- Veidemann 2001. Stseen ja Kaader
- Sütiste; Salupere 2005. Eessõna
- Torop 2005. Tekst intersemiootilises ruumis
Veidemann, Rein 2001. Stseen ja Kaader. Aja- ja Tekstisemiootiline Aspekt. Acta Semiotica Estica I: 253-260.
[...] Kas see on elu või mitte?" Vaataja püüd kõrvutada ekraanil toimuvat eluga ei ole aga suunatud mitte niivõrd ekraanile, kui just inimese elu eripärale endale. Sest kinokunst rajaneb inimtunnetuse paratamatul märgilisel olemusel, seejuures tunnetuse illusoorsel aspektil. Seda illusoorsust märkame juba peeglis, kus meie vasakust poolest saab parem ja vastupidi, või siis peegelsiledal veepinnal vastupeegelduvas kujutises, mis ühelt poolt on küll tõene, teiselt poolt aga eksitav. See peegelduse kahetisus vaatab meile vastu ka realistlikult portreemaalilt või fotolt, nii et kui tahaksime end samastada pildil või fotol asetsevate figuuridega või kasvõi iseenda kujutisega, siis peaksime n-ö sisenema pilti, s.t saama ise fiktsiooni osaks. (Veidemann 2001: 253)
See ümberpööratus on küll "märgiline", aga seda väga marginaalselt.
Kui kujutleme nüüd, et filmi aluseks on stsenaarium, mis ise on juba elu jäljend, fiktsioon, siis võime öelda, et iga film algab tegelikult liikumatusest ja lõpeb liikumatusega, ehk teisisõnu film on ka ise justnagu elu - kahe ajatuse, kahe igavese surma vahel, neist üks see surm, mis on enne sundi, ja teine too surm, mis järgneb elule. Film parafraseerib seega kogu oma olemusega Artur Alliksaare ühe kuulsama luuletuse Aeg värsiridu:Ei ole paremaid, halvemaid aegu.(Veidemann 2001: 254)
On ainult hetk, milles viibime praegu.
Specious present.
Kuid ajasemiootilises paradigmas (Nöth 1995: 414-418) on [|] stseen rohkem kui üksnes mängupaik, kus siis vaatlejate ees etendatakse, s.t. taasluuakse elu. Ajasemiootiliselt on stseen defineeritav kui koht enne aega, mis aga ometi sisaldab ajavõimalust. Stseen on aja modelleerija ehk modellant. Stseen on aja staatiline märk, mis aga oma modelleeriva loomuse tõttu sisaldab viidet liikumise võimalikkusele. (Veidemann 2001: 254-255)
Ruumisemiootika väikeõde.
Modelleerimine ise on juba protsess, modellant on siis selle protsessi käivitaja, modelleerimise tulemuseks on mudel. Mudelit defineerivad Thomas A. sebeok ja Marcel Danesi kui "vormi, mida on kujutatud või tehtud mõne füüsilise meediumi abil, tähistamaks objekti, tegevust, juhtumit, tunnet jne, mida võib mõista kui referenti, või tähistamaks sarnaste või üksteisega seostatud objektide, situatsioonide, tunnete klassi, mida võib mõista ka kui referentsiaalset dominiooni (mõjutuste ja toimingute sfääri) (a model can be defined as a form that has been imagined or made externally (through some practical medium) to stand for an object, event, feelinc, etc, known as a referential domain) (Sebeok; Danesi 2000: 2). (Veidemann 2001: 255)
Domeen, domiinium, dominioon.
Kohavaim - genius loci - on koha (psühholoogiline) aegruumistamine. Koht täidetakse ajaga. Kohast saab (elu)ruumi osa, kui seda mõistetakse ajas. Koht ise on aga üksnes puhas võimalikkus. (Veidemann 2001: 256)
Madis Kõiv on kõnelnud, et inimene on ennekõike koha-lik ja alles siis aja-lik. Selgi juhul rõhutatakse koha eelnevust ajale. Inimene sünnib teatud kohta, ta sünnib koos kohaga, millest tema eluajal saab eluruum. Sedasama võib kohaldada stseenile kui mängupaigale: tegelased, rekvisiidid, kogu mäng asetatakse teatud kohta, mäng sünnib koos kohaga, millest etenduse käigus saab mänguruumi.
