451° Fahrenheiti

Bradbury, Ray 2005. 451° Fahrenheiti. Punane Raamat
Originaal: Bradbury, Ray 1953. Fahrenheit 451. New York

Filmiadaptsioon sellest teosest oli märgatavate erinevustega. Näiteks ei olnud filmis robotkoera, helikopter-autosid, uljalt kihutavaid noorukeid ega Fabiust. Ja Clarisse oli filmis kooliõpetaja, mitte peatselt 17 saav nooruk. Ja raamatus sai Clarisse surma, mitte ei liitunud "raamatuinimestega", kes filmis oli hulk erinevaid inimesi, raamatus aga viis habetunud professorit. Raamatu lõpp läks väga krüptiliseks, ilmselt Piibli mõjutusel, aga muidu oli meeldiv. Üks professoritest oli isegi maininud "heasüdamlikku filosoofi" (tegelikult filantroobist eetikut), Albert Schweitzerit, keda ma asun peagi lugema.

Raamatut, mis kõneleb raamatute põletamist, lugesin nonverbalistlikust perspektiivist:

Montagil oli tunne, nagu keerleks neiu tema ümber, pööraks teda siia-sinna, raputaks kergelt ja tühjendaks tema taskuid, kuigi neiu ei liikunud paigast. (Bradbury 2005: 14)

Samasugust mõju tekitab hiljem ülemuse Beatty kõne, võib öelda, et diskursus mõjub Montagi kehale. Siin selle töttu, et Clarisse kõnetab teda, suhtlem temaga nagu inimene. Erinevalt naisest Mildredist, kes suhtleb temaga nagu "läbi klaasseina".

Montag vaatas jälle seinale. Neiu nägu sarnanes ka peegliga. Võimatu; sest oled sa tundnud palju inimesi, kes sinu enese valgust sulle tagasi peegeldaksid? Inimesed sarnanevad enamasti - Montag otsis võrdlust ja leidis selle oma tööalalt - tõrvikutega, mis leegitsevad niikaua, kuni nad kustuvad. Kui harva võtavad teiste inimeste näod vastu ja heidavad tagasi meie oma ilme, meie oma kõige südamelähedasema, väreleva mõtte!
Millist uskumatut kaasaelamisvõimet omas see neiu! Clarisse oli nagu haaratud vaataja nukuteatris aimanud iga Montagu silmapilgutust, žesti, sõrmeliigutust veel enne, kui see jõudis teoks saada. Kui kaua olid nad koos jalutanud? Kolm minutit? Viis? Ja ometi paistis see aeg nüüd nii pikana. Kui määratu suur oli neiu nüüd Montagi ees laval; millise varju tema nääpsuke kogu heitis seinale! Montag tundis, et kui tal hakkaks silm sügelema, siis neiu pilgutaks. Ja kui tema suulihased vaevaltmärgatavalt pingule tõmbuksid, haigutaks neiu veel enne, kui ta ise seda teha jõuaks. (Bradbury 2005: 18-19)

Interactional mimicry. Montag ei ole kaua suhelnud inimesega, kes "võtaks vastu" nii palju ja kellega võiks tekkida vahetu side. Ta on hämmeldunud ja tüdruku kestev mõju talle on raamatus läbiv teema, kuigi Clarissega lävib ta vähe ja 40ndaks leheküljeks on Clarisse ise kadunud.

Ta tundis, et tema naeratus kadus näolt, sulas küünlarasvana ja valgus alla, otsekui oleks mingi fantastiline küünal, mis oli liiga kauaks põlema jäänud, nüüd kokku vajunud ja kustunud. Pilkane pimedus. Ei, ta ei ole õnnelik. Ta ei ole õnnelik. Ta ütles seda iseendale. Ta tunnistas, et see on tõsi. Ta oli oma õnnelikkust kandnud nagu maski, neiu oli selle maskiga üle muruplatsi ära jooksnud, ja oli võimatu minna neiu uksele koputama ning maski tagasi paluma. (Bradbury 2005: 19)

