- Stalin 1952. Dialektilisest ja ajaloolisest materialismist: September 1938
- Tool n.d. Filosoofia Eestis stalinismi tingimustes
- van Ree 2000. Stalin as a marxist philosopher
- Tool n.d. Filosoofia Eestis pärast stalinismi hukkamõistmist I
- Stolovitš 2009. Naer totalitaarse filosoofia vastu
Stalin, Jossif 1952. Dialektilisest ja ajaloolisest materialismist: September 1938. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus. [ESTER]
Oma dialektilist meetodit iseloomustades viitavad Marx ja Engels harilikult Hegelile kui filosoofile, kes formuleeris dialektika põhijooned. See aga ei tähenda, et Marxi ja Engelsi dialektika on identne Hegeli dialektikaga. Tegelikult võtsid Marx ja Engels Hegeli dialektikast ainult selle "ratsionaalse tuuma", heites kõrvale Hegeli dialektika idealistliku kesta ja arendades dialektikat edasi, et anda sellele kaasaegne teaduslik kuju. (Stalin 1952: 8)
Natuke raske näha mis otsast ta "teaduslik" on.
Mõned antiikaja filosoofid olid arvamusel, et vastuolude avastamine mõtlemises ja vastandlike arvamuste kokkupõrkamine on parima vahend tõe leidmiseks. See dialektiline mõtlemisviis, mida hiljem laiendati looduse nähtustele, sai looduse tunnetamise dialektiliseks meetodiks, mis käsitas looduse nähtusi igavesti liikuvatena ja muutuvatena, looduse arenemist aga looduse vastuolude arenemise tulemusena, looduse vastandlike jõudude vastastikuse toime tulemusena. (Stalin 1952: 10)
Epistemoloogilise meetodi ülekandmine ontoloogiale. Mis on "vastuolud" looduses? Mida väidab loodus?
Vastupidiselt metafüüsikale ei käsita dialektika loodust üksteisest lahutatud, üksteisest isoleeritud ega üksteisest [|] sõltumatute asjade, nähtuste juhusliku koguna, vaid ühtse, seostatud tervikuna, kus asjad, nähtused on üksteisega orgaaniliselt seotud, sõltuvad üksteisest ja tingivad üksteist. (Stalin 1952: 10-11)
Milline metafüüsiline teooria käsitleb loodust "üksteisest sõltumatute asjade, nähtuste juhuslike koguna"? Kas just sellisena ei käsitle loodust Marx, kelle jaoks loodus justkui juhuslik hunnik toorainet? "Inimese universaalsus ilmneb praktiliselt just selles universaalses, mis muudab kogu looduse tema anorgaaniliseks kehaks, sest loodus on esiteks inimese otsene elatusvahend, teiseks aga tema elutegevuse mateeria, objekt ja tööriist." (Marx 1982: 51)
Vastupidiselt metafüüsikale ei käsita dialektika loodust liikumatuse ja üsimise, seisaku ja muutumatuse seisundina, vaid lakkamatu liikumise ja muutumise, lakkamatu uuenemise ja arenemise seisundina, kus alati miski [|] tekib ja areneb, miski hävineb ja läheneb oma elupäevade lõpule. (Stalin 1952: 11-12)
Kõlab nagu oleks ainult üks ainus metafüüsika. Kas Herakleitose metafüüsika vastab ka sellele kirjeldusele?
Sellepärast arvab dialektiline meetod, et arenemisprotsess madalamalt kõrgemale ei toimu nähtuste harmoonilise arenemise teel, vaid esemeile ja nähtustele omaste vastuolude avamise teel, nende vastuolude alusel toimuvate vastandlike tendentside "võitluse" teel. (Stalin 1952: 17)
Siis on hea kui meetod ise kogu mõtlemistöö ära teeb, ei pea oma pead vaevama.
Möödunud sajandi kaheksakümnendail aastail, sel ajal, kui marksistid võitlesid [|] narodnikute vastu, kujutas Venemaa proletariaat endast tähtsusetut vähemikku võrreldes üksiktalupoegadega, kes moodustasid rahva määratu suure enamiku. Kuid proletariaat kui klass arenes, kuna talurahvas kui klass lagunes. Ja just sellepärast, et proletariaat kui klass arenes, orienteerusid marksistid proletariaadile. Ja nad ei eksinud, sest teatavasti kasvas proletariaat hiljem tähtsusetust jõust esmajärguliseks ajalooliseks ja poliitiliseks jõuks. (Stalin 1952: 20-21)
Kindel, et mitte hoopis selle pärast, et proletariaat on rohkem ja paremini haritud kui talurahvas? Mokaotsast kiidab "arenevat" töölisklassi ja samal ajal tegeleb "töölisklassi kui poliitilise jõu hävitami[sega]" (Kołakowski 2014[1975]: 107).
Puudutades antiikaja filosoofi Herakleitose materialistlikku vaadet, mille järgi "maailm, kõiges ühtne, pole loodud ei ühegi jumala ega ühegi inimese poolt, vaid oli, on ja saab olema igavesti elav, seaduspäraselt süttiv ja seaduspäraselt kustuv tuli", ütleb Lenin: "Dialektilise materialismi põhialuste väga hea sõnastus" (Lenin, "Filosoofilised vihikud", lk. 318). (Stalin 1952: 23)
Hea, et siin mingit vastuolu ei ole, nt et kõik on tuli ja tuli on jumal.
Vastupidiselt idealismile, mis väidab, et reaalselt on olemas ainult meie teadvus, et materiaalne maailm, olemine, loodus eksisteerib ainult meie teadvuses, meie aistinguis, kujutlustes ja mõistetes, lähtub marksistlik filosoofiline materialism sellest, et mateeria, [|] loodus, olemine on objektiivne reaalsus, mis eksisteerib väljaspool teadvust ja teadvusest sõltumata; et mateeria on primaarne, sest ta on aistingute, kujutluste, teadvuse allikas, teadvus aga on sekundaarne, tuletatav, sest ta on mateeria peegeldus, olemise peegeldus; et mõtlemine on oma arenemises kõrgele täiuslikkuse astmele jõudnud mateeria produkt, ja nimelt peaaju produkt, peaaju aga on mõtlemise elund; et sellepärast ei tohi mõtlemist mateeriast lahutada, kui ei taheta teha jämedat viga. (Stalin 1952: 24-25)
Njaa, meie peas on mateeriast mingisugune peegeldus, kujutis, võiks isegi öelda... eidos.
