🦊💻🧠

On paras aeg hakata jälle eksperimenteerima siin blogis. Põhiliselt - pöörduda tagasi lühemate postituste juurde. Üleüldine tendents on olnud postituste venimine järjest pikemaks ja pikemaks ning võib-olla liiga pikaks. Esimene suur selline eksperiment oli Semiocopeia, kui lugesin kuu aja jooksul 65 artiklit ajakirjast Semiotica ja kuhjasin kõik ühte postitusse. 50-artikli haaval Bacopa monnieri kohta lugemine läks samasse kilda. Ka Malinowski ja Jakobsoni ümbruses lugemised olid sel ajal natuke liiga pikad, mitmekümne allika põhjal. Samast ajast saadik, eriti alates <Σ>-st, olen üritanud moodustada postitusi peamiselt 10 artikli kohta. Kõige rohkem meeldivad endale tagantjärgi siiski sellised, kus on max 3 ja kõik samal teemal.

Olen siin mõelnud, et see tuleb lõpuks ehk sellest, et pole midagi päisepildiks panna. Ise teen telefoniga klõpsu harva ja need ei ole just kõige inspireeritumad klõpsud, enamjaolt ikkagi täiesti asjassepuutumatud postituse sisuga. Näiteks Sebeoki semiootika-entsüklopeedia otsustasin jagada tükkideks, et ei tuleks üks mitmesajaleheküljeline postitus üle tuhande lehekülje teksti kohta. Selleks puhuks võtsin pähe, et teen iga kord klõpsu samast metsatukast erinevatel aegadel, nurkadest, valgustingimustes, jne.

Nüüd on aga saanud võimalikuks sisestada tekstikasti üks lause ja tehisintellekt sülitab sinu sõnade põhjal välja üheksa väikese resolutsiooniga versiooni, kuidas su teksti kujutada. Selline võimalus sai üldteatavaks kuu aega tagasi ja muidugi hakati sellega muidugi meeme vermima. Eile jäin pikalt ketrama r/weirddalle kõrgelthinnatumaid tulemusi ja tõepoolest väga ägedaid asju saab sellega korda saata. Tulemuste humoorikus sõltub aga jällegi inimeste endi kujutlusvõimest. Mulle meeldiv muidugi kõige rohkem mängud sõnadega, nagu näiteks "balaclava made of baklava" ja "A kiwi that is both a bird and a fruit" ja nimedega, nagu "Jack Black playing blackjack" või "Ice Cube in an ice cube".

Enamus r/weirddalle postitusi on muidugi lihtsalt juxtaposition, midagi tuttavat mingis võõrastavas kontekstis, nagu subredditi ikoon, millel Sonic the Hedgehog on jäänud öösel metsas trail cam'i peale. Ja muidugi valdav enamus neist on poliitilise ja/või religioosse sisuga ning kuna kogu see kupatus on ainult kuu aega vana, torkavad silma päevakajalised postitused nagu "fetus with a gun" või "pregnant women aiming a trebuchet at the Supreme Court". Igal juhul oli huvitav täheldada, millised on üldse võimalused, mis tüüpi võiks sisend olla, millised märksõnu erinevate stiilide jaoks kasutada, jne.

Ja siis kõige põnevam võimalus - DALL·E 2 on oma nime saanud siiski Salvador Dali järgi, ja seal subredditis võib kohata päris kenade kujutistega, "Dumpster fire painted by Monet", "nuclear power station by van Gogh", "Bob Ross painting global thermonuclear war", "Da Vinci's sketches for the Poké Ball", "Big Bird by Caravaggio" või "Zdzisław Beksiński Shrek". See süsteem on kokku kraaminud kogu interneti avaliku pildivaramu ja tunneb seetõttu isegi vähetuntud kunstnikke. Ma tšekkisin välja - isegi Miroslav Tichý stiilis uduseid fotosid olematutest naistest saab nii palju kui süda lustib.

Kelle kunstistiil mulle aga tõeliselt meeldib on Jean-Michel Basquiat, kelle ma avastasin juhtumisi, sest oma jazz-hop muusika kollektsiooni korda lüües ilmus just postuumselt tema muusikalise eksperimendi Gray album "Shades Of..." (2013). Basquiat' erksavärviline ja kaoselembeline visuaalne looming hakkas mulle kohe nii väga meeldima, et 2018. aastal proovisin naljaviluks ühte lemmikut enda loomingust (vasakul) ühendada kõige lemmikumaga tema omast (paremal), millest sai üks kentsakas värviline soperdis (all).