Juba Augustinus täheldas, et aeg on teadvuse laiendus (Augustinus 1993: 283). Ajastus on seega mitteteadvus, mis aga ei tähenda aja eitust, vaid seda, et mingi koht pole veel teadvusse ulatunud. Teadvus on käsiteldav siin ruumi analoogina. Need kohad, locus'ed on ümbritsetud mäletamisest. Mäletamine on koha "ajastamine" või aja "kohandamine". (Veidemann 2001: 256)
Kenad sõnamängud. Pole kindel kui sisukad.
Nõnda võime siis öelda, et enne, kui elu peatatakse hetkes, enne kui elu fikseeritakse ehk "surmatakse", "tasalülitatakse", "tasapinnastatakse", selleks et neid hetki uuesti ajareaks kokku liita ehk siis taaselustada, leiab filmikunstis aset mitu valikut, mille käigus otsustatakse, mis väärib taaselu, mis mitte. (Veidemann 2001: 257)
Taaselustatus. Võib olla selline liitsõna, mida läheb edaspidi vaja (nt rääkides mõne nähtuse uuestiilmnemisest vms).
Selle pildi tähendus avaneb nagu iga ikooniline märk, kontinuaalses tervikus. Kujundlikult võiksime seda näha mingis ringis hajusalt liikuvate osatähendustena (t1, t2, t3), mis siis vastastikuses üleminekus, põimingus moodustavad selle ringi terviktähenduse. Nii avaneb näiteks iga maali, aga ka foto tähendus, millel pildi erinevad osad, varjundid, figuurid, faktuur, värvid moodustavad lahutamatu tervikteksti. (Veidemann 2001: 258)
"Terviktähendus" on üsna loomulik mõiste; "osatähendust" ei kujuta (veel) ette, kuidas kasutusse panna.
Film ongi valgustumine, valguse mängu jäädvustus, üksainus refleksioon. Valgus, nagu teame füüsikast, on absoluutne aeg, aja etalon, piirväärtus. Eksistentsiaalne aeg omakorda on valgusesähvatus, milles kõik on ühes hetkes läbinähtav, umbes nagu välgulöögis, ent sellegipoolest illusioon. Välgusähvatuses avanev maailm on meie kogemuses iseäranis lummav ja kummituslik. Stseenis on kõik valmis, aga ilma oleva valguseta. (Veidemann 2001: 259)
Valguse ja aja seos on küll mulle tundmata. Valguskiirus?
Sütiste, Elin; Salupere, Silvi 2005. Eessõna. Acta Semiotica Estica II: 7-10.
Eesti Semiootika Seltsi väljaande Acta Semiotica Estica esimese numbri ilmumisest on möödunud neli aastat. Paus on olnud pikk, kuid täna võib öelda, et see pole olnud tingitud seltsi tegevuse hääbumisest või kirjutajate-toimetajate jõuetusest, vaid pigem vastupidi: need aastad on olnud kasvamise ja jõukogumise aeg. Loodame, et järgmine number ennast nii kaua oodata ei lase; edaspidi on plaanis muuta väljaanne perioodiliseks. (Sütiste; Salupere 2005: 7)
Perioodiliseks ta saigi. Kaks aastakümmet hiljem on numbreid ikka veel (napilt) alla 20 ja (veel) võimalik otsast peale läbi lugeda.
Acta Semiotica Estica teise numbrisse koondatud artiklid annavad tänapäevasest semiootilisest uurimistööst üsna kaleidoskoopilise pildi. Seejuures on üllatav, et kuigi valdkonnad on erinevad ning autoritele ei antud ette mingit ühtset teemat, puudutatakse enamikus artikleis ühest või teisest aspektist kommunikatsiooni ja identiteedi küsimusi. (Sütiste; Salupere 2005: 7)
Mina ise ja teistega suhtlemine - suhteliselt universaalsed teemad.
Sellele sekundeerib Kaie Kotov, kes väidab, et kuigi kultuuriprotsessi kaks aspkti - identiteediloome ja enesekirjeldus - on omavahel lahutamatult seotud, on nende eristamine kultuuri uurija jaoks metodoloogilise tähtsusega. Autor rõhutab, et analüüsides kultuurilise identiteedi kujunemist ja selle manifestatsioone kultuuritekstides, on vajalik teha vahet individuaalse ja kollektiivse ning tegeliku ja deklareeritud identiteedi vahel. (Sütiste; Salupere 2005: 8)
Sellele kohtasin hiljuti isegi viidet (vt Shahmardan 2023: 15).
