·

·

Astendumusi

Eesti filosoofia ajalugu (FLFI.05.012) [Kevad 2021]

Keyserling, Hermann von 2003[1922]. Filosoofi reisipäevik (Katkendeid). Tõlkinud Kairit Kaur. Akadeemia 9: 1806-1818.

Igaüks püüdleb küpse inimesena just neist motiividest lähtuvalt süvenemise ja astendumise poole, olles noorusaastail suunanud oma tähelepanu avardumisele ja rikastumisele. (Keyserling 2003[1922]: 1806)

Njaa, ma annan endale veel vähemalt aastakümne avardumist ja rikastumist enne kui süvenema ja astenduma hakkan.

Praegu ei lähe mulle ükski tõsiasi iseenesest enam korda. Loen vastumeelselt, inimesi eriti ei vaja, ja aina enam ja enam tõmbab mind erakuelu poole, sest see laseb mul kõige paremini elada vastavalt oma kutsumusele. Ma olen kord juba metafüüsik ning saan olla vaid see (ükskõik kui palju muuga, kord edukalt, kord edutult ma ka tegeleksin); see tähendab, et tõeliselt ja tõsiselt huvitab mind maailm vaid kui võimalus, mitte tema olemas- ja niiolu. (Keyserling 2003[1922]: 1807)

Ma kardan hoopis seda, et võib saabuda päev mil ma ei viitsi enam lugeda ja areneda. Minu arvates saab süvendada ja rikastumise käigus. Senine lugemiskogemus ütleb, et kui oled midagi pähe võtnud võid lugeda enam-vähem ükskõik mida ja ikka tiirelda ümber samade probleemide. Näiteks arhetüübi/ektüübi/koopa küsimus ei jäta mind viimasel ajal rahule ja kohtan seda kõikjal, aga olen üsna kindel, et niipea kui olen selles rahuldavale selgusele jõudnud ja sel teemal kirjutanud/avaldanud, ei ole enam põhjust seda märgatagi.

Hakkasin sarnaselt nii paljudega uskuma, et maailma kulg on ammendatud mingis kindlas isiklikus valemis, hindama isiklikke ja juhuslikke iseärasusi olemuse paratamatute atribuutidena. Olin muutumas "isiksuseks". Siis mõistsin, kui targalt olid talitanud Pythagoras ja Platon, kui jätkasid oma rännuelu kuni hilise meheeani välja: nii kaua kui võimalik tuleb paratamatut kristalliseerumisprotsessi takistada; nii kaua kui vähegi võimalik peab Proteus jääma proteuslikuks, sest vaid [|] proteuslikud loomused on kutsutud metafüüsika preestriteks. Nii otsustasin maailma tagasi pöörduda. (Keyserling 2003[1922]: 1808-1809)

Pythagoras rändas nooruses, vanaduses jäi Krotoonasse paikseks. Platon reisis, et ajada Pythagorase jälgi, et leida üles pütaagorlasi.

Muutumatule aga ei ole maailmast, niipea kui ta on täiskasvanud, mitte mingisugust kasu. Mida enam ta näeb, läbi elab, teada saab, seda pealiskaudsemaks ta muutub, sest ta peab nüüd organitega, mis on kohandatud vaid ühe tegelikkuselõigu jaoks, hakkama saama paljudega, ja saab seetõttu paratamatult valede muljete osaliseks; tollele on parem, kui ta jääb oma sfääri. (Keyserling 2003[1922]: 1809)

Triaad: (1) nägemine [tajumine]; (2) läbielamine [tegemine]; (3) teadasaamine [mõtlemine].

Teiste puhul mõistetakse kõige teravamalt hukka seda, mida enda juures ei armastata; pühak ei tauni kedagi, tark ei pea kedagi rumalaks. (Keyserling 2003[1922]: 1813)

Profound - sügav, südame põhjast tulev, tähendusrikas, põhjalik, põhjatu.

Keyserling, Hermann von 1990[1919]. Ida ja Lääne kultuuriprobleemide seesmistest seostest: Läkitus Ida rahvastele. Tõlkinud Krista Läänemets. Looming 11: 1536-1545.

Massi aitas uus usk ainult niipalju edasi liikuda, et tõi endaga kaasa elukorralduse paranemise, mis siis omakorda tuli kasuks hinge iseeneslikule arengule. Igaüks võib ju loota vaid omaenese mõtlemise, kogemuste, püüdluste ja lõpuks tegude peale, kuidas ta sellesse ka ei suhtuks. (Keyserling 1990[1919]: 1537)

Triaad: (1) kogemused; (2) püüdlused; ja (3) mõtlemine. Püüdlusedja teod võib kokku lükata.

Ses mõttes tundsid "väljavalitud" Kristuse ja Buddha aegadel neis ära iseennast või õigemini öeldes, tundsid ennast ette ära, samas mõttes on igaüks meist kogenud, et mõni ammutuntud, seni aga tühiseks peetud mõttekäik võib ühekorraga omandada põhjapaneva tähenduse: see on iga kord sündinud täpselt sel hetkel, kui me loomuliku arengu käigus olime jõudnud punkti, kus võisime mõtet täielikult haarata. (Keyserling 1990[1919]: 1537)

Isiklikust kogemusest meenub ainult üks selline näide, kus Jakobsoni "Lingvistikas ja poeetikas" sisalduv lause funktsioonide hierarhiast oli kõigil varasematel lugemistel jäänud tähtsusetuks, aga kui kohtasin sama lauset tsitaadis kellegi teise tekstis ühtäkki koitis kui tähtis just see üks lause on terviku õigeks mõistmiseks.

Varaseimad kreeka mõtlejad rääkisid küll sügavaimast hingepõhjast, ja sama kehtib ka varasemate kristlike õpetajate puhul. Hilisemad filosoofid, kes said päranduseks väljakujunenud mõisteaparaadi ja keda kool kasvatas oma põhitähelepanu täiesti sellele pühendama, ainult sellele lootma jääma, kaotasid üha enam ja enam oma vahetu sideme seesmise tegelikkusega. Kuna nad olid aga teadlikud, et selline tegelikkus eksisteerib, otsisid nad seda sealt, kus tundsid end kodus olevat: nimelt väljaspool iseennast. On aga täiesti võimatu avastada oma sisemist mina, kui vaadatakse väljapoole. (Keyserling 1990[1919]: 1538)

Kui seesmist tegelikkust väljaspoolt otsimine on mõttetu, siis mis see veel on? - "Kui üldse miski, siis ringiminek ümber maailma juhatab mind iseenda juurde." (Keysrling 2003[1922]: 1810)

Need varased filosoofid ei mõistnud seda asjaolu - täpselt samamoodi kui moodsad sotsiaalpoliitikud, kes ei näi mõistvat, et õnn on midagi sisemist ja seda ei saa kätte võita väliste elutingimuste parandamisega. (Keyserling 1990[1919]: 1538)

Miks ta tundis ennast siis pärast maailmasõda Raikkülla naasedes kodukäijana? Kui õnn on midagi sisemist, siis ei oleks pidanud väliste elutingimuste muutumine talle üldse korda minema.

Kuid kõigest hoolimata kerkis esile suurim kriitilise mõtlemise vägilane, keda maailm kunagi andnud: sakslane Immanuel Kant. Tõestades, et mõistusel on piirid, et tegelikkuse sfäär on avaram kui mõistetavuse oma, õnnestus Kantil anda surmahoop nii sensualismile kui ka ratsionalismile. (Keyserling 1990[1919]: 1539)

Kiiduväärt ümbersõnastus: tegelikkuse sfäär - Ding an sich; mõistetavuse sfäär - Ding für uns.

Siin on üks rahvas tulnud toime ennekuulmatu teoga, teostades end täielikult metafüüsikas. Aga loomulikult ei ole selline edu jäänud kompenseerimata. Nagu nii sageli sünnib üksiku mõtlejaga: empiiriline tegelikkus on sellele juurdlevale rahvale võõraks jäänud ja üha võõramaks ning võõramaks muutunud. Saavutatud eneseteostus mõjutas india eluvormi, poliitilist ja sotsiaalset organisatsiooni vähe. Neile inimestele ei olnud - ja ei ole veel tänagi - see maailm kuigi tähtis; nad ei ole kunagi püüdnud rajada taevariiki maa peal, nad on juba selles elus tõusnud taevasse. (Keyserling 1990[1919]: 1540)

Indias mattutakse prügisse, inimesed situvad päise päeva ajal keset tänavat ja grupiviisiliselt vägistatud tüdruku perekond tapetakse, sest nad ei lõpetanud selle üle kaebamist, aga vähemalt nad usuvad hinge!