Siinkohal võib mainida, et sini-must-valge omalooming vasakul kannab pealkirja "Mismatched", sest pildi sinise osa ja tolle Neill Blomkamp'i District 9 stiilis tulnukanäo joonistasin ma õige noorelt sellise programmiga nagu Macromedia Flash MX 2004 ja hiljem viskasin visuaalse müra jaoks, mis pildi minu jaoks täiustab, mõne Inkscape'i töö elemendid umbes 2008. aastast. Olin selle kombinatsiooniga niivõrd rahul, et see on siiani academia.edu loomingukonto profiilipilt. Basquiat' värvide ja tüüpi müraga ise midagi tehes sai küll omamoodi huvitav asi, aga mitte päris see, mida oleks tahtnud. Tuleb välja, et teda ei olegi nii kerge matkida, kuigi soperdamine tundub lihtne ja taolist soperdamist harrastasin juba teismelisena, nagu tõendas kutsekooli ühiselamutoa sein reidipildil:

Lühidalt, mis blogis nüüd muutub on see, et ma hakkan postitama lühemaid postitusi ja tegema nii, nagu päris alguses - üks allikas, üks päisepilt, üks postitus. Eemaldan oma vaimse tõkkepuu, mis ei luba liiga lühikesi postitusi avaldada. Näiteks üks asi, mida hirmsasti teha tahaks, on lugeda raamatuid ühe peatüki haaval. Või lugeda ainult raamatu sissejuhatust, näiteks nagu need pikad, aga valgustavad sissejuhatused Platoni jt tõlgetele. Selle jaoks tuleb mul üle saada ka sisemisest tõkkepuust, mis ei luba kirjanduse nimekirja lisada midagi mitu korda. Raamatupeatükk ja artikkel on tihti sama pikad, aga millegi pärast ei tundu kohane raamatupeatükkide lugemismärkmeid eraldi postitada. Sellest tõrkest tuleb üle saada.

Tehnilise poole pealt on põhiline häda see, et DALL·E 2 Mini, mida igaüks võib kasutada, annab väga väikese resulutsiooniga tulemused. Eks kunagi saab ka päris asja kasutada ja ilusaid kõrgekvaliteedilisi pilte genereerida, aga praegu kõlbab ka mõne teise AI-vahendiga need lihtsalt suuremaks upscale-ida (nt Img.Upscaler). Jään lootma, et lähiaastatel saab võimalikuks igaühel kasutada selle kaadervärgi tõelist potentsiaali ja näiteks sisestada omalt poolt visuaalset materjali, või mudida tulemust omalt poolt selliseks, nagu tahad - mis kõik on demo põhjal võimalik, aga praegu lubatud ainult valitud kunstnikele.

Just Basquiat' kunstistiil sobib minu eesmärkide jaoks ideaalselt, sest tema sodipodi-kritselduste masina-improvisatsioonide puhul ei ole "ebarealistlikkus" või artefaktid mingi probleem, vaid osa asja võlust. Veetsin eilse õhtu eksperimenteerides ja lasin craiyon-il genereerida päisepildid poolesaja artikli tarbeks, millest tahan postitada lühemaid noppeid. Huvitava kõrvalnähtusena, just Basquiat' eripärana, on neil tulevastel päisepiltidel natuke ka teatud värvisümbolism - kollast näed rohkem ühel teemaderingil, sinist teisel, musta kolmandal. Oma sisendis võib muidugi täpsustada, mis värvi midagi peaks olema, aga praeguse piiratud võimekuse juures ei saa alati lootma jääda, et juhendist aru saadakse.

Silmatorkavaim asi selle meetodi juures on see konkreetsus, mida süsteem vajab, et midagi uut luua. Kui sisendiks on nt "Jean-Michel Basquiat style painting of social media" või misiganes abstraktne x, on tulemused variatsioonid tema autoportreest või talle kõige tüüpilisemast mustast kriipsujukust. Aga kui x on nutitelefon, tahvelarvuti, televiisor, jalgpall, vms, siis saad just seda. Kõige suurem vaev nende päisepiltide genereerimise juures on leida piisavalt konkreetne kirjeldus. Mida pikem, st rohkemate elementidega, seda huvitavam on tulemus. Kaks-kolm tükki said sellised, mille puhul minu kirjeldus oli vb täitsa segane, aga tulemuseks tuli midagi väga ägedat, täitsa kunsti moodi.

Teine ajend midagi teistmoodi teha tuleneb sellest, et pärast tervet aastakümmet vaikselt omasoodu nokitsemist pani Google'i algorütm eelmine aasta lõpuks tähele, et see blogi eksisteerib ja vaatamised kasvasid plahvatuslikult:

Blogimine tuli moodi ja läks moest konkreetses ajavahemikus. Mõnikord komistan mõne sarnase blogi või vähemalt sarnaselt motiveeritud blogipidaja otsa, nagu hiljuti avastasin Triinu teatriblogi, ja nad on alati minuga enam-vähem samavanused, alustasid enam-vähem samal ajal ja nende otsa võib komistada suuresti just selle tõttu, et nad endiselt tegelevad asjaga. Võib arvata, et kui keegi on bloginud üle 10 aasta, siis võib-olla blogib ta veel 10, 20, jne.

Tehnoloogia on äge. Muud midagi. Väike vahepostitus, et märkida, et siitpeale läheb siin natukene värvilisemaks.