- Sarapik 2001. Semiootika kunsti teelahkmel
- Kiviselg 2001. Trükireklaami semiootiline analüüs
- Heinapuu 2001. Etnofuturismi märgid tänapäeva Liivi kultuuris
Sarapik, Virve 2001. Semiootika kunsti teelahkmel. Acta Semiotica Estica I: 126-144.
Siinne kirjutis on ajendatud soovist määratleda ning piiritleda kolm osaliselt kattuvas kasutuses ringlevat mõistet - visuaalsemiootika, pildisemiootika ja kunstisemiootika - ning vaadelda lähemalt, kuigi sissejuhatava pilguheitena, neist kolmandaga seonduvat problemaatikat. (Sarapik 2001: 126)
Minu mulje on, et ükski neist ei ole Tartus väga tugevalt esindatud, kui just visuaalsemiootika ei hõlma filmisemiootikat ja kunstisemiootika nt teatrisemiootikat.
Üsna ilmselt pole semiootika siiski ammendatavalt liigendatav vaid meelte alusel, kuna paljud semiootilised süsteemid tuginevad mitme meele andmestikule.
See on teinud ka paljud semiootikud ettevaatlikuks või koguni eitavaks tajupõhise liigenduse suhtes (vastavad märksõnad puuduvad paljudes suuremates semiootikaleksikonides - nt Greimas, Courtés 1982, Sebeok et al. 1986, Bouissac et al. 1998) ning kõhklusi visuaalsemiootika kui valdkonna teostatavuse osas möönavad ka selle pooldajad (vt nt Sonesson 2000a). (Sarapik 2001: 127)
Kus on vestibulaarsemiootika? Kas tõesti pole semiootikud veel tasakaaluteadust näppinud?
Kui piltkujutis on juba antud märgilisus, fikseeritud sõnum, siis nii lisandub põhimõtteliselt teine - vahetu kogu meid ümbritseva keskkonna semiootiline tõlgendamine, mis tugineb nägemismeele kaudu saadud informatsioonile. Siia alla käivad loodus ja linnakeskkond, interjöör, rõivastus ja tarbeobjektid, miimika ja žestid, sõnada paljud paralingvistilised nähtused, teatri ja kino nähtav aspekt, dirigendi liigutused. Kuid tarbeobjekte, rõivaid, nähtavat [|] keskkonda (linna, maastikku või vähemalt nende osi) võib ühtlasi kombata, nende keskel viibida ja liikuda, keskkonda võib ka nuusutada ning isegi maitsta - seega seda mõista ja tajuda teiste meelte abil. (Sarapik 2001: 127-128)
Kaldub natuke juba tajusemiootikasse. Kõigi nimetet objektidega korraga saaks tegeleda siiski ainult üldsemiootika.
Göran Sonesson, pildisemiootika valdkonna ja meetodite põhjalikumaid käsitlejaid, leiab fenomenoloogilistele taju-teoreetiatele (nt Edmund Husserl, James Gibson) toetudes, et selleks eriomaseks tunnuseks ongi nägemistaju ise - ka taju toimib osalt tinglikel alustel, sõltudes kogemusest, mõtlemisest jt teadvuslikest protsessidest, ja on seega märgiline (Sonesson 1996, 1990). (Sarapik 2001: 128)
Jep, tajusemiootika.
Vahendatud visuaalsuseks on eeskätt pilt, kuid siia alla liigituvad ka tinglikumad esitusviisid - see hõlmab diagrammid Peirce'i ikooniliste märkide tüpaažist, matemaatilised kujundid, graafid, kaardid ja skeemid, kuid ka ideogrammid ja piktogrammid. (Sarapik 2001: 128)
Ternaarne märgitüpaaž.
Keerukamaks muutub lähteandmestik aga siis, kui soovime visuaalsuse mõistet laiendada, hõlmates siia teadvuslikud kujutised, kujutlus-, mälupildid, visioonid ning lõpuks ka teist tüüpi sõnumi (muusika- või kirjandusteose katke) vahendatud visuaalse mulje. (Sarapik 2001: 130)
Võib-olla kasulik liitsõna.
