Hei.Viimane kord kui sa pöördusid minu poole mingi koolitöö-asjaga andsin ma lühikese vastuse. Kui ma õigesti mäletan siis see oli midagi teemal "mis teeb inimesest inimese" vms (ja minu vastus puudutas inimese keelevõimet). Pärast seda olen mõelnud, et kui sa veel midagi sellist küsid, siis ma pühendan sellele korraliku vastuse. "Korralik" tähendab siin mitme(kümne?)leheküljelist arutlust mille käigus ma sisuliselt mõtlen läbi kirjutamise.
Mis on sinu arvamus vabast tahtest ning determinismidest (jäik, mittepooldav ja leebe?)? Pean sel teemal kirjutama arutluse, ent jooksin kinni ja nii ma sondeerin pinda, et näha, mida teised arvavad, et siis uuesti kuskilt otsast arutada.
Aitäh :D
Vaba tahte (free will) teema on midagi mida ma olen püüdnud ise igal võimalusel vältida. Bourdieu kirjutas, et inimesed koguvad informatsiooni, et kasutada seda informatsiooni vältimiseks. Siin on juhtunud täpselt see, et nooruses religiooni kohta loetu tegi mind skeptiliseks vaba tahte ja determinismi küsimuste suhtes. Seetõttu pole ma sel teemal varem vaaginud ja kasutan nüüd võimalust. Plaanis on pöörduda ka oma lugemisblogi poole ja vaadata mida ma olen sel teemal kokku kogunud. Praegu aga alustan ebainformeeritud arvamustega, et saada need nö out of the way. Kui sa otsid pinnapealset vastust - eeldades, et ma ei ole ainus FB kasutaja kellele sa selle palve saatsid - võid lugeda läbi ainult järgneva lõigu ja ülejäänu jätta lugemata. Minu jaoks on tähtis, et ma ise saaks midagi kirja pandud ja sel teemal selguse leida.
Momendil ma ütlen, et meil on vaba tahe ning determinismi ma ei poolda, ei jäika ega leebet. Vaba tahte ja determinismi küsimused on sellised, mille mina viskaks hea meelega üldse intellektuaalsesse prügikasti. Tähendab, need teemad juba tunduvad seal olevat, sest need ei ole autonoomsed küsimused mille üle vaimu pingutada, vaid peaaegu alati seotud millegi muuga. See midagi muud on antud juhul religioosne, kuid võib olla ka sotsioloogiline (üksikisiku ja ühiskonna vastandus), poliitiline (enesemääramine poliitilisel tasandil), kehalis-käitumuslik (kas meie liigutame oma kehasid või meie kehad liigutavad meid) jne. Religioosne argument kõlab umbes järgnevalt (ma ei ole veel interneti poole pöördunud, vaid proovin oma versiooni artikuleerida): Jumal lõi maa ja taeva jne ning ta tegi seda oma täiuslikus kõiketeadmises, mistõttu ta teab kõike mis on juhtunud ja mis saab juhtuma. Seega on Jumalale ette teada mida sa teed (ta on ette determineerinud mida sa teed) ja sinul endal on vaid pettekujutelm vabast tahtest ehk tunne, et sa kontrollid oma elu ja saad teha valikuid, kuigi need valikud on tegelikult juba sinu eest ette ära tehtud. Ma pole kindel kuidas täpselt, aga kuidagi seostub sellega ka füüsikalise maailmapildi muutumine 20. sajandil. Albert Einsteini kuulus ütlus, et "Jumal ei mängi täringuid" pöörati vist kvantfüüsika saabumisega ümber vms. Ma ei tea sellest tõesti peaaegu mitte midagi ja religioosset aspekti väldin teadlikult, sest ma ei usu Jumala olemasolusse ja seetõttu ei tundu ka selline ettemääratus mitte mingit pidi mõistlik. Vaba tahte küsimus see-eest on teema mis on nipet-näpet mitteverbaalse käitumisega seotud, niiet ma vaatan nüüd mida ma leian selle kohta oma lugemisblogis.