Kui looduse nähtuste seos ja nende vastastikune tingitus kujutavad endast looduse arenemise seaduspärasust, siis järeldub sellest, et ka ühiskondliku elu nähtuste seos ja vastastikune tingitus ei väljenda juhuslikke asju, vaid ühiskonna arenemise seaduspärasusi. Järelikult ei ole ühiskondlik elu, ühiskonna ajalugu enam "juhuste" kogum, sest ühiskonna ajaloost saab ühiskonna seaduspärane arenemine ja ühiskonna ajaloo uurimine muutub teaduseks. (Stalin 1952: 30)
Kui kõik taimed vajavad kasvamiseks vett, vajab seda ka sülearvuti, et kasvada lauaarvutiks.
Järelikult ei pea proletariaadi parteid tea praktilises tegevuses juhtima mingid juhuslikud motiivid, vaid ühiskonna arenemise seadused, neist seadustest tehtud praktilised järeldused. (Stalin 1952: 32)
Ainult kolmele-neljale autorile valikuliselt toetumine ei sisalda endas mitte midagi juhuslikku.
Kui loodus, olemine, materiaalne maailm on primaarne, teadvus, mõtlemine aga sekundaarne, tuletatav, kui materiaalne maailm on objektiivne reaalsus, mis eksisteerib inimeste teadvusest sõltumata, teadvus aga on selle objektiivse reaalsuse peegeldus, siis sellest järeldub, et ühiskonna materiaalne elu, tema olemine on samuti primaarne, tema vaimne elu aga - sekundaarne, tuletatav, et ühiskonna materiaalne elu on objektiivne reaalsus, mis eksisteerib [|] inimeste tahtest sõltumata, ühiskonna vaimne elu aga on selle objektiivse reaalsuse peegeldus, olemise peegeldus. (Stalin 1952: 32-33)
Paneb mõtlema kas "sekundaarsete modelleerivate süsteemide" mõiste, mille selle leiutaja (Uspenski) väitis olevat vajadusel õigustatav (vt Semiootika õpik, 2018: 83) - nt kui keegi peakski nõudma ametlikku seletust, mida see tähendab, oleks olnud seletatav just millegi sellise varal nagu see siin.
Niisiis, et poliitikas mitte eksida ega tühiste unistajate seisukorda sattuda, ei pea proletariaadi partei oma tegevuses lähtuma abstraktseist "inimmõistuse printsiipidest", vaid ühiskonna materiaalse elu konkreetseist tingimustest kui ühiskonna arenemist määravast jõust, mitte "suurte meeste" headest soovidest, vaid ühiskonna materiaalse elu arenemise reaalseist vajadustest. (Stalin 1952: 34)
See fraas ("et poliitikas mitte eksida") käib juba mitmendat korda läbi ja iga kord kõlab see nagu Gulagi või mahalaskmisega ähvardamine.
Utopistide, nende hulgas narodnikute, anarhistide ja esseeride langemine seletubki [|] muide sellega, et nad ei tunnistanud ühiskonna materiaalse elu tingimuste primaarset osa ühiskonna arenemises ja langedes idealismi ei rajanud oma praktilist tegevust ühiskonna materiaalse elu arenemise vajaduste alusele, vaid rajasid selle - nendest sõltumata ja nendest hoolimata - "ideaalsete plaanide" ja "universaalsete projektide" alusele, mis olid irdunud ühiskonna reaalsest elust. (Stalin 1952: 34-35)
Kindel, et anarhistid ei langenud ära, sest bolševikud tapsid nad maha?
Marksismi-leninismi jõud ja elulisus seisab selles, et ta toetub oma praktilises tegevuses just ühiskonna materiaalse elu arenemise vajadustele, irdumata kunagi ühiskonna reaalsest elust. (Stalin 1952: 35)
Lol. Nõukogude Liit, kus "kõik oli salastatud või vähemalt "üksnes ametialaseks kasutamiseks", kus isegi tavalised maakaardid olid võltsitud, rongiavariisid ja kuritegevust aga lihtsalt ei eksisteerinud" (Randalu 1989: 6).
Uued ühiskondlikud ideed ja teooriad tekivad alles pärast seda, kui ühiskonna materiaalse elu arenemine on ühiskonnale seadnud uued ülesanded. (Stalin 1952: 37)
Lõplik vastus küsimusele "Kust tulevad mõtted?" - ühiskonna materiaalsest seisukorrast.
Geograafiline keskkond on vaieldamatult üks ühiskonna arenemise alatisi ja paratamatuid tingimusi ja ta mõjutab muidugi ühiskonna arenemist, - ta kiirendab või aeglustab ühiskonna arenemise käiku. Kuid tema mõju pole määrav mõju, sest ühiskonna muutumine ja arenemine toimub võrratult kiiremini kui geograafilise keskkonna muutumine ja arenemine. (Stalin 1952: 41)
Ühiskonna areng on siin justkui üks sirgjooneline asi, mis saab vaid kiiremini või aeglasemini edasi liikuda, aga mitte tagasi langeda ega hoopis teistsugust suunda võtta.
Inimesed ei võitle loodusega ega kasuta loodust materiaalsete hüvede tootmiseks üksteisest isoleeritult, üksteisest eraldunud üksikisikutena, vaid ühiselt, [|] rühmadena, ühiskondadena. Sellepärast on tootmine alati ja kõigis tingimustes ühiskondlik tootmine. (Stalin 1952: 46-47)
Kuna looma- ja kalaliha saame töööstusfarmidest ei käi mitte keegi enam jahil või kalal.
