Ekskursioon Jakobsooniasse

Formatiivsetel tekstidel on komme süüvida mällu ka olukorrana. Jakobsoni "Lingvistikat ja poeetikat" lugesin ma esmakordselt 2011. aasta sügisel, Tartu Ülikooli peahoone keldris, oodates Semiosalongi sessiooni algust. Olin just välja printinud kordustrüki, mis pärines kuskilt 1990ndate kirjandusteoreetilisest lugemikust - ainult esimesed kümmekond lehekülge, mille põhjal Jakobson tegi ettekande 1956. aasta detsembris. Sebeoki kogus on ka Thomase enda koostatud Style in Language, kus artikkel esmakordselt ilmus, lõppsõnana ühele viimastest sessioonidest. Jakobson võttis tolles kogumikus sageli ettekannete lõpus sõna. Ka semiootika sügiskoolis Käärikul 1966. aastal "võttis Roman Jakobson aktiivselt osa sessiooni aruteludest ja tal oli midagi jätkuks öelda peaaegu kõigile esinejatele" [Roman Jakobson actively joined session discussions and had something to say as a follow up to almost all the presentations] (Boyko 2021: 253).

Jakobsoni laia silmaringi, huvide paljusust ja teaduslikku vilumust näitlikustab ka see sama "Lingvistika ja poeetika" (eesti keeles, PDF). Mulle mõjus see tekst rabavalt. Jakobsoni keelefunktsioonide skeemil, mida sageli nimetatakse tema kommunikatsioonimudeliks, on oma raudne loogika, mis põhineb üsna väärikal ja huvitaval funktsionaalse mõtlemise ajalool. Jakobsoni enda eluloos on varajaseim taoline mõjutaja Potebnja, kes eristas praktilist igapäevakeelt luulekeelest; funktsionaalse mõtlemisega tegeleti ka Vene Vormikoolkonnas (vt Väljataga toim. Kirjandus kui selline); rääkimata siis Praha Lingvistilisest Ringist. Tõeliselt huvitav on aga see, et Jakobson ise võtab oma mõisted anglosfäärist: "referentsiaalne", "emotiivne" ja "konatiivne" on Ogdeni ja Richardsi mõisted, nemad aga toetusid omakorda Briti analüütilise/ratsionaalse psühholoogia ja filosoofia traditsioonile. Nende teos sai ju mõjutust Bertrand Russelli taolistest filosoofidest, kes 1910ndatel viisid erinevates filosoofiaajakirjades läbi arutelu tähenduse tähendusest. Huvitaval kombel jätkati nende mõistetega ka USA-s enne Jakobsoni kuulsat artiklit. Näiteks 1955. aastal ilmus Jakobson (artikliga afaasiast) samade kaante vahel Susanne Langeriga konverentsiteesides, mis oli pühendatud ekspressiivsele keelele. Samal ajal tegutses ka kirjandusteoreetik Philip Wheelwright täpselt samade mõistetega (vt tema Põlev Purskkaev).

Mõtteloo suures pildis paelub mind Jakobsoni skeemile, Bühleri organon-mudelile ja paljudele 19. sajandi metafüüsilistele süsteemidele aluseks olev kolmikjaotus - triaad - milles esinevad väikeste, aga mitte ebahuvitavate variatsioonioonidega kolm aspekti: emotsioonid, tahtekavatsused, ja ideed. Olen natuke juba avaldanud sellest, kuidas Peirce'i nö "pütaagorlus" (koino-pythagorean categories) võis pärineda Vana-Kreeka mõtteloost, mida ma ise veel piisavalt ei tunne, et midagi põhjapanevat väita. Huvitav juhtnöör sellegipoolest, sest selle hargneva nööri teises, lahtises otsas tolknevad mitmed semiootilised teooriad. Üks eesootavatest ülesannetest on teha selgeks kuidas Jakobsoni keelefunktsioonide skeem ei ole mitte kommunikatsioonimudel, vaid kuidas ta võib olla aluseks märgimudelile. Kuivõrd "uus" selline asi oleks, on vb kaheldav. Küll aga näen neid kahte asja teostatavana: ma ei ole nähtavasti ainus, kes ei ole rahul, et seda nimetatakse kommunikatsioonimudeliks (vt Chavez Barreto 2021: 98-99); ja teisest käest soovitab Jakobson ise seda skeemi rakendada ka mitteverbaalsetele märgisüsteemidele. Jakobsoni skeem ei ole iseenesest selline, sest ta keskendub keelemärkidele, aga iga funktsiooni iva on tõepoolest võimalik üle kanda mitteverbaalsetele märkidele.

Olen Jakobsoniga kuskile jõudma hakkamise tunde tekkimisest saadik hakanud mõtisklema, kuhu ma tahan selle pikaldase ekskursiooniga välja jõuda. Ma asusin ülikooli semiootikat õppima selleks, et mitteverbaalset suhtlemist uurida. Kuidagi - justkui iseenesest - juhtus nii, et süvenesin hoopis ühe Vene lingvisti keeleteooriasse ja ühe Poola antropoloogi keeleteooriasse. Kummagi mõtleja enda jaoks on mitteverbaalne suhtlemine kõrvaline küsimus, mille kohta nad ei ütle iseenesest midagi rabavat. Küll aga jälitab mind tunne, et lõpuks jõuavad otsad kokku ja keskendumine faatilisele funktsioonile tasub ennast ära mitteverbaalse suhtlemise vallas. Võib-olla on seos niivõrd lihtne, et ülejäänud keelefunktsioonid on ilmtingimata verbaalsed, aga faatiline funktsioon hõlmab suhtlemissituatsioone milles keelt kasutatakse kuidagi anomaalselt, justkui ei olekski tegu tõelise keelekasutusega.

