Etenduse (ELAB) esimesed kümmekond minutit, pean tunnistama, ei loonud parimat esmamuljet. Winston (Robert Annus) istub kirjutuslaua taga, päevik laual lahti, ja lava kohal kõrguval ekraanil on temast kinopilt - telescreen - mis topeldab Winstonit istumas kirjutuslaua taga. Kuniks ta seal istub, ilmuvad välja tegelased ebamäärasest kaugest tulevikust, kes üritavad keskkooli eesti keele ja kirjanduse tunni tasemel kirjanduskriitikat viljeleda selle üle, kui mõjukas see raamat on jne.
Selline omalt poolt lisatud raam tekitas natuke õõva. Nineteen Eighty-Four-iga on see alatine häda, et ta on pseudo-päevik, mis algab kirjeldusega, kuidas autor alustab päeviku kirjutamist ja lõppeb sellega, et ta saab kuuli pähe ("Dear diary, olen nüüd surnud"). Niiet näidendi esimesed minutid mõtisklesin mina hoopis selle üle, et tahaks Zamjatini Meie üle lugeda, kust Orwell sai palju inspiratsiooni.
Meie, nimelt, on päevik nagu üks päevik olema peab - sissekanded on päevade kaupa, päeviku kirjutamisest kirjutatakse ka keskel, mitte ainult alguses, ja päevik lõppeb kirjeldusega sellest, kuidas autor läbib protseduuri, mis eemaldab temalt sellise vaimuhaiguse nagu "fantaasia" ja autor ei tunne enam vajadust edasi kirjutada. Ilus, selge, self-consistent raamistav seade. Mida need näidendisse lisatud tuleviku kirjanduskriitikud endast kujutavad, ei selgugi. Minu arvates oleks näidend võib-olla isegi parem ilma selle raamita.
See on vist kogu minu negatiivne kriitika. Ülejäänu oli tipp-topp, tubli töö, viis pluss. Isegi lõpuks natuke venivate monoloogide üle ei saa kurta, sest täpselt samamoodi oli ka raamatus. Natuke võttis harjumist, et 38-aastane Robert Annus nägi välja nagu Ted Mosby, oma elu parimates aastates, samas kui filmimise ajal 44-aastane John Hurt nägi ehedalt välja nagu neljakümnendates eluaastates ja püsivat puudust tundnud Winston oleks võinud välja näha - nagu inimvare. Juliast, kes oli raamatus 26, ei hakka rääkimagi. Teater ei pea olema punktuaalne.
Mulle, teatrivõõrale, avaldasid suurt muljet igasugused huvitavad teatrivõtted. Näiteks "Kaks minutit viha" jaoks läksid istusid näitlejad publiku sekka, karjusid ja viibutasid rusikaid Goldsteini video peale. Julia ja Winstoni väljasõit maale lahendati ühe põõsaga, mis oli ühes lava nurgas vaheseina taga. Samamoodi antikvariaadi pööning, kust kuvati otseülekanne telescreen-ile. Oluline osa etendusest oli reaalajas-filmivaatamine.
Kõige ägedam võte minu jaoks oli inimeste järkjärguline kadumine, millega kondenseeriti sadakond lehekülge üheks konkreetseks interaktsiooniks. Winstoni sööklavestlused Syme'i (Kaarel Pogga) ja Parsonsiga (Ott Sepp) olid alguses ümbritsetud rohkemate inimestega - nt näitleja, kes hiljem osutus piinajaks, kühveldas putru; Maarja Johanna Mägi nimetu tegelane järas omaette hapukurki, jne. - ja iga kord kui Winston sinna lõunalauda naases, ajas Parsons ikka veel sama joru, aga nüüd vähemate inimestega ümberringi. Lõpuks jäid nad Winstoniga kahekesti, ja Parsons pühkis Syme'i kadumise närvilise naeruga kõrvale ja pajatas edasi seda sama jutustust sellest, kui tähelepanelik tema 7-aastane nähvits on.