Ja siin tuleb mängu teine kaalutlus. Ma ütlesin, et tõeliselt meie oma on ainult see, mille me ise oleme omandanud. On täiesti võimatu väliste mõjutuste kaudu seesmiselt rikastada. (Keyserling 1990[1919]: 1543)

"If, therefore, you learn from another person, that which you learn is foreign; but what you discover yourself is through yourself, and is your own." (Archytas 1818: 181)

Undusk, Jaan 2003. Eesti kui Belgia: Viimne baltlane Hermann Keyserling. Tuna 2: 48-71.

Raikküla krahv Hermann Keyserling (1880-1946), too seni kuulsaim Eestist pärit filosoof, elas Darmstadtis alates aastast 1919, mil kirjastaja Otto Reichl kutsus värske abielumehe sinna endise suurhertsogi Ernst Ludwigi eeskostel ja toetusel rajatavat "filosoofide kolooniat" juhtima; sellest sai 1920. aastal alguse Keyserlingi Tarkuse Kool, mille aktiivne tegevusperiood kestis küll aastani 1933, kuid mis natsirežiimi üha tugevnevast survest hoolimata hingitses formaalselt edasi kuni Keyserlingi surmani. (Undusk 2003: 48)

Ilmselt nii ongi, kui just Jakob von Uexküll ei ole kuulsamaks saanud. Mingit "filosoofide kolooniat" oleks tänapäevalgi vaja.

H. Keyserlingi hiiglaslik dokumentaalne pärand on üks Saksa suurimaid 20. sajandi esimesest poolest, see on säilinud 310 nn. pärandikastina, mis sisaldavad ka näiteks 40 000 kirja ning teoste käsikirju umbes 50 000 leheküljel. (Undusk 2003: 49)

Seniloetud tükkide pikaldasele stiilile mõeldes ei imest. Mõni lause oli suisa kantiaanlikult pikk.

Keyserlingide perekonna teiseks eestlasest tundjaks oli Bernhard Linde, mees, kes soetas endale prestiižseid tutvusi sama geniaalse kergusega nagu H. Keyserling ise. Linde jõudis oma eluajal isiklikult kohata nii L. Keyserlingi, Eduard v. Keyserlingi kui ka H. Keyserlingi; viimane oli olnud ta aastailt vanem legendaarne koolivend Pärnu gümnaasiumis, keda ta külastas 1910. a. (ja mitmel järgneval suvel) Raikkülas ning 1919. a. Londonis. (Undusk 2003: 49)

Tõepoolest, Bernhard Linde tundub iseenesest huvitav tegelane. Tema esseekogud Omad ja võõrad (1927) ja Loova Kesk-Euroopa poole (1930) on väga lugemakutsuvate pealkirjadega.

Tema esimeseks mentoriks Viinis aastatel 1901-1903 oli tollal oma tähelennu kõrgkaarde jõudnud, austerlaseks naturaliseerunud ja saksa keeles kirjutav inglise päritolu kultuurifilosoof Houston Stewart Chamberlain. Keyserlingil oli kohati imeline anne jätta mulje oma isiku möödapääsmatusest. Nii pühendub tollal maailmakuulus Chamberlain oma 1905. a. ilmunud paksu köite "Immanuel Kant" üsna ootamatult 25-aastasele Raikküla noormehele, kes teeb filosoofilises enesessesüüvimises alles esimesi samme (järgmistes trükkides see pühendus lahkhelide tõttu Keyserlingiga kaob). (Undusk 2003: 50)

Immanuel Kant: A study and a comparison with Goethe, Leonardo da Vinci, Bruno, Plato and Descartes.

Peamees Dellingshausenile ei olnud tähtis mitte see, millist poliitikat Keyserling inglise ajakirjas ajas, vaid see, et ta inglise ajakirjas üldse mingit poliitikat ajas. See oli märk headest rahvusvahelistest sidemetest. Keyserling oli ainus baltlane, kes valdas seda masti avaliu esinemise tribüüni. Veendunud diplomaadina tahtis Dellingshausen sellist sidet igal juhul hoida, hoolimata ka Keyserlingi tülikast kalduvusest Saksamaad epateerida. Poliitilisi arenguid võis ju veel ette tulla igasuguseid. Bresti rahu oli küll alla kirjutatud ja suurem osa Baltikumi jäänud esialgu Saksa kontrolli alla, kuid see ei olnud rüütelkonna unistuste lõpp-produkt: autonoomia nimel liidus Preisi krooniga tuli veel vaeva näha. Eestimaa rüütelkonna soov oli küll kuuluda edaspidi Saksamaa mõju- ja kaitsesfääri, kuid jääda seejuures omariikluse vundamendile; sellise poliitilise staatuse arhetüüp oli kunagine Liivi orduriik. (Undusk 2003: 52)

Sellise kirjelduse põhjal jääb tugev mulje, etrüütelkond lootis Keyserlingist "kasulikku idiooti".

Olgu, kuidas on, aga Keyserlingi juba ligi aasta varem kirjas Dellingshausenile väljendatud radikaalsed ideed olid äkki muutunud peaaegu Saksamaa ametlikuks poliitikaks ning loomulikult tõtati nüüd temaga ühendust võtma. Baltlaste uus lootus oli iseseisev Balti ühisriik, kus liidriroll kuulunuks neile. (Undusk 2003: 56)

See oleks ikka päris kummaline kui eestlased, lätlased ja leedukad elaksid praeguseni edasi sakslaste võimu all.

Võib arvata, et see tema edevust meelitas, kuid ta ütles pakkumisest ära, sest palju mondäänsem filosoofilis-seltskondlik perspektiiv oli talle avanemas Darmstadtis. Mis aga veelgi tähtsam: valminud ja kohe-kohe ilmumas oli talle avanemas Darmstadtis. Mis aga veelgi tähtsam: valminud ja kohe-kohe ilmumas oli tema opus magnum, "Filosoofi reisipäevik", mis pidi maailma teiseks muutma. 1918. a. detsembris see ilmuski, ning kui ta ka maailma ei muutnud, siis tõi ometi pöörde Keyserlingi isiklikku ellu: siit alates oli ta umbes aastakümne jooksul tuntumaid filosoofilisi esseiste Euroopas. Ja tegeliklt ju kõige tehtum mees baltisakslaste seas. (Undusk 2003: 57)

Tõttasin selle peale kohe JSTOR'i, aga vahemikus 1918-1928 leidub ainult 268 sissekannet, mis sisaldavad Keyserlingi nime, 137 neist inglisekeelsed, ja viimastest mitte ükski ei tegele otseselt temaga, vaid on ülevaatelised: "The Trend of Literature in Germany since the War" (Zeydel 1925), "Contemporary Metaphysics in Germany" (Liebert 1926), ja "A Glimpse into the German Mind" (Rockwell 1927).

Sel teravate debattide ajal asus taas aktsiooni ka Keyserling, avaldades 17. septembril 1919 Inglise konservatiivses ajalehes The Daily Telegraph pika Eesti agraaroludele pühendatud kriitilise kirjutise "Eesti tulevik. Maaküsimus", mille põhimotiiv on põllumajanduse ning kogu maa laostumine mõisate võõrandamise tagajärjel ja endiste omanike väljavaade jääda õiglaste hüvitisteta. Ühtlasi mainib Keyserling selles ära metsade armetu laastamise ja puidu mahamüümise võileivahinna eest. See oli küsimus, mis teda isiklikult puudutas. Oma 1911.-1912. a. maailmareisi, ühtlasi oma filosoofiks-saamise võlgnes ta majanduslikult just Kõnnu mõisa metsale. (Undusk 2003: 59)

Pagana eestlased võtavad metsa maha ja ei saa sellest isegi head tulu. Mulle aga kuluks nende metsade müümine ära, et minna laia maailma ennast otsima...