Nii muutuks eeltoodud liigendus komplitseeritumaks.Kaob ka selge allutatus - teadvuslikke kujutlusi pole võimalik analüüsida abstraktsete visuaalsete (Sarapik 2001: 131)
vahetu visuaalsus vahendatud visuaalsus sõnastatud vm viisil kodeeritud visuaalsus tajukujutis teadvuslik kujutis nähtavad objektid pilt, kuju kirjeldus järelpilt mälupilt, ikooniline mälu optilised kujutised diagramm, piktogramm visuaalset omadust tähistav sõna, kood, arvväärtus mulje, illusioon, hallutsinatsioon kujutluspilt abstraktsed visuaalsed omadused kirjasüsteemid, ideogramm metafoor jt retoorilised figuurid kujutis nähtav objekt
Täpselt see visuaalsus jäi kriipima Kõnno (2001) ideoloogilise kirjelduse semiootika juures. Sõnapaar "sõnastatud visuaalsus" oleks mulle ära kulunud siis kui ma uurisin mitteverbaalse kommunikatsiooni kirjeldusi kirjanduses.
Pildisemiootika uurib pildilist ja seega intentsionaalset representatsiooni, seda, mil viisil piltmärk erineb või sarnaneb teiste tähistuspraktikatega. (Sarapik 2001: 132)
Veel üks huvitav liitsõna. Mul tuleb mingi sõnastik koostada.
Muutused pole küll ühtsed, paralleelselt toimuvad mitmed erinevad protsessid, kuid lihtsustatult võib need kokku võtta kolmeks:Esimest muutust võib pidada kõige radikaalsemaks - kaob täiesti võimalus liigitada kunstiteoseid ühiste olemuslike tunnuste abil. (Sarapik 2001: 135)
- kunstiteoseks pole enam ainult pildiline või plastiline kolmemõõtmeline objekt;
- traditsioonilise kunstitemaatika ja -funktsioonide hülgamine;
- uued tehnoloogiad, mis kaotavad kunstiteose ainuobjektsuse ja tagavad selle kadudeta paljundamise (vrd nt trükikunsti leiutamise mõjud kirjanduses).
"Ainuobjektsus" tuleb ka sinna sõnastikku lisada - tuleb kasuks kui on vaja rääkida kunstiteostest, mis ületavad meediume: ainuobjekti vastand on nt transmeedialine tervik (vt Palm 2023: 8).
Samas tuleb nentida, et kunstist kerkinud filosoofilised arutelud pole senini ammendavalt suutnud kaasaja kunsti iseloomustavat kõikehõlmavat heterogeensust seletada ning nt "rituaalse" kunsti loomus, mis tugineb vaid ühekordsel osaduskogemusel, on põhimõteliselt lahendamata. (Sarapik 2001: 137)
Tundub nagu küsimus, mille kallal võiks piisava tahtmise korral oma kätt proovida faatilise osaduse mõiste kaudu.
Lihtsustatult võib kunstisemiootika huviorbiidi jaotada kaheks - kunstiteose, selle olemuse, sellele iseloomuliku tähistuspraktika ja funktsioonide analüüs ning kunstikultuuri analüüs. Semiootika on vältinud kunstiteose käsitamist artefaktina või reaalse objektina. Teos on eeskätt mentaalne, märgiline, mille väljendusplaan võib mõistagi hõlmata ka objekti kui sellise. (Sarapik 2001: 138)
"Tähistuspraktika" mõiste loomulikus kontekstis - kunstisemiootika võib uurida kuidas teos oma märgilist tähistamist teostab. "Funktsioonide analüüs" ilmselt Jakobsoni keelefunktsioonide skeemi abil - siin on üks hiljutine näide teatrilavastuste põhjal.
