- Kull, Salupere jt 2018. Tartu-Moskva koolkond
- Torop 1994. Tartu koolkond kui koolkond
- Kristeva 1994. Juri Lotmanist
Kull, Kalevi; Lindström, Kati; Lotman, Mihhail; Magnus, Riin; Maimets, Kaire; Maran, Time; Moss, Rauno Thomas; Pärli, Ülle; Pärn, Katre; Randviir, Anti; Remm, Tiit; Salupere, Silvi; Sarapik, Virve; Sütiste, Elin; Torop, Peeter; Ventsel, Andreas; Verenitš, Vadim; Väli, Katre 2018. Tartu-Moskva koolkond. In: Salupere, Silvi; Kull, Kalevi (toim.), Semiootika. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 79-97. [ESTER]
Tartu-Moskva koolkonnast (TMK) rääkides tuleks eristada koolkonda kui sõpruskonda, mis oli üsna suletud ja jagas teatud ühiseid moraalseid väärtusi (vastandatus valitsevale ideoloogiale, sisemine opositsioon), ning koolkonna pärandi teadusliku diskursuse kontekstis, kirjeldades selle teoreetilisi lähetealuseid, metodoloogilisi otsinguid ja mõju humanitaarteaduste arengule nii Nõukogude Liidus kui ka maailma mastaabis. (Kull, Salupere jt 2018: 79)
Kaks vaadet koolkonnale: sotsiaalne ja tekstuaalne.
Juri Lotmani sõnutsi oli TMKle omane sisemine teaduslik ühtsus, mitmete erinevate suundade kooseksisteerimine. Koolkonna raames said kokku ja astusid viljakasse dialoogi kaks traditsiooni: Moskva (novaatorlik eelkõige lingvistikas) ja Peterburi-Leningradi kirjandusteaduslik ning ühendavaks lüliks oli tol ajal maailma humanitaarteaduses valitsenud strukturalistlik suund. Koolkonna kujunemisel mängis olulist rolli üldine rahulolematus nõukogude teaduselu konformismi ja tagurlikkusega, uute meetodite otsing, soov näidata, et ka humanitaarteadused võivad olla objektiivsed, läheneda täppisteadustele (mis oli strukturalismi lipukiri). (Kull, Salupere jt 2018: 79)
Ühtsus mitmekesisuses. Keel ja kirjandus kui põhilised uurimisvaldkonnad. Nõukogude Liidule vastandumine, näib, on samuti kahetine: ideoloogiline ja teaduslik.
Inimkultuuri võib määratleda läbi selle aluseks olevate märgisüsteemide arengu.(Kull, Salupere jt 2018: 79)
Esimesel (eelinimlikul, loomadega ühisel) etapil kasutati pärilikul teel omandatud märgisüsteeme. Teisel etapil hakkas inimkond looma uusi märgisüsteeme, mida omandati õppides ja mis arenesid mitme põlvkonna vältel (loomulikud keeled jms). Kolmandal etapil oli inimkond suuteline teaduslikult looma üksikuid juhuslikke märgisüsteeme (leiutama uusi tähestikke, arendama teadust, lõpuks, looma arvutiprogramme jne). Neljas etapp algab kõikide mõeldavate märgisüsteemide üldteooria - semiootikaga.
Nõukogude Liidus on selle etapi algusdaatumiks märgisüsteemide strukturaalse uurimise sümpoosion detsembris 1962. (Kolmogorov 1997: 223)
Loomulik keel, verbaalne keel, tehiskeel, metakeel. Viimases etapis saab märgisüsteemide teooria ise inimkultuuri arengu osaks?
Nii näiteks oli Vjatšeslav Ivanovil, Vladimir Toporovil kui ka Aleksandr Žolkovskil probleeme nõukogude võimudega, nad kaotasid ajutiselt töökoha või ei saanud pideval tteadusega tegeleda. Lotman oli KGB jälgimise all, Boriss Gasparov oli sunnitud emigreeruma 1980. aastal. Ka Linnart Mäll oli tuntud oma nõukogude- ja venevastaste väljaütlemiste poolest. Moskva orientalistid, kes olid vaimustuses tema erialasest raamatukogust ja eruditsioonist, ei lasknud ennast sellest häirida. (Kull, Salupere jt 2018: 79)
Siia võib lisada Töid Märgisüsteemide Alalt tsenseerimine; Torop kirjutas 1998. aastal uuesti alustatud seeria esimese numbri sissejuhatuses vist, kuidas mingi tiraaž läks kaduma.
Moskva lingvistide jaoks olid olulised nii Moskva lingvistilise ringi (1915-1924) kui ka selle mõjuväljas tekkinud Praha lingvistilise ringi traditsioonid (mõlema ringi asutajaliikmeks oli Roman Jakobson). (Kull, Salupere jt 2018: 80)
Oma jope.
Petrogradis sündinuna ja Leningradis õppinuna on Juri Lotman pidanud koolkonna ja eriti Tartu-poolsete osaliste jaoks tähtsaks paljude liikmete isiklikku seotust selle linna kirjandusteadusega. Formalistide kõrval oli koolkonna kujunemises oluline koht ka formalismist sõltumatutel Vladimir Proppil ja Viktor Žirmunskil, aga ka Grigori Gukovskil, Olga Freidenbergil ning hiljem Mihhail Bahtinil. Loomulikult mõjutasid koolkonna kujunemist Peirce'i, Morrise ja Saussure'i tööd ning olemasolev mittelingvistiline semiootiline traditsioon, eriti Pavel Florenski, Lev Võgotski ja Sergei Eisensteini tööd. (Kull, Salupere jt 2018: 80)
Neist viiest tean ainult kahe kohta midagi konkreetset.
