavates sisudes. Mitteverbaalne käitumine on enamjaolt (või vähemalt suuresti) verbaalselt kirjeldatav, st täiesti verbaalse diskursuse semantika raamides (või "hõlmas").
Pragmaatiline sfäär koosneb konnotatsioonidest, mis leiavad [|] aset pärast sõnumi edastamist; pragmaatilise tasandi uurimine tähendab ennekõike selles sisalduvate referentide diakroonilist uurimist. (Kõnno 2001: 60-61)
Denotaadid ei mängi pragmaatilist rolli? Siin oleks näiteks Jurgen Rueschi järgi võimalik rääkida sõnumi mõjust - nii denotatsioonide kui konnotatsioonide tagajärgedest kommunikatsiooniprotsessis.
Meie jaoks on need kolm tasandit olulised, kuivõrd need määratlevad a) keele, mille abil väljendatakse soovitavat, b) semantilised reeglid, mille abil genereeritakse sõnumeid, ja c) genereeritud sõnumit edaspidise saatuse subjektiivsel ja sotsiaalsel tasandil. (Kõnno 2001: 61)
"Semantilistest reeglitest" ei oska midagi arvata - Jakobsoni järgi eelistaks rääkida valikuoperatsioonist, mis ei pruugi sugugi olla "reeglipärane". "Edaspidise saatuse" sõnastus on hea.
Mõiste "diskursus" tähistab viisi, kuidas mingi sootsiumi liikmed end mingis kindlas kontekstis üksteisele arusaadavaks muudavad. Selles mõttes võib diskursust nimetada ka konsensuseks.
Diskursuse "piir" seevastu on alati subjektiivne ("juhuslik" sotsiaalses tähenduses). Diskursuse ahenemine/avardumine on subjektiivne kirjeldus - see sõltub vaatlejast ja tema vaimsest situatsioonist. Semiootilisest aspektist vaadelduna tähendab diskursuse laienemine sotsiaalselt aktsepteeritud referentide lisandumist; diskursuse kitsenemine seevastu tähendab selliste referentide vähenemist. (Kõnno 2001: 61)
Jagatud teadmiste või teadmiste ühisosa suurenemine - näiteks uudissõnade lisandumine kollektiivsesse keelekasutusse.
See, mida eelnevalt nimetasime "kultuurifenomeniks", tähendab tegelikult teatavat viisi, milles edastatakse infot kultuurisündmus(t)e kohta, seda nii indiviidi kui ka ühiskonna tasandil. (Kõnno 2001: 62)
Jällegi väga kirjelduse-keskne ja seetõttu mingil kahtlasel viisil paikneb metatasandil (või, Randviiru sõna laenates, kirjelduskeele tasandil).
Tartu-Moskva semiootikakoolkonna kultuurisemiootika teesides (Ivanov, Lotman, Pjatigorski, Toporov, Uspenski 1998: 5.2.2) võrreldakse teksti esitust loomulikus keeles mingisuguse automaadi idealiseeritud tööskeemiga, mis transformeerib teksti, seda järkjärgult "lahti rullides" - üldideest kuni kõige alumiste tasanditeni. Seejuures on võimalik kirjeldada teksti iga tasandit või erinevate tasandite kombinatsiooni üldistuse, metateksti abil. See peaks toimuma vastavas järjekorras: 1) > > 2) "suurte semantiliste plokkide tasand" > > 3) "fraasi süntaktilis-semantiline struktuur" > > |4) "sõnade tasand" > > 5) "foneemigruppide (silpide) tasand" > > 6) "foneemide tasand".
Teksti-kirjelduse semantikat kirjeldavad esimesed kolm tasandit, viimased kolm tasandit iseloomustavad meieni jõudva sõnumi süntaksit. (Kõnno 2001: 62)
Jutt käib sellest diagrammist (Lotman et al. 2013[1973]: 67). Ülevalt kolmas on "lause semantilis-süntaktiline struktuur" - seda pelgalt semantiliseks nimetada ei ole päris... õige? Mulle tundub, et pigem on kõik kuus korraga semantilised ja süntaktilised, aga näiteks foneemide semantika osas peaks juba pöörduma häälikusümbolismi poole.
Rääkides ideoloogiast ja ideoloogilisest kirjeldus(t)es, tuleb meil seetõttu eristada veel kahte aspekti. Need on: a) kirjeldus kui esteetiline nähtus ja b) kirjeldus kui nähtus, mille juures on [|] võimalik eristada ka eetilisi ja moraalseid parameetreid. Uurides kirjelduse neid kahte aspekti, uurime me tegelikult seda, kuidas meie objekti (= kirjeldust) väärtustatakse. [...] Nagu eelmise alajaotuse lõpus selgitasin, on semiootilisest aspektist oluline uurida mõistet esteetika kui individuaalse tunnetuse kategooriat ja mõistet eetika kui sotsiaalse tunnetuse kategooriat. "Esteetika" tähendab käesolevas kontekstis vadkonda, mis haarab inimese võimalusi eneseväljenduseks individuaalsest aspektist lähtuvalt - see on kategooria, mis kirjeldab individuaalset tunnetust väljaspool sotsiaalset konteksti. (Kõnno 2001: 62-63)
Nomaeitea. Mulle tundub, et autor sätestab oma suvast, et esteetika on subjektiivne (iluhinnanguid ühiskond ja kultuur ei mõjuta) ja eetika ei saa olla individuaalne (üksikinimese väärtused ja ideaalid ei saa hälbida ümbritseva ühiskonna ja kultuuri omast).