Kunstikultuuri tervikanalüüs
See suund integreerib endasse paratamatult ka eelmise jaotuse ning just selles vallas on nii kultuurisemiootika senine panus kui ka potentsiaal tulevaste uuringute alusena kõige tõhusam. Kui muutused kunstiteoste olemuses on olnud radikaalsed, siis kunstikultuuri kui terviku muutumised on märgatavalt pehmemad. See ehk ongi ka üheks võtmeks kunstisemiootika edasise arengu jaoks, võimaluseks ületada takerdumine kunstiteose formaalsetesse kriteeriumidesse. (Sarapik 2001: 142)
Tänavusi lõputöid lugedes torkas silma, et kus nominaalselt kasutati kultuurisemiootikat, oleks ise tahtnud soovitada kõrgemat üldistusastet - nt uurida virtuaalrealsust kui kultuurinähtust, mitte üksikuid virtuaalreaalsus-mänge, või ammutada Kultuurisemiootika Teesidest ideid, kuidas käsitleda näiteks väliseestlaste ja kodueestlaste kultuurierinevusi ja suhtumisi, jne. Kultuurisemiootika on mõttekaim vahend just kultuuritervikute käsitlemiseks.
Kiviselg, Kerttu-Kaisa 2001. Trükireklaami semiootiline analüüs. Acta Semiotica Estica I: 145-161.
Et reklaami tähendust tulemuslikult analüüsida, peab talle lähenema süsteemselt. Ja just seda suudab semiootika kõige paremini - vaadelda oma objekti süsteemina. Semiootika pöörab reklaamis tähelepanu tervele kommunikatiivsele situatsioonile, võttes verbaalse kõrval arvesse ka mitteverbaalse, samas unustamata, et tähendus tekib nende interaktsioonis. (Kiviselg 2001: 145)
Iga semiootiline objekt on suhete süsteem.
Kaubakarakteri üks ülesandeid on "kinnistada reklaamivõtjasse konkreetse kaubaga seoses teatav intensiivne meeldiv aisting, mis juhuslikult taastekkides alati meenutaks ka seda kaupa" (Priimägi 1998: 138). Kaubasümboli ja reklaamitava objekti vahel tekib selline seos, et üksikuna ilmudes kaubakarakter ja reklaamitav objekt kutsuvad esile sarnaseid elamusi ja meenutavad teineteist. Talis Bachmann nimetab taolist protsessi tingitud seoste kujunemiseks (Bachmann 1994). (Kiviselg 2001: 148)
Conditioned association on üsna tüüpiline mõiste 20. sajandi psühholoogias.
2. Plaan:
suur plaan — intiimne/personaalne —
— kui isikut fotol on pildistatud suures plaanis, pakub reklaam vastuvõtjale personaalset suhet reklaamitavaga;
keskmine plaan — sotsiaalne —
— keskmine plaan tähistab sotsiaalset suhet reklaamitava ja vastuvõtja vahel;
üldplaan — mitteisikuline —
— kui pildistatu on esitatud üldplaanis, pakutakse vastuvõtjale temaga väga väikest seotust. (Kiviselg 2001: 150)
Peaegu nagu emotiivne, konatiivne ja referentsiaalne.
Sõna visuaalset poolt iseloomustavad visuaalselt terviklike tekstide arv ja šriftide arv. (Kiviselg 2001: 151)
Just eile otsustasin, et hakkan tegelema omaloominguga, milles just šriftite arvukus ja mitmekesisus on põhiline. (#DPM)
Kompositsiooniprintsiipi iseloomustavad järgmised tunnused (tunnuste väljatöötamisel on aluseks võetud G. Kressi ja T. van Leeuweni poolt väljapakutud kompositsiooni tähendusttekitavad elemendid (Kress, van Leeuwen 1996: 224-225): tsentraliseeritud-polariseeritud (element asub kompositsiooni keskel - kompositsiooni keskel ei asu ühtegi elementi), kolmik (peamised elemendid moodustavad kolmiku), ringjas (elemendid on asetatud ringikujuliselt ümber keskme), mediaatori olemasolu (keskne objekt ühendab enda kohal ja all või vasakul ja paremal asuvaid elemente), opositsioon vasak - parem, opositsioon üleval - all (opositsiooni kaks elementi ei saa olla identsed). Kress ja van Leeuwen annavad elementide erinevale asetusele ka erinevad tähendused, nimelt on vasakul asetsev element antud või teadaolev (given), parempoolne aga uus (new), üleval asetsev element väljendab ideaali (ideal), alumine aga reaalset (real) (ibid.). (Kiviselg 2001: 151)
Võib-olla just DPM-i tarbeks oleks mõttekas natuke ka kompositsiooni-teemalist lektüüri sirvida.