Ja vastupidi, näiteks tootmissuhete täielikust vastavusest tootlike jõudude iseloomule on sotsialistlik rahvamajandus NSV Liidus, kus tootmisvahendite ühiskondlik omandus vastab täielikult tootmisprotsessi ühiskondlikule iseloomule ja kus seetõttu pole ei majanduskriise ega tootlike jõudude purustamist. (Stalin 1952: 53)
Paradiis maa peal, kus keegi kunagi puudust ei tundnud.
Kui tootlike jõudude olukord vastab küsimusele, missuguste tootmisriistadega toodavad inimesed neile vajalikke materiaalseid hüvesid, siis tootmissuhete olukord vastab juba teisele küsimusele: kelle valduses on tootmisvahendid (maa, metsad, veed, maapõuevarad, toorained, tootmisriistad, tootmishooned, liiklemis- ja sidevahendid jne.), kelle käsutuses on tootmisvahendid, kas kogu ühiskonna käsutuses või üksikute isikute, rühmade ja klasside käsutuses, kes kasutavad neid teiste isikute, rühmade ja klasside ekspluateerimiseks. (Stalin 1952: 54)
Kelle käsutuses on majandus käsumajanduses?
Uued tootlikud jõud nõuavad, et töölisel oleks tootmises mingi initsiatiiv ja töötahe, et ta oleks tööst huvitatud. Sellepärast loobub feodaal orjast kui tootjast, kes pole tööst huvitatud ja kellel pole mingit initsiatiivi, ning eelistab pärisorja, kellel on oma majapidamine, omad tootmisriistad ja kes on mõnevõrra huvitatud tööst, mida on vaja selleks, et maad harida ja maksta feodaalile natuuras oma viljasaagist. (Stalin 1952: 59)
Ja Nõukogude Liidus olid kõik töölised tulise initsiatiiviga? Siin on väga imelik, lapitine narratiiv, justkui see initsiatiiv oleks olnud mingisugune ajalooline agent ja mitte, et ühel hetkel tehti cost-benefit analysis ja leiti, et pärisorjuse ärakaotamine on majanduslikult tulusam.
Tootmise kolmas iseärasus seisab selles, et uute tootlike jõudude ja neile vastavate tootmissuhete tekkimine ei toimu vanast korrast eraldi ega pärast vana korra kadumist, vaid vana korra rüpes; ei toimu inimeste ettekavatsetud, teadliku tegevuse tagajärjel, vaid stiihiliselt, ebateadlikult, inimeste tahtest sõltumata. Stiihiliselt ja inimeste tahtest sõltumata toimub see kahel põhjusel. (Stalin 1952: 67)
Ei imestaks kui "stiihiline" (vt nt Vihalemm 1981: 24) siseneski eestikeelsesse teadussõnavarasse just siit.
Tool, Andrus n.d. Filosoofia Eestis stalinismi tingimustes: Stalinismi sünd marksismi vaimust jaselle mõju filosoofia käekäigule Eestis.
Eesti Vabariigi annekteerimisega Nõukogude Liidu poolt 1940. aastal katkes paljuski Eesti senine areng, filosoofia vallas oli see katkestus aga iseäranis järsk. Nõukogude Liidul oli ametlik ideoloogia, millest kinni pidamist tagati totalitaarse riigi vahenditega. Kõik mõttevoolud, mis ei olnud kooskõlas ametliku ideoloogiaga, olid represseeritud. Seda ametlikku ideoloogiat nimetati marksismiks-leninismiks ja see hõlmas marksistlik-leninlikku filosoofiat, poliitökonoomiat ja sotsiaalfilosoofiat, mida nimetati teaduslikuks kommunismiks. (Tool n.d.)
Nii palju siis Lenini ja Stalini tekstidest kumavast kujutelmast, et teised seisukohad langesid ära, sest ei suutnud marksism-leninismi teaduslikkusega võistelda.
Stalinistlikus ühiskonnas sai filosoofia eksisteerida üksnes mõnes sellises nišis, kuhu stalinism ei ulatunud. Stalinistlik ühiskond on aga definitsiooni kohaselt totalitaarne ühiskond, seega peab neis tingimustes niisuguste niššide hulk lähenema nullile. Seega filosoofiat stalinismi tingimustes eksisteerida ei saanud ja antud teemale võiks punkti panna. Kuid Nõukogude Liidus mõisteti stalinism 1956. aastal ametlikult hukka, mitte küll kui filosoofia, vaid kui teatud poliitiline praktika. Peale sellist hukkamõistu ei olnud Stalin aga enam autoriteet ka filosoofia alal ning tema vaateid võis kritiseerida. (Tool n.d.)
Meenutab lugu Hiina keisrist, kes lasi ära põletada kõik raamatud peale nende mis tegelesid põllumajanduse ja meditsiiniga.
Karl Marxi (1818-1883) maailmavaatelise evolutsiooni lähtepunktiks oli Georg Wilhelm Friedrich Hegeli (1770-1831) filosoofia, mis oli ka peale Hegeli surma domineeriv Berliini ülikoolis, kus Marx 1830. aastatel õppis. (Vt. Hogrebe 1987: 90-112; Boucher 2014: 13-46.) Kuid selle filosoofia ülemvõim lähenes lõpule - 1840. aastatel kaotas Hegeli filosoofia märgatavalt oma mõjujõudu. Selline muutus oli esile kutsutud mõistagi paljude erinevate tingimuste teisenemisega, kuid avalikkuse silmis nägi asi paljuski välja nii, et Hegeli filosoofia kaotas prestiiži eelkõige selle tõttu, et sattus vastuollu eriteaduslike teadmiste kasvu, teadusliku maailmapildi kujunemise ning teaduslik-tehnilise progressiusu levimisega. (Tool n.d.)
Täitsa huvitav, mis need vastuolud olla võiksid.