"Americanization occured by our own free will"Siin on jutuks eestlaste suhe võõraste maailmavaadetega. Venestamine (russification) oli katse istutada võõrast maalmavaadet eestlaste teadvusesse. Läänestamine - täpsemalt Americanization - toimub aga vabatahtlikult (Ahhaa! Esimest korda taipasin, et sõna "vabatahtlikult" ongi with free will ehk willfully). See kontrast on silmatorkav, sest Nõukogude ajal sunniti eestlasi õppima vene keelt ja marksismi - need olid need kaks õppeainet mis tehti kõigile õppuritele kohustuslikuks kohe pärast Tartu Ülikooli ülevõtmist Nõukogude võimude poolt. Praegu aga on inglise keel "prestiižkeel" ja selle oskamine on ihaldatav. Spordihalli riietevahemisruumis tunnistasin ise pealt kuidas kolm väikest poissi lalisesid inglise keeles; see oli kummastav, sest nad teadsid üksikuid sõnu ja tsitaate nt muusikast ja andsid endast parima, et omavahel mängides mitte kasutada sõnakestki eesti keelt. Ma arvan, et see on nii, sest me oleme praegu USA mõjuväljas ja see tähendab ka kultuurilist imperialismi - filmid, telesaated, muusika, raamatud, internet jne mida me tarbime on põhiliselt USA toodang või mõjutatud USA toodangust.
Siin on vaba tahte küsimus oluline, sest ma just üritasin lükata vastutuskoormat "kultuurilise imperialismi" kaela, aga tegelikult on ju igaüks ise vastutav selle eest millises suunas ta kultuuriliselt vaatab. Mina tunnen natukene isegi häbi, et ma nii palju Ameerika kultuuri tarbin. Enamus üleval- ja allolevatest katkenditest pärinevad Ameerika mõtlejate/kirjutajate raamatutest/artiklitest. Aga lähme edasi!
"makes no mention of individuals having any free will, consciousness, motives, personality, etc."Siin protesteerisin ma "aksiomaatilise" lähenemise vastu, sest mulle ei meeldi mõte, et "käitumise" asemel peaks rääkima "käitumisjadadest". Loogika ja käitumine ei lähe minu arvates hästi kokku, sest inimest ei saa taandada ainult selleks mis on väliselt jälgitav (overtly observable) - inimestel on ka tunded ja mõtted. Üritades seda kriitikat sõnadesse seada, asetasin ja ühte ritta väga tüüpilised psühholoogilised mõisted: vaba tahe, teadvus, motiivid, isiksus jne. See on peaaegu, et irooniline, sest ma eelistan harilikult vältida kõiki neid mõisteid just nende ideoloogilisuse ja mitmetähenduslikkuse tõttu. Kokkuvõttes tuleb välja vaid see, et ma usun, et inimesel on vaba tahe, teadvus, motiivid, isiksus, jne.
"Why doesn't the system slip so that, after sleep has disassembled the mind, its memory and will, the mechanism is not reassembled somewhat differently, to form a different person, a different me?"Naljakas. Ma olin väga vaimustatud kui Mihhail Lotman ütles midagi sarnast: "Kultuur peab endale pidevalt meelde tuletama kes ta on. See, et hommikul ärkan üles ja ikka olen mina." Ülevalolev tsitaat pärineb kelletki perekonnanimega Jacob ja aastast 1988 (ma ei tea täpselt, sest leidsin selle ühest T. A. Sebeoki artiklist ja ei jäädvustanud viidet). Vaba tahte seisukohast on siin märkimisväärne, et see Jacob on mõistuse olulilimateks komponentideks nimetanud mälu ja tahe. Need kaks on omaettegi huvitavad, sest näiteks J. R. Kantoni mäluteoorias oli see oluline, et on asju mida me tahame mäletada ja meelde tuletada ja siis on ka asju mida me ei taha otseselt mäletada, aga siiski mäletamie ja mis justkui iseenesest tuleb meelde. Siin peaks siis küsima: kas sul on oma mälu üle vaba tahe?
Mälu ja tahte ristumisest võib vaadelda ka individuaaliüleseid protsesse. Näiteks nö "kultuurimälu" saab küll tahtlikult muuta või "ümber kirjutada". Just täna sattusin lugema kellegi vihast blogipostitust sellest kuidas tubakavastased üritavad ajalugu ümber kirjutada - mingi film 1970ndate F1 võidusõitudest olevat kujutanud inimesi suitsetamas nii nagu nad 1970ndatel suitsetasid - ohtrasti ja avalikult - ning F1 autod olid sponsoreeritud tubakafirmade poolt. Mind paelus see kuidas autor kasutas Orwelli 1984-i metafoorina: "anti-smoking activists now want to go all ‘1984’ on cultural depictions of the past and stub out any mention of yesteryear’s smoking habits" ja "Such is the anti-smoking lobby’s Orwellian urge to scrub inconvenient facts from history". Siin peaks siis küsima: kas meil on vabat tahet oma kultuurikeskkonna üle?