Keyserling jutustab, kuidas ta Eestisse saabudes viieks tunniks eeluurimisvanglasse pandi, tema enda ilmselt õige oletuse kohaselt seoses kahe ülalmainitud ingliskeelse artikliga, milles Eesti valitsevad vasakpoolsed jõud olevat näinud riigivaenulikku "kihutustööd" (selle sõna ütleb Keyserling muuseas eesti keeles ning lisab ajakirjaniku vastava küsimuse peale sama varmalt juurde, et valdab eesti keelt nii sõnas kui ka kirjas täielikult). (Undusk 2003: 60)

Kirjutas ta midagi ise eesti keeles või oli see passiivne oskamine?

Essee lõpposas väidab Keyserling nimelt, et baltisakslased pole ei venelased ega riigisakslased, vaid omaette vahepealne, mitteeksporditav rahvatüüp, kes on fataalselt seotud Balti maakamaraga ning kes mitte ainult venestamisel, vaid ka saksastamisel kaotab paratamatult oma iseloomulikud rahvuslikud tunnused: "Me ei ole mitte väljaveo kaup. [...] meie ei või ei Slaavi tõu raamides ega ka mitte Riigisaksa germansuses endale kahjuta elutseda. [...] Et sellele muganeda, peab ta [baltisakslane] lakkama baltlane olemast..." Sellest sakslust tõrjuvast baltluse-filosoofiast arendab Keyserling hiljem välja palju üldisema idee konkreetsete kultuuri ja konkreetse geograafilise ruumi vastastikusest seotusest ("kultuuri abielust maapinnaga"). Kummaliselt veetleval kombel seguneb siin kosmopolitism tugeva paiksusevaimuga. (Undusk 2003: 63)

Glocal.

Keyserling väidab, et just Stackelbergi-taoliste kõiksaksluse (pangermanismi) pooldajate tõttu, kes diskrediteerisid end juba 1918. a. okupatsiooni ajal ja ei olnud valmis kokkuleppeks eestlastega, kaotati Balti kodumaa; et kõiksaksa šovinism ei too iial kaasa midagi head ei Saksamaal ega väljaspool seda (aastal 1921 täpne prohvetlus!). (Undusk 2003: 65)

Tõepoolest, sõrm on pulsil, haamer tabab naela, jne.

1922. a. avaldas Keyserling kõneka varjunime Robert Baltenius all ingliskeelse brošüüri "Baltlased Eesti ajaloos", kus esineb terve kogukonna nimel, püüdes äratada rahvusvahelise avalikkuse tähelepanu nii kodumaale jäänud kui ka pagulusse siirdunud baltisakslaste raske olukorra vastu. Antakse lühike ja mõnes mõttes trafarentne sakslaste rolli kergitav ülevaade Eesti ajaloost: sakslased tõid mahajäänud Eestisse Lääne tsivilisatsiooni hüved ja arendasid eesrindlikult põllumajandust, kusjuures hästi korraldatud agraarses struktuuris ei esinenud antagonismi seisuste vahel; viimast põhjustas alles eestlaste rahvusliku eneseteadvuse kasv, mida baltisaksa omavalitsus oli valmis arvestama uute sotsiaalsete väljundite loomisega, kuid mida Vene keskvõim kasutas teadlikult ära rassivaenu õhutamiseks. (Undusk 2003: 68)

Mitte ükski sarivägistajast mõisnik ei saanud järjekordselt ohvrilt saunas surmavalt nuga ega kedagi. The Balts in the History of Esthonia.

Schmied-Kowarzik, Wolfdietrich 2016. Walther Schmied-Kowarziku teadvusanalüütiline filosoofia. Tõlkinud Juhan Hellerma. In: Sooväli, Jaanus; Matjus, Ülo (eds.), Tagasi mõteldes: Töid filosoofia ajaloost Eestis. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 214-230. [ESTER]

Filosoofia, psühholoogia ja pedagoogika seminari juhatajana pidi Schmied-Kowarzik koos eradotsent Walter Freymanni ning kaastöötajate Konstantin Ramuli ja Alfred Koortiga, kellest viimased hoolitsesid ennekõike psühholoogia ja pedagoogika eest, kogu õppevaldkonna uuesti üles ehitama. 13 semestri jooksul, mil Walther Schmied-Kowarzik Tartus õpetas, viis ta lisaks filosoofia ajaloo loengute sarjale läbi sissejuhatusi loogikasse, tunnetusteooriasse, kultuurifilosoofiasse, eetikasse ja esteetikasse, mida saatsid seminarid uusaja suurtest mõtlejatest ja kaasajafilosoofiast. Lisaks ülikoolis peetud pidulikele ettekannetele Dante (1921), Kanti (1924) ja Meister Eckharti (1926) kohta korraldas ta ka avalikke ettekannete sarju, nagu "Sasa filosoofia ajalugu 19. sajandil ja kaasajal" (1923/24) ja "Kõikide rahvaste ja aegade suured müstikud" (1925/26). (Schmied-Kowarzik 2016: 216)

Walther Schmied-Kowarziku Vikipeedialehekülg on praeguse seisuga täpselt kaks lauset: "[...] oli Austria filosoof. Ta töötas Tartu Ülikoolis filosoofia ja psühholoogia professorina aastail 1920–1925." Konstantin Ramul seevastu tundub huvitav juba selle pärast, et vähemalt üks tema artikkel on inglisekeelne.

Walther Schmied-Kowarziku filosoofia lähtekohaks on mõtleva subjekti transtsendentaalfilosoofiline tagaspöördumine omaenese teadvuse vormide juurde. Meie teadvuse enese-tõsikindlusel (Selbstgewissheit) ei põhine mitte üksnes kogu meie tunnetus, tundmine ja püüdlemine, vaid see on [|] ühtlasi selle võimalikkuse tingimus, et me analüütiliselt, see tähendab mõtlevas suhtes iseendaga võiksime oma teadvuse vormidest teadlikuks saada. (Schmied-Kowarzik 2016: 217-218)

Self-certainty, self-assurance, self-cretitude. Mis on teadvuse vormid, ei oska öelda. Tundmine ja püüdlemine on minu silmis esmasus ja teisesus.

Meie konteksti silmas pidades piisab, kui viidata asjaolule, et Walther Schmied-Kowarziku filosofeerimise lähtepunkt on subjektiivse vaimu ja selle vormide transtsendentaalfilosoofilises analüüsis. Põhialuseks on seejuures "teadvust kui tervikut" kandev mina ja nüüd'i eneseseos, teadvuse enese-tõsikindlus ning mina ja nüüd'i seose enese-presentsus. Sellest vundamendist lähtuvalt saab analüüsida ja eristada tegelikkuse-elamuste kolmikut - aistinguid, tundeid ja püüdlusi. (Schmied-Kowarzik 2016: 220)

Loeb nagu filosoofiline huinamuina.

Hans Freyer nimetab oma raamatus viit objektiivse, täpsemalt öeldes objektiveeritud vaimu vormi, milles kogu meie kultuuriline elu esemeliseks muutub: seade, kujutis (Gebilde), märk, sotsiaalvorm ja haridus. Walther Schmied-Kowarzik toob välja, et need viis vormi ei ole mitte ainult - nagu ütles juba Jonas Cohn - "rapsoodiliselt" üles korjatud, vaid lisaks on neis üles rivistatud täiesti heterogeenseid märksõnu, mis pärinevad erinevatelt probleemitasanditelt. Teatud modifikatsioonidega on esimesed kolm vaadeldavad objektiivse vaimu vormidena, sellal kui haridus ja sotsiaalvorm esindavad subjektiivse, täpsemalt öeldes ideelise vaimu vorme. (Schmied-Kowarzik 2016: 222)

Kultuurilise elu esemestamise juures ei ole see vast väga tähtis, et nad on heterogeensed, sest kategooria ise on niivõrd abstraktne.

Märgi vormi iseloomustamisel on Freyer ja Schmied-Kowarzik aga taas igati ühel meelel. Märgi kui objektiveeritud vaimu vormi alla kuuluvad esmalt keel, kiri, number ja valem, samuti aga ka märguanne ja sümbol; seega kõik, mille tähendusse kuulub viide millelegi muule. (Schmied-Kowarzik 2016: 223)

Peaaegu, et peirceaanlik märgimääratlus.

