- Lotman 2005. Luule kui sõjakunst
- Grišakova 2005. Mõnedest semiootilistest mudelitest kirjanduses ja filmis
- Vaher 2005. Eksootikat ekspluateerides ja eksitades
Lotman, Mihhail 2005. Luule kui sõjakunst. Acta Semiotica Estica II: 21-42.
Kuid on ka vastupidiseid kujundeid. Tekst on ruum, millesse me astume. Me võime selles isegi elada. Nii elasid 19. sajandi alguses [|] noored aadlidaamid prantsuse romaanide maailmas (nt Tatjana Jevgeni Oneginis), nagu tänapäeva teismelised võivad elada actionfilmide või arvutimängude maailmas. Siiski, nende kujundite detailsem analüüs näitab, et tekst ei ole ise see ruum, milles erinevate autorite tegelased elavad ning kohtuvad üksteise ja "tegelike" inimestega, vaid pigem mingi avaus sellesse. Tekib küsimus: mis on tekst? Milleks me seda loeme? On see mingi vahend, värav millessegi või on see hoopis ise suletud ruum, omaette universum vms? (Lotman 2005: 21-22)
Ka Bronislaw Malinowski 20. sajandi alguses - välitööl logeles oma telgis ja luges prantsuse romaane.
Viibime alati mingis diskursiivses ruumis, millest väljuda me ei saa. Parimal juhul võime endale sealolemist teadvustada. Kui me ütleme midagi, ei tee me seda mitte niivõrd sellepärast, et just seda tahtsimegi väljendada, vaid seetõttu, et nii tehakse ja nii on teised selles diskursiivses ruumis öelnud lugematuid kordi. (Lotman 2005: 22)
Väga üldiselt faatiline: kõnelemine mitte selleks, et midagi öelda, vaid selle pärast, et kõnelemine on oodatud ja öeldu peab olema stereotüüpne, varem-juba-öeldu.
Seda sfääri võiks nimetada diskursuse retoorikaks, mis vastandub traditsioonilisele tekstiretoorikale. Diskursiivne retoorika vastandub testuaalsele kui teadvustamatu intentsionaalsele, sotsiaalne individuaalsele ning klišeeline originaalsele. Tekstiretoorika on seotud katsega väljuda diskursiivsest automatismist, diskursiivne aga loob ja arendab seda. Diskursiivse ja tekstuaalse retoorika vastandamist võib võrrelda füsioloogia ja teadliku tegutsemise eristamisega: hingamine, seedimine, uni vms ei ole tavaliselt teadliku valiku produkt, seega ei saa neid kvalifitseerida tegudena. Tegu seevastu on seotud teadliku valikuga, sihipärase ja tahtejõulise pingutusega ning - mis on eriti oluline - vastutusega selle eest (vrd Mihhail Bahtini "Käitumisakti filosoofiat"; Bahtin 1986; on märkimisväärne, et Bahtin peab võimalikuks rääkida ka käitumisakti retoorikast). (Lotman 2005: 22)
Natuke nagu arhailisus vs innovatsioon. Siin on järjekordne punkt kus oleks võib-olla huvitav rakendada Spinoza filosoofiat, kus tahtlikkuse asemel on küsimuseks teadlikkus: teadlik/aktiivne klišeede kasutamine on juba midagi muud kui ebateadlik või passiivne klišeekasutus.
Vastupidi, püüan näidata, kuidas sõjandus mõjutab poeesiat, kusjuures aineks ei ole militaarne temaatika (ehkki kangelaste heroilised teod on alati poeeti inspireerinud), vaid poetoloogia (s.t luule ja selle metakeel): mind huvitab, kuidas värsitehnika peegeldub värsi semantikas ja millistes terminites seda seost teadvustatakse. (Lotman 2005: 25)
Poeetika on poetoloogia objekt?
Sellegipoolest ei ole luuletus üksnes sõna ja rütm, vaid ka pilt. Pean siin silmas aspekti, mida John Hollander nimetas "luuletuseks silmas" (Hollander 1985). Oodi stroof sarnanes visuaalselt majaga; visuaalne analoogia kajastus semantikas, ehitusmetafoorid omakorda peegeldusid värsitehnikas (Smoljarova 1996). (Lotman 2005: 27)
Luuleettekanne on luuletus kõrvas; soki sisse susatud paberitükk luuletusega on luuletus jalas jne.