"Eetika" on seevastu valdkond, mis määratleb inimese võimalusi eneseväljenduseks sotsiaalse(te)st aspekti(de)st lähtudes. Eetika kategooriates kirjeldame inimese käitumist sotsiaalses kontekstis. (Kõnno 2001: 63)
Erakul ei ole eetikat ega südametunnistust iseenda (või jumala/te) ees.
20. sajandi algul mõjukas Itaalia filosoof Benedetto Croce kirjeldab oma raamatus "Esteetika kui üldlingvistika ja väljendusteadus" inimlikku käitumist esteetika ja eetika terminites. Croce [|] ideed on meie jaoks huvitavad, kuivõrd ta esitab oma filosoofias loogilise skeemi selle kohta, milliseid protsesse inimese tunnetus läbib, arenedes individuaalsest käitumisest sotsiaalseks. Groce eristab inimtunnetuse kahte komplementaarset funktsiooni - need on teoreetiline aktiivsus ja praktiline aktiivsus (Groce 1998: 95).
Teoreetiline aktiivsus piirneb mõistete konstrueerimise ja nende väljendamisega (seda nii intuitiivses kui ka intellektuaalses plaanis). Teoreetiline aktiivsus esindab loogikat. Praktiline aktiivsus esindab tahet, kuivõrd see tähendab indiviidi käitumist sotsiaalses kontekstis. Praktiline on mõõdetav materiaalse kasulikkuse ja kõlbelisuse terminites.
Teoreetiline ja praktiline suhestuvad teineteisega nagu esteetiline ja eetiline: esimene peegeldab endas subjektiivseid väärtusi, teine seevastu sotsiaalseid. Täpsustuseks tuleb lisada, et "teoreetiline" peegeldab endas subjektiivseid väärtusi, kuivõrd siin peetakse silmas indiviidi hüpoteetilist mõtlemist (- "teoreetiline" ja "teaduslik" ei ole siinkohal sünonüümid). (Kõnno 2001: 63-64)
Kokkuvarisenud triaad, just nagu Stapledonil, aga tema ühildab Esmasuse ja Teisesuse. Croce näib olevat ühildanud Esmasuse ja Kolmasuse (tuleb nentida, et kasutan Peirce'i mõisted, aga ei pea üks-ühele silmas just tema tähistusi - minu kompotis on ka Jamblichose Pythagoras, Platon, Kant ja veel hulk vähemtuntud jorsse). Küll aga on rõõm näha, et siin on veel üks Ilmamaa raamat, millest ma ei olnud teadlikki.
- Croce, Benedetto 1998. Esteetika kui väljendusteadus ja üldlingvistika: teooria ja ajalugu. Tõlkinud Janika Sild. Tartu: Ilmamaa. [ESTER]
Sõnapaari "teoreetiline aktiivsus" on siin defineeritud sõnapaari "praktiline aktiivsus" abil. eeldades, et praktiline aktiivsus on sotsiaalse orientatsiooniga, ilmneb teoreetiline aktiivsus alati isiklikus, personaalses kontekstis.
[Täpsustuseks: kui käesoleva artikli lugeja oma praegusest tegevusest kellelegi räägib, on see tegevus loomult sotsiaalne aktiivsus, ehkki sõnumi sisu (...see artikkel rääkis sellest ja sellest) jääb teoreetiliseks.] (Kõnno 2001: 64)
Kõlab nagu tähistaja/tähistatava, koodi/sõnumi jne eristus, aga lisasammudega ("with extra steps"). Vita activa ja vita contemplativa kui objekt- ja metatasandid.
Joonis 1. Diskursuse semantiline tasand (Kõnno 2001: 65)
I Individuaalne tasand:
diskursuse lokaalne kontekstTeoreetiline Mõistete formuleerimine & ↓ Esteetiline Mõistete väljendamine II Sotsiaalne tasand:
diskursuse globaalne kontekstPraktiline Majanduslik mõtlemine & ↓ Eetiline Mõtlemine eetilistes kategooriates
Mõistete väljendamine on esteetiline?
Oma essees "Religioon kui kultuurisüsteem" eristab kultuuriantropoloog Clifford Geertz kahte tüüpi teadmisi, kasutades nende määratlemiseks metafoori "mudel" (Geertz 1990). Vaadeldes meie käsutuses olevaid teadmisi (kirjeldusi) kui teatavaid mudeleid ümbritsevast keskkonnast, on võimalik need jagada 'mudeliteks maailmast' ja 'mudeliteks maailma jaoks'.
"Mudelid maailmast" kujutavad endast kirjeldusi, mille abil inimesed identifitseerivad iseennast. Mudelid maailmast on teadmised, mis sobitavad inimeste maailmapildi ühtseks ning veatuks teadmiste kogumiks.
"Mudelid maailma jaoks" on seevastu defineeritavad kui juhised "õigeks" käitumiseks. Meie teadmistest ("mudelitest") tulenev käitumine on meie seisukohast lähtudes "õige", kuivõrd selle eesmärgid on meie jaoks vajalikud. "Õige" teadmine hüvest tähendab korrektset interpretatsiooni maailmast. Sellest vaatepunktist lähtudes on igasugune inimkäitumine vaadeldav kui olemasolevaid teadmisi märgistav - s.t neinterpreteeriv tegevus. (Kõnno 2001: 66)
Kuramuse... Veel üks hea allikas. Asi iseenesest näib põhinevad deskriptiivse ja preskriptiivse vastandusel.
