Uue hooaja avamiseks kirjutan lõpuks lühikese praktilise postituse, kuidas sellist lugemisblogi teostada. Usun siiralt, et midagi sellist tuleks kasuks igale õppurile ja uurijale, kes tahab hallata oma lugemismärkmeid. Traditsiooniliselt nimetati sellist asja sedelisüsteemiks (Zettelsystem) ja kujutas endast sahtlit või kartoteeki. Tuntuimad näited sellise süsteemi harrastajatest on Goffman, Wittgenstein ja Luhmann. Põhimõte on lihtne: kõik, mida loetust saab kasutada, talletada nii, et seda oleks hiljem kergesti võimalik üles leida.
1. Põhjendused
Inimese sisemälu on liiga plastiline. Hiljuti nägin uurimust, mis tõestas, et mida rohkem inimene kindlal teemal teab, seda suurem on tõenäosus, et ta mäletab asju valesti. Kui asi on nii hull isegi asjadega, mis meid reaalselt huvitavad, siis vähemhuvitavatest asjadest ei tasu üldse rääkidagi. Ühtlasi ei mäleta ma, kust ma seda lugesin - a point in case. Mälu on plastiline, st iga meenutamine kirjutab mälestuse üle, muudab seda väikestmoodi, mis ajapikku kuhjub suurteks eksimusteks.
Väline mälu on seega tervitatav. Seda blogi hakkasin ma pidama just selle tõttu, et mul oli komme ära unustada, milliseid raamatuid ma olen lugenud. Esialgu koosneski asi raamatuarvustustest. Ajapikku hakkasin aga talletama parimaid tsitaate ja kuidagi kujunes välja muster kommenteerida teksti reaalajas, teksti lugedes. Nii saan kindel olla, et kõik, mida olen lugenud ja mis mind on kõnetanud, on kuskil siin olemas ja ülesleitav kui ma panen google otsingusse:
"märksõna" site:http://jeesusjalutasallveelaeval.blogspot.com/
Paranoiline antimaterialism. Ma ei usu raamatute kogumisse, et see on mõttekas. Meil on raamatukogud. Milleks hoida oma riiulil vangis teost, mida keegi teine võiks samal ajal lugeda. Kui olulised katkendid blogisse ümber kirjutada siis ei ole vaja füüsilist koopiat omada. Ühtlasi on see praktiline. Öeldakse, et filosoofidel on komme surra võõrsil. Ajalugu kubiseb näidetest. Minu senine uurimustöö on seisnenud selles, et ma näitan kuidas üks või teine mõtleja on jätnud olulistele allikatele viitamata, väga tõenäoliselt just selle tõttu, et emigreerudes ei mahtunud kõik vajalikud raamatud kohvrisse ära. Lugemisblogi aitab vältida seda võimalust. Kui peaks juhtuma, et mustade helikopterite parv lendab üle Peisi ja Tartus hakkab katjuškat sadama, võin mina käed taskus vilistades Kanadasse purjetada ilma, et mu uurimustöösse peaks olulist lünka tekkima. Mitte kõige ilusam mõte, aga geopoliitiline reaalsus pole minu teha.
Läbikirjutamine on õppimisviis. Anekdootlik näide: põhikoolis kirjutasin inglise keele tunnikontrollideks igast sõnade hulgast 9, 18 või 27 koopiat kuniks tundsin, et nad on niivõrd hästi peas, et ei pea enam järgi vaatama. Endal ei läinud neid spikreid seega vaja, jagasin teistele laiali. See on robustne näide - tegelikult nautisin ajalooõpiku sisu ümberkirjutamist juba varakult - palju ühekrooniseid Tiimari pastakaid ja joonelisi vihikuid läks selle nahka - ja ühel hetkel õppisingi tekstipõhiseid aineid iga päev lugemiseks ettenähtud lehekülgi ümber trükkides. Andmetöötlust ja veebidisaini õppides jäi, kõike muud ühest kõrvast sisse ja teisest välja lastes, külge ainult HTML, mida kasutan tänaseni põhimõtteliselt iga päev. Seega esimene praktiline soovitus ongi õppida selgeks HTML koodis kirjutamine.