Küünla metafoori kasutab autor korra hiljemgi, kui Mildred kurvastuses kängu vajub. Kurbus ja being down, literally. Keha kaotab kurbuse korral toonust ja näoilmed on "äravajunud". Maski metafoor on veel parem, sest Clarisse röövib oma süüdimatu maailma-küsitlusega (küsib "miks?", mis selles võimalikus maailmas on ohtlik) Montagilt tema teadmatuse loori. Ta kaotab oma sisse-põlenud naeratuse ja seda meelerahu ta ei saagi enam tagasi.

"Ma olen väga, väga armunud." Ta püüdis sõnadele vastavat nägu teha, kuid sellest ei tulnud midagi välja. "Ma olen!"
"Oi, palun, ärge vaadake nii!" (Bradbury 2005: 29)

Clarisse teeb Montagile võilille-testi (kui puudutada võilillega oma lõuga ja see jätab jälje, siis see tähendab, et oled armunud) ja Montagile ei jää jälge. Ta püüab sõnadega kinnitada, et ta on, sest tal on ikkagi Mildred, kuid tegelikkus on teistsugune ja näoga ei suuda ta seda väljendada. Veel enam, Clarisse näeb tema tahtlikku näoilme manamist läbi ja talle ei meeldi see. Darwin kirjutas oma Expression-is, et armastusele ei vasta ühtegi näoilmet. Ekmani järgi kasutab Montag siin kuvamisreeglit, kuvab midagi mida pole või ei saagi olla, edutult.

Te ei ole nii nagu teised. Ma olen mõnda näinud, ma tean. Kui ma räägin, vaatate mulle otsa. Kui ma eile öösel ütlesin midagi kuust, te vaatasite kuud. Teised ei teeks seda kunagi. Teised läheksid ära ja jätaksid mu rääkima. (Bradbury 2005: 30)

Normaalne suhtlemine on saanud selles maailmas erijuhtumiks. Tähelepanelik kuulamine ja reageerimine on haruldane nähtus. Eriti ilmekas on see Beatty puhul, kes kõneleb justkui päheõpitud vormeleid.

"Aga kõige rohkem," jätkas Clarisse, "meeldib mulle inimesi vaadelda. Mõnikord sõidan ma päev läbi metroos, vaatlen ja kuulan neid. Tahaksin ära mõistatada, kes nad on, mida nad tahavad ja kuhu nad sõidavad. (Bradbury 2005: 37)

Clarisse oli ka seega üksjagu nonverbalist. Filmis kohtubki ta Montagiga kiirrongi peal, kus ta jälgis teisi inimesi. Meeldib see, et "mida nad tahavad ja kuhu nad sõidavad" on seotud vaatlusaluste intentsioonidega - Clarisse konstrueerib nende rolle ja nende eesmärke.

"Kunas me kohtusime? Ja kus?"
"Millal me kohtusime, milleks?" küsis naine.
"Ma mõtlen meie esimest kohtumist."
Montag aimas, et Mildred pimedas kulmu kibrutas. (Bradbury 2005: 48)

Midagi, mida võib järeldada, kui vastuse asemel kostub vaikus ja tunned vestluskaaslase käitumismustreid piisavalt, et järeldada, mis toimub. Märksa kummalisem järeldamisprotsess toimub hiljem kui Montag katsub oma nägu ja avastab, et ta naeratab.

"Aga Clarisse'i lemmikteema ei olnud tema ise. Selleks olid teised, ja mina ka. Ta oli esimene inimene paljude aastate jooksul, kes mulle tõesti meeldis. Ta oli esimene inimene, kes vaatas mulle otse silma ja näis minust hoolivat." (Bradbury 2005: 76)

That's the magic of the gaze.

