- Eslas 2005. Teise keel
- Ventsel 2005. Meie kategooria konstrueerimine Nõukogude Eesti poliitilises retoorikas 1940. aasta "Juunisündmustest" kuni 1941. aasta juulini
- Kõnno 2005. Kultuuri kirjeldava meediasemiootika poole
Eslas, Urve 2005. Teise keel: Dialoog ilma kommunikatsioonita. Acta Semiotica Estica II: 68-81.
Mina on Levinasil kahene mõiste: mina kui sama, mida võiks kirjeldada kui vajaduse läbi defineeritavat mina, mille intentsioon on [|] muuta ümbritsev vajaduse läbi enese osaks (mida Levinasi kommentaator Steven Gans nimetab ka "totalisatsiooniks kui selliseks" (Gans 1988: 84)), ja mina, kes on suhtes lõpmatu ja hoomamatu teisega, mida võiks kirjeldada kui läbi iha defineeritavat mina. Mina transformatsioon vajadusel põhinevast minast ihal põhinevaks toimub läbi vastamise Teisele keelesituatsioonis, mis loob keelesisese ruumi mina ja Teise vahel, kus vajadusel põhineva mina kahtluse alla asetav kohtumine saab toimuma. Minast kui samast rääkides kasutab Levinas ka väljendit chez soi ("enda juures"), millega ta viitab mina suletusele tuttavasse maailma, mis on mina tahtele allutatav. (Eslas 2005: 68-69)
Uhh, Prantslased. Jääb mulje, et siin on esmane vajadus-mina ja teisene iha-mina. (Neid süsteeme klapitades võiks vajadus-mina olla täpsemalt isu-mina.)
Il y a on on prantsuskeelne vaste impersonaalsele väljendile "seal on" või lihtsalt "on", nagu seda võib kohata ka eestikeelsetes väljendites "on öö" või "on külm". Il ya a on impersonaalne olemine, olemine ilma olevata, mis on edasi antav ka unetuse mõiste läbi, kirjeldades selliselt subjekti võimetust nii uinuda kui ka lõplikult ärgata. Teisisõnu, il y a on seisund, kus varem läbi vajaduse defineeritav mina kaotab kontrolli ümbritseva üle. Il y a on selliselt nähtav kui katkestus subjekti intentsionaalses, ontologiseerivas pilgus, esimene [|] mittevaldamise kogemus, mis mina ainusust ja tõsikindlust kahtluse alla asetades valmistab ette pinda teisega kohtumiseks. Il y a on kogetav kui hirmutav kogemus tühjusest, õudus ärkvelolekust ilma subjektipoolse intentsionaalsuseta (GP: 170), teadvusest ilma subjektita (E&E: 60), kes ei ole enam millegi peremees. (Eslas 2005: 69-70)
Puhas olemine?
Küsimus Teisest on seega küsimus hetkest, mil ego samavajadus asendub ihaga teisesuse vastu. Samavajaduse ja teisesuseiha võib vaadata ka läbi arusaamise ja sotsiaalsuse suhte, kus samavajadus eelneb objektist arusaamise vajadusele (või arusaamisnäljale, Levinas kasutab vajadusest rääkides ka mõistet "nälg" (T&I: 111), Teisesuseiha aga mitteintentsionaalsele suhtele Teisega. Rääkides Teisest kasutab Levinas sageli ka mõistet Nägu, mis ei ole siiski seotud niipalju Teise pildilisusega kuivord Teise verbaalsusega - Teise nägu mitte niivõrd ei nähta, vaid Teise nägu kõneleb (T&I: 66). (Eslas 2005: 71)
Kui isu ja nälja seos peab paika, siis "arusaamise" all peetakse silmas pigem mingisugust emotsionaalset mõistmist (vb isegi naudingut), mitte mõistuslikku.
Levinas märgib, et "vajadus on maailma moondamine enesesarnaseks" (TOO: 350). Vajadus on Levinasil seotud samaga: teist ihaletakse, sama aga vajatakse. Oleks siiski ekslik arvata, nagu eelneks ihale või vajadusele teine või sama, mis vastavalt iha või vajaduse esile kutsub. Pigem vastupidi (välja arvatud esmasel kohtumisel Teise näoga, kes mulle teisesuse võimalikkust näidates käivitab iha lõpmatu järele) - iha või vajaduse olemasolu tingib maailma nägemise teise või samana. (Eslas 2005: 71, jm 7)
Süüa on vaja; seksida tahetakse.
Kuigi Levinas ei paku neile mõistetele sõnaraamatulikke definitsioone, on ütlemine iseloomustatav mina paljastumisena teisele, vastupidiselt öeldule, mille peamine sisu on tõeväärtustega väide, mis võib olla õige või vale. Ütlemine on verbaalne eetiline tegu, mida ei saa redutseerida väiteks või kirjelduseks. (Eslas 2005: 72)
Emotiivne ja referentsiaalne funktsioon paari ülearuse lisasammuga.
