(3) SHE CAN TOTALLY READ YOUR MIND! Be careful how you move around a Cosmo girl. (Scratch your nose and you're so busted, you lying sack of shit.) And the way you eat: "A guy who craves a variety of ethnic cuisines is open-minded. . . . He's probably passionate and sensual." Redbook's got your handwriting figured: "Notice the narrow loops on his y's? This means he's superloyal and socially selective." And Jane points out that guys who shift gears frequently while driving "are dissatisfied and insecure with their position on the road (i.e., the real world) and, in bed, joylessly switch positions every 43 seconds." To them, "your vagina is just another luxurious, sensitive gadget for them to fiddle with."Mulle tundub, et nö "meesteajakirjad" on tegelikult naisteajakirjad mis üritavad jätta muljet, et nad on suunatud meestele. Või siis on asi selles, et formaat või žanr on selline. Igatahes, see katkend pärineb nimekirjast mis rivistab naisteajakirjade müüte nende loogilistes äärmustes. Ehk: naisteajakirju lugedes võib jääda mulje, et naised on mitte pelgalt intuitiivsed, vaid mõtetelugejad. Näideteks on rivistatud kolm jaburat müüti. Esiteks nö "kehakeele lugemine". Teksti autor näib olevat teadlik, et adaptorid (nina sügamine) ei ole usaldusväärne "valetamise märk". Käekirja lugemine on samavõrd müütiline - üks semiootika välistudeng rääkis omast kogemusest kuidas ta arvas, et võib käekirja järgi "inimesi lugeda" ja selleteemalise raamatu esimene peatükk lükkas kõik sellised ootused ümber. Käigukangi asi on juba puhtalt jabur, tundub nagu väljamõeldis millega rõhutada esimese kahe äärmuslikkust.
[SOURCE: 7 Shocking Things We Learned From Women's Magazines - Esquire]
Setode, ja muidugi venelastega võrreldes on keskmine eestlane kindlasti hulga jahedama loomuga. Seda mitte südame, vaid eelkõige välise oleku poolest. Tal on raske teist inimest kiita, kallistada, üldse puudutada. Kui olin haiglas, kogesin seal patsiendina just seda idapoolse päritoluga meditsiiniõdede loomupärast ja vahetut soojust.[...] Praegugi öeldakse, et eestlased olevat töökad - nad lausa orjavad, teevad ületunde, ei oska puhata. Seda mainib oma kirjutises rohkem kui sajand tagasi (1909) ka rahvaluulekoguja ja -uurija, pastor M. J. Eisen. Ta toob iseloomulike joontena esile ka jonnakuse, alalhoidlikkuse, kättemaksuhimu ja kurvameelsuse, kujundliku kõneviisi, samuti nalja- ja pilkehimu. [...] Olen tähele pannud, et paljudel eestlastel on mingi suhtlemishirm või „igaks juhuks" distantsi hoidmine - mine tea, mis lähenemine kaasa toob. Eriti kui teine on veel kuidagi ebatavaline, nt võõramaalane või joodik või muud „ohumärki" kandev. Sellega on seletatav ka hiljutine juhtum, kus Arukülas lebas haige mees mitu päeva meelemärkusetult maas. Samas võib see olla ka nn suure asula fenomen, kus üksteist küll nägupidi teatakse, aga piisavalt hästi ei tunta. Hirm probleemse ja segaste tagajärgedega olukorra ees ja võimalusel selle vältimine, mitte sekkumine, võib näida ka hoolimatusena. [...] Ettevaatlikkus on eestlasele olnud kogu aeg üldomane. Võib-olla lähedaste ringis ollakse rohkem avatud, aga võõraid umbusaldatakse. Igaksjuhuks ei näidata oma tundeid kohe välja. Hirme on palju. Temperament ja reageerimiskiirus on ka aeglasem kui nt idanaabreil. Sellest siis need mornid näod...These excerpts paint such a vivid picture of stereotypical Estonian behaviour that I feel the need to translate it: "Compared to setos [estonians of the Võru region] and russians the average estonian certainly has a more colder attitude. Not primarily in terms of personality but in terms of outward appearance. The average estonian has trouble paying other people compliments, hugging, and touching in general. When I was at the hospitel I experienced first-hand as a patient that nurses from east [Russia] are naturally and immediately warm. [...] Even today they say that estonians are industrious - they outright slave, work overtime and don't know how to rest. These things were also mentioned more than a century ago (1909) by the folk poetry collector and researcher, pastor M. J. Eisen. He also characterized estonians as stubborn, conserving, vindictive and