Jakobsoni näited faatilisest funktsioonist hõlmavad telefonivestlust, tühja edasi-tagasi noh-itamist noorpaari vahel rongis mesinädalatele sõitmas, rääkivat lindu ja häälitsevat imikut. Viimane neist on ehk kõige olulisem: faatiline funktsioon on "ka esimene keelefunktsioon, mille imikud omandavad; nad on altid suhtlema enne kui nad on võimelised informatiivset kommunikatsiooni saatma või vastu võtma" ["It is also the first verbal function acquired by infants; they are prone to communicate before being able to send or receive informative communication."] (Jakobson 1960d: 24; oma tõlge). ["Samuti on see esimene keeleline funktsioon, mille lapsed omandavad; nad on altid suhtlema juba enne, kui on võimelised informatiivset teavet saatma või vastu võtma." - Lopp & Merilai]

Pidin selle lause ise tõlkima, sest Lopp ja Merilai annavad sellise tõlke, mis silub olulisimad kohad nähtamatuks. Esiteks, lapsed/imikud - lapsed võivad juba rääkida, imikud alles õpivad rääkima, ja asja iva on siin selles (nagu seletan oma artiklis), et üks Jakobsoni huvitavamaid (talle endale veenvamaid ja olulisi) avastusi afaasia ja lastekõne uurimisel oli pöördvõrdeline suhe keele omandamise ja kaotamise vahel: faatiline funktsioon on esimene, mida imikud õpivad kasutama, ja viimane, mille afaasik kaotab. See on kõige elementaarsem, fundamentaalsem, kommunikatsiooniteooria seisukohalt ka kõige radikaalsem funktsioon.

Teiseks: kuidas suhtleb imik enne kui ta on võimeline "informatiivset kommunikatsiooni" saatma või vastu võtma? Selline määratlus välistab vaid ühe - referentsiaalse funktsiooni, jättes lahtiseks võimaluse, et imiku lälisemine täidab kõiki ülejäänud funktsioone (nagu ta Anthony uneeelse lälisemise põhjal ka tõendab, eriti poeetilise ja metalingvistilise funktsiooni osas). Mitteverbaalse suhtlemise vallas on teatud analoogia: referentsiaalne funktsioon, näiteks näpuga osutamine, on vahest kõige ebahuvitavam, ja sotsiaalne märgikasutus kõige huvitavam. Siin võib edasi arutleda seda kuidas keelefunktsioonide skeem on abstrahheeritud igasugusest tegelikust suhtlussituatsioonist, aga mitteverbaalne suhtlemine on raskemini lahutatav suhtlussituatsioonist, selles osalejatest, nende kogu kultuurilisest üleskasvatusest, isiksusest, ja muidugi kehast endast.

Keele maailm kubiseb sõnumitest ilma adressaadita, keeleväline maailm seevastu justkui sõnumitest ilma addreseerijata, mistõttu mitteverbaalses suhtlemises on teravamalt eristatud informatsiooni, tähenduse, ja kommunikatsiooni vahel kui keele küsimuses, kus eeldused nende aspektide kohta on omavahel läbi põimunud. Niisiis, kui tõlkida "informatiivset kommunikatsiooni" kui "informatiivset teavet", siis etümoloogiliselt ei eksi see mitte üks teps (vt vanemas inglise keeles "receiving communication"), küll aga katab ohutult ära põneva augu, kuhu võiks täitsa vabalt sisse kukkuda: mis on kommunikatsioon ilma informatsioonita? Juba pelgalt sellisena sõnastatuna - faatiline funktsioon on mitteinformatiivne kommunikatsioon - selgub teatud piir, mis teeb vasturääkivusest võimaluse küsida, mis üldse on informatsioon ja kommunikatsioon?

Üks põhilisemaid ülesandeid, mida soovin lahendada, on selle piiri täpne väljaselgitamine. See tähendab, et kui vaadelda referentsiaalset ja faatilist funktsiooni vastanditena - üks on informatiivne ja teine mitteinformatiivne - võib sama pilguga vaadata ka nende sarnasuste järele: mõlemad on siiski keelefunktsioonid, viisid keelega midagi korda saata. Ainus, mida "mitteinformatiivne", kui "referentsiaalset" niimoodi tõlgendada, ütleb on see, et faatiline kõnekasutus ei ole informatsiooni edastamine, objektile osutamine. Aga kas ülejäänud neli funktsiooni edastavad teavet või informatsiooni? Üks vastus sellele küsimusele, mis on kaua olnud tulemas, põhineb minu tõlgendusel Jakobsoni skeemist: kolm põhifunktsiooni (referentsiaalne, emotiivne, ja konatiivne) edastavad informatsiooni keelevälisest maailmast (rääkija, kuulaja, või asja või teema kohta, millest räägitakse), ja kolm metafunktsiooni (poeetiline, metalingvistiline ja faatiline) edastavad informatsiooni keelesisesest maailmast (sõnumi, keele, või suhtlussituatsiooni enda kohta).

