Kroonika 2004
- Maran 2005. Seminarisari kultuuriteooriast ja semiootikast
- Joosepson; Tago 2005. Tartu ja Lüneburgi kultuuriuurijate koostöö
- Keskpaik 2005a. Cassirer, Lotman, Uexküll
- Tago 2005. Noorsooprojekt "Ühendavad piirid"
- Keskpaik 2005b. Mälestusi kaugest tulevikust
- Tüür 2005. Kultuur, loodus, semiootika
- Joosepson jt 2005. VI semiootika sügiskool "Ideoloogilised märgiprotsessid kultuuris"
Maran, Timo 2005. Seminarisari kultuuriteooriast ja semiootikast. Acta Semiotica Estica II: 237.
2003. aasta sügisel ja 2004. aasta kevadel korraldas Eesti Semiootika Selts koostöös Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuri- ja kirjandusteooria töörühmaga seminarisarja kultuuriteooriast ja semiootikast (peakorraldaja T. Maran). Seminarisarja eesmärgiks oli edendada semiootikaalast tegevust Tallinnas ning pakkuda kraadiõppuritele ja noortele teadlastele esinemisvõimalusi.
Seminarid toimusid esmaspäeviti Eesti Keele Instituudis ja TPÜ Akadeemilises Raamatukogus sagedusega kaks korda kuus. Sarja raames pidasid ettekande Urve Eslas, Jan Kaus, Kaie Kotov, Andres Kõnno, Karin Laansoo, Andres Luure, Kaire Maimets, Eva Näripea, Andrus Org, Anti Randviir, Kadri Tüür ja Berk Vaher. Lisaks 12 kodumaisele esinejale võõrustati kahte külalislektorit Soomest - Dario Martinellit Helsingi Ülikoolist ja Markku Eskelineni. (Maran 2005: 237)
Mõned nimed on võõramad kui teised. Märkisi üles need, kelle kirjutisi seni ei ole kohanud ja keda seetõttu võiks järgi vaadata (kui aega tekib).
Seminarisarja lõpetamiseks ja kokkuvõtete tegemiseks korraldati 21. mail seminar "Koha vaim" Paides. Sellel rohkem kultuuriteooriale keskendunud seminaril esinesid lühiettekannetega 8 uurijat: Riin Magnus, Timo Maran, Arne Merilai, Anneli Mihkelev, Triin Pehk, Aare Pilv, Ene-Reet Soovik, Tiiu Speek ja Kadri Tüür. Ettekannete lühitutvustustest koostati teesivihik. (Maran 2005: 237)
Need teesid asuvad siin. (Füüsilisel kujul oleks ka äge kunagi ära näha.)
Joosepson, Alo; Tago, Kaidi 2005. Tartu ja Lüneburgi kultuuriuurijate koostöö. Acta Semiotica Estica II: 237-238.
2004. aasta 3.-10. maini külastas TÜ semiootika osakonna delegatsioon Lüneburgi ülikooli Saksamaa Alam-Saksimaa liidumaal. Tegu oli 2003. aasta 19.-21. novembrini Tartus toimunud üliõpilaskonverentsi "Euroopa semiosfääride dialoog: Tartu ja Lüneburg" ("The Dialogue of European Semiospheres: Tartu ja Lüneburg") jätkuüritusega. Lüneburgi konverentsil oli 29 osavõtjat, kellest 17 olid Saksamaalt ja 12 Eestist. Tartu esindust juhtisid dotsent Ülle Pärli ja vanemteadur Mihhail [|] Lotman, üliõpilastest osalesid Ellu Maar, Laura Kuusk, Katre Pärn, Maarja Põld, Alo Joosepson, Merle Visak, Kaidi Tago, Maris Saar, Auli Kütt ja Tiit Remm. Lüneburgi ülikooli poolt koordineeris kohtumist dr. Elize Bisanz. (Joosepson; Tago 2005: 237-238)
Sama teema: mõni tuttav nimi ja nägu linna pealt, keda muidu ei seostakski semiootikaga, on seda kunagi ammu õppinud.
Algselt identiteedile kui millelegi ühendavale keskendatud kohtumise mõistete keeles said korduvateks terminiteks hoopis piir, erinevus, paljusus, dialoog. Osalejates kujunenud ja süvenenud arusaamine Eesti, Saksa või Euroopa identiteedi suhtelisusest ning dünaamilisusest oli ehk kogu kohtumise kõige väärtuslikum tulemus. Koos töötades said mõlemad osapooled teadlikumaks oma akadeemilise traditsiooni teadmiste, õpetamis- ning õppimisviiside eripäradest, nii oma tugevustest kui nõrkadest külgedest. (Joosepson; Tago 2005: 238)
Üldmulje põhjal ka üsna päevakajalised teemad tol ajal. ("Semiootika piirid" tuleks ka üle kaeda.)