[Faber kõneleb raamatute kvaliteedist] Minule tähendab see tekstuuri. Sel raamatul on poorid. Tal on oma nägu. Seda raamatut võib mikroskoobiga uurida. Me näeksime läbi läätse tõelist elu, mis voolab mööda oma lõpmatus mitmekesisuses. Mida rohkem on neid poore, mida rohkem elu üksikasju suudetakse igale paberilehe ruuttollile jäädvustada, seda kõrgem on teose kunstiväärtus. Niisugune on igatahes minu kvaliteedimääratlus. Üksikasjade, värskete üksikasjade edasiandmine. Head kirjanikud puudutavad sageli eli. Keskpärased libistavad kiirusega käed sellest üle. Halvad vägistavad ta ja jätavad kärbeste söödaks.
Näete nüüd, miks raamatuid vihatakse ja kardetakse? Nad näitavad poore elu näol. Mugavust armastavad inimesed tahavad näha ainult ümmargusi vahast nägusid, poorideta, karvadeta, ilmeta. (Bradbury 2005: 87)

Nägude analoogia meikib senssi. Eriti viimane osa, sest kõige ilusamad näod on need, milles lihased parajasti ei ole väga pingul. Modellid teevad oma catwalk-i sisuliselt dogface-ides (selle erinevusega, et hoitakse näolihaste toonust). Ümmargused, poorideta, karvadeta, ilmeta näod on ilusad, aga mitte kvaliteetsed (neil ei ole omadusi, nad ei "suhtle").

"Me uurime välja, kes on teie sõber [Fabius], ning karistame teda!"
"Ei!" ütles Montag.
Ta kõrvaldas leegiheitja kaitse. Beatty heitis Montagi sõrmedele kiire pilgu ning tema silmad läksid veidi suuremaks. Montag nägi seal üllatust ja silmitses ise oma käsi, et näha, missuguse uue toega need toime olid tulnud. Tagantjärele mõeldes ei jõudnud ta iialgi selgusele, kas andsid talle lõpliku tõuke mõrvaks tema käed või see, kuidas Beatty tema käe liigutusele reageeris. Tema kõrvade ääres kõlas teda puudutamata mööda veerenud kivilaviini viimne mürin. (Bradbury 2005: 122)

Siin on feedback loop. Montag reageeris sellele, kuidas Beatty reageeris tema tegevusele. Veel üks ilmekas näide pärineb tundmatust videoklipist, kus mustanahaline meesterahvas selgitab, et iga kord kui ta astub lifti ja valgenahaline naisterahvas astub sammu eemale ja surub oma käekoti endale tihedalt vastu keha, tekitab see automaatselt tahtmist toimida tema suhtes vägivaldselt.

Montag hakkas minema põhja poole ja leidis hetke pärast, et teised järgnesid talle. Ta imestas ja astus kõrvale, et Grangerit mööda lasta, kuid Gragner vaatas talle otsa ja noogutas pead. Montag läks edasi. (Bradbury 2005: 164)

Nii kinnitasid vanad professorid noore uustulnuka liidripositsiooni.

Eraldi tsiteerin Beatty kõnest sellise hiilgava katkendi:

Te mäletate kindlasti, et ka teie klassis oli mõni erakordselt hea peaga poiss, kes järjest jutustas ja vastas, kui teised istusid nagu puunotid ja vihkasid teda. Ja kas ei olnud see just hea peaga poiss, kelle te pärast tunde valisite peksu ja piinamise ohvriks? Muidugi oli. Me kõik peame olema ühesugused. Inimesed ei ole mitte vabadena ja võrdsetena sündinud, nagu põhiseadus ütleb, vaid nad on võrdseks tehtud. Kui igaüks sarnaneb teisega, siis on kõik õnnelikud, sest ei ole suurmehi, kellega ennast võrrelda, et ennast hinnata. Nii on lood! Raamat on laenatud relv naabri käes. Põleta see ära! Võta kuul relvast! Ohjelda inimmõistus! Kes teab, keda haritud inimene võib homme oma märklauaks valida? Võib-olla mind? Seepärast ma ei kannatagi neid. (Bradbury 2005: 63)