·

·

Adumusi

Eesti filosoofia ajalugu (FLFI.05.012) [Kevad 2021]

Jürjo, Indrek 2011. Ideed ja ühiskond: Balti provintside mõtte- ja kultuuriloost 18.–19. sajandil. Koostanud Inna Põltsam-Jürjo ja Tõnu Tannberg. Tartu: Eesti Ajalooarhiiv. [ESTER]

Valgustus ei ole hilisemate ajaloolaste konstruktsioon, vaid epohh, mida kaasaegsed ise tunnetasid ja määratlesid valgustusena. Siècle de lumières, Aufklärung, Enlightenment, просвещение. Saksakeelse Aufklärung'i tähendus: väljaselginemine, selgete mõisteteni jõudmine. (Jürjo 2011: 16)

Kainestusajastu.

Kant käsitab valgustust kui kulgevat protsessi. Me elame mitte valgustatud, vaid valgustuse ajastul. Teatud määral võib valgustust käsitledagi kui tänapäevani jätkuvat protsessi, kui "lõpetamata projekti", tänapäevani jätkuvat reflektsiooni- ja reformiprotsessi, mis haarab endasse ühiskonna demütologiseerumise ja ilmalikustumise, emantsipatsiooni ja institutsionaalsete reformide kõikvõimalikud vormid, kuid otstarbekam oleks siiski vaadelda seda kindlapiirilisema ajaloolise epohhina. (Jürjo 2011: 17)

Igasugused vandenõuteoorikud tõestavad, et demütologiseerimise kõrval eksisteerib ka remütologiseerimine.

Valgustus lähtus humanismist ja varauusaegsest ratsionalismist, taotles inimese vabastamist vaimsest sõltuvusest ja teadmatusest. Tema ideaal oli iseseisev, mõistusest juhitud, oma ühiskonda teeniv indiviid. Valgustuse eesmärgid viisid paratamatult poliitilis-sotsiaalse korra muutmise, elukorralduse üldise humaniseerumise poole. (Jürjo 2011: 17)

Elukorralduse humaniseerumisel on ka veel ruumi areneda, kui just ei selgu, et 12-tunnised öövahetused vaesuse piiril on mingil imekombel tegelikult väga inimlikud.

Valgustuse vastane oli luterlik või ka katoliiklik ortodoksia, mis oli absolutistliku kuningavõimu poliitiline ideoloogia. Varase valgustuse ajutiseks liitlaseks saksa kultuuriruumis oli pietism, mida valgustusega võrreldes jälitati poliitiliselt isegi palju rohkem. Piiblikeskse ja teispoolsusele suunatud pietismi ning pigem siinpoolse ja süveneva sekularisatsiooni poole liikuva valgustuse sügavatest erisustest hoolimata seovad neid mitmed olulised ühisjooned, nagu isiksuse vaimse autonoomia toonitamine [|] ja sügav, pietismis eelkõige tegeva kristlusena mõtestatud sotsiaalne vastutustunne, millega kaasnesid sotsiaalsete reformide katsed. (Jürjo 2011: 17-18)

See on küll huvitav, umbes nagu every extreme is on the same team (but not in a way that supports horseshoe thoary). Pietismi peaks lähemalt uurima.

Kartesianismi vormis, mis 17. sajandi lõpul oli keelatud veel mitmes Saksamaa ülikoolis (Wittenberg, Köningsberg, Leipzig Helmstedt, osalt ka Jena), on Academia Gustavo-Carolina's tunnetatav ratsionalismi ja loodusteadusliku empirismi mõju; õigusteaduses toetuti juba loomuõiguslikele õpetustele (Hugo Grotius, Samuel Pufendorf, Christian Thomasius). (Jürjo 2011: 18)

Loomuõigus hakkab juba koitma. Grotius ja Pufendorf on juba nipe-näpet tuttavad, Christian Thomasius on uus, aga vististi mitte väga paljulubav ("not a profound philosophical thinker").

Saksamaal aset leidnud kultuurilised protsessid, nagu raamatutootmise plahvatuslik kasv, üleminek intensiivselt lektüürilt ekstensiivsele ning lugemisorganisatsioonide teke ja kiire levik, kajastusid kiiresti ka Balti provintsides. (Jürjo 2011: 19)

Kas puurid intensiivselt ühte raamatut oma pimedas magamistoas või loed ekstensiivselt paljusid raamatuid erinevatest valdkondadest ja žanritest.

Võib öelda, et koos ajakirjanduse ja muu valgustusliku publitsistikaga hakkas siinmail tekkima "publik", kelle resonantsi valgustajad ootasid, ja riigivõimudest ettevaatlikult distantseeruv avalik arvamus, mis reflekteeris kriitiliselt ühiskonna hetkeseisu ja tegi oma reformiettepanekuid. Valgustusajastusse langeb ka eesti- ja läti-keelse ajakirjanduse sünd: 1766. aastal ilmus Lühhike öppettus ja 1768. aastal Latwehschu Ahrste. (Jürjo 2011: 20)

Omasüülisest alaealisusest väljumist on raske väga omasüülisena vaadata kui see midagi, mida peab riigivõimude vägivalla ähvarduse tõttu ettevaatlikult tegema.

Oma suunitluselt valgustusega paljuski sarnaseid eesmärke järgis vabamüürlus, mis tahtis oma salaloožides, väljaspool riiki ja kirikut, kujundada moraalselt täiuslikku inimest. Vabamüürlike loožide rajamine Baltikumis (1750 esimene loož Riias, 1773 Tallinnas) langes ajaliselt kokku vabamüürluse kõrgajastuga Euroopas. Ka siin käisid loožides peamiselt "valgustusühiskonna" esindajad (ametnikud, pastorid, arstid, suurkaupmehed, aadlikud ning isegi käsitöölised). (Jürjo 2011: 20)

Seda ma küll vabamüürluse kohta ei teadnud. Õigupoolest ei teagi veel sellest midagi.

Valgustuse programmideeks oli inimese vaimne autonoomia ja pidev täiustumine, millesse vähemalt ajaloolise valgustuse esindajad ka optimistlikult uskusid. Ajastu humaansed ideaalid olid, eriti Ida-Euroopas, teravas vastuolus sotsiaalse reaalsusega, talupoegadest elanikkonna enamiku pärisorjusega, mis kontrasteerus teravalt valgustuse poolt kilbile tõstetud inimiõigustega. Agraar- või pärisorjuse küsimus kujunes Balti valgustajatele peamiseks ja sajandi viimastel kümnenditel enim diskuteeritud probleemiks. (Jürjo 2011: 21)

"Täiustumine" on üks kahtlaste müstiliste konnotatsioonidega sõna.

Merkel apelleerib oma teoses Saksamaa avalikkusele ja, rünnates pärisorjuse küsimuses ainult baltisaksa aadlit, asetab oma lootused Venemaa keskvõimule; tema teosest kujunes edaspidi "teljetekst", mille suhtes ükski pärisorjuse apologeet ega kriitik ei saa jätta seisukohta võtmata. (Jürjo 2011: 22)

Huvitav mõiste. Ilmselt kuskilt tõlgitud, sest eestikeelne otsingutulemus ei anna midagi. Teljetekst, eeldan, on see tekst, mille ümber ülejäänud pöörlevad (telg - axis).

Balti valgustajate suhtumine eesti või läti talupoega ei erine palju saksa valgustajate suhtumisest talupoega üldse, keda käsitati analoogselt Balti pärisoristele talupoegadele vaimselt vähearenenud ja hirmutavalt primitiivse olendina (Garve). (Jürjo 2011: 22)

Jepp. Sügisel loetust oli näha, et saksa suhtumine eestlasesse ei erinenud palju muude koloniaalvõimude suhtumisest pärismaalastesse. Christian Garve (vt Jennison 1973).

Teoloogiline ratsionalism muutis religiooni eelkõige moraaliõpetuseks ja pastori voorusekuulutajaks, ignoreerides religiooni irratsionaalset ja ilmutuslikku olemust. See kõik soodustas usuleiguse levikut, [|] usukommete täitmise ja kiriklikkuse vähenemist baltisaksa ühiskonna kõrg- ja keskkihtides; eesti ja läti talurahvahulkasid puudutas sekularisatsiooniprotsess esialgu vaid väga pindmiselt. (Jürjo 2011: 22-23)

Pastorist sai aretoloog.

Hilisvalgustusele omased uued jooned on veel historistlikum lähenemisviis minevikule ja rahvusteadvuse süvenemine. Just sel ajajärgul võime kõnelda rahvavalgustuse üleminekust teadlikuks esto- ja letofiiliaks, mis väärtustas iga rahvuse iseolemist. (Jürjo 2011: 23)

Iseolemine ja rippumatus.

Rääkides Baltimaade mõtteloost, peab alustama küsimusega, kuidas üldse määratleda geograafilist ja ajaloolist mõistet Baltikum. Baltikum selle tänapäevases tähenduses hõlmab koondnimetusena Balti riike Eestit, Lätit ja Leedut ning kerkis mõistena esile alles 20. sajandil. Ka kolme endise Läänemereprovintsi - Eestimaa, Liivimaa ja Kuramaa - ühiseks tähistamiseks kasutatud omadussõna balti võeti kasutusele alles 19. sajandil. (Jürjo 2011: 62)

"Meie elame Palti maal (Balti mere randades)" (Mitt; Paatsi 2009c: 117-118).