Selle eristuse tõmbamine on minu suursaavutus Jakobsoonias, kuigi on väga tõenäoline, et teised on varem jõudnud sarnase tõlgenduseni. Eriline kahtlus lasub Halliday'l ja tema järgijatel, kellelt ma võisin "metafunktsiooni" mõiste mingeid sekundaarallikaid pidi üle võtta, ja neil, kes on Rueschi või vähemalt Batesoni ja nende metakommunikatsiooni-teooriaga tuttavad. Lihtsaim viis kuidas nende teooriat järgides seda eristust sõnastada oleks umbes selline: emotsioone väljendades, käske andes ja millestki kõneldes me edastame oma sõnumitega sisu maailma kohta; luuletades, sõnu määratledes ja mittemillestki kõneledes edastame me oma sõnumitega juhiseid, kuidas meie sõnumite sisu tuleks tõlgendada. Luule puhul annab luuletuse eriline korrastus meile mõista, et tegu on luuletusega ja, et seda tuleks vastavalt lugeda. Sõnu määratledes anname me juhiseid, kuidas teine inimene peaks kõneleja sõnu tõlgendama. Niisama tühja juttu ajades anname me mõista, et suhtlemine on soositud või soovitud, aga pole otseselt midagi, millest oleks vaja vestluskaaslasi teavitada.

Olen parasjagu kaldumas selles suunas, et võtta tõsisemalt käsile just referentsiaalne funktsioon ja lahata faatilist funktsiooni sellest aspektist, kuidas ta on vastandunud referentsiaalsele. Sellise tõuke andis märkus, et Jakobsoni referentsiaalne funktsioon vajab lähemat uurimist: "kuigi 'referent kuulub [Jakobsoni järgi] samuti lingvistikasse', ei ole mingit otsest tõestust, et see mõiste on Jakobsoni jaoks midagi enamat kui hägustatud sõna, mida kasutatakse meelevaldsel moel" ["even though "the referent also belongs to linguistics" (Jakobson 1995: 320), there is no explicit evidence that this conception is anything more to Jakobson than a blurred word used in a rather arbitrary way."] (Gvoždiak 2021: 66).

Tõepoolest, ka minu kogemus Jakobsoniga kinnitab, et referentsiaalne funktsioon ise, nagu enamus funktsioone (peale poeetilise), ei figureeri Jakobsoni mõttes väga olulisel kohal. Ja kus ta esinebki, ka teoreetilistes aruteludes, on üsna raske Jakobsoni mõttekäiguga kaasas käia, sest ta kasutab mõisteid nagu nonverbalized (mitte "mitteverbaliseeritud", vaid tegelikult "verbaliseerimata"), mille täpset tähendust võib ainult arvata: kontekstis on alati midagi, mis on sõnastatav, aga sõnastamata - asjad, mis on niivõrd ilmselged või tähelepanu keskpunktis, ning ei nõua eksplitseerimist, kuigi jutt käib neist (sellistest "nullviidetest" saab kõnevoos kaarega üle hüpata - ellipsis - sest nad on kontekstis juba varem välja osutatud, kas varem nimetatud/kirjeldatud või mõni iseenesestmõistetav asi suhtlussituatsiooni keelevälises maailmas).

Referentsiaalse funktsiooni ähmasust vaagides sattusin juhtumisi Ogdeni ja Richardsi peale (mõtlesin alustada Tähenduse Tähenduse tõlkega ja trükeldasin raamatu alustuseks ümber). Nüüd olen veendunud, et kõik kolm metafunktsiooni pärinevad sellest teosest. Ogden ja Richards (1) märgivad samuti, kuidas poeetiline funktsioon õõnestab referentsiaalset; (2) käsitlevad metalingvistilisi operatsioone oma "määratlemisteoorias" (Theory of Definition); ja (3) faatiline osadus ilmub Malinowski lisas (Supplement). Viimane on isesestmõistetav, kuigi minu teada pole keegi üritanud Malinowski teooriat võrrelda ülejäänud teose sisuga. Määratlemisteooria on juba huvitav, aga pedantne. Luulest kirjutas Richards artiklis "Linguistics into Poetics", millele Jakobson ka mõnikord viitas.

Et Ogden ja Richards ka referentsiaalsest, emotiivsest ja konatiivsest funktsioonist kirjutasid, seda olen juba täheldanud ning see ei ole iseenesest ka üllatav. Nende, Bühleri ja Gardineri teed võisid juba 1910ndatel Londonis ristuda. Omaette küsimus oleks selle puntra lahtiharutamine, aga praegusel hetkel ma isegi ei ürita - kõvasti lisakirjandust, osa praegu praktiliselt kättesaamatu, vajab lugemist. Mis teeb Ogdeni ja Richardsi nii oluliseks on see, et nende referentsiaalse funktsiooni teooria kannab nime "viite kontekstiteooria" (the context theory of reference).

