- Sütiste; Salupere 2006. Eessõna
- Epner 2006. Rahvuslik identitet ja klassikamängud millenniumivahetuse Eesti teatris
- Saro 2006. Kultuurilise identiteedi järelekatsumine Eesti teatris
Sütiste, Elin; Salupere, Silvi 2006. Eessõna. Acta Semiotica Estica III: 7-10.
Eesti Semiootika Seltsi väljaanne Acta Semiotica Estica on jõudnud oma kolmanda numbrini ja seega on juba põhjust rääkida perioodiliselt ilmuvast väljaandest. Kogumiku esitusviis ja ülesehitus on üldjoontes jäänud samasuguseks kui eelmises numbris, kuid siiski on Acta Semiotica Estica puhul toimunud ka oluline muutus: lisandunud on toimetuskolleegium, samuti on nüüdsest kõik artiklid eelretsenseeritud. (Sütiste; Salupere 2006: 7)
Nagu elaks lapse kasvamisele kaasa.
Kindlasti aitab toimetuskolleegiumi tegevus ja artiklite eelretsenseerimine ühtlustada ning tagada tööde taset. Peale selle suurendab see ka akadeemilise sfääri sotsiaalset sidusust: eelretsenseerimine ärgitab tihedamat suhtlust mitmete erialade esindajate vahel ega võimalda seega semiootikaalastel kirjutistel jääda semiootikute siseringi asjaks. Kõige rohkem sisulist kasu on eelretsenseerimisest ehk just noorematele kirjutajatele, kes saavad sel moel vastukaja, kas nende öeldu on mõistetav ja dialoogivõimeline, ning vajadusel nõuandeid, mis suunas artikliga edasi töötada ja kuidas seda paremaks muuta. (Sütiste; Salupere 2006: 7)
Eelretsenseerimise käigus saad teada, kas su käkk on üldse loetav või mitte.
Noorus, julgus oma mõtteid avaldada ja mäng traditsioonidega ongi mõned märksõnad, mis sobivad iseloomustama käesolevat Acta Semiotica Estica numbrit. (Sütiste; Salupere 2006: 7)
Innovatsioon vs. arhaism.
Sama teemat jätkab Anneli Saro, väites, et Eesti Vabariigi taasiseseisvumisega tekkis uus sotsiaalne situatsioon, mis tõu kaasa ka kultuurilise identiteedi ümberdefineerimise vajaduse. Ebaoluliseks muutus varem valitsev olnud dihhotoomia rahvusliku ja sovetliku kultuuri vahel, uued enesekirjeldused on kantud euroopalikust postmodernismi vaimust. (Sütiste; Salupere 2006: 8)
"Sotsiaalne situatsioon" väga laias ja abstraktses tähenduse - olukord riigis. Euroopalikku postmodernistlikku vaimsust ei oska ise ette kujutada. Kala ei taju vett?
Rauno Thomas Mossi uurimus tutvustab meile varakristlike eremiitide elu ja vaimutööd võitluses deemonite ja nende saadetud kiusatustega. Põhjalikele allikauuringutele tuginedes tõestab autor, et Pontose Euagriose praktilises demonoloogias leidub hämmastavaid sarnasusi Charles Sanders Peirce'i hilisemate ideedega semiootika vallas. (Sütiste; Salupere 2006: 9)
Põnev!
Artiklite rubriigi lõpetab soome eksperimentaalkirjaniku ja küberkirjanduse uurija Markku Eskelise ülevaade kübertekstiteooriast ja nn laiendatud narratoloogiast. Eskelinen toob esile trükitud kirjanduse uurimisel kasutatava "traditsioonilise" narratoloogia puudusi küberkirjanduse uurimisel ja ühendab klassikalise narratoloogia Espen Aarsethi kübertekstide tüpoloogia, tekstonoomia jt lähenemistega, et sobitada kirjelduskeelt uute meediaobjektide narratiivsete võimaluste ja praktikatega. (Sütiste; Salupere 2006: 9)
Sama. See oli just see aeg, mil semiootika tegeles korraks ka veebilehtedega, mis on meie sotsiaalmeedia suletud aedade ajastul praktiliselt ära kadunud.