Et Balti ajalugu vähemtundvatele inimestele selgitada Baltimaade ajalooliste arengute ühisjooni ja erinevusi, tuleb minna tagasi ristisõdade aegadesse. 13. sajandi algul olid tänaste eestlaste, lätlaste ja leedulaste esivanemad Euroopa viimased paganad. (Jürjo 2011: 62)

"Hr. Herder [...] liigitab eestlased [...] koos laplastega pikema jututa Euroopa viimaste metslaste hulka" (Hupel n.d.).

Leedulased seevastu suutsid oma iseseisvust kaitsta ning lasid end alles 14. sajandi lõpul Poolaga ühinedes ristiusustada, mis tõi kaasa kiire poloniseerumise. Nii kulges Leedu ajalugu paralleelselt Poolaga, peaaegu kuni 20. sajandini Eestist ja Lätist eraldi ning seetõttu ei hõlma mu ettekanne Leedu arenguid. (Jürjo 2011: 62)

Põhjus miks siiani on eestlased ja lätlased sotsiokultuuriliselt (elulaadilt, suhtumiselt, isegi abieluvälise lastesaamise statistikani) omavahel sarnased ja leedukatest erinevad.

Nimetatud Kirde-Euroopa kommunikatsioonisüsteemis omandas erilise tähtsuse Köningsbergi-Riia vaimne ruum, iseäranis Immanuel Kanti isiklikud sidemed Baltikumiga. Alustuseks võib mainida Ida-Preisimaa vallutamist Vene vägede poolt: see oli sedavõrd leebe, et õpetlastering Johann Georg Hamanni, Johann Gottfried Herderi ja Immanuel Kanti ümber seda oma kirjades peaaegu ei mainigi. Klassivahesid eirav hoogne ja idapärane elustiil, mis seoses Vene okupatsiooniga vanamoodsas Köningsbergis võimust võttis, näib ka Kantile muljet avaldanud olevat. Ainulaadne tunnistus sellest on Riia toomkooli rektorile, samuti Ida-Preisimaalt pärit Johann Gotthelf Lindnerile saadetud kiri, kus Kant kirjutab igatsusest kaugete maade järele ning tülpimusest oma raamidesse surutud õpetlaseelu üle. Just Vene okupatsiooni perioodil süvenesid Ida-Preisimaa ja Baltikumi vahelised kultuurisidemed, mis jäid püsima ka hilisemal ajal. (Jürjo 2011: 64)

Unistada võib.

Vabamüürlus moodustas erinevate maade vahel omamoodi personaal-uniooni. Köningsbergi Kolme Krooni looži kuulus köningsberglaste kõrval ka kuramaalasi ning Vene ohvitsere. Ka kogu Preisimaa, Kuramaa ja Liivimaa raamatukaubandus tundub olevat olnud seotud vabamüürlusega. (Jürjo 2011: 64)

Personal union, isiklikud sidemed.

Vaimustatud vastuvõtu kõrval põrkus Kanti filosoofia aga ka etableerunud filosoofiliste suundade esindajate vastuseisuga. Näite sellisest reaktsioonist võib leida ka Miitavist. Professor Johann Melchior Gottlieb Beseke avaldas sealse akadeemia juures 1789. aastal raamatukese "Probe eines kriischen Kommentars über Kants Kritik der reinen Vernunft" (Kriitilise kommentaari katse Kanti puhta mõistuse kriitikale). Wolffi filosoofilise koolkonna esindajana analüüsis Beseke Kanti teost formaalloogiliste printsiipide alusel ja jõudis järeldusele, et Kanti kriitiline filosoofia on terve mõistusega vastuolus. Tallinna gümnaasiumi professor Ernst August Wilhelm Hörschelmann oli aga teistsugusel arvamusel, ta pühendas sellele teemale gümnaasiumi 1789. aasta programmi "Geständnisse und Wünsche, die Kantische Philosophie betreffend" (Kanti filosoofiat puudutavad tunnistused ja soovid). Nii nagu Beseke, arvab ka tema end Kanti filosoofias vigu leidnud olevat, kuid ta kriitika lähtub John Locke'i empiristlikust filosoofiast. (Jürjo 2011: 66)

Huvitav, aga keeleliselt ligipääsetamatu: Beseke'l pole isegi inglisekeelset Vikipeedialehekülge (ainult saksa, läti ja vene keeltes); Hörschelmannil sakas ja eesti keeles.

Tartu ülikooli taasasutamisega 1802. aastal tekkis Kanti filosoofia uus kants. Füüsik Georg Friedrich Parrot, ülikooli algusaegade kauane ja mõjuvõimas rektor, oli Kanti tunnetusteooria pooldaja. Veelgi olulisemaks kujunes aga Kanti õpilase, ülikooli esimese filosoofiaprofessori Gottlieb Benjamin Jäsche töö - oma 30aastase õppejõutegevuse jooksul propageeris ta Kanti filosoofiat, tõlgendades seda küll õigesti, kuid tihti ka kitsarinnaliselt ja vähese [|] loomingulisusega. Jäsche ja teiste Kanti pooldajate töö tulemusena jäi Hegeli filosoofia Tartu Ülikoolis tahaplaanile. Isegi veel 1833. aastal eelistati professorivalimisel raugastunud Jäschet noorele hegeliaanile Johann Eduard Erdmannile, see aga andis filosoofia edasisele arengule Tartu ülikoolis tugeva tagasilöögi. (Jürjo 2011: 66-67)

Ka Kantiaanluse mündil on kaks poolt.

Kaasaegsed valitsejad pidasid Lilienfeldi ja Kanti rahuprojekte naiivseks ja utoopiliseks, nagu Friedrich Suur Saint-Pierre'i kohta ka irooniliselt märkis. Tänapäeval on aga äärmiselt üllatav, kui aktuaalselt ja sugugi mitte ebarealistlikuna need projektid mõjuvad. (Jürjo 2011: 68)

Tüüpiline.

Lukas, Liina 2019a. Eesti ja Läti luule sünd Saksa laulu vaimust I. Keel ja Kirjandus 10: 761-774.

Aasta 1779 võiks eesti kirjanduse ajalukku minna eesti luule aastana. Nimelt ilmus siis kaks märgilist teost, mille arusaamad luule ülesannetest erinesid ja mis viitasid eesti kirjaliku luule kahele konkreerivale arenguvõimalusele. Need olid Johann Gottfried Herderi (1744-1803) rahvalaulukogu "Volkslieder" ("Rahvalaulud") teine köide, mis sisaldas Herderi töödeldud eesti rahvalaule, ning Johann Friedrich ERnst Albrechti (1752-1814) Rakveres välja antud luulealmanahh "Ehstländische poetische Blumenlese für das Jahr 1770" ("Eestimaa poeetiline lillevalik 1779. aastaks"), mis esitles kohaliku saksakeelse luule kõrval kolme maakeelde ümber pandud pala. (Lukas 2019a: 761)

Eesti mõtteloo tüvitekstide aines loetud Herderi tekstide juures läks justkui kaduma see tõik, et ta toimetas ka eestikeelseid rahvalaule. Korraks vist vilksatas läbi ja oligi kadunud tema rahvuslike iseloomude arutellu.

Mida taotles Herder rahvalauluga? Herder pidas luulekunsti ülesandeks eheda inimliku tundmuse väljendust. Tema luuleteoreetilise huvi keskpunktis on lüürika kui selleks kõige sobivam meedium. (Lukas 2019a: 762)

Ehedad tundmused = quintessential sentiments?

Ood on tema silmis luulekunsti läte ja ühtlasi kõige lüürilisem žanr, mis väljendab tundmust (FHA 1: 65). Oodi sisemiseks tunnuseks peab Herder süütut lihtsust, mõtlemise ja tundmise terviklikkust, liigendamatust ja vaimustust, mida luuletaja oodi luues tunneb. Oodi väliseks tunnuseks on selle meeleline keelekäsitlus - kire keel (sks Sprache der Leidenschaft), millele on iseloomulik spontaansus, hüplikkus, mõõdutundetus, sõnavaliku ja konstruktsioonide julgus. (Lukas 2019a: 762)

The language of passion. Need omadussõnad pendeldavad esmasuse ja teisesuse vahel. Jääb mulje, et oodi iseloomustab peaaegu, et mõtlematu keelekasutus.

Tähtis järeldus, milleni Herder oodi uurides jõudis, puudutab luulekunsti mõjutaotlust: "Oodi luuakse, et teisi kaasa haarata" (FHA 1: 64). Lüüriline luulekunst peab liigutama, minema hinge, kutsuma esile sümpaatiat ehk kaastunnet (FHA 1: 70). (Lukas 2019a: 762)

Oodi funktsioon on tekitada hingeliigutus (Gemütsbewegung - üks vähestest saksakeelsetest sõnadest mida üldse tean).

[...] tema [...] käsitluses [...] on Herderi arusaam rahvalaulust ja selle tähendus kaasaegse luule jaoks kirjas kõige selgemalt ja julgemini: "[...] need on rahva laulud [Lieder des Volkes], harimata meelelise rahva laulud, mida on esiisade suus nii kaua edasi lauldud" (FHA 2: 448). Herder oli jõudnud arusaamani, et ehtne lüüriline tundmus ei väljendu kirjalikult fikseerituna, vaid suulises esituses, rahvaloominguna. Suuliselt toimib lüüriline dialoog lauliku ja kuulaja vahel vahetuimalt. Herder mõistab rahvast (das Volk, vahelduvalt ka die Nation) rousseau'likus tähenduses kui kirjakultuurist, hariduse kaudu omandatud kultuurimustritest rikkumata, loodusega kooskõlas elavat, ühte keelt rääkivat sarnase mõttelaadiga kogukonda. (Lukas 2019a: 763)

Meeleline kui sensuous? See kirjakultuurist rikkumatus läheks ka kenasti ühte ritta käsitlustega sellest kuidas raamatute lugemine teeb inimese nüridaks, tuimaks, vaimuvaeseks, võimetuks vastassooga suhtlema, isegi sigimisvõimetuks, jne. Nüüd saab lisada, et raamatuid lugedes kaotab inimene oma meelelisuse, oma võime maailma tajuda ja sellele adekvaatselt reageerida. Raamatuinimene uimerdab maailmas ringi vaat nagu korraga pime ja kurt, aiva ühe teksti juurest teise juurde, tee peal vähemalt kolm korda näoli pikali komistades.