Tuntud itaalia päritolu biosemiootiku Dario Martinelli põhjalik ja haarav sissejuhatus antropoloogilisse zoosemiootikasse paneb meid mõtlema selle üle, kust õieti jookseb piir "inimese" ja "looma" vahel ja kuivõrd on see piir määratletud kultuuriliselt. Autor positsioneerib zoosemiootika üldisel distsiplinaarsel väljal selle antropoloogilise allharu, selgitab mõiste "loom" olemust ja kirjeldab inimese ja teiste loomade vaheliste suhete tüüpe. Autor näitab kujukalt, et määratledes looma, määratleme ühtlasi ka seda, kes oleme meie, inimesed, kuna suurem osa meie inimidentiteedist põhineb suhtel teiste loomadega. (Sütiste; Salupere 2005: 8)
Võib-olla isegi kasulik minu käesoleva uurimuse jaoks: Stapledoni loomingus on piir inimese ja looma vahel üsna hägun - inimrass muutub miljonite aastate jooksul mitmeks mitte-inimesest loomaks (hüljeselaadseks, linnulaadseks, kariloomaks, kiskjaks, jne) ja tagasi "inimeseks" (tema "Viimased Inimesed" on loomalike tunnustega, eksplitsiitselt nagu Vana-Egiptlaste jumalad).
Berk Vaher avab oma-võõra problemaatika uue tahu "eksootika" mõistet kaardistades. Vaadeldes George Psalmazari kirevat eluteed ja loomingut, väidab ta, et see avardas märkimisväärselt ettekujutust eksootikast kui kirjanduslikust žanrist ja autopoeetilisest aktist. (Sütiste; Salupere 2005: 8)
Kummalisel kombel polegi varem midagi Berk Vaheri sulest lugenud.
Kristi Jõeste, nagu eelmisegi artikli autor, tegeleb eeskätt kultuurimälu ühe ilminguga: siinses artiklis on selleks Kihnu kördid. Lähtudes oma analüüsis semiootika klassikust Charles Morrisest, vaatleb autor Kihnu körte kui semiootika objekte ning püüab nende juures rekonstrueerida semioosi kolme mõõdet. (Sütiste; Salupere 2005: 9)
Uu, lõpuks midagi Morrisega.
Lõpetuseks üks terminoloogia-alane märkus: käesolevas kogumikus on ühtlustatud mõiste 'semioos' kirjapilt. Lähtudes eesti kirjakeele tavadest, on sõnakuju 'semioosis' asemel eelistatud vormi 'semioos'. Meenutades Acta Semiotica Estica eespool loetletud ülesandeid ja eesmärke, on see üks samm eestikeelse semiootikaterminoloogia ühtlustamise suunas. (Sütiste; Salupere 2005: 10)
Nüüd siis tean millal see muutus aset võttis.
Torop, Peeter 2005. Tekst intersemiootilises ruumis. Acta Semiotica Estica II: 11-20.
Film kinos ja DVD-versioonis võib olla erineva pikkusega. DVD võib pakkuda väljajäetud kaadreid ja lõike, proovivõtteid jne. Loomeprotsess on muutunud marketingi osaks ja tekst pihustub meedias juba enne valmimist. Nii kaob algteksti ehk prototeksti tavapärane staatus ning tuleb leida uusi vahendeid holistliku analüüsi realiseerimiseks. Mitte kõik tekstid ei paikne kultuuris enam piiritletud tervikutena ning difuusne loomeprotsess läheb tihti üle difuusseks retseptsiooniprotsessiks enne teksti enda teadvustumist kultuuris immanentse tervikuna. (Torop 2005: 11)
Paneb mõtlema Youtube'i filmiarvustustele. Mõnikord võib nende kaudu teada mõne filmi kohta rohkem kui üldse vaja oleks sealjuures ilma, et filmi ennast täispikkuses näinud oleks. Mõni film jääbki vaatamata, sest see on juba nii läbinämmutatud, äraanalüüsitud ja lõputute stampnaljadega (nt "It's morbin time") surnuks taotud, et pole nagu mõtet raisata aega filmi enda peale.
Kultuurisemiootika üks võtmemõisteid on teksti mõiste. Seejuures on tekst korraga ontoloogiline ja epistemoloogiline mõiste. (Torop 2005: 11)
Tekstil on keha ja tekstil on vaim. (On tekstil ka hing?)