"The Arabic word for intent, niya, not only means "purpose," "design," and "will," but inasmuch as these features manifest themselves in direct faith niya also means "simple," "naive," and "sincere."Siin tuleb peatuda, sest see katkend puudutab väga otseselt vaba tahte probleemi. Artikkel ise räägib vastutusest Araabia kultuuris ja kohtusüsteemis. Autor alustas artiklit kirjeldusega sellest kuidas Araabia arusaam kauplemisest erineb kardinaalselt meie Lääne arusaamast - nimelt on meil hinnad staatilised, aga neil toimub asi "kaubeldes" (bargaining). Intentsiooni küsimuses toimub selle autori järgi midagi sarnast. Ülaltoodud tsitaadis on öeldud, et araabiakeelne sõna "tahe" (niya) tähendab mitte ainult "eesmärki", "kavandust" ja "tahet" vaid need väljenduvad usus ja kannavad ka järgnevaid seoseid: "lihtne", "naiivne", ja "siiras". Siin on oluline, et nii eesmärk kui ka kavand puudutavad ka "determinatsiooni" küsimust - Jumalal on plaan/kavand milles on inimestele ette määratud kindel tee/eesmärk. Semantiline seos lihtsameelsusega on ära märgitud, sest siin rõhutatakse ausust - inimene peaks nii oma sõnades kui ka tegudes alati kuvama seda mis on tema sees. Siin on väga huvitav tähelepanek: "most Arabs do not recognize the idea of a distinct inner self that could exist apart from action". Tähendab, "mina olen see mida ma teen ja ütlen", mitte "ma olen mina, sõltumatult sellest mida ma teen või ütlen". See on päris oluline kultuuriline erinevus. Araabia kohtusüsteemis tähendab see - minu arvates kummalisel kombel - et kohtunik usaldab tunnistaja ütlusi ja on kindel, et saab neist ilma takistusteta kätte tõelise intentsiooni. Aga me räägime siin kultuurist kus naisi karistatakse selle eest, et neid on vägistatud. Liigume edasi.
"Thus to the question, what is man? or even, what is essentially man? The answer will be a symbol enjoined by a Final/Normal Logical interpretant."Vahemärkus. Mulle meenus, et Araabia kultuuris on keelatud rääkida tulevikust. Islamis teab ainult Allah tulevikku ja inimesel on keelatud öelda midagi selle kohta. Seetõttu peaks neil puuduma future tense ehk see sama sõna, will. Enamus nendest juhuslikest lausekatkenditest ütlevad midagi tuleviku kohta, ennustavad seda mingil moel ette. Selle sõna üks funktsiooni on väljendada vältimatuid sündmusi (expressing inevitable events). Selles mõttes on see sõna ise lahutamatult seotud determinatsiooniga, sest kui ma ütlen something will happen siis tekib ettekujutlus, et something will happen ja kui seda ei juhtu, siis on ettekujutlusest, plaanist, kavandist, vms eksitud, kõrvale kaldutud. See on peaaegu nagu "mikrodeterminism".
Ma võin öelda: "nüüd ma kindlasti kirjutan edasi ja jätkan seda imelikku arutlust kuniks ma jõuan mäletamist mööda ainsa artiklini oma lugemisblogis mis räägib konkreetselt vabast tahtest" siis tekib "võimalik maailm" mis tundub väga võimalik, sest ma olen nii palju juba kirjutanud - miks ma ei peaks edasi kirjutama? Aga mida mina praegu seda kirjutades näen on tühi valge ruum mida ma katan järjest rohkemate tähtede ja sõnadega. Ma võin igal hetkel lõpetada ja jättagi tühja valge ruumi lihtsalt tühjaks valgeks ruumiks. Kas mul on vaba tahe lõpetada?
Veel üks teema mida tuleks siin natukene puudutada on "ennastteostavad ennustused" (self-fulfilling prophecy). See on ennustus mis ise põhjustab iseenda täidesaamist. Ma ütlen: "ma kirjutan seda teksti terve päev" ja siis juhtubki nii, et ma kirjutan seda teksti terve päev. Peale psühholoogilise tõsiasja on see ka huvitav kirjanduslik vahend. Olev Remsu kasutas oma teoses Kurbmäng Paabelis sellist vahendit. Eks see oli üks nendest asjaoludest mis tegid sellest sürrealistlikust barokkromaanist sürrealistliku barokkromaani. Ta kirjutas iseennast oma raamatusse sisse kui kirjaniku kes kirjutab seda raamatut. Tema peategelane oli teadlik, et ta on Olev Remsu raamatu jaoks prototüüp ja mitmel korral nad isegi kohtusid ja arutlesid selle üle. Esimene neist kohtumistest oli eriti meeldejääv. Toimus mingi paraad ja peategelane Arthur märkas Remsut nõiatumas kurekrõnksus vastu seina ja kritseldamas märkmikusse märkmeid raamatu jaoks. Tasa ja targu hiilis Arthur oma autori selja taha ja piilus mida ta seal kirjutab. Mida ta seal kirjutas oli see, et Arthur hiilis oma autori selja taha ja piilus mida ta seal kirjutab. Selliseid momente oli raamatus mujalgi ja seda kordamise asja teostas ta ikka imetlusväärse innuga - sellele oli vahva kaasa elada (üldse, hea raamat). Aga liigume edasi.