See hõlmab nii rahvalikku (rahvale ehk madalamale ühiskonnakihile omast) kui ka rahvuslikku. Just harimata lihtsas rahvas ilmneb rahvusele omane ja algupärane kõige selgemalt ja vahetumalt. Temas on säilinud mõtlemise, tundmise ja tegutsemise terviklikkus, ehtne loomulik laad, mida pole rikkunud haridus, kunst ega mood. (Lukas 2019a: 763)

Oh sa jutt! Korraga kaks head triaadi: (1) tundmine; (2) tegutsemine; ja (3) mõtlemine; (1) kunst; (2) mood; ja (3) haridus. Esimene on klassikaline, ainult väikse variatsiooniga teisesuses, mis on nagunii kõige variatiivsem: "tahtejõudu" on tõesti raske sobivalt väänata. Teise puhul on kunst kui tundmise vald ja haridus kui mõtlemise vald ebaproblemaatilised; "moe" puhul tuleb arvestada sotsiaalsust - moega kaasaskäimine on ühiskondlik tegevus.

"Mida kaugemal on rahvas kunstilisest, teaduslikust mõttelaadist, keelest ja kirjakultuurist, seda vähem on ka tema laulud kirja pandud või surnud kirjatähevärsid" (FHA 2: 447-497, 452). Kirjandus toodab kultuurilisi mustreid, mis pärsivad algupäraseid luulelisi kvaliteete. (Lukas 2019a: 763)

Kangesti meenutab Malinowski (kelle oma isa oli filoloog) tiraadi filoloogilise keelekäsitluse vastu: "the Philologist, who deals only with remnants of dead languages" (1923: 307).

Leedu tüdruk, kes jätab hüvasti kõigi kodustega ja kujutab kogu oma pruudimaailma silma ja südamega, on suurem luuletaja kui maneerlik hüvastijätukõne fabritseerija, kes on kleepunud ei millegi muu kui oma kirjutuspuldi külge. (FHA 3: 67)
Selle argumendiga tõstis Herder valgustajate põlatud talupojaoodi (sks Bauernode, nii nimetati rahvalaule nii Baltimaades kui ka mujal saksakeelses ruumis) otse žanrihierarhia tippu. (Lukas 2019a: 764)

Need on muidugi seinast-seina äärmused. Selliste maneerlike hüvastijätukõnede kohta sattusin kunagi suvaliselt raamatukogus midagi sirvima, võib-olla seda. Nende jaoks on eritermin olemas, mis praegu mitte meelde ei tule.

Suuliselt päranduv rahvalaul on kirjakultuuri puudumisel rahva mõtlemise ja tundmise, poeetilise eneseväljenduse ainus vahend: "Raamatuid, kunste, linnu, tehtud seltskondlikku mõtlemisviisi neil veel ei ole: ja see, milles väljendub nende loomulik mõttelaad, sai olla vaid see, mida Jumal oli neile andnud: keel, heli, liikumine, kirjeldus, proportsioon, tants, ja see, mis kõik selle kokku sidus - laul." (FHA 3: 60) (Lukas 2019a: 764)

"Tehtus" on ka üks mu lemmikteemasid, kuigi pole sellega aastaid tegelenud. Siin on ilmselt silmas peetud seda "meeldimiskunsti" (Rousseau 1993a: 60).

"Kõik harimata rahvad on laulvad" (FHA 3: 60), võib Herder oma baltimaise kogemuse põhjal väita. (Lukas 2019a: 764)

Mittepaikapidav üldistus. Näiteks kui etnograafid aastakümneid hiljem taaskülastasid Trobianderit ja kogusid etnograafilisi andmeid Malinowski enda kohta ilmnes, et kohalikud olid hoopis talle andnud hüüdnimeks "laulja", sest ta olevat sageli omaette ja ka pärismaalastega kanuuretkedel leelotanud Wagnerit vms.

Herderi teeneks on, et ta muutis arusaama suulise ja kirjaliku vahekorrast kultuuris, tõendades, et kultuur on vanem ja laiem kui kirjakultuur ning et kirjakultuuri puudumine ei tähenda loomingulisuse, vaimsuse puudumist. Tõeline poeesia ei sünni õpetatud luuletaja kirjutuslaua taga, vaid elava mulje, tundmuse silmapilgust. (Lukas 2019a: 767)

Vastulause sagedasele-tüüpilisele heietusele, et metslane ei ole eriline metafüüsik.

Teiseks kätkes rahvalaulu mõiste poliitilist mõõdet - suuliselt pärandunud rahvalaulus ilmneb alistatud rahva hääl, see on tema "endakäsituse" ainus meedium. Herder vastustas Liivimaa koloniaalolusid ja rõhutas rahvuste võrdväärsust ja iseväärtust. (Lukas 2019a: 768)

Enesekirjeldus.

Stenderi valgustuslik maitse ei lubanud näha rahvalaulu poeetilist väärtust. Tema meelest puuduvat läti rahvalaulus hea luule peamine tunnusjoon - vaimukus (der Witz) -, mistõttu ta soovitas rahvalaulud välja vahetada tõlkeluule vastu, andmaks läti luulele arenguabi mõnest poeetiliselt küpsemast kirjandusest. (Lukas 2019a: 768)

See on ka varajaseimas eestikeelses ilukirjanduses (Vilde jt) tüüpiline motiiv - pilalaulud. Keegi laulumeister koostab laulukese, mis rändab ringi ja tabab õnnetult seda, kellest laul on kirjutatud.

Lukas, Liina 2019b. Eesti ja Läti luule sünd Saksa laulu vaimust II. Keel ja Kirjandus 11: 868-878.

Selles leiduvad kaks eestikeelset laulu "Tio tassane ja helde" / "Tiiu, still und gütig" ja "Liesole" / "An Lieschen", mille teksti autoritena nimetab Grahl Eestimaa daame (Roos 1939: 164-165). (Lukas 2019b: 869)

Huvitav nimekuju. Läheb ühte seeriasse teiste kolmetäheliste vanemate nimedega: Ene, Agu, Epp, Eti, jne.

Ta [Stender] andis 1754. aastal välja lätikeelse vaimulike laulude kogu. Läti keele grammatika (stender 1761) lisa jaoks tõlkis ta läti keelde saksa tuntuima valgustusluuletaja Christian Fürchtegott Gellerti valme ning kimbu saksa valgustuskirjaniku Barthold Heinrich Brockese õpetlasluulet. Ta pidas küll rahvalaulu läti luule alguseks, ent mitte selle võimalikuks eeskujuks, soovitades arendada läti luulet küpse tõlkeluule abil. See arusaam oli kooskõlas rahvavalgustusliku haridusprogrammiga, mis nägi ette "meie rahvuse kultiveerimise" (Kultivierung unserer Nation) arenenud rahvaste kultuuriliste mustrite ülevõtmise abil. (Lukas 2019b: 870)

V[on] Middentorf[f] ütles: "See olla praegusel aeal veel võimata, Eesti rahvas olla veel rumal, vast sadade aasta vältusel võida see, kui rahavs nii targaks saab, ehk sündida." (Mitt; Paatsi 2009b: 123)

Beckeri koondatud laulud olid mõeldud ühiskonna madalamatele rahvakihtidele, mistõttu pidid nad olema võimalikult "selged ja arusaadavad, ei tohtinud sisaldada vihjeid asjadele ja mõistetele, mis asuvad väljaspool rahva vaatevälja", ei tohtinud sisaldada mütoloogiat, abstraktseid mõisteid, kuid pidid olema nii oma väljenduses kui ka ideedes kujundirikkad ja ülevad. Laulud pidid äratama ja edendama häid kõlbelisi tundmusi, mis juhiksid kestva ja tõelise inimliku õndsuseni, kuid seda oma seisuse piires ja sellele vastavalt. (Weissert 1966: 23) (Lukas 2019b: 875)

Rõhk "kohasusel": talurahvale tuleb anda õpetust, mis on neile - inimese ja looma, lapse ja täiskasvanu vahepealsele olendile - kohane.

Jäsche, Gottlob Benjamin 2002[1808]. Armastus ja usk: Hommikumõtteid Minu Sallyle, õndsale. Tõlkinud Eduard Parhomenko. Akadeemia 12: 2532-2549.

Tõeliselt temast enesest ülemale tõstab inimese
siiski vaid tema süda,
mis on ideede - ja mitte pelgalt tühjade - päristine võime.
Friedrich Heinrich Jacobi
(Jäsche 2002[1797]: 2532)

Tuleb mõõta vereringluse ideedesisaldust.

Weltweisheit, (maa)ilmatarkus: saksa oma sõna filosoofia tarvis 17. ja 18. sajandil. Tlk. (Parhomenka 2002: 2533; joonealune märkus)

Worldly knowledge. Lad. sapientia saecularis.