Kõigepealt on tekst ruum, milles teksti materjalina manifesteerub mingi keel ja materjali struktuur muutub teksti struktuuriks. Verbaalsete tekstide puhul on loomulik, et keeletasandil foneemidest lauseteni muutuvad ka tekstitasanditeks. Kuid keele liigendusloogika ei sobi filmi või maalikunsti tekstidena käsitlemiseks. Kuigi kultuurisemiootika tunneb aega, mil keeleühikuid foneemidest sõnade ja lausungiteni otsiti väga erinevates kunstiliikides, ei osutunud see lingivistilise käsitlemise universaliseerimine produktiivseks. (Torop 2005: 12)
Arutelu sellest liigendusloogikast esines ka esimeses köites: vt Kõnno 2001: 62 ja Maimets 2001: 106.
Eesti keel, romantismi keel, žanri keel, autori keel ühelt poolt ja teose kompositsiooniline või narratiivne ülesehitus teiselt poolt. (Torop 2005: 12)
Juba liigagi tuttav järjestus. (A la Jakobsonil luulekoolkonna keel.)
Kolmanda etapina võib nimetada teksti käsitlemist keelt loova mehhanismina ehk dialoogilise tervikuna. J. Lotman asendas teadlikult retseptsiooni mõiste suhtlemise mõistega ja rõhutas nii teksti dialoogilist aktiivsust. Teksti kohtumisel vastuvõtjaga võib olla korraga või eraldi mitu erinevat suhtlemistasandit: tekst kuis õnum tähendab suhtlemist saatja ja vastuvõtja vahel, tekst kui kollektiivse kultuurimälu kandja tähendab suhtlemist kultuuritraditsiooni ja auditooriumi vahel, tekst kui isiksuse kujunemist mõjutav vahendaja tähendab lugeja suhtlemist iseendaga, tekst kui iseseisev intellektuaalne moodustis ja sõltumatu dialoogipartner tähendab lugeja suhtlemist tekstiga, ja tekst kui täisväärtuslik osaleja kommunikatsiooniaktis tähendab suhtlemist teksti ja kultuurikonteksti vahel (Lotman 1990b: 276-277). (Torop 2005: 12-13)
See nö "Lotmani kommunikatsioonimudel", mida kujutasin kunagi ammu siin järgnevalt:
See muutus on kirjas juba Tartu-Moskva kultuurisemiootika teesides:Määratledes kultuuri teatud sekundaarse keelena toome sisse mõiste "kultuuritekst", s.o tekst antud sekundaarses keeles. Kuna see või teine loomulik keel sisaldub kultuuri keeles, kerkib küsimus loomuliku keele teksti ja kultuuri sõnalise teksti suhestatusest. (Ivanov jt 1998: 70)1973. aasta teesides on oluline ka osa-terviku suhe: "Teksti suhestatus kultuuriterviku ja selle koodide süsteemiga väljendub asjaolus, et üks ja seesama teade võib erinevatel tasanditel esineda teksti, teksti osa või tekstide kogumina" (Ivanov jt 1998: 65-66). (Torop 2005: 13)
Võib-olla üks huvitavamaid küsimusi. Konkreetsed näited on tsitaadid - neid argikõnesse põimides võib tekkida küsimus, kas tegu on lihtsalt loomuliku keele lausungi või nö "meemiga". Hiljuti küsisin autohuvilistelt jutu sees, kas nad on väikeperelaenu juba võtnud ja kuna nad hakkasid seda tõsiselt diskuteerima, pidin igaks juhuks kontrollima (üle küsima), kas nad said ikka aru, et ma tegin halba nalja ja viitasin Tulnukale.
Kultuuris on tekkinud retseptsiooni- ja loomisprotsesside segunemine. Mustand või katkend veel valmimata teosest viiakse teadlikult vastuvõtjani marketingiprotsessis või eelreklaamina. See, mis varem oli tekstoloogia ehk loomisprotsessi rekonstrueerimise valdkonda kuuluv, on nüüd osa teksti funktsioneerimisest kultuuris. Tekst paigutub seega suurde intersemiootilisse ruumi ja tema analüüsimine nõuab tema loomise, ülesehituse ja vastuvõtu kompleksset vaatlemist. Seega on tekst protsess intersemiootilises ruumis. (Torop 2005: 14)
Mingil määral on seda ehk alati esinenud. Vt näiteks Sebeoki ümberjutustust sellest, kuidas semiootikat käsitlev osa Locke'i essees esimeses käsikirjas ei olnud (Randviir; Sebeok 2001: 15) või millise pedantsusega viidatakse Kanti Puhta Mõistuse Kriitika esimesele ja teisele (täiendatud) väljaandele.
