- Iher 2001. Artefakti kontseptuaalsus (luule)kirjanduse taustal
- Lotman 2001. Värsimõõt ja selle semantiline oreool
- Konstabel 2001. "Uued liblikad on tehtud tolmust ja värvidest..."
Iher, Leili 2001. Artefakti kontseptuaalsus (luule)kirjanduse taustal. Acta Semiotica Estica I: 189-222.
Küllap on endiselt kõige enam tähtsust tõsiasjal, kas lugejal sünnib kontakt autoritekstiga või ei sünni. Eks ole luulesõpru alati ehk vähem olnud kui romaanilugejaid, ent ootamatult võib juhuvestlus viia tõdemuseni, et luule on täiesti lahutamatult vajalik kõrvalpilgul hoopis kirjanduskaugele inimesele. Ja kehtib ka tõdemus, et meeldib mitte luule üldse, vaid luule, mida mõistetakse, mis vastu võetakse. (Iher 2001: 189)
Kas kõnetab või mitte.
Sest luulet - nagu kogu inimloomingut - saab vastu võtta ka lihtsalt kunstiliselt, esteetilisest aspektist, silmas pidades võttestikku, silma- ja kõrvanaudingut, väljendusvahendite originaalsust. Ent tähenduslikkusele suundujal kahvatub huvi kunstivõtete vastu, kuigi need jäävad oluliseks kunstiteose - alateadlikugi - kogumõju puhul. (Iher 2001: 190)
Kunstivõtete kogum - võttestik.
Mitte robotinimene, küll aga traditsiooniline inimene kui vaim&hing materiaalses ihus vajab oma eksistentsiks arusaamist ümbritsevast materiaalsest maailmast ja kaaskondlastest. Küsides MIKS? lappab inimene vastuste saamiseks läbi väga palju materjali. Üks allikas selleks on kahtlemata kunstilooming, ka luule sealhulgas. (Iher 2001: 190)
Läheb lappama...
Sõnakunst sünnib mõtteviisist. Mõtteviisi on alati mõjutanud kellegi konkreetsed teoreetilised seisukohad, sageli väga ulatuslikud konstruktsioonid. (Iher 2001: 190)
Näiteks Stapledoni mõistmiseks tuleb vististi tutvuda Spinozaga.
Inimene ei jõua oma üürikese elu jooksul uskuda kuigi paljusid filosoofilisi teooriaid, ta valib esimese(d) endale toetuspunktiks sobiva(d). Aga veel vähem [|] jõuame tuttav olla, läbi lugeda, mõttes läbi analüüsida omakeelsetki kirjasõna, mis siis rääkida maailma olgu õhtumaisest, olgu hommikumaisest või ameerika kirjasõnast. (Iher 2001: 190-191)
"[...] the literate individual has in practice so large a field of personal selection from the total cultural repertoire that the odds are strongly against his experiencing the cultural tradition as any sort of patterned whole" (Goody & Watt 1963: 335; sidebar)
Undo Uus jagab teadusliku lähenemise võimalused uuritavale materjalile kaheks, pidades vajalikuks loogilis-mamaatilist analüüsi elureaalsuse formaalsete struktuuride uurimisel ja arvates, et mittefüüsikalise reaalsuse, teadvusnähtude analüüsil, mis on kvalitatiivse sisu vaatlemine, tuleb tegelda kvaalidega, mitte teatud struktuursusega, niisiis ka kirjandusteostele ei pea lähenema 'füüsika pühaduse sündroomiga': kvalitatiivselt rikkale sisule, mis on aluseks indiviidide spetsiifilisele käitumisele, vastavad teised teoreetilised lähtekohad. Üks võimalusi arvesse võtta 'teadvusnähtude kvalitatiivset sisu' võiks olla semiootiline lähenemine kirjandusteosele. (Iher 2001: 192)
- Uus, Undo 1994. Blindness of Modern Science. Tartu. [ESTER]
Kirjandusteos eksisteerib osakesena kultuurist, ta on selles seoses artefakt. Kirjandusteose materjal on keel. Keel on kultuuriliselt determineeritud ja seepärast ei ole kunagi kultuuriliselt neutraalne: sisu tasandil on loomulik keel lahutamatu kontseptist (Juri Lotman). J. Lotmani arvates on keelel ka ruumilised kontseptid alguse ja lõpu näol, ent siinne eesmärk on käsitleda keeles sisalduvat sisulist, tähenduslikku kontsepti. "Vist keegi ei oska oma keelt täielikult, tal on harilikult selle piires enda keel," [|] väidab Uku Masing. Niisiis võib ettegi aimata keeleoskuse problemaatilisust kunstiteose analüüsis: subjektiivse keelega liitub subjektiivne emotsionaalne hoiak. (Iher 2001: 192-193)
Kultuuriühik ja idiolekt.