Siiski on mõned seda usutõsikindluse ankurdatust tundesse mõistnud pelga "metafüüsilise vajadusena" meie sees (Arthur Schopenhauer), mitte aga tegeliku suhtena olemise või jumalaga. Ainuüksi sellest tundest kinni hoides ja vastakuti seatuna teadusliku tunnetusega jumalata maailmast jõuame Hans Vaihingeri just-kui-vaatepunktini (Vaihinger 1911). "Just-kui-filosoofia eitab usuettekujutuste tõesisu ja jumaliku olemasolu" (Schmied-Kowarzik 1918b: 139). Ta teeb ettekujutuse jumalast üheks "näivkujutiseks", milleta me küll hakkama ei saa, kuid millel sellegipoolest ei ole meie jaoks "olemasolu tähendust" ja "tõesisu"; see viib lõpuks religioosse tähendusetuseni. (Schmied-Kowarzik 2016: 226)

The Philosophy of 'As if'. Kes ei saa ilma ettekujutuseta jumalast hakkama, kes saab.

Religioosse jumalakujutluse laad on seega alati subjektiivne, mitte jumaliku peegelpilti edasiandev, vaid pilt erilisest inimesest ja tema ainuomasest positsioonist maailmakõiksuse tervikus. (Schmied-Kowarzik 1918b: 147)
"Subjektiivne" ei tähenda siin aga midagi halvustavat, nõnda paistab see üksnes end absoluudiks seadnud teaduslikule tunnetusele, religioosse teadvuse jaoks on see vastupidi meie eksistentsiaalse olemasolu vahetu suhe olemisega, milles me võime jumalale loota. (Schmied-Kowarzik 2016: 227)

The old man in the sky.

Tool, Andrus n.d. Filosoofia Eesti Vabariigis 1918-1940.

Et kaasaegsete keelte õpetamine ei olnud selles õppeasutuses kuigi heal järjel, siis asus ta iseseisvalt õppima saksa, prantsuse ja inglise keelt. Neljandas klassis, filosoofiakursuse lõpu poole ostis ta endale Kanti "Puhta mõistuse kriitika" saksa keelse väljaande ja hakkas seda tudeerima. Kristliku apologeetika kursuse raames puudutati teiste ristiusu vastaste seas ka darvinismi, mis paelus Kaelast sedavõrd, et ta kirjutas darvinismi kummutava artikli ka ühele Viljandis ilmuvale ajakirjale. (Tool n.d.)

Meenub kuidas Peirce hakkas 12-aastaselt Puhta mõistuse kriitikat tudeerima.

1917. aastal teeb ta veel ühe katse kodumaal, Tartu Ülikoolis tööd saada. Käies ajaloo-keeleteaduse teaduskonna dekaani Petuhhovi jutul saab ta aga äraütleva vastuse põhjendusega, et Tartu Ülikoolis vajatakse "vene orientatsiooniga inimesi". (Tool n.d.)

Kas ikka vajatakse.

Psühholoogia õpetamise taseme tõstmiseks kirjutas ta "Psühholoogia õpiku" (1932, 1933), mis on esimene originaalne eestikeelne psühholoogia õpperaamat, seda kasutati ka ülikoolis. (Tool n.d.)

2. parandatud trüki saaks isegi kätte, esmatrükk on hoidlas kohalkasutamiseks.

WSK [Walther Schmied-Kowarzik] poeg, samuti filosoof Woldietrich Schmied-Kowarzik iseloomustab isa positsiooni teadvusanalüütilise filosoofiana, st. filosoofiana, mille lähtekohaks on subjekti transtsendentaalfilosoofiline refleksioon oma teadvusvormide üle. Kõik inimese kognitiivsed, emotsionaalsed ja tahtelised funktsioonid põhinevad selle käsituse kohaselt meie teadvuse enese-tõsikindlusel, mis on ühtlasi võimalikkuse tingimuseks selle tarvis, et me saame oma teadvuse vorme teadvustada ka analüütiliselt. (Tool n.d.)

Klassikaline triaad: (1) emotsionaalsed; (2) tahtelised; ja (3) kognitiivsed funktsioonid.

Walther Schmied-Kowarziki ja Konstantin Ramuli kõrval töötas aastatel 1918-1939 Tartu Ülikooli filosoofia eradotsendina Walther Freymann (1883-1960). [...] Doktorikraadi kaitses ta Tartu Ülikoolis 1928. aastal saksa keeles kirjutatud tööga "Platons Suchen nach einer Grudnlegung alles Philosophie" (avaldatud 1930. aastal). Kirjutanud õpikuid "Tunnetusteoreeia põhiprobleemid" (1924), "Loogika" (1936) ja "Filosoofia peaküsimusi" (1939). (Tool n.d.)

Tunnetusteooria põhiprobleemid on ainult 83 lehekülge (lihtne sisse pildistada) ja isegi TÜ eetikakeskus ja filosoofia osakonna raamatukogus olemas.

Freymanni tuntumaid eestlastest õpilasi on Rudolf Kulpa (1906-1997), kes kaitses 1934. aastal magistritöö "Oleva probleem Gustav Teichmülleril". Hiljem on andnud panuse eesti kultuuri filosoofilise kirjanduse tõlkijana, näiteks tõlkides 1936. aastal Rene Descartesi teose "Arutlus meetodist". (Tool n.d.)

See Arutlus meetodist samuti kõigest 89 lehekülge ja isegi LR välis/vana osakonnas olemas (üks koopia isegi praegu välja laenutatud). Nii lühikese teksti puhul võiks isegi kaaluda terve teose ümbertrükkimist paralleelselt mõne inglisekeelse tõlkega.

Sooväli, Jaanus 2020. Indogermaanlus, soomeugrilus ja keelerelativism: Friedrich Nietzschest Uku Masinguni ja kaugemale. Tuna 1: 116-127.

Nii kaugele ajas tagasi pole käesoleval juhul siiski tarvis minna, piisab, kui mõelda valgustusaja universalismile, mille kõige silmapaistvamaks esindajaks on Immanuel Kanti filosoofia. Nii Kant kui ka teised valgustusaegsed mõtlejad opereerivad teatava universaalse inimmõistusega, mis - eeldusel muidugi, et see ei ole rikkis ja on korralikult "valgustatud" - jõüab alati samade printsiipide ja tõdedeni, olenemata sellest, kas seda kasutab naiteks indoeurooplane või indiaanlane. Sellel mõtteviisil võivad olla küllaltki otsesed ja "praktilised" tagajärjed: kui peaks juhtuma, et põlisameeriklane eurooplasega ei nõustu, tuleb esimest nähtavasti valgustada või siis kinnitada, et ta mõistus on rikkis, ei tööta hästi. Muidugi ei saa välistada võimalust, et nii see ongi. (Sooväli 2020: 116)

Valesid on lõputult, tõde on ainult üks.

Niisiis esiteks, subjekti ja objekti terav grammatiline vastandus on Nietzsche järgi (üheks) aluseks kogu lääne filosoofia tunnetusteooriale (Erkenntnistheorie, theory of knowledge), nimelt probleemile, kuidas subjekt, mis olemuse poolest olla iseendasse sulgunud, saab üldse teada, tunnetada objekti kui temast midagi olemuslikult erinevat. (Sooväli 2020: 119)

"Tunnetusteooria" on seega epistemoloogia.

Subjekti-objekti grammatiline struktuur võrgutas filosoofe sedastama fenomenide taga peituvat kausaalset agenti-tegijat, luues niiviisi substantside muutumatu metafüüsilise maailma ja nende efektide muutuva fenomenaalse maailma. Selle kohta toob Nietzsche näiteks välgulöömise: "Kui ma ütlen, "välk lööb", nii olen ma sedastanud välkumise kord teona ja teisel korral subjektina: niisiis toimumisele pookinud külge olemise, mis ei ole toimumisega üks [...]". Ühes oma viimastest teostest "Götzen-Dämmerung" ("Ebajumalate hämarik") lisab ta üsna samas vaimus: "See [keel] näeb kõikjal tegijaid ja tegusid: see usub, et tahtel on kausaalne mõjujõud: see usub "minasse", minasse kui olemisse, minasse kui substantsi, ja ta projitseerib selle usu mina-substantsi kõigile asjadele - nii loob ta üldse "asja" mõiste... Olemine kujutletakse kõigesse - tõugatakse kõige alla - kui põhjus; "olemise" mõiste ongi tuletatud "mina" mõistest..." (Sooväli 2020: 119)

Ise laidan üsna sagedasti "agentiivsust", kui subjektistatakse midagi elutut. Mu lemmiknäide tuleb Reggie Wattsi "prantsuse teaduse" paroodiast: "It is the space we are listening to divided as such which gives us the information in comparison to something other that gives us the idea of what the idea that wants to be transmitted wants to be."

