FLSE.00.148 loeng 13.09.10

FLSE.00.148 Semiotics and Theories of Art loeng 2013.09.10

“...as is painting so is poetry” - Horace, Ars Poetica

Kas sellega on tahetud öelda, et (visuaalse) kunsti ja (sõnalise) luule(kunsti) vahel on “isomorfism”? Või võib siin juba rääkida isoloogiast? Sest modelleeritavad objektid ei ole ju sarnased, vaid meie mõtlemine neist on sarnane.
Rauno Thomas Moss annab siin aines loengut ainult korra. RTM on doktorant kes uurib maale, inimkeha kujutamist ja kompositsiooni. See tsitaat tähistab meie semiootilise mõtlemise juuri, maali ja kirjanduse vaheliste seoste algust. TMS on tekstualistlik ja räägib grammatikast. Maalist ja kunstist rääkides tuleb küsida, kas neist saab rääkida kui tekstidest (e.g. the structure of the artistic text).

• Mis on kunstisemiootika?
• Mis on kunst?
• Kas maal on märk?
• Kuidas läheneda kunstile semiootiliselt?

Samu küsimusi oma tööle rakendades [harjutamine]:

• Mis on mitteverbaalne (või kehaliikumise) semiootika?
• Mis on konkursus?
• Kas konkursus on märgiline? Kas kehaliikumine on märk?
• Kuidas läheneda kehaliikumisele semiootiliselt?

Nüüd räägib ta kopeerimisest kui kunstiloomise õppimisest. Nö mimikri on ilmselt üks tehnika. RTM peab ennast nii kunstnikuks kui ka semiootikuks. Nüüd küsib ta selle kohta mis on kunst? Ma arvan, et ma võiksin samas laadis küsida: “Mis on kehakeel?”
Some names an principles are coming. Need peaksid aitama eristada mis on kunst ja mis ei ole kunst. Kas me räägime kunstiajaloost või kunstisemiootikast? Tundub, et siin võib juhtuda sama asi mis juhtub päris mitmes teises semiootika aines: räägitakse tegelikult “objekt”teadusest, mitte semiootilisest “meta”lähenemisest.
Kunsti kontseptsioon kujunes täielikult välja alles 18. sajandiks. Sellest olen lugenud, Hegelil jt olid omad kunstikotegooriad. Iidsed mõtlejad nägid erinevate “fine art” kunstiliikide vahel ühiseid niite. Tõsi, tõsi – isomorfismi/isoloogia juhtum. Plato oli huvitatud sellest, et luule, just nagu teised “kujutamisviisid” mõjuvad emotsioonidele. Tähendab:

“...poetry... was a representation or imitation of various objects and features of the world, including human beings and their actions...”

Väga hea, selle kohta peaks küsima. Kui RTM-l on inimkeha kujutamise teema südamelähedane, siis tuleks küsida kas ta teab midagi öelda inimkeha ja inimese käitumise kujutamise kohta kirjanduses. E.g. “Kas sa oskad midagi öelda inimkeha ja käitumise kujutamise kohta kirjanduses?”
Art and representations constitute a part of human communication – probably in a very general sense, e.g. the social matrix of meaning or something to that effect (cf. Ruesch and Bateson). Nüüd pajatab ta midagi sellest kuidas Luteri arvates oli kunst kiriku poolt orjastatud. Tänapäeval on kunst ka nö igapäevastes ruumides (everyday spaces). Ma ei ole üldse kindel kas kommunikatsioonipõhine paradigma on kõige sobivam kunstisemiootika jaoks. Peaks küsima selle kohta: “Kas kunstisemiootikas võib eristada ka nö kommunikatsiooni- ja signifikatsioonipõhiseid lähenemisi?” Kindlast võib, aga nüüd oleks huvitav teada kas keegi on seda päriselt teinud ja kas see eristus on midagi uut – ja mujal rakendatavat – kaasa toonud.

”Art as Expression – certain specific process, emotion expressed in a work is always the artist's emotion.” (Collingwood's Principles of Art, 1938).

Siin võiks lähtuda Peirce'i interpretantide eristusest ja küsitleda – niisama lõbu pärast – kas peale emotsioonide saab rääkida ka tegevuse ja mõtte väljendamisest? Ehk: “Kas peale Art as Expression'i saab rääkida ka seisukohtadest nagu Art as Action ja Art as Cognition?” Kindlasti saab, aga nüüd peaks proovima vastata küsimusele: kuidas?
Vastuseid-küsitavusi Collingwoodi väitele: kas kunstitöös väljendatud emotsioon on alati autori emotsioon? Vähemalt Bahtini ja Dostojevski seisukohalt tundub, et siin ei jää ruumi nö “polüfooniale” ehk teiste emotsioonide jäädvustamisele. Äkki ma tahan oma kunstitöös väljendada emotsioone mida ma ise ei ole tundnud ega ei saagi tunda?
Nüüd räägib RTM juba formalistidest ja kunstnikust nimega Cezanne keda peaagu pool auditooriumist seostab tema maalidega (ja mina olen nende totude hulgas kes ei seosta, sest mind tegelikult... ju... ei huvita kunst).

Aesthehic Definition – the concept of the aesthetic is both abiguous and contested. For our purposes here, we can stipulate that the aesthetic refers in the first instance to intrinsically valuable experience that results from close attention to the sensuous features of an object or to an imaginary world it projects.