Nagu eespool vihjatud, on rubriigis Märkamisi seekord põhirõhk klassikutel. Avaartikkel - Kaie Kotovi sissevaade Gregory Batesoni ökoloogilisse epistemoloogiasse - on positiivne näide, kuidas on võimalik tõsiteaduslik sisu valada kütkestavasse vormi. See haarav käsitlus on ühtlasi sissejuhatavaks kommentaariks kahele Batesoni "Metaloogile" Silver Rattasepa tõlkes. (Sütiste; Salupere 2006: 9)
Batesoniga on siinmail oluliselt rohkem tegeletud kui ma arvasin.
Epner, Luule 2006. Rahvuslik identitet ja klassikamängud millenniumivahetuse Eesti teatris. Acta Semiotica Estica III: 11-25.
Viimase 10-15 aasta identiteediteemalisi kirjutisi läbib soov leida väljapääs eestlaseks olemise ebakindlusest (Kotov 2005: 190). Rahvuslikku identiteeti on ühiskonnauurijad pidanud postkommunistlike riikide võtmeprobleemiks - kõigi idaeurooplaste põhiküsimus üleminekuajal on "kes me oleme?" (Lauristin 1997: 28). (Epner 2006: 11)
Ukrainlased mõtlesid välja, et nad on ukrainlased. Valgevenelased mõtlesid välja, et nad on ikkagi venelased.
Globaliseerumise mõjude arutelu seostub tihedalt viimastel kümnenditel peetud diskussiooniga postmodernismi üle. Robert G. Dunn peab identiteeti postmodernse ajastu peateemaks ning tõstab identiteedi problematiseerumise põhjustena esile kultuurikogemuse killustumise ja pluraliseerumise (Dunn 1998: 223). Niisiis, kas me vaatleme viimaseid kümnendeid globaliseerumise, postmodernsuse või postkommunistlike arengute perspektiivis, tõuseb tulipunkti identiteedi küsimus. Traditsiooniline, monoliitne rahvuslik identiteet on tugevalt survestatud ning on tekkinud tarvidus seda kriitiliselt mõtestada, uuesti või ümber konstrueerida. (Epner 2006: 12)
On selle pärast siis "identiteet" selline asi, mida lõputult nämmutatakse? Uute tehnoloogiate toodud valikuvabadus kultuuritoodete tarbimise osas?
On ilmne, et nende osatähtsus identiteedi moodustamises võib ajastuti ja/või rahvuseti varieeruda. Jagatud müüdid, ajaloolised jutustused, traditsioonid, väärtused, uskumused jms moodustavad rahvusliku identiteedi sümboolse aspekti, mida on peetud identiteedi püsivuse seisukohast otsustavaks, sest sellel rajaneb indiviidi emotsionaalne side rahvuse kui üle-individuaalse üksusega (samas: 162). (Epner 2006: 12)
Mis mõttes "emotsionaalne"? Jagatud sümboolne pagas ongi side abstraktse kogukonnaga nagu "rahvus". Jääb mulje, et kasutati sõna "emotsionaalne", et rõhutada, et see side on mingis mõttes irratsionaalne, teadvustamata, läbimõtlemata, ebamäärane, jne. Allikas:
- Smith, Anthony D. 1993[1991]. National Identity. Reno; Las Vegas; London: University of Nevada Press. [lg]
Mõne identiteedikomponendi nõrkus kompenseeritakse kultuurilise (sümboolse) "moodustaja" (üle)produtseerimisega, kusjuures selles osalevad, sageli määravalt tähtsana, jagatud müütide ja jutustuste (taas)kujutised kunstides. Müüdiloome kunstivahenditega on olnud eriti tähtis nende rahvaste puhul, kes pole saavutanud poliitilist iseseisvust (Sevänen 2004: 38). Ka Eesti on suure osa oma ajaloost kuulunud niisuguste rahvaste kilda: meie ärkamisaeg langeb 19. sajandi teise poolde, ent suveräänne riik rajati alles 1918. aastal - et see juba 1940. aastal Nõukogude okupatsiooni tagajärjel kaotada. Pole imestada, et eesti rahvusliku identiteedi nurgakiviks on tavaliselt peetud eesti keelt ja kultuuri, eriti kirjandust (vt Veidemann 2004: 110). [|] Mida vähem poliitilist ja majanduslikku iseseisvust, seda suurem on tarvidus kogukonda ühteliitvate kultuurisündmuste järele - väide, mida kinnitab kunsti ebaharilikult kõrge prestiiž eesti ühiskonnas ja kunstiteoste toimimine rahvustunde kandjana nii saksa mõisnike ülemvalitsuse all kui ka nõukogude võimu aastatel. (Epner 2006: 12-13)
Veenev argument. Läheb sellesse rubriiki, miks Eesti kultuur on muudkui kultuurist jahuv kultuur. See "ühteliitvate kultuurisündmuste" küsimus on iseenesest kaudselt, laiendatud mõttes, faatiline (ühiste teadmiste või teemade küsimus).
