AC: Mihhail Lotman

Mihhail Lotman

1. Kas autokommunikatsioon korrastab isikut ennast või informatsiooni/tähendust/teadmisi?

On olemas erinevaid autokommunikatsiooni vorme ja need korrastavad erinevaid asju. Kui ma lähen poodi siis teen endale nimekirja nendest asjadest mida ma ostan - see on autokommunikatsioon mis korrastab minu poeskäiku. Samas see distsiplineerib, et ei osta igasugust träni mida on poes kiusatus osta, aga on täiesti mõttetud. Loon ette sellise nimekirja mis on vajalikud asjad ja siis see korrastab ja distsiplineerib, aga mitte minu mõtlemist vaid minu tarbimist. Täiesti teine asi on näiteks see kui ma peaksin päevikut ja kirjutaksin igal õhtul üles mis mul päeval juhtus, mida ma mõtlesin jne - sellel võivad ka olla väga erinevad eesmärgid. Päevikupidamise klassikaline eesmärk oli 18. ja 19. sajandil eetiline areng. Ma kirjutan üles oma vead, patud jne - see oli selline ateistlik ekvivalent pihile, aga ei pihi mitte preestrile vaid pihin iseendale. Ja sellega ma korrastan näiteks oma käitumist, oma eetilisi tõekspidamisi jne. Need kaks eri tüüpi on ka seotud eri paigutusega ajalises dimensioonis. Kui ma lähen poodi ja teen nimekirja, see on autokommunikatsioon mis on suunatud (lähi)tulevikku. Kui ma kirjutan üles mis minuga päeval juhtus, siis see on palju keerulisem asi. Ma fikseerin iseenda positsiooni mineviku suhtes selleks mingisuguseid korrektiive tuua tuleviku käitumisse, hoiakutesse jne. Kuid on olemas ka kolmas võimalus kus ma lihtsalt kirjutan üles oma mõtteid selleks, et neid läbi analüüsida ja siis ma korrastan mõtteid. Kuid kõige levinuim autokommunikatsiooni vorm on mitte fikseeritud tekst vaid lihtsalt mõtted. Noh, käin, mõtlen - mõnikord täiesti suvalistest asjadest, mõnikord ma mõtlen selle üle mida teha, mõnikord ma mõtlen selle üle kuidas ma mõtlen. Kõik need korrastavad erinevaid asju ja autokommunikatsiooni puhul nagu igasuguse teise kommunikatsiooni puhul on olulised kaks tüüpi. Mõnikord nagu faatilises funktsioonis sa kommunikeerid lihtsalt selleks, et kommunikeerida. Selle faatilise funktsiooni eesmärk on identiteedi kehtestamine ja üleval hoidmine. Igaüks meist mõtleb selle üle kes ta on ja väga tihti kõige tähtsamad asjad on üldse alateadlikud. Hommikul ärkad ja sa tead kes sa oled. Kust sa seda tead? Kust sa tead, et sa oled see sama kes sa olid eile? Kurjuures erinevate haiguste puhul on see nagu arvuti: lülitad sisse, aga ta ei mäleta; kõik tuled põlevad, aga op-süsteem ei tule ette. Ja see on väga oluline autokommunikatsiooni eksistentsiaalne funktsioon, et sa tead kes sa oled.

See oli kõige põhjalikuim vastus senimaani ja sul olid kohe näited olemas, mida ma tavaliselt pean pinnima välja inimestelt. Ma pean ütlema suur aitäh juba esimese vastuse peale.

No lähme edasi!

2. Millal on tekst autokommunikatiivne: kas esimesel, korduval või igasugusel lugemisel?

Võõra teksti või enda teksti puhul?

See küsimus on Henry Bromsist lähtuv, sest tema jaoks iga tekst ei ole autokommunikatiivne. Tema näide oli see, et kui sa loed Anna Kareninat siis sa ei saa midagi teada rongiliiklusest venemaal, aga sa saad mingit naudingut.

