PC → CP

PC* oli matemaatik, kelle filosoofiline tekst, IS, üritas luua teaduslikku alust teadvuse uurimisele. Leidsin teksti arhiivist, otsides vanemat semiootikat ja allikat semiootikas nii sageli esinevale "kolmnurksele" mõtlemisviisile (vt nt Karl Bühleri organon-mudelit või kõiki Ogdeni ja Richardsi ja Malinowski kolmnurkseid märgimudeleid Tähenduse Tähenduses). Kes otsib, see leiab - ilmnes, et PC oli CP eellane, kelle järgi ta õppis koolipõlves aritmeetikat ja kellele ta kirjutas IS'i põhjal kirja. Edaspidi kasutan neid lühendeid, et oma arvustuse avaldamiseni hoida seda leidu vaka all. Olen jõudnud hinnanguni, et mõjutus PC → CP suunas on niivõrd ilmselge, et kui ma peaks nt valitud katkendid inglisekeelsete kommentaaridega siia postitama, võiks iga kahe töötava ajurakuga CP uurija selle minu eest ära näpata (seda enam, et tüüpilisel CP uurijal on neid tavaliselt rohkem kui kaks). See ei tähenda ilmtingimata, et ma pean olema napisõnaline - eesti keel võib siin toimida krüpteeringuna. Järgnevalt proovingi, kas selle huvitava avastuse saaks läbi mõelda ja kirjutada võtmemõistetele omad vasted leiutades. Kasutatud tekstide märkmed postitan siia alles siis kui olen sel teemal avaldatud saanud.

Paar sõna biograafiast. PC oli pärit mandreid ületavast suguvõsast, mida saab jälitada eestlase ajaarvamise järgi muinasaega. Ta vanaisa leiutas mingi kasuliku kaadervärgi ja ise tegeles ka mõnda aega ettevõtlusega. Ülikoolipõlves sai ta matemaatika aines erilist juhendust CP isalt, pärast lõpetamist hakkas tütarlaste koolis õpetajaks ja kirjutas matemaatikaõpikuid, mille järgi CP isa õpetas talle seda ainet. Need olevat olnud võistlejatest originaalsemad, ei alahinnanud õppurite intelligentsust. Tol ajal olid vaimufilosoofia ja füüsika võrdväärselt "filosoofia" ja PC kirjutas kokku umbes 150 artiklit, enamus taevakehade liikumisest ja ilmast, aga väikese osa ka sellist kirjandust, mida võiks nimetada võrdlevaks lingvistikaks - tal uuris kompulssiivselt sõnastikke ja otsis inglise keelega sarnaseid sõnu erinevatest keeltest. Mitte väga tõsine ettevõtmine, aga omamoodi "suggestiivne". Näiteks ilmneb ühest sellisest sõnastikust, et faatilisuse "fa" osutab rääkimisele üsna konkreetses värvingus (φάω, shine, light; φάσχω, rumor, gossip; φάτις, rumor, news, speech; φήμι, speak, say yes, agree, affirm, assert), mida mul Malinowski faatilise osaduse juures tuleb alles käsitleda (nö fama ja femi hüpoteesid). St vähemalt selles kitsas küsimuses, milles mina olen asjatundja, on tema sõnastikutöö pädev.

Tema elulookirjeldusest (G 1887) ilmneb, et kaasaegsed ei usaldanud teda, sest ta näis liiga geniaalne - nt sooritas matemaatilisi tehteid suurte arvudega nii kiiresti, et see tundus kahtlane. Kaasaegsed pidasid raskeks tema teadusliku panuse hindamist, aga kinnitasid, et üldpildis on tema hüpoteetilised järeldused niivõrd ligilähedased teadatuntud tõsiasjadele, et kuklasse jääb näägutama mulje, et tema teooriad on tõesed. Lühidalt, nad jäid lootma, et tulevased põlvkonnad saavad ehk paremini PC teadustööst aru ja ei pea ise temaga vaevuma. Kuidasiganes on asjalood tema füüsikaga, vähemalt tema filosoofilise töö (IS) retseptsioon on olnud peaaegu nullilähedane.

Ainus allikas mis natukenegi käsitleb IS sisu on selle avaldanud ajakirja toimetuskolleegiumi koosolekuminutid, milles härra H peab seda "väga tähtsaks panuseks metafüüsilissee teadusesse" ja seletab seda oma sõnadega kui katset leida inimmõistuse võimetele ja nende omavahelistele suhetele väljendust algebralises sümbolismis, tähistades "kõige suurimaid võimalikke üldistusi" tähtedega, mida saab omavahel kombineerida. Mõnes järgnevas postituses näitan, kuidas see on semiootikutele juba tuttav teema - CP teeb täpselt sama numbritega (111 kuni 333). Midagi enamat H ei kajasta, vaid hakkab kantiaanliku Aja, Ruumi ja Positsiooni teemal ise lehekülje jagu segast peksma.