Nagu osutatud, on kirjandust peetud eesti identiteedi ehitamise seisukohast tsentraalseks; eesti kirjanduse esmaseks ülesandeks on omakorda öeldud olevat "eesti rahvusliku ja kultuurilise identsuse tootmine ja taastootmine" (Undusk 1999: 249). Kirjandust tõstab teiste kunstide seast esile kõigepealt keelepõhisus - eesti kirjanduse ruumiks on esmajoones eesti keel, mitte geograafiline Eestimaa (samas: 250) -, kuna rahvuskeel on väikerahva identiteedi olulisemaid ja kindlamaid alustalasid. Teiseks kindlustavad rahvuslikku identiteeti ajaloolised ja ka fiktsionaalsed narratiivid, viimaste keskmeks on aga kirjanduskaanonisse ehk klassikasse kuuluvad teosed, mis (taas)loovad kollektiivsel enesepildil baseeruvat rahvuslikku karakterit ning väljendavad rahvuse ideaale ja väärtusi (vt sel teemal ka Annus 2000). Eesti kirjanduskriitikas on käibele läinud tüviteksti kujundmõiste: sellised tekstid toovad esile rahvuse kollektiivseid omadusi, ihasid ja hirme ning on rahvustunde "energeetiliseks väljaks" (Veidemann 2003: 891). (Epner 2006: 13)
Just ülal mõtlesin, et "kunst" küll ei ole see. Pigem tõepoolest kirjandus. Ja just siin nimetatud põhjusel - Eesti kultuur on pigem keelepõhine kultuur. (P.S. omadused, ihad ja hirmud ei ole triaadiline; on täiesti arusaamatu miks just need kolm asja.)
Taolised müüdistunud kirjandusteosed, millele toetub eestlaste eneseteadvus, on näiteks Fr. R. Kreutzwaldi eepos "Kalevipoeg" (1853-1862), Eduard Bornhõhe jutustus "Tasuja" (1880), August Kitzbergi tragöödia "Libahunt" (1911), Oskar Lutsu "Kevade" (1912-1913) ja selle jäljed, Anton Hansen Tammsaare romaan "Tõde ja õigus" I-V (1926-1933), Lydia Koidula ja Juhan Liivi luule jne. (Epner 2006: 13)
Olen ise täisealisena lugenud neist vaid kahte ("Libahunt" ja "Tõde ja õigus"). Võib-olla peaks ülejäänutest alustama uuesti eesti kirjandusega taastutvumist.
Rahvusliku eneseteadvuse tootmise ülesannet täitis teater omakirjandusel põhinevate lavastuste toel ning töötades kirjandustekstide kultuurilise võimendajana. Tänu teatrietenduste vastuvõtu kollektiivsele, teinekord lausa koguduslikule iseloomule on neil (potentsiaalselt) tugev emotsionaalne mõjuväli. Teater kui kollektiivne meedium on suuteline tugevdama vastuvõtu poolest "üksildaste" kirjandustekstide sotsiaalset kõlajõudu. Teatrisündmuses osalemist on võimalik vaadelda sotsiaalse rituaalina, milles kinnitatakse usku teatud eetilis-moraalsesse maailmakorraldusse ja korratakse teatud ühiseid müüte (Paavolainen 1992: 15). (Epner 2006: 14)
Maakeeli: raamatut loetakse üksinda, teatris käiakse teiste inimestega koos.
Teatri ja kirjanduse suhestumist kultuuriväljal saab kirjeldada ka mälu terminites. Juri Lotmani järgi on kultuur kollektiivne intellekt ja kollektiivne mälu, tekstide säilitamise ja vahendamise ning uute tekstide loomise üleisikuline mehhanism. Kultuuriruumi võib piiritleda just ühismälu alusel. Kunstimälus, mis on tüübilt kreatiivne, leiab aset juba loodud tekstide pulseerivas rütmis "unustamine" ja "meenutamine", tekstid kord aktualiseeruvad, kord tuhmuvad (Lotman 1992: 200-201). (Epner 2006: 14)
Kindlasti nii. Mind pani praegu aga mõtlema Stapledoni Kaheksateistkümnendatele Inimestele, kelle "kultuurimälu" hõlmab kogu inimkonda. Totaalselt totaalne semiosfäär?