- Kress, Guther; van Leeuwen, Theo 1996. Reading Images: The Grammar of Visual Design. Routledge: London & New York. [Internet Archive | lg]
Reklaam on huvitavaks uurimismaterjaliks seepärast, et oma funktsiooni tõttu sisaldab ta tihedalt väärtusi, mille kaudu mingit toodet või ideed müüa tahetakse. Reklaami ei tule uurida vaid otseselt müügiarvule suunatult, vaid ka temas sisalduvate tähenduste kaudu. See võimaldab välja selgitada, mida ühiskonnas väärtustatakse, millised stereotüübid on levinud, milline on see n-ö imagote, ideede ja väärtuste turg kultuuris. Selles seisnebki reklaamisemiootika tähtsus - semiootika suudab avada just selle poole reklaamist, näidates, kuidas ning millised tähendused reklaamis tekivad. (Kiviselg 2001: 160)
Ümar jutt on ilus, aga sisuline analüüs on nii nõrk, et sellest ei olnud midagi asjalikku võimalik välja noppida.
Heinapuu, Ott 2001. Etnofuturismi märgid tänapäeva Liivi kultuuris. Acta Semiotica Estica I: 162-188.
Etnofuturismi sõna algupära on hästi teada ja mitmel pool käsitletud (vt nt Kauksi 1999b), ollakse üksmeelel, et sõna autor on eesti luuletaja Karl Martin Sinijärv. (Heinapuu 2001: 162)
Hästi teada kellele? Natuke ebaviisakas algus artiklile - kõik peaksid juba ette teadma sellest asjast, millest ma hakkan rääkima.
1) etnofuturism Rein Taagepera (1999) mõistes ühe võimaliku suhtumisena põlisesse kultuurisse või orientatsioonina kultuuris, suhestatuna teiste sarnaste orientatsioonide, kosmofuturismi ja etnopreterismiga; [...] (Heinapuu 2001: 162)
Nagu igasugune tulevikunägemus mis hõlmab inimeste lahkumist planeedilt Maa?
- Taagepera, Rein 1999. Põlisrahva iseendaksjäämisest tänapäeval ja tulevikus. [Soome-ugri noorte loojate konverentsil etnofutu3 peetud ettekande tekst] Fenno-Ugria Infoleht 2: 18. [Internet Archive]
Kosmofuturism postuleerib "head uut ilma", mis oleks rahvustejärgne ja kosmopoliitne või siis ülerahvuslik. Sellistest ideoloogiatest toob Taagepera musternäitena Nõukogude Liidule omase rahvustejärgse "nõukogude rahva" loomise idee, mis on seotud progressiusuga, usuga, et rahvused on igand ning määratud kaduma. Kultuurikäsitlus on dünaamiline, kuid pole rahvuslik, nähakse arengut ühtse ja ainsa tuleviku suunas. Kosmofuturistlikus orientatsioonis nähakse sisuliselt väiksemate rahvaste kadu ja paratamatut sulandumist suurematesse, nähakse ette tulevikku, kus diversiteet rahvuseti väheneb ja rahvuslikud ehk etnilised eripärad järk-järgult kaovad. Rahvustejärgset või suurrahvuslikku tulevikku hinnatakse positiivselt. (Heinapuu 2001: 164)
Stapledonil esineb mõlemat: on aegu, mil kogu inimkond on ükskeelne ja üksmeelne; ja samas on ka aegu, mil tõusevad esile uued suuremad ja väiksemad rahvused. Lõpuks pole keeleline rahvuslus üldse tähenduslik - verbaalne sümbolism saab jäänukiks, mida harrastatakse kunstivormina.