Esimene Käärikul toimunud suvekooli (1964) tutvustuses rõhutab Lotman, et tegemist oli kooli, mitte teaduskonvelentsiga: osalejad teadvustavad endale neid haarava teaduse (semiootika) noorust ja eesmärgiks on tutvustada oma töid, vahetada arvamusi, mitte niivõrd õpetada kui õppida. Juba esimesel kokkusaamisel otsustati käsitleda just semiootika lingvistikaväliseid küsimusi, et minna välja traditsioonilisest raamistikust ja määratleda täpsemalt strukturaalse lingvistika võimalused/võimetused humanitaarteadustes laiemalt. Vladimir Toporov viitab kahele teineteist tasakaalustavale joonele, mis iseloomustavad koolkonna meetodit: "teoreetilise mõtte lennukus" ja "peaaegu maniakaalne kirg järgida valitud meetodit äärmise täpsuse ja teadusliku rangusega". Kahtlemata iseloomustab Toporovi (ja moskvalasi üldiselt) just see viimane, lennukus oli rohkem Tartu poole pärusmaa. (Kull, Salupere jt 2018: 80)
Erinevus aimatavasti selles, kas lähed teaduslikule viibimisele andma või võtma. Kui kõik aina annavad, siis ei pruugi keegi midagi kaasa võtta; kui kõik aina võtavad, tekib süntees. Need lingvistikavälised küsimused on tuttavad - nt Jakobsoni keelefunktsioonide skeemi rakendamine käitumisele, mis oli 1962. aasta teesides (kui ei eksi siis Volotskaja jt). Kas lennukas rangus või range lennukus?
Moskva seminarid ja Tartu konverentsid olid osalejate jaoks olulised mitte niivõrd oma töö sisu ja tulemuste tõttu kui selle erilise žanri pärast - vaba diskussioon ja üldine "kultuurne" atmosfäär (nagu Pjatogorski ütles: suhteliselt kõrge "kultuurimahutavus"). Koolkonna interdistsiplinaarne hoiak semiootika ja kirjandus- ning kultuuriloo seoste suhtes manifesteerus Lotmani initsiatiivil kirjutatud kollektiivses tekstis "Kultuurisemiootika teesid" (1973, vt Lotman jt 2013), mis on üks kultuurisemiootika ametlikku sündi tähistavaid tekste. (Kull, Salupere jt 2018: 80)
Natuke teistmoodi õhustik on küll semiootika suvekoolidel kui muudel teaduskonverentsidel (ka semiootilistel). Täpselt ei oska näppu peale panna mis see on.
TMK ajaliste piiride määratlemisel eristub selgelt esimene periood - neli esimest suvekooli ja "talvekool" aastatel 1964 kuni 1974, mida iseloomustab püsiv osalejaskond, regulaarsed kokkusaamised ja tuumakad kogumikud. Talvekooli aastaga (1974) seostub ka ühe püsiosaleja Isak Revzini surm ja Pjatigorski emigreerumine, mis Grigori Lesskise jaoks "justkui sümboliseerisid Kääriku lõppu, terve ajastu lõppu, "žanri kriisi" (Lesskis 1994: 317). Mitmetes teatmikes on kogu koolkonna tegevus paigutatudki sellesse ajaliselt kitsamasse raamistikku - 1960ndad [|] ja 70ndad aastad. Tõepoolest, 1980ndate alguses kogunesid semiootika kohale pilved nii Nõukogude Liidus tervikuna kui ka Tartus. Osa aktiivseid osalejaid oli surnud (Pjotr Bogatõrjov 1971, Isaak Revzin 1974), mitmed emigreerusid (Dmitri Segal 1973, Alexsandr Pjatigorski ja Boriss Ogibenin 1974, Aleksandr Sörkin 1977, Aleksandr Žolkovski ja Juri Štšeglov 1979, Boriss Gasparov 1980. Teine lõputähis on aasta 1986 (viimane suvekool). Ja veel üks lõpp - Juri Lotmani surm 1993. Juri Lotman oli koolkonna hingeks ja kooshoidvaks jõuks, sest institutsionaalselt koolkonda ei eksisteerinud, oli nn "nähtamatu kolledž". Kui 1960ndatel aastatel soodustas vähene sotsiaalne institutsionaliseeritus vaba teaduslikku ja inimlikku suhtlemist, siis hiljem hakkas see koolkond arengut takistama. Tulemuseks oli TMK muutumine juba 1970ndate lõpust Lotmani koolkonnaks, sest koolkonna saatus hakkas paratamatult sõltuma peamiselt ühe inimese energiast, tervisest ja töövõimest. (Kull, Salupere jt 2018: 80-81)
Emigrantide nimekiri üllatavalt pikk. Lotmani publikatsioonide nimekirja vaadates ütleks, et ta oli samas ka paras tööloom.
Koolkonna hääbumisel olid nii välised kui ka sisemised põhjused. Välised - semiootika põlu alla sattumine, tsensuuri tugevnemine, liikmete sunnitud emigreerumine. Järjest raskem oli Tartus kogumikke välja anda, piirati nii mahtu kui ka tiraaže. Sisemistest põhjustest on oluline üldine strukturalismivaimustuse raugemine, metodoloogia kriis, mis sai alguse juba 1970ndatel. Koolkonna liikmed pettusid võimaluses luua mingi globaalne ühtne metakeel, kultuuri terminoloogiline sõnastik. Tajuti selle ülesande utoopilisust ning sisuliselt vaid Juri Lotman püüdis luua mingit ühtsust, minnes üle uuele, organismilisele kultuurikäsitlusele. Samas teised koolkonna liikmed (täielikus vastavuses Lotmani teesiga) hakkasid süvendama eripärasid. (Kull, Salupere jt 2018: 81)
Mul ei ole veel õnnestunud nii kaugele jõuda, et strukturalismivaimustus raugeks. Ikka veel alles koidab ja koidab. Üldmulje jääb siin, et Lotman oli ainus, kes püüdles üldsemiootika poole. Organismiline - organicism.
"Niipea kui kaks monaadi astuvad omavahel ühendusse ja moodustavad ühtse semiootilise mehhanismi, lähevad nad vastastikuse neutraalsuse seisundist üle teineteisetäiendavuse, struktuurse antonüümia seisundisse ning hakkavad süvendama omaenese eripära ja vastastikust kontrastsusest" (Lotman 1999a: 44-45)(Kull, Salupere jt 2018: 81)
Järjekordne meeldetuletus, et peaks monadoloogiaga tutvust tegema. Pärast Locke'i oleks loogiline ka.
Suvekooli korralduslike küsimustega tegeles aktiivselt Juri Lotman, kel oli olemas tugev toetaja Tartu ülikooli tollase rektori Feodor Klementi näol. Lotmani nägemus tulevasest üritusest on esitatud kirjas Vjatšeslav Ivanovile 31. jaanuaril 1964: "Enne sümpoosioni võiks (ja tulebki) kavandada esialgne temaatika ja arutlusele tulevate küsimuste ring. (Ma tahan, et see ei oleks üle koormatud "plaaniliste" töödega, et ei oleks tavaliste konverentside hullumeelset sagimist, vaid oleks aega vestlusteks vabal teemal ja koguni jalutuskäikude ajal. Selleks on ka koht välja valitud - mitte Tartu, vaid metsas, järve ääres. Ja kõige tähtsam, et ei oleks kõrvalisi isikuid ja saaks [|] rääkida "Hamburgi skoori" järgi.)" On juba ka esialgne nimetus "Semiootika suvekool (ekstralingvistilised märgisüsteemid)". (Kull, Salupere jt 2018: 82-83)
Kui mõni semiootika suvekool veel Käärikul peaks toimuma tuleb endal ka kindlasti minna jalutuskäigule ümber järve.