Mõistagi ei toimu see iseenesest. Teater, mis toob minevikuteoseid rambivalgusesse - uute põlvkondade kultuuriteadvusse -, on üks kirjandustekstide "meenutamise" ning väärtustamise ja ümberväärtustamise mehhanisme. Lavastamine kui kirjandusteksti intersemiootiline tõlge on ühtlasi minevikutekstide aktiivne suhestamine lavastuse loojatele ja vastuvõtjatele ühiste ning ajas muutuvate sotsiaalsete ja ideoloogiliste kontekstidega. Teater (re)kontekstualiseerib kirjandustekste, kusjuures klassika puhul kuulub konteksti koosseisu teose ja autori tõlgendustraditsioon, millega uus lavastus nii või teisiti dialoogi astub. Klassikat aktualiseerides ning uusi tähenduskihte [|] aktiviseerides teater ühtaegu säilitab ja uuendab kogukonna vaimset sidet minevikupärandiga. (Epner 2006: 14-15)
Täpselt see küsimus mida Jaanika Palm (2013) käsitles oma lõputöös Sipsiku raamatu, näidendi ja animafilmi põhjal. Sealjuures just tõlgendustraditsioonide omavahelise dialoogi analüüs (kuidas nt midagi jääb välja või lisatakse näiteks selle tõttu, et animafilmi režissöör on välismaalane ja film on suunatud välisturule).
Teatrist rääkides tavatsetakse rõhutada tema efemeersust ja kaduvust (öeldakse, et teater on "liivale kirjutatud"), ent teiselt poolt on talle pärisomane korduvus (alates lavastuse korduvast etendamisest õhtust õhtusse), nagu ka kalduvus taaskasutada lugusid, tegelastüüpe, misanstseene, kujunduselemente jm. (Epner 2006: 15)
Vaatasin just üle filmi Mank (2020) [sealjuures kohe otse Citizen Kane'ile otsa] ja seal ütles Louis B. Mayeri tegelane midagi samasse kilda: "This is a business where the buyer gets nothing for his money but a memory. What he bought still belongs to the man who sold it." Siin on muidugi rõhk mitte ärilisel vinklil vaid sellel, et teatrietendus on ajaline ning seetõttu kaduv. Veel üldisem iva siin on muidugi tüüp (näidend) ja tooken (lavastus).
Teatri suhe kirjandusklassikaga ei taandu ometi võimendamisele ja/või mäluoperatsioonidele, mis sugereerivad säilitava funktsiooni primaarsust. (Epner 2006: 15)
Aitäh, mul oli seda sõna vaja.
"Tali" on juba pealkirja järgi Lutsu tsükli jätk ja lõpetus - see, mis tuleb pärast "Sügist". Kõiv kirjutab Lutsu arhetüüpsed eestlased sisse nõukogude okupatsiooni ja stalinistlike representatsioonide "talvesse" 1940-ndatel. Lavastuse lumme ja tuisku mattuv maailm on ühtaegu "sula"-eelse ajaloojärgu võrdpilt ning aastaaegade-tsükli surmafaas. Kevad ja suvi metaforiseerivad seevastu rahvusliku mineviku kuldaega ning visualiseeruvad lavastuses meenutuslike või nägemuslike stseenidena Lutsu samanimelistest jutustustest. Ajaloo surve all teeb eestlaste põhiomane "kuldse mineviku" müüt ("vanapõlve jutt" Kõivu sõnutsi) läbi veidraid metamorfoos. Eri ajakihid voolavad kokku, tekitades groteskseid kombinatsioone. Näiteks esitati krestomaatiline stseen Kiire kadunud saapanööridest KGB-liku ülekuulamise kontekstis, kusjuures süüdlasi ähvardati Siberiga, Tootsi ahjuroop osutus vintpüssiks, saapanööpide asemel ilmusid välja padrunid, tegelaseks tehtud Oskar Luts käsutati aga toimuvat protokollima.