[...] Mis on armastus! kõlas siis seesmusest puhtalt ja valjult see taeva hinnaline and, see puhas eeterlik tunne, mis juurdub sugulise armastusena küll maisuses ja leiab rahulduse maises kaduvas pooles - loomas inimese sees -, mille õis ja vili võrsub aga taevani, üles taevani kõrgub, kuna vaimuvalgus ja südamesoojus inimeses, selles loomakujulises inglis, muudab neid suurepäraseid taimi ning nad küpseks teeb. (L 4.) (Jäsche 2002[1797]: 2534)

Lõikad inimese lahti ja leiad seest looma.

Õnnistust mulle ja tröösti, et elan selles usus ühes lootusega, mis nõnda võimsalt ja võidukalt surub maha igasuguse pelga meele ja aru kahtluse. (Jäsche 2002[1797]: 2534)

Meele- ja aruandmed on kaheldavad, erinevalt puhta mõistuse ideedest. Esimene on meeleliselt kehaline ja teine on fantaasias unelev. Kujutlusvõime on nii mõnelgi teisesuses, nagu Kantil on otsustusvõime; Zoroastristidel oli eraldi fakultiteet, mis hõlmas peale tahtejõu korraga ka otsustus- ja kujutlusvõimet (vt Arnett 1904: 147).

Sellistel hetkedel astus mu mõistus, mis omaenese mõtlemise ja läbikatsumisega näeb läbi seesuguse kahtluse tühja eimiski ja spekulatsiooni ja arutleva aru kogu kõnelemise ja otsustamise tühisuse asjus, mille riik pole siitilmast, inimese taibu [Einsicht] ja tunnetuse piiride tunnistamisele vastavalt, nagu on inimmõistusele need [|] piirid nõnda selgelt ja kindlalt kätte näidanud uus Sokrates, mu surematu õpetaja ja juht teaduse teel. (Jäsche 2002[1797]: 2534-2535)

Transtsendentaalsetest asjadest, "mille riik polesiitilmast", ei saa me midagi sisukat teada; jumalast, pärastelust ja tahtevabadusest saab ainult tühja juttu rääkida.

Mõistus, ja ma ei pea silmas arutlevat mõistust, ning tundmus üheskoos saavutasid võidu ning me hoidsime üha tugevaalt ja sügavamalt südames püha hinnalist vara, mida meeled ja aru ning vaid neile alluv fantaasia ähvardasid röövida sinult ja minult. (L 5-5p.) (Jäsche 2002[1797]: 2535)

Miks fantaasia mõistusele ei allu?

Teadus ja spekulatsioon ei saanud teadmist ja adumusi [Einsichten] janunevalt ja otsivalt õpilaselt võtta seda, mida nad talle andnud pole ega oleks saanudki anda. Küllaltki õnnelik, et teadus ja spekulatsioon aitasid tal hävitada üksnes vaid vigu ja kahtlust; tõde ise, igavikuline, ent inimteadmisele ligipääsmatu, ning usule sellesse, mis nagu Jumala rahu on kõrgem kui kogu inimese arutlev mõistus, võlgneb ta sisemise vaimukindluse ja südamele oma sisima elu ilmutuse läbi. (Jäsche 2002[1797]: 2535)

Discernment. Tõde meie jaoks ja tõde iseendast. Igasugune teadmine tuleneb ilmutusest (vt Chase 1863: 464).

[...] maisele silmale just nagu veel kohalolevana istuksid sa mu kõrval, nagu sa mõnikord istusid mu kõrval, nõjatunud armastuse käe mu õlgadele, kui vaimutööga tegeles jagasin sinuga mõnd oma meditatsiooni vilja, ning sain su helge aru ja su puhta südame heakskiidust kinnitust sisemisele veendumusele, et mu ideed ja vaated on tõesed ja kasulikud. (Jäsche 2002[1797]: 2537)

Jäsche abikaasa oli küll toetav, aga kahju kuulda, et tal puhast mõistust ei olnud.

Teistele, kelle vaimusilmale ideaalse maailma kaemine on veel täiesti suletud või meelte ja südame pahustumisega kinni kaetud ja pimestatud ning kelle süda on kalgiks ja jämedate meelteerutustega muutunud tundetuks kõrgemate eeterlike tundmuste erutuste ja muljete suhtes - niisugustele ei saa need lehed olla kirja pandud. Maine silm saab nendelt näha vaid surnud kirjatähti, mitte aga vaimu, mis neist vastu vaatab. (L 13p-14.) (Jäsche 2002[1797]: 2540)

Ideaalne maailm (ideede sfäär) on siin üks ja ühene. Pigem takistab kirjatähtede taga vaimu nägemist, st tekstist ja autorist arusaamist, hoopis see, et ideedes ja ideoloogiates valitseb paljusus. Jäsche ütleb siin justkui, et kes tema kõnest aru ei saa, sellel on kõrvad mustad (meeled ja süda pahustunud); mitte, et kuulaja nt ei oska saksa keelt või filosoofi žargooni.

Läinud oli imeline nähtus; aga sügav mulje oli hinge seesmusse jäänud ning püsib kuni käesoleva hetkeni veel samasuguses muutumatus tugevuses ja veenvuses. Ühtlasi sai siinkohal see headööd-soovimine - see meie südamete kõige lähedasema ja hellema üksmeele märk ja tunnussõna, kui me elus armastuse suudlusega teineteisele head ööd! ütlesime - see soov nüüd otsekohe täidetud. Sellest tunnist alates jäin ma magama; ning magasin taas kord kogu öö hommikuni kestvat kosutavat und - minule tollal kõige hädatarvilikum vahend elu säilitamiseks ja tugevdamiseks. (Jäsche 2002[1797]: 2543)

La Barre järgi faatiline.

Nii mõndagi sai nüüd suure aia radadel edasi-tagasi kõndides kõneldud, nii mõnelgi lemmikteemal, sai vahetatud nii mõnigi mõte ja tähelepanek, eriti sel teemal, mis on selge ja selgusetu, lahendatav ja lahendamatu inimese määratluses. Kuidas parem, kõrgem inimene on lakkamatult kantud kahetises tungist oma sisimas olemuses: liikumisest ideaalsuse poole ja liikumisest kausaalsuse poole, vangub ja hõljub lakkamatult kahe püüdluse vahel - ühelt poolt ideaalse püüdluse, avardada lõputusse oma olemasolu, ja teisalt, piirata seda reaalsuse läbi oma tegude ja saavutuste kindlaksmääratud ja suletud ringidesse, kitsaisse ja kitsamaisse. Kuidas mõlema tungi harmoonilise leppimise punktis asub tunne ühtsusest ja harmooniast me endiga - me pärisoma sisimast ja täielikust olemusest. (Jäsche 2002[1797]: 2546)

Inimene on lõpmatuse ja lõplikkuse süntees (Kierkegaard 2006: 39).

Sest kes küll tunneb - märkis kaugele ja selgelt nägev sõber -, kes tunneb seost vaimude- ja kehadeilma vahel nõnda täielikult ja täpselt, et võiks söandada eitada selle seose ainsate võimalike tingimuste - kommunikatsioonivahendite ja -teede olemasolu? Kes võiks küll ainuüksi loodusseadustest lähtudes seletada või siis ainult loodusseaduste juhatusel avastada seda salajast ja nähtamatut vaimset sidet, misläbi lähedased vaimud ja südamed neile endile seletamatul moel ja ainsa silmapilguga ühe nime, koha, käe üheainsa õhkkerge puudutuse iseenesest sageli täiesti tähendusetu ja juhusliku meediumi kaudu [...], selgemini aga ja veelgi tugevamalt keele ja hääle abil, mitte ainult sõnade [keele] ja laulu [hääle] abil, vaid ka neile ometigi mitte tundmata pilgu, ilme ja viipe, kõla ja tooni keeles suheldes ühtlasi üksteisest ja nii sisemiselt läbitungivalt tundeid vastu võtavad ja selle tundmusega ühtaegu aimavad, mis nad olla saavad - olla võivad teineteisele. Kes selgitab küllaldaselt ja piisavalt täielikult nende esmastest põhjustest ja lätetest lähtuvalt neid moraalse sümpaatia tundeliigutusi ja ilmutusi armastuses ja sõpruses, või antipaatia omi vihkamises ja vaenus; - need salajased vaimude ja südamete tõmbe- ja tõukejõud? (Jäsche 2002[1797]: 2548)

Nonverbalism. Kuidas mitteverbaalne suhtlemine keha-vaimu ühendust peaks seletama, ei loe täpselt välja siit.

Parhomenko, Eduard 2002. Filosoofiaprofessor Gottlob Benjamin Jäsche, tema usk ja armastus. Akadeemia 12: 2549-2554.

Valus vajadus uskuda surematusse, ületamatu soov jääda oma kalli kaasaga kokku kasvab üle filosoofiliseks refleksiooniks, mille käigus teisenevad Jäsche senised küllaltki Kanti-truud arusaamad. Nimelt ei suutnud kantilik moraaliteoloogia (enam) pakkuda piisavalt tuge Jäsche tungivale vajadusele uskuda surematusse ja inimhinge surmajärgsesse edasikestmisse. Nii pöördub lein ja hingehäda filosoofiliseks kriisiks. (Parhomenko 2002: 2550)

Mis võib juhtuda kui pead inimest loomakujuliseks ingliks, mitte nt inglikujuliseks loomaks.

Kusjuures usku kogeb Jäsche kõrgema, seega isikuülese tõeluse teravalt isikliku läbielamisena meeleerutuste ja tundmuste ekstaatilises seisundis. Nii avaldub tema maine armastus Sally vastu tale ühtlasi religioosse usu algupärana. (Parhomenko 2002: 2550)

Usk kui psühhoos.