Natuke pani tagantjärgi mõtlema see, et kahel naisnäitlejal oli mitu rolli, meestel enamjaolt üks põhiline. See võib-olla peegeldab seda, et juba romaanis endas on naistegelasi äärmiselt vähe, aga Marika Barabanštšikova mängis korraga Winstoni ema, korraks vilksamisi isegi tema kadunud naist, naabrit (proua Parsons) ja siis proletariaadi-naist, kes pesu kuivama riputamise asemel küüris põrandat laulu saatel. Samuti Maarja Johanna Mägi, keda alguses pidasin Maiken Schmidt-iks - Winstoni väikeõde, naabritüdruk (Parsonsitel oli raamatus kaks poissi), ja "Physical Jerks" instruktor.
Näitlejate osas oli suurim üllatus Ott Sepp, keda ma ei oleks sellisest näitemängust küll osanud oodata näha, aga kel õnnestus isegi tiba huumorit oma rolli tuua. Ta mängis väikest rolli ka Maimiku ja Tolgi lühifilmis Umbkotid (2012), kus üks mu lemmiknalju oli, et Maimik kirjutab stsenaariumit - Millest? - Kurbmäng Paabelis, ehk meie kodumaine 1984. Ott Sepp sobiks mõne lisaaasta ja lisakiloga Arthur Bannisteriks nagu rusikas silmaauku. Unistada võib.
Näidendi dialoog oli täpselt nagu raamatus, kõik oli äärmiselt tuttav. Mulle meeldis, et ühel hetkel kui O'Brien (Gert Raudsepp) Winstonit lõpus piinab, ütleb ta midagi stiilis "isegi kui sa oleksid viimane inimene maailmas" vms. mis on ilmselt kaval vihje sellele, et Nineteen Eighty-Four'i esialgne pealkiri, mis kirjastajale ei sobinud, oligi The Last Man on Earth (Orwell oli surmkindel, et kohe läheb tuumasõjaks ja kirjutas raamatu oma pojaga väikese saare peal, kus ta ei saanud oma kopsupõletikule ravi ja viimaseks raamatuks see jäigi).
Ühe kummalise mõttelõnga pani hargnema ka šokolaadi teema. Kui etendati Winstoni mälestust sellest, kuidas ta väikese õe šokolaadijao ära pätsas ja minema jooksis, et naastes leida ema ja õde kadununa, lõi mul esmakordselt pirni põlema, et Winston ise ongi mingis mõttes "Big Brother". See võiks kuidagi haakuda lõpuga, kui O'Brien seletab Winstonile, et Suur Vend on "päris", kuigi ta ei ole lihast ja luust, aga siin ei tasu vist suurte filosoofiliste hüpetega jalgevahet ära rebestada.
Taoliste uitmõtete osas meeldisid mulle ka need sahtel-kapid, mille ümberpööramisest sai träna-kolinaga antikvariaat. Need sahtel-kapid panid mõtlema, kas Winstoni töökoht, "Records Department", võinuks olla inspireeritud Mundaneum-ist Belgias enne IIMS, mille natsid pommitasid sodiks (vt "The Web That Wasn't", loeng interneti eelajaloost). Arvutinohikuna kõnetas mind ka uuskeelse jutu ilmumine ekraanile käsurea-laadse nähtusena - see oli väga kenasti teostatud.
Tähendab, minu jaoks oli igati õnnestunud asi. Raamat ise on nii tihke, et kõike sellest ei saagi filmi ega näidendisse sisse panna, aga oli tunda, et olid tehtud väga hästi läbimõeldud valikud, mida lavale tuua ja mida mitte. Nii palju siis oma arvamusest. Nüüd vaataks üle, mida teised kirjutavad.
Allik, Jaak 2021.07.23. Orwelli-vaatemäng Vanemuises. Sirp.
Paraku tuleb tunnistada, et lavastuses endas jäi sellist õõva minu meelest väheks, kuigi kaks komponenti selle loomiseks olid lavastajal käepärast. Üheks neist pean Kristjan Suitsu tõeliselt totaalset ning lõpuks efektselt purunenud lavakujundust. Enamiku lavaajast kujutas see paljudest metalsetest kapiustest koosnevat tohutut halli seina. Mida need kapikesed sisaldasid, jäi lavastuse käigus aga nii sisuliselt kui ka vormiliselt avamata.
