Representation in Action

Mark Rowlands - Body Language: Representation in Action. Massachusetts Institute of Technology, 2006. 255 lk

Mäletan oma esimest mõtet seda raamatut sirvides. See juhtus suvel ja see kõlas umbes nagu "nimi on hea, aga sisu mitte". Mulle meeldis, et nimes oli "Body language", kuigi alapealkiri jäi arusaamatuks ning sisukord tundmatute sõnadega nagu externamlism ja teleological osutus eemaletõukavaks. Eemaletõukavus võis johtuda ka sellest, et soovisin kehakeelest näha visuaalseid näiteid, aga see raamat ei sisalda ühtegi pilti.
Poolteist kuus Ülikoolis käimist hiljem tunnen ennast selle raamatuga aga hoopis koduselt. Just päev varem kirjutasin oma esimeses märgianalüüsis, et naeratamise akt on representatsioon. Käesolev raamat räägib kehakeelest filosoofilis-semiootilises võtmes ja loob teoreetilise raamistiku kehakeelemärkide kui representatsioonide mõistmiseks. Juba sissejuhatavas peatükis on mitmeid lõike ja lausendeid, mida saan kehakeelesemiootilistes arutlustes ära kasutada. Näiteks:
Wittgenstein has taught us that images can, in themselves, mean anything at all. Therefore, in themselves, they can mean nothing at all. To have their meaning constituted, they must have their meaning fixed; and it is interpretation that achieves this.
What is, perhaps, less familiar is that we find a clear analogue of this idea when we think of representation as the sort of thing revealed not by introspection but by empirical investigation of the brain; that is, when we think of representations as neural configurations individuated by way of their higher-order physical or functional properties. Such items can, in themselves mean anything at all. To have meaning, they must be interpreted.
Kõige paeluvam oli minu jaoks kuues peatükk, milles käsitleti tegemise (doings) ja tegutsemise (deeds) erinevust. Erinevus seisneb laias laastus selles, et tegemine on tahtmatu tegu (subintentional act) ja tegutsemine on teadvustamata tegu (preintentional act). Esimene on midagi mida teeme ennast üldse teadvustamata nt hingamine või kõnelemise puhul keele liigutamine, teine on midagi mida teeme tahtlikult, kuid mitte teadlikult, nt muusikainstrumendi mängimine või palli püüdmine. See on minu jaoks uudne ja veider eritlus, mis laskub tegude analüüsis üpris sügavale nö kognitiivsele tasemele. Sügavus on hea.
Üldse, see oli üllatavalt meeldiv lugemine, hoolimata kõikidest neist keerulistest terminitest ja teaduslikust jutust. Mitmed näited olid vägagi tuttavad ja mitte kehakeele- vaid hoopis teadvus- või semiootikaraamatutest. Kasulik oleks see raamat üle lugeda siis, kui semiootiline lähenemine on selge. Siis saan representatsiooni selgitusest arvatavasti paremini aru kui praegu.