Tähenduseline

	Acta Semiotica Estica
Pöördumisvormel	Tähenduseline	Teatav sümbolese →

• Maran 2005. Mimikrist liikidevahelise kommunikatsiooni kontekstis
• Martinelli 2005. Sissejuhatus antropoloogilisse zoosemiootikasse
• Kütt 2005. Maarahva pühade puude ja puistutega seotud käitumisnormid

---

Maran, Timo 2005. Mimikrist liikidevahelise kommunikatsiooni kontekstis. Acta Semiotica Estica II: 117-134.

Kommunikatsioon kui kahe osalsie kokkupuutel toimuv informatsioonivahetus tõusis teaduse huvisfääri 1940. aastatel. Mõningaid uuringuid oli selles vallas tehtud ka varem, näiteks Harold D. Lasswelli tööd 1920. aastatel, mis keskendusid kommunikatsiooni rollile propagandas ja ajakirjanduses. Tema 1927. aastal ilminud raamatut Propaganda Technique in the World War peavad mitmed autorid kaasaegse kommunikatsiooniteooria alguseks. Samuti püsib Lasswelli formuleeritud küsimus kommunikatsiooni olemuse kohta: "Kes ütleb kellele mida millises kanalis ja mis tulemusega?" täneseni rohkesti tsiteerituna (Mattelart, Mattelart 1998: 25-29). (Maran 2005: 118)

Minu kogemuses võib kommunikatsiooniteooria-laadseid käsitlusi ja märkusi leida juba vähemalt 19. sajandi lõpust, aga sellise konkreetse vormi, millisena ta 1950ndatel konkretiseerus, võttis ta tõesti alles 20. sajandi teisel kolmandikul. Lasswelli võiks siiski kunagi ka lugeda.

Uuringute säärane lähtekoht [|] mõjutas paratamatult autorite arusaama kommunikatsioonist, näiteks oli Shannoni järgi kommunikatsiooni põhiküsimuseks "ühes punktis valitud teate kas täpne või ligikaudne taasloomine teises punktis" (Shannon, Weaver 1963: 31). (Maran 2005: 118-119)

Üsna... krüptoanalüütiline.

Shannon-Weaveri kommunikatsioonimudeli illustreerimiseks sobivad hästi ka eluslooduses toimuvad kommunikatsiooniaktid, näiteks teadete edastamine spetsiaalsete lõhnaainete - feromoonide - abil liblikate vahel. Nii kodeeritakse emase ööliblika tammekedriku (informatsiooni allikas) valmisolek paaritumiseks (teade) spetsiaalsete lõhnanäärmete poolt (edastaja) liigispetsiifilisteks lõhnaaineteks - feromoonideks (signaal), mis läbi õhu kandudes (kanal) on avatud temperatuuri kõikumistele, sademetele ja teistele lõhnadele (müra). Kui feromoonimolekulid puutuvad isase liblika harjaselisi tundlaid (vastuvõtja), dekodeeritakse see putuka närvisüsteemis teateks, millest lähtudes saab isane tammekedrik (sihtpunkt) teha käitumusliku otsuse edasise lennusuuna kohta. (Maran 2005: 120)

Väga kena näide.

Tulenevalt praktilisest vajadustest erinevates teadusharudest, eelnkõige sotsiaalteadustes, heideti Shannon-Weaveri käsitlusele ette kommunikatsioonimudeli ühesuunalisust ja ranget jagunemist saatjaks ja vastuvõtjaks ning sellega kaasnevat saatjapoolset kontrolli vastuvõtja üle. Kommunikatsiooni lineaarsust ja ühesuunalisust osutus võimalikuks vältida, kui mudelisse lisati vastuvõtjalt saatjale suunduv tagasiside (feedback). Selle mõiste ilmumine kommunikatsioonikäsitlustesse oli küberneetika otsene panus ja mõjutus (Wiener 1948). Küberneetilistes süsteemides võimaldab tagasiside reguleerida süsteemi olekut süsteemis eneses või väliskeskkonnas toimuvate muutuste põhjal ja tagada seeläbi homöostaasi, kommunikatsiooni puhul aga lubab saatjal kohandada edastatavaid teateid ja kommunikatiivset aktiivsust vastavalt vastuvõtja reageeringule. Metatasandil lubab tagasiside aga ka kommunikatsioonisüsteemis kasutatavate teadete kohandamist ja valikut nende vahel, mis pikemas perspektiivis toob kaasa märgisüsteemide arengu. Erinevalt küberneetilistes süsteemides toimuvast kausaalsusest tagasisidest interpreteerib vastuvõtja kommunikatsiooni käigus edastatavat teadet aktiivselt ja toimib oma interpretatsioonist lähtuvalt, mistõttu on tagasiside puhul kommunikatsioonil igal juhul tegemist semiootilise nähtusega. (Maran 2005: 120)