Nimisõnad aitavad meil isoleerida individuaalseid objekte kogemuse voolust. Väikses noorpõlvekirjutises "Tõest ja valest moraalivälises mõttes" ("Über Wahrheit und Lüge im aussermoralischen Sinne") toob ta näiteks sõna "puuleht". See tuleneb mitte-sama (s. t. miljonite erinevate puulehtede) samastamisest ja lõpuks "tekitab mõtte, et looduses võib leiduda midagi, [|] mis on "puuleht" - mingi algne vorm, mille järgi kõik puulehed on kootud, visandatud, kopeeritud, värvitud, kahandatud ja maalitud, aga oskamatute käte poolt, nii et ükski koopia ei juhtunud olema originaalse vormi korrektne, usaldusväärne, truu pilt". Nietzsche sõnul on just see üks Platoni ideede kui lääne filosoofia võib-olla kõige mõjuvõimsama teooria allikaid, mis toob endaga uuesti kaasa tõelise ja nähtava maailma saatusliku eristuse. (Sooväli 2020: 119-120)

Arhetüübi (idee puulehest) ja ektüübi (tegelike puulehtede) küsimus. Või, Peirce'i mõisteid kasutades, tookeni ja tüübi küsimus.

Soome-ugri keeltes (ja Masingu järgi mitte üheski indoeuroopa keeles) on aga võimalikud mitmesugused tuletised verbist "olema", mis kõik väljendavad "olemist" ja olemasolu natuke teisiti, nt. 'olelema', 'olesklema', 'olenema', 'olevlema' etc. Mees, kes on, ja mees, kes olelem, ei ole samamoodi, samal viisil, ka mitte samal määral. (Sooväli 2020: 123)

Mitte just kõige parem näide. Olesklema on "logelema, jõude olema". Olenemine on pmst sõltumine. Olevlemine on sama mis olemine - eksisteerimine, olemas olemine.

Hea näitena toob ta inimese määratluse: indogermaani mõtlejad on analüüsinud inimese kümneteks instinktideks ehk tungideks, samas kui "lihtsale sugriinimesele tundub, et inimesel ei ole ESSENTIAt; inimene ei ole defineeritav üldse sünkrooniliselt, vaid ainult diakrooniliselt suunalise nähtena ehk protsessina". [|] Sugrilase kogemuse järgi olla iga asi teatav sündmus-toiming, mida saab kirjeldada kord nii, kord teisiti, olenevalt vaatekohast, ja mille kohta polevat kuidagi võimalik avastada sellele seesmiselt omaseid olemuslikke karakteristikuid, seda, mis see asi "päriselt" ja "tõeliselt" on. Masing toob selle kohta kujuka näite: saksa sõna "fest" olla aluseks eesti sõnale "vist", kuid selle laenamise teel on muutunud tähendus otse vastupidiseks. Saksa keeles tähendab "fest" midagi kindlat, "vist" aga osutab just millelegi ebakindlale, sellele, mis võib olla nii, kuid võib olla ka teisiti. Selline kahtlevus olla soome-ugri keeltele tervenisti omane. Indogermaani määratlemis- ja mis-see-on-tung välistanudki huvi muutumise, kulgemise, liikumise vastu. Nimisõnade loomise kergus vanakreeka keeles võimaldanud lõpuks indoeuroopa teadused, milles huvi ajaloo ja evolutsiooni vastu olid pikka aega võõrad elemendid. (Sooväli 2020: 123-124)

See on juba natuke veenvam. Vähemalt selline ebalev "vistitamine" tundub väga loomuomane meie rahvale.

Indogermaani "mina" eraldab ennast kõigest muust olevast ja mõistab maailma oma tegutsemistandrina ja uurimisobjektina, mida tuleb valitseda, süstematiseerida, katalogiseerida, klassifitseerida. Ta mõistab ennast asjade ja sündmuste põhjuse ja põhjustajana, mitte osana neist; see toob kaasa näiteks liberum arbitrium'i, vaba tahte problemaatika jne. Soomeugrilasega, kelle keel on verbaalne ja ei soosi "mina" substantsiaalseks algpõhjuseks muutumist, olla asjalood tesiti, tema ei eralda ennast maailmast. (Sooväli 2020: 124)

Miks ma varem ei taibanud, et see seda tähendab? Clay ütleb ju üsna otse: "They suggest to Will to apply what was known to the Latins under the name arbitrium [...]" (1882: 10).

Lenin, Vladimir Iljitš 1966[1913]. Marksismi kolm allikat ja kolm komponenti. Tallinn: Eesti Raamat. [ESTER]

Marxi õpetus tekitab kogu tsiviliseeritud maailmas enda vastu suurimat vaenulikkust ja vihkamist kogu kodanliku (nii kroonu- kui ka liberaalse) teaduse poolt, mis näeb marksismis midagi "kahjuliku sekti" taolist. Teistsugust suhtumist ei võigi oodata, sest ühiskonnas, mis on rajatud klassivõitlusele, ei saa olla "erapooletut" ühiskonnateadust. Kogu kroonu- kui ka liberaalne teadus kaitseb nii või teisiti palgaorjust, marksism aga on kuulutanud sellele orjusele halastamut sõja. Oodata palgaorjuse ühiskonnas erapooletut teadust on samasugune rumalavõitu naiivsus, nagu oodata vabrikantidelt erapooletust küsimuses, kas ei tuleks suurendada tööliste palka, vähendades kapitalismi kasu. (Lenin 1966[1913]: 14)

Kui ma õigesti aru saan - näiteks Hermann Keyserlingi näitel - tekitas paljudes õõva hoopis see, et bolševikud rikkamalt ühiskonnakihilt nende vara riisumist või isegi tapmist õigustatuna nägid. Palgaorjusevastasus tundub tühi jutt selle teadmise taustal, et Nõukogude Liit samuti seda ära ei kaotanud ja töötamise vahest veel mõttetumaks muutsid.

Marxi õpetus on kõikvõimas, sest ta on õige. Ta on täielik ja harmooniline, andes inimestele tervikulise maailmavaate, mis ei lepi mingisuguse ebausuga, mingisuguse reaktsiooniga ega mingisuguse kodanliku rõhumise kaitsmisega. Ta on selle parima seaduslik järglane, mis inimkond on loonud XIX sajandil saksa filosoofia, inglise poliitilise ökonoomia ja prantsuse sotsialismi näol. (Lenin 1966[1913]: 14)

Terviklikkus, mis rajab teed totalitarismile. XIX sajandi saksa filosoofia all peetakse silmas Hegeli hämamist.

Filosoofilist materialismi süvendades ja arendades viis Marx ta lõpule, laiendas tema looduse tunnetamiselt inimühiskonna tunnetamisele. (Lenin 1966[1913]: 15)

Eelnevas lõigus kiidetakse Hegeli dialektikat, mis olevat "õpetus igavesti arenevat mateeriat peegeldavate inimteadmiste relatiivsusest" (ibid, 15). Kõik muutub, v.a. Marxi õpetus, mis sündis täiuslikuna.

Täpselt samuti, nagu inimese tunnetus peegeldab temast sõltumatult eksisteerivat loodust, s. o. arenevat mateeriat, nii ka inimese ühiskondlik tunnetus (s. o. mitmesugused vaated ja õpetused - filosoofilised, usulised, poliitilised jne.) peegeldab ühiskonna majanduslikku korda. Poliitilised asutused on majandusliku aluse pealisehitused. (Lenin 1966[1913]: 16)

Seda, et filosoofia ja religioon peegeldavad majanduslikku korda, on kerge postuleerida, aga on seda tõestatud? Oleks "idealistlik" filosoofia Nõukogude Liidus ajapikku iseenesest (ilma repressioonideta) ära kadunud?