Vene luuletaja ja mõtleja Ossip Mandelštam on kirjutanud mustandi jäävusest: "Mustandid ei hävi kunagi. Luules, plastikas ja üldse kunstis ei ole valmis asju [...] Seega on mustandi jäävus teose energeetika säilimise seadus" (Mandelštam 1967: 27-28). (Torop 2005: 15)
Lõpuks sai viide külge poogitud sellele loengutes nii sageli kuuldud ütlemisele, "Käsikirjad ei põle" (vms).
Kui aga lähtume juba loodud tekstist, mis satub kultuuri intersemiootilisse ruumi, siis ta saab alg- ehk prototekstina aluseks lõputule hulgale metatekstidele, ta loob intertekstuaalseid ja muid seoseid ning lõpuks kaotab ta oma ontoloogilised piirid. Tekstist saab kultuuris mentaalne hajutatud tervik. Hinnates teksti lähtuvalt retseptsioonist, saame ühelt poolt hinnata teksti tõlgitavust teisteks tekstideks ja teistesse märgisüsteemidesse prototeksti ja metateksti võrdluse kaudu. Kui aga tahame uurida retseptsiooniprotsessi kui tervikut, muutub esialgne prototekst sisuliselt arhimetatekstiks, see tähendab metatekstide põhjal rekonstrueeritavaks olematuks tekstiks. (Torop 2005: 16)
Kui lugeda piisavalt palju Tammsaare kohta siis pole vaja Tammsaaret ennast lugedagi... (Lugege ikka.)
Üks asi on kultuuri tegelik toimimine ja retseptsiooniprotsessi diversiteet. Teine asi on analüütiku huvi teksti kui kunstilise terviku saatuse vastu kultuuris ja teksti olemusliku immanentse spetsiifika kõrvutamise vastu teksti kui kultuuriteksti ehk kultuuri poolt omaksvõetud teksti spetsiifikaga. Teksti vastuvõtmine kultuuri ja teksti loomine on mõlemad autokommunikatiivsed protsessid. Kultuuri autokommunikatiivsus ei erine palju individuaalse looja autokommunikatiivsusest. Kummalgi juhul ei tea me täie kindlusega, kas tegemist on mnemoonilise autokommunikatsiooniga ehk teadaoleva teatamisega muus vormis või teises märgisüsteemis või avastava autokommunikatsiooniga ehk uute korrelatsioonide tekitamisega mälus olevaga. Mõlemad autokommunikatiivsed protsessid on ka integratiivsed. Individuaalne autor integreerib mustandid lõpptekstis. Kultuur integreerib metatekstid mentaalseks tervikuks. (Torop 2005: 16)
Autokommunikatsiooni hunnikusse. Üks väheseid põlis-lotmanlikke käsitlusi, milles (üksik)isiksuse ja kultuuriterviku isomorfism on paigas: üksikisik avaldab käsikirja, tekib lõpptulemus (avaldatud tekst); kultuuris on sama protsess hajastatum, aga samaväärne: teksti lõppsaatus on see, mida sellest kirjutatakse (metatekstid), ehk väga konkreetselt öeldes, see, mida juturobot (nt ChatGPT) välja sülitab, kui temalt mingi teksti kohta küsida.
Kultuuri intersemioosiline aspekt tuleneb erinevate kunstiliikide märkide ja keelte ehk märgisüsteemide osalisest kattumisest. See võib avalduda mitmel tasandil: 1) nende keelte ja neis loodud tekstide eraldi eksisteerimine (näiteks filmi ja teatri puhul); 2) ühe teksti samaaegne eksisteerimine erinevate tekstidena (nagu romaan, film, etendus, pilt jne) - mentaalne interferents; 3) teksti projitseeritus presupositsioonilisele tekstile või intertekstilisele taustale. (Torop 2005: 17)
Stephen Fry loeb Harry Potteri audioraamatut kõrva, aga vaimusilmas mängivad samal ajal Warner Bros' filmid.
Tulemuseks on märkide funktsionaalse liigitamise vajadus väljaspool märgitüüpide tavalist klassifitseerimist. Äratuntavusest lähtuvalt on otstarbekas eristada aprioorseid ehk üldtuntud märke, protsessuaalseid ehk autorilikke, kontseptsiooni kandvaid ja tihti ad hoc märke. Lisaks tuleb eristada aposterioorseid ehk teksti kui terviku mõtestamisest tulenevaid märke. (Torop 2005: 17)
Võib-olla just siin oleks mõttekas proovida teha midagi Spinoza märgiteooriaga - st tema käsitlusega ideede adekvaatsusest ning universaalsetest, harjumuspärastest ja intuitiivsetest mõistetest.