Just see teadete kohandamine esineb ka Rueschi ja Batesoni metakommunikatsiooniteoorias: nt kui vastuvõtja annab kinnitava signaali (tagasisidestab "ma sain aru"), siis võib lõpetada sama teate edastamise - võib olla kindel, et see jõudis kohale. Väga üldine, aga ikkagi oluline innovatsioon teoreetilisel tasandil.

Tagasiside intensiivne ja mõlemasuunaline kaasamine kommunikatsioonimudelitesse võib uurija viia ka küsimuseni, et mil määral on üldse põhjendatud kommunikatsioonis osalejate jaotamine signaali [|] saatjaks ja vastuvõtjaks. Sellele on tähelepanu pööratud näiteks inimestevahelise verbaalse kommunikatsiooni uurimisel (nt Steward 1978). Dialoogivormis toimuva kommunikatsiooni puhul liiguvad teated mõlemas suunas, kusjuures nende seotus eelnevate teadetega varieerub teatest teatesse. Säärasel juhul täidavad kommunikatsioonis osalejad vaheldumisi nii saatja kui ka vastuvõtja rolle. Seda tüüpi kommunikatsiooniliste olukordade kirjeldamiseks on välja pakutud mitmesuguseid tsüklilisi kommunikatsioonikäsitlusi (nt Schramm 1954: 8). (Maran 2005: 120-121)

Paneb mõtlema nendele kultuurile, milles vestlusnorm on samaaegne rääkimine. Mu hiljutiste lemmiklugude hulgas on üks kurioosne näide sellisest kunstilisest võttest: Onry Ozzborni ja Heddie Leonne "Voicemail"-is räpivad nad kohati samaaegselt.

Esimeseks põhjuseks, mis tingib semiootilise lähenemise kaasamise kommunikatsiooni kirjeldamisse, võib olla arusaam, et kommunikatsiooni toimumise eelduseks üleüldse on tähenduslikult organiseeritud ja säärasena kategoriseeritud subjektiivsete reaalsuste olemasolu saatjal ja vastuvõtjal. Nii tähenduslike teadete formuleerimiseks kui ka nende vastuvõtmiseks ja interpreteerimiseks peavad kommunikatsioonis osalejad olema võimelised ümbritsevat keskkonda tajuma diskreetsetes kategooriates. (Maran 2005: 121)

Inimestel ei ole Stapledoni Marslastega võimalik suhelda, sest nende radioaktiivne kommunikatsioon ei ole diskreetne.

Üheks võimaluseks, mis lubab saatjal ja vastuvõtjal omada ja jagada adekvaatset teadmist teadete ja nende tähenduste seoste kohta, on ühine kogemus kas varasematest kommunikatsiooniaktidest või objektidest ja olukordadest, millega edastavad teated seonduvad. Nii kasutab Wilbur Schramm (1954: 6) kommunikatsiooni kirjeldamiseks kogemusvälja (Field of experience) mõistet. Tema väite kohaselt peab selleks, et kommunikatsioon oleks tulemuslik, saatja kogemusväli osaliselt kattuma signaali vastuvõtja kogemusväljaga. (Maran 2005: 122)

See, millele ma ise ei ole olnud võimeline lähenema, sest mul on selleks väga kohmakas vahend: Morrise ja Rueschi "kommunisatsioon".