"Kevade" südamliku huumoriga kujutatud koolipere lõheneb "Talis" eestlaskonna ajaloolise saatuse jõujooni pidi. Kõiv ei kujuta eesti rahvast ajaloolise vägivalla kollektiivse ohvrina, vaid tuletab "kuldses minevikus", s.o "Kevades" varjuvatest vastandustest lahknemise vaenulikesse leeridesse: Tootsist saab metsavend, isatust ja narritud Visakust nõukogude miilitsavolinik, jõuka peremehe pojast Imelikust hästihoolitsetud pagulane jne. "Tali" Arno varjab end põranda all, valutab südant ning tahab enda peale võtta igavese klassivõitluse süü, et lunastada oma rahvas. (Kõivule on üldse omane "tõlkida" ajaloolised ja ajalised protsessid eetilistesse, süü ja karistuse kategooriatesse.) (Epner 2006: 16)
See kõlab küll palju ägedamalt kui Talve (2020), mida ma vist? olen näinud, aga ei oskaks püss kuklas välja võluda, millest see rääkis.
Erinevalt "Tali" katkestuste poeetikast toob Unt ilmsiks ajaloo korduvuse: 20. sajandi ajaloosündmusi esitatakse kui variatsioone eesti elu põhisituatsioonidele, mis olemuslikult jäävad nendekssamadeks. Kui mehed lähevad sõtta, siis saab sõda tõlgendada mõlema maailmasõja ja Vabadussõjana; korduvas fraasis "vana vene aeg" virvendavad nii tsaari- kui nõukogude aeg; esimese Eesti Vabariigi olud ja reaalid ilmutavad hämmastavat sarnasust praegusaja Eestiga jne. Nii võtab kuju pilt Eesti ajaloost kui alalõpmatust iseseisvusvõitlusest, sõdadest ja elu ülesehitamisest nende järel. Kõik ajakihid - poliitiline (ajalugu), psühholoogiline (tegelassuhted), teatraalne (lavategevus) - käituvad ühtmoodi, tuues esile kordumisi ja variatsioone juba olnule. (Epner 2006: 17)
Kui praegused sündmused Ida-Euroopas üldse midagi ütlevad, siis seda, et ajalugu ei ole veel lõppenud ja võib juhtuda, et väikerahvaste iseseisvusvõitlus siinkandis jätkub ka 21. sajandil ja ikka veel sama v(a)en(e)lasega.
Identiteedi teema seisukohast on kõige intrigeerivamaks täienduseks arvukate Lutsu tegelaste baasil konstrueeritud märgiline muulaste paar - venelane Bolotov ja sakslane Sumpfentropf -, kes kehastavad Eestit mõjutanud poliitilisi ja kultuurilisi jõude. Narratiivis täidavad nad sookollide rolli Lutsu jutustusest "Soo", ideoloogiliselt nähtuvad eestlaste kollektiivsesse alateadvusesse ("sohu") vermitud arhetüüpsete võõrastena, kellega küll lõputult sõditakse, ent kellest mingil viisil lahti ei saa. Rahvuse mentaalsesse ruumi sisse-ehitatud Teine tehakse sel kombel teatrivahenditega nähtavaks. (Epner 2006: 18)
Aga sood saab ju kuivendada... Saksamaale viivad maanteed ja kunagi ehk Rail Baltic. Venemaale peame panema traataedu ette, võib-olla varsti isegi miine. Tähendab, ühe kunagise sookolliga saame nüüd läbi, teine on nüüd veel kollim koll kui ta kunagi on olnud.
Teist korda pöördus Jalakas Kitzbergi draama poole 1998. aastal. Täpsemalt oli seekordne "Libahunt" lavastus Kitzbergi ainetel, dramaturgideks Peeter Jalakas ning Margus Kasterpalu. Lavastus määratleti eksperimendina, mille eesmärk on uurida teatrivahenditega Kitzbergi draama keskse konflikti ja väärtuste kehtivust tänapäeva ühiskonnas. Peamiseks lavastusstrateegiaks oli "Libahundi" loo esitus "teater teatris" tehnika abil: näitlejad teevad näidendiga proove ning üksiti kommenteerivad seda. Niisiis näidati laval proove, kus näitlejad rakendasid erinevaid tõlgendusmudeleid, nagu psühholoogilis-realistlik, rahvusromantiline, ritualistlik, kuid heitsid kõik need kõrvale kui kaasaja maailmapildiga sobimatud. "Teater teatris" tehnikat täiendas lava ja lavategevuse fragmenteerimine eri võtetega, mille abil "Libahunt" kui müüt lõhestati, selle elemendid paigutati uutesse kontekstidesse ning seoti nii visuaalse kui verbaalse kommentaariga. (Epner 2006: 19)
Ma ei ole teatriinimene (võib-olla isegi selle täielik vastand), aga iga kord kui mõni semiootik kirjeldab mõnd näidendit siis tundub meeletult äge ja tekib kibe tahtmine ise ka näha. Võib-olla on asi selles, et semiootikud kirjutavad ainult ägedaimatest näidenditest.