Kui Winston ja Julia läksid O'Brienile külla, et "Vennaskonnaga" kohtuda, lõpetas O'Brien just uuskeelse memo dikteerimise ja libistas paberi, mille kallal ta töötas, ühte neist kapikestest. Aga lavakujundus oli tõepoolest väga minimalistlik - mitte midagi ülearust. Laudu ja kappe liigutati korduvalt ainult natuke ringi ja saigi uus asukoht.
Kolmandal peategelasel Maria Annusel jäi aga Julia rollis puudu nihestatud karakteersusest. Ta mängis liiga tavalist armastusejanus naisolevust, kuigi Orwelli loodud maailmas oli ka Julia võitleja, kes ei tahtnud ju seksi lihtsalt seksi pärast, vaid magas teadlikult ainult Partei liikmetega, sest vihkas Parteid ja nautis selle õõnestamist neile keelatud sugutungi äratamise ja rahuldamise kaudu.
See, et Julia sisepartei liikmetelt tavaari (kohvi, šokolaadi, jne) varastas, omasõnutsi 100 parteiliikmega oli maganud, ja see kuulus "Sa oled revolutsionäär ainult allpool vööd" dialoog olid kõik näidendis sees. Küll aga panin ise ka tähele, et näidendi alguses vist mainis pealelugeja (robotihääl kõlarist), et Julial oli Anti-Sex League'i vööpael (waist sash) ümber, aga näitlejal tegelikult mitte.
Tõsimeelse sotsialisti Orwelli romaan oli omal ajal suures osas õel paroodia stalinlikus Nõukogude Liidus toimunud ajupesu ja justiitsroimade kohta.
See oli võrdväärselt Hitleri Natsi-Saksamaa paroodia - mõlemad olid totalitaarsed ühiskonnad ning IIMS ajal BBC-s ajakirjanikuna töötades puutus ta uudistega Natsi-Saksamaalt tõenäoliselt rohkem kokku. Natsi-Saksamaa oli näiteks see, kes võttis kasutusele lühikeste propagandavideode, "uudisi rindelt", näitamise kinodes, mis oli umbes 1/4 "Kahe minuti viha" inspiratsioonist. See, et Orwelli teoseid eelkõige Nõukogude Liiduga seostatakse on taotluslik manipulatsioon - tänaseks teame nimepidi, kes olid need CIA agendid, kes tegid Animal Farm'i linastusse ümberkirjutusi, et see jätaks ennekõike Nõukogude Liidu kriitika mulje.
Seega, kui juba otsustati Orwelli düstoopia praegu Eestis lavale tuua, vajanuks see alusena mitte romaani hästi tundvate inglaste tarbeks kirjutatud tegevuse ümberjutustust, vaid tänapäeva maailma ja Eesti päevaprobleemidega seostuvat tõlgendust.
Natuke ise kartsin seda, kui märkasin, et hapukurki nosiv nimetu tegelane scroll'is nutitelefoni. See oleks aga ääretult mage olnud kui kogu teos oleks kuidagi pööratud meie praeguse meediatarbimise kriitikaks. Päevaprobleemide tühisust näitavad need arvustusedki - pandeemia järel on väga tüütu lugeda kuidas pandeemia ajal üritati seda, pandeemiaga mitte-seostuvat näidendit, kuidagi vägisi pöörata sellesse teemasse.
Kaamera pidev kasutamine lavastuses tundub lähtuvat soovist teha tegevus nähtavaks ka kaugemal ja kõrgemal istuvale vaatajale. Kassa huvides on võte mõistetav, kuid tunnistan, et ei suuda enam vaadata teatris videoekraanile, kui selle kasutamine ei kanna selgesuunalist kunstiliselt rikastavat eesmärki.
Näidendis, mis kujutab maailma, kus absoluutselt iga ruumi seinal on veebikaameraga ekraan, kasutatakse sageli suurt ekraani ja "teatrijuht, lavastaja ja kriitik" Jaak Allik ei saa aru, miks?