"And that is why not alone understanding, willing, imagining, but also feeling, are the same thing as thought."See tsitaat kuulub René Descartesele. Nii palju kui talle ka ei viidata ja temast ei räägita, on see vististi ainus koht minu lugemisblogis kus on teda ennast tsiteeritud. Mingis mõttes pole siin midagi imestada - ta filosofeeris väga väga ammu ja tolleagsed arusaamad on natuke iganenud. Aga kaalume seda: "Arusaamine, tahe, kujutlusvõime ja tunnetus on sama asi mis mõte." On või? Probleem on vististi selles, et tegu on "mentalistlike" kontseptsioonidega - erinevalt kehalisest käitumisest ei ole arusaamist, tahet, kujutlusvõimet, tunnetust ja mõtet võimalik näha, katsuda, mõõta, salvestada, taasluua jne. See viimane aspekt tundub eriti tähtis, sest vaimne tegevus tundub olevat nagu Heraclituse jõe-metafoor (samasse jõkke ei saa kaks korda astuda) - midagi ei toimu täpselt samamoodi kaks korda.
Descartese tsitaadi juurde naastes... See läheb edasi umbes nii, et me ei saa usaldada väiteid nagu "ma näen või ma kõnnin, seega ma olen", sest ma võin ka unes midagi näha või kogeda kõndimist. Seega kehalised tegevused ei ole usaldusväärsed. See "cogito, ergo sum" tuleb siis sellest, et Descartese arvates on mõte usaldusväärsem kui tajumine või tegemine. Kui sa tead, et sa mõtled, siis sa oled (ja sa tead, et sa oled). Aga see kõik ei huvita meid praegu.
"When the student has a good thought he writes it down, so that it may be recalled at will and made the starting point for a better thought in the same direction; and so mankind at large records and cherishes its insights."Siin võiks peatuda ja arutleda. Tsitaat kuulub C. H. Cooley'le aastast 1909. See on äge, sest kehastab in a more accessible way Peirce'i arusaama märkide kasvust (signs grow). Mõtteid tasub kirja panna, sest siis on kerge neid uuesti ellu kutsuda - tahte peale "meelde tuletada". Siin tuleks tähele panna, et recalling at will on üks oluline mäletamisviis - õigemini on tegu meenutamisega. Peirce'i märgikasvuga seostub see sel viisil, et meenutatud mõtet saab edasi viia samas suunas. Tal oli üks huvitav kirjeldus mõttetööst, mis läks umbes nii: sul tuleb hea mõte, siis sa unustad selle ära, aga kunagi hiljem tuleb sul see uuest meelde ja sa lisad sellele midagi, et see siis uuesti ära unustada ja uuest meenudes veel midagi lisada. Ni tekib kontinuiteet. Cooley lisab sellele kirjutamise - mis Peirce'l, kes tegelikult kirjutas ääretult palju, ununes mainida. Kirjutatut saab kergesti meelde tuletada ja edasi arendada. Sellest seisukohast ei ole lugemisblogist sõna "will" otsimine ja mõne tsitaadi kommenteerimine midagi muud kui juba läbimõeldu veel kord läbi mõtlemine ja edasi arendamine.
"It always involves individuals' free activity, their choice of the language they will use in their relations with society"Siin on midagi mis puudutab vaba tahet. Peaagu... Tegelikult on see lihtsalt huvitav katkend Lotmanilt; pealegi raamatust (The Decemberist) mida ma ei ole lugenud ega saagi lugeda, sest see on vene keeles. Siinne katkend on inglise keeles ja ma tõlgin selle nüüd eesti keelde.
See erinevus [tavalise ja semiootilise käitumise vahel] on hädavajalik: üksikisikud ei vali oma tavalist käitumist vaid pigem omandavad selle oma ühiskonnalt, ajalooliselt perioodilt milles nad elavad või siis oma psühholoogilisest või füsioloogilisest ülesehitusest; sellele ei ole alternatiivi.Siin on mõningaid tõlkimisraskusi - näiteks routine behavior pole otseselt "tavaline käitumine" (mis on "tava"?) ja mitte ka päris "rutiinne" ehk "tavapärane" (mis on "tava"?). Ma kahtlustan, et tõlkes on kaduma läinud üpris lihtne eristus "semiootilise" ja "mitte-semiootilise" käitumise vahel. See eristus tegelikult põhinebki sellel, et semiootilises maailmas on valik - kas kasutada ühte märki, koodi, keelt, vms, või teist. Mitte-semiootilises ehk füüsilises maailmas puudub valik - gravitatsioon ei küsi õunalt kas ta tahab maha kukkuda, magu ei küsi toidult kuidas ta soovib saada seeditud.