Kontekst, nagu teame, on referentsiaalse funktsiooni faktor. Viitamine osutab tähelepanu kontekstile. Siin tuleb aga küsida: mis on Jakobsoni jaoks "kontekst"? Vastuseid on erinevaid. Mõned meenuvad iseenesest: kontekst võib olla sõnumile eelnev või järgnev sõnumivahetus (räägitakse millestki, mida on juba nimetatud või kirjeldatud, või millestki, mis alles nimetamata või kirjeldamata), mispuhul see tõlgendus tõenäoliselt põhineb Saussure'il, kes olevat kirjutanud, et "Süntagmas omandab mõiste oma väärtuse ainult läbi selle, et ta on opositsioonis kõigega, mis talle eelneb või järgneb, või mõlemaga." ["In the syntagm a term acquires its value only because it stands in opposition to everything that precedes or follows it, or to both."] (vt Kroó 2021: 211-212). Kontekst võib olla ka sünonüüm suhtlussituatsiooni enda jaoks, näiteks kui luuletaja (E. A. Poe) naine sureb ära ja "edaspidi ei ole ühine kontekst temaga enam mõeldav" ["henceforth no common context with her is conceivable"] (Jakobson 1964e: 14-15).

Varasemad üritused on näidanud, et Jakobsoni Selected Writings-ut läbi otsides annab "phatic" käputäis tulemusi, mille saab ühe käe sõrmedel üles lugeda. Faatilise funktsiooni faktor, "kontakt", annab vähe tulemusi, aga ei ole päris tupik - "kommunikatsiooniraadiuse" teemas võib veel olla midagi, millest võib asja saada. Referentsiaalsusega seotud mõisteid (referential, referring, ja referent) tuleks Jakobsoni kasutuses läbi vaadata, aga ehk enne isegi võtta sihikule "kontekst", mis on konkreetsem tähistaja ja lubab ehk mitteteoreetilised kasutused kergemini välistada. Pikas plaanis, kui vähegi jõuaks, vaataks niimoodi läbi kõik Jakobsoni põhimõisted ja prooviks neist moodustada loogilised hulgad - nagu Elin Sütiste oma artiklis välja tõi, on Jakobsonil komme kasutada enam-vähem sama mõiste jaoks hulgi erinevaid tähistajaid (mida ta demonstreerib "tõlke" mõiste puhul), niiet teda ei saa päris sirgelt läbi otsida, vaid tuleb ka kaudselt ja väga lähedalt lugeda, et näha, kus ta näiteks teeb sõnumi ja konteksti samatähenduslikuks jne.

See tähendab, et palju tööd ootab veel ees. Siin üritan veel alles kaardistada oma teekonda, sest lõppeesmärk küll terendab silmapiiril, aga ei ole veel selge kujuga. Mul on Jakobsonist plaanis veel mitu artiklit kirjutada, ja teemad omavahel kattuvad. (1) Tükk sellest, kuidas Jakobsoni keelefunktsioonide skeem minu arvates peaks välja nägema; (2) Tükk sellest, mida Jakobsoni permanentne dünaamiline sünkroonia endast kujutab ja millised on selle sarnasused Lotmani semiosfääri-mudeliga; (3) Tükk sellest, kas Jakobsoni keelefunktsioonide skeemi saab minu tõlgenduse järgi (pärast põhifunktsioonideks ja metafunktsioonideks jaotamist, visualiseerimist, täiendamist, jne) rakendada autokommunikatsioonil, st kas ja millist rolli mängivad vastavad funktsioonid iseendaga suhtlemisel. Viimane paelub mind ehk kõige enam, sest kunagi soovin ka autokommunikatsiooni teemal jätkata, et too üks ülevaatlik tükk Acta Semiotica Estica-s ei jääks minu ainsaks panuseks sel teemal. Ühtlasi olen vaaginud, kas tasuks põhifunktsioone ja metafunktsioone nimetada hoopis kommunikatiivseteks ja inkommunikatiivseteks funktsioonideks, sest ka luule ja määratlemise puhul võib küsida, kas tegu on sensu stricto "suhtlemisega".

Selline võimalusterohkus näitab, et ma ei ole oma tantsurutiini Jakobsoni funktsioonidest veel piisavalt palju harjutanud, et kohe suurele lavale astuda (lõputöö jääb ikka püsivalt internetis kättesaadavaks ja raamatukogus kohapeal loetavaks). Muudest näidetest meenuvad varajased mõtisklused, milles keelesisese ja keelevälise maailma eristust proovisin sõnastada Jakobsoni mõistetes, introversiivne ja ekstraversiivne semioos, mis on parajad suutäied ja teooria poolest ehk ebamugavalt esoteerilised. (Re)considering Roman Jakobson'i lugedes jäi mind paeluma veel üks võimalus: tõlgendada metafunktsioone läbi kommunikatsioonitõrgete (communication breakdowns): luuletus on sõnum, millel ei pruugi ilmtingimata olla addressaati; sõnu hakatakse tüüpiliselt määratlema siis, kui võetakse kasutusele eriterminoloogia või kui üks kõnelejatest ei ole kasutatavas keeles pädev; ja faatiline funktsioon puudutab eksplitsiitselt kõnekatkestusi (vanasti ei olnud telefonikõne kvaliteet garanteeritud ja tänapäevalgi esineb kehva levi).