• Schramm, Wilbur 1954. How communication works. — Schramm, Wilbur (ed.), The Process and Effects of Mass Communication. Urbana: University of Illinois Press, 3-26. [Internet Archive]

Semiootikutest toetab ühise arusaama esinemist ja kujunemist kommunikatsioonis näiteks Charles Morrise määratlus:

Mõiste 'kommunikatsioon' [...] katab igat juhtu, millega tekitatakse ühisosa, s.t kus teatud omadus tehakse ühiseks paljudele asjadele. [...] Kommunikatsioon [...] on märgikasutus, mis õhutab vastuvõtja [communicatee] märgikäitumist muutuma sarnaseks saatja [communicator] omale. (Morris 1971: 195-196)

Mõistagi leidub veel mitmeid teisi viise kommunikatsiooni määratlemiseks, mis lähtuvad suuresti erinevate teadusharude ja paradigmade eelistustest ning uurimisobjektide poolt tingitud erivajadustest. (Maran 2005: 123)

Sarnasele järeldusele tuleb Roman Jakobson oma koodivahetuse (code switching) käsitlusega: selleks, et võõrast inimesest, kelle keel on natuke erinev, aru saada, tuleb leida tema sõnadele omad vasted ja talle tema sõnadega vastu tulla.

Nii kirjeldab kommunikatsiooniteoreetik Frank E. X. Dance kommunikatsiooni mõistet, eristades eri valdkondade kirjanduse analüüsi põhjal selles 15 kontseptuaalset komponenti: 1. sümbolid, verbaalsus, kõne; 2. mõistmine; 3. interaktsioon, vahekord, sotsiaalne protsess; 4. määramatuse väljendamine; 5. protsessuaalsus; 6. ülekanne, edastamine, vahetus; 7. seotus, kokkuköitmine; 8. ühisosa loomine; 9. kanal, kandja, vahend; 10. mälestuste dubleerimine; 11. selektiivne vastus, muutus käitumises, reageering; 12. stiimul, ajend; 13. intentsionaalsus; 14. aeg, koht, olukord; 15. mõju (Dance 1970: 204-208). (Maran 2005: 123)

3. on näha, et originaalis oli "interaction, intercourse" ja viimasele ei ole head vastet (neist mõistetest vt Carr 1923); 7. kõlab nagu Malinowski ja teiste vanaaegsete "bonds of union"; 10. on peaaegu juba nagu Rueschi tõlgendus kommunisatsioonist.

• Dance, Frank E. X. 1970. The "concept" of communication. The Journal of Communication 20: 201-210. DOI: 10.1111/j.1460-2466.1970.tb00877.x [Wiley]

Näiteks kasutavad samasse liiki kuuluvad väikelinnud sama struktuuriga hoiatushäälitsusi (süntaktiline aspekt), et tähistada ohtliku elusolendi (semantiline aspekt) ilmumist lähikonda (pragmaatiline aspekt). (Maran 2005: 125)

Näide, mille üle mul tuleks vaagida kui ma lõpuks jõuan Morrisega lähemalt tegelemiseni.

Kommunikatsiooniakti mõistmine mitte saatja ja vastuvõtja ühekordse kokkupuutena, vaid olukorrana, mille piirid ja mõju ulatuvad tänu ajalistele kordustele konkreetsest kommunikatsiooniaktist kaugele väljapoole, pakub avaramaid võimalusi kirjeldada eluslooduses toimuvat lävimist. See lubab vastata kriitikale, mida on kommunikatsiooniteooria raames tehtud biokommunikatsiooni ja eriti liikidevaheliste suhete kirjeldamise aadressil nende eripärade tõttu. Nii on väidetud, et pole alust kirjeldada kommunikatsioonina olukordi, milles saatja on passiivne ega näita üles mingit omapoolset intentsiooni teate edastamiseks (Mackay 1975: 5), nagu see on näiteks kehakattes kinnistunud hoiatusvärvuse puhul. Nähes aga kommunikatsiooniakti osana ka evolutsiooni käigus kujunenud elusolendite omadusi, võib saatja passiivsust iseenesest mõista kui kommunikatiivset strateegiat, mis tihtilugu kaasneb vastuvõtja suurema aktiivsusega (näiteks toitu otsivad kiskjad). (Maran 2005: 128)