Internetiarhiivist ei leidnud peale selle mitte mingit kajastust. Paljude raamatukogude aruanded näitavad, et neil on IS olemas, aga ainus teos, mis seda mainib, märkis ta "soovitatava kirjanduse" alla, kuigi raamat ise käsitleb gooti arhitektuuri, seega seosetu. Internetis üldisemalt on otsingute tulemus sama: parim, mida võib leida, on ühe internetipõhise raamatupoe lühikokkuvõtted, milles öeldakse psühholoogia sektsioonis, et tegu on "keerulise kosmoloogilise uurimusega, mis kubiseb viidetest kasulikule kirjandusele" ja filosoofia sektsioonis, et tegu on "katsega luua Idealistlikku kosmoloogiat ja on märkimisväärsel tasemel tuttav klassikalise filosoofiakirjandusega"; raamatupood nimetab PC-d keeleteadlaseks.

On ainult üks ja ainus erand: ühe saksa uurija (AT 2012 ja 2018) artiklid käsitlevad PC-d täpselt nii palju, kui ilmneb CP kirjast PC-le, st ilma, et autor oleks IS-i ise lugenud. Tähendab, keegi on sellele seosele ikkagi väga lähedale jõudnud, aga mitte nii kaugele, et raamatusse sisse vaadata. AT artiklid, kuigi nad ei käsitle PC-d üldse vaid ainult mainivad teda, tuleb esimese asjana läbi töötada. Esimene artikkel on küll saksakeelne, aga selle jaoks on meil Google Translate. Teises on tänuväärselt üks CP käsikirjaline skeem, milles mulle torkas koheselt silma, et CP kasutas seal ühte PC triaadi (ühtsus, paljusus, täielikkus), aga kuna need on vanemate filosoofide (Kant ja Fichte) mõisted, tuleb sellesse ettevaatlikult suhtuda.

Ennatlikult sean endale eesmärgiks kolme teema käsitlemist:

1. Subjekti-objekti dualismist triaadilisuseni jõudmine. PC ise ütleb, et see on Saksa filosoofide suurim saavutus, niiet kedagi ei peaks üllatama, et näiteks Hodgsoni psühholoogias on täpselt sama kolmikjaotus isegi enamjaolt samade mõistetega mis PC-l, või, et Ducasse'i tõlgendamismudelis on keelesiseste ja keeleväliste operatsioonide jaotuses täpselt sama alusmõte. Isegi Kalevi Kulli ökosemiootiline mudel, mis põhines Üexkülli kaudu samamoodi kantiaanlikul dualismil, on võrreldav. Tekib sama tunne, mis PC kaasaegsetel - nii palju võimalikke kokkupuutepunkte teistega, et tundub usaldusväärne.

2. Ühtsus, paljusus ja täielikkus kui Esmasus, Teisesus ja Kolmasus. Vähemalt CP enda märkmetest ilmneb, et Esmasus on kindlasti ühtsus, Teisesus on kindlasti paljusus, ja kuigi Kolmasusele oli ta ajapikku leidnud mingi muu vaste, nendib ta ühes kirjakohas, et seda peaks õigemini nimetama täielikkuseks. Mis sellest arutelust peaks välja tulema on mõistlik seletus omadusmärkide, üksikmärkide ja seadusmärkide (et mitte kasutada CP enda mõisteid) triaadile: omadusmärgid on ühtsed, üksikmärke on palju, ja seadusmärgid on täielikud. Siin tuleb minu arvates kõige eredamalt esile see, et PC ja CP süsteemid ei ole üksteisele vasturääkivad vaid vastupidi, produktiivselt kooskõlalised.

3. Kui kaugele saab triaadilise kategoriseerimisega minna? CP-d on siin võib-olla raskem hinnata - mitukümmend tuhat neid märgikategooriaid oligi? PC piirdus neljanda astmega: 3 → 9 → 27 → 81. St tal on üks tabel, milles ta on triaadidesse süstematiseerinud 81 mõistet, millega võib vaimutegevust kirjeldada. Just seal näen ma kõige rohkem potentsiaali - isegi kui otsitud sõnaline vaste on mõnel juhul kahtlane või sattumuslik (üsna palju on arhailisi mõisteid), on nad viimse kui üheni loogilised. Piisagu esialgu juhuslikust näitest tabeli keskelt, mis on kergemini tõlgitav kui teised: keskenduvuse esmasus on kannatlikkus, teisesus püsivus ja kolmasus paindumatus. Kõiki tolles tabelis antud kategooriad, ma usun, saab semiootiliselt lahti pakkida ja see oleks oluline samm psühhosemiootika suunas.

* Eriliselt meeldib mulle see kokkusattumus, et PC on seni siin blogis tähistanud Malinowski teksti, phatic communion, st sellel tähekombinatsioonil on siin eriline lisaliiasus.