Kui feodalism oli kukutatud ja ilmavalgust nägi "vaba" kapitalistlik ühiskond, siis selgus otsekohe, et see vabadus tähendab uut töörahva rõhumise ja ekspluateerimise süsteemi. Selle rõhumise vastukajana ja protestina selle vastu hakkas sedamaid tekkima mitmesuguseid [|] sotsialistlikke õpetusi. Kuid esialgu sotsialism oli utoopiline sotsialism. Ta arvustas kapitalistlikku ühiskonda, mõistis hukka ja needis teda, unistas tema hävitamisest, fantaseeris paremast maailmakorrast ja püüdis rikkaid veenda, et ekspluateerimine on kõlblusvastane. Kuid utoopiline sotsialism ei suutnud näidata tõelist väljapääsu. Ta ei osanud selgitada ei kapitalistliku palgaorjuse olemust, avastada kapitalismi arenemise seadusi ega leida seda ühiskondlikku jõudu, kes on suuteline saama uue ühiskonna loojaks. (Lenin 1966[1913]: 17-18)

Võistlejate laimamine. Nt Charles Fourierilt võttis Marx lahenduse "võõrandunud tööle", st põhilise, mis inimestele (noore) Marxi juures meeldib, ja siis laitis utopistiks. Umbes nagu rööviks kellegi paljaks ja siis mõnitaks, et tal ei ole midagi.

Poliitikas on inimesed alati olnud ning jäävad alati pettuse ja enesepette rumalateks ohvriteks, niikaua kui nad ei õpi mistahes kõlbeliste, usuliste, poliitiliste ja sotsiaalsete fraaside, deklaratsioonide ja lubaduste tagant üles otsima ühe või teise klassi huvisid. Vana ühiskondliku korra kaitsjad veavad reformi ja paranduste pooldajaid alati ninapidi, kuni need ei taipa, et iga vana institutsioon, nii metsik ja mäda kui ta iganes paistabki olevat, püsib ühe või teise valitseva klassi jõu varal. (Lenin 1966[1913]: 18)

Ühelt poolt on see mingil määral semiootiline. Teiselt poolt on loosungite tagant klassihuvide otsimine ääratult tühine.

Lenin, Vladimir Iljitš 1970[1922]. Võitleva materialismi tähtsusest. Tallinn: Eesti Raamat. [ESTER]

Venemaa eesrindliku ühiskondliku mõtte peasuundadel on õnneks olemas soliidsed materialistlikud traditsioonid. Rääkimata juba G. V. Plehhanovist, on küllalt, kui nimetada Tšernõševskit, kellega võrreldes tänapäeva narodnikud (rahvasotsialistid, esseerid jne.) on läinud [|] tagurpidi, ajades sageli taga moodsaid reaktsioonilisi filosoofilisi õpetusi, lastes end pimestada Euroopa teaduse näilisi "viimase sõna" kassikullast ja oskamata näha selle kassikulla taga kodanluse, tema eelarvamuste ja kodanliku reaktsiooni ees lömitamise üht või teist eriliiki. (Lenin 1970[1922]: 5-6)

Ei tea küll mille arvele kirjutada Venemaa praegune teaduslik mahajäämus? I guess we'll never know...

Dietzgen-isa, keda ei tohi ära vahetada tema pojaga - samavõrd pretensioosse kui äpardunud literaadiga -, avaldas õigesti, tabavalt ja selgesti marksismi põhiseisukoha nende filosoofiliste suundade suhtes, mis valitsevad kodanlikes maades ning milledele nende maade õpetlased ja publitsistid pühendavad suurt tähelepanu, kui ta ütles, et tänapäeva ühiskonnas ei kujuta filosoofiaprofessorid endast enamikul juhtudel tegelikult midagi muud kui "papimeelsuse diplomeeritud toapoisse". (Lenin 1970[1922]: 6)

Tugev projektsioon. Kas parteimeelsuse diplomeeritud toapoiss on parem olla?

Öeldust nähtub, et ajakiri, kes tahab olla võitleva materialismi häälekandjaks, peab olema võitlusorgan, - esiteks selles mõttes, et ta järjekindlalt paljastaks ja jälitaks kõiki kaasaegseid "papimeelsuse diplomeeritud toapoisse", [|] esinegu nad siis kas ametliku teaduse esindajatena või vabaküttidena, kes nimetavad end "demokraatlikeks pahempoolseteks ehk ideelis-sotsialistlikeks" publitsistideks. (Lenin 1970[1922]: 6-7)

Ei imesta, et kõik helgemad pead kel vähegi võimalik Läände ära pagesid.

Sellepärast on äärmiselt oluline, et ajakiri, mis pühendab ennast ülesandele - saada võitleva materialismi häälekandjaks, arendaks väsimatut ateistlikku propagandat ja võitlust täienduseks vastavate riigiasutuste tööle, selle töö parandamiseks ja elustamiseks. (Lenin 1970[1922]: 7)

Keelatud vili on magusam, nagu on selgelt näha Vene rahva tagasilibisemist õigeusu jaburustesse.

Prof. R. J. Vipper andis 1918. aastal välja raamatukese "Ristiusu tekkimine" (kirjastus "Faros". Moskva). Autor, ümber jutustades tänapäeva teaduse tähtsamaid tulemusi, ei võitle sugugi eelarvamuste ja pettuse vastu, mis on kiriku kui poliitilise organisatsiooni relvaks, hiilib nendest küsimustest mööda ja esitab peale selle otse naeruväärse ja kõige reaktsioonilisema pretensiooni: tõusta kõrgemale mõlemast "äärmusest" - nii idealistlikust kui ka materialistlikust. (Lenin 1970[1922]: 8)

Kompromissitu, põikpäine, idiootlik.

Hiljuti saadeti mulle ajakirja "Ekonomist" nr. 1 (1992. a.), mida annab välja Vene Tehnikaühingu XI osakond. Noor kommunist, kes saatis mulle selle ajakirja (arvatavasti ei olnud tal aega ajakirja sisuga tutvuda), andis ettevaatamatult ajakirjale äärmiselt heatahtliku hinnangu. Tegelikult on ajakiri, ma ei tea, kuivõrd teadlikult, kaasaegsete pärisorjuse pooldajate häälekandja, kes varjavad end muidugi teaduslikkuse, demokratismi jne. rüüga. Keegi hr. P. A. Sorokin avaldab selles ajakirjas ulatuslikke näiliselt "sotsioloogilisi" uurimusi "Sõja mõjust". Õpetatud artikkel kirendab õpetatud viidetest autori ja tema rohkearvuliste välismaiste õpetajate õpetajate ning mõtteosaliste "sotsioloogilistele" töödele. (Lenin 1970[1922]: 12)

Pitirim Sorokin, kes pärast Nõukogude Liidust põgenemist aitas Harvardi sotsioloogiaosakonda asutada. Teda loeks vabatahtlikult millalgi, olen tema kultuurikäsitlusest head kuulnud.

Venemaa töölisklass suutis võimu enda kätte võita, kuid ta pole veel õppinud seda võimu kasutama, sest vastasel korral oleks ta säärased õppejõud ja õpetatud ühingute liikmed ammugi viisakalt kodanliku "demokraatia" maadesse sõidutanud. Seal on sääraste pärisorjuse pooldajate jaoks kõige õigem koht. (Lenin 1970[1922]: 14)

Ajalugu näitab, et ta seda ära ei õppinudki ja võimekad inimesed tõesti lahkusid, kokkuvõttes Venemaa edasise arengu kahjuks.

Matjus, Ülo 2016. Filosoofiast Tartu ülikoolis 1940/1941 ja 1944-1991: Filosoofia ajalugu, esteetika, filosoofiliste teoste tõlkimine. In: Sooväli, Jaanus; Matjus, Ülo (eds.), Tagasi mõteldes: Töid filosoofia ajaloost Eestis. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 298-313. [ESTER]

Teiseks mindi õppetoolikeskselt (õppetool kui ainuisikuliselt ja sõltumatult toimiv professor koos [|] mõne abiõppejõuga) süsteemilt üle kateedrikesksele (ühe eriala õppejõude koondav "kollektiiv"), üliõpilase poolt individuaalselt valitavalt-koostatavalt õpingukavalt ainesüsteemi alusel, mis täielikult valitses filosoofia- (ajalookeele-) ja õigusteaduskonnas, mujal osaliselt, kursusesüsteemile: üks kursus e. üks õppeaasta, mis tõi kaasa ka loengutel käimise kohustuse. (Matjus 2016: 298-299)

Mul oleks juba doktorikraad käes kui seda muutust poleks kunagi toimunud.