Levinasi kommentaator Michael Eskin nimetas oma raamatus Ethics and Dialogue in the Works of Levinas, Bakhtin, Mandel'shtam and Celan ütlemist "puhtaks kommunikatsiooniks" ja öeldut "informatsioonivahetuseks" (Eskin 2000a: 7). Eetilise dialoogi loomiseks Teisega neist kahest siiski ei piisa. Nimelt on paratamatu, et ütlemise käigus saab midagi öeldud, mis omakorda ontoloogilises keelekasutuses fikseerub tõepretensiooniga väiteks. (Eslas 2005: 72)
Faatilise osaduse mõiste tõstatab just selle küsimuse: kas ütlemise käigus millegi öeldudsaamine on ikka paratamatu?
Seega on Levinasi keelekasutuses eristatav öeldu ja ütlemise kõrval kolmanda elemendina ümberütlemine, mille otstarve on vältida öeldu fikseerumist tema tähendusse ja eetilise keelekasutuse libisemist ontoloogilisse keelde. Ümberütlemine on siin mõistetud kui järjepidev uuestiütlemine, mille käigus iga ütlemine tühistab eelnevalt öeldu, kiskudes öeldu lahti tema tähendusest ning üteldes veelkord, kuid mitte kunagi täielikult ja lõplikult. Sellises ümberütlemise protsessis ei sünni aga tähistusjada, vaid loendamatul hulgal erinevaid öelduid, mille paljususe tõttu ükski ei fikseeru tõena. (Eslas 2005: 73)
Puhta mõistuse asemel lõputu mõistusetus.
Teine võimalik põhjus vaadelda Levinasi suhet semiootikaga kui antagonistlikku on lähtuda märgi levinuimast iseloomustusest, mis näeb märki kui miskiti, mis eksisteerib ainult millegi äraoleva asendajana. Sellest vaatepunktist oleks võimalik näha subjekti defineerituna puuduolemise või ilmaolemise läbi. (Eslas 2005: 74)
Väga kena sõnastus.
Eri ajastute mõtlejate märgikontseptsioonides Augustinusest kaasajani võib märgata mõningaid sarnasusi. Augustinus defineerib märki oma raamatus De doctrina christiana aastal 426 kui 'asja, mis mõjutab meie meeli, põhjustades meie mõtlemise millestki, mis asub selle taga" (Augustine 1986, kd. II), Ockhami William defineerib märki oma raamatus Summa Totius Logicae aastal 1329 kui "seda, mis toob midagi mõtlemisse ja mis seisab selle millegi asemel" (Ockham 1938: 95). Sarnaselt defineerib John Poinsot oma kirjutises Ars Logica aastal 1632 märki kui seda, 'mis representeerib mõtlemisele midagi muud kui ta ise" (Poinsot 1985: 2,25). Siia võib ka lisada ühe Charles Sanders Peirce'i paljudest märgidefinitsioonidest: "miski, mis seisab kellegi jaoks millegi asemel mingis mahus või ulatuses" (Peirce 1931-58: 2.228). (Eslas 2005: 74)
Selle virna võiks tahtmise korral palju kõrgemaks laduda.
Metafüüsiline iha "ei igatse tagasipöördumist, sest see ei ole iha mitte sünnimaa järele, vaid maa järele, mis on meile olemuselt võõras" (T&I: 34). Iha on sellise subjekti seisund, kellel ei ole vajadust puuduva järele ja kes seega on võimeline kontaktiks teisega. Iha ärkab teisel pool puudumist ja nii ka teisel pool seda, mis võiks iha rahuldada. Seda, mida Levinas näeb teisena, ei saa jälitada kui puuduolevat, just nagu Teine ei saa olla jälg millestki või eksisteerida substituudina millegi asemel. Kuid jällegi, jälg ei pruugi olla jälg millestki, mis ei ole enam kohalolev, see võib olla ka jälg millestki varem mittekogetust. Nimelt, Levinasi jaoks võib Teist kohata mina, kel ei puudu midagi. Kuid märk, mida nähakse kui substituuti, seismas millegi asemel, mida vajatakse, on vajaduse, mitte iha objekt ja kuulub sama, mitte teise maailma. Teine ei saa seega olla märk, kuid miski saab olla märk teisest, kui märki käsitleda mitte kui märki millestki kaotatust, vaid märki millestki, mida pole veel kogetud. (Eslas 2005: 75)
Kui otsid seda, siis sa seda ei leia, sest sul on ettekujutus millestki, mida sa otsid, aga tõelist teist ei oska sa ette kujutadagi. Vms.
Kontseptsioon märgist kui puuduoleva substituudist viib lõpliku tähistatu otsingule, mis seisaks tähistamisprotsessi lõpus nagu Aristotelese liikumatu liigutaja või Aquino Thomase esimene põhjus. (Eslas 2005: 76)
Ahela lõpus (või alguses) on pidepunkt, mis on püsiv. Kett ripub millegi küljes.