Ühel ilusal päeval võib sellest saada selline uhke tants, mida võin pimesi või läbi une vihtuda. Praegu veel tuleb seda täiustada. Küsimus on muidugi selles, kas ma pruugin selle lõputööks selgeks saada, või kas tol hetkel olen piisavalt pädev, et saaks vähemalt adekvaatne esitus. Võib vabalt juhtuda, et ma eksin Jakobsooniasse jäädavalt ära ning tegelen sellega terve eluaja. Olen mõelnud küll, et võib-olla paarikümne aastaga saaks sellest mingisuguse semiootikaõpiku, a la Sissejuhatus strukturaal-funktsionaalsesse keelesemiootikasse, kus igast funktsioonist on eraldi peatükk, vastava funktsiooni tekkeloost põhjaliku määratluse ja veenvate näideteni. Võib-olla lõpeb asi hoopistükis nagu Charles Morrise seiklused keelefunktsioonide vallas, mille lõppjäreldus oli, et ta ei jõudnud sinna, kuhu ta tahtis jõuda, aga teekond ise oli huvitav.

Kuhu mina tahan välja jõuda on vähemalt esimene neist planeeritud "tükkidest". Minimaalselt tahan ma välja pakkuda alternatiivse viisi kuidas Jakobsoni keelefunktsioonide skeemi kujutada. Jakobsoni artiklis on faktorid ja funktsioonid antud selliselt:

An outline of these functions demands a concise survey of the constitutive factors in any speech event, in any act of verbal communication. [|...|] All these factors inalienably involved in verbal communication may be schematized as follows: (Jakobson 1960d: 21-22)

Now that our cursory description of the six basic functions of verbal communication is more or less complete, we may complement our scheme of the fundamental factors with a corresponding scheme of these functions: [|] (Jakobson 1960d: 26)

Minu arvates on see kujutusviis kehv. Jakobsoni eesmärk on seostada omavahel faktorid ja funktsioonid, mistõttu olulisim näib olevat see, et vastavad elemendid on samades positsioonides. Need positsioonid ise aga on justkui ilma struktuurita. Ainult addresseerija ja addressaadi vahel on punktiirist ühendusjoon. Aga kuidas on seotud konteksti, sõnumi, kontakti ja koodi positsioonid? Kas kontekst ja sõnum on põhjusega punktiirist üleval ning kontakt ja kood joone all? Kas punktiirjoon ise tähistab kontakti? Kas sel juhul kontekst, sõnum ja kood ripuvad niisama õhus? Või on mingi esoteeriline teoreetiline põhjus, miks sõnum on vahetult punktiirjoone kohal - addresseerja ja addressaadi vahel, nagu vihjab "sõnumivahetus"? On kontekst ja sõnum ülevalpool joont, sest nende vahel on mingi "esoteeriline teoreetiline" ekvivalents? Kas sel juhul on näiteks süntagmaatiline telg ülevalpool punktiirjoont ja paradigmaatiline allpool? Jne. Selle kujutusviisi ebamäärasusest tekitab lõputult küsimusi mis kuhugi ei vii. Mitteverbaalse suhtlemise vallast mõisteid laenates võiks öelda, et kui see skeem oleks käežest, siis ta oleks "madalalt kodeeritud", nagu kellegi vilumatud ümarad kätega rapsimised õhus. Mida oleks vaja on "kõrgelt kodeeritud" žest/kujutis, mille jooned on sirged ja mõttekad.

Minu visualisatsioon tuli mulle unenäos. Kui mälu liialt ei peta siis 2014. aasta suvel kui otsisin katkendeid SW-st indeksite kaudu. Olin nii sügavale Jakobsooniasse sukeldunud, et unenäos ujus pinnale kolmnurk, mille kohale oli tagurpidi asetatud teine samasugune, lõikudes esimese külgede keskelt läbi. Kui addresseerja, addressaat ja kontekst moodustavad esimese kolmnurga, umbes nagu Bühleri organon-mudelis ("umbes", sest tal on kolmjalg, mitte kolmnurk), siis asetuvad ülejäänud kolm faktorit väga rahuldaval moel esimeste vahele. Jakobsoni enda skeemis on esimese kolmnurga alumine külg olemas - punktiirjoon, mis ühendab adresseerija ja addressaadi. Loomulikult on "kontakt" nende vahel, punktiirjoone keskel. Samuti on ette ära paigutatud "kontekst", mis asub ka Jakobsoni antud skeemis kõige kõrgemal. Aga kuhu paigutada kood ja sõnum? Sellega murdsin veel ärgates pead, aga jäi nii, et kood asub addresseerija ja konteksti vahel ning sõnum asub konteksti ja addressaadi vahel.

Kus on loogika? Esiteks, Jakobsoni "krüptanalüütilise" mudeli järgi, ehk situatsioonis kus osaleb jälgija/uurija kes addresseerija keelt täielikult ei mõista, on addresseerjal kood, millest ta konstrueerib sõnumi, aga jälgijal/uurjal, kui ta on talle mitte addresseeritud sõnumi vastu võtnud, on sõnum, millest ta kõigepealt dekonstrueerib koodi. Või siis, kõneleja teab, millest ta tahab kõneleda, ja koodi kasutades loob sõnumi; vastuvõtja aga saab sõnumi, ja peab kõigepealt dekrüpteerima koodi, et saada aru, millest sõnum kõneleb. Teiseks, koos koodi ja sõnumiga paigutuvad ümber ka funktsioonid, mispuhul ilmneb väga huvitav dünaamika minu skeemis: poeetiline funktsioon on kujutatav noolena, mis osutab addresseerijast sõnumile ja metalingvistiline funktsioon noolena, mis osutab addresseeritavast koodile.