Neljandaks hakati 2. oktoobrist 1940 üle minema uutele õppekavadele, seejuures kohaldati enne 1. septembrit 1939 immatrikuleeritud üliõpilaste jätkamiseks ja lõpetamiseks erisundust õiendada täiendavalt ka marksismi-leninismi aluste ja vene keele eksamid. Viiendaks ilmnes järsku, et eesti keeli polnud saada uute õppekavade kohast õppe- ja teadusliteratuuri, mis omakorda sundis üliõpilasi eksamisoorituse nimel loenguid käima ja ka tähelepanu pöörama vene keele õppimisele. (Matjus 2016: 299)

Kord võtsin raamatukogus riiulilt suvalise Tartu Ülikooli Aastaraamatu taolise köidise lahti ja lugesin lehekülje, mis rääkis täpselt sellest. Esimene asi, mida okupatsioonivõim Tartu Ülikooliga tegi oli marksism-leninismi ja vene keele kõigile kohustuslikuks tegemine.

Kui vaadelda esimesel nõukogude aastal 1940/1941 ilmunud filosoofilist literatuuri üldse, siis jättes kõrvale "klassika" Marxi-Engelsi-Lenini-Stalini teoste kujul, millest ausalt öeldes jõudis samuti ilmuda ainult vähemaid mittefilosoofilisi üksikteoseid - nende tõlkimise-avaldamise "õitseaeg" algab alles pärast Teist maailmasõda -, leidsin mainimisväärsena ainult paar mahukamat - üle 300 lk - trükist, kõigepealt nimelt "Lühikese filosoofilise leksikoni", mis tõlgitud Stalini "õukonnafilosoofide" Mark Rosentali ja Pavel Judini toimetusel ilmunud venekeelsest väljaandest (vt Lühike ... 1941). Tõlkijaiks olid omal ajal Tartu Ülikoolis filosoofia alal magistriväitekirju kaitsnud Rudolf Kulpa (1934) ja Leo Anvelt (1936), kes teadupärast uue võimu ajal ei leidnud enam võimalusi algu- ja meelepäraseks filosofeerimiseks ja õpetamiseks. Nende tõlkes ilmus leksikon kordustrükkes ka pärast sõda. (Matjus 2016: 300)

Üks neist vähestest raamatutest, mida isiklikult oman (küll 1945. aasta trükk). Isegi kaanele on trükitud "Kõigi maade proletaarlased, ühinege!" Seni pole veel lugenud, sest midagi väga asjalikku ei näi selles olevat, kubiseb sissekannetest nagu "ühiskond - vt. tootmissuhete tüübid; ühiskondlik-majanduslik formaatsioon".

Ja kui me oleme nüüd pealiskaudseltki tuttavad "filosoofilise situatsiooniga" noil aegadel, siis peaks olema selge seegi, mida võis ja mida mitte ei võinud tõlkida. Võis ainult vene keelest või vene keele vahendusel - tulemas olid üldse Eesti raamatuturu kõige vaesemad aastad. On tõsi see, et jõuti tõlkida ja veel 1947 avaldada "Filosoofia ajaloo" 1. köide, mis hõlmas antiik- ja feodaalühiskonna filosoofiat ja mille üks toimetajaid oli samuti G. F. Aleksandrov (vt Filosoofia ajalugu 1947), kuid järgmist, 2. köidet, mis oli vene keeli samuti ilmunud, eesti keelde enam ei saadud. Muide - selle ajaloo 3. köide, mis oli pühendatud klassikalisele saksa filosoofiale ja mis jõudis Moskvas isegi trükikojast välja, keelati ilmselt levitamise käigus. Teadaolevalt leidus see haruldane köide siiski ka ülikooli filosoofiaprofessori Rem Blumi raamatukogus Tartus. (Matjus 2016: 304)

Filosoofia ajalugu. I köide, Antiik- ja feodaalühiskonna filosoofia. Ütle mis tahad, praegusel hetkel on lausa kaks koopiat välja laenutatud.

Väidan edasi, et mingi filosoofiline tõus algas filosoofia kateedris 1956. aastal, kui filosoofiat hakati dialektilise ja ajaloolisematerialismina õpetama ülikoolis kõigile kohustusliku õppeainena. Ilmselt sellal nimetati ka kateeder ümber dialektilise ja ajaloolise materialismi kateedriks, kuid hiljem uuesti tagasi filosoofia kateedriks, millena ta säilis oma "katedraalse" lõpuni. (Matjus 2016: 305)

Ilmselt vastusena kodanliku idealismi ja kapitalistide tallalakkumise teaduskondadele Läänes.

Õppejõudude koosseisu suurenedes avanesid võimalused teistegi filosoofiliste distsipliinide (eriti filosoofia ajalugu, esteetika) õpetamiseks ja uurimiseks. See ilmneb ka võimaluses hakata 1958. aastast peale avaldama seeriat "Töid filosoofia alalt", mis oli algselt kavandatud isegi kakskeelse, nii vene- kui ka eestikeelseid artikleid avaldava seeriana (vt Töid filosoofia alalt 1960), kuid kuna enamik tollal olulisi õppejõude valdas emakeelena vene keelt ning ka väitekirjade keeleks vähemalt filosoofias oli vene keel, siis mindi peagi otsustavalt üle ainult vene keelele. (Matjus 2016: 305)

Tormasin rutuga dspace.ut.ee-sse ja siis lugesin edasi, et ajakiri läks täielikult venekeelseks. Köide, milles olid mõned eestikeelsed artiklid ja inglisekeelsed kokkuvõtted oli pühendatud Leninile.

Tagasi tulles esteetika juurde, nimetan paari olulist teost, mille tõlkimine eesti keelde sellest ajast on tähenduslik tänapäevani: F. Schiller "Esseesid" (1961), mis sisaldas sarja kirju esteetilise kasvatuse kohta; G. E. Lessing "Valitud teosed" (1965), mis sisaldas ka "Lakooni..." tõlke Rudolf Kulpalt; Aristoteles "Luulekunstist" (1982) - Jaan Undi tõlkes ajakirjas Keel ja Kirjandus (2. trükis 2003); Platon "Pidusöök. Sokratese apoloogia" (1985) Astrid Kurismaa tõlkes. Need kõik tõlgiti algkeelest, mitte vene keele kaudu vahendatult. Peale esteetikaalaste klassikaliste traktaatide tõlgiti üht-teist olulist ka filosoofia ajaloo klassikast, ent ei midagi moodsast filosoofiast. (Matjus 2016: 306)
Nõukogude ajal alustati ka nn valge sarjaga, mille algusse kuuluvad filosoofiliselt väga tähtsad teosed: I. Kant "Prolegomena..." (1982, Marcus Aurelius "Iseendale" (1983), Voltaire "Filosoofiline sõnaraamat" (1986), Konfutsius "Vesteid ja vestlusi" (1988), J. G. Fichte "Inimese määratlus" (1988). Hiljem käis sari valiku poolest veidi alla, jätkudes siiski ka tänapäeval. Ida-filosoofia tõlgete eest oleme tänu võlgu Linnart Mällile, kellelt kõnealusel ajal ilmus mulle teadaolevalt seitse tõlget algkeeltest - peamiselt Loomingu Raamatukogus. Kõik muu filosoofiline tõlkeliteratuur on pärit vene keelest. (Matjus 2016: 307)
Peaaegu täielikult kuulub nõukogude aega tõlkeseeria "Suuri mõtlejaid", milles ilmus 1971-1994 kokku 24 eri filosoofele pühendatud käsitlust. Ehkki nende hulgas polnud ühtki moodsat filosoofi, olid nad täiendavalt väärtuslikud selles mõttes, et mõned neist olid tõesti kirjutatud oma ala asjatundjate poolt (nt V. Asmus, A. Gulõga, F. Kessidi jt) ning teiseks oli neid kunati täiendatud ka vähemate tõlketükkidega mõtlejailt endilt. Ainsa algupärandina ilmus sarjas Igor Gräzini "Jeremy Bentham" (1990). (Matjus 2016: 307)

Täisnimekirja kõigist 24st sarjas ilmunud teosest (Vikipeedias on rivistatud ainult 11) koos ESTER-ilinkidega pakub Eesti rahvusbibliograafia.