- Geertz, Clifford 1990. Religioon kui kultuurisüsteem. Tõlkinud Triinu Pakk. Akadeemia 11: 2301-2328. [DIGAR]
Autoritaarset ja dialoogilist rõhutas binaarsusena Mihhail Bahtin (Bahtin 1993: 13). Bahtin määratleb autoritaarseid diskursusi kui fikseeritud tähenduste ja väljenduste kogumeid. Autoritaarne diskursus on loomult n-ö "staatiline" - selle suhestamisel teiste tekstidega on uute tähenduste genereerimine välistatud. [|] Autoritaarsus on tajutav instruktsioonina: autoritaarse seisukohaga ei ole võimalik vaielda. See ei allu ka interpretatsioonile - võimalikud on kas nõustumine või mittenõustumine. Autoritaarne seisukoht ei ole jagatav - terviklikkuse kriteerium välistab loovusepuhangud, mis võiksid tekitada muudatusi "õiget" ja "valet" normide sätestava süsteemi struktuuris.
Seevastu pluralistliku, dialoogilises diskursuses on uue tähenduse tekkimine võimalik: dialoogis osalejad on võimelised interpretatsiooniks - s.t nad on võimelised tegema järeldusi, mis tulenevad seisukohtade erinevustest. 'Liberaalse' diskursuse semantiline struktuur erineb 'autoritaarse' diskursuse semantilisest struktuurist oma "avatuse" poolest.
Ideoloogiline kirjeldus klassifitseeritakse paratamatult autoritaarsena, kuivõrd see välistab asjaolud, millistel võiks sellist tüüpi diskursuse kehtetuks kuulutada. Kriitilised arutelud, mis lähtuvad selle kirjelduse sees kehtestatud reeglitest, ei ole võimalikud. (Kõnno 2001: 68-69)
Allikaks on Bahtini/Vološinovi Marxism and the Philosophy of Language. See ümberjutustus evib jällegi tugevaid paralleele Juri Lotmani kultuuritüpoloogiate ja muude seikadega, a la teksti ja näidete põhjal keele õppimine versus keelega mängimise ja dialoogis osalemise kaudu keele õppimine.
Kontekst tähendab sõnumi vastuvõtja jaoks nn kirjelduse" ja "kirjeldusvälise" suhestumist. Kirjeldusväline võib olla nii verbaalne kui ka mitteverbaalne - sellel pole antud juhul tähtsust, kuivord diskursuse semantilised reeglid piiritlevad ühtviisi nii kommunikatsiooni kui ka mitteverbaalse kommunikatsiooni reeglid. Kontekst on n-ö "taust", mis tähendustab kirjelduse. (Kõnno 2001: 71)
Või siis Jakobsoni järgi keelesisene (linguistic) ja keeleväline (extralinguistic).
Nagu öeldud, ei eksisteeri tähendus, nii nagu ka ükski tekst, kunagi iseseisvalt: mistahes märgilisus on defineeritav läbi taustsüsteemi, referentsi. Kontekst kui teksti "taustsüsteem" määratletakse ennekõike a) ruumiliste ja b) ajaliste orientiiride abil. (Kõnno 2001: 71)
Jällegi oleks kohasem rääkida vahendatusest. Iva on siin de Saussure'ilik - üksikmärk on tähendusetu, märgi tähendus on võimalik ainult teiste märkide kontekstis. Lihtne väita, raskem põhjendada.
Ajalise orientatsiooni järgi on võimalik eristada põhimõtteliselt kolme tüüpi kirjeldusi. Järgides Augustinust, jagab Ernst Cassirer oma sümboliliste vormide filosoofias tinglikult kolmeks kirjeldustes võimalikud orientatsioonid (Cassirer 1985: 167):(Kõnno 2001: 71-72)
- olevikus kirjeldatavad minevikus juhtunud sündmused (kirjeldus pärineb mälust); [|]
- olevikus aset leidvad sündmused (kirjeldus esitatakse intuitiivselt, aimamisi) ning
- tulevikus juhtuvad sündmused (kirjeldatakse vastavalt soovile, et need võiksid juhtuda).
Okei. The Philosophy of Symbolic Forms 3. osa. Uhke viide, aga just nagu eelnevate suurejooneliste viidetega jälitab siingi tunne, et ühest suurteosest on nopitud üks kohane mõte, nagu kirss, ja enam-vähem lihtsaks mainimiseks see jääbki. Samamoodi käsitleb Jakobson ikooni, indeksit ja sümbolit (st minevik, olevik ja tulevik). Jakobson puutus Cassireriga kokku (mõlemad olid samaaegsed emigrandid New Yorgis), niiet pole välistatud otsene mõju. Kui mälu ja soovi osas ei olegi midagi kobiseda siis intuitiivsus jätab küll soovida (vt Peirce'i poleemikat selle mõiste üle).
Semiootika defineerimine valdkonnana, mis uurib märkide ja märgisüsteemide kasutamist ja loomist, eeldab ühtlasi, et semiootika põhivaldkonnaks on kirjelduste ehk representatsioonide uurimine. Sellisel juhul võib ka väita, et semiootilise uuringu põhiprobleemiks no taustsüsteemi fikseerimine. (Kõnno 2001: 78)
Sellega oleks võinud kohe alustada. Oleks palju vähem kobisemist - ja hoopis teistsugust kobisemist.
Mikita, Valdur 2001. Loovad kultuurid või loovad inimesed? Acta Semiotica Estica I: 82-97.
Arieti on püüdnud formuleerida nn kreativogeensele kultuurile iseloomulikke jooni ja leiab, et juutide puhul on need tingimused tõepoolest täidetud. Selliste tunnusjoontena loetleb Arieti kultuurilist järjepidevust ja harituse kõrget staatust kultuuris, vaimueliidi omavahelist tihedat läbikäimist, intellekti väärtustamist, tolerantsust ja kiiret kohanemisvõimet jts (Arieti 1976). Need Arieti poolt väljatoodud põhjused on üsna üldsõnalised ja tänapäeval ilmselt paljude ühiskondade puhul universaalsed tunnused. Ilmselt on põhiküsimus siiski motiveerituses, mida sisendab inimesele ühiskond ja mille kujunemise juured ulatuvad sügavale rahvuse kultuurisse ja ajalukku. (Mikita 2001: 83)
Milline neist omadustest on eestlastel puudu?