Esialgu, vähemasti, tundus see väga loogiline: luule ei ole ilmtingimata suunatud addressaadile, vaid sõnumile endale - luule on sõnum, mis on kirjutatud luulele; teisisõnu, luuletus võib olla autokommunikatiivne (endale, jumalale) või pluripersonaalne, addresseeritud paljudele inimestele või "neile, kes teavad". Iva on selles, et luulenool tulistab addressaadist mööda, poeetiline funktsioon ilmneb sõnumi refleksiivsusena. Teisel pool ei ole metalingvistiline operatsioon samuti suunatud mitte addresseerijale, vaid koodile endale: esimene kõneleja (addresseerija), kes selles stsenaariumis ütles kuulajale (addressaadile) tundmatu sõna, ei vaja ise seletust sõnale, mida ta kasutas - seda määratlust on vaja teisele isikule, kes üritab esimest mõista. Siin on ehk huvitav mõte, et metalingvistiliste operatsioonide kaudu ei suhtle me mitte vestluskaaslasega, kes haruldase sõna tähendust teab, vaid koodi endaga; see on justkui keel ise, kes sinu läbi räägib, kui sa annad sõnale määratluse.

Kolmandaks, nagu ülal juba sai arutletud, on kontekst ja kontakt (referentsiaalne ja faatiline funktsioon) omavahel vastandatud - üks ülal, teine all. See seos ei vaja mitte ainult edasist uurimist nimetatud autorite käsitlustes, vaid võimaldab ka teoreetilist omaloomingut. Selliselt paigutatuna tekib konteksti ja kontakti vahel uusi seoseid: kõrge/madal, tühi/täis, jne. Kontakt on justkui anti-kontekst: tühi, kanal undab mürasagedust. Viimasel ajal olen edasi mõelnud, mida veel saab selle "uue" skeemiga teha. Aga kõigepealt, välja näeb ta nii:

Siin on muidugi ülearuseid jooni, aga sellest pole hullu. Figuur on laenatud Jakobsonilt endalt - niimoodi kujutas ta kuut foneetilist tunnust. Esialgu võib lisajooned jättagi, sest ühest käest see maskeerib tõsiasja, et kui joonis ainult kahele kolmnurgale taandada, siis on tegu Taaveti tähega. Kuna Jakobson oli juut, kaasnevad sellega omad konnotatsioonid. Näiteks, kas on võimalik, et tema skeem pidigi niimoodi välja nägema ja lõpptulemus sai teistsugune, et mitte kutsuda esile seost religioosse sümboliga? Või oli pelgalt tüpograafiliselt lihtsam kujutada skeemi nii? Teisest käest on nii kõik 18 sisemist joont kui 6 piirnevat avatud tõlgendamisele. Sisemisi võib teoreetiliselt täpsustada viisil, nagu ma tegin poeetilise ja metalingvistilise funktsiooniga ülal.

Sel juhul aga tuleb väga sügavalt mõelda, mis on see toiming mida nool ühelt faktorilt teisele tähistab, kas need nooled peaksid väljuma ainult isikutelt (addresseerija ja addressaat), jne. Väliste piirjoontega, mis ühendavad kõrvuti asetsevaid faktoreid, saab aga panna "ratta käima", st seda funktsiooniringi (heh) võib kasutada saatja ja vastuvõtja operatsioonide järjestamiseks. Näiteks: addressaat kasutab koodi, et viidata millelegi kontekstis, tekitab seeläbi sõnumi, mis jõuab addressaadini ja seeläbi on loodud kontakt. Siin aga tekib küsimus, et kas "kontaktiks" võib pidada seda, et vastuvõtja sai sõnumi kätte või on vaja avatud kanalit, st "kontakt" on loodud alles siis, kui on saavutatud tagasiside - addressaat saab teada, et tema sõnum jõudis kohale (näites seeläbi, et esialgne addressaat nüüd addresseerib ise uue sõnumi, mille sisuks on kasvõi "sain su sõnumi kätte").

Samas sellisena ei saa lõpptulemust kindlasti esitada, sest minu tõlgenduse põhiline iva seisneb funktsioonide ja metafunktsioonide eristamises. Argument, milles ma olen enam-vähem lõpuni kindel, seisab umbes nii: igas kommunikatsiooniaktis on kõik kuus faktorit kindlasti kohal, aga funktsioonide poolel on vaid kolm põhifunktsiooni sellised, mis toimivad mingil määral absoluutselt igas kommunikatsiooniaktis, metafunktsioonid on pigem haruldased ja osutavad mingisugusele nihestatusele saatja ning vastuvõtja vahel. See väärib isegi kaldkirjas rõhutamist, sest siin seisneb "metafunktsionaalsuse" iva: faatiline funktsioon on referentsiaalse funktsiooni libastumine, poeetiline funktsioon on emotiivse funktsiooni libastumine, ja metalingvistiline funktsioon on konatiivse funktsiooni libastumine. See, mida "libastumine" (Ogdeni ja Richardsi sõna, lapse - 'a brief or temporary failure of concentration, memory, or judgement') igal neist juhtudest tähendab, on veel vaja läbi mõelda, sest nendega on seotud mitte just tühised ega kerged esteetilised, loogilised ja filosoofilised küsimused.