Siin on mõistetav, et esteetika mõiste on segane (rääkigem siis veel “aisteetikast” a la Aare Pilv). Mind peaks see huvitama, sest sakslaste konkursuse-diskursuses on kehaartikulatsioonid seotud just esteetikaga (äistetiche).

An artwork is something produced with the intention of giving it the capacity to satisfy aesthetic interest. (Beardsley)

Siin norib RTM intentsiooni mõiste kallal, sest see on siin pidepunkt, ja tõepoolest intentsioon on väga kahtlane alus millelt inimtegevust või selle tulemusi liigitada. RTM ütleb, et näiteks readymade kunstiteosed ei ole intentsionaalselt tehtud.

A work of art is an artefact which under standard conditions provides its percipient with aesthetic experience. (Schlesinger)

Väga formalistlik (piisavad ja vajalikud tingimused?)

An 'artwork' is any creative arrangement of one or more media whose principal function is to communicate a significant aesthetic object. (Lind)

Tundub, et siin on esteetilise funktsiooni/väärtuse/objekti sarnane diskursus mängus. Samuti tuleb tähele panna, et siin on see kommunikatsiooni paradigma. Ilmselt Art as Expression on siis signifikatsiooni paradigma, aga ainult selles mõttes, et “tähistatav” on emotsioon.
Arthur Danto järgi (1) ei saa kunsti ja mittekunsti eristada; (2) kunst eksisteerib ainult kunstiajaloolises kontekstis kus on seda tõlgendada võimaldavate teooriate atmosfäär ['an atmosphere of artistic theory']; ja (3) mitte midagi pole kunst kui seda ei tõlgendata kunstina.
Huvitav uitmõte: kas “Artworld” võib olla kuidagi seotud semiosfääri kontseptsiooniga? SF näide oli ju ka kunstimuuseumist, just nagu Toropi näide seoses luule jäävuse seadusega. Selles mõttes eksisteerib kunsti hindamine (või vastav žanr?) enne partikulaarset kunstitööd. See pole üldse minu valdkond niiet see on iseenesest väärtusetu uitmõte – kõik mis näeb välja nagu semiosfääri ei ole semiosfäär.
Nüüd vaatame sinatorust filmi “Untitled” trailerit. Adam Goldberg ja midagi ämbri löömisest. “21. sajandi kunst ei kuulu mitte kellelegi.” Tuletas meelde seda videosalvestist kus Yoko Ono astub galeriis mikrofoni ette ja hakkab lakkamatult röökima. Keegi anon kommenteeris, et selline see tänapäeva kunst ongi.
“Historical Approaches and the Revival of Functionalism” - olulised on nimed Kendall Walton ja Jerrod Levinson. Siinkohal on kahju, et kunstidiskursus on minu jaoks “võõras” territoorium. Tähendab, on väga tõenäoline, et ma ei loe kunagi midagi nendelt konkreetsetelt autoritelt ega süvene sellesse teemasse üldiselt. Mul lihtsalt ei ole vaja, ma arvan. Siiski, viide viimaselt autorilt: The Oxford Handbook of Aesthetics. Oijumal, tal on see kaasas ja see on väga paks, 400lk vähemalt.

Images […] can signify […], but never autonomously; every semiotical system has its linguistic admixture. Where there is a visual substance, for example, the meaning is confirmed by being dublicated in a linguistic message […] so that at least a part of the iconic message is […] either redundant or taken up by the linguistic system. (Barthes, 1964)

Actually midagi kasulikku minu konkursuse projekti jaoks: see “lingvistiline admixture” (sisse-segunenud keelestruktuurid?) võib kehakeeles olla seotud embleemidega – žestidega millel on kindel sõnaline vaste; samas on selge, et kõrgemal tasemel on mitteverbaalne suhtlemine “kirjeldatav” sest meil on metakeel(ed) [eeldatavasti neid on mitu, nt anatoomiline, kunstiajalooline, kineesiline, jne] millega rääkida kehaliikumisest. Seda punkti tuleks igatahes meeles pidada kui ma kunagi jõuan Barthesini – temani jõudmises olen rohkem kindel, sest üks SSS on talle pühendatud.
Lõppude lõpuks huvitab meid tähendusloome (Sinnangebot?) niiet konkursuse ja oma 3x3 tabeli kohta peaksin samamoodi küsima, et kas siin on uurimise all nö märkide “semantilised mehhanismid”. Hetkel tundub, et jah: see 3x3 tüpoloogia võib selgitada konkursiivset tähendusloomet.
Mukarovsky 1934. “Art as Semiological Fact” - tšeki järgi kas see on kuskil saadaval. Kui ei siis võib ilmselt RTM-lt küsida? Kõhutunne ütleb, et katkendeid sellest olen lugenud nt teatrisemiootika jm artiklites tšehhi semioloogidelt.
Panofsky eristab ikonoloogiat ja ikonograafiat. Viimane tegeleb kunstitööde tähendusega kunstitöede enda maailma, esimene aga tähendusega sümboolilisel tasandil. Kahjuks ei mõista seda eristust veel, aga nimi on kirjas – saab kunagi hiljem järgi kontrollida.
Nüüd mainib RTM, et Kultuuris ja Plahvatuses on mingi põnev eristus ajalehe lugemise ja kunstitüki vaatamise vahel. Relevantne eristus? Quite possibly. Ma peaksin äkki tegema nimekirja asjadest mida tuleks pärast loengut järgi googeldada. Praegu ei jõua, aga mõte tulevaste loengumärkme-postituste jaoks.