melancholic, using figurative language and fearing of being the butt of jokes. [...] I have observed that many estonians have some kind of a fear of communicating or keeping distance "just in case" - you may never know what approaching another person may cause. Especially if the other person is unusual in some regard, e.g. a drunkard or baring some other kind of "sign of danger". This may explain an incident of late, where a man laid unconscious on the ground for several days at Aruküla [this is punny - the literal translation of this placename is "Village of Consciousness" :D ]. Then again this may be a so-called large settlement phenomenon, wherein people know each other by face but are not more familiar. Fear and avoidance of consequences of a problematic and confused situation and not stepping in may seem like inconsideration. [...] Being cautious has always been generally characteristic of estonians. Perhaps among close ones [family and friends] they are more open but strangers are distrusted. Emotions are not shown outwardly right away, just in case. There are a lot of fears. Temperament and reaction speed is also slower than that of their eastern neighbours. That may explain the gloomy faces..."
[SOURCE: Kas tunned end ära: Milline on tüüpiline lõunaeestlane ja milline põhjaeestlane - Eesti Elu]
These words are probably unfurling inside one of many open tabs on your computer screen. Perhaps one tab is for work, one is for chatting, and another is for Twitter. You probably even have some others open for no particular reason. This is the way we receive information and the way we communicate now: constantly, simultaneously, compulsively, endlessly, and more and more often, solitarily. This strange new mode of living - and its indelible effect on our humanity - is perfectly captured in a new short film that debuted this week at the Toronto International Film Festival.See on lihtsalt huvitav, sest iseloomustab 21. sajandi inimese suhtlemisviisi mis on üha enam "virtuaalne" ja sooritatud tegelikult üksinda olles. Füüsiliselt istud toas üksinda, virtuaalselt suhtled inimestega üle kogu maailma. Mitteverbaalset käitumist puudutab see tegelikult vaid nii palju, et mida rohkem me "suhtleme üksinda virtuaalselt" seda kehvemateks suhtlejateks me muutume teiste inimestega päriselus suheldes. See kuidas päevad läbi nutitelefoni jõllitamine mõjub mitteverbaalsele käitumisele on ennustamatu. Ma olen märganud, et neiud kelle pilk on väga tihti ja kaua ekraanile naelutatud on suhteliselt tuimade näoilmetega, aga see võib olla hetkeline (nägu on tuim, sest vaatab keskendunult ekraani). Pikemaajalisi mõjusid näeme lähiaastatel.
[SOURCE: You Need To See This 17-Minute Film Set Entirely On A Teen's Computer Screen | Co.Create | creativity + culture + commerce]
Not content with having helped to ban smoking in public places in pretty much the entire Western world, anti-smoking activists now want to go all ‘1984’ on cultural depictions of the past and stub out any mention of yesteryear’s smoking habits. [...] There’s a strong whiff of Stalinist airbrushing to these demands that even historical movies should refrain from showing too much smoking. Just as surely as Stalin rewrote the past by scrubbing from old photos one-time comrades he had since fallen out with, so anti-smoking activists seem keen to rewrite history to pretend that people didn’t smoke copiously and publicly in the past, when in fact they did. Such is the anti-smoking lobby’s Orwellian urge to scrub inconvenient facts from history that in recent years everything from very old Tom & Jerry cartoons to images of Winston Churchill have been physically doctored to remove cigarettes or cigars.Siin meeldib mulle tõik, et kirjutaja on kasutanud nii George Orwelli nime kui ka tema teost 1984 nö "terminitena". Kuna see teos on nii laialt tuntud ja seda seostatakse "ajaloo ümberkirjutamisega" siis on see täiesti õigustatud sõnakasutus. Kahju, et teadustekstides pole selline sõnakasutus tervitatav. Tähendab, "prantsusepärases filosoofias" võib vabalt niimoodi kirjutada, aga ise niimoodi naljalt ei teeks. Või siis tuleb mul julgust koguda ja leida sobiv võimalus.