Õieti sooritati kaks erimärgilist demütologiseerivat operatsiooni. Ühelt poolt naeruvääristati rahvalikku elutarkust, mida väljendavad ütlused "ela lihtsalt ja tasakesi" ning "meie oleme väikesed inimesed", ja näidati eestlaste üsna skeptilisest vaatenurgast. Teiselt poolt viidi müütiline Kalevipoeg inimlikesse mõõtmetesse, vabastades ta nii heroilisest oreoolist kui ka juhmivõitu jõumehe mainest. (Epner 2006: 22)
Kõlab nagu mõni vanakreeklaste õpetuslause.
Klaus Schwindi sõnul on teatrimäng ambivalentne, dünaamiline ja genuiinselt dialoogiline protsess, milles vaataja on positsioneeritud aktiivse kaasamängijana; mäng pigem komplitseerib kui lihtsustab struktuure ja elemente, mida ta kasutab (Schwind 1997: 425). (Epner 2006: 24)
Seda regardiseerin aga blameeritava appropriatsioonina, sest käepärane vaste ("tõeliselt") on olemas.
Saro, Anneli 2006. Kultuurilise identiteedi järelekatsumine Eesti teatris. Acta Semiotica Estica III: 26-37.
Nõukogude Liidu lagunemisele järgnenud ideoloogilises vaakumis pööras Eesti kui ida ja lääne vaheline [|] kultuurisaar näo Euroopasse, et leida oma uus või "tõeline", seni varjatud rahvuslik ning riiklik identiteet (post)modernses ja globaliseeruvas maailmas. (Saro 2006: 26-27)
Selle vaakumi täitis loetavasti (ja tajutavasti) "ultraliberalism" (vt Joosepson jt 2005: 247).
Kuid siin tekib möödapääsmatu küsimus - mil määral sõltuvad identifitseerumine ja identiteedi konstrueerimine inimese vabast või teadlikust tahtest ning mil määral sõltub see protsess ideoloogiatest ja diskursiivsetest praktikatest. On ajastuid ning piirkondi, kus üks diskursiivne praktika domineerib selgelt teiste omasuguste ning subjekti vaba tahte üle - näiteks kommunistlik ideoloogia Nõukogude Liidus. Tänapäeval ollakse üldiselt seisukohal, et indiviid moodustub identiteetide paljususest, millest mõned kehtestab ümbritsev sotsiaalne ja kultuuriline süsteem ning mõned on omaks võetud vabatahtlikult. (Saro 2006: 28)
Vaba tahte küsimus kohtub identiteediloome küsimusega.
Kuna eestlased on olnud vallutatud rahvas suurema osa oma teadlikust ajaloost, kujunes nende identiteet vastanduses mitte niivõrd naabrite, kuivõrd vallutajate ja valitsejatega. Rahvusliku identiteedi kõige tähtsamaks tunnuseks on Eestis peetud inimese emakeelt, kuid 20. sajandi alguseni märkis eesti keel ka kõneleja sotsiaalset staatust ning tõusuga sotsiaalses hierarhias kaasnes tihti keele vahetus. (Saro 2006: 28)
Mingis mõttes on see tänini nii: enamus kõrgharidusega inimesi tänapäeval on praktiliselt võsajänkid. Mõnes tehnilisemas valdkonnas kuuleb tööl alatasa niivõrd palju inglisekeelseid mõisteid, et kohe kahju hakkab väikesest eesti keelest ja selle kõnelejatest.