Kirjandus, muusika, arhitektuur, maalikunst jms on inimkultuuri tähenduslikud märgikollektsioonid - mina kui märgi lugeja pean märgi kaudu saama ühenduse märgi loojaga. Nii lubab asja mõista semiootiline kolmnurk. Kultuur on inimvaimu peegeldus hingepeeglis. Looja saab minu territooriumi avardada, kui ma suudan tema märke mõista. Looja ei pääse minu territooriumile, kui ta on mulle üdini 'võõras', kui ta ei sobitu minu territooriumi ühegi nurgaga. Või siis, kui ma ei taha teda sinna lasta. Nagu ma ei taha näha seda, mille keha endast välja heidab - kui see kõik on nimetatud kehale juba tarbetu, ülearune, koormav, kui ta tahab sellest vabaks ja teeb end füüsiliselt vabaks -, ni ei saa traditsiooniline 'mina', isiksus kui keha, vaimu ja hinge konglomeraat, tunda huvi 'kellegi' vaimse, sõnalise ekskremendi vastu, see on minu jaoks üheselt määratud 'võõras', füüsiliselt tarbetu ja muus mõttes tähendusetu. (Iher 2001: 196)
Täpselt ei saa aru, mida autor siin väljendada soovib.
Kui nimi osutab tähenduse kaudu denotaadile või ka puuduvale denotaadile, siis sama hästi võib sõna 'luuletaja' osutada luuletajale või tema puudumisele, nagu võib 'luuletus' osutada luuletuse olemasolule või selle puudumisele. (Iher 2001: 196)
Luule-tus, luuletaolek.
"Meil on vaja ekstreemkirjandust", "me ei mäleta, kus, mida, kellega ja miks me tegime", "sa jood veel", "ma hakkasin jooma", "ma jõin endiselt", "jõin pidevalt", "kedagi kainet polnud seltskonnale vaja" - täiesti ühemõtteline on inimsuhete arusaadavuse puudumine Kaur [|] Kenderi romaanis "Ebanormaalne" (2000), sest purjus inimesi tekstis analüüsivad väljaspool teksti kained. (Iher 2001: 196-197)
Njaa.
A.F. Scott (1972) on - ilmselt R. Jakobsoni kommunikatsioonikäsitlust (1960) järgides - pisut teisel positsioonil: tähendust kaheks tüübiks jagades eristab ta emotsioone äratava (emotive) ja kognitiivse - tunnetusliku e. referentsiaalse (cognitive or referential). Neist esimene ajendab tähelepanu (respect) ning imetlust (admiration), teine aga on mõtteprotsess, mis viib inimesi, kes otsib ja väljendab tõde. A. F. Scott tutvustab ka J. A. Richardi poolt kõne kohta teoretiseeritud nelja liiki tähendust, milles esmane on mõistuslik (sense) - öeldakse midagi; teine on tundmus (feeling) - kuulajal öeldu suhtes varasemast; kolmas häälekõla (tone) - rääkija hoiak kuulaja suhtes; neljas on aga kavatsus (intention), mis sõltub rääkija (ala)teaduslikust esemärgist. Need 'tähenduse' aspektid on kvaalide interpretatsioonis põhimõtteliselt olulised. (Iher 2001: 198)
Richards on kavalalt lahendanud selle, et emotiivne tähendus võib olla referentsiaalne (kõneleja suhtumine kõneldusse) kui ka konatiivne (kõneleja suhtumine kuulajasse). ("Konatiivseks" täieõiguslikult saab see muidugi alles siis, kui kuulaja saab sellest hääletoonist, millega teda kõnetatakse, mingi juhise edasiseks tegevuseks - nt minna ära kui kõneleja toon on eemaletõukav.)