Semiootiline käitumine seevastu on alati valiku tulemus. See on alati seotud üksikisikute vaba tegevusega, nende keelevalikuga mida nad kasutavad oma ühiskondlikes suhetes.
Vaba tahte ja determinismi poole pöördudes selgubki nüüd, et mehhanitsistlik/füsikalistlik maailmapilt on mitte-semiootiline - Jumal on lükkanud universumi veerema ja nüüd ta siis veereb: õunad kukuvad maha ja päike loojub läände. Igasugune determinism põhineb seaduspära kehtestamises reeglina - õun on määratud maha kukkuma, sest gravitatsioon on seadus. Religioosse determinismi eesmärk on selles mõttes jätta inimene valikust ilma ja allutada ta Jumala tahtele - Jumala seadustele. Mihhail Lotman arutles oma hiljutises raamatus Struktuur ja Vabadus I Augustinuse või kellegi teise kuntud kirikuisa arusaama, et vabadust on kahte sorti - suur (major) ja väike (minor). See käis umbes nii, et meie "väike" vabadus seisneb valikus kas uskuda Jumalasse või mitte. Meie "suur" vabadus on aga Jumala poolt ette ära otsustatud - ühel või teisel viisil jõuame me ikkagi Jumala rüppe ja Jumalas oleme me "suurest" vabad. See on väga umbkaudne tõlgendus - ma ei trükkinud seda katkendit ümber. Noorema Lotmani raamatust võib hiljem veel rääkida, praegu pöörduks vanema Lotmani poole tagasi.
Kui mitte-semiootiline käitumine (psühho-füsioloogiline ülesehitus) on determineeritud, siis semiootiline käitumine seisneb vabas valikus. "Valiku moment" semiootilises mõttes tähendab muidugi märgivalikut - millist märki kuidas ja milleks kasutada. Tekst on selles mõttes vabaduse suurim saavutus, sest erinevalt päriselust on tekstis kõik võimalik. Ma võin siia Remsu kombel kirjutada, et tegelikult on mind kaks - üks istub laua taga ja toksib klaviatuuri, teine tatsab mõõda tuba ringi ja dikteerib neid sõnu, vahepeal peatudes, et mõttepausi ajal ideid seedida. Tegelikult on mind muidugi üks, aga mis keelab mul kirjutada, et mind on kaks ja üks mina seisab mul praegu selja taga ja loeb mida teine kirjutab: "Tegelikult on mind muidugi üks, aga mis keelab mul kirjutada, et mind on kaks ja üks mina seisab mul praegu selja taga ja loeb mida teine kirjutab..." Vist ei tasuks mainidagi, et sülearvuti taga omakorda seisab peegel?
Olgu, olgu, tagasi teema juurde. Räägitakse ka "semiootilisest vabadusest". Hetkel meenub, et see on oluline teema Hoffmeyer biosemiootikas ja seostub ökosüsteemi semiootilise mitmekesisusega, aga ma ei näe põhjust miks ei võiks semiootilisest vabadusest rääkida ka kultuuriliste märgiprotsesside tähenduses. Sama lugu on Ivar Puura "semiotsiidi" mõistega, mis originaalselt kuulub paleontoloogia valdkonda. Minu arvates võivad semiootiline vabadus ja semiotsiid moodustada vastanduse kahe protsessi vahel - üks taotleb märgiliikide vähendamist ja teine märgiliikide paljundamist. Väga lihtne näide oleks rahvuskeelte juhtum, mida ääri-veeri sai ka ülevalpool puudutatud. Kui läänestamine jätkub samasuguse hooga nagu praegu, siis võib eesti keel päris reaalselt välja surra. Selle vastand muidugi on rahvuskeelte elushoidmine ja edasiarendamine, kasvatamine ja mitmekesistamine. Probleem mis mind ennast vaevab on see, et ma ei saa eesti keeles rääkida väga tehnilistest asjadest millest inglise keeles on väga mugav rääkida. Ma ei taha millegi pärast olla ka see tüüp kes hakkab väga paljusid uusi mõisteid eesti keelde leiutama - põhiliselt selle pärast, et minu lugemus eesti keeles ei ole väga hea ja võib-olla oleks see lihtsalt (lobudiku) jalgratta leiutamine. Aga nüüd ma kaldun küll vist teemast kõrvale. Üritan veel kord naaseda tsitaadi juurde...