Pikkadel jalutuskäikudel Juri Lotmaniga oli üheks põhiteemaks semiootika suvekoolid, millele oli vaja sobilikku nimetust. Selleks ajaks oli sõna "semiootika" juba põlu alla langenud ja oleks võimulolijaid ainult ärritanud. Kuid juba oli ilmunud Aleksandr Zaliznjaki, Vjatšeslav Ivanovi ja Vladimir Toporovi ühisartikkel "Mõningatest modelleerivate semiootiliste süsteemide strukturaal-tüpoloogilise uurimise võimalustest" (1962) ning "Modelleerivad semiootilised süsteemid" oli ka semiootika sümpoosioniks välja lastud teesikogumiku ühe osa pealkiri. Sellest lähtuvalt pakkus Uspenski välja nimetuse "Sekundaarsete modelleerivate süsteemide suvekool". Uspenski ise meenutab: "Sellel pealkirjal olid minu jaoks järgmised olulised väärtused: 1) kõlab väga teaduslikult; 2) täiesti mõistetamatu; 3) hädavajaduse korral on võimalik seda ikkagi selgitada: primaarsed, tegelikkust modelleerivad süsteemid on loomulikud keeled ja kõik teised, nendele rajatud, on sekundaarsed. [...] Ma ei varjanud Lotmani eest oma ettepaneku meelelahutuslik-ulakat iseloomu, sellegipoolest haaras ta minu üllatuseks sellest otsekohe kinni. Ta seletas mulle, et mõistetamatus ei ole paroodia, nagu ma ekslikult arvan, vaid on kõrge teaduse tunnus" (V. Uspenski 2010: 403-405). (Kull, Salupere jt 2018: 83)
Märkasin, et 1962. sümpoosioni teeside ülevaates on kaks seotud teemat: "5) modelleerivad semiootilised süsteemid (strkuturaalne müüdi, kultuuri, psühholoogia analüüs); 6) kunst kui modelleeriv süsteem" (samas, 82).
Seda erilist atmosfääri, mis suvekoolides valitses, on mitmed osalejad oma mälestustes kirjeldanud. Vladimir Uspenski (kes ise osales ainult esimeses) arvates olid suvekooli eripäradeks:(Kull, Salupere jt 2018: 84)
- Isoleeritus. Jalutuskäigud metsas, suplus järves, mille kaldal oli (Soome presidendi Kekkoneni külaskäigu puhuks ehitatud) saun kolmele, maksimaalselt neljale inimesel.
- Demokratism. Kõik elavad kasarmutingimustes, neljalistes tubades, kus on kahekordsed narid. Kõik olid võrdsed nii söögilauas kui ka auditooriumis.
- Kõrgendatud meeleolu. Valitseb eriline õhkkond, igaüks võib oma mõtteid vabalt väljendada.
- Juri Lotmani innustav kohalolek. Lotman on selle orkestri häälestaja, dirigent ja esimene viiul, kes jälgis intellektuaalse lati kõrgust ning demokraatlikku rituaali. (V. Uspenski 1995: 108)
Vähemalt järves suplemise tingimus sai mul täidetud.
Teine suvekool toimus, nagu planeeritud, kahe aasta pärast, 16.-26. augustil 1966. Seekord oli kohal ka Roman Jakobson USAst, mis oli nõukogude aja tingimustes täiesti erakordne sündmus. Jakobson pidas ettekande, jagas õhtul kaminasaalis oma mälestusi Praha lingvistilisest ringist ja lahkus juba järgmisel päeval. (Kull, Salupere jt 2018: 84)
Kui õigesti mäletan, siis oli asi selles, et ta liikus konverentsilt konverentsile praktiliselt ilma peatuseta. Ettekande tegi luuleanalüüsist, mis on talle tüüpiline. Lotman tahtis teda ka teeside kaasautoriks, aga see kukkus läbi. See-eest mainib Jakobson oma kirjutistes mitmes kohas soodsas valguses kultuurisemiootika edenemist nõukogude liidus.
1951. aastal lõpetas Ivanov Moskva riikliku ülikooli filoloogiateaduskonna ja juba 1955 anti talle doktorikraad kandidaaditöö eest heti kiilkirja seostest teiste indoeuroopa keeltega. Kraadi ei kinnitatud, kuna üleliidulises atestatsioonikomisjonis "kadus" dissertatsioon ära. Uuesti kaitses ta doktorikraadi aastal 1978 balti ja slaavi tegusõna kohta. 1956-1958 juhendas ta matemaatilise lingvistika seminari Moskva riiklikus ülikoolis, kust ta vallandati Boriss Pasternaki romaani Doktor Živago ja Roman Jakobsoni vaadete toetamise eest. (Kull, Salupere jt 2018: 86)
Daamid ja härrad, Nõukogude Liidu teadus.
Just Ivanovi entsüklopeedilised teadmised olemasolevast välismaisest semiootikakirjandusest (nõukogude ajal oli ligipääs välismaailma teadusajakirjadele ja raamatutele väga piiratud) võimaldasid TMK liikmetel olla kursis ka mujal maailmas toimuvaga. (Kull, Salupere jt 2018: 86)
Muljetavaldav.
Tema [Aleksandr Pjatigorski] artiklid ilmusid pidevalt sarjas Töid märgisüsteemide alalt. Enamik neist olid kirjutatud budoloogilistel teemadel, kuid Pjatigorskil oli selge nägemus ka semiootika olemusest, mis on väljendatud tema viimases Tartus avaldatud artiklis "Mõningatest semiootika teoreetilistest eeldustest" (eesti keeles Pjatigorski 2010), kus ta esitas semiootikat kui teatud elementaarset fenomenoloogiat. Juri Lotmanile meeldis artikkel väga, kuid nii talle kui ka teistele koolkonna liikmetele jäi see nägemus võõraks ja võimalik et ka lihtsalt arusaamatuks. Arvatavasti oli see Pjatigorski vaadete erilisus ka põhjuseks, miks Lotmani palvel juba enne aastat 1970 kirjutatud mahukas artikkel kultuuridevahelise kommunikatsiooni probleemidest jäi tol ajal ilmumata ja leidis koha alles raamatu "Sümbol ja teadvus" II peatüki lisana ("Arutlus kultuuridevahelise kommunikatsiooni probleemide üle: keel, teadmine ja mõistmine"). (Kull, Salupere jt 2018: 88)
Pjatigorski, Aleksandr (2010). Mõningatest semiootika teoreetilistest eeldustest. Acta Semiotica Estica VII: 307−309.