2. HTML
HTML-koodi saab kergesti selgeks õppida W3Schools abiga. Pildil on näidatud, kuhu kleepida bloggeris HTML sisu. "Compose" mood on mõttekas ainult piltide üleslaadimiseks. HTML vormi üks põhilisi eeliseid on see, et ei ole vaja pidevalt vaheldada tsitaadi (<blockquote>) ja oma kommentaari (<p> ehk "paragraph") vahel, mis oleks muidu väga tüütu ja tülikas. Selle asemel on mul välja kujunenud konkreetne formaat, millest ma alustan iga uut postitust. See erineb nipet-näpet raamatute, artiklikogumike ja üksikartiklite puhul, aga võtame näitlikustamiseks viimase:
<!-- QCQCPealkiri
Papers, Source: WEB, Lang: English,
-->IMG<!--
--><h4>QCQCAUTHORQCQC YEARQCQC. QCQCTITLEQCQC. <em>QCQCJOURNALQCQC</em> QCQCNUMBRIDQCQC. [<a href="QCQC">JSTOR</a>]</h4><!--
qcqc --><blockquote><a id="QCQCQC qcqc"></a>qcqc qcqc (QCQCQC, QCQCQC & QCQCQC QCQC: qcqc)</blockquote><!--
--><p>qcqcqcqc</p><!--
-->
See on minu postituse kondikava (template). Niimoodi näeb ta isegi minu jaoks imelik välja. Mina näen seda teksti värvikodeeringutes, sest ma kasutan linuxi vastet Notepad-ile, gedit (saadaval ka Windowsile), mis tunneb kommentaariga (<!--) algava dokumendi kohe HTML failina ära ja värvib teksti vastavalt. Soovitatav alternatiiv Windowsi kasutajatele on programmeerijate lemmik, Notepad++, aga sellel on üks põhiline puudus: puudub otsingutulemuste highlight-imine. Nimelt, gedit märgistab automaatselt otsingutulemused ja jätab nad märgistatud kuniks sulged otsingurea, st samal ajal saab teksti muuta. Enamikes programmides ei ole see võimalik - sa kas otsid või ei otsi, vahepealset võimalust pole. Minu lähtekoodis on läbivalt nö "kohahoidjaks" tähekombinatsioon QCQC, sest seda looduses metsikult ei esine ja samas on ta piisavalt silmatorkavalt suur ja ümar. Niisiis võrdluseks Windowsi masinal:
Notepad++, nagu näha, värvib HTML kommentaarid (kõik, mis on <-- ja --> vahel, mida tulemuses ei kuvata) roheliseks, HTML koodid siniseks ja lingid lillaks. Siin on juba näha, et esimene rida on pealkirja kohahoidja, teine rida "labels", mille kleebin postitades vastavasse lahtrisse ja IMG asemele kleebin pildi-koodi ("compose"-ga laen pildi üles, tulemuseks saadud HTML-koodi kleebin siia). Esimene pikem rida on neljanda astme pealkirja (<h4>) vormis viide, teine on tsitaat (<blockquote>) ja kolmas, kõige lühem, on oma kommentaar (<p>). Geditis on värvid teised, aga iva sama. Põhiline erinevus on see, et kui Ctrl+F-ida QCQC, siis tõusevad esile need kohad, kuhu ma sisestan teksti:
Mis siin siis toimub? Viitereale sisestan kohahoidjate asemele artikli autori, avaldamisaasta, pealkirja, ajakirja nime, köite- ja leheküljenumbrid ja viimasena kas lingi artikli JSTOR-i leheküljele või uuemate artiklite puhul DOI-koodi. Sellest osast saab jagu igaüks, kes on kunagi pidanud kasutatud allikate nimekirja jaoks viiteid vormistama.
Tsitaadireal toimub juba mitu erinevat asja. Esimene, rida alustav QCQC on seal selle jaoks, et märkida üles PDF-faili leheküljenumber. Kui ma midagi loen, siis täidan ma harilikult selle rea minimaalse vajaliku informatsiooniga ja trükin pikad katkendid ümber viimasena. Selleks on hea, kui on esimese asjana kirjas, mis leheküljel PDF-is vastav katkend asub.
Järgmine kohahoidja, nö lingiankur (a = link, id = ankur), on üks hilisemaid lisandusi siin blogis. Esimese kohahoidja, QCQCQC, asemele läheb üldnimetaja, mis peab algama väiketähega, nt "dewey10p", ehk Dewey artikkel 1910. aastast, ja teise kohahoidja, qcqc, asemele läheb tegelik leheküljenumber, pärast mida ma eemaldan tühiku ja tulemuseks jääb nt "dewey10p247" - seda saan ma edaspidi kasutada, et linkida täpselt sellele tsitaadile - http://blogi.postituse.url#dewey10p247.
Pärast ankrulinki on kaks tavalist väiketähtedest kohahoidjat. Esimese asemel kirjutan ma esimesed sõnad väljavalitud katkendist, ja teise jätan alles - sinna kirjutan lõpuks ümber terve katkendi. Viimane, sulgude vahel, kohahoidja, on muidugi tsitaati lõpetav viide (AUTOR AASTA: LEHEKÜLJENUMBER). Mugavuse mõttes olen jätnud sinna kolme autori jagu kohahoidjaid, sest see on maksimaalne nimepidi viidatavate autorite hulk (kui on juba nt neli autorit siis on esimene autor et al.). Oma kommentaari rida (<p>) ei nõua erilist seletamist.