Lisaks olid kõigil filosoofiaõpetajail oma head või paremad eraraamatukogud, millede "koostisi" vastastikku samuti teati. Kõik püüdsid kõike endale koju hankida. Nii et reaalselt olid tarvilikud raamatud olemas laialipillatult, kuid koos olid nad kujutletult, näivalt - imaginaarselt. Me teadsime, kellel midagi oli. Moodsat välismaist literatuuri oli selles imaginaarselt koospüsivas, kuid reaalseid eksemplare sisaldavas "raamatukogus" vähe, neid oli peamiselt professoreil, kes kasutasid õigust teatud valuutasumma eest keskselt, Moskva kontrolli all tellida nende filosoofilisele [|] "profiilile" vastava profiiliga kirjandust välismaalt. Lisaks kasutati võimalust eriloaga töötada nii Eesti kui ka nt Moskva suurte raamatukogude erifondides, kuhu telliti pidevalt välismail ilmuvat "keelatud" kirjandust. Muidugi jäi pilt sellest, mis toimub filosoofias seal "eesriide" taga, sellegipärast äärmiselt lünklikuks. (Matjus 2016: 307-308)

Sellise kirjelduse põhjal võib elavalt ette kujutada põnevat, keelatud maiguga raamaturinglust.

Nagu oli osalt juhus ka see, et nimelt Tartusse sattus filosoofia ajalugu õpetama Rem Blum, kes luges seda kohustusliku ainena ka kõigile filoloogidele. Mina olin filoloog. Luges ta vene keeles, kuid eksamit võis talle teha eesti keeles. Ta sai eesti keelest aru, tean sellepärast, et kui ma püüdsin talle eksamil Fichte eluloo asemel Schellingi oma jutustada, katkestas ta mind kohe heatahtlikult. (Matjus 2016: 309)

Naljatilk.

Kas ja kuidas võidi siin Tartu ülikoolis õpetada teisiti kui Moskvas? Nii küsitakse vahel. Kõigepealt tuleks öelda, et mitte kõik ei õpetanud Eestis teisiti kui Moskvas. Fenomenoloogilises mõttes ei peakski vahest niimoodi - kuidas ja mismoodi? - küsima, kuid teaduslikult mõtlevad, põhjusi otsivad ometi küsivad ja nõudvad vastust - ning siis võiks rahustuseks vahest kõigepealt viidata eestikeelsele õpetusele, millest umbkeelsed seatud või seadmata kontrollijad niikuinii aru ei saanud, edasi levinud kujutlusele filosoofiast kui millestki äärmiselt keerukast, millest ei saagi aru saada. Ning see on tõsi, et kui ollakse harjunud umbmõtteliselt mõtlema peamiselt hea ja halva, õige ja väära kategooriais, siis muutub teistsugune filosoofiline mõtlemine oma loomuse poolest küsiva mõtlemisena ligipääsmatuks ka eestikeelseile umbmõtlejaile. (Matjus 2016: 311)

"Umbmeelsus" - sõna, mida ajakirjanduses päriselt ka kasutatakse - oleks justkui üks neist kodumaistest mõistetest, mida ei anna (vähemalt inglise keelde) tõlkida ilma olulise kohmakuseta (ma ei hakka üritamagi).

Rees, John 1998. The Algebra of Revolution: The Dialectic and the Classical Marxist Tradition. London; New York: Routledge. [ESTER] [Ch. 4, "Lenin and Philosophy", pp. 165-196.]

It was, after all, Lenin who made one of the most detailed assessments of the prospects for Russian capitalism, The Development of Capitalism in Russia, at the very beginning of his political career. And it was the same Lenin who, faced with an unprecedented world war, made notes running over some eight tundred printed pages before finishing his own study of imperialism. Similar reseach accompanied his path-breaking analysis of the marxist theory of the state in State and Revolution. (Rees 1998: 165)

No-one doubts that Lenin was fanatical.

As early as 1894, in his What the "Friends of the People" Are and How They Fight the Social Democrats, Lenin spent considerable time arguing against the Narodniks precisely on the question of the dialectic. In answer to the Narodnik writer Mikhailovsky, Lenin argues that marxism is "based, firstly, on the materialist conception of history, and, secondly, on the dialectical method." Mikhailovsky had revived Duhring's criticism of Marx: that Marx relied on Hegelian triads as an abstract framework into which he forced the real pattern of historical development. Lenin replied using arguments arguments drawn from Marx's Capital, Engels's Anti-Duhring, and Plekhanov. (Rees 1998: 166)

Hegel does seem to have a heap of triads, only one of which appears to be the one I'm operating with. It's a bit frustrating that they don't follow the accustomed logic of triads.

The mood spread well beyond the confines of those interested in philosophy:
In poetry symbolism and "decadence" flourished.... Interest in religion, mysticism, oriental cults, and occultism was almost universal.... Pessimism, Satanism, apocalyptic prophecies, the search for mystic and metaphysical depths, love of the fantastic, eroticism, psychology and self-analysis - all these merged into a single modernistic culture.
This air of intellectual crisis was, in Europe, ultimately a product of the atmosphere of impending doom that attended the years before the First World War. (Rees 1998: 170)

Lenin's description of the decadent West could very well describe modern Russia.

The point at which this weakness manifested itself most strongly is in the 'copy theory of knowledge' which Lenin defends in Materialism and Empirio-criticism. Lenin insists that the theoretical vision in our heads is a simple copy of the real world. For instance, he explains the difference between Newtonian mechanics and the new physics in these terms:
...it is... beyond question that mechanics was a copy of the real motions of moderate velocity, which the new physics is a copy of real motions of enormous velocity. The recognition of theory as a copy, as an approximate copy of objective reality, is materialism.
Time after time Lenin repeats that knowledge is a simple reflection of material reality:
Our sensation, our consciousness is only an image of the external world, and it is obvious that an image cannot exist independently of thta which images it. Materialism deliberately makes the "naive" belief of mankind the foundation of its theory of knowledge.
Our thoughts are, Lenin bluntly insists, "copies, photographs, images, mirror-reflections of things." (Rees 1998: 176)

An already familiar theme in Soviet philosophy: everything is a simple reflection. With this simple theoretical machinery one can accomplish everything almost mechanically: dreams and visions are reflections of reflections, etc.

The important thing about a marxist understanding of the distinction between the appearance of things and their essence is twofold: 1) by delving beneath the mass of surface phenomena, it is possible to see the essential relations governing historical change - thus beneath the appearance of a free and fair market transaction it is possible to see the exploitative relations of class society, but, 2) this does not mean that surface appearances can simply be dismissed as ephemeral events of no consequence. In revealing the essential relations in society, it is also possible to explain more fully than before why they appear in a form different to their real nature. To explain, for instance, why it is that the exploitative class relations at the time of production appear as the exchange of "a fair day's work for a fair day's pay' in the polished surface of the labor market. (Rees 1998: 182)

Very reminiscent of his suggestion to analyze phrases and slogans so as to uncover the class interests hidden underneath (cf. Lenin 1966[1913]: 18; above).

Those who rose by manipulative means also fell from power by the same means. Within a year, some of Deborin's estwhile allies, Mitin and Yudin, were using the same metods of abuse and slander against him. The Deborinites were accused of having fought the "right-deviation" but neglected the party's other enemy, Trotsky's "left-deviation." In 1930, Stalin himself dubbed the Deborinites "Menshevising Idealists," and they would later be described as "Trutskyite agents on the philosophical front." (Rees 1998: 191)

The unrelenting abuse and slander is exactly what makes reading Soviet philosophy so off-putting.

| Labels: , ,

0 comments:

Post a Comment

Subscribe to: Post Comments (Atom)