Keskpaik, Riste 2005a. Cassirer, Lotman, Uexküll. Acta Semiotica Estica II: 239.
Senini on Cassireri bioloogiahuvi tõsisema tähelepanuta jäänud. Kuid tema viimastes kirjutistes on katseid arendada kultuuriteooriat kooskõlas Uexkülli biosemiootilise lähenemisega. Paljud Cassireri ideed on tänapäeva semiootika seisukohast huvipakkuvad, ning tema arvamist biosemiootika klassikute hulka on takistanud ehk vaid tema hiliste kirjutiste vähene levik. Ka seob Cassireri hiline programm omavahel mõlemad uurimissuunad, millega tegeldakse Tartu Ülikooli semiootika osakonnas. Biosemiootiliste mõjude kõrval on Cassireri kultuurisemiootilise teooria programmis paljugi sarnast Lotmani lähenemisega, kuid ka neid kahte käsitlust pole siiani omavahel lähemalt võrreldud. (Keskpaik 2005a: 239)
Intrigeeriv teema, millest olen ähmaselt-ümberkaudselt teadlik. Cassireri jaoks ma vist ei ole veel valmis (aga loodetavasti ta ka ei pääse).
Sümpoosionil esinesid teiste hulgas tuntud Cassireri-uurija John Krois Berliinist (Cassirer's philosophy of biology) ning bioloogiafilosoof Manfred Laubichler USAst Arizonast (Ernst Cassirer: Theoretical biology, philosophical anthropology, and the search for an integrated theory of life and culture). Frederik Stjernfelt võrdles omavahel Uexkülli ja Cassireri filosoofiat, Andreas Weber käsitles tähenduse kehastumise probleemi Cassireri kultuurisemiootikas, Dario Martinelli rääkis omailma teooria rakendamisest zoomusikoloogias. Eesti-poolsed kõnelejad olid Peeter Torop, Kalevi Kull ja Aleksei Turovski. Sümpoosioni materjalid on ilmumas ajakirjas Sign Systems Studies. (Keskpaik 2005a: 239)
Tago, Kaidi 2005. Noorsooprojekt "Ühendavad piirid". Acta Semiotica Estica II: 239-241.
Projekti kontseptsiooni algatajateks olid semiootikatudengid Laura Kuusk, Ellu Maar, Maris Saar ja Kaidi Tago, keda huvitas erinevatest kultuuridest pärit, kuid sarnase hariduse ja vanusega inimeste erinev võime ümbritsevat tajuda, mõista ja vahendada. Koos semiootikutega ühendasid piire prantsuse filoloog Kristel Ambre ja meditsiinitudeng Teele Kuusk. (Tago 2005: 239)
Miski alternatiivne semiootiline triaad.
Projekt keskendus ajalistele, ruumilistele ja kultuurilistele piiridele inimeste ümber ja sees. Kümne päeva jooksul külastatud paigad kujutasid [|] endast kultuurilis-poliitiliselt või ajalooliselt märkimisväarsete perioodide jälgi Eesti maastikul. Meie pakutud nägemus Eestist koosnes üldistatult neljast kultuurikihistusest. Kihistusi ja nende omavahelisi suhteid, samuti seda, kuidas võõrast kultuurist pärit külalised seda vastu võtsid ja enda jaoks tõlgendasid, võib analüüsida tuum-perifeeria mudeli alusel. (Tago 2005: 239-240)
Aeg, ruum ja kultuur. Mis need neli kihistust siis täpselt on? Tsenter/tuum.
Tammealuse hiiepaigas tutvustas Auli Kütt maausuliste kombeid ja uskumusi, ekskursioon pakkus palju üllatavat ka eestlastele, rääkimata katoliiklikust keskkonnast pärit külalistest. Retk Tudu sohu pani ladinlased proovile - siin avaldus huvitav kultuuriline erinevus, mis seotud puhkamiskommete erinevustega. Kui pealinn oma korrastatud vanalinna ja eluküllase aguliga mõjus külalistele tuttavlikult, siis mõis ja orjaaeg jäid mõnevõrra arusaamatuks, eestlaste soov looduses rännata (sooretk) ja eriti maausk (mis seostus satanismiga) tekitasid aga võõristust ja kohati koguni hirmu. Edasi liikusime mööda Peipsi kallast Tartusse, kus kogetut kolme päeva jooksul mõtestasime, analüüsisime ja sünteesisime. (Tago 2005: 240)
Välismaalased said täitsa ära kohutatud... loodusega.
Keskpaik, Riste 2005b. Mälestusi kaugest tulevikust — ökosemiootika IV suveseminar Puhtus. Acta Semiotica Estica II: 241-244.