Arutledes lingvistilise fenomeni üle, rõhutab Fr. de Saussure, et suulisena evib keel füüsikalist (helilained). füsioloogilist (hääldus ja kuulmine) ja psühholoogilist sõnakujundid&kontseptid [word-images and concepts]) aspekti, kusjuures viimane on kas aktiivne (= eksekutiivne: kontsept → heli) või passiivne (= retseptiivne: heli → kontsept) ja keelt saab pidada klassifitseeritavaks, kõnet mitte. Samas peab Saussure oluliseks, et viimses analüüsis baseeruvad abstraktsed entiteedid alati konkreetsetel entiteetidel. Niisiis, pidades Saussure'i teooriat inimkultuuri üheks paremaks uuringuks renessansist alates, rõhutatakse ühtlasi, et keele uurimine ei saa baseeruda diakroonilisel lähenemisel, vaid peab käsitama keelt sünkroonsüsteemina. (Iher 2001: 199)
Uhh, hullumaja puhvet.
Samas aktsepteeritakse üldiselt, et sõna kui verbaalne märk koosneb akustiliselt kujundist [|] (helimudelist - signifier) ja kontseptist (signified), mis mõlemad on meelevaldne, kokkuleplaslik konventsioon, mida antud keele kasutajad aktsepteerivad. (Iher 2001: 199-200)
"Kokkuleplaslik" on üsna haruldane sõna. Näib, et kui näiteks uueduudised.ee-s kirjutab keegi, et "Lääne kokkuleplaslik poliitika ei tööta", siis selle sõna vaste võiks olla appeasement.
Me ei ole ainult poliitika produkt. Meil on ka geneetiline pagas, geograafiline päritolu, ajalooline kogemus, kooliharidus, kasvatuse kaudu sissetöötatud esteetiline ja eetiline hoiak. Praeguses situatsioonis võib kõigi nende summa, kogumõju kokkupõrget traditsioonilisega tegelikkuses aduda alates argipäevahommikustest raadiosse helistajatest ja lõpetades Eesti energeetika või raudtee tuleviku üle diskuteerijatega. (Iher 2001: 202)
Mul tekib eestikeelset teaduskirjandust lugedes liitsõnalembus.
"Mõelda saab nimedetagi, öelda ei saa." Psühholoogiliselt on meie mõte - lahus sõnades väljendamisest - ainult kujutu ja ähmane mass. Ilma märkideta ei saa me selgust kahe mõtte vahel. Keeleta oleks mõte ebamäärane kaardistamata nebuloosa. Ka on sõnad ilma mõtteta samasugune ähmasus. (Iher 2001: 203)
A vague uncharted nebula.
Kontseptuaalsusest avaneb nn rahvuslik ühtsus (national sentiment), üksteisemõistmine. Kontseptuaalsus on peamine tegur, mis määrab loomingu kommunikatiivsuse. Teisiti öeldes mõistab lugeja just seda luulet, mille kontseptid - luulekujundi geneetilised, sissekasvanud, aprioorsed alged - on talle tabatavad. (Iher 2001: 204)
Rahvustunne.
Kui sõnaline väljendus on filosoofilises tõlgenduses osundus (Bedeutung), siis tavaliselt on sel ka tähendus (Sinn) ja lausete tähendusest kasvab mõte. (Iher 2001: 204)
Miks mitte osutus?