Probleem, mis kommunikatsiooni kui informatsioonivahetuse puhul tekib ja mis nõuab ka eristust kommunikatsiooni ja dialoogi vahel, seisneb selles, et kommunikatsioonikäsitlused on üldiselt keskendunud vertikaalset märgikasutust tähtsustavale dit- ehk öeldu-kontaktile, ilma huvita ütlemise- või ümberütlemise-kontakti vastu. Dialoogikeel on aga öeldu-kontaktist komplitseeritum. Küsimus, kas keelesituatsioon on kirjeldatav kommunikatsiooni või dialoogina, on küsimus selle keelesituatsiooni motiividest: kas intentsiooniks on esitada asjade kohta väiteid, millele on omane tõepretensioon, või on see käivitatud suhte enese pärast. Kommunikatsioon viitab siin suhtele, mille eesmärk on vahetada informatsiooni ja väljendada seda öeldu vormis. Dialoog seevastu viitab suhtele, mille eesmärk ei asu väljaspool suhet ennast ja väljendab seda ütlemise vormis. (Eslas 2005: 77)
Natuke nagu M. Lotmani (2005: 22) eristus diskursiivse retoorika ja tekstiretoorika vahel. St ligitõmbavalt lihtne, aga tõenäoliselt mitte kõige täpsem taoline eristus.
Nii võib öelda, et kui kommunikatsioonimudelite eesmärgiks on näitlikustada info edastamist kui kommunikatsiooni eesmärki, siis Levinasi põhjal konstrueeritava dialoogimudeli eesmärk on vastupidine: näidata, et dialoogi sihiks on edastada nii vähe informatsiooni kui võimalik. Selline dialoog edastab informatsiooni ainult eesmärgiga neutraliseerida varem edastatut, öeldes varem öeldut aina uuesti ümber. Nagu öeldud, on paratamatu, et ütlemises saab midagi öeldud; sotsiaalses suhtes, mille eesmärk on see suhe ise, edastatakse paratamatult teatud kogus informatsiooni. Ümberütlemine dédire-kontaktis on vajalik nimelt sellise paratamatusega toimetulemiseks. Kui ei saa vältida millegi saamist öelduks, saab seda alati järgneva ütlemisega tühistada ja uuesti formuleerida. (Eslas 2005: 77)
Mis on Levinasi mudelsituatsioon? Mis olukorda ta ette kujutab, kus millegi öeldukssaamist tuleb ümberütlemisega lakkamatult tühistada? Ülekuulamine vangilaagris?
Kuigi Jakobsoni kommunikatsioonimudel (Jakobson 1960: 353) sisaldab faatilist kõneakti, mis siin vastab Levinasi ütlemise-kontaktile. (Eslas 2005: 77, jm 14)
Põnev, aga Levinasi kohta lähemalt lugemata võimatu öelda, mis on nende mõistete ühisosa (ja praegu küll ei tundu, et tahaks hirmsasti Levinasi kohta rohkem teada).
Ventsel, Andreas 2005. Meie kategooria konstrueerimine Nõukogude Eesti poliitilises retoorikas 1940. aasta "Juunisündmustest" kuni 1941. aasta juulini. Acta Semiotica Estica II: 82-98.
1940.-1941. aastad tähistavad üht olulisemat murranguperioodi Eesti lähiajaloos. Nõukogude võimu kehtestamine ei toimunud üksnes vägivaldseid meetmeid kasutades. Võimul tuli ennast legitimeerida ja õigustada muutunud situatsiooni laiemale massile. Siinkohal saab esmatähtsaks legitimatsiooni aluse - meie ehk rahva ehk rahvatahte - konstrueerimine. (Ventsel 2005: 82)
Natuke ka kollektiivse mina küsimus. A la kui grupp inimesi otsustavad ühiselt osta maja, mis saab teoks, sest grupi liikmed sooritavad kindlad toimingud, millel on juriidilised tagajärjed (vt Scruton 2002: 40). Siin on midagi sarnast, aga hulk inimesi saavad ühtäkki võõrastelt teada, et nad kuuluvad nüüd gruppi, kes on hõivanud maja ja hakkavad selles kommunismi ehitama.
Teist perioodi iseloomustab meie-mõiste üleminek aktiivsest subjektist passiivseks vastuvõtjaks, kus kujutatav rahvatahe oli täielikult tingitud ja raamitud marksistlik-leninistlikust ideoloogiast. (Ventsel 2005: 82)
Eestlastest said ka teadusliku kommunismi jüngrid. (Ja kellest ei saanud, see sai tasuta rongipileti. Nii lahke.)