Toporovi teaduslik pärand on muljetavaldav (1500 teadustööd) nii oma haardelt kui ka sügavuselt, tema tekstides võib leida viiteid pea kõigis indoeuroopa keeltes ning joonealused märkused on tavaliselt sama mahuga kui artikkel ise. Toporov on kirjutanud fundamentaalseid uurimusi keeleteaduse, mütoloogia ja religiooni, folkloori, tekstiteooria, võrdleva kirjandusteaduse ja semiootika vallast. Tsensuuri tõttu ei olnud paljusid artikleid võimalik avaldada nende kirjutamise ajal (eriti religiooni puudutavaid), kuid Toporovi see ei heidutanud, ta kirjutas teaduse tarbeks ja ausalt. Toporovi kohta räägiti, et tal oli voodi all kohver käsikirjadega, kust tal oli alati võtta mõni valmis tekst, ükskõik mis teemal. (Kull, Salupere jt 2018: 89)
Hullumeelsete tööloomade punt.
Eraldi tuleb välja tuua Juri Lotmaniga kahasse kirjutatud artiklid (kokku seitse), mis kõik on TMK teaduspärandis silmapaistval kohal. Neist üks, "Müüt - nimi - kultuur" (1973), mis sisaldab väga olulisi teoreetilisi seisukohti kultuuri arengust ja funktsioneerimisest, on kõige tõlgitum TMK artikkel üldse. Olulised on ka koostööartiklid "Kultuuri semiootilisest mehhanismist" (1971) ja "Duaalsete mudelite rollist vene kultuuri dünaamikas (XVIII sajandi lõpuni)" (1977). Eesti keeles on ilmunud tema mahukas artiklikogumik "Vene kultuuri jõujooni" (2012). (Kull, Salupere jt 2018: 90)
SSS'i viitebibliograafias on "Müüt-nimi-kultuur" praeguse seisuga Lotmani nimistus 10. kohal, "Duaalsete mudelite rollist..." 8. kohal ja "Kultuuri semiootilisest mehhanismist" 7. kohal. St Boris Uspenskiga kahasse kirjutatud artiklid on ka ühed enim-viidatud tekstid Lotmani pärandis.
Ivanovki jaoks on semiootika objektiks kõik kolm Popperi maailma: esimene arhetüüpiliste sümbolite, mille abil kirjeldatakse objekte, vaatepunktist; teine kui semiootiliste tekstide kogum; kolmas kui tulevaste semiootiliste tekstide võimalus. Iga sisukas tekst on kolmanda maailma objekti realisatsiooniks teises maailmas."Semiootika objektideks on ka matemaatika tekstid ja seetõttu ei eelda teaduste hierarhia semiootika allutatust mingile teisele distsipliinile." (Ivanov 1987: 5)(Kull, Salupere jt 2018: 93)
Koopia, ektüüp ja arhetüüp.
Torop, Peeter 1994. Tartu koolkond kui koolkond. Keel ja Kirjandus 10: 579-591.
Algusest peale sõltus Lotmani ühendav jõud ausatest, tarkadest ja truudest inimestest tema ümber. See ei olnud alandlike kaaskodanlaste summ, vaid väga kirev, kuid kollegiaalne ja dialoogialdis kooslus, mida iseloomustas vastastikune sallivus ja lugupidamine. Lotmani kolleegidele ja õpilastele jäi muidugi kohustus tegelda Lotmani pärandi uurimise ja vahendamisega. (Torop 1994: 579)
Vägagi tuttav kirjeldus. Pärandi uurimise ja arendamise kohustus langeb ka mulle.
Juba koolkonna veerandsajas juubel näitas, et surmale tuleb mõelda kogu aeg ja ellujäämise nimel tuleb teaduses areneda lõputult. Üheks väljapääsuks tundus juba Lotmani eluajal keelepiiride laiendamine, "Semiootika" sarja muutmine mitmekeelseks. Kuid see ei ole ainuvõimalik väljapääs. Tähtsam on muutumise vajadus. 1981. aasta novembris formuleeris Lotman mulle Tartu koolkonna ehk olulisima ontoloogilise tunnuse: "Tartu koolkond on olemas kui sisemine teaduslik ühtsus, kui mitmete erinevate suundade kooseksisteerimine." (Torop 1994: 579)
Hiljuti lugesin kellegi filosoofi kohta, kes käskis kogu aeg surmale mõelda. Hetkel ei meenu kes see oli. Heterogeensusele taotlemine on igati kohale ja omane.
Lotman oleks tahtnud näha oma nooremates kolleegides rohkem auahnust. Ja praegu tundub, et Lotman mõistis juba siis, et temata ei saa "Semiootikat" endisel kujul jätkata. Järelikult peaksid koolkonna praegused tartlastest esindajad mõtlema oma väljaannetele, oma uurimissuundade institutsionaliseerimisele, Tartu koolkonna jätkamisele uues vaimus (esimesed katsed selles suunas on juba ka tehtud). See oleks kõige lotmanlikum lahendus. (Torop 1994: 579)
Mina võin "mitteverbaalse suhtlemise semiootika" kursuse moodustamisest ainult unistada. Need institutsionaliseeritud suunad osutusid põhiliselt bio- ja sotsiosemiootikaks.
Tuletagem meelde kas või Lotmani saatesõna kateedri väljaannete sisuregistritele, mille lõpus ta väljendas lootust, et "[...] Tartu-Moskva semiootikakoolkonna teaduslikud võimalused ei ole veel ammendatud ja et ta on veel võimeline looma ideid, mis oleksid ootamatud nii selle suuna vastastele kui ka pooldajatele endile". (Torop 1994: 579)
Plahvatuslikke ideid!