Kogu see lühilugu on poetatud luuletusse en passant. Poeemi peamine sisu ei peitu narratiivis, vaid metatasandis - see on poetoloogiline. Puškin arutleb erinevate meetrumite ja stroofide üle, tegeleb nende võrdluse ja väärtustamisega (mis on selge paroodiline vihje Boileau teosele L'Art Poetique) ning õigustab ottava rimat. (Lotman 2005: 29)
Äkki peaks ka metafaatikat hakkama nimetama... fatoloogiaks? (Phatology näib esinevat ainult juhtudel kui keegi on pathology-t kirjutades teinud kirjavea, niiet äkki on isegi saadaval.)
Klassitsismi põhimõtetel rajatud sõjaväel oli kindel plaan, range ülesehitus ja selge juhtimishierarhia. Avangardne sõjavägi oli mass, sisemise struktuuri ja juhtkonnata. See oli üks kollektiivne mina, kus ei eristatud sotsiaalseid ega ka teisi funktsioone. Neid ühendas suund ja eesmärk. Muuhulgas tähendas see, et autori ja lugeja vahel ei olnud erinevust. (Lotman 2005: 34)
Üles täheldatud "kollektiivse mina" tõttu. Veel ei ole sel teemal erilisi arvamusi (aga varsti vb on).
Hlebnikov orienteerus arhailisele ajamudelile, mille kohaselt aeg pole vektor, vaid tsükkel. Küsimus oli tegelikult veelgi keerulisem. Hlebnikovi jaoks oli aeg midagi ruumitaolist - ühest ajast on võimalik väljuda ja siseneda teise. Ta nimetas end mitte futuristiks, vaid budetljaniniks - tema enda konstrueeritud sõnaga, mis tähendab tulevikuelanikku.
Revolutsioon kunstis oli Hlebnikovi jaoks anarhia, kõikidest reeglitest ja ettekirjutustest loobumine. Kuid sellel vastuhakul oli sügavam ontoloogiline ja eksistentsiaalne tähendus. See oli loobumine personalismist ja individuaalsest saatusest. (Lotman 2005: 34-35)
Samuti teemad, millest mul tuleb lähiajal lugeda ja mõelda (tulevikunägemus, milles üksikisik on praktiliselt tähtsuseta ja "aeg" ise on pelgas sõnakõlks).
Kui algselt oli tegemist minast ja individuaalsest egoismist loobumisega, siis nüüd näeme ühtesulamist globaalsete impersonaalsete protsessidega, millest ei ole põhimõtteliselt pääsu. Ühest küljest tähendab see ühinemist kogu universumiga, teiselt poolt minast lahtiütlemist ning lõpuks isiklikust eksistentsist loobumist. (Lotman 2005: 35)
Jah.
Mõlemad sfäärid on sügavalt seotud kannatusega ja nn tanatoloogilist substraati võib näha isegi erootilises luules. (Lotman 2005: 14)
Armastus ja surm; seks ja sõda; erootiline ja tanatoloogiline; suguiha ja nukrus (vt Iher 2001: 214).
Grišakova, Marina 2005. Mõnedest semiootilistest mudelitest kirjanduses ja filmis: Peeglid ja teisikud. Inglise keelest tõlkinud Kati Lindström. Acta Semiotica Estica II: 43-54.