Aa, et tegu on ikka võõra tekstiga. Siin on jällegi: missugune tekst? Kui ma loen näiteks rongi sõiduplaani siis mis mõttes ta on autokommunikatiivne? Mõnes mõttes on, sest ma nagu tean, et rong tuleb alles kolme tunni pärast, ma jõuan ära käia poes, kõrtsis ja siis vaatame kas jõuan sellele rongile. Huvi pakuvad need juhtumid kui inimene loeb mingisugust teksti korduvalt. Siis ta enam ei taha teada mis seal juhtus - ta juba teab. Aga sellisel juhul ei ole kirjaniku tekst autokommunikatsioon - ta ei kirjuta seda sulle. Aga kui sa juba korra loed läbi siis teist korda loed sa seda teistmoodi. Võiame näiteks nimelt sellise teksti mis on kirjutatud meelelahutuse mõttes. Arthur Conan Doyle kirjutas Sherlock Holmes'i. See oli puhas haltuura: ta ei armastanud seda tegelast, ta ei tahtnud seda teha, ta üritas teda mitu korda tappa jne. Ja siis kõik normaalsed inimesed lugesid selle jaoks, et teada mis sealt tuleb. Aga nüüd Umberto Eco või mingisugused hullud uurijad, nagu ka mina, loeme korduvalt neid asju läbi ja saame sealt teistsugust informatsiooni. Minu jaoks on Hamlet selline tekst mida ma pidevalt loen ja ma pean ütlema, et peaaegu iga kord ma saan sealt midagi uut. See on peaaegu nagu puhas autokommunikatsioon. Uus tuleb mitte sellest, et seal on mingi uus väline informatsioon vaid uus on selle pärast, et ta resoneerub teistmoodi. Ehkki ma pean ütlema, et väga tihti ma leian uued teemad: armastuse käsitlus Hamletis ei ole üldse triviaalne; siis alkoholismi teema. Esimesel paarikümnel lugemisel ei pannud üldse tähele kui tähtis see on seal, aga on. See ongi nagu autokommunikatsioon, et sa saad uue informatsiooni sealt kust nagu ei tohiks saada. Sa mõtled iseenda mõtteid, no sa tead oma mõtteid, aga sa äkki jõuad millegi uueni. Nii on ka sellise teksti puhul. Ma võin sellele ka vastata mis on automaatne lugemine. Tihtipeale on religioosne lugemine selline: sa loed seda, ütleme, Meie Issa palvet, aga tegelikult sa ei saa aru mis seal toimub ja selle peale sa ei mõtle - sa loed selle pärast, et sa pead seda lugema. See ei ole nagu autokommunikatsioon, mingil määral on ka, just nagu iga mehhaaniline tegevus, aga see ei vaja süvenemist. Aga kui ma järjekordselt loen Hamletit siis mulle tundub, et ma lihtsalt jõuan sügavamale.

3. Kuidas on autokommunikatsioon seotud tagasiside mõistega?

See on hea küsimus, sest kui näiteks mingisugune autor kirjutab mingisugust kunstiteksti, siis on mingil määral tema mentaalse pildi ees mingi lugeja ja ta tegelikult tahab tagasisidet. Isegi sellistel ekstreemsetel kirjanikel nagu Nabokov. Ta väitis, et teda absoluutselt ei huvita lugeja ja ta ei kujuta ette... Ta ei taha kirjutada seal Ameerikas, Nõukogude Liidus tal ka lugejaid ei ole. Siis küsiti, et kelle jaoks ta kirjutab? Kahe inimese jaoks: iseenda jaoks ja oma ideaalsele alter egole - selline pool-skisofreeniline asi. Aga isegi sellisel juhul saab ta mingisugust tagasisidet oma ideaalselt alter egolt. Autokommunikatsiooni puhul see tagasiside on otsesem, vahetum ja valulisem kui tavalise kommunikatsiooni puhul. Iseennast on raskem petta. Võimalik, sest paljud tegelevad sellega väga edukalt, aga kui sa oled piisavalt kriitiline ja halastamatu enda suhtes siis on raske. Jällegi: mis tüüpi tekstiga on tegu? Mis tagasisidet ma ootan ostunimekirjast? Nota bene, ära unusta seepi? Siin muuseas on huvitav probleem - ma ei tea, kas edaspidi tuleb üles nendes küsimustes - et: autokommunikatiivse teksti kommunikatiivne struktuur. Näiteks inimesed räägivad iseendaga erinevas vormis. On inimesi kes räägivad iseendaga põhiliselt kolmandas isikus - "tema". Ja teatud vaimsetes situatsioonides ja kultuurides on see täiesti normaalne. Kotkasilm ei joonud! Kes see Kotkasilm on? Mina. Väga levinud on see, et räägitakse iseendaga teises isikus - sa produtseerid iseendas vestluskaaslase ja pöördud nagu tema poole, aga see tema oled jällegi sina. Iseendaga rääkides sõna "mina" kasutamine ei ole sugugi levinud, see on mõnes mõttes kõige huvitavam juhus.