Kuid performatiivsus ei ole vältimatult seotud ainult kehtivate normide ja traditsioonidega, isegi vastupidi - igas etenduses on ontoloogiliselt peidus teatud annus juhuslikkust ning (teadlikku või teadvustamatut) originaalsust, rääkimata siis normide teadlikust eiramisest. Näiteks 1980. aastate lõpus muutus Eestis suurmoeks oma rahvusliku identiteedi või sümpaatiate demonstreerimine. Rahvusvärvide (sini-must-valge) ning rahvariideelementide kasutamine riietuses kui üks kõige ilmsemaid performatiivsuse märke jättis samas piisavalt ruumi improvisatsioonidele ning individuaalsetele erinevustele. Sellised väikesed individuaalsed manifestatsioonid viitavad küll oma seostele mingi hõlmavama kontseptsiooniga, kuid ei suuda kunagi väljendada kõiki identiteediteemaga seotud tähendusi, jättes nii identiteedi tuuma ometi piisavalt hämaraks ning kaitsvalt varjule. (Saro 2006: 29)
Kuidagi iseenesest on juhtunud nii, et minu viisakaimad riided on tumesinised püksid, must pusa, sinised jalavarjud ja sinine särk, mille käised ja alumine veeris on valged. Ükskord vaatasin ennast peeglist ja nagu üüratu hilinemisega taipasin, et ma kannan ainult lipuvärve.
Rahvatraditsioone on ikka kasutatud rahvuste representeerimisel nii teatri- kui laiemas kultuuridiskursuses. 18. ja 19. sajandi vahetusel, kui uurijad hakkasid sotsiokultuurilist reaalsust jagama rahvuskultuurideks, tekkis neil huvi erinevate rahvuste iseärasuste ning "vaimsete" karakteristikute vastu. (Saro 2006: 33)
Võtmemõiste on Herderist põlvnenud ja veel 20. sajandi alguseni ka ingliskeelses teaduskirjanduses ilutsenud national character (vt Piirimäe 2019: 972).
Pidu kogub hoogu ning lavategevus muutub dionüüsiaks: videoekraanile ilmub "Viru valge" viinapudelilt tuttav ja mehaaniliselt tantsiv torupillimängija kui jaanikustseenis joobe ja mentaalse joobumuse märk (Mihkel muti arvates võikski see embleem saada Eesti märgiks (Mutt 1998)), Tiina ja Margus hullavad jaanituld kujutava teleri ees nagu hundikutsikad, tuues nii esile oma libahundipotentsiaali jne. (Saro 2006: 34)
Mihkel Mutt pidi küll purjus olema kui ta sellist asja kirjutas. Võib-olla oli päevaülesanne otsida "Eesti märki" ja ta leidis selle otse enda eest laua pealt.
Ka Margus protestib esivanemate poolt ettekirjutatud käitumismustrite ja väärtushinnangute vastu, ta tahab abielluda Tiinaga armastusest, mitte ratsionaalsetest kalkulatsioonidest ja traditsioonist lähtudes. Margus deklareerib Kitzbergile ja Vanaemale:Mind ei huvita sinu sugu ja võsa. Mind ei huvita, et Euroopa piirid on kokku keritud. Meie joonistame sinna uued piirid, mina ja Tiina, Tiina ja mina, oma armastuse verega. Rammstein!(Keelemängu korras võiks Margust veel parandada ning väljenduda nii: "Mis on minul sinu suguvõsast, soost ja võsast!" Sellega öeldakse end lahti nii suguvõsast kui Eesti isamaast, mis ongi muutumas soo ja võsa sünonüümiks.) (Saro 2006: 36)
Tänapäeval võiks öelda, et sugu ongi võsa (a la sooesituste tihnikud - the thickets of gender performance).
Eesti rahvusliku identiteedi etendamise analüüsi võib viia universaalide tasandile William Butler Yeatsi sada aastat tagasi lausutud sõnadega - meie maailm on lõhestatud kahe igavikulise nähtuse vahel: veri meenutab suguvõsa minevikku ning hing aimab ette kosmopoliitset tulevikku (Segers 2004: 80). Nii jäävad ka seda artiklit lõpetama mõned komplitseeritud küsimused: kas eestlastel õnnestub säilitada oma kultuuriline mälu ning rahvuskehand geograafiliselt, keeleliselt ja geneetiliselt või tahab nende hing endale igavikku teistes vormides otsida ning eestlus taandub "Libahundi"-sarnaseks etnograafiliseks väljapanekuks mõnes muuseumis. (Saro 2006: 36)
Relevantne mu vaese Stapledoni jaoks, kes kogu aeg jahub midagi kosmopolitanismist.
0 comments:
Post a Comment