Aastal 1800 andis ta välja Kanti loogikaloengud kokkuvõtliku kompendiumina. Jäsche kui kantiaani jaoks oli see kahtlemata oluline töö, ent silmas pidades filosoofilise publiku jahedat reaktsiooni, valmistas see talle mõnesuguse pettumuse. Arvatavasti just seetõttu loobus ta hiljem Kanti metafüüsikaloengute väljaandmisest, kuigi Kant oli ka seda temalt palunud. (Parhomenko 2002: 2552)

Kui kohest tulemust ei ole, siis viska nurka.

Jäsche oli kolm korda abielus. 1802-1808 Sally Strakeriga. Seejärel 1809. aastal Tartu ülikooli õigusteaduskonna professori "ilusa" tütre Wilhelmine Mütheliga, kelles aga Jäsche filosoofia "ei leidnud vastuvõtlikku südant". Peagi järgnes lahutus. Seejärel abiellus Jäsche arstiteaduskonna professori õe ja Anette Sahmeniga. (Parhomenko 2002: 2554)

Wilhelmine ei olnud helge meele ja puhta südamega platsis.

Morgenstern, Carl 1993[1794]. Platoni Politeia'ks nimetatud raamatu eesmärgist ja teemast. Tõlkinud Marju Lepajõe. Akadeemia 1: 97-106.

Sageli pole kerge näha, mis nimelt on mõnes Platoni dialoogis peamine küsimus, näha aga meeldiks vägagi, et võiks dialoogi [|] üksikosi kiiremeni ja õigemini mõista ning nende üle läbimõeldumalt ja tõsisemalt otsustada. See peab paika ka Platoni Politeia puhul, ja võib-olla rohkem kui ühegi teise Platoni teose puhul. Et on raske otsustada, mis nimelt on selle raamatu peamine eesmärk, on näha sellest, et kaks poolt (üks selle lahkarvamuse põhjusi võiks olla väga paksu teose ülesehitus ja kõigi Platoni dialoogide väga kunstipärane kujutamisviis, mis on selline, et peamist mõttearendust katkestavad sageli teised ja väga pikad arutlused), et niisiis kaks poolt on selle asja üle juba ammustest aegadest palju vaielnud ning tõene arvamus, mis meile näib olevat väljaspool kahtlust, jääb paljudele tänagi teadmata. (Morgenstern 1993[1794]: 97-98)

Minu jaoks see vist eriline probleem ei ole, sest ma ei loe peaaegu kunagi teksti sellest seisukohast, mida see saavutada üritab. Kui tekstil on mingi peamine küsimus, siis tuleb see iseenesest esile; kui mitte, saab tekstist siiski midagi välja lugeda.

Platonil on pealkirju ju kolme liiki: έκ προσώπων [osalejate järgi], nagu Alkibiades, Phaidon jt, περιστατικαί [olukorra järgi], nagu Pidusöök; πραγματικαί [tegevusvaldkonna järgi], nagu "Νόμοι" [Seadused] "Πολιτικός" [Riigimees], "Σοφιστής" [Sofist]. Need viimased sisaldavad alati τό προηγονμένως ςπτούμενον'i [põhiküsimuse]. (Morgenstern 1993[1794]: 99)

(1) Alcibidaes; (2) Erastai; (3) Laws.

Teine põhjendus on see, et Platon nimetab Seaduste 5. raamatus riiki, kus on kõigi asjade - naiste, laste, varade ühisus, esimeseks aga seda, mis rajatakse Seadustes, teiseks jne. (Morgenstern 1993[1794]: 100)

κοινά τά φιλων

Platon on igatahes tahtnud seda, et kolm dialoogi, Politeia, Timaios ja Kritias, mis mõnes osas üksteist sisu [|] poolest toetavad, moodustaksid mingi ühe suure terviku. Paistab, et Platon ei otsi niisiis Timaiose alguses midagi enamat kui mingit ühendajat, millega võiks need kolm aine poolest mõneti kokkukuuluvat dialoogi ka sobiva välise vormiga ühte koondada. (Morgenstern 1993[1794]: 102-103)

Loebi seerias on Politeia (Republic, Vabariik) - 5. ja 6. köited ning Timaios ja Kritias mõlemad 9. köites.

Sellest Politeia lühikokkuvõttest, mis tehtud nii, et kõigi kõnede põhieesmärk oleks võimalikult kergemini läbi näha, on ilmne, et see, kust sünnib kogu arutelu, pole riik, vaid õiglus; et see, mille selgitamiseks on kogu järgnev käsitlus riigist ette võetud, on õiglus; et see, mille juurde Sokrates ise väga sageli tagasi pöördub kui arutelu peamise eesmärgi juurde, on õiglus; lõpuks, et see, millega kogu jutuajamine kokku võetakse, on õiglus. Et see on Platonil tema raamatus enamasti seesama mis voorus üldse, siis pean suurima selgusega näidatuks, et selles raamatus pole põhiline visandada pilti ühest ülimalt täiuslikust riigist, vaid kõige enam [|] selgitada, milline on vooruse loomus, nii iseeneses kui õnne seisukohalt, mis sellest sünnib; ja teiselt poolt pahelisuse loomus - mis suhtes on ta voorusega, nii iseeneses kui õnnetusega seoses. (Morgenstern 1993[1794]: 105-106)

Ilmneb, et Vabariik pole niivõrd utoopiline kuivõrd aretoloogiline teos mis tegeleb ennekõike parimate kommetegaxi.

Ruutsoo, Rein 1987. Personalistliku filosoofia traditsioonist Tartu Ülikoolis 1920-1940. Tartu Ülikooli Ajaloo Küsimusi, 165-178.

Tartu Ülikoolis õpetanud mõtteteadlastest on kõige tuntum personalistliku filosoofia nn. Tartu varianti arendanud Gustav Teichmüller (1832-1888). (Ruutsoo 1987: 165)

Mõtteteadus on filosoofia?

Tennmann ei saanud seega professionaalset koolitust filosoofi käe all, vaid oli iseõppija, kes oma tegevuse viimase kümnekonna aasta jooksul jõudis ulatusliku õppetöökoormuse kõrval üksnes sisse elada personalistliku filosoofia põhikontseptsioonidesse. Teichmülleri pooldaja sai endisest kirikuõpetajast alles siis, kui ta neljakümneaastase õppejõuna hakkas oma teoloogilistele tõekspidamistele looma laiemat maailmavaatelist alust. Selles tuleneski muidu väga võimeka ja kahtlematult sädeleva laadiga [|] mõtleja tegevuse valdavalt retseptiivne ja propagandistlik iseloom. (Ruutsoo 1987: 165-166)

Lohutav teadmine, et mul on veel peaaegu terve aastakümme, et hakata oma mõtlemisviisile tõsiseltvõetavaid aluseid otsima.

Viljaka kirjamehena suutis Tennmann oma maailmavaatelise arengu viimasel, Teichmülleri filosoofia mõju all kujunenud perioodi avaldada kokku viis raamatut: saksakeelne doktoridissertatsioon "G. Teichmülleri kristluse filosoofia" (1931), "Hinge surematus" (1935), "Maailma usundid" (1935), "Üldine usundipsühholoogia" (1936) ja "Ekstaas ja müstika" (1936). Lisaks ilmus veel "Usuteaduslikus ajakirjas" paarkümmend Teichmülleri õpetust tutvustavat artklit. Personalistliku filosoofia taaselustamise suurejoonelised kavad katkestas Tennmanni ootamatu surm. (Ruutsoo 1987: 166)

Hinge surematus ja teised on täitsa eesti keeles tõesti. Võib-olla tasub lugeda kui ma lõpuks Goeschel'i "The immortality of the soul"-i seeria käsile võtan.

Eriti selgelt tuleb Tennmanni kriitikavõimetu Teichmüllerile toetumine esile dissertatsiooni teises osas, milles ta võrdleb personalismi nn. Tartu variandi looja vaateid paljude rohkemal või vähemal määral personalismiga haakuvate inimese ja inimese "mina" käsitlusega nii teoloogias kui filosoofias. Lähema vaatluse alla võtab ta J. Rehmke, W. Sterni, C. Renouvier', F. Mahnke, K. T. Oesterreichi, W. Jamesi, M. F. Fairbairni, H. Scholzi, M. Scheleri, D. Kerleri ja O. Dittrichi vaated. Kokkuvõttes jõuab ta järeldusele, et ükski teine filosoof pole esitanud kristluse olemust kaugeltki nii selgelt väljendavalt "mina" kontseptsiooni kui Teichmüller. Just tõeliselt personaalse "mina" käsitluse puudumise tõttu kõikuvat senine filosoofia ja koos sellega teoloogia [|] jätkuvalt materialismi ja Platoni tüüpi idealismi vahel. Mõlemad neist suundadest kristluse filosoofiaks endastmõistetavalt ei sobivat. (Ruutsoo 1987: 167-168)

Ilmneb, et "personalism" ongi üks neist isemusega tegelevaid valdkondi, millega mul oleks vaja lähemat tutvust teha.

Niisugune usundilooline arusaam looks vastuolu personalismi ontoloogia ja selle ajaloolise fenomenoloogia vahel. Teichmüllerist lähtuva tõdemuse kohaselt on jumalateadvus inimese teadvuse orgaaniline osa. Just viimane asjaolu sunnib Teichmüllerit ja tema vaadetest kinni pidavat Tennmanni määratlema usundit võimalikult laialt. "Usundi olemuslik joon seisneb aga inimese ühtlases suhtumises mingisse võimusse, kellest inimese saatus tuntakse sõltuvat ja kusjuures inimese teadvus hingeliste funktsioonide - tunnetuse, teadvuse ja liikumise kaudu - tegev on, olgu siis Jumala kujutlus selge või vaieldav, nagu ateismis ja budhismis". (Ruutsoo 1987: 170)

Consciousness of god? Triaad: (1) tunnetus; (2) liikumine; ja (3) teadvus.