Neljanda ökosemiootika suveseminari toimumispaigaks 6.-8. augustini 2004 sai Puhtu bioloogiajaam - biosemiootik Jakob von Uexkülli kunagine suvemaja. Timo Marani, Ivar Puura, Riin Magnuse, Renata Sõukandi ja Kaie Kotovi kõrval astusid ettekannetega üles ka Dario Martinelli Helsingist ja Andreas Weber Hamburgist. (Keskpaik 2005b: 241)
Veel mõned vähemtuntud nimed.
Mõttevahetuse juhatas sisse Timo Maran, käsitledes eetilisi järeldusi, mida on võimalik teha semiootika klassikute Peirce'i ja Uexkülli töödest lähtudes. Semiootilises lähenemises ei ole eetilise suhtumise objektiks mitte niivõrd üksikud organismid ega ka liigid, kuivõrd tähenduste võrgustikud, mida erinevad organismid loovad oma elutegevuse käigus, suhetes oma keskkonna ja teiste organismidega. Iga looduslik objekt on osa paljudest erinevatest omailmadest, millest igaühes on tal oma spetsiifiline tähendus. Väärtustatud on eeskätt võimalikud tähendused, mis erinevatest kokkupuudetest sünnivad. Seega omandab semiootilisest seisukohast erilise tähtsuse mitmekesisus. (Keskpaik 2005b: 241)
Mõttekäik, mida võib proovida ühildada Stapledoni mentaalsuse (ja selle mitmekesisuse) teemaga.
Ivar Puura tutvustas oma ettekandes võimalikku uut uurimissuunda, mida võiks nimetada paleosemiootikaks ning mis tegeleks tähenduste ja kommunikatsiooni uurimisega kauges tulevikus. Valdavalt tegelevad paleontoloogid eelajalooliste organismide jäetud jälgede uurimisega, [|] püüdes teada saada, millised need organismid olid. Semiootiliselt huvitavaks muutub paleontoloogia siis, kui hakatakse küsima, millise muutuse organismidevahelistes suhetes tõi kaasa näiteks kambriumi ajastu alguses tekkinud hulkraksete loomade meeleelundite areng ja sellega seotud võime töödelda, vahetada ja talletada infot hoopis uuel tasandil. Millise eelise annavad organismidele arenenud meeleelundid ning suurenenud tähelepanu- ja kommunikatsioonivõime? Mille poolest erines olukord pärast loomade tekkimist varasemast olukorrast? Kuidas on muutused semiosfääris seotud muutustega biosfääris? Need küsimused on osaliselt seotud ka küsimusega meie endi tajuaparaadi päritolust ja ülesehitusest: millised võimalused ja piirangud oleme pärinud oma eellastelt, nii maailma tunnetamise kui kommunikatsioonivahendite osas? Mille poolest erineb meie eellaste ja teiste loomade meeleelundite toimimine inimeste omast? Selleks et mõista teiste organismide ökoloogiat ja käitumist, on kasulik püüda aimata nende meelte võimalusi ja piiranguid, kujutada ette tähendusi nende omailmades. (Keskpaik 2005b: 241-242)
Huvitavad küsimused kõik. Uexküllilik rõhk tajuvõimetel on aimatav.
Teoreetilise ja praktilise ökosemiootika kokkupuutepunkti asetub küsimus valikust, millest sai seekord ise teoreetilise arutelu objekt. Kaie Kotov kõneles sellest, et semiootilisest seisukohast pole valik seletatav mitte niivõrd eelnenud sündmuste kaudu, vaid muutub tähenduslikuks tänu tulevikku suunatud ootustele ja eel-arvamustele selles osas, mida teatavat sorti käitumine võiks endaga kaasa tuua. Kuigi valikut võiks nimetada semiootiliseks aktiks per se, saab valiku toimumist nentida vaid tagantjärele, ning siis kiputakse seda seletama kausaalselt. Valiku toimumise hetkele omasest määramatusest, mida iseloomustab mitmete võrdsete valikuvõimaluste olemasolu, saab tagasivaates osa põhjuslikust ahelast. Seetõttu on semiootika üheks ülesandeks pöörata tähelepanu põhjuslike seoste kõrval võimaluste ja valikute paljususele ning valiku tegemise tingimustele. Kujutelm tulevikumälestustest iseloomustab hästi semioosiprotsessi, mille käigus olevik omandab tähenduse eelkõige tulevikku silmas pidades, ent tulevikuootused kujundatakse omakorda minevikukogemuste põhjal. (Keskpaik 2005b: 243)
Hea kraam. Anticipation. Kultuur & Plahvatus, jne. Umbes analoogne aratluskäik tuleb mul läbida seoses selle keerulise küsimusega, kuidas Stapledoni "Viimased Inimesed" tegelikult siis meile "Esimestele Inimestele" oma tuleviku-kroonika edastasid.
Tüür, Kadri 2005. Kultuur, loodus, semiootika: kohad IV. Acta Semiotica Estica II: 244-245.