Lähtudes Roman Jakobsoni kõneaktide funktsioonide liigendusest on kommunikatsioonis faatilise funktsiooni eesmärgiks suhtlusprotsessis osalejate vahelise kontakti saavutamine ja selle alalhoidmine (Jakobson 1981: 20). Vaadeldavates riigimeeste kõnedes luuakse tähtsaim ahressaadi määratlus kõne alguses ning konstrueeritakse sel viisil kõnetatu identiteet. Esimene uue valitsuse deklaratsioon 22. juunil 1940. aastal pöördub adressaadi poole sõnadega "Eesti Vabariigi kodanikud" (Rahva Hääl 22.06.1940). Eelkõige on siin oluline eelmist ideoloogiat iseloomustanud pöördumisvormelite 'eestlased' ja 'rahvuskaaslased' kadumine (Uluots 1938; Uluots 1939; Päts 1939). Uue peaministri Johannes Vares-Barbaruse esimene kõne 25. juuni Rahva Hääles algab järgmiselt: "Armsad Eesti Vabariigi kodanikud, kallid kaasvõitlejad ja seltsimehed!" (Vares-Barbarus 1940a). Lisandunud on esimene puhtalt nõukogude ideoloogiasse kuuluv adressaadi nimetus 'seltsimehed', mis jääb ametlikku sõnavarasse püsima kogu järgnevaks võõrvõimu perioodiks ning saab alates 1940. aasta augistikuu sündmustest (Eesti "liitumisest" Nõukogude Liiduga) avalikus kõnes pöördumissõnana valdavaks. (Ventsel 2005: 84)
Tervitatava addressaadi identiteedi konstrueerimine. Sa oled see, kelleks sind tervituses nimetatakse.
Seega võib keele faatilises funktsioonis meie kujutamise kohta nentida, et traditsioonilised pöördumisvormelid kadusid riigimeeste kõnedest alates Eesti "liitumisest" Nõukogude Liiduga. Need asendati vaadeldava perioodi keskpaigaks pöördumisvormeliga 'seltsimees', mille ainulubatavus viib neutraalse mõiste ideoloogias emotsionaal-väärtustavale teljele. Sõna 'kodanik' saab negatiivse lisatähenduse, seda kasutatakse nt kohtutes süüaluse poole pöördumisel. (Ventsel 2005: 84)
Kodanikest saavad seltsimehed. (Ka naiskodanikud on nüüd sümboolselt mehed.)
Ja mida tähendab viimases lauses sõnad "meie kõik"? Kõnes moodustub deiktiline 'meie' 1. ja 2. isiku pöörete ühendamisest. 'Mina' ja 'sina' moodustavad 'meie' kui ühtse subjekti, mis kõne teatud etapil tunneb, mõtleb, kõneleb ja tegutseb ühtsena, kuid siis võib taas muutuda - laieneda, laguneda, üldistuda või vahetuda. Vares-Barbaruse kõne lubab väita, et esmalt mõeldi "meie kõik" all osa tervikust. (Ventsel 2005: 85)
Inimmassist saab ühtsus, kes võib nt maja osta. Toimingud on siin peaaegu klassikalised: see kollektiivne subjekt (1) tunneb, (2) tegutseb, ja (3) mõtleb, aga ka... kõneleb (mis on ju... tegutsemise alamvorm).
Niisugune tervikliku ühtsuse kontseptsioon ei olnud eesti poliitilises reaalsuses uus ilming. Eesti Vabariigi aegse ideoloogia üks peamisi mõisteid oli rahvustervik, mida iseloomustas saksa romantismist pärit idee rahvuse ürgsest massihingest kui ainult sellele rahvusele (eestlastele) omasest karakteristikust (Ventsel 2002). (Ventsel 2005: 89)
Omaette huvitav teema: ka Herder luges innuga Spinozat.
Efektiivne suhtlus peab tagama subjekti loodud kõne eesmärgipärase mõju adressaadi käitumise reguleerimisele (Leontjev 1972: 31-33). (Ventsel 2005: 89)
Kommunikatsiooniteooria, mille järgi suhtlemise eesmärk on vastuvõtja käitumise kontrollimine. St põhiolemuselt konatiivne arusaam.
Nõukogude propaganda stiil erineb 1930ndate aastate Eesti propaganda keelekasutusest agressiivsuse (võitluslikkus kuulub implitsiitselt nõukogude ideoloogiasse, kuna klassivõitlust käsitatakse kogu tegelikkuse alusena), uue/vana opositsiooni ning suurusele ja otsustatavusele viitavate kõnekujundite poolest, mille pragmaatiline väärtus on küll suur, kuid mille pragmaatiline efektiivsus sõltub teate sisust ja adressaadi suhtumisest sellesse. (Ventsel 2005: 89)
Ainult rahvavaenlane arvaks nii.