Sooväli, Jaanus n.d. Filosoofia, metafüüsika ja mõistete ajalugu: Gustav Teichmüller päri(ne)misest.

Gustav Teichmüller oli Tartu ülikoolis 17 aastat filosoofia professor ja avaldas üle viieteistkümne mahuka ja silmapaistva teose, kuid nii rahvusvaheliselt kui ka Eestis on ta täna suhteliselt vähetuntud mõtleja. Tema mõtlemise valdava osa moodustavad mõisteajaloolised uurimused, mida tema eluajal retsenseeriti tunnustatud filosoofiaajakirjades ja mida hindasid kõrgelt mõned tollal autoriteetsed mõtlejad nagu Friedich Adolf Trendelenburg (1802-1872) ja Hermann Lotze (1817-1881). Pärast viimaste surma osutati Teichmüllerile Lääne-Euroopas üha vähem tähelepanu. (Sooväli n.d.)

Jep, enne seda loenguid ei olnud temast praktiliselt kuulnudki. Kahjuks jääb ta ka saksa keele müüri taha.

Teiseks, Baseli ülikool oli tollal Tartu ülikoolist oluliselt väiksem, ta lootis siin suuremat mõju avaldada. Paraku see viimane lootus ei täitunud, Tartus tunneb Teichmüller end üksildase ja isoleerituna, tal on siin küll palju kuulajaid, kuid vähe korralisi filosoofiatudengeid. Nagu ta Herman Lotzele kirjutab, pole Tartus ka ühte ainumat inimest leida, kes oleks Platonit lugenud. (Sooväli n.d.)

Nüüdseks on neid Platoni-lugejaid juba vähemalt 10, ma arvan.

Mõnikord nähakse selliseid argumente naiivsetena ja need heidetakse kõrvale (tavaliselt sagedamini), aga mõnikord võetakse filosoofia ajaloost leitud argumente tõsiselt ja integreeritakse oma teooriasse. Selle vaate järgi oleks filosoofia ajalugu otsekui argumentide hoidla või laoruum, kuhu võib vajadusel alati sisse põigata. Juhtub ka muidugi seda, et filosoofia ajalugu ei võeta üldse arvesse; arvatakse aga, et see pole kuigi suur probleem, [|] sest sealt leitavad argumendid on niikuinii iganenud, naiivsed ja ületatud. Need, kes nii mõtlevad, mõistavad filosoofia ajalugu mitte laoruumina, vaid pigem argumentide kolikambrina. Oma olemuselt pole need kaks positsiooni aga kuigi erinevad - mõlema vaate kohaselt on filosoofia suhe oma ajalukku pealiskaudne ja teisejärguline. Filosoofia pärand ja ajalugu ei mängi moodsa filosoofia seisukohalt mingit olemuslikku ja konstitueerivat rolli. (Sooväli n.d.)

See varasalv on ammendamatu - arhiivist on ühe päevaga võimalik rohkem alla laadida kui ühe eluajaga jõuaks läbi lugeda. Ars longa, vita brevis.

Ilma metafüüsikata, nagu Teichmüller sõnab, ei saaks nad ei rääkida ega hingata. Teichmüller väljendab siin kaunis nüüdisaegset mõtet, et metafüüsika kriitik paratamatult reprodutseerib või taastoodab oma kriitikas sedasama metafüüsikat, mida ta kritiseerib. Ja see taastootmine on paratamatu, sest kriitikaks kasutatav keel on metafüüsika-keel, ja mingit teist, neutraalset, puhast keelt, millel puuduks metafüüsilised implikatsioonid, meil käepärast pole. (Sooväli n.d.)

Analoogne juhtum de Saussure'ga semiootikas. Need, kes kõige ägedamalt tema teooriale vastu vaidlesid hakkasid midagi analoogset taastootma.

Teichmülleri sõnul pole filosoofias toimunud erilist progressi, sest filosoofid arvavad, et filosoofial pole ajalugu ja hakkavad alati otsast peal. Pärandit tundmata kordavad nad aga - muidugi teatud muutuste ja nihetega, mis tulenevad "kontingentsetest" ajaloolistest tingimustest - ainult seda, mida on juba ammu mõeldud. Filosoofia peab püüdlema uue poole, st progresseeruma, kuid midagi uut saab avastada ainuüksi siis, kui juba teatakse, millest on varem mõeldud, millised mõisted ja milliste probleemide jaoks on juba olemas, millest tuleb veel mõelda etc. (Sooväli n.d.)

Klassika: tõeline innovatsioon nõuab traditsiooni sügavuti tundmist. Kuidas sa saad teha midagi uut kui sa ei tea, mida varem on tehtud?

See kirjeldus jääks aga võrdlemisi poolikuks, kui me ei pöörduks tagasi küsimuse juurde, mida Teichmüller peab õigupoolest silmas mõistete all. Ta eristab mõisteid ideedest. Erinevalt mõistetest on ideed ebaselged. Mõiste ongi ebaselge idee teadlik, "teaduslik' väljendus, mis on tekkinud süstemaatilise mõttetöö tulemusena. Idee kui selline sellist teaduslikku mõttetööd ei eelda. Teisiti öelduna, selge mõiste on metoodiliselt, mõttetöö kaudu võidetud tunnetus või sissevaade (nt 'materiaalne põhjus', 'tegev põhjus'), mis põhineb ebaselgel, süstemaatiliselt artikuleerimata ideel. Kuid need ideed - ja siin teeb Teichmüller õhtumaise metafüüsika kõige traditsioonilisema ja paljude tänaste jaoks võõristava žesti - ei ole tekkinud mitte ajaloolise arengu käigus, vaid nad on algusest peale kohal teatud ajatus, ajalootus mõistuses. Teichmülleri mõisteteooria läheb lõppkokkuvõttes tagasi Platoni anamneesi või mäletamise õpetusele - meie mõistuse loomuses on kõik tõesed ideed ja mõtted juba alateadlikult olemas, ja alles teadliku mõtlemis- ja mäletamistegevuse tulemusena kujunevad nendest ajaloo käigus selged mõisted:
Sest me oleme veendunud, et mõistus vaikivalt ja endale teadmatult juba omab tõde ja me peame koos Platoniga seda ainult meelde tuletama ja suudame seda avastada, sest ta annab endast juba märku kogu mõtlemise kindlaks määratud korra kaudu ja juhib mõtlemist alateadlikult õige eesmärgi poole.
Hoolimata Teichmülleri tugevast ajaloomeelest ja kogu tähtsusest, mida ta pärimusele ja ajaloolisele uurimistööle omistab, tuleb siin ilmsiks tema mõisteajaloo olemuslik ahistorism. Mõistusel ja mõistetel polegi tegelikult ajalugu; see, mis on ajalooline, on üksnes mõistuse ja tõe lahti rullumine selgetesse mõistetesse, mida mõistus alateadlikult, ideede kujul, juba valdas. Ajalugu on selle lahtirullumise näitelava. Kuid, nagu eelnevast ilmnes, on sellele näitelavale astumine siiski vältimatu - selgitamaks välja, millised mõistuse ajatud ja tõesed ideed on juba mõisteteks küpsenud, tuleb läbi käia filosoofia ajalugu. Ja nähtavasti selleks, et uued, veel avastamata ideed võiks saada mõisteteks - st selleks, et filosoofia võiks progresseeruda -, tuleb tunda neid, mis on juba mõisteteks küpsenud, tuleb tunda pärimust. (Sooväli n.d.)

Ideed (arhetüübid) realiseeruvad (rulluvad lahti) mõistetes (ektüüpides). See ajatu, ajalootu mõistus on muidugi jumala mõistus (the mind of god). Jumala ajatus mõistuses on ideed, inimese ajaloolises mõistuses on mõisted.

Gahlings, Ute 2003. Teekond iseenda juurde: Sissejuhatus Filosoofi reisipäevikusse. Tõlkinud Kairit Kaur. Akadeemia 9: 1819-1843.

Ta õppis loodusteadusi Genfis, Tartus, Heidelbergis ja Viinis. Tartus sai ta ühel duellil eluohtlikult haavata, ja see muutis ta elu. Kui ta oli enne, nagu ta ise ütleb, "kõige ebavaimsem ja loomalik-brutaalsem kõigi Tartu korporantide seas", siis nüüd koondus ta huvi üha enam vaimsetele küsimustele. (Gahlings 2003: 1820)

Surmalähedane kogemus muudab inimest.

Tunnetuskriitika, mida Keyserling määratleb Prolegomena's kui "bioloogia haru", osutub ebapiisavaks, kui tal tuleb haarata tegelikkuse komplekse, mis on nähtuste aluseks ja mille printsiip on dünaamiline. Elu näiteks on samavõrd konkreetne tegelikkus nagu tema ilmnemisvormid, ja samas ei ole ta siiski mõistetega haaratav. "Teadusele on jõukohane vaid valmisolev, kuid elu olemuslikult ei ole valmis, ta on igavesti algav saamine." Järelikult ei ole teadus võimeline mõistma tegelikkust kogu ta keerukuses: "Bioloogia ei saa tungida kaugemale kui elusolendite struktuurini ega tunnetuskriitika kaugemale kui puhta mõistuseni. Elu on aga teistsugune tegelikkus kui abstraktne struktuur, ja vaim on midagi olemuslikumat kui kantilik mõistus." (Gahlings 2003: 1822)

Meenub hiljutine meem kuidas arstitudeng on masenduses, sest tal on mingist 30-astmelisest bioloogilisest protsessist ainult esimesed 20 pähe kinni jäänud, samas kui vanaisa õppis meditsiini enne kui teati midagi mitokondritest. Võib-olla mingist punktist ületabki eluprotsess inimmõistust, aga sealtpeale võtame ilmselt mingid muud vahendid kasutusele. "Ära kunagi ütle mitte kunagi" stiilis võib öelda, et seda, mis teadusele ei ole jõukohane, ei pruugi olemas olla.