Dialektilise mõtlemise sihiks oli neile Saksamaal valitsenud poliitiliste ja sotsiaalsete olude ületamine. Esiplaanil oli radikaalne religioonikriitika, kuivõrd religioonis nähti vastuvõetamatute poliitiliste olude tugisammast. Sellise kriitika väljakujunemisele andis tõuke David Straussi raamat "Jeesuse elu" (1835), mille tekstikriitiline Uue Testamendi käsitlus lähtus eeldusest, et Jeesus oli tavaline ajalooline isik. Sammu veelgi kriitilisemas suunas tegi Bruno Bauer, kes pidas evangeeliume fiktsioonideks ja Jeesuse isikut väljamõeldiseks. Uushegeliaanide jaoks oli keskne küsimus, kuidas tekivad väärkujutelmad ühiskonna kohta ja mil viisil omandavad nad võimu inimeste üle. (Tool n.d.)
Strauss, David Friedrich 1902. The Life of Jesus Critically Examined. Translated by George Eliot. London:Swan Sonneschein & Co. Lim. - Lebo 800 lehekülge 10-punktise kirjasuurusega.
Hegeli positiivne panus Feuerbachiga võrreldes seisneb Marxi silmis selles, et ta käsitleb tööd inimese olemusena. Samas puuduseks on see, et Hegel peab silmas üksnes abstraktset vaimset tööd. (Tool n.d.)
Johhaidi. Hegelil on ka omad headused.
1844/45. a. Pariisi[s] valminud käsikirjades käsitles Marx Hegeli töökontseptsiooni "Vaimu fenomenoloogias" ja tuletas sellest humanistlikult interpreteeritud kommunismi kui võõrandumisteraapia. Marx analüüsib fenomeni, mida ta nimetab töö võõrandumiseks. Hegelil tähendab võõrandumine seda, et idee, mis on objektiveerunud väliseks nähtuseks, võib ilmneda kui midagi subjektile võõrast ja vahel ka kui sundiv allutav jõud. Marx nägi selle protsessi põhjusi mitte ideedes, vaid inimese eksistentsi materiaalsetes tingimustes - eraomandis, mis jaotub ühiskonna klassideks, ja ühiskondlikus tööjaotuses. Eraomandi institutsioon ongi töö võõrandumise produkt, millest tuleneb ühiskondlikult peale sunnitud tööjaotus. (Tool n.d.)
Dayum. Järjest huvitavamaks läheb.
Neljas, eelmisega osaliselt kattuv periood oli taas poliitilise aktiivsuse periood, mil sai alguse Euroopa tööliskonna nn Esimese internatsionaali loomisega 1864. aastal, mille tegevusest Marx kuni 1872. aastani aktiivselt osa võttis ja mis köitis neil aastatel peaaegu kogu tema tähelepanu. Tema nende aastate kirjutised on taas pühendatud aktuaalsete poliitiliste sündmuste kommenteerimisele. 1872. aastast kuni surmani Marxi loominguline ind vaibus peaaegu täielikult. (Tool n.d.)
Marx viskas 54-aastaselt juba loomingulise lusika nurka. Kolm aastat vanemana avaldas Kant alles esimese kriitika.
Engels oli seejuures tugevasti mõjutatud loodusteaduste prestiižist, imetledes iseäranis Charles Darwinit. Teaduslikkust ennast mõistis ta tolleaegse tavakäsituse kohaselt kui üldiste seaduste avastamist, mida omakorda käsitati mehhanistliku determinismi vaimus. Tulemuseks oli teoreetiline doktriin, mis väitis end toetuvat mateeria üldiste liikumisseaduste tundmaõppimisele, mille kehtivust ka ühiskonna ja ajaloo vallas oli Marx tõestanud. Marxi enda vaated selles osas on mitmekesisemad - vahel esitab ta oma ajaloolist materialismi üksnes üksikute ühiskondade seletamise teooriana, mis toetub klassikalise poliitökonoomia materialistlikule tõlgendusele ja konkreetsematele vaatlustele, teisal aga faktilisele alusele toetuvate seletavate üldistuste kogumina, mis on rakendatav kogu ajaloole üldiselt. Viimased seisukohad pakuvad tekstilist tuge Engelsi marksismi variandile, mida on nimetatud ka "tootlike jõudude determinismiks". (Tool n.d.)
Täpselt seda voogas ka Stalini teosest (ülal).
Kuid 19. sajandi viimasel veerandil tuli klassikalisel marksismil rinda pista suure väljakutsega, mis viis sajandi lõpus marksismi esimese kriisini. Marx ja Engels eeldasid, et kapitalism kukub kokku juba nende elu ajal. Eriti suuri lootusi tekitas neis 1867/68 a. majanduskriis. Mure oli pigem selles, et jõuda teooria enne valmis kui see rõõmustav sündmus aset leiab. Kuid kapitalism osutus kohanemisvõimelisemaks kui nad olid eeldanud. (Tool n.d.)
Ka Jeesus naaseb oma jüngrite eluajal, mistõttu keegi peab olema neetud tänini surematuna ringi uitama.
Olukord muutus 1890. aastatel, kui tsaarivõim - lootes selle sammuga nõrgestada narodniklust, mida ta pidas kõige suuremaks ohuks - lubas sotsialistide lõhestamise eesmärgil nn legaalset marksismi, st marksismi sellist tutvustamist legaalses ajakirjanduses, kus see oli taandatud põhiliselt sotsiaalmajanduslikuks kriitikaks narodnikluse aadressil. Seda olukorda kasutades sai Plehhanov avaldada Venemaal - küll varjunime all - oma keskse filosoofilis-teoreetilise teose "Monistliku ajalookäsituse arengu küsimusest" (1895), mis kujunes kõige mõjukamaks marksismi tutvustuseks vene keeles ja mõjutas terveid vene marksistide põlvkondi, teiste seas ka Vladimir Uljanov-Leninit. Plehhanovi lähenemine marksismile on ajalooline - ta esitab seda dialektilise arenguprotsessi kulminatsioonina. Selle protsessi kirjeldamisel lähtub ta Marxi ja Engelsi jälgedes käies sellest, et filosoofia ajaloos on alust rajavaks materialismi ja idealismi vastasseis. (Tool n.d.)
Marksism sai Venemaal alguse kasuliku idiootsusena. Seda materialismi ja idealismi vastasseisu olen juba küllalt näinud Lenini tekstides ja Koorti enesekriitikas.