Funktsionaalne aspekt võimaldab jälgida kultuurilisi autokommunikatiivseid märgiprotsesse ja transformatsioone, näiteks protsessuaalsete ehk autorimärkide tõlkimist aprioorseteks ehk konventsionaalseteks, seda nii verbaalse märgi tõlkimisel verbaalseks kui verbaalse märgi tõlkimisel visuaalseks või audiovisuaalseks. (Torop 2005: 17)
Kahjuks ei saa selle märkuse sisust aru. Kas midagi sellist, kuidas mõne autori mõni iseärasus saab kultuurimärgiks (a la "Rosebud")?
Intersemiootilise ruumi eripäraks ongi nii mitmekordne lugemine kui mitmekordne interpreteerimine samaaegselt erinevate märgisüsteemide abil. Ülelugemine ja interpreteerimine intersemiootilises ruumis on võrreldav Roman Jakobsoni kirjeldatud intersemiootilise tõlkega. Kuid tõlkeprotsesside samaaegsus kultuuris tõstatab küsimuse ühelt poolt konkreetse intersemiootilise tõlke vastuvõtu pertseptiivsest [|] ühtsusest, kuid teiselt poolt ka pertseptiivsest ebamäärasusest kui transformatsioonide segunemise tulemusest kultuuris. Nii üksiku teksti või tema intersemiootilise transformatsiooni tasandil kui kõigi võimalike transformatsioonide tasandil on põhjust meenutada Nelson Goodmani sõnu: "Kontseptsioon ilma pertseptsioonita on tühi, pertseptsioon ilma kontseptsioonita pime" (Goodman 1978: 6). Kontseptualiseerimine, de- ja rekontseptualiseerimine on kultuuris võrdselt võimalikud ja sõltuvad kultuuriliste autokommunikatiivsete protsesside eripärast, s.t sellest, kuidas tekste, tekstitüüpe ja nende transformatsioone mõtestatakse. (Torop 2005: 17-18)
Siin samamoodi tundub olevat mingi äge iva, mis jääb keerulise sõnastuse tõttu koheselt kättesaamatuks.
Kultuurianalüüsi osaks on ka tuntud mõistete arendamine ning tekst kui kultuurisemiootika võtmemõiste vajab samuti värskendamist. Tekst kui operatsionaalne mõiste vajab täpsustamist sõltuvalt tema paiknemist kultuuris. Tekst kui piiritletud, struktuurne ja sidus tervik on vaid algmõiste. Kultuuriteksti mõiste on dünaamilisem ja haarab endasse nii teksti võimaluse olla kultuuri osa kui kultuuri võimaluse olla tekst ehk tekstina kirjeldatud. Muidugi on kultuuritekst ka kommunikatiivne mõiste. Kirjeldus komplitseerub, kui lähtuda metakommunikatsioonist. Üheks uueks parameetriteks no mentaalne tekst ehk teksti kuiprototeksti ja temast lähtuvate metatekstide kooslus, mis aktualiseerub mälupildina ja mille eripära sõltub kommunikatsioonikanalite hierarhiast kultuuris. Mentaalne tekst on raskesti analüusitav koondtekst kollektiivses või individuaalses mälus. Sama metakommunikatiivset situatsiooni on võimalik kirjeldada ka kui komplementaarset teksti, milles on oluline teksti ja eri tüüpi metatekstide kooseksisteerimine kas teksti sees (kommentaarid, illustratsioonid, eessõna jne) või tekstist väljas (kriitika, reklaam, paroodia, ekraniseering jne). (Torop 2005: 18)
Tänavuseid bakalaureusetöid lugedes (vt juunikuu sissekandeid) jäin päris mitmel korral peatume selle juurde, et tudengid üritavad ühel või teisel (jalgratast-leiutaval) viisil sõnastada kultuuriteksti mõistet. Ka siin, tundub, jääb asi üsna häguseks ja antud on küll head soovitused, aga ainult soovitused.
Mustand on pertseptiivne ja mentaalne tervik, mis peegeldab loominguprotsessi ja lubab heita pilgu loomise saladustesse, kuna protsessi lõpptulemus on teada. (Torop 2005: 19)
Nüüd ei leia üles, kust sellise väljendi üles korjasin, aga: mustandil on loominguprotsessi suhtes peegeldusfunktsioon.
0 comments:
Post a Comment