Tehnilise osa lõpetuseks soovitan PDF-failide lugemiseks ja katkendite märgistamiseks sellist programmi nagu Xournal. Minu harjumus on joonistada peenema markeriga piirjooned ümber katkendi, mida tahan tsiteerida, jämedama markeriga märgistada oluline osa, mis ümberkirjutades läheb <strong> käsuga rasvaseks või paksuks ("bold"), ja viimase vimpkana väike punane konks esimeste sõnade järele, mis on juba ette ümber kirjutatud - nt juhul kui ühelt leheküljelt tuleb mitu katkendit ümber kirjutada, näen selgelt, kus on õiged kohad. Nii näeb lõpuks välja katkend, mille kavatsen ümber kirjutada:
Seega, praktikas alustan lugemist sellega, et täidan ära viiterea kohahoidjad, tsitaadireal viite kohahoidjad ja lingiankru üldnimetaja, ja seejärel kopeerin ja kleebin tsitaadi- ja kommentaariridu täpselt nii palju juurde kui arvan, et võiks vaja minna. Lugedes joonistan Xournalis ümberkirjutatavatele katkenditele piirid ümber, märgistan olulisemad kohad ja viskan punase konksu esimeste sõnade järele. Seejärel viskan tsitaadirea algusesse PDF faili leheküljenumbri, lingiankrule tegeliku numbri (ja kustutad tühiku), viite lõppu sama, tegeliku leheküljenumbri ja trükin ümber tsitaadi esimesed sõnad. Pärast seda kirjutan järgmisele reale oma kommentaari ja liigun edasi, kuniks tekst on loetud. Viimases etapis trükin pikad tsitaadid järjest ümber ja postitan blogisse. Näiteks nii näeb minu süsteemil välja lõpuks tekst, mille katkendeid ma ei ole veel ümber trükkinud:
Kui sa suutsid minu seletust jälgida, peaks selle lähtekoodi struktuur tunduma loogiline. Jääb lisada veel, et tekstis endas esinevad rõhud lähevad <em>kaldkirja</em> ja enda rõhud <strong>rasvasesse kirja</strong> - kui originaaltekstis on rõhud rasvases kirjas, trükkida ümber kaldkirja. Viimase soovitusena märkida pikemates katkendites leheküljevahetus kantsulgudes toru - [|] - abil. Jätsin ise pikalt kommentaari, a la <!-- järgmine lk -->, aga neid lähtekoodi otsima minna on tüütu - parem on märkida nähtavalt. Lõpuks, kui HTML kood on selge, saab selles kirjutada ka artikleid ja tulemuse enne Word-i kopeerimist ja toimetajale saatmist blogist läbi lasta.
3. Dvorak
Kui sa päriselt mõtled hakata palju pikki tsitaate ümber kirjutama, kaalu ka Dvoraki klaviatuuripaigutusele ümber lülitumist. Siin on väike koomiks, mis see endast kujutab. QWERTY klaviatuur on jäänuk trükimasinate ajastust ja kätele väga koormav. Oma kogemuses sain QWERTY peal mõned tunnid trükeldada enne kui käed hakkasid valutama - käsi peab lihtsalt liiga palju mõttetult tõstma. Dvoraki eelis on see, et käed saavad puhata klaviatuuril ja trükkimine muutub rütmiliseks tegevuseks: põhilised täishäälikud on keskmisel real vasaku käe all ja põhilised kaashäälikud samal real parema käe all. Minu jaoks oli üleminek ülivahva kogemus - saad jälle läbi elada seda lapsepõlverõõmu, mil iga tähe ülesleidmine võtab natuke aega ja tahtmist. Umbes kolme kuuga õpid jälle pimesi trükkima ja poole aastaga kirjutad juba kiiremini, kui QWERTY-ga. Natuke paha lugu on, et Windowsil on kaasas ainult inglisekeelne Dvorak ja eestikeelse saamiseks peab natuke jebima, ise õige lisaprogrammi üles leidma. Linuxiga on asi lihtne - peaaegu igal distrol on eestikeelne Dvorak juba kaasas.
4. Nootroopikumid
Viimane praktiline soovitus potentsiaalsele lugemisblogijale on nootroopikumid. Mõistust turgutavate ainete teemal aga on natuke imelik reklaami teha. Oma kogemuse põhjal võin öelda, et ma olen teismelisest saadik tarbinud Ginkgo Biloba (Hõlmikpuu) käsimüügitablette ja selle arvele võin kirjutada enamuse oma lugemisedukusest. Omaette imeravim on Bacopa Monnieri (Sasi-vesikaak), mis väidetavalt aitab parandada mälu. Pikema jutu asemel lisan siia spikri, mis sai koostatud näoraamatu tarbeks:
Ja ongi kogu lugu. Kahtlemata saab lugemisblogi pidada ka ilma HTML-i, Dvoraki ja mõistust turgutavate ravimtaimedeta, aga minu kogemuses on just selline kombinatsioon kõige produktiivsem. Loodan, et kellelegi on neist soovitustest abi.
0 comments:
Post a Comment