Dramaturgide loodud proloog ja epiloog näitavad publikule tänapäeva (või 2050. aasta?) inimesi, kes tutvuvad Smithi päevikuga ning kuulavad Hannes Kaljujärve üsna jõuluvanalikke selgitusi noil kaugetel aegadel sündinu kohta. Tekib küsimus, miks nende inimeste olek ja riietus on üks ühele sarnane totalitaarriigi asukate omaga. Õhku heidetakse vihje, et võib-olla polegi Partei võim murtud, vaid ainult teisenenud, ent sinna see jääbki.
Hmm. Tõenäoliselt just nii oligi mõeldud. Romaani lugedes ootad ja loodad, et Winston liitub Vennaskonnaga ja Partei võim võidetakse, aga tulemus on see, et Winston murtakse ja Partei võim kestab edasi - tanksaabas trambib inimnäol igavesti.
Korraks püüdis neljandat seina oma lavastuses purustada ka Karl Laumets, tuues „vihkamisminutiteks“ publikutribüüni vahekäiku rahvavaenlastele needusi karjuma kogu oma näiteseltskonna. See jäi aga arusaamatuks hiirepiuksuks, sest karjuma oleksime pidanud me kõik.
Kusjuures, ma mõtlesin samuti tolles hetkes, kui lahe oleks kui kogu publik kaasa karjuks. Aga teisalt ei tea suurem osa publikust esiotsa, mis toimub, ja kui teavadki, siis mitte seda, mida karjuda. Selline osaluks võiks kunagi teoks saada kui näidendit palju aastaid mängitakse ja natuke noorem-julgem publikukiht kasvab peale.
Reineberg, Lisete 2020.12.10. Vanemuine toob suvel lavale Orwelli "1984". Tartu Postimees.
tulevikudüstoopia
Ei tea, kas mõni mineviku-düstoopia on üldse kirjutatud. Googeldasin - põhimõtteliselt ei ole see välistatud, sest düstoopia ei sisalda definitsiooni poolest ajalist elementi. Ühtegi näidet aga ei õnnestunud leida, ei otsinud ka väga sügavalt.
«1984» sündmused leiavad aset tulevikuühiskonnas, totalitaarses riigis nimega Okeaania, kus valitseb Suure Venna kultus, iseseisev mõtlemine on keelatud ning inimesi kontrollitakse ja jälitatakse igal võimalikul moel.
Esimene mõte oli, et see on küll üldistus, aga võta näpust: "The two aims of the Party are to conquer the whole surface of the earth and to extinguish once and for all the possibility of independent thought."
“1984”. 30. juunil 2021 Kammivabriku sündmuskeskuses. Triinu teatriblogi.
Siiski olin ma veidi skeptiline, sest Vanemuine ise nimetas lavastust tulevikudüstoopiaks. Ma pole eriline ulme ja sci-fi fänn, millele minu meelest sõna tulevikudüstoopia vägagi selgelt viitab. Kui žanr ei meeldi, siis vist ei ole vaja teatrisse minna.
Vähe kentsakas sõna tõesti. Võib-olla Vanemuises kalkuleeriti, et paljud ei pruugi teada, mida "düstoopia" iseenesest tähendab?
Kunagi ammu (ilmselt veel gümnaasiumis olles) olen ma Orwelli “1984” läbi lugenud, kuid ma ei mäleta sellest mitte midagi, mis ilmselt viitab sellele, et raamatu sisu mulle huvi ei pakkunud, sest muidu oleks mul lavastuse tegelaste nimedega kasvõi mingi mälestus meelde tulnud. Praegu lugesin internetist kavalehte ja raamatust ei meenunud mitte midagi. Kui mul poleks loetud raamatute nimekirjas mustvalgelt seda kirjas, et ma olen “1984” lugenud, siis ma oleksin kindel, et ma jätsin selle raamatu gümnaasiumis vahele.
