Pragmatics and Non-Verbal Communication

Tim Wharton - Pragmatics and Non-Verbal Communication. Cambridge University Press, 2009. 229 lk

Järjekordne raamat, mille esimese kehakeele uurimise hooga viskasin kõrvale keerukuse tõttu. Nüüd on aeg täpselt paras, et teha selle raamatu sisuga tutvust. Kasutan sõna "tutvust", kuna see tundub kõigist kehakeeleraamatutest olevat just see, mis kõige enam aitab mind kehakeelesemiootikaga (pragmaatika on 1/3 semiootikast) ja nõuab seega mitmekordset lugemist (ülevaatlikku, põhjalikku ja fanaatilist). Inspiratsiooni sain M. Lotmani loengust. Minu tähelepanu hajus täielikult, kui ta näiliselt tähtsusetuid fakte-nähtusi Sapir'i kohta mikrofoni pomises ning hakkasin jälgima/imiteerima hoopis tema käeliigutusi (mida pean väga oluliseks osaks sellest, miks teda peetakse eeskujulikuks õppejõuks, apart from the beard of course). Meenutasin nii palju kui suutsin Geoffrey Beattie raamatust ja siis lippasin semiootika osakonna raamatukokku, et küsida David McNeill'i teost kommunikatsioonist. See oli ära kadunud ja läksin McNeill'i kirjutisi otsima Ülikooli raamatukogust, kust leidsin portsu keerulisi paranlingvistilisi teoseid. Ühtlasi avastasin, et kataloogis on üle 80 raamatu kehakeelest ja laenutasin esimese ettejuhtuva Desmond Morrise oma. See eellugu oli vajalik, sest Pragmatics and Non-Verbal Communication viitab paljudele minu jaoks juba üpris tuttavatele nimedele nagu näiteks Sapir, McNeill, Peirce, Saussure, Sebeok, (Charles) Morris, Ekman jne. Ja mitte kordagi Pease'ile või Navarrole. See on märk, et ma olen vahelduseks jõudnud sekundaartekstidest kaugemale. Käesolev raamat on minu Ülikooliõpingute seisukohalt nii relevantne, et võtan seda kui kohustuslikku kirjandust. Kust mujalt saaksin ma laenata kehakeele kohta taolisi katkendeid:
"Sentences are rarely uttered in a behavioural vacuum. We colour and flavour our speech with a variety of natural vocal, facial and bodily gestures, which indicate our internal state by conveying attitudes to the propositions we express or information about our emotions or feelings. Though we may be aware of them, such behaviours are often beyond our conscious control: they are involuntary or spontaneous. Almost always, however, understanding an utterance depends to some degree on their interpretation. Often, they show us more about a person’s mental/physical state than the words they accompany; sometimes, they replace words rather than merely accompany them."
Kõige enam meeldis mulle neljas peatükk, mis kõneleb hüüdsõnadest (interjections), mida Anna Wierzbicka (poola päritolu Austraalia pragmaatik, kelle tööga tuleb mul kindlasti tutvust teha) kirjeldab kui häälelisi žeste (vocal gestures). Esitatakse küsimused: mida hüüdsõnad edastavad, kuidas nad edastavad ja kas nad on osa keelest? Keeleoskmatud blogipidajad pahatihti koostavadki oma postitused hüüdsõnadest ja uitmõtetest. See on täiesti mõistlik, kuna eneseväljendusega pahuksis olles on väga kerge kasutada väljendeid, mis on pooleldi loomulikud häälitsused ja pooleldi mitmetähenduslikud hüüded: "Attitudes interjections communicate are not always propositional. Nor should we be surprised that what they convey is sometimes too nebulous to be paraphrased in determinate conceptual terms: they are partly natural responses." Ümbersõnastusi (parafraase) on palju nii selles raamatus kui ka paralingvistilistes teostes (Ülikooli raamatukogu riiul nr 81). Selles raamatus on ümbersõnastatavad hüüdsõnad õige natuke koomilised: "Dentist: I'm going to polish your teeth. Patient: Eh?"
Interjektsioonide/hüüdsõnade teema on nii huvitav, et jäädvustan siia ka kaks selgitavat lõiku:
"Primary interjections are non-productive in the sense that they do not inflect and are not movable between word-classes. Secondary interjections ‘are those words which have an independent semantic value but which can be used . . . as utterances by themselves to express a mental attitude or state’ (Ameka 1992, p. 111), e.g. damn and shit."
ja
"One point of agreement between the conceptualists and Goffman is that an interjection is capable of constituting an utterance by itself in a unique, non-elliptical manner. Another point accepted by both camps is that interjections are tied to emotional or mental attitudes or states. From the examples on my introductory list, wow might be said to express excitement, delight, wonder, etc., yuk to express disgust or revulsion, ouch pain, aha surprise etc."