See on küll ühes küsimuses peaagu puudutatud.

Nojah, hea küll, siis on pool küsimust juba vastatud.

4. Kuidas suhtleb kultuur iseendaga?

Kui me vaatame kultuuri kui sellist elavat organismi siis ta sutleb iseendaga nagu... See on ka nendes [Kultuurisemiootika] teesides. Kui te lugesite siis näete, et kultuuris on autokommunikatsioon isegi tähtsam kui üksininimese jaoks. Inimene kes käib ja pomiseb omaette - praegu me saame aru, et ta räägib mobiiltelefoniga, aga kuskul 30 aastat tagasi oleksime arvanud, et tal on mingi kiiks. Aga kultuur räägib pidevalt omaette ja kultuuri jaoks on väga oluline see funktsioon millest ma juba rääksin, see enesele identiteedi kehtestamine. Kultuur peab endale pidevalt meelde tuletama kes ta on. See, et hommikul ärkan üles ja ikka olen mina. Kultuuri puhul me teame tuhandeid rahvaid ainult nimepidi; kusjuures me teame, et neid ei ole hävitatud, aga nad lihtsalt kaotasid identsuse iseendaga.

5. Kas mõtlemine on autokommunikatsioon?

Üks autokommunikatsiooni vorme on mõtlemine. Kas mõtlemine on ainult autokommunikatsioon? Ei pruugi olla. Kui ma lahendan matemaatilist ülesannet siis see ei ole eriti autokommunikatsioon, aga see on mõtlemine. Autokommunikatsioon on üks väga oluline mõtlemise vorm ja teised kommunikatsioonivormid tihtipeale algavad autokommunikatsioonist. Kõige lihtsam näide: teed ettekannet, aga ette mõtled selle läbi, mõnikord isegi kirjutad läbi.

6. Kas autokommunikatsioon võib olla sisemiste adressaatidega suhtlemine?

Seda ma just ütlesin, jah, see ongi nii. Ja see ei pruugi tähendada mingisugust paranoiat. Sellel võivad olla puhtalt sellised... Ühelt poolt kogemuslikud, aga teiselt poolt esteetilised eesmärgid. Näiteks kui ma luuletan.

7. Kuidas on autokommunikatsioon seotud automudelitega (enesekirjeldusega)?

Iga enesekirjeldus tähendab autokommunikatsiooni. See on nagu ühepoolne suhe. Kas enesekirjeldus mõjutab ka autokommunikatsiooni? Küllap mõjutab, aga ma ei oska praegu hoobilt öelda kuidas.

8. Võid sa kohapeal välja mõelda näite sellest kuidas AK kvalitatiivselt muudab informatsiooni?

Siin on see Hamleti näide. Mingisugune informatsiooni hulk on üks ja sama, aga autokommunikatsioon transformeerib seda. See aktiveerib ühed asjad ja teised asjad ei ole enam nii huvitavad. Ma mäletan, et kui ma esimesi kordi Hamletit lugesin siis mind huvitas väga selle filosoofiline problemaatika, siis kultuuriline taust jne. Aga praegu see enam nii väga ei huvita, vaatan rohkem selle psühholoogiat... Suur mõistatus on see Horatio kuju. Väga olulisel moel transformeerib.