[SOURCE: Cigarettes in 'Rush': people smoked in the 1970s. Anti-smokers should get over it – Telegraph Blogs]
Samal ajal kui Tallinnas erakonnad rabelevad auhinnatu teise koha eest vere ninast välja, naba paigast ja täiega võlgadesse, siis Tartus, Eesti suuruselt teises linnas, hõljub endiselt tuuleke pajuokstes ja keegi ei tõsta kulmugi. [...] Selles valguses teiste parteide ja valimisliitude uimasus ja passiivsus on täiesti arusaamatu. Seni on piirdutud vaid suvalise ilmega näopiltide ülespanekuga ja kõik.Esiteks on siin põnevad väljendid. Ma teadsin, et "naba paigast ära" on väljend, aga "vere ninast välja" on veel ilmekam, sest erinevalt naba ümberpaigutamisest võib ninaverejooks päriselt toimuda. Tähendab, äkki see naba asi ka, aga ma ei tea sellest midagi - see tundub olevat metafooriline ütlus. "Ei tõsta kulmugi" seostub samalaadse ütlusega "silm ei pilgu" - need ütlused täheldavad millegi ootuspärase mittetoimumist. Teiseks on "suvalise ilmega näopildid" väga täpne kirjeldus Keskerakonna valimisplakatitest Tartus. Ma jõllitasin paar nädalat tagasi bussipeatuses pikalt Aadu Musta ja Aivar Riisalu suvalise ilmega näopilte. Tähendab, need ei olnud vististi päris suvalised - nad üritasid naeratada. Jõllitamise ja sügava järelemõtlemise tulemuseks sain, et Aadu Musta nägu on ilusalt sümmeetriline nagu südametunnistuseta sotsiopaadile kohane - olen näinud kuidas ta mingis paneelsaates kõigist teistest kõnelejatest üle sõitis; Aivar Riisalu nägu on aga asümmeetriline - tal on parem näopool niivõrd atrofeerunud, et üks põsevolt on silmnähtavalt lühem kui teine. Mulle läks see hinge, sest mul hakkas ka sinnapoole minema enne kui ma nägu treenima hakkasin. Need valimisplakatid on minu arvates "suvalised" selles mõttes, et nad on mittemidagiütlevad. Nende nägude kohal on suurtähtedes "TÖÖTAB" ja ongi nagu kõik. See ei ole isegi "me anname tööd" või "me loome töökohti" vms, vaid lihtsalt "töötab". Peab eeldama, et verbaalne sõnum on niivõrd dumbed down, et venekeelsed valijad saaksid ka aru, et midagi on pistmist tööga. Kahjuks rakendub minu kriitiline meel nii, et see üks sõna viitab naeratavale näole ja valimisreklaami üldsõnum on "Aivar Riisalu töötab" (riigikogus). Noh, tore on, aga mida see valijale peaks juurde andma? Ilmselt on keskerakond niivõrd laisaks läinud, et midagi lubada või öelda pole vajagi, "vaata meie nägusid ja hääleta meie poolt" - enesekindlad tõprad.