- Arieti, Silvano 1976. Creativity: The Magic Synthesis. New York: Basic Books Inc. [Internet Archive]
Mõistagi ei olnud Arieti esimene, kes pööras tähelepanu asjaolule, et teatud ajalooperioodidel tõuseb esile ebatavaliselt suur hulk loovaid isiksusi. Ka autor ise (lk 294) viitab näiteks rooma ajaloolasele Velleius Paterculusele, kes juba paar tuhat aastat tagasi mõtiskles selle üle, miks suurvaimudele meeldib ajaloos sageli koos olla. Paterculus oletas, et selel põhjuseks võib olla järeleaimamine: geenius hämmastab oma kaaskondseid sedavõrd, et suur hulk inimesi üritab teda ühel või teisel viisil järele aimata. Selline aktiivsus mingis valdkonnas kestab seni, kuni arenguvõimalused ennast ammendavad ja tegevus kaldub üle teistesse valdkondadesse. Selle perioodiga lõpeb ka geeniuste ilmumine. (Mikita 2001: 83)
Kas seda tähendabki "järeleaimamine"? (vt Uspenski 2013: 109) - St lihtsalt "imitatsioon"?
Colin Martindale on oma psühholoogilise arutlusskeemi aluseks võtnud Hans J. Eysenckilt laenatud termini assotsiatiivne horisont. Mida avaram on konkreetse inimese puhul tema mõtlemise assotsiatiivne horisont, seda suurem on tõenäosus uute põhimõtteliselt väärtuslike assotsiatsioonide tekkeks. Seega on niisugune inimene potentsiaalselt kreatiivsem. Martindale'i arvates ei ole assotsiatiivne horisont inimese jaoks muutumatu suurus, vaid selle fluktueerumisel on muuhulgas ka mitmeid sotsiokultuurilise põritoluga põhjusi. (Mikita 2001: 85)
See "assotsiatiivne horisont" võiks olla asi, millel on oma Vikipeedialehekülg. Aga võta näpust - ei ole. Seetõttu tõukab lükkama seda epateeringute nimekirja.
Kõiki neid tunnuseid arvesse võttes koostati iga autori jaoks eraldi nn teksti varieeruvuse indeks (the composite variability index). Selle indeksi abil osutus võimalikuks üsna hästi hinnata teksti ettemääratust ehk liiasust (hea kunstilise teksti ennustamatuse nivoo on üldjuhul kõrge, s.t pole võimalik ette aimata, mis juhtub järgmises lausungis). (Mikita 2001: 86)
Vormikoolkondlik eeldus, aga iseenesest vaieldav. Minu isiklikus kogemuses on parimad tekstid sellised mis, sõltumatult keelekasutusest, on oma mõttekäigu poolest paari sammu võrra etteaimatavad - vähemalt mõne lõigu jagu, pärast mida võib kohata mõnda päris uut ja mõjusat mõtet. St keeleline ennustamatus ei ole minu arvates parim mõõdupuu teksti tervikheaduse suhtes.
Nagu öeldud, jaotati poeedid kolmekümne kolmesse 20-aastasesse perioodi. Tekstivarieeruvuse indeksite võrdlemisel samasse ning erinevatesse perioodidesse kuuluvate autorite vahel ilmnes oluline statistiline erinevus - ühe "põlvkonna" poeetide tekstivarieeruvuse indeksid erinesid märksa vähem kui eri põlvkondadesse kuuluvate poeetide omad. Samuti tuli ilmsiks see, et [|] tekstivarieeruvuse indeks on aegade vältel pidevalt kasvanud. Tekstid muutuvad keerukamaks ja semantiliselt rikkamaks. Need tähendusstruktuurid, mis on juba kord tekkinud, ei kao, vaid uued tekstid ladestuvad nende peale. Martindale on hoopis teisi meetodeid kasutades välja jõudnud tõdemuseni, mida on jõuliselt väljendanud Tartu-Moskva koolkond eesotsas Juri Lotmaniga: kultuuris ei kao miski jäädavalt (vt Lotman 1990). (Mikita 2001: 86-87)
Jällegi täheldatud juba vormikoolkonnas: luule-koolkondadel on stilistiline ühisosa. See, et tekstid ajapikku keerukamaks muutuvad, ei ole küll väga eriline avastus, aga lõppjäreldus ei ole vastumeelne - permanentne dünaamiline sünkroonia.
Kuna tekstide varieeruvuse indeks on kultuuris pidevalt kasvanud, teeb Martindale järelduse, et loomingu tulemuseks on üha keerukamate tähendussüsteemide tekkimine. See on sisuliselt sama mõte, mida väljendab kultuurisemiootika: mida aeg edasi, seda sünkretistlikumaks, intertekstuaalsemaks ja mitmetähenduslikumaks muutuvad tekstid kultuuris. See, mida on väga raske säilitada, on arhetüüpsus, pikka aega väldanud eraldiolemisest sündinud omapära. (Mikita 2001: 87)
Meenub: "Keel muutub kogu aeg ja välismaal elades on raske nende muutustega kaasas käia" (Shahmardan 2023: 32).