Lenin ei pidanud ennast filosoofiks, oma kirjavahetuses ta ka tunnistab, et tal puudub selleks piisav ettevalmistus. Intellektuaalselt võimeka inimesena oleks ta muidugi võinud vastava kvalifikatsiooni omandad, kuid tema kireks oli poliitiline võitlus. Seetõttu on Nõukogude Liidu ametlik käsitlus, mille kohaselt olevat Lenin andnud sedavõrd olulise panuse marksismi arendamisse, et temast peale tulebki rääkida marksismist-leninismist, mis on ka filosoofilise mõtte absoluutne tipp, mis mäekõrguselt ületab kogu muud laadi filosoofilise mõtte, üks nõukogude aja pentsikusi. Tõsi, ta on kirjutanud vähemalt ühe filosoofilise teose, 1909. aastal ilmunud üle kolmesaja leheküljelise raamatu "Materialism ja empiriokrititsism". Kuid nii selle kirjutamise ajend kui ka eesmärk oli peamiselt poliitilist laadi. (Tool n.d.)
Pentsik ta tõesti on.
Filosoofia käekäigule Nõukogude Liidus omas see raamat aga suurt pärssivat mõju, kuivõrd sealse "absoluutse autoriteedi filosoofia" vaimus abstraheeriti see oma sünni kontekstist ning käsitati seda ajatute filosoofiliste tõdede manifestatsioonina. Iseäranis halvavaks sai selles esitatud lihtsakoeline epistemoloogia, mis leninliku peegeldusteooria nime all jäi kogu nõukogude ajaks ametlikuks doktriiniks selles vallas. Kaasaegset terminoloogiat kasutades võiks seda positsiooni nimetada epistemoloogiliseks realismiks, mida käsitati materialismiga ainsana ühitatava gnoseoloogia või tunnetusteooriana nagu epistemoloogiat tookord enamasti nimetati. Tunnetusprotsessi iseloomustamine peegeldusena, mis on ju passiivselt-retseptiivne hoiak, raskendas aga subjekti aktiivsuse käsitlemist tunnetusprotsessis. (Tool n.d.)
Näide sellisest probleemist: "Teadvus peegeldab välismaailma. Seetõttu on ka eesmärgid välismaailma peegeldused. See seisukoht ei ole aga silmanähtavalt selge, sest loomingulise tegevuse korral on eesmärk ideaalne kujund sellest, mida veel ei ole." (Makarov 1966: 5)
Filosoofiline maailmapilt kas on või ei ole vastuolus teadusliku maailmapildiga. Kui ta on vastuolus, siis on ta ekslik. Kui ei ole vastuolus, siis milleks teda teaduse kõrvale vaja on - teadus ajab oma asja väga hästi ilma filosoofia sekkumiseta. (Tool n.d.)
Varaseim selline instants, mille otsa ise olen koperdanud, teise khalifi Omari suust: "if those books contained the same doctrine with the koran, they could be of no use, since the koran contained all necessary truths; but if they contained any thing contrary to that book, they ought not to be suffered; and therefore, whatever their contents were, he ordered them to be destroyed." (Encyclopædia Britannica, Vol. I, 1797: 391)
1931. aastal Londonis toimunud II Ülemaailmsel teaduse ja tehnika ajaloo kongressil esines veel deborinlane Boris Hessen (1893-1936) suurt tähelepanu pälvinud ettekandega "Newtoni mehhaanika sotsiaalmajanduslikud juured", mis sai nn eksternalistliku teadusajaloo paradigmat kujundanud teaduskäsitluseks. Ja selle rahvusvahelised kontaktid hääbusid, Nõukogude Liit sulgus üha enam endasse, nii Luppol kui ka Hessen kaotasid stalinlike repressioonide käigus elu. (Tool n.d.)
Kuramus, just hiljuti mõtlesin, et see idealismi ja materialismi vastuseis meenutab kangesti internalismi ja eksternalismi vastuseisu teadusfilosoofia ajaloos.
Mõningast kimbatust võis põhjustada kolmas Engelsi poolt esile tõstetud "dialektika seadus" - etise eitamise seadus, mille kohaselt pidanuks ka nõukogude ühiskonnas tärkama jõud, kes viimaks kukutavad revolutsioonilise katkestuse vormis ka selle ühiskonnakorra. Stalin lahendas selle kimbatuse osutades, et peale ekspluataatorlike klasside likvideerimist on nõukogude ühiskonda jäänud ainult kaks klassi - töölised ja talupojad. Nende erinevused küll tõukuvad ühiskonda edasisele arengule, kuid kuna tegemist on mitteantagonistlike klassidega, kelle põhilised huvid ei ole vastandlikud, siis ei toimu ühiskonna areng enam revolutsioonilisel teel. (Tool n.d.)
Kommunistliku partei liikmed oma privileegidega ei moodusta eraldiseisvat klassi?
Juba enne sõda, 1941. aasta mais, oli Stalin kutsunud enda juurde Filosoofia Instituudi tookordse direktori Judini ja teinud ülesandeks loogikaõpiku kirjutamise. See tuli nagu välk selgest taevast, sest nn formaalne loogika oli seni olnud Nõukogude Liidus varjusurmas. Deborini koolkond oli oma uurimistööd mõtlemise kategoriaalse struktuuri vallas käsitanud uue nn dialektilise loogikana, mida nad ekslikult vastandasid nn formaalsele loogikale. Mitini ja Judini rühm jätkas sama vastandamist veel raevukamalt - formaalne loogika olevat sündinud staatiliste ühiskonnasuhete peegeldusena mõtlemises ja teenivat sealtpeale valitsevate klasside huve. Stalini motiiv oli aga puht praktiline. Ta kaebas, et ettekanded, mida tal tuleb erinevatelt funktsionääridelt kuulata, on tihti litsalt arusaamatud, kuna inimesed ei oska loogiliselt mõtelda. See olukord tuli muuta, inimesi tuli õpetada loogiliselt mõtlema. Samas naeris Stalin välja jutud loogika klassiiseloomust - pole mingit erinevat loogikat kodanlasel ja proletaarlasel, loogika on üks. Nii soovitas ta tulevase loogika õpiku aluseks võtta Tšelpanovi tsaariaegse gümnaasiumiõpiku. Ka ei tahtnud ta tulevases õpikus näha mitte mingit dialektilist loogikat, vaid lihtsas arusaadavas vormis elementaarloogikat, mida saaks üldhariduses kasutada. Kuid selleks, et loogikat koolis õpetada, tuli valmistada ette õpetajaid, mis omakorda tähendas loogikakateedrite loomist ülikoolides. Tänu sellele tekkis võimalus loogika alaseks uurimistööks ja sellest sai üks väheseid valdkondi, kus oldi lääne arengutega ühe lainel. (Tool n.d.)