Omal ajal oli Lotman aktiivselt selle vastu, et kogu humanitaarsemiootikat siduda vene vormikoolkonna traditsioonidega. Petrogradis sündinuna ja Leningradis õppinuna on ta Tartu koolkonna jaoks pidanud tähtsaks paljude liikmete isiklikku seotust selle linna kirjandusteadusega, kusjuures formalistide kõrval oleks oluline koht formalismist sõltumatutel V. Proppil ja V. Žirmunskil, aga ka G. Gukovskil, O. Freidenbergil ja vähemal määral ka M. Bahtinil. (Torop 1994: 580)
"Humanitaarsemiootika" kõlab hästi - vastandatud biosemiootikale? Hõlmab kultuuri- ja sotsiosemiootikat? Need nimed jõudsid ka õpikusse (ülal).
Alates "Semiootika" teisest kogumikust hakkab ilmuma rubriik, "[...] mis toimetuse arvates peaks olema püsiv, kohustuslik kõigi järgnevate kogumite jaoks [...]" ja mille eesmärgiks oleks avaldada "[...] bibliograafilisi ülevaateid ja eriti strukturalismi kui teadusliku suuna ajaloolisi uuri valgustavaid artikleid". selle rubriigi põhisisuks kujunes rariteetsete, unustatud-mahavaigitud või mingil põhjusel käsikirja jäänud materjalide publitseerimine. Nii hakkasid kogumike lugejate jaoks Tartu koolkonnaga assotsieeruma järgmised, hoopis hiljem üldtuntuks saanud nimed (nende tööde ilmumise järjekorras): P. Florenski, B. Jarho, B. Eichenbaum, A. Selištšev, B. Tomaševski, O. Freidenberg, S. Bernštein, J. Mukařovsky, A. Ljubištšev. (Üheksandast kogumikust alates ei leia seda rubriiki küll enam igast hilisemast kogumikust.) Seda loetelu sobivad täiendama teadlased, kellele on pühendatud vastav "Semiootika" kogumik: J. Tõnjanov (4), V. Propp, (5), M. Bahtin (6), P. Bogatõrjov (7), D. Lihhatšov (8). (Torop 1994: 580)
Veel üks nimekiri mõtlejatest, keda tuleks endal ka lähemalt vaadata.
Vt.: E. A. Meletinski, D. M. Segal, Structuralism and semiotics in the USSR. "Diogenes" 1971, 73. kd, lk. 88-125; D. M. Segal, Aspects of structuralism in Soviet philology. Tel-Aviv University, 1974; vt. ka üht esimestest retsensioonidest n.-ö. omade sulest: O. G. Revzina, The Fourth Summer School on Secondary Modeling Systems (Tartu, 17-24 August, 1970). "Semiotica" 1972, 6. kd., nr. 3, lk. 222-243; B. Oguibenine, Linguistic models of culture in Russian semiotics: A retrospective view. "A Journal for Descriptive Poetics and Theory of Literature" 1979, nr. 4, lk. 91-118. (Torop 1994: 580)
Hea kraam
Teoreetilistest mõjutustest tähtsam oli eksootiline materjal, mida uuriti. On ju suur osa Tartu koolkonna teooriatest loodud ad hoc, konkreetse materjali uudsete analüüsivõimaluste loomiseks. Seetõttu olid raskustes nii hea- kui ka pahatahtlikud kriitikud. (Torop 1994: 581)
Püss mis iseennast tulistamise ajal konstrueerib.
Tartu koolkonnal ei ole ühtset metodoloogilist doktriini, kuigi "Semiootika" esimene köide - J. Lotmani "Loenguid strukturaalpoeetikast" (1964) - sarja ainsa autorimonograafiana seda endas kätkeb. See ei ole ortodoksne raamat, küll aga on ta ortodoksse semiootiku J. Levini sõnade järgi koolkonna "ainsa semiootilise utopisti" kirjutatud raamat. (Torop 1994: 582)
Tuleks too teos lõpuks käsile võtta. Tundub tõesti loogiline, et "Semiootika" esimeses köites võiks olla kogu järgnevat teadustööd mingis mõttes raamistav arutelu.
Tegemist ei olnud ainult lugupidamisega esindusliku tuumiku vastu, kelle tööde põhjal on kõige lihtsam saada ettekujutus "uurimistöö eesliinist". Iga autori individuaalse stiili ja isikliku arvamuse tunnustamine kujunes ka järgmiste kogumike põhimõtteks. Lotman ise on meenutustes väitnud: "[...] käis võitlus selle nimel, et teaduse ühtsus ei hävitaks individuaalsust"; "[...] kultuuri osana peab teadus säilitama individuaalsuse." (Torop 1994: 583)
Hea lisandus, sest kultuurisemiootika teeside punktist, kus nimetatakse teaduse ja kultuuri suhet, seda küll välja ei saa vist lugeda.
Kuid kontseptsiooni seisukohast on oluline meeles pidada, et Tartu koolkonnaga haakub veel üks sündmus teaduses. 1962. aasta konverentsi ettekannete põhjal ilmus Tartus 1964. aastal esimene Bloki kogumik. See oli empiirilise suunitlusega ja samuti autorite individuaalsust säilitav väljaanne, mida jätkas soliidne sari. Kui Lotmani toimetatud "Semiootikad" taastasid teadusliku traditsiooni ühtsuse ja pidevuse, siis Zara Mintsi toimetatud Bloki kogumikud rehabiliteerisid ühe põlu all olnud uurimisobjekti - A. Bloki ja sümbolismi. Need kaks sarja täiendasid loomuldasa teineteist. Semiootikakogumikud peegeldasid erilaadsete objektide semiootilise uurimise võimalusi, Bloki kogumikud näitasid üht objekti erinevate analüüsimeetodite valguses. See oli ülimalt sümboolne täiendussuhe. (Torop 1994: 583)
Huvitav, aga kahjuks keelebarjääri taga.
Tartu koolkonna parimad esindajad võisid endale lubada teoreetilist julgust materjali sügava tundmise tõttu. Materjali tundmine oli meetodi tundmisest olulisem. Seetõttu mõjuvad nii kontrastselt imiteerivad tööd, kus autorid on läinud moe ohvritena või isegi semiootikast siiralt huvitatutena uurimisobjekti lihtsustamise teed kuni primitiviseerimiseni välja. Kukukaks näiteks võiksid olla rohked ühe teksti (tavaliselt luuletuse) analüüsid, kus on selgelt näha erinevus immanentse strukturalismi (uurija loobumine tekstivälisest seosest on seotud materjali halva tundmisega) ja semiootilis-strukturalistliku lähenemisviisi vahel (immanentsus on peaaegu alati kontekstuaalne, tähendab teada olevast vaikimist). (Torop 1994: 584)
"Immanentsus" on Jakobsoni puhul sõelale jäänud mõiste, aga omast arunatukesest oleksin arvanud, et see tähendab just vastupidist tendentsi - vaadelda luuletust ainult sellisena nagu ta on.