Keyserling ei otsi meelelahutust, loodusnaudingut, haridust ega kultuurilist rikastumist. Reis peab pigem olema toeks eneseleidmisel, mis, tõsi küll, ei sega teda külastamast turismi tulipunkte. Kuid ta reisib filosoofina, metafüüsikuna, keda huvitab teispool nähtusi asuv olemus. (Gahlings 2003: 1823)

Kummaline, otsida ennast sealt kus seda pole.

Ameerika kultuuri tajub Keyserling kui loomingulist potentsiaali teha "täiesti suvalistest tüüpidest ameeriklasi". Õhtumaalane tahab talle kompromissitu, erapooliku ja egoistliku tegutsejana, vapra hävitaja ja vallutajana nii heas kui halvas mõttes. Tark aga, Ida põhitüüp, ei võitlevat kunagi, sest tema teadvus olla koondunud väljapoole olelusvõitlus. Läänelik ühekülgsus, sallimatus ja võitlushimu toetavat aga, nii arvab Keyserling, masside eneseteostust enam kui ükskõiksus erinevuste vastu Idas, mis põhinevat sügavamal arusaamisel. (Gahlings 2003: 1830)

Tundub paika pidavat. Ameerika kultuur on muutnud isegi kristluse olelusvõitluse jätkuks - käemunamängu võitja tänab jumalat, justkui universumi loojat peaks huvitama selliste sipelgate käekäik.

Filosoofiline juhtmotiiv seisneb eneseleidmisprotsessi mõistetavaks tegemises ja kultuuriliste vormide käsitamises loomingulise mõtestamise iga kord eripärase väljendusena. Sellest lähtuv mõtte- ja kultuurifilosoofia on kogu stilistilisest mitmekesisusest hoolimata eristatav. Keskmes seisab õpetus mõtest ja väljendusest ning arusaam elust kui metafüüsilisest tegelikkusest. See, mis meile kultuurilise vormina ikka jälle eri vormides vastu astub, on inimeses toimiva võime väljendus luua mõttepilte/sümboleid selle metafüüsilise jaoks. Millise kuju see mõtestamine mingis kultuuris võtab, sõltub paljudest sise- ja välistingimustest. Mõte ja väljendus kuuluvad eri dimensioonidesse, nad ei lange kokku, kuid viitavad teineteisele, s.t tingivad üksteist vastastikku: teatav mõtteseos on väljendatav mitut moodi: sõnas, kirjas ja pildis, eri keeltes, eri kunstide kaudu; teisalt võib sümbol olla tähendusekandja erinevate interpretatsioonide jaoks. (Gahlings 2003: 1834)

Ka siin on sama tuttav lugu: metaüüsiline on arhetüüp, mida väljendab kultuur kui ektüüp - üks paljudest realiseerimisvõimalustest. Järgmisel leheküljel: "Mõte on metafüüsiline tegelikkus, väljendus selle materiaalne kehastus" (ibid, 1835).

Keyserling, Hermann von 1989. Baltikum. Tõlkinud Krista Läänemets, kommenteerinud Märt Läänemets. Looming 6: 812-821.

Nüüd polnud ma mingil juhul enam maine reaalsus. Olin tegelikult koju naasnud nõnda, nagu oleksin olnud iseenda vanaisa: 40 asata eest olin endastmõistetav peremees, nüüd igas suhtes üleliigne, segamas kogu uut elukorraldust. Või mis me räägime, erinevus oli veel palju suurem. Eestlaste teadvuse jaoks lahutavad aastaid 1918 ja 1920 terved sajandid. Tookord ei eksisteerinudki neid veel rahvana, nad olid vaid alamkiht. Nüüd oli tänu ainulaadsele ajaloolisele konjuntuurile, mis laskis maailmasõja võitnud jõududel näha väikeste iseseisvate Balti riikide loomist kantsina bolševismi vastu, täitunud vaevalt kunagi tõsiselt võetud unistus iseseisvumisest. (Keyserling 1989: 812)

Üldsegi mitte vale viis kuidas väikerahva iseseisvumise peale vaadata, olgugi, et teoks sai midagi, millest see alamkiht oli ehk sajandeid unistanud.

Aga miks oli minust seetõttu saanud kodukäija? Siin oli mängus tõeline saatuse iroonia. Meie, baltlased, kutsusime 1918. aastal sakslased maale, sest see oli ainus võimalus päästa teda venelaste purustuste eest. Seega me mitte ainult ei loonud selle maa kogu senist kultuuri, vaid meie teene on ka see, et see maailmasõja ajal püsima jäi. Kuid meie olime teise rassi, teise keele õhuke pealiskiht. Lõi tund nende esiletõusuks, kes seni olid olnud alla surutud. Ja siis sai meile saatuslikuks sellesama bolševismi vaim, mille tõrjumisel läks täide eestlaste ja lätlaste soov iseseisvuda. (Keyserling 1989: 812)

Või siis nad lõid võõrast kultuuri võõral maal ja takistasid kultuuriloomet kohaliku rahva majanduslikku seisundit alla surudes. Oleks vaid eestlastel olnud 18.-19. sajandil jõukust ja vaba aega, et kultuuri luua...

Ma sain isiklikult näha ühe rahva sündi. Kui ma laps olin, ei olnud eestlased veel rahvas, vaid - siin annan ma tuntud sõnadele pisut teistsuguse tähenduse - talupojad ja teenijad; maarahvas. Kogu taluperetki oli meil kombeks tähistada viimatinimetatud sõnadega. Nende keel oli ürgrahva oma; abstraktsed väljendid puudusid peaaegu täiesti. See-eest oli rikkalikult võimalusi tähistada sadat liiki nüansse metsa ja soo, aasa ja põllu, metslindude erinevate lennuviiside vahel. Umbes üheaegselt minuga jõudsid täisikka eesti esimesed koolitatud ja haritud mehed, keda jagus laiali üle kogu Venemaa, sest kodumaal ei leidunud neile küllaldast tegevusvälja. Kui siis revolutsioon algas, ilmnes umbäkki, et on olemas valitsemisvõimeline uus rahvas. (Keyserling 1989: 813)

Ja miks ei olnud haritud eestlastel oma kodumaal tegevusvälja?

Ruineeritud vähemusrahvused kerkivad õieti alles siis pinnale, kui nad midagi väärt on. Rõhumine teeb neid silmanähtavalt tugevamaks: muidu ei oleks tšehhidest jt. kunagi saanud rahvusi selle sõna kaasaegses tähenduses. Õieti tugevaks teeb rõhumine veel siis, kui juuritakse välja seesmiselt tugevaid vähemusrahvusi: selle tõenduseks on juudid. Iidsetest aegadest peale on tüüpiline, et rikkaks saavad just poliitiliselt jõuetud. Nõnda saadaks kaotatud varandused kindlasti varsti nii või teisiti tagasi. (Keyserling 1989: 814)

700-aasta pikkune rõhumine oli tegelikult hea ja kasulik! Orjastaja teeb orjale teene!

Jah, aadlimeelsus on inimlikult kõrgeim absoluutses mõttes. Kodanlane on turvalisuse inimene, aadlik on ohu, riski inimene. Turvatunne on aga vastuolus elu mõttega, mille eest tasutakse ju alati surmanuhtlusega. Kuivõrd talupoeg on mures oma maatüki saatuse pärast, ei ole ka tema turvalisuse inimene. Täiesti mõttekalt on loodud aga siiski vaid aadliku tüüp. Seepärast ei kao meie, baltlased, kindlasti niikaua, kui me ei muutu kodanlasteks. (Keyserling 1989: 816)

Kuiiganes mõttekalt nad loodi, täiesti mõttetult nad siiski kadusid. Sotsiaaldarvinism, beibi.

Kuidas on siis lood Baltikumi kui tervikuga, vaadatuna Euroopa seisukohast? Ennekõike on see erilise vaimuga maa. Ma tean vaid väheseid sellise loova jõuga maakohti; sama loomisvõimelised tunduvad mulle oma aluspõhja poolest olevat ehk veel vaid Põhja-Ameerika ja Balkanimaad. Uusimate uurimisandmete põhjal on minu kodumaa nende rahvaste ürgkodumaa, kelle puhul varem räägiti kaukaasia või indogermaani päritolust; seda on kerge uskuda. Kindlasti elasid siin kunagi goodid. Eesti keele sõnavaras on veel tänapäevalgi gooti päritoluga sõnu. Pärast seda on vaheldumisi olnud ülekaalus soome, germaani ja slaavi päritoluga rahvad (lätlased, Lätimaa tänased peremehed, tulid sinna alles pärast sakslasi; kohalik ürgrahvas ei olnud lätlased). (Keyserling 1989: 817-818)

Need uusimad uurimisandmed pidid küll ikka täielik praht olema. Võib-olla samas killas, et kõik keeled arenesid saksa keelest välja. Lätlaste osa on veel jaburam.