Eesti 1930ndate aastate ideoloogia, mis oli suuresti mõjutatud herderlikust kultuurikontseptsioonist, nägi põlisrahvuse keeles kunagise kunstitöö riismeid, rahvaluules aga killukesi mineviku looduslähedasest, kuid kõrgest kultuuritasemest ja rahvuslikust vägevusest. Juurte taasleidmise kaudu arvati võimalik olevat taastada rahvuse "üleindividuaalne "mina", mis koondaks rahvuse harmooniliseks kõrgemaid sihte seadvaks ja neid järgivaks tervikuks" (Eenpalu 1936: 8). (Ventsel 2005: 90)
- Eenpalu, Kaarel 1936. Eesti rahva kutsumusest. — Rahamägi, H; Veelman, J. (toim.), 12. märtsi radadel. Tallinn: Ühiselu, 2-11. [DIGAR]
Kohustusliku tervituspöördumistega on kontakti taotlus suunatud mitte üksnes adressandi vahetule publikule, vaid ka kommunikatsiooni "kolmandale" osapoolele. Mihhail Bahtini järgi esineb igas dialoogis ka n-ö "kolmas osapool", kes küll formaalselt protsessis ei osale, kuid kelle suhtes reaalsed kommunikandid korrastavad oma positsioone: näiteks Jumala kohus, ajaloo pilk, südametunnistus jne (Bahtin 1979: 149-150). Nõukogude situatsioonis esinevad dialoogis kolmanda osapoolena Partei ja Stalin. Siit ja sellised vormelid nagu 'Partei vaikival nõusolekul', 'Partei tahtel', millele sai vajadusel apelleerida. (Ventsel 2005: 91)
Isegi selle, mida mina mõnikord nimetan transkommunikatsiooniks (auto- ja interkommunikatsiooni kõrval kolmas suund), on Bahtin juba ära sillutanud.
Kõne lõpus esineb alati tervitus Stalinile, kelle nimi on enamasti ära toodud sõrendatult või suurte tähtedega, ning koormatud positiivsete ülivõrretes omadussõnadega: "STALIN - inimsoo geenius, miljonite töötavate aju ja süda, meie tark ja armastatud suur juht" (Lauristin 1940a). (Ventsel 2005: 91)
STALIN - oma nooruspõlvesõprade ja abikaasa suguvõsa tapja.
Selles kõnes ilmnevad juba selgelt nõukogude ideoloogia struktuurile omased tsentraliseeritus ja hierarhia, mille tipus seisab ainuisikuliselt Stalin. Meie tegevus on nüüdsest taandatud uue lausungi subjekti - Partei, eriti Stalini objektiveeriva tegevuse vastuvõtmisele ja vahendamisele. Toimub üleminek aktiivsusest passiivsusesse, tingimatusest tingitusse. Asjade käigu ettenägemine määrab Parteile kõiketeadva autoriteedi rolli, kuid ka Partei pole viimase tõe instants - selleks on marksismi-leninismi klassikud Stalin, Lenin, Marx. (Ventsel 2005: 93)
Hea sõnastus.
Peamiseks muutuseks, mis toimus meie kategooriaga riigimeeste kõnedes pärast Eesti "astumist" Nõukogude Liitu, on seega meie subjektsuse kadumine. Nõukogude ideoloogia sarnaneb kultuuritüübiga (mõistes ideoloogiat siin kontekstis kultuuri sünonüümina), mida Juri Lotman iseloomustab kui tekstide kogumikku, (selle vastandiks on kultuuritüüp, mis tekstikogumit loob) (Lotman, Uspenski 1994: 245). (Ventsel 2005: 94)
Aktiivne/tingimatu lugeja - kood; passiivne/tingitud loetu - tekst.
Hea näitena Eesti situatsioonis võiks tuua töö kategooria metamorfoosi. Nõukogude ideoloogias propageeritud töö kategooria oli kardinaalselt erinev Eesti Vabariigi aegsest töö mõistest, kus see jäi olemuslikult seotuks rahvusliku vaimsuse ja selle kaudu maaga. Eesti ideoloogias oli tegemist harmoonilis-müstilise rahvushinge ja eestluse oma "mina" leidmisega. Nõukogude ideoloogias toimub kaks olulist muutust töö mõiste mõtestamisel. Esiteks kaob töö kategooriast maaga seotuse olulisus. Marksism-leninism on ennekõike linnaproletariaadi õpetus. Teiseks leiab töö eesmärgi - sotsialismilt üleminek [|] kommunismile. Töö sisemine ja kõlbeline väärtus pööratakse ümber väliseks produktiivsuseks. "Kuna sotsialismi võidu peamisi aluseid on töö kõrgem produktiivsus [...], siis on sotsialistlik võistlus seega võistlus töö suurema produktiivsusega" (Juhtkiri: Rahva Hääl 29.04.1941). (Ventsel 2005: 95-96)
Kodanlik eestlane töötas iseenda kallal; Nõukogude eestlane töötas kolhoosi põllul.
Kõnno, Andres 2005. Kultuuri kirjeldava meediasemiootika poole. Acta Semiotica Estica II: 99-116.
Semiootilise lähenemise eripäraks on kirjeldada, kuidas mingi nähtus mõne teise nähtuse suhtes oma tähenduse omandab. "Meedia" ja "kultuur" suhestuvad siinses kontekstis nagu osa ja tervik. Meediasemiootika hakkab tegelema kultuuri kirjeldava semiootika probleemidega (ja vastupidi) alates hetkest, mil määratleme uurimisobjektina massikommunikatsiooni tulemusena tekkiva mõttelise ruumi, milles tekib ja areneb suur osa nn avalikust arvamusest. (Kõnno 2005: 99)
Näiteks selle võiks ka sinna märgimääratluste virna visata.