Ma julgen ka tunnistada, et raamat on üsna kuiv ja võib-olla liiga pikk. Mitte nii pikk kui Kurbmäng Paabelis, mida ma lugesin vist terve suve, aga mingi nädal aega kulus küll. Üldse ei imesta kui keegi ei mäleta sellest eriti midagi.
Mõnes mõttes oli ülevalt isegi parem vaadata, sest esimestest ridadest oleks veidi ebamugav olnud üles ekraanile vaadata. Ja päris ekraanile vaatamisest ei pääsenud keegi, sest ekraan mitte ei näidanud suurelt laval toimuvat, vaid vahel nägi ekraanil ka stseene, mis ei toimunud otseselt laval. Seega polnudki muud variant, kui ainult ekraanil toimuvat jälgida.
Istusin teises reas. Ei saa kurta.
Loo seisukohast oli ekraan oluline, kuna ekraani abil jälgis partei, kelle võimu all kogu ühiskond oli, kõikide inimeste tegemisi. Seda illusiooni aitas kõrgemal istumine ka väga hästi tekitada, kuna kõrgelt jäigi tunne nagu publik olekski see Suur Vend või partei, kes tegelaste elu ja toimetamisi ülevalt jälgib.
No "ei kanna selgesuunalist kunstiliselt rikastavat eesmärki" neh. Minu arvates on kõnekas ka see, et need kaks kohta, mida meile ainult ekraani vahendusel, seina tagant, näidatakse - W&J väljasõit loodusesse ja nende pesa antikvariaadi pööningul - on privaatsed. Need on just need kohad, kus nemad arvavad, et neid pealt ei jälgita.
Ehk kõige eredam hetk oli minu jaoks see, kui Maarja Johanna Mägi kehastatud naine tegi suurel ekraanil hommikuvõimlemist. See stseen mõjus korraks nii, et tahaks ka ise toolilt püsti tõusta ja hommikuvõimlemist kaasa teha. See läbitungiv pilk, mis suurelt ekraanilt vastu vaatas, lihtsalt nõudis, et keegi ei viiliks. Samas oleks see päris huvitav vaatepilt olnud, kui kogu saal oleks oma kohtadel võimlema hakanud. Kuigi see oleks võinud väga halvasti lõppeda, sest toolid olid liiga tihedalt üksteise kõrval ja ega publikul polnud liigutamiseks väga palju ruumi.
Võib-olla väiksema ja harituma publikuga oleks isegi võimalik. Mulle mõjus tollest stseenist hoopis midagi muud - Mägi oli korraga dressides instruktor ekraanil ja ise parteiliikmete reas, keda ta käsutas. Kui instruktor lõpuks Winstoni laua tagant püsti kamandas, märkasin alles, et kõik ülejäänud olid sinistes tunkedes ja Winston üksinda oli pruunis.
Laval olid mustad lauad ja neli hallikas-sinakates toonides kartoteegikappi, mis ühelt poolt olid kapid, kuid teiselt poolt riiulid. Tundus, et tagapool oleks olnud ruumi küll, kuhu lavale sügavust oleks juurde saanud ehitada. Ühel hetkel lükati lava tagaseinaks olevad ruudud pikali ja nähtavale tulid kolm erinevat ruumi, millest kahes toimunud tegevust olime eelnevalt ekraani vahendusel näinud. Keskmises ruumis hakkas aga just tõe teada saamiseks Smithi piinamine pihta.
Võib-olla mu lemmik-hetk kogu etendusest, sest see oli nii ootamatu. Filmis vist kukub maal seinalt maha ja paljastab telescreen'i, mis on kõik see aeg nende koosviibimist peidetult pealt jälginud. Näidendis kukub justkui kogu maailm korraga kildudeks. // Vaatasin järgi, raamatus kostub ainult metalne hääl pildi tagant, pärast mida lendavad politseinikud redeliga aknast sisse - sealt mäletasin klaasikildude kukkumist.
HOMMIKUINTERVJUU: Robert Annus, teater Vanemuine, lavastus "1984". RING FM.