See, mis mudel-metafoori teistest (skaala-, analoog- ja matemaatilistest) mudelitest eristab, on metafoorse "kujundskeemi" (image-schema) struktuuri paradoksaalsus, kahetisus ehk selles sisalduv "kalkuleeritud" kategoriaalne viga, mille alusel uus kategooria kerkib. Viimane ajendas Paul Ricoeuri võrdlema metafoori [|] Kanti "produktiivse imaginatsiooni" (die produktive Einbildungskraft) skeemiga (Ricoeur 1997: 199). Just seetõttu võib oletada (nagu seda teeb W. Iser), et referentsiaalse maailma kahekordistamine on fiktsionaalsuse mudeliks ehk põhimõtteks par excellence. 19. sajandi vahetusel lahkasid ja küsimustasid identiteedi mõistet psühhoanalüüs, füüsika ja filosoofia. Tekkisid mitmesugused jagatud identiteedi mudelid (Pesic 2002), millest mõned põhinesid vanadel mütoloogilistel mudelitel, näiteks "teisiku" või "varju" arhailisel metafooril, mida Freud ja tema õpilased ümber tõlgendasid. Kirjanduse ja kunsti keeltes omandavad need mudelid eneserefleksiivse tähenduse, representeerides Imaginaarse ja Reaalse suhteid Fiktiivses. (Grišakova 2005: 43)
Jällegi ehk huvitav küsimus, millele võiks proovida läheneda kujutlusvõime ja "intuitsiooni" vastandusest Spinoza järgi, kelle kujutlusvõime-temaatika sarnaneb Platoni "arvamusele" ja samas on tema Reaalne ja Ideaalne kokkuvõttes "adekvaatne". Vms.
Iseri Reaalne on diskursiivne: ta koosneb diskursustest, mitte tungide ja psüühiliste energiate "toormaterjalist". Seetõttu on võimalikud mitmesugused Reaalse ja Imaginaarse kombinatsioonid, ehk teisiti öeldes, mitmesugused Imaginaarse kultuurilised vormid ja avaldused. Kunstiteos ei kopeeri reaalsust, nagu väidavad mimeetilised teooriad, ega ka taaselusta "algstseeni", nagu kaldub [|] arvama psühhoanalüüs. Ta loob ligipääsu "kultuurilisele" Imaginaarsele, mis on juba ise Reaalsuse poolt seadistatud. Fiktiivne tekib referentsialse maailma kahekordistamise ja tavatähenduste nihutamise tulemusena: Fiktiivne on Imaginaarse avaldus mingi diskursiivse Reaalsuse maski varjus. (Grišakova 2005: 45-46)
Njaa, kahjuks pole aimugi, mida siin öelda tahakse (I don't speak psychoanalese).
Teisel puhul sisaldub "jagatud" või "anastatud isiksuse" (ala)teadvuses Teise virtuaalne kuju, mis võib omakorda põhjustada rea edasisi lõhestumisi ja nihkeid. "Jagatud isiksuse" idee arengut sajandivahetusel stimuleerisid ilmselgelt analüütiliste uuringute tasemele tõusnud hüpnoos, mesmerism ja spiritism. (Grišakova 2005: 46)
Kui midagi targemat ei oleks teha siis hea meelega uuriks mesmerismi.
Tavalise kummitusloo klišeedele (kummitav maja, saladuslikud teenijad, hirmunud naine kahe lapsega, mees, kes sai sõjas surma ja käib peale surma oma naise juures) ehitatud filmitekstil on mitu erinevat "reaalsuse" astet. Nagu filmi [Alejandro Amenábari Teised (2001)] lõpus selgub, ei kahtlusta peategelased, kelle vaatenurgast film üles ehitatud on, et nad on surnud ja asuvad "teisel pool klaasi" (Jamesi jutustuse poolt vaadates). Ses veidras peeglimaailmas on "vähem" ja "rohkem" surnud tegelasi, näiteks teenijad, kes teavad, et nad on surnud ja perenaine, kes ei tea või ei taha seda tunnistada. Ja vastupidi, oletatavad "vaimud", kes majas elavad, on elus inimesed. Nemad on peategelaste "teisikud" elavate maailmas. Nagu James'i jutuski, nii on ka Amenábari filmis valitsevad peegelstruktuurid ja inversioonid, mis paljastavad "reaalsuse vandenõu" kummalgi pool klaasi. Samuti on kummaski peegelmaailmas olemas mütoloogilise selgeltnägija ("šamaani") kuju - tegelane, kes on suuteline nägema teise maailma asukaid (tüdruk [|] surnute maailmas ja pime ekstrasensiivne elavate maailmas). Kahte maailma eraldava piiri kadumine ei anna lugejale (vaatajale) oodatud lõpplahenduse ehk katarsise tunnet. Reaalse staatus ning seega ka Reaalse ja Imaginaarse vahekord jääb mõlemas tekstis määramatuks. (Grišakova 2005: 47-48)
Loeb peaaegu nagu UK sitcom-i "Ghosts" (2019) kokkuvõte.