Ühest küljest esindab meedias vahendatud kommunikatsioon reaalsust sellisena, millisena teda juba on tajutud (sellisel juhul käsitame seda kui kommunikatsiooni kommunikatsioonist ehk kui metakommunikatsiooni), teisalt võib seda vaadelda kui iseseisvat keskkonnanähtust, mis on tajutav sellisena, nagu ta hetkel on (kommunikatsioon "reaalsuse" erinevatest aspektidest). (Kõnno 2005: 100)
Eeldab, et reaalsuse tajumine on kommunikatsioon. Vana hea: kui ma näen juustutükki laual, siis juustutükk annab mulle teada, et ta on laual.
Et uudise "tegemine" kujutab endast teatavat tüüpi üldistust, võib uudistetegemist võrrelda fiktsionaalse reaalsuse väljamõtlemisega. Tavapubliku seisukohalt eristab väljamõeldist ja tõde ainult kokkulepe, et uudistekanalid edastavad informatsiooni, millel on ka tegelik vaste reaalsuses. (Kõnno 2005: 100)
Imelikud eeldused jätkuvad.
Tavapäraselt mõistetakse kommunikatsiooni all ennekõike teabe vahetamist - suhtlust ja dialoogi. Massikommunikatsioon seevastu on suures osas teabe ühesuunaline levitamine. Nende mõistete ühisosaks on asjaolu, et vastuvõtjalt saatjale suunatud tagasiside, mis on nii tavaline indiviidi privaatses kontekstis, asendub massikommu-nikatsiooni situatsioonis vastuvõtja tõlgendusega selle ruumi kohta, mida talle meedia vahendusel kirjeldatakse. See autokommunikatsioon on avalikkusest teadlikuks saamine tänu asjaolule, et üks ja seesama meediasisu vahendati paljudele vastuvõtjatele üheaegselt. (Kõnno 2005: 100)
Põnev, aga natuke arusaamatu. Uudiste poolt vahendatud infokeskkonna tõlgendamine on siin autokommunikatsioon?
Solomon Marcus kirjeldab nelja kommunikatsioonitasandit (Marcus 1997). Kommunikatsiooni "mitmetasandilisus" tähendab seda, et on võimalikMeedias vahendatud kommunikatsioon on informatsiooni sellise liikumise näiteks: enamjaolt kuulub meediumides levitatav informatsioon juba kommunikatsiooni 3. tasandile (viide originaalallikale), harvem 2. tasandile (saatja ise on originaalallikas), mitte kunagi aga 1. tasandile - 1. tasandi informatsioon pärineb otsekontaktidest keskkonnaga. (Kõnno 2005: 100-101)
- rääkida informatsioonist reaalsuse kohta (1. tasand: vaatleja ammutab infot keskkonnast vahetult), [|]
- seejärel arutleda selle informatsiooni üle (2. tasand: vaatlustulemused edastatakse teis(t)ele osapool(t)ele: info omandab sotsiaalse staatuse),
- edastada selle arutluse tulemused kolmandale osapoolele (3. tasand: info reaalsuse kohta muutub avalikkusena tõlgendatud reaalsuseks - toimub vahendatud vaatluse vaatlemine),
- kes seejärel omakorda on võimeline saadud infot tõlgendama ja edastama (sellele järgnevad 4., 5., 6. jne tasand) (Marcus 1997: 15-19, Marcus 1992; vt ka Wiener 1969: 114-115).
Seda võib nimetada taju- või kogemusprotsessi kommunikatsionaliseerimiseks. Elusorganism "suhtleb" elutu keskkonnaga. Interkursuse ja interaktsiooni hägustumine on tekitanud kommunikatsiooniteoreetikutele pöördumatut vaimset kahju.
Joonis 1. Kommunikatsiooni vahendatuse tasandid (Kõnno 2005: 101)
- REAALSED sündmused oma esmasuses (vahetu reaalsus)
- Avalikkusena tõlgendatud reaalsus: sündmused nende teisesuses: asetatuna sotsiaalsesse konteksti (vahendatud reaalsus)
- Individuaalne reaktsioon sellele, mida tõlgendatakse avalikuna
Kohe üldse ei mõista, mis sellel joonisel toimub. Ma tegin juba iseenesest julge oletuse, et need numbrid tähistavad kolmnurga nurki, mitte haarasid (siin on minu taaslooming, originaalis ulbivad numbrid ja kirjeldused ebamääraselt ümber kolmnurga). Mul on siin mitu kriitikat:
1. Kas katkendlik joon 1 ja 2 vahel tähendab, et reaalsete sündmuste ja avalikkusena tõlgendatud reaalsuse vahel pole mingit tegelikku ühendust (see ühendus on tinglik, ebamäärane, katkendlik-kahtlane)? Miks ei ole reaalsetel sündmustel oma esmasuses sotsiaalset konteksti? Kas sotsiaalseid sündmusi ei eksisteeri?