Aga see kuidas ta näidendina on vormunud, selles on süüdi päris palju Inglise dramaturgid, kes siis selle romaani näidendiks on vorminud. Ja see üpriski erineb romaanist. Et romaani esmakordsel lugemisel võib-olla kohe ei tulegi pähe, kuidas seda laval võiks ette kujutada, aga nad on selle nii osavalt teatri vormi viinud, andes juurde veel mitu tasandit ja kindlasti inimestele, kes on selle romaaniga tuttavad võiks olla ka see etenduse variant huvipakkuv.
Huvipakkuv oli ta tõesti. Üle jumal teab mitme aasta oli mul ka lõpuks põhjust teatrisse minna. Ja tõepoolest, tasandeid on seal ehk rohkemgi, kui ühekordsel vaatamisel võiks tuvastada.
See on täitsa huvitav, et üks raamatu peategelane on ekraan selles romaanis. Ehk siis kõikide nende inimeste tubades ja ametiasutustes - neil kõigil oli seintes ekraan, mis pidevalt neid jälgis, mis näitas neile pidevalt vajalikku propagandat ja naljakal kombel on meil nüüd ekraane isegi rohkem - meil on kõigil need taskus, meil on need ka seinadel.
Ekraan ju "ei kanna selgesuunalist kunstiliselt rikastavat eesmärki"! >:(
Ja see meie näidendi versioon veel räägib ka tulevikust - ka aastast 2050. Niiet need näitekirjanikud on mänginud omamoodi seal ajaga, et kui meie oleme praegu justkui hetkes, siis vaadates tulevikku - 2050 - et mida need inimesed siis vaatavad näiteks kuidas meie elame praegu. Et seal on kõik need ajatasandid olemas.
See on see "raam", mis mulle ei meeldinud. Võib-olla peaks siis Robert Icke ja Duncan Macmillani näidendi teksti (1984: A New Play) lugema, et aru saada, mis seal täpselt toimub. Mõneleheküljelise katkendi (PDF) põhjal tundub, et see võiks isegi olla omaette täisväärtuslik lugemine.
George Orwell, 1984: Tulevikudüstoopia ühes vaatuses. [vanemuine.ee, PDF]
Lugeja võib märgata, et uuskeelest räägitakse veidral moel minevikuvormis. Me võiksime näha selles üleskutset lugeda läbi lisa enne edasi lugemist. Me võiksime taibata, et ilukirjanduses tavaliselt ei kasutata joonealuseid märkusi ega lisasid. [↩] Lisa on ilukirjandus, mis teeskleb, nagu põhineks ta faktidel. Kirjutatud romaanis kirjeldatud sündmustest justkui tunduvalt hilisemal ajal, siis kui Partei on võimult juba kadunud, vaatab see eelnenud teksti uue pilguga. Ta on kirjutatud "vanakeeles", see tähendab meie keeles, mis oleks pidanud kasutuna kõrvale jäetama. Viidatakse Shakespeare'ile, Miltonile, Swiftile ja Dickensile, tsiteeritakse pikalt Iseseisvusdeklaratsiooni (teksti, mis vähese tõenäosusega oleks saanud Partei tsensuuri üle elada). Lõpetuseks öeldakse meile, et "lõplik üleminek uuskeelele oli määratud alles aastale 2050", kinnitades oma olemasoluga tõestatud põhiteesi: uuskeele lõplik kasutuselevõtt ei saanud kunagi teoks ja selle põhialused on nii ajast ja arust, et vajavad nüüd selgitavat järelsõna. [↩] Lisa (ja kogu romaani) viimane sõna on "2050".
Okei, tõepoolest, mingi mythos on tõesti sellest uuskeele-lisast võimalik niimoodi välja keerutada.