Esimesel juhul kõneleb iga tekst Jumala ratsionaalset ja ühetähenduslikku diskursust, teisel juhul räägib iga tekst Hermese <Hea Karjase, rändajate kaitsja, jumalate käskjala, heerold> irratsionaalset ja ambivalentset diskursust. (Iher 2001: 208)
Entsüklopeedias on Keemia sissekande ajaloolises sissejuhatuses öeldud, et Jamblichose järgi olevat varaseimad (al)keemiatekstid olnud kollektiivne toodang ja sadu aastaid järjepanu pandi iga väärt teksti autoriks "Hermes". Jumala ühetähenduslikule vastandub siin - võib-olla - hoopis autorite paljusus.
Soovides süüvida mingi kontsepti tagamaadest lähtuvasse tähendusse inimese jaoks, ei saa ignoreerida kontsepti olemuslikku abstraktsust. Materiaalsel kujul on kõikide poeetiliste tekstide seas kõige kättesaadavam, üldarusaadavam ja mitmekesisem aines ilmselt kirjandus. Eesti kirjandus peegeldab ja kujutab eeldatavalt eestikeelset teadvust. Kuivõrd vastav märgikogum on analüüsiks liiga mahukas, heitkem alustuseks pilk olevikukontseptile lüürilises eneseväljenduses (mis terminina pole laiemalt käibel, ent vastab käsitletavale ainele). (Iher 2001: 208)
Võta kätte ja loe kõik eestlased läbi.
Töö on raske. / Päev on pikk. / Palk on pisike. // Toit on kehv. / Riie vilets.. / Korter kitsas. // Kord on kõlvatu. / Seltsimehed tuimad. / Valitsus südi - Juhan Lilienbach 1909. (Iher 2001: 209)
Universaalluuletus.
[...] ABIELUELAMINE, / põhikohapidamine, / ajalehelugemine, / ülesmägetrügimine. // Omaeluelamine, / põhiolunägemine, / lisarahategemine, / salanaisepidamine. // Abieluelamine, / rahulolutagamine, / rahakohapidamine, / eluvarakindlustus - H. Runnel 1982. (Iher 2001: 212)
Üks väga liitsõnalembene luuletus.
1980ndate aastate noorte lüürilisse eneseväljendusse süvenejale osutub vaieldamatuks, et inimesed on jäänud oluliselt üksi oma vaimses maailmas. Tihedas asustuses - juba linlaspõlvkonnas, kus suhteliselt väge olmemuresid, kuigi neid teistel märgatakse - kuhjub vastastikune mõistmatus, sest ühiskonnas pole lihtne teada, mis vale ja mis ehtne. Tõde on ju põhimõtteliselt olemas, aga vale on käepärasem. (Iher 2001: 212)
Olen juba mõelnud, kuidas lõpuks kõik Acta katkendid puhastada kirjavahemärkidest, seada sõnad järjendiks, eemaldada kordused ja reastada sõnapikkuse alusel. Ja siis kirjutan... linlaspõlvkondade olmemuredest vms.
[...] ei ole enam tähtsust / laused on mõttetud / ja hing on tumm / oleme lakutud lõobitud kamp / sett generation / iksfailside ajastust / ei tahagi midagi teada või tunda / pildid voolaku / ikoonid / vajutan kuvaril hiirega - Ivar Sild 2000; [...] (Iher 2001: 213)
Ei tea mida see autor veel tänapäevast arvaks, mil kõigil on taskus väike ekraan, milellelt saab põidlaga lapata lõputud reklaamivoogu.
[...] syda on paha kõigest sellest jamast / vääritimõistmisest omakasupyydlikkusest - M. Bravat 2000; [...] (Iher 2001: 213)
Peaaegu nagu Stapledoni kaks mentaliteedipahet.