2. Mida tähendavad need nooled, mis justkui osutavad 3. nurgalt 1-le ja 2-le? Kui 3 on tõepoolest "Individuaalne reaktsioon sellele, mida tõlgendatakse avalikult" (lisatud rõhk), siis seos 2-ga on ebaproblemaatiline, aga seos 1-ga on problemaatiline: "REAALSED sündmused oma esmasuses (vahetu reaalsus)" ei ole ju veel avalikuna tõlgendatud. See ei oleks küsimus kui nooled viiksid 1 juures 2 juurde ja 2 juurest 3 juurde ning katkendlik joon (kuristik, tinglik seos) asuks reaalsete sündmuse ja avalikuna tõlgendatu vahel.
3. Kas need nooled tahavad osutada sellele, et indiviid reageerib korraga reaalsetele sündmustele ja avalikkusena tõlgendatud reaalsusele, või mis? Lihtsalt ei mõista, mida see diagramm üritab selgitada. Mulle hirmsalt meeldivad kolmnurgad, aga - tuleb välja - ainult juhul kui nad meikivad senssi.
Kommunikatsioon on tegevus, mille käigus toimub informatsiooni edastamine. Massidele vahendatud kommunikatsioon ei edasta mitte informatsiooni, vaid informatsiooni informatsioonist (2. tasand), või informatsiooni informatsiooni kohta käinud informatsioonist (3. tasand), jne. Alates vahendatuse 3. tasandist (vahendatud vaatluse vaatlemine) saab hakata rääkima juba pseudokommunikatsioonist, s.t kommunikatsioonist kommunikatsiooni enda pärast. See tähendab sellist situatsiooni, kus sündmus ei leia aset mitte väljaspool meediat, reaalsuses, vaid meedias asetleidev kommunikatsiooniakt ise muutub sotsiaalseks sündmuseks. Nii täidab kommunikatsioon üha vähem [|] oma algset eesmärki, mis on sootsiumi jaoks oluliste teadete vahendamine. Sarnaselt Solomon Marcusele (Marcus 1997) juhib ka Göran Sonesson (1997: 75) tähelepanu asjaolule, et vahetu keskkond ja meedias vahendatud keskkond ei ole enam komplementaarsed hetkel, mil viimane hakkab pretendeerima vahetu keskkonna staatusele. Kui see juhtub, võib rääkida massidele vahendatud kommunikatsioonist kui pseudokommunikatsioonist. (Kõnno 2005: 101-102)
Siin võiks vaielda, et informatsioon informatsioonist (metainformatsioon) on ikkagi informatsioon. Teksti kohta kirjutatud tekst, või sellest omakord kirjutatud tekst on lõppkokkuvõttes siiski tekst. Nende edastuste ja ümberkirjutamise käigus leiavad kahtlemata aset transformatsioonid, nihked, teisenemised, kaod ja lisandused jne. aga tulemi paiknemine järgmisel "tasandil" on natukene kahtlane. Kas iga kuulujutt, mis on läbinud mitmeid transformatsioone, on mingil muul "tasandil"?
Omaette kriitikat nõuab pseudokommunikatsioooni mõiste siin. Iva pürgib faatilise kommunikatsiooni poole: "vahendatud vaatluse vaatlemine" ei ole teleoloogiliselt enam informatsiooni vahetamine vaid midagi muud, autonoomse funktsiooniga tegevus, mis vaid pinnapealiselt sarnaneb kommunikatsiooniga. Siin on vähemalt arusaadav, mille poole autor üritab peaga noogutada (natuke liiga energilisi ümaraid ringe tehes, aga siiski): kui uudised ei räägi enam tegelikest sündmustest, vaid uudisest endist vms, siis ei ole enam mingis mõttes tegu uudistega, vaid juba millegi muuga - mingi pseudoreaalsusega. Konkreetne näide on vb "Youtube drama", kui youtuberid helistavad kellelegi, kelle leib ja või tuleb sellest draamast, ja vaidlevad ägedalt mittemillegi (tähtsa/olulise) üle, ning järgmises raundis vaieldakse juba mitte esialgse draama, vaid selle sissehelistatud draama üle jne. siis mingis mõttes uss juba sööb oma saba ja kõik asjassepuutuvad isikud võib ära unustada, unsubscribe'ida ning eluga edasi minna ilma, et millestki olulisest ilma jääks. Minu näide on kitsas, aga ma arvan, et siin peetakse silmas sellist olukorda kui uudised kaugenevad nii mitme sammuga tegelikest sündmustest, et informatsiooniväärtus kahaneb nullilähedaseks.
Hilisemad Berlo (1960), Maletzke (1963), Eco (1976) ja teiste konstrueeritud mudelid kujutavad endast suuresti Shannoni mudeli modifikatsioone. Tähendus on saatja-vastuvõtja tüüpi mudelites justkui midagi transporditavat, nagu mingi objekt, mis saadetakse punktist A punkti B. Kuid pärast lähetamist kuuluvad sõnum ja selle tähendus nii saatjale kui ka vastuvõtjale, kes on saanud sõnumi koos selle eeldatava tähendusega. Põhimõtteliselt ei saagi seda tüüpi kommunikatsioonimudeleid pidada tähenduse ülekandmist kirjeldavateks. Nii on näiteks Göran Sonesson teinud ettepaneku, et neid võiks pigem nimetada tähenduse rekodeerimise mudeliteks, mis illustreerivad küll tähenduse levikut kultuurisfääris, mitte aga originaalset semioosi, mis on tähenduse teke (Sonesson 1997: 62-63). (Kõnno 2005: 103)
Võib-olla tasuks lugeda, kas Sonesson ennetas minu "krüptoanalüütilist" tõlgendust.