Hermeetilisena tundub koolkond neile, kes püüavad "Semiootikate" metakeelelise kirevuse taga näha erilist "võõrastele" mõistetamatut "tartu žargooni". (Torop 1994: 584)
See "tartu žargoon" on niivõrd äratuntav, et mõnikord pilatakse Tartu semiootikuid sõnadega "metakeel" ja "enesekirjeldus".
Metakeeleline tõlgitavus oli Tartu koolkonnas vastastikuse arusaamise loomulik tingimus, kuid metodoloogilise ja metakeelelise diktaadi puudumine ühelt poolt ja semiootika areng maailmas teiselt poolt lõid vajaduse teadvustada semiootika arengus kaht põhitendentsi. Esimene on seotud metakeele täpsustamisega, täppismodelleerimise poole pürgimisega, teine aga huviga reaalsete tekstide vastu. Esimene tendents realiseerub Lotmani arvates metasemiootikas, teine kultuurisemiootikas. (Torop 1994: 584)
Mina kaldun nähtavasti metasemiootika poole.
Selleks ajaks olid Tartu koolkonnas toimunud arengunihked, mida [|] kõige ilmekamalt väljendab Lotmani enda areng. Lotman oli juba läbi teinud evolutsiooni teksti kui keele manifestatsiooni mõistmisest teksti kui keelegenereerija mõistmiseni. Lotmani raamatu "Loenguid strukturaalpoeetikast" põhimõte seisneb selles, et igal kunstiliigil on oma keel ja näiteks loomulikus keeles jäädvustatud ilukirjanduslik tekst omandab tähenduse tänu autori erilisele suhtumisele loomulikku keelde, mistõttu teksti mõtestamine sõnade sõnastikuvastete tasandil võib osutuda teksti moonutamiseks. See tähendab, et loomulikust keelest saab ilukirjanduslikus tekstis kõrgema astme keel - sekundaarne modelleeriv süsteem. (Torop 1994: 584-585)
Üllatavalt selgeltmõistetav seletus sekundaarsetele modelleerivatele süsteemidele. Umbes nagu topeltkeelestamine - sõnakunst ei kasuta keelt nagu seda argielus kasutatakse, vaid erilisel, kunstlikul, viisil.
Sellest tuleneb Lotmani mõte, et keele tasandil erinevate denotaatidega sõnad võivad teksti tasandil omandada ühise denotaadi. Sellest tuleneb omakorda järeldus, et "[...] sisu probleem on alati rekodeerimise probleem". Hollandi juustul ja varjaagi kilbil on erinevad denotaadid, kuid Lermontovi poeemis "Saška" tähistavad mõlemad kuud. Nende ühine mõtestamine on lisaks Lermontovi tekstile võimalik veel teiseski sekundaarses modelleerivas süsteemis romantilise sõnakasutuse ja kirjandusloome tasandil, mis omakorda võimaldab näha nende kahe sõnapaari paroodilist seost. (Torop 1994: 858)
Näitlikustab seda kuulsat ekvivalentsuse projitseerimist süntagmaataliselt tasandilt paradigmaatilisele vms. Maakeeli öeldes, sõnad mis sõnastiku järgi ei tähenda sama, võivad (kunsti)tekstis osutada samale asjale, saada justkui tehislikult sünonüümseteks.
Tulebki välja, et ammendav analüüs on võimalik kolme tasandi kõrvutaval vaatlemisel. Nagu semiootikas uuritakse eraldi semantikat ehk märkide tähendust, süntaktikat ehk seoseid märkide vahel ja pragmaatikat ehk seoseid märkide ja nende kasutajate vahel, nii on ternaarne ka Lotmani tekstiuurimise programm. Teksti saab uurida ja ka defineerida ainult tekstisiseste ja tekstiväliste seoste suhestamise kaudu. Vastavalt tuleb eristada subtekstilisi (üldkeelelisi) tähendusi, tekstilisi tähendusi ja tekstide funktsioone kultuuri süsteemis. Ka kultuuri mõtestamine kulgeb kolme tasandit kirjeldades. Need on: subtekstiliste sõnumite, kultuuri kui tekstide süsteemi ja kultuuri kui tekste teenindavate funktsioonide kogumi kirjeldamine. (Torop 1994: 858)
Oioi, seda tuleb küll tõlgendada. Testide funktsioonid kultuuri süsteemis vastavad teksti "kultuurilisele funktsioonile?" Kahtlustan, et siia tuleb küll tagasi pöörduda.
Loogilise ja mütoloogilise binaarsusest tuleneb ka väide, et enamik reaalseid semiootilisi süsteeme võngub keele kahe mudeli - staatilise ja dünaamilise mudeli vahel, lähenedes kord ühele, kord teisele. Staatika ja loogika alguseks on primaarne informatsioon, dünaamika ja mütoloogia aluseks aga sekundaarne informatsioon. Need kaks poolust loovad pingevälja, milles arenebki ühtne ja keeruline tervikstruktuur. (Torop 1994: 585)
Noneh, hea näide "tartu žargoonist". Justkui ei ütle mitte midagi selline kokkuvõte. "The dynamic model of a semiotic system" (Semiotica, 1977).
Eeldatav on ka kultuuri ja inimteadvuse samalaadsus; see lubab Lotmanil nimetada kultuuri üleindividuaalseks (impersonaalseks - Toim.) intellektiks, mis täiendab inimese individuaalset teadvust ja korvab selle puudusi. (Torop 1994: 586)
Isomorfism.
Sellele vundamendile toetub ka semiosfääri kui suletud abstraktse ruumi määratlemine. Vaid semiosfääris "[...] saab võimalikuks kommunikatsiooniprotsesside realiseerumine ja uue informatsiooni produtseerimine". Semiosfääri ei saa mõista lahus aju funktsioneerimisest. "Kuna semiosfääri kõik tasandid - inimese isiksusest või eraldi võetud tekstist kuni globaalsete semiootiliste ühendusteni - kujutavad endist justkui üksteise sisse paigutatud semiosfääre, siis on neist igaüks (kui semiosfääri osa) samaaegselt dialoogis osaleja ja dialoogi ruum (kui terve semiosfäär); igaüks neist ilmutab vasem- ja parempoolsuse omadusi ning lülitab endasse madalamal tasandil vasem- ja parempoolseid struktuure." (Torop 1994: 586)
Semiosfääri paradoksaalsus, et ta on samaaegselt osa ja tervik, osa iseenda tervikust. Inimene on semiosfäär, kultuur on semiosfäär, ja mõlemad on erineva tasandiga semiosfäärid semiosfääri sees.