Kajar Pruul on etnofuturistliku loomemeetodi asetanud dihhotoomiasse etnosümbolistlikuga (vt Pruul 1995), tema järgi oli eesti etnosümbolistlik luule juba kulunud märkide ülekordamine, täites olulist mnemotehnilist ja mobiliseerivat funktsiooni: "Samal ajal on niisama iseloomulik seegi, et näiteks 1988. aasta palava suve laulude sõnad Jüri Leesmendilt pole "originaalsed", vaid tegu on 19. sajandi ärkamisaegse lauluklassika teadliku tsiteerimise, parafraseerimise, kollaažiga." (Samas). (Heinapuu 2001: 166)
Ma ei ole nende funktsioonidega vist tuttav. Just mnemotehniline, mitte mnemooniline?
Etnosümbolistlikuks võiks pidada ka neid praktikaid, mis kasutavad kultuuris tegelikult hääbunud nähteid, millel on paradoksaalsel kombel rõhutatult märgiline iseloom. Nii on rahvariiete kandmine eesti kultuuris taandunud üksnes märgiliseks: rahvariiete kandmine laulupeol näitab rahvuslikku meelestatust, kuigi tegu on kultuuris marginaalse nähtega - rahvariiete valmistamise ja kandmise pärimus on valdava enamiku eestlaste jaoks surnud. (Heinapuu 2001: 166)
Lõpuaktusel Tartu Ülikooli peahoone auditooriumis märkasin küll nii mõndagi rahvariietes neidu. Tüüpiline on see Viljandi Folgil. Laulupeole ma ei roni, pole selline eestlane.
Siin loeb Sallamaa üles kõik uurali keelte rääkijate väikerahvaste uuemad kirjandused, käsitledes nende loomist kui etnofuturismi. Seejärel seostab ta etnofuturismi uurali keelkonnale omaste grammatiliste ühisjoontega (grammatilise soo kategooria puudumine, muud põhimised erinevused indoeuroopa keeltega võrreldes), komi päritolu Kallistrat Žakovi filosoofia, lapi botaaniku, teoloogi ja usupuhastaja Lars Levi Laestadiuse filosoofia ja lõpuks folkloorilähedase kirjandusega, sõnastades folkloorile üldomaseid seaduspärasid. (Heinapuu 2001: 169)
Arvo Valton on tõlkinud Žakovit eesti keelde!
Villem Ernits: "Ta (liivi keel - J. V.) võiks kaduda, kui liivlased ise enam oma keelest ei hooliks, teda häbenema ja põlgama hakkaks." Paraku nad, vähemalt suures osas, ei hoolinud. Ja mõelgem oma emakeelele, mis sini-must-valgest ajast hoolimata triibulist-tähelist kuju kipub võtma. [...]" (Valge 1994: 2612-2613). (Heinapuu 2001: 176)
Viide võsajänkistumisele.
Oma tegevuse suunda Liivi Kultuuri Keskuses on ta iseloomustanud järgnevalt: "Ühel hetkel tuleb pähe idée fixe, see võib olla ka mõne ideaalettekujutuse peegeldus. Kui ma kujutan ette näiteks Liivi Vabariiki, kus on oma televisioon ja raadio, ilmuvad liivikeelsed raamatud ja arvutiprogrammid on liivi keeles, siis ma püüan seda ühiskonda pisema mudelina ka luua nende vahenditega, mis mul on. Samamoodi üritan kindlustada, et liivi ühiskond poleks teistega võrreldes puudulik, et teised rahvad tajuksid seda võrdsena, tunneksid selle vastu huvi. See on mõnes mõttes müüdi loomine. Tekitad ettekujutuse, et on tegemist suure rahvaga." (Tergem 1998). (Heinapuu 2001: 180)
Ilus ja kurb.
0 comments:
Post a Comment