Nüüd ma imestan, et Andreas Ventsel ei toonud Dostojevski Idiootide näidet, mida ta on kuus korda lugenud. Ta rääkis millestki hoopis muust, aga see selleks.

9. Kas autokommunikatsioon võib toimuda sõnumite edastamisega endale läbi ruumi (aja asemel)?

Ma ei saa küsimusest aru. Mis tähendab läbi ruumi ja mitte läbi aja?

Juri Lotmanil oli kardinaalne väide, et sõnumite edastamine mina-sina kanalis toimub läbi ruumi ja mina-mina kanalis läbi aja.

Aa.

Et kas võib olla ka vastupidi? On selline stsenaarium mõeldav?

Ma pean siis nagu füüsiliselt oma kehast siis väljuma või?

Kujutame ette.

No ma fantaseerin siis. On olemas sellised mälestused inimestel kes on kliinilises surmas, et kuidas nad näevad nagu iseennast seal lamamas. No vot, et võib enne operatsiooni sinna seina peale kirjutada: "Kuule, tule tagasi!" See on ruumis, aga üldiselt räägitakse, et analoogilist kogemust saab mingi väga tugeva narkootikumiga, näiteks meskaliiniga. Mul ei ole kliinilise surma kogemust. Võib ka muidugi vastupidi: olles iseendast väljas jätta kellelegi kirja...

Mulle tuleb kohe meelde see unenägude juhtum, et sa teed unenäos midagi, siis ärkad üles ja oled pettunud, et seda ei olegi päriselus tehtud.

10. Kas enesetaju on autokommunikatsiooni vorm?

Nagu juba esimesele küsimusele sai vastatud: enese teadvustamine on üks olulisi autokommunikatsiooni eesmärke niiet nad on seotud ja eneseteadlikkus on autokommunikatsiooni tulemus. Siin on inglise keeles kerge teha vahet [self-perception'il ja self-awareness'il], aga eesti keeles raske. Järelikult need asjad ei ole nii kaugel teineteisest.

Okei. Vastus on siin enam-vähem jah siis?

Jah, ma ütlesin, loomulikult...

Sest teiste vastused on kõik olnud ei.

See on jah, aga see ei ole üks ja sama, see on nagu põhjus-tagajärg, aga nad on kindlasti seotud.

11. Kas autokommunikatsioon võib olla puhtalt autoreferentsiaalne nagu see on süsteemiteoorias?

Kindlasti mitte.

Siis ta ongi selline erinevus süsteemiteooria ja kultuurisemiootik vahel?

Aga kus süsteemiteoorias on öeldud, et see on nii? Ma ei ole süsteemiteoorias üldse midagi autokommunikatsioonist lugenud. Ma muidugi lugesin süsteemiteooriat kolmkümmend aastat tagasi...

Kas ma peaksin rääkima siis?

No mis seal on?

See on suhteliselt hiljuti Luhmannist lähtuv...

Luhmann ei ole eriti tõsine autor süsteemiteooria seisukohalt. Ta on pigem sotsioloog. Ma mõtlesin ikka matemaatilist süsteemiteooriat: Shmarovs, Bertalanffy ja need... Minu jaoks olid seal hierarhilised struktuurid olulised. Kuidas see küsimus veel kord oli?

Ma selgitan oma sõnadega siis. Luhmannist lähtuvas süsteemiteoorias käib see umbes nii, et ennastloovates süsteemides on keskkond juba iseenda osa niiet ei olegi midagi väljaspool millele saaks viidata vaid kõik on juba süsteemis sees.

Kindlasti teie ei ole minu sees.

Kindlasti mitte.