[SOURCE: Tartus on mõttetult vaikne | Õhtuleht]
Tartus võidab reform niigi tudengite häältega, keda ei huvitagi linna edasine tulevik, vaid hetkel kenade aktiivsete noorte esinemine. Tartu suurim valimislubadus on Emajõele sadama ehitamine 40 laevukese jaoks, kuid Anne kanalit, milles ujumas ja puhkamas käivad tuhanded tavalinlased, ei peeta oluliseks. Hääbumine paistab igast nurgast. Suurehitused - jõesild ja Ringtee suured ja keerukad ringteed-viaduktid ei anna tavalinlasele midagi suuremat - need rohkem transiidi jaoks. Pidevalt ripub linlaste pea kohal hirm kaotada kesklinnast bussijaam ja avaturg - need ju Seli maadel ja omaniku õigusega hoiab kuni parema äri leidmiseni. Kui mõni firma läheb järjekordselt hingusele, pole töötajatel lootustki uut tööd leida, nooremad ongi kes Soome, kes Rootsi läinud koos lastega. Hubased väikepoekesed linnaosadest on kadunud, lapsi näeb järjest vähem liikvel. Kuhu kauplusse iganes sisse astud, näed vaid tühje müügisaale uimaselt igavlevate müüjatega. Elu on vaid Säästukas ja Maksimas õhtutundidel ja nädalalõppudel. Järjest rohkem meenutab J. Kärneri Elva elust kirjutatud "Soodoma Kroonikat".See on kasutaja nimega "tartlanna" kommentaar uudisloole millest pärineb eelmine tsitaat. Pidin selle enda jaoks ümber kleepima sest siin on nii palju "Jah"-e minu jaoks. Jah, noored lasevad Eestist jalga. Jah, väikepoed kaovad (viimati, suure kurvastusega, Tartu Pood Riiamäelt) ning asemele kerkivad ühtede ja samade kaubanduskettide üha suuremad kauplused (nt Maxima tekkis Raadile). Jah, lapsi jääbki järjest vähemaks. Jah, kauplustes on action-it ainult tipptundidel. Jah, asi liigubki sellise nõmeda väikelinna poole nagu on Kärneri raamatus. Ma olin meeldivalt üllatunud, et keegi üldse Soodoma Kroonikat mainib. Ilmselt tunneks "tartlanna" selle blogi ikooni ära. See oli üks esimesi "täiskasvanute raamatuid" mida ma 12-aastaselt lugesin.
[SOURCE: Kommentaarid: Tartus on mõttetult vaikne | Õhtuleht]
See pärineb tumblr-ist ja on ühest käest tüüpiline patting on your back südantsoojendav jama. Teisest käest on see tõepoolest wonderful, sest kujutab keha "abistava sõbrana". Tähendab, kõik need autonoomsed ja märkamatud asjad on raamistatud isikustatuna - su keha teeb seda sinu jaoks! Keha ja vaimu lahutamise viimine äärmuseni, kindlast, kuid ka meeldivalt lohutav. Sul on keha ja su keha armastab sind.recoverlovely:flippy-feelings:mikalhvi:
Did you ever realize how much your body loves you? I mean its always trying to keep you alive. That’s all your body has to live for. Your body is making sure you breathe while you sleep, stopping cuts from bleeding, fixing broken bones, finding ways to beat the illnesses that might get you. Your body literally loves you so much. It’s time you start loving your body back.
*distant, restrained sobbing*
this is actually wonderful
[SOURCE: you are lovely.]
In an effort to finally capture and detain Edward Snowden, the notorious NSA whistleblower, the Obama administration, knowing Russia offered him asylum yet hates all things gay, told Russian leadership that Snowden is a homosexual. Upon hearing the news of Snowden’s alleged sexuality they were immediately outraged and wondered how many things he may have touched at the airport. Apparently releasing sensitive information about trying to foil terrorist plots is not something Russia has a problem with, but gay cooties give them the heebie jeebies.See satiiriline uudislugu suutis mind naerma panna. Ühtlasi pani mõtlema nö "lasteaia-mõtteviisidele" [childlore ehk "folk culture of children"] millest üht on siin huumori nimel osavalt kasutatud. See cooties on väljamõeldud nakkushaigus mis levib füüsilise läheduse ja puudutuse kaudu. Nalja sihtmärgiks on Venemaa homovastased seadused, mis on tegelikult kurb ja karm tegelikkus - ka "homosid pooldava" tolerantsuse eest võib saada kahenädalase vangistuse. Väga aktuaalne nali.