Tõsiste tagajärgedega naeruväärsus.
van Ree, Erik 2000. Stalin as a marxist philosopher. Studies in East European Thought 52: 259-308. DOI: 10.1023/A:1008778427629
The question of Joseph Stalin's contribution to Marxist philosophy has not fired the imagination of many researchers. Evert van der Zweerde characterises the years 1935-1938 as those of the domestication of philosophy, which was reduced to a "supervised instrument in the hands of the Party." Philosophy was put in a state of deep-freeze. Moreover, however lenient we are, the writings of Stalin that can count as philosophical at all are few. (van Ree 2000: 259)
Pretty much what the previous paper was about.
Concerning dialectics, according to Loszek Kolakowski, Stalin's 1938 exposition was copied from Nikolaj Bukharin's Historical Materialism. But Kolakowski notes that one of the 'laws', the so-called "negation of the negation," was omitted. (van Ree 2000: 260)
The Soviet Union, too, must eventually fall - as it did.
John Kautsky points to one particular formula in Lenin's work to the effect that, as only two ideologies can possibly exist in this world - bourgeois and socialist - and as, moreover, the spontaneous trade-unionism of the workers is not socialist, that trade-unionism is a form of bourgeois ideology, representing the "ideological enslavement of the workers to the bourgeoisie." (van Ree 2000: 263)
Black-and-white thinking.
Furthermore 'Anarchism or socialism?' confirms that Dzugashvili also followed Plekhanov's general concept of basis and superstructure. Robert Tucker noted that the work displayed Marxist erudition, but contained "nothing notably original." Its significance lies in proving that the author was attracted to Marxism and philosophically awakened. That may be so, but the problem is that there was no such thing as a standard Marxism to be [|] summarised without originality. Different Russian Marxists gave different interpretations. As a follower, Dzugashvili had no choice but to decide whom he wanted to copy. (van Ree 2000: 267-268)
This explains a lot about marxism. How deep into Hegelianism do you have to be to grasp Marx?
Hegel's original dialectics had been a form of logic - if one understands logic not in the usual sense of a set of deductive, formal operations, but as a self-induced movement of concepts. The essence of the world is made up of concepts, which are inherently contradictory [|] and 'solve' themselves by turning into something else. The consecutive 'negations' are the changes the tangible world lives through. (van Ree 2000: 271-272)
The triadic "protocol of degeneracy" (Deledalle 2000: 123) is a "logic" in this sense, though markedly different from Hegel's, I assume (without having read Hegel yet).
In 1925 Engels' manuscript Dialektik der Natur was published for the first time. It listed three "general laws" of dialectics, namely "the transition from quantity to quality and conversely," "the interpenetration of the manuscript was an unpleasant surprise for the mechanists. Most of them denied the very existence of the first and the last 'laws', and their colliding physical forces did not correspond to Engels' "interpenetration of opposites," which preserved a logical-Hegelian flavour. The next blow fell in 1929, when Lenin's Filosofskie tetradu were published, betraying his admiration of Hegel's Wissenschaft der Logik. All this supported Deborin and the concept of dialectics as Plehanov had defended it, and which had not allowed Hegel to be drowned in the waters of modern science and positivism. Deborin scored his great triumph in April 1929, when mechanicism was officially condemned as a deviation from Marxism-Leninism. (van Ree 2000: 278)
The inconvenience for authoritarians when their authorities turn out to contradict the orthodox dogma formed on their basis.
Tool, Andrus n.d. Filosoofia Eestis pärast stalinismi hukkamõistmist I: teoreetiline filosoofia.
Esiteks ametlikult seatud ülesanne astuda vastu kaasaegsele "kodanlikule" filosoofiale. Nii nagu A. Ždanov 1947. aastal selle püstitas, pidi see seisnema selles, et vastavates publikatsioonides paljastatakse erinevate mitte-marksistlike filosoofiate idealistlikku loomust ning seda, kuidas need teenivad kodanluse klassihuve. Kuid niisugust võimude poolset suunist sai kasutada ka selleks, et legitimeerida süvenemist kaasaegsesse mitte-marksistlikku filosoofilisse mõttesse. (Tool n.d.)
Ühte sellist olen lugenud: Yury Melvil (1966) avaldas Peirce'i ajakirjas religioonikriitilise tüki Peirce'ist.
Iljenkovi juhtumit võib käsitleda järgneva aja jaoks pretsedente loovana. See markeeris vaimse vabaduse piirid - õppetöö pidi jääma ametliku õpikumarksismi raamesse. Uurimistöö jaoks olid piirid avaramad - seal sai legitiimseks suunaks "teaduse metodoloogia ja loogika", mis kujunes järgnevatel aastatel nõukogude marksismi peamiseks innovaatiliseks väljundiks teoreetilise filosoofia alal. Filosoofiliste distsipliinide ametlikus nomenklatuuris käsitati seda küll dialektilise materialismi ühe haruna, kuid tegelikkuses võis seos viimasega jääda pelgalt formaalseks piirdudes vahel nn eessõna-marksismiga. (Vt. Loone 1993: 136.) (Tool n.d.)
Hiljuti kohtasin seda "eessõna-marksismi" teoses keemia ajaloost (vt Vihalemm 1981: 6). Lotmani teostes (nt Filmisemiootikas) on mõnikord esimestel lehekülgedel midagi Marxi, Engelsi või Lenini üllitistest.