Programm oli jaotatud temaatilisteks sektsioonideks, millest peamiselt keskkonnaesteetika ja kirjandusteaduse valda kuuluvaid ettekandeid koondav "Koht ja paik" ning ruumi semiootilisele mõtestamisele keskendunud "Kohad ja protsessid" toimusid nii konverentsi Tallinna- kui Tartu-osas. Tartus olid kavas veel peamiselt linnaruumi mõtestavaid ettekandeid sisaldanud sektsioon "Linnad ja protsessid" ja eri regioonide tähendusloo(me)le pühendatud "Kohad ja maastikud". Tallinnas toimus erisektsioonina kunstiajalooalane "Muutuvad monumendid", Tartus nõukogude aja pärandit eritlev "Sotsialistlik visuaalkultuur, autentne ja tõlgendatud". (Tüür 2005: 244)
Kahju, et pole nimetatud autoreid ega ettekannete sisusid lähemalt kajastatud. Esinejate järgi võiks see olla Koht ja paik V.
Joosepson, Alo; Epner, Tõnu; Magnus, Riin; Ventsel, Andreas; Vabar, Sven; Väli, Katre 2005. VI semiootika sügiskool "Ideoloogilised märgiprotsessid kultuuris". Acta Semiotica Estica II: 245-248.
Lisaks said ettekandjad täiendada põgusa ettekandeaja tõttu lõpetamata jäänud mõttekäike. Õhtu hakul astus üles üllatuskülaline Sven Kivisildnik, kes vahetas Berk Vaheriga mõtteid teemal "Meediaterroristi argipäev". (Joosepson jt 2005: 245)
See tont.
Sektsiooni arutelu modereeris kirjandusteadlane Marina Grišakova. Loodusteadused püüavad anda kirjelduse sellest maailmast, mille keskel inimesed elavad ja tegutsevad. Sedavõrd, kuivõrd nad lähevad oma uurimistega tavakogemuse piiridest välja, peavad nad kasutusele võtma tavakeelest erineva erialakeele. Populaarteaduslik tekst on erialakeelse teksti tõlge tavakeelde. Arutelu keskendus küsimusele, millised ideoloogilised moonutused kaasnevad sellise tõlkeprotsessiga ning kuidas need võivad tekitada väärarusaamu lugejas, kes ei oska populaarteaduslikku teksti võrrelda erialakeelse algtekstiga. (Joosepson jt 2005: 246)
Pole paha. "Loomulik keel" vastandub teadus-tehnilisele (meta-)keelele, after all.
Eriti tugevat poleemikat põhjustas P. Kuuse väide, et reaalteadlased räägivad ümbritsevast reaalsest maailmast, samas kui humanitaarteadleste jutu "objektiks" on kellegi teise jutt ning seetõttu nad ümbritseva maailma probleeme ei puuduta. (Joosepson jt 2005: 246)
Võib ainult loota, et füüsikateoreetiku Piret Kuuse kallal sedapuhku füüsilist vägivalda ei tarvitatud.
Peamiste põhjustena tervikliku tähenduse kadumisel võis välja tuua järgmised katkestuslikud meedia struktuurimuutused Eestis: 1) tehnoloogiline - uute tehnoloogiate kasutuselevõtt, millega kaasnes töötajaskonna vahetus, 2) esteetiline - visuaalse keele osatähtsuse suurenemine trükimeedias, 3) žanriline - reklaamitekstide ja lühiuudiste osakaalu suurenemine arutlevate artiklite arvelt, 4) ühiskonna tähendussüsteemide struktuuri muutus - nõukogude ideoloogia asendumine ultraliberalistliku ideoloogiaga, 5) omanike muutus - välismaiste suurkontsernide orienteeritus üksnes kasumile ja 6) ruumimuutus - Eesti ümberorienteerumine liitumisega EL-ga, millega kaasnes teemade vahetus. (Joosepson jt 2005: 247)
Siin me oleme.
Kaitstud magistri- ja doktoritööd 2004
- Eslas, Urve 2004. The Eye of the I and the Face of the Other in dialogue without communication through the rupture of il y a: Other in the thought of Emmanuel Levinas. Totality of the Same and Resistance of the Other. Magistritöö. Juhendaja: Eero Tarasti.
- Keskpaik, Riste 2004. Semiotics of trash: towards an ecosemiotic paradigm. Magistritöö. Juhendaja: Kalevi Kull.
- Randlane, Marju 2004. Sotsioloogiliste küsimustike staatus: konversatsioonianalüütiline lähenemine. Magistritöö. Juhendaja: Mihhail Lotman.
- Randviir, Anti 2004. Mapping the World: Towards a sociosemiotic approach to Culture. Doktoritöö. Juhendaja: Peeter Torop.
0 comments:
Post a Comment