Mitte-semiootilise käitumise determineeritus seiseb selles, et see omandatakse ilmtingimata kas kultuurilis-ühiskondlikust kontekstist või psühho-füsioloogilistest paratamatustest. Ma ei saa näiteks midagi parata aksendi puhul - suurest pingutusest hoolimata tuleb inglise keeles kõneledes varem või hiljem ilmsiks, et see on second language. Samamoodi ei saa ma suurt midagi parata kui üks mu jalg on lühem kui teine ja kõnnak on natuke teistmoodi. Küll aga on mul võimalik vabalt valida millest ma räägin ja kuidas ma tantsin. Ma pole kindel kas vabaduse ja vabadusetuse saab nii lihtsalt ühildada nö "semiootilise lävendiga", aga üldjoontes tundub see olevat korrektne - vähemalt Kalevi Kulli järgi eristuvad füüsiline ja semiootiline reaalsus selle poolest, et ühes on valik ja teises mitte. Liigme edasi...
"The sort of friends he will have, the sort of organizations he will join, the sort of political leadership he will follow, the sort of person he or his son will marry, will all be strongly influenced by the side of this ideological bifurcation which he adopts as his own."See katkend pärineb ühest noore Cliffort Geertzi artiklist. Ma ei ole siiamaani järgi vaadanud mis bifurcation'i vaste eesti keeles. See on: lõhenemine, mitmeks hargnemine. Täiesti omaette teemana saaks rääkida bifurkatsiooni-punktidest Lotmani kultuuriteoorias, aga mitte praegu ja mitte siin. Ideoloogiline lõhenemine millest Geertz siin räägib puudutab jällegi religiooni. Artikkel rääkis nimelt ühel Jaava saarel juhtunud intsidentist milles Islam põrkus kohaliku rahvausuga. Nimelt oli sugulaste juures elanud poiss haigestunud ja öösel ära surnud ning hommikul kutsuti vanemad kohale, et ta maha matta. Konflikt tekkis sellest, et matus on religioosne kombetalitus ja sugulane kelle juures poiss elas oli rahvausundi ehk mitte-Islami poolt. Tähendab, poliitika ja religioon on siin - nagu Islami puhul alati - tihedalt seotud: Islami vaimulik keeldus poissi Islami kombe kohaselt matmast. Keegi ei teadnud mida teha, sest tavaliselt oli matmine kombetalitusega täpselt paika pandud. Nii palju siis kontekstist.
Geertzi point näib siin olevat, et ideoloogial on "determineeriv" mõju. Religioosne ja poliitiline kuuluvus võivad mõjutada (pane tähele, et mitte päris määrata) seda milliseid sõprussidemeid sa moodustad, milliste organisatsioonidega sa liitud, millist poliitilist juhtimist sa järgid, millist tüüpi inimesega su laps abiellub jne. Eesti kontekstis on neil asjadel minu arvates natuke vähem kaalu, aga eks mingi mõju ikka on. Tänagi sattusin hommikul vaatama Reporteri tänavaküsitlust "mida teeksite, kui teie laps abielluks mustanahalisega". Enamus vastuseid olid mõistlikud "inimene on inimene" ja "armastus on armastus" tüüpi, aga kommentaariumis tuli muidugi lollus esile. Siin väärib vististi mainimist, et Ameerika kultuuris on kombetu/tavatu pärida inimestelt religioossete ja poliitiliste vaadete kohta. Omagi kogemus on öelnud, et sellistel teemadel vestlemine pigem lahutab inimesi kuiet liidab. Lõhenemine, neh.
Siia võib kokkuvõttes vististi kirjutada, et ideoloogial ja grupikuuluvustel võib ka olla määrav mõju inimese elukäigule. Aga samas on see vististi niivõrd üldine väide, et midagi uut siit ei tule.