Kummalisel kombel ei tunne mingit vajadust siin kobiseda "kommunikatsionaliseerimise" üle; seda teen siis, kui antropomorfeeritakse midagi elutut, agentsusetut, et selle peal Jakobsoni funktsioone rakendada (a la mitte-töötava ja üldse koleda purskkaevu faatiline funktsioon linnaruumis).

Küberneetika algusaegadest saadik on olnud kasutusel eristus positiivse ja negatiivse tagasiside vahel. Neist esimene on protsesse lubav või soodustav - näiteks annab vastuvõtja saatjale teada, et kommunikatsioon on õnnestunud või et teadet on mõistetud. Teine on aga protsesse pidurdav või keelav - vastuvõtja teavitab (tahtlikult või [|] tahtmatult) saatjat kommunikatsiooniakti ebaõnnestumisest. Mõlemal, nii positiivsel kui negatiivsel tagasisidel, on mõju edasiste kommunikatsiooniaktide kujunemisele ning kommunikatsioonis kasutatavate märgisüsteemide arengule. Lihtne näide: inimestevahelise verbaalse kommunikatsiooni puhul toob vastuvõtja tagasiside, nagu "Arusaadav!" või "Hea mõte!", suure tõenäosusega kaasa saatja otsuse samasugust teadet edaspidigi kasutada, samas kui vastuvõtja reaktsioon "Mis jama sa ajad!" paneb ilmselt saatja otsima teistsuguseid ja täpsemaid viise enda arusaadavaks tegemiseks. (Maran 2005: 131-132)

Kasulik eristus faatika jaoks.

---

Martinelli, Dario 2005. Sissejuhatus antropoloogilisse zoosemiootikasse. Inimeste ja teiste loomade vahelise suhte semiootiline käsitlus. Inglise keelest tõlkinud Elin Sütiste. Acta Semiotica Estica II: 135-152.

Minu arvates tuleks zoosemiootika raames eristada vähemasti kaht peamist haru, ning mõlemad tuleks omakorda jagada kaheks allharuks. Ühelt poolt viidatakse siin zoosemiootikale traditsioonilises tähenduses, s.t kui distsipliinile, mis tegeleb käitumusliku "kommunikatsiooniga" ning kasutab selleks semiootika kõige levinumaid teoreetilisi vahendeid. Seda haru nimatan ma etoloogiliseks zoosemiootikaks. Etoloogilise zoosemiootika sees saab omakorda eristada traditsioonilist ja kognitiivset voolu. Esimesse kuuluvad varajase Sebeoki ja Lindaueri ning samuti teiste lorenziaanlikku või biheivioristlikku traditsiooni kuuluvate teadlaste tööd. Kognitiivse zoosemiootika suuna esindajatest mainin siin vähemalt hilist Sebeoki, Cimattit ja Bekoffi (rääkimata tugevatest aimdustest, mille tõi kaasa Darwin).
Rääkides zoosemiootika teisest harust, mida ma nimetan siin antropoloogiliseks, viitan uurimustele, mis keskenduvad semiootilisele interaktsioonile inimeste ja teiste loomade vahel, sealhulgas kultuurilist ja/või sotsioloogilist laadi uurimustele. Üheks näiteks on eksperimendid liikidevahelise kommunikatsiooni vallas (hoolimata oma skeptilisest hoiakust selliste eksperimentide suhtes, pööras Sebeok neile üsna sagedast tähelepanu, samuti nagu Petrilli, Deely, Cimatti, Bekoff jt). Sellist tüüpi uurimused kuuluvad antropoloogilise zoosemiootika allharusse, mida ma nimetan kommunikatsiooniliseks. See mõiste viitab kontekstidele, kus inimese-looma interaktsioon on kommunikatiivset laadi, s.t interaktiivne, vastastikune ja kavatsuslik. Peale selle kuuluvad siia rühma ka rakendusliku zoosemiootika uurimused, näiteks inimeste ja lemmikloomade või inimeste ja karjaloomade interaktsioonist. (Martinelli 2005: 136)

Ehk siis zoosemiootika sui generis, mis uurib loomade käitumist iseenesest, ja antropoloogiline zoosemiootika, mis uurib loomi seoses inimestega.