Vaher, Berk 2005. Eksootikat ekspluateerides ja eksitades: George Psalmanazar ja tema Formosa. Acta Semiotica Estica II: 55-67.
Järkjärgult hakkas eksootika impeeriumi kultuuris aga laiemalt tähistama "ergutavat või erutavat erisust, millega kodust võis (turvaliselt) vürtsitada" - olgu siis tegu kaugetelt asumaadelt pärit kivimite või taiestega, taimede-loomade või "metslastega", kellega Euroopa seltskondi lõbustati (Ascroft et al. 2000: 94). (Vaher 2005: 56)
20. sajandi vältel nihkus põhirõhk justkui "erutava" peale - "eksootiline" on tuvastamatu nahavärviga naine.
Võib lausa väita, et samalaadne tõrjutus Lääne kõrgkultuuri kaanonist sõlmiski semiootilise verevendluse [|] eksootika ning avangardi ja eneseteadlikuma popkultuuri vahele. (Vaher 2005: 56-57)
Mida see "semiootiline" siin tähendab?
Lähtepunktidelt leebem on Gordon Huggan, kes tõdeb, eteksootika ei ole - nagu sageli arvatakse - päristine loomujoon, mis on 'omane' teatud inimestele, iselaadsetele objektidele või erilistele paikadele; eksotismi kirjeldab pigem üht eripärast esteetilise tunnetuse laadi - taolist, mis käsitab inimesi, objekte ja paiku võõrastena, neid samas kodustades, ja mis õigupoolest toodab teissust [otherness], väites end samas anduvat sellesse kätketud salapärale. [...] (Huggan 2001: 13)(Vaher 2005: 58)
Õpin eesti keelt.
Samavõrd kolonialistlikuna mõjub iga analüüsitava teose, autori ja tegelase mõtteilma ja eksootiliste kujutluste sundkätkemine Lääne ja Ida või Esimese ja Kolmanda Maailma ideoloogilisse heitlusse. (Vaher 2005: 59)
Sama.
Ometi ei jätkunud Psalmanazari sellelegi formosalase-versioonile kauaks tähelepanu. Proovinud ebaõnnestunult mitmeid ameteid, sai Psalmanazarist usin tellimuskirjanik [hack, traktaatide ja uurimuste sageli anonüümne autor raamatumüüjate tellimusel] ja vaga ususulane, kes kahetses oma noorusesõgedusi ning teenis oma kasinuse ja vagurusega ära toonase tippintellektuaali Samuel Johnsoni ülima lugupidamise. (Vaher 2005: 65)
Hack and fraud. Tellimuskirjanik ja petis!
Tegelikud eksootiliste maade asukad, kes Euroopasse sattusid, olid pelgad nupud seltskondlikes mängudes. Renata Wasserman on tõdenud, et näiteks indiaanlased olid samal tasandil kalkunite ja papagoidega, kes võisid eksootilise "teise" esindajatena kujutlusvõimet erutada, kuid ei ähvardanud millegagi kehtivat maailmapilti: "Oma geograafilistest ja kultuurilistest kontekstidest eraldatuna esindasid nad kõike, mida iganes neid vastu võtvad ühiskonnad neisse projitseerisid. Oksootikud olid suurlinnades tähendusrikkaks osaks imperialistlikest võimunäitamistest ja impeeriumide küllusest" (Ashcroft et al. 2000: 85). (Vaher 2005: 66)
Järjekordne nähtus, millest oleks võimalik faatika seisukohalt kirjutada. Eriti kuna ajalugu kubiseb taolistest näidetest ja eriti palju on kirjutatud neist, kes seltskonnamängunuppude rollist midagi enamat saavutasid (a la vabastatud orjad jne). Millegi pärast meenub Aphra Behn, kuigi temaga seoses vist ei esine taolist näidet.
0 comments:
Post a Comment