Teine suur probleem seisneb selles, et loovus on paratamatult midagi niisugust, mis juba oma olemuselt seisab reeglitest väljaspool. Vastandumine stambile, normile, igapäevasele sisaldub juba loovuse määratluses. Mõista süsteemi ülesehitust või funktsioneerimise põhimõtet tähendab alati mingi seaduspära või reegli avastamist, mis looks kaosest korda. Kuid seaduspära eiramiseks, liikumiseks korrast kaose suunas, ei saa olla reegleid. Tingimusi või mõjureid, mille puhul süsteem ei saa täiuslikult funktsioneerida, on alati tunduvalt rohkem kui parameetreid, mis tagavad süsteemi töö. Kreatiivsus on erand mingi normi, tunnuse või süsteemi tavapärases evolutsioonis. Erandite prognoosimiseks aga ei eksisteeri mingit teadmist peale selle, et nad mõnikord tekivad. (Mikita 2001: 88)
Loovus on faatilisuse vastand.
Kultuur ei määra niivõrd inimese kogemusi, kuivõrd norme, kuidas neid kogemusi enese jaoks tõlgendada. Ilusa ja inetu, lubatud ja lubamatu, normaalse ja anormaalse piirid kahe isiku jaoks langevad harva kokku. (Mikita 2001: 89)
Peaaegu, et ilus triaad. Kolmas võiks olla "arusaadav ja arusaamatu" vms.
Antud näide juhib tähelepanu asjaolule, millele on viidanud ka filosoof Merab Mamardašvili - mitte igaüks ei ole võimeline taaslooma kord juba loodud tekste. Taasloomisakt nõuab sageli samasugust pingutust, sama suurt teadlikkust, kui esmane loomeakt. (Mamardašvili 1990). (Mikita 2001: 90)
Millal saame lugeda pseudo-Lotmaneid? (Lotmani tekstidega äravahetamiseni sarnaseid uusi tekste.)
Inimese elu võrdlemisel kunstiteosega on pikk ajalugu. On hästi teada, et inimesed erinevad üksteisest nii oma kunstipäraste idealiseeritud elustsenaariumide kui ka nendesse suhtumise poolest. Mõned interpreteerivad oma narratiive pidevalt ümber, teised peaaegu mitte kunagi. Ühed on "head", teised aga "kehvad" lugejad. Inimesed eristuvad hermeneutilise võimekuse skaalal ka iseenesega suhtlemise mõttes. Autokommunikatsiooni edukus sõltub ilmselt küllaltki olulisel määral varases lapsepõlves omandatud sisekõne žanridest ja sellest, milline on meie mängurepertuaar. (Mikita 2001: 91)
Viskan virna (seletus).
Seega omab suuremat seletusjõudu niisugune arusaam, mille kohaselt inimene on määratletud pigem tekstiparvena, kus osa tekste on interpreteerijad ("mina") ja osa interpreteeritavad (kõik ülejäänu, millega saab astuda dialoogi), kuid mõlemad on ajaloolised üksused. Kuidas ja millisel viisil need kaks poolust on üksteiseks üleminevad, on tegelikult sügav filosoofiline küsimus, millele praegu veel ei ole võimalik ammendavalt vastata. (Mikita 2001: 92)
Kimbu asemel parv.
U. Eco (1990) viitab sellele, et metafooridel maailm kui tekst ja tekst kui maailm on auväärne ajalugu. Esimene viitab neoplatonismist pärit lõpmatu semioosise ideele, kus kõik on kõigega seotud, moodustades ühe hiiglasliku ja piirideta tähendusliku maailma. (Tõenäoliselt just hermeetikutelt võttis lõpmatu semioosise idee üle ka C. S. Peirce). Mõlema metafoori puhul on kujutelm semiootika staatusest ja piiridest mõnevõrra erinev. (Mikita 2001: 92)
Kummaline. Peirce teadlikult pidas Plotinost libedaks selliks, kellega ei tasu üldse tegeledagi.
Siin tekibki vastuolu keele ja kogemuse vahel. Isegi selline baasmõiste, nagu tähendus, kujustub ülaltoodud mõisteväljas pigem skemaatilise konstruktsioonina kui pidevalt muutuva ja dünaamilise protsessina. Teiste sõnadega: tähenduse kujutelm on metakeele inertsuse tõttu jäänud tavakasutuses ikkagi strukturalistlikuks. (Mikita 2001: 93)
Sõna.
Kaasaegne semiootika on kantud eeskätt relativistlikust mõtteviisist. J. Lotman (viidates R. Jakobsonile) märgib: semiootika on veenvalt tõestanud, et ta jääb iseendaks isegi oma vastandiks muutunult (Lotman 1990: 248-249). Mis puutub märgilise ja mittemärgilise reaalsuse vahekorra küsimusse, siis semiootika jaoks on antud juhul tähendusrikas see, et eksisteerib kultuurisüsteeme, mis on väga pika aja jooksul püüdnud arendada oma metafüüsilises maailmapildis dialoogi märgilise ja märgivälise maailma vahel. Seetõttu on väär arusaam, nagu oleks semiootikas üleskerkinud küsimus võimalikust märgivälisest reaalsusest midagi inimmõtlemise jaoks põhimõtteliselt uut. (Mikita 2001: 95)
Julge väide.
Ülaltoodu selgituseks võiks näiteks küsida, kas massaaž on märksüsteem. Ühest küljest tuleb muidugi vastata jaatavalt, sest eksisteerib massaaživorme, mis on juba puhtsemiootiliselt äärmiselt komplitseeritud (akupunktuur, tsooniteraapia jt). Teiselt poolt oleks jällegi väga raske massaažile kohandada näiteks [|] Roman Jakobsoni poolt välja pakutud kommunikatsioonimudelit. Eksisteerib küll kommunikatsioonikanal (taktiilne), kuid semiootilisest vaatepunktist on situatsioon ebatavaline seetõttu, et massaaži tulemus üldiselt ei sõltu sellest, kas vastuvõtja oskab seda "keelt" või mitte (näiteks akupunktuuri puhul). Massaaži võib teha ka magavale inimesele. Mõnikord peetakse massaaži, mille käigus inimene uinub, just iseäranis efektiivseks. (Mikita 2001: 95-96)
Massaaž - lõpuks ka midagi kommunikatsionaliseerimatut!