Belgia kujutab endast mitte ainult väliselt, vaid ka seesmiselt, psühholoogiliselt, prantsuse-saksa piiriala. Ükskõik kas domineerib saksa element nagu flaamlaste puhul või gallo-romaani element nagu valloonide puhul, on kõige olulisem siiski nende belglus. Nii on ka baltlane esmajoones baltlane, ükskõik kas ta on rohkem saksa-, poola-, rootsi- (eestlase tüup on kahtlemata rohkem rootsilik kui saksalik) või venepärane, või paneb rahvuse seisukohalt rõhku sakslusele, eestlusele või lätlusele. (Keyserling 1989: 817)

Raikküla asub Raplas, Põhja-Eestis, kus oli võib-olla rohkem Rootsi mõju.

Kuni uue Venemaa konsolideerumiseni on Baltikum pidevas ohus. Seda oli sajandite vältel ka Belgia. Siiski olen veendunud, et seda kiiremini tekib uus balti rahvas. Ja kui asi on niikaugel, siis tunnustavad meid, baltisakslasi riigi esimeste loojatena ka need, kes meid praegu vihkavad. (Keyserling 1989: 819)

Unista edasi.

Nii vähe, kui Keyserlingi tema sünnimaal tuntaksegi, on tema puhul siin ja seal kippunud tooni andma "hullu krahvi" laadsed hinnangud, rääkimata nõukogulikest käsitlustest, kus Keyserling on raudselt suletud kolmnurka, mille tippudeks on sõnad "reaktsiooniline", "subjektiividealistlik", "müstitsistlik". (Läänemets 1989: 821)

Omamoodi huvitav olukord, et langenud režiimi meenutav tekst ilmub õhtul enne teksti tõlkinud ja kommenteerinud režiimi langemist.

Filosoofina on Keyserling erandlik ja originaalne juba sellepärast, et mingit lõpuleviidud loogiliselt põhjendatud süsteemi või teooriat pole ta kunagi püüdnud luua, ehkki ta nooremas põlves on (ilmselt Kanti mõjul) maha saanud "Prolegomenaga natuurfilosoofiale" (Prolegomena zur Naturphilosophie, München, 1910). Ka ei mahu ta oma vaadetega ühtegi tuntud koolkonda. Võib vaid aimata, et tema maailmanägemus on kujunenud suuresti "elufilosoofia" ja psühhoanalüüsi mõju all, millele hiljem on lisandunud harras huvi budismi, taoismi ja muistse Ida teiste õpetuste vastu. Ilmselt viimasele kalduvusele vihjates on Keyserlingi poolirooniliselt hüütud "Euroopa guruks". Ehk ei peagi seda ainult pilkava hüüdnimena võtma, sest oma tegevuses (eriti kahe maailmasõja vahelisel ajal, juhatades Darmstadtis "Tarkuse kooli", kus õppeprogrammist ei puudunud ka joogal põhinevad süüvimisharjutused) on ta igal juhul lähtunud sisimast kutsumusest õpetada teisi, aidata inimestel jõüda oma vaimsete võimaluste tõelisele äratundmisele, kasvatada Vaimsust. Kuid ehk oskab ennast kõige paremini iseloomustada Keyserling ise: "Ma ei ole kindla filosoofilise teooria esindaja; ma olen filosoof, ja see tähendab, et minu teadvus on keskendunud mõistmisele, täpselt nii, nagu grand amoureuse'i teadvus on keskendunud armastusele või kunstniku oma tema nägemusele või ärimehe oma oluliste seoste äratabamisele materiaalsete väärtuste vallas. Seepärast on mulle üldiselt ükskõik, millise probleemiga ma tegelen. Loomulikult pole ma igal alal tasemel; kaugel sellest. Kui aga mulle ettepandud teema üldse minu vaatevälja ulatub, siis käsitlen ma seda täie iseenesestmõistetavusega vastavalt oma võimetele. (Läänemets 1989: 821)

Mulle isiklikult imponeeriv seisukoht, sest ma ei tea ka enda kohta muud öelda, et olen semiootik. Aga mis on minu märgiteooria? Teda nagu veel õieti polegi.

Keyserling, Hermann von 1990. Filosoofia kui kunst. Tõlkinud Krista Läänemets. Vikerkaar 7: 73-75.

Ajad muutuvad. Pärast seda kui filosoofi on sajandite vältel peetud valgusekartlikuks öökullisarnaseks eluvõõraks olevuseks, kes oma prillitatud õpetlasesilmade pilgu ainult selleks paberilt tõstab ja loodusele suunab, et seda laita ning eitada, on ta nimi vähehaaval jälle omandamas tähendust, mis sel oli Platoni aegadel: armastaja, tarkuse kirgliku austaja oma. (Keyserling 1990: 73)

Vaatab aknast välja: "Pähh."

Mõtleja tehnikaks on mõtlemine. Oskusel mõtelda on tema jaoks tõepoolest vaid puhttehniline tähtsus, see tähendab tema jaoks täpselt sama, mis skulptorile meisli käsitsemise võime - nõnda oleks loogiline, et see on olemas igal filosofeerijal, kes söandab astuda. Mõtleja väljendusvahendiks on keel, kuivõrd idee saab reaalsuseks alles selges arusaadavas sõnastuses. Ja lõpuks on tema materialiks teadmised. (Keyserling 1990: 73)

Kummaline ideekäsitlus. Võiks arvata, et idee saab reaalsuseks kui ta teostatakse (juhul kui idee on tegevusplaan), selgesse arusaadavasse sõnastusse asetamine ei muuda ideed ju kuidagi tegelikumaks, talle vaid viidatakse selgemalt.

Loomulikult ei pea ma silmas keele, vaid mõtlemise stiili. Suur mõtleja ei pruugi tingimata olla - ehkki ta seda enamasti on - ka suur kirjamees. Tema kunst ei seisne sõnade, lausete ja mõtete vormimises, vaid probleemide vormimises. Tema ülesanne ei ole öelda välja teada-tuntud asju, vaid näidata [|] tundmatut sellisest küljest, et see saaks äratuntavaks. Võrreldes mõtlejaga on kirjanik vaid tühipaljas dekoraator. Kirjaniku loov jõud väljendub selles, kuidas ta ütleb asju, mida lõppude lõpuks oleks võinud mõelda ja öelda igaüks. Mõtleja vorm väljendub aga selles, millisest seisukohast ta oma objekti vaatluse alla võtab, kuidas ta püstitab probleeme, mis iseeneesest kõigile näha on. Selles, kuidas ta seda teeb, seisneb ka tema kogu originaalsus ja ainukordsus. (Keyserling 1990: 73-74)

Mõtleja ülesanne, teiste sõnadega, on toota midagi uut - tuua midagi nägemisvälja.

Kui kellelgi jätkub lisaks kas või minimaalsele loomejõule küllalt usinust, küllalt kogemusi ja niipalju äratundmisvõimet, discernment'i, et ta kindlalt hea ja halva vahel vahet suudab teha, siis ei saa ta rahuldavalt hakkama ainult võõraste saavutuste hindamisega, vaid viib ka enda omad - juhul kui ta liialt ei kiirusta, õnnestunud ideed läbimõeldult kokku kogub ja kõik väärtusetud armutult kõrvale heidab - sellisele tasemele, et nad ei ole lausa halvad. (Keyserling 1990: 74)

Discernment võib olla ka "adumus" (vt Jäsche 2002[1797]: 2535, ülal). Sõnastik annab "läbinägelikkus, taiplikkus, mõistlikkus". Minu eesmärkide jaoks, seoses Clay süsteemiga, oleks ideaalne "eritlemine" (või "eritlemisvõime") vms.

Nii võib juhtuda, et seesama hingesund, mis kaua aega leidis kõige kohasema väljenduse külmas mõistete lahkamises, äkki, ühel suurel hetkel, kirglikus palves, taeva pool hoovab. Sel moel on rohkem kui üks mõtleja pühakuks saanud. Seal, kus kõneleb inimese hing, puuduvad piirid, mida seab kool. Filosoofia, religioon ja kunst kui niisugused hõlmavad küll erinevaid, omavahel võrreldamatuid valdkondi; ometi on neil see ühine joon, et nad pärinevad samast allikast ja annavad väljenduse loova vaimu põhimõtteliselt sarnastele püüdlustele. Erinevates keeltes kõnelevad inimese erinevad tungid ju alati vaid ühest, sõnul väljendamatust. (Keyserling 1990: 75)

Kus kõneleb hing? Piiride puudumine hingeasjus meikib senssi, sest hing ise on väljamõeldis ja väljamõeldiste kohta võib kõike väita. Miks on sõnul väljendamatut ainult üks? Mis on see, millest tungid (instinktid) kõnelevad - ellujäämisest?

Ebaisikuline, järelikult ebainimlik ei lähe meile vähimatki korda; see ei ütle inimesele midagi. Kõrgemas mõttes on üldine meile kättesaadav ainult täiesti individuaalses peegelduses, objektiivne subjektiivses sõnastuses. [...] Algusest peale abstraktne, ebaisikuline filosoofia on absurd; põrmust sündinud, saab ta jälle põrmuks. Asjal, mis pole tulnud ühe inimese sügavaimast südamepõhjast, pole ka teistele midagi öelda. (Keyserling 1990: 75)

Filosoofid pole kunagi omavahel koostööd teinud, ei tunne grupitööd? Kollektiivseid manifeste ei eksisteeri?

| Labels: , ,

0 comments:

Post a Comment

Subscribe to: Post Comments (Atom)