Lähtuvalt eelmisest, nimetatakse antropoloogilise zoosemiootika teist allharu siin tähenduseliseks (significational): loom on siin puhas tähenduse allikas, pigem tähendustamise objekt kui subjekt. Antud mudel on seega ökosemiootilist laadi: kui ökosemiootika uurib, kuidas inimene kujutab loodust, siis kõnealune zoosemiootika haru tegeleb sellega, kuidas inimene kujutab teisi loomi. Siia sfääri kuuluvad müüdid, jutud, allegooriad, samuti aga süstemaatilised klassifikatsioonid, nagu taksonoomia. (Martinelli 2005: 136)

A la "Rebase (vulpes vulpes) representatsioon Sara Pennypackeri jutustuses Pax" (Palm 2020).

Tüüpide määratlemise aluseks on sisuliselt toitumisviisid. Sellise kriteeriumi alusel saab eristada kolme komplementaarset makroskoopilist sfääri, mida nimetatakse riikideks:

1. Taimed, s.t tekitajad. Fotosünteesi kaudu omandavad nad toitaineid mitte-orgaanilistest allikatest;
2. Loomad, s.t omastajad [ingl. k. ingestors] (nimetuse saanud sellest, et nad võtavad toitu [ingl. k. ingest] oma kehasse, kus see seeditakse). Nad söövad teisi organisme ning jagunevad herbivoorideks (taimesööjad), karnivoorideks (loomasööjad) ning omnivoorideks (nii taimedele kui loomade sööjad);
3. Seened, s.t lagundajad. Seened ei omasta toitu seespidiselt, vaid lagundavad seda sobivate ensüümide abil endaväliselt ning seejärel omastavad selle protsessi käigus tekkivaid malekule.

(Martinelli 2005: 139)

Pani fantaseerima mikitalikust võimalusest nende tüüpide kaudu liigitada mõtlejaid-uurijaid: tekitajad (originaalsed mõtlejad, algatajad), omastajad (edasiarendajad, rakendajad), ja lagundajad (arvustajad, metaanalüüsijad).

Ehkki see pole küll mingi uudis, on siiski kasulik rõhutada, et ei ole olemas sellist teaduslikult tunnustatud taksonoomilist klassifikatsiooni, kus esineks autonoomne kategooria nimetusega "inimesed"; kõigis klassifikatsioonides paigutuvad inimesed loomariigi alla. Seega vaadatuna teaduslikust ja bioloogilisest vaatevinklist, inimene on loom. Alates Darwinist (kui välja arvata vähesed fundamentalistlikud ja/või ultrakonservatiivsed rühmitused) pole ühelgi teadusliku kogukonna liikmel olnud julgust eitada, et inimolendid on loomad. (Martinelli 2005: 140)

Aristoteles ei ole (enam) teaduslikult tunnustatud.

Olenemata sellest, milline on kontekst, sealhulgas ka sellised spetsiifilised valdkonnad nagu bioloogia või zooloogia, viitavad inimesed sageli mõistele "loom" kui semantilisele tervikule, mis ilmselgelt välistab inimesed. Enamikul juhtudel kasutatakse mõistet nimelt võrdluste loomiseks: "inimese-looma suhe" või "me oleme inimesed, mitte loomad". (Martinelli 2005: 140)

A la kui kasutatakse sõimusõnana "inimeseloom" vms siis tahetakse rõhutada, et inimese käitumine ei küüni inimliku käitumise tasandile ja inimnahas varitseb loom.