On olemas palju asju, mida ei saa mõista, kuid mida saab teha. Tavakujutelm, et tegemise kategooria on immanentselt seotud tähenduse, arusaamise ja äratundmisega, ei pruugi alati õige olla. Lisaks tungile kommunikeeruda eksisteerib inimese teadvuses ka suur hulk mehhanisme, mis on suunatud just tähendusgeneesi pidurdamisele - kuni taotluseni kohandada see ärkvelolekus praktiliselt nullini. (Mikita 2001: 96)
Tabav. "Immanentselt kodeeritud" ("intrinsically coded" sensu Ekman & Friesen 1969: 60)) tegevusi on mõttetu dekodeerida. Tähendusgeneesi pidurdamisega seoses meenub üks varajane (~1912) filosoofiaartikkel, mide lugesin ja imestasin - autori ideaal oli mitte-mõtlemine, teadvuse viimine nullini. See oli kirjutatud niivõrd iseeenesestmõistetava suhtumisega, nagu kõigi inimeste loomuomane eesmärk oleks mõelda vaid nii palju kui on hädatarvilik ja kui enam mõtlema ei pea, vot siis on midagi saavutatud. Kahjuks ei mäleta mis kuramuse artikkel see oli.
Maimets, Kaire 2001. Lühike sissejuhatus muusikasemiootikasse. Acta Semiotica Estica I: 98-125.
Ühes vestluses on Jean-Jacques Nattiez avaldanud arvamust, et "semiootika on rohkem lähenemisviis ja stiil kui ühtne teooria" (tsit. Monelle 1992: 324), ning soovitas juba 1975. aastal rääkida "semiootikatest" (mitmuses), täpsemalt "võimalikest semiootilistest projektidest" (Nattiez 1975: 19). Eero Tarasti sõnadega: nii nagu semiootika puhul üldiselt, pole olemas ühtainust muusikasemiootikat, s.t "ühtainust monoliitset lähenemist või analüütilist meetodit" (Tarasti 1996: xi); pigem võib rääkida erinevatest muusikasemiootikutest, kelle uurimistegevus antud valdkonnas on äärmiselt erinev. (Maimets 2001: 99)
Semiootiline stiil. (Muidugi mingi Prantslane arvaks nii.)
Muusikasemiootikas enim käsitletud küsimused võib kokku võtta jargmiselt: 1) muusika olemus (filosoofiline aspekt), funktsioonid (sotsiaalne aspekt), muusika ja kultuur, muusikalised subkultuurid, seosed teiste kunstivaldkondadega; 2) muusikaline [|] märk (võimalikud märgiliigid); 3) struktuur (muusikalistes truktuuride analüüs, teiste kunstiliikidega sarnaste struktuuride otsingud); 4) tähendus (mida ja kuidas saab muusika tähendada; muusikasisene tähendus ja muusika seostamine muusikavälise tähendusega); 5) muusikaline kommunikatsioon: muusika kui keel, muusikaline diskursus, metakeel. (Maimets 2001: 99-100)
Midagi sellest, kuidas meie nüüdisaegne individualistlik muusikatarbimine on ajalooline viperus ja enamus inimkonnast on enamus ajast loonud ja nautinud muusikat kollektiivselt.
Charles S. Peirce'i töödele toetuv muusikasemiootika vajab Peirce'i ternaarsest märgikontseptsioonist lähtuvalt kolme tasandit (vt nt Hatten 1994, Tarasti 1987). Binaarsel (saussure'ilikul) ja ternaarsel (peirce'ilikul) märgikontseptsioonil põhineva semiootika rakendusvõimaluste ja nendega seotud probleemide kohta muusikas vt nt Dougherty 1994. (Maimets 2001: 100, jm 7)
Ternaarsus.
Rangelt võttes seab Saussure'i ideedest lähtumine ning binaarsele märgikontseptsioonile tuginemine muusikale lähenemisel vältimatud piirid, võimaldades tegelda vaid märkide tuvastamisega muusikateoses, sellal kui ternaarne märgikontseptsioon annab võimaluse käsitleda ka interpretandiküsimust ja, laiemalt, muusikalist semioosist (vt Dougherty 1994). On loomulik, et muusikasemiootika jõudis situatsiooni, kus analüüsitulemuste veenvuse ja aktuaalsuse nimel hakati otsima võimalusi mõlema märgikontseptsiooni teadlikuks ühildamiseks. (Maimets 2001: 102)
Suletud süsteemil on kinnised piiripunktid.
Strukturaalsete ja protsessuaalsete suhete eristamise tõttu muutus oluliseks küsimus "kas tähendus on võrdsustatav tähistatavaga?) (vt märkus 9). Esimesel juhul (tinglikult, saussure'ilik semiootika) tekib tähendus süsteemisisesest märkide erinevusest (märgi tähendus on tema erinevus teistest märkidest); teisel juhul (tinglikult peirce'ilik semiootika) on tähendus märgiväline, paigutudes märkide vahele (tähenduse määravad märkidevahelised suhted). Märgisüsteemi ja selle välist ühendavaks entiteediks ning tähenduse locus'eks võib pidada Peirce'i interpretanti, mis viitab tähistaja, tähenduse ja tähistatava mittesamasusele; samas, saussure'ilikus traditsioonis selline vaste praktiliselt puudub. (Maimets 2001: 102, jm 11)
Seletab miks juba mitu korda käesolevas köites on esinenud umbes selline sõnastus nagu märkide vahel.