- Sonesson, Göran 1997. The multimediation of the lifeworld. — Nöth, Winfried (ed.), Semiotics of the Media, State of Art, Projects and Perspectives. Berlin; New York; Amsterdam: Mouton de Gruyter, 61-77. DOI: 10.1515/9783110803617-004 [DeGruyter]
Roman Jakobsoni skeemis (Jakobson 1998: 75, 77) vastab küsimusele sellest, kuidas "avalik foorum" kommunikatsiooni kaudu tekib, kommunikatsiooni faatiline funktsioon (s.o funktsioon, mis ei kirjelda mitte informatsiooni edastamist, vaid rõhutab kommunikatsiooni rolli osapoolte vahelise kontakti hoidja ja tekitajana). Keskendudes massikommunikatsiooni kontaktihoidva funktsiooni uurimisele, on meie objektiks see, milline saab olla auditooriumi ja meedia vahelise kontakti potentsiaalne kvaliteet (potentsiaalne, kuivõrd uuritakse seda, milliseid võimalusi meediaruum pakub, mitte aga [|] seda, milliseid võimalusi reaalselt kasutatakse). Suhestumise võimaliku kvaliteedi määratlemine uurimisobjektina tähendabki küsida, millised on need teemad - ehk täpsemini, milline on nende teemade hulk ja käsitlemise laad -, mille aruteluks avalik ruum on avatud. Selliselt määratletud uurimisobjekti võiks nimetada "infokeskkonnaks". Infokeskkonna küsimus ei ole mitte küsimus auditooriumi võimalikest tõlgendustest, vaid pigem sellele auditooriumile jäävast tõlgendusvabadusest. Vaadeldes ruumi, mis asub meedia ja auditooriumi vahel, küsime selle ruumi temaatilise mitmekesisuse ehk selles vahendatud info hulga mõõdetavuse kohta. Kaudselt on see küsimus ka sellest, mil määral on vahendatud kommunikatsioonis osalejatel võimali kmeediast ammutada omavaheliseks diskussioonis osalejatel võimalik meediast ammutada omavaheliseks diskussiooniks sobilikke teemasid. Ühelt poolt väljendub keskkonna infosisaldus interpreteerija võimes siduda teemadeks meedia poolt edastatavaid sõnumeid, teisalt seab sellele lomulikud piirid meedia ise. Erinevalt auditooriumi interpreteerimisvõimest on meedia maht konstandina ka defineeritav - siit ka võimalus määratleda meedia/meediumi "potentsiaali" selle auditooriumi jaoks. (Kõnno 2005: 110-111)
"Kontakt" on siin natuke liiga abstraktne minu jaoks, aga iva ise on tervitatav: siin on "teemaderingi" küsimus, mis Malinowski käsitluses puudutab vestlejate ühisosa - vahetult kättesaadavat situatsioonikonteksti (ilm, ümbritsevad sündmused, jne). Seda kogu meediaruumile üldistades võib tõepoolest küsida nende teemade kohta, mis publikut kõnetavad. Midagi enamat ei oska praegu arvata - pole meediateoreetik.
Teadmine sellest, et meedia vahendab sõnumi korraga tervele auditooriumile, on lahutamatu osa sõnumi kontekstist. See, kas massikommunikatsioni tarbija üritab saatjale sõnumi kohta tagasisidet saata või mitte, ei muuda sõnumi tähendust teiste kommunikatsioonis osalejate jaoks. Selliselt loob massikommunikatsioon kollektiivse identiteedi - teatava ühise teadmise sellest, mida on vahendamiseks piisavalt oluliseks peetud. Avalike teemade olemasolu võimaldab rääkida "meie" vormis ka nendel inimestel, kes üksteist tegelikult ei tunne. Tähendusele kollektiivsuse-mõotme lisandumise tagajärjena muutub võimalikuks rääkimine "kultuurilistest tervikutest" - interpreteerivatest kogukondadest (ingl. k. interpretive community), kes on võimelised omavahel suhtlema just tänu sellele, et nad jagavad neile vahendatud kommunikatsiooni [|] abil ühiseid tähendusi. (Kõnno 2005: 112-113)
Seos eelneva artikliga. Lõppkokkuvõttes ei olnudki kõige hullem. Omajagu ebamääraseks jäi, aga ilmselt pigem selle tõttu, et mul ei ole head ettekujutust sellest, misasi see "meedia" üldse on. Enamikke siin isegi möödaminnes käsitletud teemasid tahaks küll kunagi käsitleda, aga ilma meedia ja meediumiteta.
0 comments:
Post a Comment