Loom kui eriti tsiviliseerimatu inimene. - Tüüpiliseks pöördumiseks halva käitumisega ja/või kultuuritu inimese poole on just nimelt "sa oled loom" või "sa oled elajas". (Martinelli 2005: 141)

Pidasin hoopis seda silmas. Semantiline välistamine iseenesest on hinnanguvaba.

Looma mõiste viidetes loomulikele ja/või instinktiivsetele hoiakutele. - Väljendeid nagu "loomalik instinkt" või "loomalik jõud" kasutatakse sageli kirjeldamaks käitumist, mis näib olevat päritud kaugeilt esivanemailt või näib igal juhul eelkultuuriline. Iiri rockbändi Cranberries laul "The Animal Instinct" (e. k. "loomalik instinkt") viitab näiteks põgenemis- ja vabadussoovile. Fraasi animal instinct kasutatakse sageli ka viitamisel ema-lapse suhetele. (Martinelli 2005: 141)

"I can claim that I'm seeking love / And you would call it rubbish. / These narcissistic monster macho traits that have been passed down for generations into my stomach. / Animal... instincts / Animal... instincts. / You could only make this monkey into something beautiful if you believe in metamorphosis." (Ceschi - My Bad)

Koos nendega saavutas suure usaldusväärsuse teine sarnane kategoriseerimise tüüp, nimelt komponentanalüüs. Komponentanalüüsi pooldajad postuleerisid, et sõna tähendust saab määratleda lähtudes hulgast tähenduskomponentidest, mis ei kuulu ainult ühe sõna juurde, vaid on ühised paljudele sõnadele.
Näiteks lekseemi "ema" tähendust saab jagada järgmisteks tähenduskomponentideks: INIMENE, NAISSOOST, TÄISKASVANU, ELUS. Omadus INIMENE eristab sõna "ema" tähendust sõna "elevant" tähendusest, NAISSOOST omakorda eristab lekseemi "ema" tähendust lekseemist "mees" jne. Komponentanalüüsi abil jagatakse sõnad binaarseteks, vastandlikeks komponentideks, rõhutades maailma komplementaarseid omadusi. (Martinelli 2005: 144)

Kõlab nagu John Locke'i arutlus ideedest. A la "isa" = inimene, meessoost, lapsevanem (vt Locke 1741a: 334).

Roger Fouts jutustab šimpans Washoe'st, kes mängides piltidega, jaotas need kahte rühma: ühe rühma moodustasid inimeste pildid, teise loomade pildid. Teda ennast kujutava pildi pani Washoe seejärel inimeste piltide juurde. (Martinelli 2005: 149, jm 10)

Kõnekas.

Inimene võib olla ka teiste loomade suhtes manipulaator. Tõenäoliselt pidas Sebeok seda võimalust enesestmõistetavalt esimese ja kolmanda punkti juurde kuuluvaks, kuid minu arvates on "manipulatsioon" siiski mõiste, mis - eriti viimaste tehnoloogiliste arengute valguses - väärib omaette lõiku. Lammas Dolly ja teised sarnased juhtumid näitavad, et inimesed on tänaseks saavutanud üsna hea kontrolli teiste liikide geneetilise pärandi üle (ning õigupoolest ka inimliigi geneetilise pärandi üle). Kuid ka kõige viimaseid aegu silmas pidamata on selge, et paljude liikide kodustamine toimus ja toimub endiselt pideva manipulatsiooni/valiku teel. Ning viimaks: manipuleeritakse isegi üksikute osadega teistele loomadele iseloomulikest (eriti füüsilistest ja somaatilistest) tunnustest, suures osas esteetilistel eesmärkidel (kõrvade ja saba lõikamine, jne). (Martinelli 2005: 150)

Stapledoni Kolmandad Inimesed lähevad sellega täitsa lolliks (vt "vital arts"), loovad hirve, kelle saba on pea, kõige karuma karu, kõige kiiremini lendava linnu, kes ei ole ise võimeline ennast toitma, jne.