Ühtlasi on tänapäeval märgistruktuuri probleemist olulisemaks muutunud muusikalise märgi suhe teda ümbritsevasse märkideuniversumisse ehk semiosfäärisse - muusika puhul, nagu ütleb Tarasti, tonosfäärisse (Tarasti 1996: 5). (Maimets 2001: 103)
Universaalne taustsüsteem.
Käsitledes muusikalist teksti märgisüsteemina, võib nii absoluutses kui ka programmilises (eriti instrumentaalses) muusikas olla potentsiaalseks muusikaliseks märgiks näiteks nii noot (helikõrgus), intervall, akord, laad, rütm, tempo, meetrum, dünaamika, faktuur, tämber, (juht)motiiv, teema, topos kui ka võtmemärgid, häältejuhtimine akordides, fraseerimine, instrumentatsioon, harmooniline järgnevus ning vaikus jne (vt ka Dougherty 1994: 176). (Maimets 2001: 103)
Leitmotif. (Õpin siin eesti keelt.)
Esiteks eeldatakse, et enamikule märgisüsteemidele on iseloomulik kahekordne artikulatsioon. Loomulikus keeles eksisteerivad tähenduslikud elemendid (morfeemid0, mis omavahel ühendudes loovad laiemaid süntagmaatilisi jadasid. Tähenduslikke elemente saab omakorda jagada väiksemateks osadeks (foneemideks), mis ei ole märgid ja mille funktsioon on distinktiivne, mitte signifikatiivne. Tähenduslikud elemendid moodustavad esmase artikulatsiooni, tähenduseta väiksemad elemendid teisese artikulatsiooni; teise tasandi väikesest hulgast elementidest on võimalik tekitada piiramatul hulgal esimese tasandi elemente (vt Waugh 1986: 55-56). (Maimets 2001: 105)
Viiteühtsus (singleness of reference) vs pelgas erisus (mere otherness), kui nii võib öelda (vt Waugh 1987: 255).
Teiseks vajab keel süsteemina toimimiseks kolme tasandit: fonoloogia (iseloomustab keele pealmisi häälikuüksusi), süntaks (hõlmab häälikuüksuste kombineerimise reegleid), semantika (kirjeldab häälikujargnevustele tähenduse omistamist) (vt Sloboda 2000: 36). (Maimets 2001: 106)
Mõistlikumad vasted Kultuurisemiootika Teeside ülddiagrammile (ülal) - vähemalt kolmele kõige alumisele tasandile.
Roman Jakobsoni keelefunktsioonidest lähtuvalt väidab Monelle, et muusika puhul võib rääkida eelkõige poeetilisest (üldisemalt: [|] esteetilisest), aga ka emotiivsest (helilooja eesmärgiks on eneseväljendus), konatiivsest (teatud meloodia toimib kellegi jaoks signaalina, märguandena) ja faatilisest (nt telefoni ooteliinilt kostuv muusika) funktsioonist (Monelle 1992: 18). "Referentsiaalne funktsioon /.../ on helikunstile arvatavasti kõige vähem iseloomulik. Eelarvamus muusika semiootilisena nägemise suhtes on tavaliselt tingitud naiivsest muljest, et kogu tähendus on referentsiaalne. Ometi puuduvad referentsiaalsus ja denotatsioon sageli isegi keeles" (Monelle 1992: 19). Monelle kahtleb ka metakeelelise funktsiooni võimalikkuses muusikas, ehkki Hans Kelleri "sõnadeta funktsionaalanalüüse" või ka teoseid, nagu Brahmsi "Variatsioonid Haydni teemal" või Chopini "Variatsioonid Mozarti "Don Giovanni" teemale La ci darem la mano", on põhimõtteliselt võimalik vaadelda metamuusikalistena (vt ka Rauch 1986: 434). (Maimets 2001: 106-107)
Ootemuusika (on-hold music) on küll otsitud näide - see on ju funktsioon, millele võib tahtmise korral igasugust muusikat allutada, mitte igasugusele muusikale immanentselt omane funktsioon. Referentsiaalse eelarvamuse (nö referential bias) osas on tähelepanek igati pädev.
Muidugi ei täida lausung tavaliselt mitte ainult üht funktsiooni. Jakobsoni järgi avalduvad ühes lausungis enamasti kõik funktsioonid, kuid need on omavahel hierarhiliselt suhestatud, nii et ühel on teiste suhtes domineeriv roll. (Maimets 2001: 107, jm 19)
Mina väidan, et kolm nö primaarfunktsiooni (referentsiaalne, emotiivne ja konatiivne) on igas lausungis mingil määral kohal; ülejäänud nö metafunktsiooni on erijuhud, primaarfunktsioonide (emotiivse/poeetilise ja konatiivse/metalingvistilise puhul tahtlikud ja referentsiaalse/faatilise puhul tahtmatud) "libastumised".
Samas ku Monelle katleb referentsiaalse ja metakeelelise funktsiooni võimalikkuses muusikas, on näiteks Sütiste eesmärgiks olnud seletada, kuidas [|] võivad nii tekstiga kui ka absoluutses muusikas avalduda needki funktsioonid. Sealjuures vaatleb Sütiste emotiivset, konatiivset ja faatilist funktsiooni iga sõnumi (sealhulgas muusikalise sõnumi) vältimatute funktsioonidena, kuna mistahes sõnum on alati teataval määral saatja eneseväljendus, vastuvõtja mõjutamine ning kontakti säilitamine kommunikatsiooniprotsessi jooksul (vt Sütiste 1998). (Maimets 2001: 107-108, jm 22)
- Sütiste, E. 1998. Kommunikatsioon, tähendus ja muusika (Arvo Pärdi teoste näitel). Bakalaureusetöö. Tartu: Tartu Ülikool.