O'Brien ütleb Winston Smithile, et ta "tõstetakse ajaloo kulgemisest täielikult välja". Aga siiski, seal - lisas on ta alles. Nimelt on Arhiiviosakonda mainides märgitud, et see oli "Winston Smithi töökoht". Me ei tea kuidas, aga Winston Smith on leidnud tee ajalukku. [↩] Aga kui lisa on kirjutanud keegi, kes on lugenud romaani kunagi tulevikus ja lisanud selle juurde need ajaloolised kommentaarid keele kohta, mis see romaan siis nende maailmas on? [↩] Kas see on Partei üleskirjutus Winstonist, mis jäi alles sellesse Partei-järgsesse tulevikku? Miski, mida ei peidetud ega põletatud siis, kui Arhiiviosakonda tormijooksuga rünnati? Või on sel midagi pistmist Winstoni päevikuga? Me ei tea kindlalt, kas seda peaks usaldama. Partei kontrollis kõike, mida säilitati. Kuidas jäi siis alles see "tunnistus" Winstoni elust? [↩] Nagu Orwelli pärandi haldajad kinnitavad, on meie katse lisa dramatiseerimiseks esmakordne. Siiski ei ole lisa kunagi olnud vähetähtis, arvestades romaani keskendumist arhiivimaterjalidele ja dokumentide seosele tõega. Lisa annab romaanile märgatavalt sügavust juurd. Kui võtame seda "olemuslikult tahtsana", saab sellest palju suurem ja isiklikum lugu kui veel üks masendav futuristlik düstoopia. Lisa avab lõpuks ukse romaani vormi juurde ja peegeldab selle peaküsimused meile tagasi: [↩] Kas tõendeid võib usaldada? Kuidas saab keegi üldse kunagi teada, mis on tõesti tõsi? Ja sina, lugeja - kus ja kunas sa just praegu oled? (R.I. ja D.M. septembris 2050)
Okei-okei. Mul on tunne, et see võib isegi huvitav olla, aga siis tuleks tõesti nende näidendi teksti lugeda, sest etenduses läks kõik see minust kõrge kaarega üle pea, sest see ei olnud juba tuttav materjal.
Ometi leidus nii suures Nõukogude Liidus kui tema väikeses liiduvabariigis Eesti NSVs hulgaliselt inimesi, kel oli õnnestunud "1984" tekstiga tutvuda või kes olid vähemasti teadlikud sellise teose olemasolust. Orwelli romaani mitteametlik levik nii omaaegsete dissidentide, aga ka võimuladviku seas illustreerib ilmekalt nõukogude aega iseloomustavat paralleelmaailmade olemasolu.
"Ent jäeti märkamata, et koostajate seas oli tunnustatud literaate, juhtivaid haritlasi, nemad olid nimekirja torganud oma vaenumeeste raamatuid. Kõigis keeluloendeis olid esikohal George Orwelli teoseid." (Remsu 1989: 40)
1980ndate lõpus, kui võis juba aimata NSVLi peatset lagunemist, jõudis Orwelli looming viimaks ka avalike väljaanneteni. Hvuitav on märkida, et "1984" esimene ametliku loa saanud venekeelne tõlge ei ilmunud mitte mõne suurema kirjastuse egiidi all, vaid 1988. aastal Moldaavia NSV ajakirjas Kodra. "See raamat lummas mind kohe," meenutab tõlke autor Vjatšeslav Nedošivin. "Otsustasin selle kiiresti vene keelde tõlkida. See oli nagu häirekella löömine - inimesed, ärgake!" Veelgi huvitavam on, et tõlge ise valmis suures osas Eestis, Viljandimaal Tipu külas asuvas metsatalus. Selle omanik, eesti teatrikriitik ja tõlkija Enn Siimer andis selle oma kursusekaaslase Nedošivini käsutusse, kellest tänaseks on saanud üks olulisemaid Orwelli uurijaid Venemaal.
Eesti ja eestlased ikka leiavad viise, kuidas ennast ajalukku sisse põimida. // Kokkuvõtteks igal juhul tundub, et ma ei ole sugugi ainus, kellele tulevikust tagasi vaatava seltskonna raam tundus arusaamatu. Sellest Playbook-ist jäi nüüd mulje, et tegelikult oli asi vägagi läbimõeldud ja "uudne", aga oma uudsuse tõttu lendabki üle peade. Kui lähiaastatel peaks leidma mahti, et näidendi teksti lugeda, siis läheks ehk isegi teistkordselt vaatama.
0 comments:
Post a Comment