Inimene võib olla teiste liikide kaitsja ja edendaja, ja vastupidi. - Näitena võib siin mainida loomade õiguste eest seisvad seltse, looduskaitset jms, aga samuti inimeste individuaalseid hoiakuid. (Martinelli 2005: 151)

Spetsiesism.

---

Kütt, Auli 2005. Maarahva pühade puude ja puistutega seotud käitumisnormid. Acta Semiotica Estica II: 153-168.

Kaua aega on pärimus toiminud hiiepaikade kaitsjana, hiljem on sarnaseks otstarbeks loodud muinsus- ja looduskaitse. Ent tänapäeval on paljud pühapaigad hävimas seetõttu, et nende olemasolu enam ei mäletata. Peale selle on rahva aktiivsest mälust kadumas mõiste hiis ja selle tähendusväli. Ometi on pühapaigad oluline osa meie kultuurist ja identiteedist, nagu ka hiiepärimus, mis kannab paikkondlikke mälestusi võib-olla isegi tuhandete aastate tagant. Vastava diskursuse kujunemine Eesti meedias ja ühiskonnas tuleks kindlasti suureks abiks ka paikade kaitse valdkonnas. (Kütt 2005: 154)

Ka "Hiiele!" meem.

Folkloristikas on teada, et jutustamise situatsioon ja selles osalejad mõjutavad jutustavat; seetõttu on täiesti võimalik, et olenevalt koguja meelestatusest informandid "unustasid ära" pühapaikadega seotud traditsioonilised normid ning püüdsid esitada neutraalset seisukohta või koguni võtta omaks koguja vaated. Sellist meelsust kannavad ka mitmed 1940.-1970. aastatel kirjapandud tekstid, kus kõigest väest püütakse hoiduda tunnistamast, nagu võiks "ebausklikel kartustel" ka mingit alust olla. Nõukogudeaegsed raiumise-teemalised kirjapanekud on mõnikord lihtsalt fakti nentimised, et teatav püha puu on alles või nüüdseks maha võetud - kuid selline stiil ei ole reegel. (Kütt 2005: 155)

Midagi sellist kohtasin ka sõnajalaõiega seoses.

Pärimusteadetes valitseva pühade puude raiumise keeluga on kooskõlas ka kroonikate vahendatud teave. Näiteks kirjutab Russow 1578. aastal:

Ka pidasid nad mõningaid salusid pühadeks, kust ühtki puud ei tohtinud raiuda. Ning selles pettekujutluses uskusid nad, et see, kes arvatud pühamikus ühe puu ehk põõsa maha raiub, jalamaid sureb. Säärane ebausk ja tühi pettekujutlus on veel tänapäevalgi mõningates paikades püsima jäänud, kus Jumala sõna ei õpetata. (Russow 1993: 20)

1802. aastal kirjutab koduõpetaja ja publitsist Johann Christoph Petri: "Varem on talupoegi küll tahetud sundida mõnd puud seesugusel pühal kõrgendikul maha raiuma, aga neid ei ole suudetud panna seda tegema ei manitsuste ega ähvardustega" (Viires 1975: 49). (Kütt 2005: 156)

Milleks narrida saatust.

Tavaliselt esineb teates lihtsalt keeld või on see esitatud hoiatusena järgneva karistuse eest. Mõned hoiatused esitavad tagantjärele tarkust - räägitakse, mis on juhtunud inimestega, kes korra vastu eksinud. Selis Killuma põllal on üks suur niin. See pidi olema seoke, et keegi tal koort lõikas või oksa lõikas, lõikas oma käe ära. (Kütt 2005: 157)

Ebameeldiv üllatus sellele, kes lõikab puult oksa kohas, mille kohta ta ei tea, et see on püha.