Meyer eristab absolutiste, kes leiavad, et muusikaline tähendus põhineb ainult teose elementide vahelistel suhetel, ning referentsialiste, kelle järgi muusikaline tähendus on võimalik ainult musikavälistele arusaamadele, tegevustele, emotsionaalsetele seisunditele ja karakteritele viitamise kaudu (Meyer 1956: 1). Nattiez lisab Meyeri dihhotoomiale situatsiooni täpsustuseks formalistid, kes on nõus, et muusikal on sisemine tähenduslikkus, mis tuleneb vormist, kuid eitavad, et muusika on võimeline esile kutsuma afektiivseid reaktsioone, ning ekspressionistid, kes tunnistavad emotsioonide võimalikkust. Ehkki formalistid on paratamatult absolutistid, kalduvad ekspressionistid absolutismi, kui nende jaoks sisaldub emotsioon muusikas endas; ning referentsialismi, kui emotsioone seletatakse muusika viitamisena muusikavälisele (Nattiez 1990: 108-109). (Maimets 2001: 108)
Muusika ei ole võimeline esile kutsuma afektiivseid reaktsioon? - Niimoodi saab küll vist arvata ainult selline inimene kes pole muusikat kunagi kuulnud. ("Muusika" on puhtalt teoreetiline konstrukt, mille kohta võib lõputult lugeda ja kirjutada, aga mida keegi pole ise näinud ega kuulnud.)
Võimalikke muusikaväliseid tähendusi on püütud mitmeti kategoriseerida ja süstematiseerida (vt nt Nattiez 1990: 118-127, Nöth 1995: 431-432), kuid tundub, et muusikas on otstarbekas kasutada Eco kontseptsiooni tähendusest kui kultuuriühikust (vt Eco 1976: 67). Nagu märgib Sütiste: "Tähenduse mõistmine kultuuriühikuna vabastab meid vajadusest rangelt vahet teha muusikasisesel ja muusikavälisel tähendusel. Seda seetõttu, et nii üks kui teine kujutab endast kultuuriühikut: kultuuriühikud on ühtviisi nii "dominant", "modulatsioon", "helge motiiv" kui "saatuslik koputus"" (Sütiste 1998: 15). Samuti aitab tähenduse mõistmine kultuuriühikuna vaadelda muusikateost kahepoolse kommunikatsiooniprotsessi tulemina, kuna tähendus moodustub sel juhul kõikvõimalike tõlgendustena, mida antud materiaalne vorm nii saatja kui ka vastuvõtja jaoks esile kutsuda võib. "Olukorras, kus autor ja vastuvõtja on pärit erinevatest kultuuridest või ajastutest, ei pruugi autori ja vastuvõtja "kultuuriühikute" kogum ehk semantiline struktuur kattuda; kumbki annab materiaalsele, meeltega tajutavale /.../ oma tähenduse" (Sütiste 1998: 16). (Maimets 2001: 109)
Esimene kord mil jutt kultuuriühikutest minu jaoks senssi meikib.
Interpretatsiooni puhul pole teksti koostamise ja elementidevahelise suhte kood, samuti koodi funktsioon ja kasutamise intentsionaalsus teate saajal (väga täpselt) teada. Dekodeerimisel on olukord vastupidin: teate tähendustamisel üritab vastuvõtja võimalikult täpselt rekonstrueerida saadud teate loomiskoodi. Mõlemal juhul tekivad alati moonutused ning ümbertähendustamised. (Maimets 2001: 110, jm 24)
"Krüptoanalüütik" on tõlgendaja positsioonis.
Keele ja muusika vahekorrast rääkides vaatleme ka kirjelduskeele aspekti: kui loomulik keel loob ise oma metakeele, siis muusikat ei saa muusika enese abil analüüsida; muusika analüütiline metakeel on loomulik keel, mida pole võimalik (tagasi) muusikasse tõlkida. (Maimets 2001: 112)
"Kirjelduskeel" on tõepoolest kohane mõiste - väldib "metakeele" mõistega kaasnevat taaka, et see on keel keele kohta (keel muusika koht ei ole selles tähenduses "metakeel", küll aga võib ta olla kirjelduskeel).
Semiootiline lähenemine võimaldab käsitleda ka situatsioone, kus muusika toimib verbaalse (loomuliku) ja/või visuaalse keele suhtes konkretiseeriva või (konnotatiivseid) tähendusi loova tasandina. Sellise rolli võib muusika omandada näiteks ooperis ja filmis. Filmimuusika võib olla täielikult allutatud kaadrite mitmekesisusele või omandada iseseisvat, sealhulgas pildi ja sõna suhtes ka vasturääkivat funktsiooni filmis. (Maimets 2001: 113)
Jóhann Jóhannssoni Last and First Men nõuaks lisaks filmisemiootilisele analüüsile ka muusikasemiootilist analüüsi, aga mina ei ole selle jaoks pädev uurija.
[...] vaatamata sellele, et kordus on formaalne printsiip, toutub analüüsija lõigustamisel ikkagi sageli intuitsioonile; [...] (Maimets 2001: 117, jm 39)
Segmenteerimisel.
Hatteni "stiili kasvu" (style growth) kontseptsioonis märkame paralleele Thomas Kuhni teadusrevolutsiooni mudeliga (vt The Structure of Scientific Revolutions, 1962, 1970). Keeruliste semiootiliste süsteemide tasakaalu ja selle häiritust, geneesi, evolutsiooni ja kriisi on käsitlenud Juri Tõnjanov, oma hilisemates töödes Juri Lotman. (Maimets 2001: 120, jm 44)
See hea kraam.
0 comments:
Post a Comment