"a small group discusses something and the mood drops visibly, predicting that the discussion will soon dissipate and the group will disperse. Or, a person indicates with his hands (the "come here" motion) and thus predicts what the target will do next (s/he will come)."See on üks huvitav seisukoht mis läheb käesoleva teemaga hästi kokku: "žest kui ennustus". Siin on kõne all üks C. Wright Mills'i artikkel motiividest (õigemini, vocabularies of motive). Artikkel pärineb aastast 1940 ja momendil oluline katkend ütleb, et sotsioloogias on hakatud ümber lükkama Wundt'ilikku arusaama, et keele põhifunktsioon on "väljendada" midagi mis on isikus eelnevalt juba olemas (et "keelega me väljendame mõtteid"). Mills seletab, et uue vaate kohaselt lähenetakse keeletegevusele mitte sellelt seisukohalt, et kõnes väljendavad inimesed midagi mis on nende sees juba olemas, vaid seisukohalt, et keele ühiskondlik funktsioon on koordineerida erinevaid tegevusi. Asja pirn: keel osutab tulevastele tegevustele (see on indicator of future actions). Midagi sarnast on mulle tuttav Birdwhistelli kineesikast, sest teda ei huvitanud emotsioonide väljendumine näoilmetes vaid see kuidas me kasutame näoilmeid, et üksteise käitumist koordineerida (selle üldnimetus on interaction management). "Žest kui ennustus" siis selles mõttes, et see kuidas ma käitun annab aimu sellest mida ma võin teha vahetus tulevikus. Näide mida ma ülal tsiteerin puudutab grupikäitumist: kui sa paned tähele, et seltskonna tuju langeb, jutt hakkab venima ja inimestel on justkui ebamugav, siis see on prognostiline märk, et seltskonna lahkuminek on lähedal. Teine näide on otsesem - viipad käega "tule siia" ja teine inimene tuleb siia. Kui sa kujutad end ette kõrvaltseisjana, siis see näeb välja näiteks nii, et üks inimene ühel pool tänavat sooritab selle käe- ja pealiigutuse ning teine inimene teisel pool tänavat kellele see suunatud oli muudab oma liikumissuunda (või hakkab liikuma) ja ületab tee. Selline "juhendamise" juhtum on niivõrd igapäevane, et ei vääriks muidu mainimistki, aga ma usun, et siin peitub midagi võimast - on tõenäoline, et eksisteerib taolisi "prognostilisi märke" millest inimesed ise ei ole otseselt teadlikud, aga mis sellegipoolest toimivad. See on intuitsiooni ala kuhu on raske teaduslikult tungida, aga varem või hiljem tuleb aeg mil ka "olukorra lugemist" peaks lähemalt uurima (veel üks prognostikatsioon, veel üks will).
""'Power' (Macht) is the probability that one actor within a social relationship will be in a position to carry out his own will despite resistance," according to Weber. Tawney's definition similarly centers on imposing one's will on others, except that he explicitly directs attention to the asymmetry of power relations"See pärineb Blau raamatust Exchange and Power in Social Life (1964). Ma lugesin seda suure tuhinaga kuniks taipasin, et see on majandusteadlase lähenemine ühiskondlikule elule. See oli nagu majandusliku determinismi viimine inimsuhete tasandile. See siin on Max Weberi klassikaline võimu-definitsioon, mille kohaselt võim seisneb ühe inimese võimes panna teine tegema seda mida ta ei taha teha. Tahte küsimus on siin oluline, sest võim on "vaba tahte" vaenlane. Võim röövib vaba tahte ja asendab selle sunniga. Sund on mingis mõttes ka determinatsiooni sisu - sa ei taha, aga sa oled määratud, sunnitud...
Naljakal kombel on sellise sunni tipp elu ise. See on nüüd mingisugune pseudo-eksistentsialism, aga kas elu pole mitte "ellu sundimine"? Sündimist ei saa valida. Elamist ei saa valida. Unest üles ärkamist ei saa valida. Küll aga saab valida elu lõpetamist ja sedagi võimalust üritatakse peita ja keelata (eriti religioossete inimeste poolt kes peavad elu - isegi õnnetut elu - pühaks). Eutanaasiast ma praegu rääkida aga ei taha. Pöördun tagasi võimu poole. Foucault' biovõim tegeleb just selliste pseudo-eksistentsialistlike probleemidega ja ma ei ole sellega kõige paremini kursis.
Klassikalise (Weberi) määratluse järgi on võim siis vaba tahte asendamine sunniga. Selle sunni iseloom jääb praegu muidugi lahtiseks, sest see võib üldsegi mitte tunduda sunnina vaid näida positiivsena. Ülevalpool on isegi üks hea näide: "Soldiers will venture their lives for an obliging officer"... Vaba tahe on sellest seisukohast "võim iseenda üle" - võimalus "valida ise oma tee" või "olla iseenda käskija". Kui natuke ette mõelda oma TACS tüpoloogia peale (pole kindel, kas ikka seostada seda TACS-iga), siis on tahte küsimuses kolm võimalust: (1) oma tahe - teen mis tahan; (2) teise tahe - nt "Tule siia"; ja (3) impersonaalne norm - kõnnitakse kõnniteel mitte risti-rästi siia-sinna vaid otse ja korrapäraselt. Kolmas on siis nagu situation baseline ja (1) ning (2) võivad olla nii sellega harmoonias kui kakofoonias. Ma võin tühjal tänaval otsustada istuda keset autoteed maha ja ka reageerida sellele "Tule siia"-le. Aga lähme edasi.