Muidugi ei ole. Kui mõelda mis siin nüüd siis toimub... Kalevi Kull ei ole minu sees ja... Kalevi Kull on minu Umwelti oluline osa, aga siiski ma teen vahet - me ei ole üks füüsiline keha.

See on pigem küsimus, et kuidas võrrelda meie [kultuurisemiootilist] autokommunikatsooni selle autokommunikatsiooniga mis saab toimuda ainult sellega mis on sinu peas kui süsteemis juba sees. Ehk siis mitte ei ole väljast tulevat sisendit vaid autokommuniktasioon selles mõttes saab toimuda ainult sellega mis on juba sees.

Kui ma kommunikeerin iseendale, et mitte unustada homme rääkida Kaleviga mingitest meie õppetooli asjadest. See ei ole autoreferentsiaalne, sest see on täiesti normaalne tekst.
Okei, võtame järgmise küsimuse.

[Pöördub Kalevi Kulli poole] Kas sina ka tegid läbi selle inkvisitsiooni? [Kalevi vastab eitavalt]

See ei ole inkvisitsioon.

Ei ole inkvisitsioon, okei.

See on peaaegu nagu eksam, teile [kui õppejõududele]. Aga selline eksam kus ei ole õigeid vastuseid. [Kalevi Kull kostab taustal:] Suurepärane.

Ei, on küll õiged vastused. Õiged vastused on need mida mina annan.

12. Kuidas erineb autokommunikatsioon tavalisest märgiprotsessist e semioosist?

Anti Randviiru vastus oli, et ei erinegi. Aga mis on sinu vastus? Mis on see õige vastus?

Nüüd olen ma lollis olukorras - ma pean Antit ümber lükkama. See ei ole üldse minu eesmärk. Autokommunikatsioon on üpris spetsiifiline asi. Semioos on palju üldisem ja semioos võib üldse mitte kommunikatsiooniga seotud olla, ehkki täna siin on mitu korda väidetud vastupidist. Semioos on palju fundamentaalsem ja lihtsam asi. Kommunikatsioon on alati rajatud semioosil, kuid mitte vastupidi.

Ma arvan, et need ongi sellised vastused mida tudengid kes kunagi tulevikus loevad seda võivad tahta teada, et kuidas need suhted on.

13. Kuidas vaatleksid isiksust ühiskondlike koodide individuaalse valikuna?

Või kimbuna?

Kuidas ma vaataksin seda kimbuna? No kimbuna vaatangi!

Kuidas see mehhanism toimib?

See on siis "lihtne" lisaküsimus. Keeruliselt toimub. Filosoofias, sotsioloogias ja politoloogias on erinevad lähenemised. Tähendab, see ei ole semiootiline küsimus vaid pigem ühiskondlik. Minu vaatevinklist on inimesel palju isiklikku vabadust. Jah, meile on ette antud mingisugused koodid, mallid jne kuid koodide ja mallide eest ma ei vastuta. Ma vastutan selle eest mis ma teen ja oma tegudes ma realiseerin oma vabadust. Kusjuures need teod võivad olla täiesti koodimurdmised. Eriti teismelistel on see, et nad käituvad spetsiaalselt valesti.

14. Kas "auto-communication" erineb kuidagi "self-communication"-ist?

No misasi on self-communication, see ongi autokommunikatsioon. See on üks võimalus kuidas tõlkida autokommunikatsiooni. Auto on kreeka keeles, see on see sama.

15. Kuidas sina suhtled iseendaga?

No mis vormis, kas sina, mina või tema? Ma mitte kunagi ei suhtle "temaga". Ehkki jälle kui vaadata Freudi järgi siis mõnikord suhtleme ja "tema" on selline despoot meie sees. See on huvitav, et väga tihti sina-vormis, aga ainult mõnikord mina-vormis. Mul on praegu isegi raske täpselt defineerida millal, sest tihti see sõltub mitte kommunikatsioonivormis vaid tujust. Kui ma ei ole endaga rahul siis ma alati ütlen "sina" ja see ei ole sugugi harv.