[SOURCE: US Tells Russia Snowden Is Gay So They Finally Arrest Him - Free Wood Post]
There's a movie by a french director named "Betty Blue" [fr. "37°2 le matin"]. There's a scene in which a woman is beginning to lose her mind. She is sitting at the table with her lover and she smears... She has a make-up that she's applied very badly. She looks garnished and desperate and large-eyed and just lost, just a total loss. And her man who loves her very much sees her face SO undone and his face registers the fear in that. But he doesn't recoil, he made pasta and he pulls pasta sauce from the pan and he smears it on his cheeks so that he mimics her destruction. And I remember thinking: at my lost moments and in my mid-twenties I was pretty low on mental health stuff, thinking: that is exactly what it feels like to be a woman losing her mind. And I can't think of a better response from a lover than "I'm going there with you if we're going there." I think that song in part is inspired by that kind of dynamic where a man watching a woman who really loves her is perched in sanity trying to figure out how to ground her OR, failing that, how to get where she's obviously going.Ma transkribeerisin selle katkendi Dessa selgitusest, sest siin on midagi abstraktset (losing one's mind) väljendatud kehalises tegevuses. Midagi sarnast on Zamjatini "Meie"-s fantaasiaga. Nimelt teatab Riigiteataja selles, et nüüd saab fantaasiat röntgen-operatsiooniga eemaldada (see on in fact kohustuslik) ja fantaasia märkideks on "mõttetult unelev naeratus üle kogu näo" ja "öösel voodis rahutult küljelt küljele visklemine"; fantaasia on "uss kelle õõnestav tegevus jätab mustad kortsud su kulmudele". Fantaasia enda, või õigemini selle mitte-kehaliste tagajärgede, kohta öeldakse vaid nii palju, et see juhatab sind üha kaugematele lendudele isegi kui see "kaugem" koht võib olla see punkt millest õnnelikkus lõppeb. Ma arutan seda asja kunagi hiljem edasi. Dessa seletuse juures on vaimuhaiguse märgiks hoolimatus väljanägemise vastu - naine ajab kätega oma meigi segi, sest teda ei huvita enam, ta ei tule endaga enam toime; mees imiteerib seda pastakastmega, et jõuda samasse punkti. Millalgi tuleks lugu ("Annabelle") ennast ka uurida, sest selles on ohtralt huvitavaid kirjeldusi.
[SOURCE: Dessa describes "Anabel" - YouTube]
Viimased neli keskerakondlikku aastat näivad mulle väga vastuolulised. Esiteks meenusid reisisaatjad, kes tegid tööd sellise näoga, nagu oleks neil pidev hambavalu.Tabav. Valu ja nö "negatiivsete näoilmete" seos on ka huvitav. Meenub näiteks pilt tuttavast kes oli kipsis jalaga ja õnnetu näoga ning mõned oblivious kommenteerijad küsisid "Miks nii kurb?" nagu nad ei teaks, et jalaluumurd on valus. Valu ei ole kergesti suheldav, nagu Elaine Scarry raamatust The Body in Pain võib lugeda. Siin tsitaadis on vastupidi seostatud õnnetust hambavaluga.
[SOURCE: ÜLLATUS: Keskerakond jättis tähtsamad valimislubadused täitmata - Eesti uudised - Eesti Ekspress]
Elder Plops: "Welcome everyone to our second trial - spooning. When I say "go" the big spoon will put his arm around the little spoon and cuddle. I will be watching you spoon, measuring and assessing your love by posture and overall vibe. The best cuddle or spoon wins."Ja viimaks väljavõte multikast, kus üks armastuse mõõtmise viisideks osutus kaisutamine. Poosi järgi armastuse mõõtmine ja hindamine on samalaadne vaimuhaiguse ja fantaasia näidetega üleval. See overall vibe ehk "üldine õhkkond" see-eest seostub nö "ruumi lugemise", situation baseline-i ja isegi Meadi suhtumisvestlusega.
[SOURCE: Adventure Time S05E35 - "Love Games"]
Saidki selleks korraks märkmed läbi. Kui neid veel koguneb, eks siis teen veel ühe "tsitaatide tohuvabohu". Ma ei usu, et ma oma kirjutistes neid väga hästi kasutada saan - kui, siis ainult kindlate ainete esseedes - aga nad on huvitavad iseenesest. Need on need "väikesed lookesed" mille üle lihtsalt mõtteid mõlgutada.
0 comments:
Post a Comment