"A hideous ecstasy of fear and vindictiveness, a desire to kill, to torture, to smash faces in with a sledgehammer, seemed to flow through the whole group of people like an electric current, turning one even against one’s will into a grimacing, screaming lunatic."Hah. See on Orwelly 1984-st "Two Minutes Hate" episood mil töötajad kogunevad suure ekraani ette ja karjuvad Goldsteini jutu peale. Siin on illustratiivne juhtum sellest kui teiste inimeste tahe trumpab enda oma ning vihkamine nakkab. Charles Morrise järgi on see communization, uuema psühholoogia järgi emotional contagion. Minu tüpoloogia seisukohalt on oluline, et situatsioon ("Two Minutes Hate") kehtestab käitumisviisi kõigile osalejatele.
"Don't you see that the whole aim of Newspeak is to narrow the range of thought? In the end we shall make thoughtcrime literally impossible, because there will be no words in which to express it. Every concept that can ever be needed, will be expressed by exactly one word, with its meaning rigidly defined and all its subsidiary meanings rubbed out and forgotten."Newspeak on hea näide keelelisest semiotsiidist. Kui sõnad oleksid elusad (nagu sõna-organitsismis), siis Newspeak oleks sõnade massimõrv. See teema ei puutu vististi väga vaba tahte ja determinatsiooni teemaga kokke. Või kui, siis ainult Sapir-Whorfi hüpoteesi mõttes, et meie maailma piirideks on meie keele piirid. Kui hävitada keelt, siis hävineb ka osa meie maailmast - Orwellis on selleks teisitimõtlejate (mõttekurjategijate) maailm mis hävitatakse.
"The Revolution will be complete when the language is perfect."Nüüd taipan, et see on Orwelli vastus Zamjatinile, kelle E-330 ütleb, et "just as there is no highest number, there can be no final revolution".
"Even the slogans will change. How could you have a slogan like ‘freedom is slavery’ when the concept of freedom has been abolished? The whole climate of thought will be different. In fact there will be no thought, as we understand it now. Orthodoxy means not thinking not needing to think. Orthodoxy is unconsciousness."Kummalisel kombel jõudsime siingi teemasse. "Freedom is slavery" on üks kolmest jaburast loosungist 1984-s. Seda võib seostada nii araablaste arusaamaga intentsioonist kui ka Augustinuse suure vabadusega. Kõigil neil juhtudel on vabaduse sisuks tajutud paratamatus: sa oled vaba tegema seda mida sul on lubatud teha, sa oled vaba ütlema seda mida sul on lubatud öelda, sa oled vaba tundma seda mida sul on lubatud tunda. Viimane aspekt läheneb juba Equilibriumi (2003 film) sisule. Zamjatini Meie, millel nii Orwell kui ka... ohjah, sisuliselt iga hea düstoopia põhineb, sisaldab kogu inimtegevuse (tunnete, tegevuste, mõtete) kontrollimist Riigi poolt. Seda on isegi natuke raske visuaalselt ette kujutada - klaasist majas kõiki "numbreid" täpselt samal hetkel voodist tõusmas, väljas kõik ühes korrapärases rivis sammumas jne. Ma arvan, et Meie point jääbki vist selleks, et D-503 on rahul oma tajutud paratamatusega. Ta on üks number miljonist ja mitte millegi poolest silmapaistev ning teda häirib mõte, et ta ei ole Meie.
"Whatever the Party holds to be the truth, is truth. It is impossible to see reality except by looking through the eyes of the Party. That is the fact that you have got to relearn, Winston. It needs an act of self-destruction, an effort of the will. You must humble yourself before you can become sane."Nüüd meikik ka rohkem senssi miks "enesehävitus" on nii tähtsal kohal Orwellis. Meie-s ei ole mind. Individuaal peab saama allutatud kollektiivile, vabast tahtest peab saama ettemääratus, valikute tohubavohust peab saama seaduspära.
"When we come to the study the great principles of continuity and see how all is fluid and every point directly partakes of the being of every other, it will appear that individualism and falsity are one and the same."See on John Dewey, aastast 1946. Midagi analoogset olen leidnud ka mujalt (T.S. Eliot nt), aga meeldejäävaim ja konkreetsem on Bakhtini väide "only error individualizes". Siin võiks vististi ka lõpetada. Ma ei usu, et vaba tahte ja determinismi suhtes midagi väga palju selgemaks sai, aga mul endal oli küll huvitav seda teksti kirjutada.
Samamoodi peaksin ma tegema teemadega, millega mul tegelikult on vaja tegeleda. Niiet ma võin seda võtta kui harjutamist tegelikuks asjaks. Või kas siin üldse on midagi tegelikku? Ma lihtsalt usun, et kui midagi pühendunult läbi kirjutada, siis see saab palju selgemaks.
0 comments:
Post a Comment