[...] või freudism (Juba miljon aastat / kujutled sa suguiha ja nukruse / kunstiks ja filosoofiaks // Mäherdune kujutlusvõime! - K. Keskküla 1986). (Iher 2001: 214)
Jakobsoni järgi luule kaks kõige üleüldisemat juhtmotiivi: armastus ja surm.
Kujundiliselt soovib lahendust ka luule (Raha asemel teha reha - J. Kaplinski 1996). (Iher 2001: 216)
Meeletu (2006).
Lotman, Maria-Kristiina 2001. Värsimõõt ja selle semantiline oreool: Arhailine Joonia värsitraditsioon. Acta Semiotica Estica I: 223-244.
On võimalik eristada kahesuguseid meetrumi ja semantika vahekorra käsitlusi. esimeste hulka kuuluvad nn orgaanilist arusaama kajastavad seisukohavõtud, mis ulatuvad tagasi juba antiikaega (vrd Aristotelese Poeetika 1449, 1459, kus on väljendatud arvamust, et teatud meetrumid sobivad teatud žanritele rohkem: jamb sarnaneb inimkõnele, heksameeter on kohane heroilise värsi mõõt). Orgaaniline arusaam oli domineeriv kuni 20. sajandini: seda esindavad nt Nicolas Boileau (1674) ja Martin Opitz (1624). Neid seisukohti arendades eristas Mihhail Lomonossov tõusvad värsimõõdud (jamb) ja langevad värsimõõdud (trohheus0; värsimõõdu tõusmine tekitab ülevat meeleolu, mis on sobiv oodile, st jambilise luule jaoks, samal ajal kui langemine sobib paremini kurvaloomuliste luuletuste, näiteks itkude jaoks (Lomonossov 1965: 285). (Lotman 2001: 223)
Ühtedega äratad end hommikul üles, teistega sätid end õhtul magama.
Luulerütm rõhutab omapära, individuaalsust, ebastandardsust, mis on omased antud kohale antud nähtuses. Meetrum aga rõhutab tüüpilisust, standardsust, mis on omane ühele või teisele traditsioonile. Enne Hollanderi on analoogilisi tähelepanekuid teinud Roman Jakobson (1979), kes leidis 19. sajandi tšehhi luuletajat Karel Hynek Máchat uurides, et teatud rütmilisel variandil võib olla kindel seos mingi temaatikaga. (Lotman 2001: 224)
Märgin niisama naljaviluks üles.
Heksameeter koosneb kuuest daktülilisest värsijalast, millest viimane on katalektiline. Tsesuur võib olla kas pentemimeeriline (st kolmandas värsijalas) mees- või naistsesuur või heptemimeeriline (st neljandas värsijalas) meestsesuur. (Lotman 2001: 226)
Mis võõrkeelset teksti ma siin loen.
Käesoleva töö eesmärgiks ongi analüüsida tähtsamate vanakreeka värsimõõtude semnatilist oreooli: selleks uuritakse meetrumi ja selle temaatika vahekorda, kuid ka enam esinenud teemade tropoloogiat ning modaalsust. (Lotman 2001: 228)
Mõni sõna siit on tuttavad.
Tabel nr. 1 kajastab heksameetriliste värsside temaatikat (I tähistab universumiga, II inimesega ning III ühiskonnaga seotud teemasid). (Lotman 2001: 228)
Peaaegu nagu üks mu lemmiktriaadidest, aga teises järjekorras: 1) inimene; 2) ühiskond; 3) universum.
Iseloomulik on, et selle teema modaalsus on vaadeldud katkendis valdavalt neutraalne (81,5%), kuid võib olla ka interrogatiivne (7,8%), retooriline (5,4%) ning mõningatel juhtudel negatiivne või optatiivne (vt ka tab. 4). (Lotman 2001: 230)
Define:optative - "indicating or expressing choice, preference, or wish".
[...] 3) sõja temaatika vastab kõiges - nii troopide esinemuses kui ka modaalsuses - Homerose keskmistele näitlejatele. (Lotman 2001: 233)
Esinemises?