Alustuseks võib ehk natuke selgitada kuidas skeemil üksteisega vastakuti asuvad faktorid üksteisega seotud on. Konteksti ja kontakti vastakuti paigutamist olen juba puudutanud - nende funktsioonid on vastavalt informatiivsed (kontekst) ja mitteinformatiivsed (kontakt). Faatiline moment on see, mil midagi asist pole öelda, saab öelda vaid midagi rohkem või vähem kohast. Enam kindel kui viimaseks jäävas paaris olen addresseerija ning sõnumi seoses: emotiivne ja poeetiline on omavahel niigi loomulikus seoses ja saab vajadusel hõlmata ühe termini alla: ekspressiivsus. Jakobsoni enda märkuses eelistab ta Anton Marty mõistet "emotiivne" sellistele mõistetele nagu "emotsionaalne" ja "ekspressiivne" seletusega, et emotiivne lausung ei pruugi olla tõelise emotsionaalse seisundi väljendus vaid olla sihitud veenma vastuvõtjat selles, et ta tunneb seda, mida ta omasõnutsi tunneb - hääletoon on tähenduses suhtes emotiivne. Poeetiline funktsioon on justkui loogiline jätk emotiivsele funktsioonile - mitte, et kõik luule oleks ilmtingimata ekspressiivne (emotsioonide väljendamine), vaid, et luule toimib sarnaselt emotiivse funktsiooniga ja, viitega Susanne Langerile, on võimeline lugejas/vastuvõtjas esile kutsuma neid emotsioone, mida autor soovis oma publikus esile kutsuda.

Natuke keerulisem ja võib-olla kogu sellisele skeemitamisele surmav on seos addressaadi ja koodi vahel. Siin vahib vastu probleemirägastik. Mingist tantsimisest rääkimata, siin tuleb vaeva näha, et püstijalu jääda või luid mitte ära murda. Esiteks ei ole lõpuni veenev arutluskäik, et need funktsioonid on seotud krüptianalüütilise mudeli järgi. Siin ei ole lihtsalt selge, kuidas metalingvistiline operatsioon üldse toimib - kas see üldse vajab addressaati. Jakobson näiteks tsiteerib illustratsioone sellest kuidas väike laps iseendaga rääkides sooritab metalingvistilisi operatsioone. St ei ole päris nii, et sõnu määratletakse ainult teiste jaoks - ka enda jaoks võib sõnu määratleda. Punkt selle kasuks, et metalingvistiline operatsioon ei ole ilmtingimata kommunikatiivne (võib olla ka autokommunikatiivne), aga punkt maha krüptanalüütiliselt mudelilt.

Teine, märksa tõsisem, probleem on parema sobivusega teiste funktsioonide vahel. Konkreetselt, kui poeetiline ongi emotiivse jätk (nö metafunktsioon), lähevad konatiivne ja faatiline funktsioon palju paremini paari kui konatiivne ja metalingvistiline. Neil on ühisosa tähelepanu ligitõmbamisel (Appeal): näiteks vokatiiv (kedagi nimepidi kutsumine) võib olla seotud nimetatu tähelepanu tõmbamisega - kas "Rasmus, kas sa üldse kuulad mis ma räägin?" on konatiivne või faatiline? Samuti on kahjuks ka nii, et metalingvistiline ja referentsiaalne lähevad paremini paari - metalingvistiline on tõepoolest referentsiaalse loogiline jätk: metalingvistiline funktsioon viitab keelele endale. Siin on enam-vähem see ummik, kuhu ma kogu selle skeemitamisega välja olen jõudnud. Ehk ühes järgnevas postituses nämmutan emakeeles läbi (Re)considering Roman Jakobson'i lugemismärkmed ja paremini aru, kas sellest ummikust pääseb vigastusteta välja või mitte.

Pisut teistsuguse lähenemise peale tulin hiljuti rõdul varahommikust taevast vahtides. Ma hakkasin mõtlema, kas ei oleks huvitavam kui jaotada see kuusnurk hoopis kaheks külgnevaks, mitte kattuvaks, kolmnurgaks. Alumine on Jakobsoni omas juba antud punktiiriga - addresseerija, kontakt ja addressaat. Ülemine aga kujutab endast midagi uut - kood, kontekst ja sõnum. Siin haakub minu mõte ühe huvitava sada aastat vana artikliga, mida sattusin kevadel lugema. Just samal aastal kui Ngram'i järgi hakkas interaction maad võtma kirjutas keegi Wildon Carr artikli "Intercourse and Interaction" (1923), milles ta seletab - nende jaoks, kes veel ei teadnud ja järgneva sajandi jooksul näivasti ei saanudki teadma - nende sõnade tähendust. Eesti keeles on mõlemad tõlkimise seisukohalt lõputu peavalu allikad, aga siin sobib anda vasteteks läbikäimine ja läbitoimimine. Väga lihtsalt: inimesed saavad läbi käia, aga mitte "läbi toimida" - see tähendaks telepaatiat. "Sotsiaalne interaktsioon" on seetõttu väärtarvitus (misnomer): "interaktsioon" toimub märgi ja objekti vahel.