Teiselt poolt kandub Lotmani huvi teksti struktuurilt ja pragmaatikalt kommunikatsiooni võimalikule maailmale. Ta võtab kasutusele suhtlemise mõiste ja väidab: "Vormeli "tarbija dešifreerib teksti" asemel on võimalik hoopis täpsem: "tarbija suhtleb tekstiga"." Suhtlemise lähtekohaks on järgmised protsessid: suhtlemine adressandi ja adressaadiga, auditooriumi ja kultuuritraditsiooni vahel; lugeja suhtlemine iseendaga; lugeja suhtlemine tekstiga; suhtlemine teksti ja kultuurikonteksti vahel. (Torop 1994: 586)
Lotmani nö kommunikatsioonimudel, mida skematiseerisin siin.
Globaalsemiootika huvitub seaduspäraselt sünergeetikast, keeruliste semiootiliste süsteemide tasakaalust ja selle häiritusest ("kaootilise dünaamikani" välja). See puudutab süžeede ruumi mingi ajastu kunstilises mõtlemises, kus iga uus tekst kerkib esile kui "võimatus", sisenedes samaaegselt sellesse ruumi ja seda muutes. See tähendab, et uus ja juhuslik nähtus mingis süsteemis võib kaasa tuua muutusi süsteemi funktsioneerimises. See käib ka tehnilise progressi ilmingute kohta, millega seotud muutused ümbritsevas esemelises maailmas võivad hakata mõjutama kultuuri tajumist tervenisti. (Torop 1994: 587)
See on juba samm edasi lihtsast "permanentsest dünaamilisest sünkrooniast". Siin on PDS segatud dominandi ja allutamise mõistega: uus dominant muudab tervikut. Headeks näideteks on isiklik arvuti ja nutitelefon, mis tõepoolest muutsid kultuuri tervikuna.
Kindlasti mahub keskme mõistesse Tartu Ülikooli vene kirjanduse kateeder, kus kollegiaalsus on alati tähtsam olnud kollektiivsusest ja kus formaalset hierarhilisust ei olnud ei inim- ega ametisuhetes. Hermeetilisuse vastu räägivad kateedri avatus, teadusliku kuluaari suurus ja aktiivsus, tundmatute nimede ja noorte esilekerkimine Tartu konverentsidel ning osavõturohked kõrgetasemelised ja juhtivate ülikoolide noorteadlasi koondavad üliõpilaskonverentsid. (Torop 1994: 589)
kulu`aar <22e: -aari, -`aari; hrl mitm> ruum väljaspool istungisaali. Istungi vaheajal vaieldi kuluaarides. Kuluaarides räägitakse, et .. ülek asjatundja(te) mitteametlik arvamus on .. Kuluaari+vestlus.
Üksteisemõistmise takistajaks ei ole metakeelte keerukus, vaid psühholoogiline situatsioon, mis sarnaneb O. Mandelštami kirjeldusega: "Filoloogia on perekond, sest igasuguses perekonnas on olulisim intonatsioon ja tsitaat, jutumärgid. Ka kõige laisemalt väljaöeldud sõnal on perekonnas oma varjund. Ja see lõputu, omapärane, puhtfiloloogiline sõnaline nüansseerimine moodustabki pereelu tausta." (Torop 1994: 11)
See mida La Barre nimetab "faatiliseks kontekstiks".
Ja siiski suutis koolkond 1980-ndate aastate keskpaigani oma staatuse säilitada, kuigi sai kasutada väga piiratud ressursse: ebaregulaarselt, aga siiski ilmusid "Semiootikad"; aeg-ajalt õnnestus korraldada väikesi konverentse ja seminare, pärast paljukordseid katseid õnnestus lõpuks (liiga hilja) avada ülikoolis ajaloo ja semiootika laboratoorium. (Torop 1994: 590)
Kas see laboratoorium oli instituudi eelkäija või sama asi teise nimega?
Organisatsioonilise ja materiaalse toetuse puudumine sundis loobuma suurtest semiootilistest uurimisprogrammidest. Vaatamata koolkonna rahvusvahelisele tunnustatusele jäi tema teaduslik potentsiaal suuresti realiseerimata. Puudusid ka järjepidevuse kindlustamise organisatsioonilised võimalused. Loeti küll üksikuid semiootikakursusi, kuid teaduslik pühendumine semiootikale osutus Tartus võimatuks. Haruldaseks erandiks oli semiootikat individuaalplaani järgi õppinud Igor Ĉernov, kuid temagi on sunnitud meenutama, et Tartu koolkond tähendas enam konverentside organiseerimist ja semiootikakogumike avaldamist kui üliõpilastele semiootika õpetamist. (Torop 1994: 590)
Sellest ka semiootikaüliõpilase suisa ajalooline erilisus - talle õpetatakse midagi mida väga vähestes kohtades maailmas õpetatakse institutsionaalsel tasandil.
Suhteliselt kerge on õpetada klassikalist semiootikat ja samas on erakordselt raske õpetada Tartu koolkonna semiootikat, spetsiifilise semiootilise mõtteviisi eripära. Ühelt poolt võis olla tegemist hirmuga profaneerida Tartu semiootikat, sest koolkonna liikmete teoreetiline julgus toetus enamasti ülimale faktitundmisele, erudeeritusele, mida ei saa nõuda üliõpilastelt. Seega ei saaks [|] neilt nõuda ka mingi materjali analüüsimise käigus ad hoc tekkinud kontseptsioonide mõistmist. Jääksid vaid teoreetilised skeemid. Teiselt poolt toimus Tartus semiootika õpetamine kaudselt, kirjandusloo ja -teooria õpetamise kaudu - semiootiline mõtteviis oli üks ajaloolise problemaatika mõtestamise viise. Lotmani semiootika on ju ikka olnud ajalugu, nagu aalugu on talle ikka olnud semiootika. (Torop 1994: 590-591)
Nii ta tõesti tundub olevat. See võib seletada ka seda miks kultuurisemiootika ei näi eriliselt arenevat. See on muidugi minu subjektiivne hinnang ainult selle põhjal, kui vähe on kuulda spetsiifiliselt kultuurisemiootilistest uurimustöödest.