Niisiis on Hipponaxi kolijambide semantika tähtsamad jooned järgmised: 1) jumalate temaatika on küll tähtis, kuid see realiseerub [|] Homerosest erinevalt: tähtsamad jumalused on Hermes - kaupmeeste ja varaste jumal - ning Plutos - personifitseeritud rikkus; [...] (Lotman 2001: 235-236)
Hmm.
[...] see on eelkõige Semonidese meelisteema, kelle loomingus üks paremini säilinud luuletusi kujutab endast naiste tüpoloogiat), samal ajal kui tunduvalt vähem tuleb ette jumalate jt vaimsete olevuste käsitlemist. (Lotman 2001: 237)
Peaks sellesse sisse vaatama - saaks teada, millised need 10 tüüpi naist on.
Konstabel, Kenn 2001. "Uued liblikad on tehtud tolmust ja värvidest...": Aja tõlkimisest Kaplinski "Tolmust ja värvidest" näitel. Acta Semiotica Estica I: 245-252.
Tõlkijaiks on tiitellehele märgitud autor ja Sam Hamill; viimane kirjutab eessõnas, et ta pole tegelikult selle raamatu tõlkija, vaid ämmaemand. Tõlgete algtekstid pärinevad Kaplinskilt, kuna Hamill on neid kohendanud ja inglispärastanud. Algtekstile on "selguse huvides ja autori nõusolekul" lisatud interpunktsioon; tõlke lõppvariant on autoriga kooskõlastatud. Hamill lisab veel, et teda on luuletuste rütmi ja meeleolu edasiandmisel aidanud originaalteksti kuulamine autori ettekandes.
Tõlke saamislugu on niisiis üsna keeruline; pole isegi kindel, kas me ei peaks tõlke asemel kõnelema ühe teksti kahest samaväärsest variandist. (Konstabel 2001: 245)
Variandi/invariandi küsimus tõlkega seoses, jälle (vt arutelu Sipsiku tõlkimise kohta).
Originaali tühjad vaheread on tõlkes kaotatud; neid asendavad punktid, komad, küsimärgid, ühel korral ka mõttekriips, mis seob tõlgendavalt kaks rida. Kohati on originaalile iseloomulikud ühemõtteliselt sidumata sõnajärgnevused (peale nende artikuleerimise kirjavahemärkidega) asendatud võib-olla "selgemate", kuid lähemal vaatlusel pigem ähmastavate väljenditega. (Konstabel 2001: 246)
Just sellist liitsõnalembelist proosat (nagu rõhutatud lauseosa) oleks äge kirjutada - peaaegu iga sõna võiks olla pikk liitsõna või tehniline termin ja ikkagi olla arusaadav ja täpne väide millegi kohta, mitte tähendusetu sõnakunst.
Pärast vaatepunktinihet (read "seinad puudutavad sõrmi..." ja "kord pidime ju kokku saama..." paistavad eeldavat, et "midagi uut" on juba sündinud) muudetakse aga "millegi uue" võimalus küsitavaks: [...] (Konstabel 2001: 247)
Otse liitsõnasõnastikku!
Eesti keele verbisüsteem on inglise keele omast sedavõrd erinev, et üksühene grammatiliste aegade vastavusseseadmine ei ole võimalik. See ei johtu ainult tuleviku ja kestvate aegade puudumisest eesti keeles, vaid ka sellest, et eesti keeles väljenduvad nii aeg kui aspekt rohkem süntaktiliste vahenditega (sihitise, ja osalt ka aluse kääne). Ühine inglise keelega on aga aja väljendamine leksikaalselt mitme verbi kõrvaltähendusena (saama, tulema), samuti paljude käänete/eessõnade aega väljendav kõrvalfunktsioon (eesti keeles kohakäänded, terminatiiv ja translatiiv). (Konstabel 2001: 248)
Eesti keelel pole tulevikku, hö-hö-hö.
0 comments:
Post a Comment