Sellest johtuvalt olen hiljuti mõelnud murda selle kuusnurga kaheks külgnevaks kolmnurgaks, millest alumine hõlmab läbikäimist ja ülemine läbitoimimist. Nii saab Jakobsoni keelefunktsioonide skeemist mitteverbaalse kommunikatsiooni mudel: alumine kolmnurk (üks loob kontakti teisega) on nö "nulltasand", millel ei saa veel rääkida kommunikatsioonist. Me möödume tänaval inimesest, aga ei ürita edastada mingit teavet, anda mingit märki, kaaskodanikku üldse mingi tõlgendamisega tülitada. See on ebaisikute (nonperson) maailm, milles inimesed mööduvad sinust sulle sõna ütlemata, külge puutumata, pilku heitmata. Mingi elementaarne "kontakt" kahtlemata eksisteerib juba pelgalt samas ruumis viibimisest. Teiste sõnadega, teiste inimeste kaugelt nägemine või neist teadlik olemine on inimsuhtluse nulltasand, mida ei saa veel päris täpselt kommunikatsiooniks nimetada.

Edasi läheb asi natuke naljakaks, natuke isegi Peirceaanlikuks (või triaadiliseks üldisemas tähenduses). Siin ajendab mind põhiliselt segu Thure von Uexkülli (1992) ning Burgoon'i ja Saine' (1978) kolmikeristusest: (1) informatsioon, igasugune märk, mida võib tõlgendada sõnumina mingis laiemas tähenduses - siia kuuluvad tahtmatud aspektid nagu kehakuju, riided, näojooned jne; (2) signifikatsioon, tahtlik märk, mis kutsub ennast tõlgendama - siia kuulub igasugune käitumine, mida võib tõlgendada sõnumina; ja (3) kommunikatsioon, tahtlik märgitoodang, mis mitte ainult ei tähenda midagi, vaid tähendab midagi kellegi jaoks - siia kuuluvad ainult sellised käitumisviisid, mille kavatsus on midagi suhelda, mingit teavet edastada.

Jakobsoni faktoritega neid kooskõlastades ilmneb sõnum informatsioonina - sõnum "ütleb midagi", aga kuna puuduvad kood ja kontekst, ei tähenda midagi ega ürita midagi kommunikeerida. Selline tähendusetu märkide jada mil võib ja võib mitte olla tähendust ilmneb zaum-luules, mis on ka ülim näide Jakobsoni poeetilisele funktsioonile. Selline on ka sodipodi, sikerdamised, igasugused korrastamata tegevused. Kood ilmneb signifikatsioonina - sõnastik on materialiseerunud metalingvistiline funktsioon - puhas intralingvistiline tõlge ilma kontekstita. Kontekst ise viimaks ilmneb kommunikatsioonina. Nüüd võib anda "dünaamilise" seletuse: just nagu kontakt "ühendab" addresseerija ja addressaadi läbikäimist, nii "üheneb" kontekst koodi ja sõnumi läbitoimimises. Nii võiks seda kuusnurka ette kujutada ka ristkülikuga, milles kood ja sõnum, addresseerija ja addressaat on püsivad elemendid, aga kontakt ilmub addresseerija ja addressaadi vahele läbikäimises ning kontekst ilmub koodi ja sõnumi vahele nende läbitoimimises. Nii saab ka "ühine kontekst", mille Jakobson viskas trükimusta nii hoolimatult, uue ja konkreetse tähenduse. Välja näeks ta ehk nii:

Üks asi on selge: minu ekskursioon Jakobsooniasse ei ole kaugeltki veel läbi. Peale tema enda lõputute sügavuste, keeruliste lõbustuste ja huvitavate konarluste asuvad ka Lotmaania ja Peirceaania üsna lähedases naabruses. Jakobsoni ja Peirce'i seosest olen ehk kõige kaugemal, aga Jakobsoni artifice Peirce'i kategooriate põhjal on iseenesest põnev ja oma potentsiaal on ka Jakobsoni "translationismi" läbimõtlemine Peirce'i lõputu semioosi kaudu. Tyleri artikkel sel teemal oli adekvaatne, aga jättis Jakobsoni tõlketeooria juures soovida. Samasse arutellu läheks ka Osimo intrapersonaalne tõlketeooria, mida ma lugemismärkmetes nügasin, sest see ei olnud just kõige paremini kirjutatud artikkel, aga mille seisukohad on iseenesest põnevad - käsitleda mõtlemist intersemiootilise tõlkena tundub loomulikult "ülearune", aga eks selles seisnebki üks kunsti lisaväärtusi, et ta on midagi ebapraktilist. Tema mõttekäigu jätkamine mingi absurdsusenigi oleks iseenesest põnev ettevõtmine.

Käesolev postitus oli peaaegu nagu pihil käimine. Tunnistasin üles oma patu - olen juba aastaid mihkeldanud Jakobsoni keelefunktsioonide skeemiga. Nägin kord unes, kuidas see võiks välja näha, ja olen pentsikut ajuakrobaatikat harrastades üritanud seda endale tänini rahuldavalt ära seletada. Olen seni vältinud selle kujutise jagamist. Paljudes kohtades olen kommenteerinud mõne aspekti kohta, aga üritanud tantsida ümber kuusnurga-skeemi esitamise. (Re)considering Roman Jakobson'i lugedes lõin eriti jõuliselt seda tantsu, kuniks enam ei tundunud mõttekas ka enam enda hõlma ligi hoida seda kujutist. Nagu näha ei ole kõik sammud veel paigas ja esituses esineb veel peatavaid jukerdusi. Võin ainult loota, et sellest saab üks neist lugudest, milles ka eksisammud ja ummikteed on õpetlikud.