Kristeva, Julia 1994. Juri Lotmanist. Inglise keelest tõlkinud Mati Soomre. Keel ja Kirjandus 10: 577-578.
Mõned tundmatud teadlased - häirivaid ideid hermeetilises keelekasutuses esitanud mõtlejad - rühmitusid ümber nagu sipelgapere õõnestustööd toimetama. Liiga keeruline juba tärkavale massimeediumikultuurile, jäi nende töö mõistagi nähtamatuks Pariisist või New Yorgist vaadatuna, ent Kremli isandad olid selle kahjustavast mõjust üsnagi teadlikud. (Kristeva 1994: 577)
"Hermeetilisena tundub koolkond neile, kes püüavad "Semiootikate" metakeelelise kirevuse taga näha erilist "võõrastele" mõistetamatut "tartu žargooni"" (Torop 1994: 584, ülal).
Üks neid õpetlasi oli Juri Lotman. Ta sündis 28. veebruaril 1922 Petrogradis, oli Vladimir Proppi õpilane, filoloogiadoktor, professor Tartu Ülikoolis Eestis, 1964. aastast ülikoolis ilmuva kogumikuseeria "Töid märgisüsteemide alalt" toimetaja. Saanud esimeseks nõukogude strukturalistiks artikliga "Struktuuri mõiste piiritlemisest lingvistikas ja kirjandusteaduses" (1963), avaldas ta sarja "Töid märgisüsteemide alalt" esimeses kogumikus oma "Loenguid strukturaalpoeetikast" (1964) ning jätkas analüüse teostes "Kunstilise teksti struktuur" (1970) ja "Poeetilise teksti analüüs" (1972), misjärel asus uurima filmi (1973) ja viimaks, aastal 1992, pühendus kultuuril kui spetsiifilisele nähtusele teosega "Kultuur ja plahvatus". Üldse on ta loonud üle 550 teksti. (Kristeva 1994: 577)
Jääb mulje, et Lotman oli ainult Proppi õpilane ja mitte, et Propp oli üks paljudest mõjutajatest (ülal sama nimekiri kahes iteratsioonis). Lotman 1963 = О разграничении лингвистического и литературоведческого понятия структуры // Вопросы языкознания. 1963. № 3. С. 44-52. Kummaline, et Kristeva hüppab üle 20 aasta, justkui vahepealne oleks vähetähtis.
Nende jaoks, meie jaoks oli Tartu koolkonna ja eriti just Lotmani esitatud süvaanalüüs kui mitte teenäitaja, siis kaasaaitaja tahtmises pühenduda tähendusele (me teadsime, et nimelt see on inimolendi substants) kriitilise selgusega, mis laseks päevavalgele tuua tähendusetuse ja ette aimamata murranguid. (Kristeva 1994: 577)
Meenub üks inglisekeelne teos Kanti filosoofiast, mis kõik Kanti peened eristused taandas "tähenduseks". Mõne jaoks on see ebamäärane "tähendus" üks küllastunud võlusõna.
Igatahes tajusid nii parema kui ka pahema poole aparatšikud kindlalt, et Lotmani mõtisklustes on midagi õõnestavat. Kõigepealt oli see tema idee tekstist kui "kultuuri vähendatud mudelist" - mitte filoloogilisest nähtusest, vaid komplekssest ja interaktiivsest tegevusest, mis loob tähenduse, semiootilisest tegevusest. Nihutatud fookuse tekstilt tolle perifeeriale, sukeldus see idee teksti ajalukku ja ühiskonda: teksti ei tekita ainuüksi keeleelementide sisemäng suletud struktuuri piires, vaid ka kultuurisuundumused ja -dokumendid. Niisiis on sünkroonne struktuur, mida me loeme (näiteks konkreetne Shakespeare'i tekst), eelnenud ja ümbritsevate keelte vastasseisu tulemus. Kultuuridialoogi tekitatud (pandagu tähele postformalistliku Bahtini mõju), genereerib tekst keele tähendust, mitte vastupidi, nagu võiks kergesti arvata. Taunides kitsast formalismi, tõstis Lotman esile teoseväliseid üldisi algseoseid ning kirjeldas teost kui nende tüüpilisimat ilmingut. (Kristeva 1994: 578)
Seda "õõnestavat" peab ikka taga otsima. Nagu täheldas Andreas Schönle: Nõukogude Liidus ei saanud avalikult poliitikat ja ideoloogita (vähemalt mitte "õõnestavalt") analüüsida, mistõttu see on peidetud puhmaste taha, on metafooriline. Teksti kui protsessi käsitlus on üha enam silma jäänud: Lotman lõi uue "lähenemine komplekssete kommunikatsiooniprotsesside (tekstilised protsessid) analüüsiks ja kirjeldamiseks" Vihalemm & Müürsepp 2016: 370). Keeleelementide sisemängu ja teoseväliste üldiste algseoste teemal koidab "immanentsus", aga veel ei ole selginenud. Eelnenud ja ümbritsevate keelte "vastasseisu" puhul kahtlustan dialektikat, aga sedagi tuleb edasi uurida.
Selle tulemusel ei saanud kunstikeelt enam uurida lihtsalt keelemudelite transponeerimise kaudu, nagu endiselt kinnitas Jakobson koos mõnede strukturalistidega. Paralleelselt minu intertekstuaalsuse kontseptsiooniga töötas Lotman põhjalikult välja mõiste kunstist kui "sekundaarsest "modelleerivast süsteemist". Ehkki kunst põhineb loomulikul keelel, on tal teine, "superstrukturaalne" korrastatusaste: ta jagab keele algse loogika ümber vastavalt uutele reeglitele, andes inimsoole uusi vaimseid (ehk nagu tänapäeval öeldakse - uusi tunnetuslikke) võimalusi, erisuguseid loogikapõhimõtteid, et rekonstrueerida iseennast ja maailma. (Kristeva 1994: 578)
Kahju, et Jakobsoni puhul ei ole viidet, sest ma kahtlustan, et nt 70ndate keskpaigaks oleks temagi kohta seda imelik väita. See "superstruktuurne" jällegi tugevdab kahtlust, et modelleerivate süsteemide "sekundaarsust" tõlgendati laialdaselt materiaalsuse primaarsuse taustal (vt Stalin 1952: 32-33).
0 comments:
Post a Comment