Puude, põõsaste ja okste vigastamise keeld lubab järeldada, et pühas paigas kasvavaid puid või puistusid lasti areneda vabalt ning neid ei kujundatud metsanduslikest või pargikujunduslikest eesmärkidest lähtuvalt. Sellised puistud olid tõenäoliselt ürgmetsailmelised ning nad allusid suuresti metsa loomulikule arengu e suktsessiooni seaduspärasustele. Seda aspekti oleks soovitav arvestada ka tänapäeval hiite ja teiste pärimusmaastike kaitset planeerides. Traditsiooniliselt on hiisi kaitstud kui isekujunevat protsessi, mitte kui muutumatut valmisseisundit. (Kütt 2005: 158)

Kõige metsikum mets.

Kroonikates ja vanemates kirjanduses leiduvad teated lubavad vaid oletada, et mahalangenud puid ja oksi ei toodud pühapaigast ära. Informatiivsem on F. J. Wiedemanni 1876. aastast pärinev teade: "Hiiumaal olid veel poole sajandi eest hiie-metsad (pühad metsatukad), kust keegi ei julgenud võtta isegi mitte ühtainust oksa, kuna see inimestele ja loomadele oleks õnnetust toonud; hoolimata seal valitsevast puupuudusest lasti mahalangenud hagudel tihedais kihtides mädaneda" (Viires 1975: 50). (Kütt 2005: 158)

Paneb mõtlema, et selline juhis oleks väga asjalik nt radioaktiivsete jäätmetega küllastunud keskkondade suhtes. Nt kui mõni hall suuresilmne paneb oma taldriku maha ja juhendab kohalikke, et nad maandumispaigast radioaktiivset materjali jumala eest paja all tule tegemiseks ei kasutaks.

Hallistest pärit lugu räägib sulaspoisist, kes peremehe teadmata ohvriaia üles künnab. Poisil lähevad seepeale jalad kõvasti paiste ning peremehel jäävad loomad haigeks. Tähelepanuväärne on, et karistada saab mitte ainult otsene süüdlane (sulane), vaid ka see, kes ohvriaia heaolu eest vastutab (peremees). (Kütt 2005: 160)

Lymphoedema on tõepoolest üks radiatsiooni tagajärgedest.

Iilas asuva kalmuvarega on seotud järgmine mälestus:

Minu isa rääkis surmani, kuidas tema lila küla lambakarjas käies sinna kükitama läks ja äkki vagase lapse hääl tema jalge all nuttis. Isa sõnad: "Aga minu viedi sealt, püksid kintul, ei jäänd enne seisu, kui toispool rugipelda Kuulbergi linnulebikus." (Elstrok 1994: 198)

Kõik need teated viitavad arusaamale, et pühapaiga läheduses peaks oma vajaduste rahuldamise kohta hoolega valima. (Kütt 2005: 163)

Loeb nagu mõne Jaapani õudusfilmi stsenaarium.

Võib arvata, et ka kevadine ja sügisene toidukraami ohverdamine toimus pigem kollektiivselt. Samuti räägitakse palju sellest, et hiiesi käidi või käidi koos. Kogukondlikul pühapaigal oli ka küla kultuurikeskuse funktsioon, kuhu koguneti pühade tähistamiseks ja nõupidamiseks, tuldi lihtsalt käima või kiikuma. Virumaa hiiemägedel võib kirjelduste põhjal sageli eristada kaht-kolme erifunktsioonilist paika - hiis ise, kalmed ning kiige-, peo- ja jaanituleplats. On ilmne, et erinevateks otstarveteks kasutati hiie erinevaid piirkondi. (Kütt 2005: 164)

Sellest ka hiiele kogunemine mõneks tähtsaks ühiseks arupidamiseks.

Samma küla hiietammele oli tugev aed ümber tehtud, nii et püha puud ei pääsetud rüustama ega laastama. 1913. aastal on hiiepuu veel alles, 1939. aasta teate järgi aga juba maha võetud. Praegu on asemele kasvanud uus tamm, mida peetakse pühaks, ning Tammealusest on kujunenud üks enimtuntud hiisi Eestis. Alates 1991. aastast on seal järk-järgult taastatud vana kiviaeda, mis ümbritseb, tõsi küll, mitte puud, vaid tervet hiit. (Kütt 2005: 166)

Piltidel tõepoolest suur ohvrikivi ja riideribad, kogu krempel.