Kui mittevabaduse määr peale Stalini isikukultuse hukkamõistmist mõnevõrra alanes hakkasid ka filosoofiaga tegelemise praktikad aegamööda muutuma. Asjaolu, et stalinism mõisteti hukka kui kõrvalekalle marksismist-leninismist, ajendas pöörduma tagasi marksismi algallikatele. Järgnevatel aastatel, tinglikult kuni "Praha kevade" nime all tuntud reformiliikumise mahasurumiseni Nõukogude Liidu poolt 1968. aastal, leidus Nõukogude Liidus veel piisavalt filosoofe, kes siiralt pooldasid "tõelist", "autentset" marksismi. Varasemast suuremat tähelepanu pöörati Marxi varastele käsikirjadele, iseäranis tema võõrandumiskäsitlusele. (Tool n.d.)
Võõrandumine nähtavasti ongi Marxi kõige populaarsem idee.
Kõigel sellel ei puudu seos Eesti filosoofiaga - Bonifati Kedrov oli juhendajaks keskse eesti teadusfilosofi Rein Vihalemma (1938-2015) väitekirjale, mis käsitles keemiaalase teadusliku tunnetuse probleeme. R. Vihalemm kaitses oma väitekirja 1969. aastal NSVL Teaduste Akadeemia Filosoofia Instituudis. Ta oli aastali 1966-2015 Tartu ülikooli filosoofiaõppejõud. Tagasivaates on R. Vihalemm tollel ajal olulisena nii enda kui Eesti teadusfilosoofia jaoks esile tõstnud Kedrovi 1963. aastal ilmunud raamatut "Dialektika, loogika ja tunnetusteooria ühtsus". (Vt. Vihalemm 2015: 200-201.) 1970-ndatel ja 1980-ndatel aastatel oli Vihalemm ja paljud teised eesti teadusfilosoofid mõjutatud Valgevene filosoofist Vjatšeslav Stjopinist (1934-2018), kes arendas marksistlikust praktikakäsitusest välja teaduskontseptsiooni, milles teadust käsitleti sotsiaalse praktikana. R. Vihalemm nimetas oma teadusekäsitust, mis liikus lähedastel radadel ja mida ta elu lõpuni edasi arendas, praktiliseks realismiks. 1992. aastal rajas ta Tartu ülikooli teadusfilosoofia õppetooli, ta on juhendanud paljude eesti teadusfilosoofide, teiste seas Leo Näpineni ja Endla Lõhkivi väitekirju. (Tool n.d.)
Teadusfilosoofia õppetool siiani eksisteerib ja "Teadusloo" aine tõttu on pooled liikmed juba tuttavad hääled.
R. Vihalemma hinnangul oli Eesti filosoofidest olulisel määral ontologistlikul vaatekohal Gustav Naan. Akadeemikuna omas ta filosofia hierarhilises võimuorganisatsioonis positsioon, mis eeldanuks "filosoofia politsei" rolli täitmist ka teaduse suhtes. Kuid 1950. ja 1960. aastatel kasutas ta seda positsiooni pigem selleks, et kaitsta teadust pseudofilosoofiliste kallaletungide eest. (Tool n.d.)
Ikkagi inimene.
Kuid ajastule iseloomulikult põrkus sedalaadi filosoofia viljelemine pidevalt takistustele nagu L. Valt on hiljem meenutanud. 1964. aastal ilmus temalt vene keelne monograafia "Mõttemudelite kognitiivne tähtsus füüsikas". Raamat oli juba raamatukogudesse laiali saadetud ja lühikest aega müügil olnud, kui realiseerimata tiraaž kokku koguti ja hävitati. Kui autoril avanes hiljem võimalus sellise talitamise põhjuste kohta EKP KK ideoloogiasekretärilt L. Lentsmanilt järele pärida, siis olevat too mõista andnud, et tekkis kahtlus kas modelleerimisteooria on ikka marksismiga ühendatav, kuna Marx pole sõna "mudel" kasutanud - kujukas näide absoluutse autoriteedi filosoofia pärssivast mõjust filosofeerimisele. (Tool n.d.)
Nõukogude Liit oli tõesti peast põrunud. Ime, et üldse millestki kirjutada sai, mida Marxi ajal veel ei eksisteerinud.
Vihalemm, Reini; Müürsepp, Peeter 2016. Eesti teadusfilosoofia arengust tänapäevani. In: Sooväli, Jaanus; Matjus, Ülo (eds.), Tagasi mõteldes: Töid filosoofia ajaloost Eestis. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 361-395. [ESTER]
Lisaks oli teadusfilosoofia valdkond, mis polnud nõukogude aja ametliku filosoofia otsese ideoloogilise surve all. Selles tegeldi teadusega ja teadust hinnati kõrgelt. Teadusfilosoofias oli [|] võimalik teha tegelikku uurimistööd ja anda sellesse mingil määral ka oma originaalne panus. See on teine põhjus, miks Nõukogude Eesit filosoofia selle tõelises tähenduses, s.t mitte lihtsalt ideoloogilis-propagandistliku distsipliinina, seisnes peamiselt teadusfilosoofias. Selles valdkonnas oli võimalik kasutada lääne kirjandust (selleks, et "lääne filosoofiat kritiseerida") ja sellest isegi midagi "positiivset üle võtta" marksismi jaoks. (Vihalemm & Müürsepp 2016: 361-362)
Neh.
Eesti autorid avaldasid oma teadusfilosoofilisi töid Nõukogude Liidu juhtivates filosoofia-ajakirjades "Voprosõ filosofii" ("Küsimusi filosoofiast") ja "Filosofskie nauki" ("Filosoofiateadused") ning samuti temaatilistes kogumikes. Sarjas "Tartu Ülikooli toimetised / Uchonye zapiski Tartuskogo gosudarstvennogo universiteta" ilmunud venekeelsed kogumikud "Töid filosoofia alalt / Trudy po filosofii" (36 köidet, 1958-1991) ja "Füüsika metodoloogilised (1. köide: filosoofilised" probleemid" (4 köidet, 1974-1980) olid samuti üleliiduliselt tuntud. Kuna Tartu Ülikooli peeti Nõukogude Liidus üheks juhtivaks ülikooliks, siis ülikooli toimetiste sarjas ilmunud teoseid tunnistati ametlikult kui üleliidulise tähtsusega publikatsioone. (Vihalemm & Müürsepp 2016: 362)
Tõenäoliselt eestlase ego. Juhtivam kui Läti ülikool? Kuidas sellist juhtivust mõõdetakse?
Alates 1964. aastast korraldas vene kirjanduse professor Juri Lotman (1922-1993) koos kolleegidega nii Tartust, Moskvast, Peterburist kui ka muudest keskustest regulaarseid suvekoole "sekundaarsete modelleerivate süsteemide" teemal. Nende käigus loodi uus lähenemine komplekssete kommunikatsiooniprotsesside (tekstilised protsessid) analüüsiks ja kirjeldamiseks. 1964 asutati ka ajakiri Sign Systems Studies ("Trudy po znakovym sistemam"), millest sai maailma vanim semiootikaajakiri. Tartu (või Tartu-Moskva) semiootiakoolkonna kohta on kirjutatud mitmeid töid (Chernov 1988; Gasparov 1989; Torop 1992, 2000). (Vihalemm & Müürsepp 2016: 370)
Mõtlesingi, kas mõni neist kirjutistest mainib ka Tartus viljeletavat semiootikat.
Peeter Müürsepp on põhjalikult analüüsinud René Thomi filosoofiat, eriti tema semiofüüsikat (tema nö salientsi ja pregnantsi teooriat) ja Aristotelese tõlgendusi (Müürsepp 1998, 2001, 2002, 2003). (Vihalemm & Müürsepp 2016: 376)
Esimest korda kuulen.
Stolovitš, Leonid 2009. Naer totalitaarse filosoofia vastu. Akadeemia 7: 1251-1277.
Nõukogude ühiskonnateadlaste hulgas oli palju enam või vähem maskeeritud küünikuid, kelle kohta Lifšitsi sõnade kohaselt "ei saa isegi surmaähvardusel öelda, milles seisnevad nende veendumused". Need nõukogude sofistid kehastasid Homo sovieticus'ele üldiselt omast topeltteadvust. Isekeskis irvitasid nad ideoloogiaülemuste ja nürimeelsete ortodokside üle, aga teadustöötaja või õppejõu, parteibüroo liikme või administraatori rolli täites võisid nad olla ideeliselt ranged ja lausa karmid, kui see tuli kasuks nende võimu või karjääri kindlustamisele. Paljud selle rühma "marksistid" muutusid pärast perestroikat ägedateks "antimarksistideks", kuigi iga inimest, kes on siiralt oma veendumusi muutnud, ei saa kuidagi pidada küünikuks. (Stolovitš 2009: 1253)
Süsteem tootis omanäolisi inimesi.
Tookord oli populaarne definitsioon: "Mõte on lühim vahemaa kahe tsitaadi vahel." Meie elu on "elu tsitadellis", rääkisime meie, muutes pisut tookord mängitud paljastusideoloogilise näidendi Elu tsitadellis pealkirja. Viktor Šklovski avaldatud ütluste hulgas on üks katkend 1955. aasta kirjast: "Selle, mille ma välja mõtlen, pean ma võõraste tsitaatide peale üles riputama." Nii et meie seinaleht võis lubada endale karikatuuri, mis kujutas üliõpilast, kes ütles marksismi-leninismi klassikute teoste riiuli ees: "Õnnelikud inimesed - kirjutasid ainult tsitaatidega!" (Stolovitš 2009: 1257)
Mul ei ole siinkohal sünnis suud pruukida.
Ja kuigi tulevased dialektilise ja ajaloolise materialismi õppejõud asusid kõhklemata Mitšurini ja Lõssenko poolele, ei suutnud nemadki keelata endale lõbu kuulata ja rääkida niisuguseid lugusid: "Kas te teate, kuidas suri Mitšurin? Kukkus maasika otsast alla." - "Sündis laps. Kui ta on oma vanemate nägu, siis ta sündis idealistide-geneetikute meetodil. Kui ta on aga naabrimehe nägu, siis ta tuli ilmale vastavalt Lõssenko õpetusele, mille järgi määrava tähtsusega on keskkond." (Stolovitš 2009: 1257)
Hea.
Oma gradioossuses totter kunstis formalismi ja abstraktsionismi vastu võitlemise kampaania seisis alles ees. "Sulaaja" loikudes, mille peagi kaanetas seisakuaja jääkirme, võrsus arutul hulgal vulgaarset ja võhiklikku lektüüri, mis oli sihitud "modernismi" vastu selle erinevates avaldumisvormides. 5. rahvusvahelisel esteetikakongressil Amsterdamis 1964. aastal jagas Irina Kulikova, üks Nõukogude delegatsiooni juhte, hiljem aga Vladimir Žirinovski nõunik, delegatsiooni liikmetele otsekui isevärki instruktsiooni oma äsjailmunud brošüüri Kodanlik esteetika on kunsti vaenlane. Muide, osa delegatsiooni oli selle brošüüri juba ümber ristinud: "Kunst on rahvavaenlane". (Stolovitš 2009: 1266)
Tabav kujund.
Filosoofia Instituudis toimus arutelu küsimuses "Kas sotsialismi ajal esineb võõrandumist?" Öeldi välja erinevaid arvamusi. Üks kõrvatöötaja (Filosoofia Instituudi töötaja, kes kohakaasluse alusel töötas KGBs) kuulutas: "Kes tunnistab võõrandumist sotsialismi ajal, see valab vett Ameerika imperialismi veskile." Vastuseks märkis filosoof Evald Iljenkov: "Aga kes eitab võõrandumist sotsialismi ajal, see lihtsalt valab vett." (Stolovitš 2009: 1271)
Võõrandumist ei ole, sest öeldakse, et ei ole.
0 comments:
Post a Comment